Sealt ta tuleb mööda tänavat, vana torukübar peas ja hõbekann käes pealaest jalatallani sügav, rohelises silmis põlemas säravad tuled. Ja lähemale jõudes muutub ta kiiresti kadunud suvede lehtedeks. Joideks Jack õue, Küriin roheline tšekk, suvi puust Vadja sõnajalgadest, juuksed, käed ja jalad, luuderohtu kasvanud roheline tšekk. Suvi, mis tuleb igal aastal, kuid pole enam nii imeline, kui olid minevikku jäänud suved. Ikka ja alati leidlik märnesi saaks ja võrratu klaverimees. Charles Holland on niisiis võtnud tüki vana inglise meloodiat ja ehitanud üles oma loo toredasti rohelisest Jackist, kes pole muud kui suvi. Ja iga uus suvi on vähem imeline kui need, millest juba minevik on saanud. Mida rohkem suvesid nähtud, seda enam niimoodi tundub, kui ebameeldiv mõte. Teeme seda ei olnudki kõik, suved on vahvad. Need, mis tulevad ja need, mis on olnud London on minu jaoks ainult suvelin. Juhtusin sinna nimelt üks kord üheks tulikuumaks nädalaks, iga päev pluss 30 kraadi oli väga seiklusrikas. Aga hoopis varasemaks vatel suvedel seiklesid selles linnas kuningas George, neljas jõub Rammul, Missis Fits, Herbert ja murunduslike Kärol lainet. George pidi enne kuningaks saamist pikki aastaid Regendi ehk asevalitseja seisuses olema. Ja see oli nii väljapaistev ajajärk, et sellest on Inglismaa ajalugu, kui jäänud muuhulgas Regendi aja stiili arhitektuur ning Londonisse ril Street ja triljon spaak. Legendi aiamaad oli tõsi küll, pisut naljakas, eriti härraste oma. Ilusat pühapäeva siis taaskord Helgi Erilaid olen mina ja vikerraadios algas. Kordamine on tarkuse ema ja ajalugu on ikka meenutamist väärt. Niisiis, 55. aastal enne Kristust maabus Inglismaa Julius tseesar juhitud Rooma armee liikus loode suunas, edasi jõudis laia teemsi jõeni. Aastate jooksul rajati sellesse paika väikesadam ja kaupmeeste asula. Juba esimesel sajandil ehitasid roomlased Ülejõe silla ning teisele kaldale suurema asula. Vana keeldi nime järgi hakati seda Lonbiiniumiks kutsuma. Kui Rooma impeerium viiendal sajandil kokku varises, lahkus londiniumist ka Rooma garnison ja linn jäisaksidele. Niimoodi on ajaloos Londoni linna loomise lugu kirjeldatud enam kui kahe aastatuhandepikkuse ajaloo jooksul on selles linnas pehmelt öeldes mõndagi juhtunud. Sõjad, suured tulekahjud ja katkuepideemiad on pärat aegadega vaheldunud ja iga ajastu on siia oma märgid. Nats iidne valge Tower, Shakespeare Club teater, tohutu hulk kuulsaid kauneid losse ja kirikuid, sillad üle Timesi aja jäljed kuni tänase päevani välja. Vägev hiigellinn London, miljoneid lugude linn, kus vihkven varsti juba 150 aastat aega mõõdab. Just säärane on Big Beni kellamäng, teist sellist maailmas ei ole aga tõstkem nüüd briti kuningriigi pikast ajaloost, mille jooksul küll vist kõike on juhtunud välja Ühe etapi, millest tõenäoliselt kuigi palju räägitud ei ole. Kui võrrelda kasvõi Henry kaheksanda kuue naise looga või Elizabeth esimese pika keerulise valitsusajaga oleme 18.-st sajandist Suurbritannia ühendatud kuningriiki, valitseb George kolmas. George kolmas oli ta tõepoolest hull tuttav küsimus. Ajaloolased on leidnud George kolmas põdes päriliku vaimuhaigust. Meeltesegadushoogude ajal polnud ta suuteline oma kuninga kohuseid täitma ja ähvardas end teinekord isegi tappa. Hood läksid üle, kuid kippusid hullemate nägorduma. Valitsus ja parlament pidasid muudkui nõu. Ütlesid, kas mitte asja valitseja regent kuninga kohuseid täitma ei peaks hakkama. Otsust püüti ikka ja jälle edasi lükata, sest Regendi troonile asumine kuningriigi helgetes peades just vaimustust ei äratanud. Mingis mõttes nimelt polnud seega peama kännust kuigi kaugele kukkunud. Sest kes pidi saama asevalitsejaks ning vana kuninga surma puhul kuningaks ikka kuninga vanim poeg, tema Kuninglik kõrgus, Walesi prints, 1762. aastal sündinud George kastus Frederick kui Walesi prints 21 aastat vanaks sai, määrasid nii parlament kui tema kuningast isadel lõigata vastase priske sissetuleku. Noor prints asus elama uhkes kalt Arhoussi häärberis ruumikas kesklinna residentsis, mis printsi elustiili jaoks veel kõvasti uhkemaks muudeti. See oli klassikalise viiluga samma seeskoja kaunite suurte sisetreppide, suurte vastuvõturuumide ning printsi üliluksuslike eluruumidega. Tõeline palee prantsuse stiilis ja prantsuse mööbli ning kaunistustega valminud Marie Antoinette sisekujundaja käe all. Walesi prints George kogus siia hulgaliselt head kunsti lausa sadade kaupa. Nii briti tollaste kunstnike Rainals insporo näiteks kui vanade meistrite Rembrandt Rubens Ivan tykki maale. Niisiis otsustas noor Walesi prints George'i oma uhkes palees ilusat elu elama hakata. Tema jaoks tähendas see muuhulgas ka priiskamist, liiderlikust, pidevaid pidusid ja pall, kus liiga hästi süüa antakse. Pisut enam kui kümnekonna aasta pärast kaalunud Walesi prints juba 111 kilo ja peagi õmmeldud tema korsettide vööümbermõõduks 127 sentimeetrit. Kuninglikud mõõdud. Aga 20 kaheselt, kui Walesi prints veel noor ja saledam oli, armus ta endast kuus aastat vanemasse raja Änfitserbertisse, kes oli selleks ajaks juba kaks korda endast tublisti vanemate meestega abielus olnud ning kaks korda leseks jäänud noor kaunis lesk, Missis Fits astus Londoni kõrgseltskonnaellu ning 1784. aasta kevadel esitleti teda Wellsi printsile. Nende abielu sõlmiti järgmise aasta detsembris. Ainult et Walesi printsi ja missis Fitz hääbeti abielu polnud Inglise seaduste järgi kehtib. Seda polnud heaks kiitnud ei kuningas George, kolmas ega ka Briti riiginõukogu. Kui prints ka viimaste nõusolekut küsinud oleks, ei oleks seda ilmselt seda saanud, sest tema väljavalitu oli katoliiklane. Kõik need tingimused olid nimelt kirjas kuninglike abielude seaduses aastast 1772 üks. Kui aga prints mingil kombel oleks püüdnud seda liitu seaduslikuks Nata, oleks ta vastavalt kuningriigi seadustele kaotanud oma troonipärija õiguse. Seda ei juhtunud, mis tähendas, et Inglismaa seaduste silmis polnud Walesi printsi ja määraja ään Fits GNU iial sõlmitud kuninglike armukeste üle noil aegadel arvet pidada ei viitsitud, mis ei suitse. Herbert oli vaid üks mitmetest, kuigi Walesi printsi tunded tema vastu püsisid ligi veerandsada aastat alles. Tunded või mitte, kuid tulevane kuningas pidi ikkagi ametlikult naise võtma ja pärijaid saama. Või Eesti printsil George'i elustiil oli ekstravagantne ja skandaalne ning nõudis kõvasti raha. Peagi oli ta ülepeakaela võlgades. Parlamendi alamkoja ettepanekul maksis riik need 1787. aastal kinni. Järgmise aasta suvel halvenes kuningas George kolmanda tervis niivõrd, et kui parlament novembris pärast vaheaega taas kokku tuli, polnud kuningas võimeline iga-aastast parlamendi avamise troonikõnet pidama. Kuid juba õige ammu kehtiva seaduse kohaselt ei tohtinud parlament ilma kuningatroonikõneta oma tööd alustada. Parlamendi liikmed poleks isegi tohtinud kokku tulla, et midagi arutada ja nad tegid seda. Sest asevalitseja küsimus tuli press kindlasti läbi arutada. Troonikõne oli ilmtingimata vajalik, sest tänu ammustel aegadel kehtestatud seadustele oleks riigi poliitiline elu muidu seisma jäänud. Oli muidugi veel võimalus, et kui kuningas ei saa mingil põhjusel troonikõnet pidada võib seda teha kuninglik erivolinik. Kuid volinikku saab tegutsema volitada vaid dokumendiga, mis on varustatud kuningriigi suur pitsatiga. Aga selle pitsati seaduslikku kasutamist saab lubada ikka jälle ainult monarh ise. Surnud ringseadustes segaduses. Aga midagi tuli ette võtta. Niisiis, kolmandal veebruaril 1789. Rohkem kui kaks kuud hiljem avas grupp kuninglikke erivolinikke ametlikult Parlamendi ning kõigepealt võeti siis kõne alla Regendi asevalitseja seadus, kuid enne kui seevastu jõuti, Ta paranes vana kuninga George, kolmanda tervist taas kord. Ning kuningas andis teada, et erivolinike kasutamine Parlamendi avamisele oli õigustatud ja seaduslik. Aga tema valitseb nüüd edasi. InglisRiin Walesi prints George'i unistus sel korral veel ei täitunud. Ta ei saanud oma asevalitseja seisusele veel sammugi lähemale. Kasvasid vaid tema kaal ja võlad. Kuninglik isa George kolmas keeldus oma kulukat järeltulijat aitamast, kui viimane ametlikult abiellu ei astu. Pruut oli ka leitud joots kolmanda vanema õe Gustav Fride riika ning saksa Bruns rikk Wolfen pütteli hertsogi Karl Williami tütar. Kära Line. Ameli heliseb. Lühemalt öeldes Walesi printsi nõbu. Pulmad peetigi aprillis 1795. Säilinud kirjadest päevikutesti märkmetest on ajaloolased järeldanud, et abielluastujate tunded olid ühesugused. Nad ei meeldinud teineteisele põrmugi. 1796, küll tuli paari ainus järeltulija ilmale printsess šarlat kusta, kuid pärast seda ei elanud Walesi prints ja printsess enam koos ega käinud mitte kusagil koos. Mõlemal tekkisid kõrvalsuhted, mis siis, Fitzewert kuulus ju ikka veel Walesi printsi ellu ja ka teisi kõrgestisündinud daame nagu sörssi vürstinna fraalses vilje Õismi, nii kõrgesti sündinuid nagu näitlejatar Mary Robinson, kellele tuli kopsakas rahasumma maksta, et printsi kirju ajalehtedele ime üks näide, mis huvitav elu 18. sajandi lõpu vanal heal Inglismaal oli puha intriigid ja skandaalid õukonnas ja probleemid riiklikul tasandil. Oli 1810, kui kuningas George kolmas elas üle järjekordse raske meeltesegadushoos. Nüüd juba tuttavat erivoliniku võimalust kasutades määras parlament seekord valsi printsi asevalitsejaks reagendiks. Briti kuningriik elas keerulisi aegu. Kaks parteid, konservatiivset toorid ja liberaalsed viidid vaidlesid katoliiklaste seisundi üle riigis ning Euroopas marssisid juba ringi Napoleoni võidukad väed. Seda küll Kunivootherluni 1815, kus hertsog Wellington ülbele prantslasele koha kätte näitas. Printsregent, no küllap täht riigi asjades sõna sekka ütles. Kuid tema maailm oli küll hoopis teistsuguse sisuga. Tema hoolitses selle eest, et tulevastele põlvedele jääks uurida ja arutada niinimetatud Regendi ajastu stiil. Riidlen Stahl nii arhitektuuris kui moes. Pealinn London oli George kolmanda ajal kõvasti kasvanud, kirjutab Edward rahvas ööd oma ligi 1000 leheküljelises mammutraamatus landan. Teispool teemsi laiutas suur linn põhjalääne ja ida suunas nagu tohutu mereelukas udulasus linna kohal nagu tumehall kirstukate. Kui nad Souzfuajees linna jõudsid, oli taevas tumenenud ning muutunud eristamatuks õlises rohekas hägus millest komasid läbivaid punakaskollased tuled. Tõllas istujad ei näinud isegi enam juht hobuste päid. Suitsu ja tahmahull, mis tuli linna arvututest kolletest, muutus nii suureks, et teatud ilmaga lasus tume aur nagu tekk linna kohal, jättes veelgi rohkem suitsu enda alla maksu-. Ja kui tõusis udu tihenesse selliseks lämmatavaks õuduseks, et inimesed mähkisi, tema näod kinni ja varas võis 100 sammu sinu kõrval nähtamatuna käia. Nii sündiski tihe kollane Londoni udu. Udune päev Londoni linnas ei osanud arvatagi, et see udu nii kohutav oli, nagu Edward Raveffivad kirjeldab. Lugege veel pisut tema paksu Londoni raamatut. Sel ajal, kui vaene kuningas George'i oli teovõimetuks tunnistatud, valitses prints Regendina tema troonipärija. Viimane kord oli see periood kestnud nii kaua, et sai tuntuks asevalitsuse ehk reals nime all. Ja mida prints legendist Käia arvatud. Ta oli kindlasti tühine ja laisk, aga keegi ei saanud eitada, et tal oli stiilitunnet. Tema arhitekt näss ehitas laia sammastikuga äärestatud peatänava Riidžins kriiti ning oli juba hakanud välja kujundama veelgi hiilgavamat hobuseraua, kujulist, ridamajade ja suurejooneliste villadega ümbritsetud park mis pidi saama nimeks Riidžinspa. Niisiis, John Nash oli arhitekt, kes suuresti vastutas Regendi ajastul Londonis aset leidnud muutuste eest. Enne 1792. aastal Londonisse elama asumist oli Nash kauneid maamõisa projekteerinud. Kui Londonis olid tema tööd prints legendi tähelepanu pälvinud ning aastal 1811 anti nässile ülesanne ehitada ümber suur maa-ala misseni merele. Browni pargi nime all tuntud Ali Nash tegi plaanid, millel ilutsesid uhke režinstriit, režens spaad ning veel hulk naaber tänavaid rasse ja poolkuukujuliselt kulgevaid elegantsed hoonete ridu priisijas paaki põhjapiiri pidi ümbritsema kaunis Regendi kannal. Neile, kes Londonit tunnevad, võiks riisinud Streeti asukohta lihtsalt kirjeldades öelda, et see on vestendi suur pikk ostutänav, mis ühendab Oxford Streeti pikkadel isekas, aga kõik kuulsad kesklinnapaigad regent arhitekti Johann ashi plaanides viis pidulik riisin Street prints rägendi residentsist Carlton Houssist muude Reidženspaa, ehkki see oli lai Mulvar, mille alaosa moodustas pikkadele söökesse suubova kauni kaare. Tänavaehitus lõpetati 1825 ja arhitekt Naši tööriyczen Streeti ning selle ümbruse kujundamisel oli üks Inglismaa linnaplaneeringu kõige varasemaid ettevõtmisi. Seni oli Suur-London enam-vähem juhuslikult arenenud. Legendi ajastu arhitektuur oli Leoside ajast uusklassikalise stiili otsene järg. Lisandunud oli küll pisut kergust ja elegantsi, seosside ajastu stiil oma nime saanud neljahnioosi nime kandva kuninga valitsemisaja järgi aastatel 1720 kuni 1830 kaasa arvatud siis ka kuningas George, neljas kes meil siin praegu veel prints legendi ametit peab. Paljud regent stiilis majad on täpselt ühetaoliste lumivalgeks krohvitud fassaadidega, mille läikivmusta peaukseni viiva trepi kõrval valvab kaks valge sammast. Nii palju kui mäletan, leidub Londonis veel tänaseni ridade kaupa selliseid maju mitte küll enam Reason Streetil, aga sellest hiljem legendi aja residentsid ehitati sageli terrassidena või poolkaare kujulistena. Stiil tõi endaga ka sepisrauast rõdud ja ümarakaanelised ärkliaknad. Ühel tolle ajamaalil on kujutatud John Nashi loodud revisjon Street aastal 1829 hulk kõrgeid klassikalisi hooneid Ridamajana üksteise küljes kinni, lammedal katusele omakorda pikad read, ühesuguseid korstnaaluseid, millest kasvavad välja kõrged peenikesed suitsutorud. Igal ahjul oma on vist nii tuttavad korstnad päri, siiski on palju selliseid, eriti mon Maartril. Muide, prints Regentsioos olevat suurest imetlenud Pariisi Napoleoni-aegset linnakujundust. Maali kohta veel hooneterea ees on lai tänav, millel liigub rahvast rõivastatud, nii nagu tavaks aastal 1829 ja voorimeeste põldu ja veovankreid Regendi ajastu London aga John äss oli viljakas arhitekt. Muidugi oli tal ka abilisi, kuid lennukad põhiplaanid teinud ta ikka ise. Niisiis kujundas ta kunagiste bootlandi krahvid jahimaadele, määrilebooni parki hoopis uhke linnapargi Reiczynspaaki mida ümbritsesid terrassidel rajatud kaunid valged, uus klassikalised villad. Park ise on kahe ruutkilomeetri suurune avatud maa-ala. Siin on lilleaedu, suuri muruväljakuid, puude salusid, järvi, purskkaevusid, kaunis paik, kus puhata, nagu neil Londonis üpris mitmeid leida võib. No seal on London See on ši plaanide järgi alustati 1825. aastal Londonis Buckinghami maja ümberehitamist Buckinghami paleeks. Algselt oli palee sissesõiduväravateks plaanitud Londoni marmorkaar. Maa Aatš linnalegend jutustab aga, et kuninglikud tõllad ei tahtnud päris vabalt selle kaarjal läbi mahtuda ja praegu seisab see haid paaki sissekäigu lähedal. Prints Charlesi Regendi aeg kestis tegelikult vaid üheksa aastat. Ometi jõudis London selle aja jooksul üksjagu muutuda uue läbimõeldud linnaplaneerimise viisi ning uuema arhitektuuristiili tõttu. Kuid lisaks jõudis Regiasse staajel Regendi stiil ka sisekujundusse. Moodi tulid kergem, elegantne mööbel ja pikitriibulised tapeedid ja ka rõivamood hakkas muutuma. Langevari on tammi privarjuvantmi. Jändi heaks sõbraks oli saanud lordi perest päritsioos rammu tuntuks saanud kui vööbraamal kes tollal suuresti meesterõivaste maitse määras. Pärast sõjaväge otsustas ilmselt, et elu tuleb kergemalt võtta ning enese eest head hoolt Kanda. Lühidalt öeldes, selle noormehe välimusest on tulnud hilisem sõna tändi. Igapäevane vanniskäik polnud tol ajal sugugi tavaline asi. Rammu lubas endale säärast luksust tema rõivastamis protsess võtnud viis tundi aega temale kantsete saba kuubidega, ülikondade juurde kuulunud alati kaelaside ning saapaid soovitanud šampaaniaga poleerida. Praam ise polnud kuigi rikas, kuid tal oli palju rikkaid sõpru ning kõrgel seisvaid sõpru, nägu regent prints ise. Sellise protektsiooni all sai ta endale lubada samasugust elustiili nagu tema rikkad sõbrad raharõivastele ja hasartmängudele kulutada kuni selle saatusliku õhtuni, mil meie ö juba liialt enesekindlaks muutununa Lord Olwanlid ning prints George'i seltskonda saabumas nähes hüüdis üle terve ruumi Orwelli, kes on su paks sõber, regent prints pärast seda enam oma sõpra ei tundnud ja võlausaldajaid tuli uksest ja aknast. Ländi praam pages Prantsusmaale ning hoidis endal hinge sees väikese tööotsaga kääni konsulaadis. Tema õnnetu lõpp tuli aastal 1840, see kunagi Londonis kõik armastanud olid, jäi kaugeks, muinasjutuks. Daamid, nemad kandsid legendi ajastul ampiir silueti, vööd seoti otse püsti alla ning seelik langes vabalt ja lahedalt enam-vähem maani. Originaalis oli selline rõivaese antiikmaailmast pärit, kuid 18. sajandi lõpus poole tuli ampiir kleit-Euroopas moodi. Sõnampiir viitab siin esimese prantsuse impeeriumi aegadele. Kleidid olid heledad ja lendlevad, naised armsad ja loomulikult sellel ampiir ajastul, mis hõlmas ka briti kuningriigi Regendi aega. Inglismaal muutis sellise silueti populaarseks kaunis Emma Hamilton. Tema kujundas selliseid rüüsid oma kunstiliseks esinemisteks, mis üle kogu Euroopas insatsiooniks said. 18. sajandi iluideaalleedi Hamilton sai veelgi kuulsamaks, kui temast sai Briti admiral lord nelsoni suur armastus. Näete, mis põnevaid lugusid legendi ajastu eneses peidab. Kuid ükskord pidi see õnnelik aeg otsa saama. Inglismaa kuningas George kolmas suri 1820. Kuningas on surnud. Elagu kuningas. Kingis leed, Langliv väging. Regent printsist sai kuningas George, neljas ülekaaluline, tõenäoliselt oopiumi sõltuvuses kuningas oma ametlikku abikaasaga. Rolainiga polnud George enam ammu kokku puutunud. Naine oli Mandri-Euroo roopas oma elu elanud, kuid otsustas nüüd, et oma seadusliku abikaasa kroonimistseremooniale Londonis. Tuleta küll. George, neljas ei tahtnud oma naisest mitte midagi teada. Ta tahtis lahutust, kuid tema nõuandjad soovitasid selle mõtte maha matta. Sest asjade arutlusel tuleksid ju välja kuninga enese salasuhted. George neljanda kroonimine pidi aset leidma kirikus, kus briti impeeriumi kuningaid ikka. Kroonik Ta oli Westminster rääbis 19. juunil 1820. Kuninganna, kelleks kära laine nüüd saama pidi saabus Londonisse kuuendal juunil ning londonlased asusid oma kuningannat kaitsma. Kuningas käskis oma ministritel naine minema kihutada. Parlamenti saadeti eelnõu, mille kohaselt tulevaselt kuningannalt tuleks tema tiitel ära võtta ja abielu kehtetuks kuulutada põhjusel, et kärelainil olnud suhe alamast soost mehega. Lordide kojas läks eelnõu läbi alamkojas. Aitäh ja kära. Line teatas, et tal on nutt tõepoolest suvemehega, kes oli abielus Meeziswitzervetega mõeldes muidugi oma abikaasat George'i. Ja kui siis kuningas seos neljanda kroonimispäev soe juulipäev 1821 kätte jõudis, läks Käkker Online kirikusse pidulikule tseremooniale. Kuid uksed löödi tema ees kinni. Vaene naine, jooksnud ümber tohutu Westminster häbihoone ja kõik uksed löödud tema ees kinni. Ustele tagumine jama, õiguse nõudmine ei aidanud samal õhtul jäänud kuninganna väga haigeks ning väitnud, et teda on mürgitatud. Karolin suri kolm nädalat hiljem 53 aasta vanusena. Ametlikult oli ta Inglismaa kuninga abikaasa, maetud on ta aga koju, murundžeki hauale on kiri. Siin puhkab Kärolain inglisMahavatud kuninganna. Seosneljas jõudis veel üheksa aastat riiki valitseda. Ta külastas Iirimaad ja Šotimaad, kus briti kuningaid õige ammu polnud nähtud. Oma elustiilide kuningaks saades ei muutnud. Ta pidas pidusid ja bankette, tarvitas kõvasti alkoholi ja võttis kaalus üha juurde. Varsti ei julgenud ta enam rahva hulka minnagi. Ajalehtedes ilmus tema kohta pilt Claudia karikatuure. Tal olid kõik ülekaaluka alkohooliku ja lase haigused ja tema kuninga põllev kestis sama kaua kui prints legendi aeg üheksa aastat, siis George neljas suri ühel juuni hommikul 1830, Windsori lossis. Tema ainus seaduslik järeletulija Walesi printsess Charlotte, kus ta oli ka juba aastaid surnud ja uueks kuningaks sai George'i vend Clarence hertsog prints William, kes hakkas valitsema William neljandana. Aga George, neljas üks Inglismaa kuningate pikas reas, mis temast maha jäi, Wellingtoni hertsogi vihahoos öeldud sõnad, kõige iseka kõige võltsin, kõige halvema iseloomuga mees, kellel polnud ühtki head omadust ja pisut heatahtlikum iseloomustus ikka samalt Wellingtoni härdsagelt. Tõeline kunstide patroon, kõige kummalisem kooslus pest tarkusest, jonnakas Twederdajast ja egoismist täiesti vastandlikest joontest. Inimene kellesarnast ma oma elus iial kohanud ei ole siis George neljanda kohta arvatud. Ka Inglismaa esimeseks džentelmen X on teda kutsutud, kes oli tark, kaval ja teadis palju, kuid tema laiskus ning õgarlus jätsid lõpuks varju kõik tema head omadused. Aga tähtsaim, mis seos neljandast maha jäi, oli muidugi tema Regendi ajastu stiil. Ka mood, millest on päris toredaid detaile teada. Näiteks kui tema poliitilised vastased ka puudri maksustasid, loobus George vooderdatud varrukast oma loomulike juuste kasuks. Ta kandis tumedamaid rõivaid, et oma hiigelfiguuri vähenenud Nende lahedamaid pükse pingul kints pükste asemel, mis tollal moes olid ja hästi kõrget kaelust ning sall, et topeltlõug välja ei paistaks. Aga see ei ole nii tähelepanuväärne. Tähelepanuväärsed on prints legendi ajastul kaunimaks muutunud Londoni nägu tema Riidžinstrid, Jeryyczen spaak, mis on ikka sama majesteetlik enam ajaloost, Jaloojatest jutustamas, eritise kaunis kaar, mis pikkadilile viib. Majesteetlik Ena, kuid mitte päris samasugustena on tänaseks säilinud regent Street ja resin spaak, mida on aegade jooksul arendatud ja täiendatud. See on äsja ehitatud hoonetest, on osa ümber ehitatud aeg tegi nende kallal oma töö ning eks nad olid uue inimeste jaoks ka pisut vanamoodsad. Street kujutab enesest näidet kaunite kunstide ajastu fassaarlikkusest. See on otsekui arhitektuuriline väljapanek, mis vaataja ees mõjuvalt lahti rullub. Erinevate stiilide ja kaunistuselemendid kogumik, kus iga hoone on omaette planeeritud kuid kindlate põhisuundade järgi iga majade plokk kujundati selles lõputus toona tunduvas ühtses tänava poolses fassaadis eraldi. Ometi moodustavad nad kõik üheskoos kauni terviku, mis praegusel uhkel ostutänaval nii palju ajaloost jutustada oskab.