Tervist alustame neljaosalise saatesarjaga, millel pealkiri, kas võõrkeel on võõras keel. Mõte seda vestlusringi ette võtta sain tegelikult Euroopa keeltepäeva korraldajatelt saksa kultuuri instituudist ja Euroopa keeltepäev ise. See toimub 26. septembril järgmisel reedel ning olen kuulnud, et ka vikerraadios on sel puhul mitu head saadet. Aga kas võõrkeel on võõras keel? Tegelikult oli see küsimus lähiajal, mitut puhku üleval toimus just möödunud nädalavahetusel Märjamaa lähistel moka külas esimene rahvusvaheline täiskuu luulefestival kõlas palju võõraid keeli ja luuletajad, alati on väga tänuväärsed partnerid keelest rääkima. Teine kultuurisündmus, mis oleks ka hea keele kõrva mõõdu välja kannatanud, oli äsja ilmunud Lennart Mere hõbevalge seda tähistav mõttetihe konverents Kirjanike Liidu musta laega saalis esmaspäeval. Sealgi on meil mitmed head lõigud salves ja küll ajapikku jõuame nüüd delete mängida. Meie saatesarja esimene kõneleja on täna kirjanik kirjanduskriitik Jan Kaus. Aga veel kuulete sel puhul Doris Kareva, Kristiina ja Andres Ehinit. Mitmeid inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel ja neid kõige kuulete lähinädalatel. Tänase saate lõpetavad aga Udo Uibo etümoloogia minutid. Aga nüüd alustame, räägime omast ja võõrast ja sellest, kas võõrkeel on võõras keel. Aga eelnevalt just täpsustasin, nii on, et kuidas sind tutvustada. Sul oli üks hea tsitaat, lase tulla. Kes ma olen, kas ma olen väiklane formalist, ilane, reetur, sotsialistlikespärasus, siga? Vähe, ütleb mölakas. Jätsi ta, kellelt mati Undilt ja pärit sellest etendusest, mida te andsite Mati Undi festivalil kirjanikud koos Vanemuise laval. Nii oma ja võõras, mis sa arvad, kas Mati Unt oli kirjanduses oma või teatris? Oma ma arvan, et tema fenomen, põhinebki sellel, et oli mõlemas oma vähesed inimesed suudavad jätta nagu väga olulise jälje nii-öelda mitmesse loomingulisesse praktikasse korraga või ütleme, kirjanduslugu ja teatrilugu ei saa olla ilma temata, selles mõttes on ta jah, nagu fenomenaalne kuju ja selliseid kujusid on meil üleüldse üsna vähe. Aga pahatihti on ka nii, et sellised üle piiride kujud on tihtilugu raskesti mõistetavad. See oli ju ka mati puhul, nii et ega teda teatris ju väga ruttu omaks ei võetud ja, ja teisalt. Eks ta ise ka õppis natuke, enne kui teda sai omaksuta, õppis teatrikeelt. Mis puudutab näiteks kirjandusse, siis võib-olla üks asi, mis Mati Undi Loomingu tõlkimisel mõnesse teise keelde võib ilmneda, on see, sealt võib tõlkes paratamatult midagi kaduma minna. Üks mõte, mis mul tekkis, neid tsitaate selle Undi etenduse jaoks kokku kogudes välja valides oli see, et tal on ikka väga palju selliseid väikseid vihjeid või viiteid sellele oma kaasajal nõukogude ajale näiteks. Kuid räägime nagu sellest, mida kõik inimesed vajavad, ütlevad, et nii eestlased kui Vororod kui venelased. Kui uiguurid ajavad usku homsesse tootmise intensiivset, mitte ekstensiivse arenguteks, siis see on tegelikult viide mingisugusele ajastule. Selliseid asju on väga palju. Kui nüüd tõlkida Mati Unti näiteks soome keelde või rootsi keelde lähevad need sellised taustad või, või see kontekst nagu täiesti kaduma juba seetõttu, et Rootsi ja Soome areng 20. sajandil on olnud hoopis teine ajal, puudub see nõukogudekogemuseks Nõukogude sõnavara Nõukogude kantselei, seetõttu nemad ei saa sellisest, võib-olla väiksest irooniast väiksest sellisest torkest üleüldse aru. Ja see on, ma arvan, üks tõlkimise kõige suuremaid probleeme üleüldse. Üks asi on tõlkida teksti, aga teksti tõlkides peab tõlkima alati ka konteksti. Tõlkimise üks suurimaid küsimusi ongi see, et kui tekst isegi on võimalik tõlkida, kas kontekst on võimalik tõlkida ja ma arvan, et mida vanem kirjandus, seda tõsisemasse konteksti probleem on näiteks kui ma ei tea tõlkida Frans haarabledaks, kes oli prantsuse renessansi kirjanduse suurkuju, siis, siis temal oli kindlasti seal väga palju selliseid tasandeid või vihjeid või viiteid mingit pila mingisugustele, nähtustele, mis toona olid nagu täiesti enesestmõistetavad mis praegusele inimesele jäävad täiesti täiesti kaugeks, mõistetamatuks ja tegelikult, et neid teid üldse lugejale nagu kätte näidata või neid tasandik kätte näidata, siis see peaks tõlkija või kui siis tõlke toimetaja kirjutama sinna selliseid pikki-põhjalikke joonealuseid märkusi või järelsõnasid eessõnasid tuleks välja, et ütleme, see meelsus või, või see kontekst, mida siis tekst tekst esindab. Ma arvan, et et see konteksti küsimus on aktuaalne ka raamatutega, mida, mis pärinevat, ma ei tea, 20. sajandi viimasest kümnendist või, või näiteks praegusest kajastat. Tõlkija valik on alati nagu väga-väga oluline, sest ma tean näiteks, et üks suurepärane tõlkija Riina Esmine Talle anti tõlkida Nikondi raamat, kuidas olla hea ja noh, loomulikult tema vanema põlve põlvkonna inimesena ei taju kõiki neid viiteid, mis Nikon, kel on, kus ta viitab just sellisele inglise 80.-te lõpus 90.-te alguse sellise popkultuurile ja rokkkultuurile ütleme sellisele indi muusikale ja loomulikult siis seal tekib selliseid vigu tõlkijal, et ta ei saa aru, et kui hoondi kasutab mõistet poliis, siis ta ei kasuta mitte sõna politsei vaid ansamblite põlisaga. Tõlkija tõlkis selle politseiks, eks, et isegi nagu väga heal tõlkijal võib tekkida mingeid selliseid kontekstuaalseid probleeme. Konteksti probleem on, no ma arvan, iga tõlkija nagu üks suurimaid suurimaid probleeme ja, ja ülesanded, mis on näiteks praegu, olen hakanud tõlkima Sofi Oksaneni raamatut, puhastus, mis tegelikult räägib Eestist. Suurem osa tegevusest toimub Eestis ja see on nagu eriti kuidagi kummaline või lausa jabur olukord. Et ma pean tõlkima soome keelest eesti keelde raamatut, mis räägib Eestist. Siis tekib see konteksti küsimus kohe sellises olukorras kõikvõimalikud fennismid, mis mul sinna sisse jäävad, torkavad võib-olla nagu eriti eriti valusalt silma, verit, teravalt silma. See on ja ma arvan, et tõlkimise juures kõige valusam, aga samas kõige huvitavam, huvitavam tasunud. Konteksti küsimus, tegelikult sa, Mati Undi alustasid selle näitega ja ma usun, et sa leiad näiteks mõttekaaslust ka Joel Sanga ettekandest, mida ta pidas Viidingu konverentsil, kus ta tõdes, et noh, Viiding on ka juba mõnes mõttes nooremale põlvkonnale arusaamatu, sellepärast seal on just see häda, et see iroonia, mida esitatakse, noh, sellest omast ajastus lähtuvalt ei jõua nagu kohale ja see iroonia tuleb vastupidi, sellise üks ühesena ja siis tundub, et lapsemeelses tänapäeva nii-öelda maailmapildis, et mida see siis tähendab, et noh, need konfliktid on valvamas igal sammul. No siin ongi see, et, et võib-olla tõesti tõlkida tuleks siis kohe keele sees Eesti ühelt poolt häda ja teiselt poolt siis ka võib-olla ütleme, rikkus on see, et vähemalt eks ju 20. sajandi Eesti ajalugu on koosnenud sellistest väga-väga tugevatest katkestustest. Viimane katkestus, mis on toimunud, on siis 91. aasta taasiseseisvumine kuidas väga-väga kiirelt jagu lõigatud mind nagu ühest ühiskonnakorrast teise. Kõik muutused toimusid väga kiirelt ja samas katkes mingisugune kirjanduslik praktika, eks korraga selgus, et pole vaja enam nii-öelda ridade vahele kirjutada, eks pole vaja seda irooniat, et võib öelda kõik otse välja teha üks verbaalne paremsirge ja keegi ei tule seda sirget tsenseerima või blokeerima. Ja loomulikult, see on tekitanud hoopis teistsuguse praktika teistsuguse aru saama kirjandusest ja ütleme, kõik need ridade vahelised asjad võivad jääda arusaamatuks, sest noh, näiteks, kui neid anti välja Teet Kallase heliseb-kõliseb siis Kallas on ise kirjutanud sinna mingisuguseid väikseid, joon, aluseid, märkusi, väga vahvaid, kus ta nagu ütleb, et näete, et siin stseenis, eks ju need numbrid, nende lehmade pealne tähendasid neid aastaid eestlastele valusaid aastaid, eks see ole kuidagi väga-väga ümbernurga öeldud ja kui seda teed Kallase märkus seal poleks olnud, mina ei oleks sellest küll aru saanud. Lehmeksu number 39 ja no midagi taolist, eks, et see selline ridade vahele kirjutamise praktika ikka on kadunud, seda tegelikult tuleb kaasaegsele lugejale tõlkida. Et ta lugemise oskus koos selle kirjutamisega on kadunud ja selle vajadusi No ütleme, lugemis oskus, ma ei tea, kas on kadunud, aga ta on nagu teisenenud selles mõttes, et praegu on võimalik kirjutada tekste, milles ei ole nagu selliseid sügavik või milles ei ole selliseid peidetud selliseid Õnarusi või koopaid või labürint. Kõik saab ära öelda nagu ridade sees, mitte ridade vahel või kohal või. Nojah, aga samas, nüüd tuleb jälle see uus naljanumber, kuidas on poliitiliselt korrektne, nii peab ja ja mõni sõna on tabuga ja selles mõttes tulevad uued mängud, mis nendele, kes elanud natuke kauem, tunduvad nagu pisut koomilised. Nojah, see on see See on see poliitilise korrektsuse küsimus, mis, mis nagu Euroopas ma arvan, üha rohkem teravdub, ET tegelikult on juhtunud juhtunud nii, et mõned näited, kuidas see poliitiline korrektsus keeles väljendub, et need on juba üsna drastilised, et ma nüüd võin eksida, aga minu arust seda rääkis inglise luuletaja Benjamin Fonaia, kes käis Eestis esinemas ja noh, kes on tegelikult ise väga tugev, selline inimõiguste eest seisjad on, eks mustanahaline. Loomulikult on selline rassilise võrdõigusest rääkida, aga tema, isegi tema tõdes, et mõned asjad lähevad juba täitsa hulluks, et minnakse selle poliitilise korrektsusega nagu liiale, et kui enam ei tohi öelda bläkk kohvi, vaid kohvi ja öeldakse, et kohvi, uitkriim või kohviuid out kriim, et see on nagu juba liiast, et siin minnakse liiale ja noh, muidugi tegelikult sõna neeger, eks, et sellega on see probleem, et mina samuti arvan, et tegelikult sellel sõnal neeger ei ole väga selliseid negatiivseid konnotatsioon. Aga kuna sellest on nii palju juba räägitud, praegu sinna negatiivse konnotatsiooniga on seal tekkinud, et ma võin juba tekkinud ja seetõttu ongi nüüd teda nagu juba raske öelda, selles mõttes, et mina olen ka hakanud automaatselt ütlema mustanahaline, isegi mul ei olegi musta. Ühesõnaga, kui ma räägin oma nii-öelda sõpradega, siis ma automaatselt olen hakanud kasutama sõna mustanahaline. Sellepärast et mul on see tunne, et kui ma nagu kasutan sõna neeger, et siis on kuidagi alandav kuigi ütleme tõesti, et eesti keele tausta vaadates seal seda sellist otsest alandamist küll ei ole eksisteerinud, aga lihtsalt kuna sellest on nii palju räägitud, siis see on sinna tekkinud. Aga noh, samas näitabki sellist kohutavat pealiskaudsust, et ainult mingi sõna kui märk, tähendab, ma ei tea, mida, aga samas tunduvalt sügavamates kihtides toimub noh, midagi hoopis vastupidist, see meenutab mulle ka mingit 50.-te aastate sellist plakatikunsti, et vaat plakat, see peab olema korrektne, aga see sisu selle asja ümber on või, või see tegelik elu ei puutu üldse asjasse. Nojah, aga samas, kui me nüüd lähme selle tõlkimise teema juurde tagasi, siis ma siiski arvan, et see üks sõna neeger noh, näiteks sellised asjad, et need moodustavad tegelikult ütleme see tõlkekultuuri jäämäe veepealse osa ühe killu, sellepärast tõlkimise juures on ikkagi kesksemad mingit hoopis teised küsimused. Mind just paelub tõlkimise juures üdini filosoofiline küsimus, et kuidas üldse tõlkida, et kas tõlkida nii et püütakse kuidagi mugandada originaaliga või olla väga originaalitruu või siis lähtuda sellisest vastupidise seisukohast, et tõlge on alati uus tekst umbes mõelda nii et kuna originaal on oma ajastus ja oma keskkonnas oma kontekstis kinni, siis tuleb see originaaltõlke kaudu tõsta uude konteksti. Ma arvan, et see tõde või see õiget toimimine asub seal kuskil vahepeal, aga on väga huvitav vaadata, kuidas toimib üks äär, mis, kuidas toimib, teine äärmus näiteks minu arust üks väga huvitav ja minu meelest nagu just kemise seda filosoofilist poolt väga hästi avav katsetus pärineva Kivisildniku-lt, kes tõlkis Rainer Maria Rilke Joosepi kahtlused. Ja noh, muidugi see tema selline mäng sellise tõlkimisega algab juba sealt raamatu kaane pealt, kuhu ta on pannud, eks ju siis autori kõrval enda nime. Kusjuures noh, mina arvan ka nagu Lauri Kitsnike ühes artiklis, mis ta sirbis avaldas, tegelikult võiks kõikidel, nii-öelda tõlkeraamatutel olla tõlkija nimi autori kõrval nagu samaväärsena. Sest tõlkija töö erineb nagu kirjaniku tööst lihtsalt selle tõttu, et kui kirjanik ammutab oma kirjutamismaterjali oma kogemustest fantaasiast või mälust või siis tõlkija ammutab selle nii-öelda sellest tekstist, millest ta peab lähtuma. Aga mis Kivisildniku puhul on huvitav, on see, et, et tema on seda mõtet, tõlge on uus tekst viinud nagu teatud äärmuseni, eks. Et seal ongi nii, et kui Rilke ütleb, et Tansang teri Ingel aine Melody siis Kivisildnik tõlgib selle, et Nokia helises. Son täpselt, ere näide sellest, kuidas loeb kontekstiks, praegusel ajastul ei laula üks Gingel mingisugust meloodiat, et heliseb Nokia siis tulebki. Ja muidugi jah, siin saab kohe nagu vastu küsida, et noh, et mis siis tegelikult Rilkest üldse järel on, et kas sealt on siis tõesti järele nüüd see, see, too see kõige kirkam mõtte tuum. See viib jälle uue, tõlkinud probleemini, selle vormi ja sisu probleemini. Loomulikult, et tõlkija puhul peaks tõlkima eelkõige sisu, aga on, eriti luule puhul on eksju sisu ja vorm tihtipeale naguniivõrd võimsalt põimunud, noh ütleme eriti nagu sedasi vanema luule puhul rütmelis riimilise luule puhul, mis kasutab mingeid kindlaid skeeme, kus ütleme, mingid väljendid on väga tugevalt seotud siis selle öeldava sisuga ja näiteks Juhan Viiding on selles mõttes väga hea näide. Ma ei arva näiteks, et Juhan Viidingu nagu absoluutselt tõlkimatu, aga Juhan Viidingu puhul tõlkijal kindlasti tekib see probleem, et kuna tema vorm ja sisu moodustavad niivõrd sellise ilusa terviku siis kuidas seda tervikut nagu tõlkide teel siia stuudiosse maksu nagu mõtlema, noh, see kõige lihtsam näidet. Ma ei kirjuta vastikuid ridu, Maigirjutanastikuid ridu, kirjutan rastikuid ridu, et kuidas seda nüüd inglise keelde tõlkida, nii et see mõte kuidagi aga samas ka vorm mingil moel edasi tuleks, eks. Et ma, mul ei tulnud midagi muud pähe. I don't do feik Lines I do Sneyclinseks ajas on midagi taolist, sealt tuleksid mingis mõttes mängu ilu välja. Eriti luule puhul, jah, sest luule puhul tuleb alati mängu see originaalkeele prosoodia ja noh, ühesõnaga kõik kõik sellega seonduv. Aga noh, mis minu meelest on tõsine probleem ja see võib-olla kaldub siis nüüd sinna teise äärmusse. Ja seda näha eriti palju just nagu näiteks filmide tõlkimisel. Et taandumas, minu meelest on oskus aru saada, mis asi on Frosoloogia või mis asjad on fraseologismiga idioomid, et ma olen üha rohkem nagu sattunud sellistele sõnasõnalistele tõlgeteleks et kuulaja saaks aru, mida ma mõtlen, siis noh, ütleme see on selline olukord, kus näiteks mõni väljend näiteks Paide või tõlgitakse siis mööda teed, eks. Nad May kapov tsee tõlgitakse minu teetassile, kuigi, et pole minu rida võib-olla minu asi. Või või vesi ahjus tõlgitakse inglise keelde, Vootherinde open, selliseid vigu esineb nagu üha rohkem. Minu arust see on üks tõsine probleem praeguse tõlkekultuuri juures. See keel ja kultuur on nii tihedalt seotud ja kui ühte on nagu vähevõitu selle antud, et ega sa siis selle oskamisega ka ju midagi suurt ei p või sa pead lihtsalt teadma oma kohta, siis aga kas seda muret ei ole seal mõelnud, mida ju ka paljud muretsevad, see eesti keel ongi praegu nagu tõlkijate tehtud keel väga suur, massiiv, mida me peame oma keelde tõlkima kuidagi hakkab meie enda keelt kujundama, muutma. Nojah, loomulikult keel on nagu väga tugevalt seotud mõtlemisega ja selles suhtes olen ma nagu nõus varase Virkimisteniga, kes ütleb, et keelepiirid määravad ära ka meie maailma piirid, et kui meil puudub mingi asja või olukorra või seose kirjeldamiseks sõna, eks, et siis me ei suuda seda endale nagu mingis mõttes ette kujutada, et me vajame nagu sõnu selleks, et mingeid asju endale ette kujutada. Noh, loomulikult saab, saab asju ette kujutada ka ilma sõnastamis, vajaduseta, aga noh, ütleme keelu püüab ikkagi kuidagi kuidagi maailma kirjeldada või, või maailma peegeldada. Mida vaesem angeel, seda vähem ta seda maailma peegeldab ja kirjeldab. Aga teisalt jällegi Ma ei tea, äkki äkki oleme lihtsalt nagu tunnistamas seda paratamatult ajaloolist protsess, et iga keel muutub ja muundub, ühesõnaga igas keeles toimub mingisuguseid protsesse, mõned protsessid toimuvad järsemalt ja kuidagi nähtavamalt, teised jälle kuidagi kuidas ütelda? Vähem nähtavalt hea näide on soome keelest, kus on tekkinud Helsingi keel, mida nemad kutsuvad väljendiga Stadins langi ja see on nagu naljakas, sellepärast et ta on olnud täiesti senine kõnekeelne dialekt, kasvõi pealinna noorte kõnepruuk, kust on võetud nagu väga palju laene rootsi keelest inglisekeelsest, saksa keelest, vene keelest. Aga mis on hakanud tungima kirjakeelde, tähendab, mina kuulen, et väga vähesed soomlased ütlevad töökohta, töö, Nad ütlevad ikka tuuni. Sellised sõnad tungivad üha rohkem kirjakeelde sisse. Võib-olla mõne sellise soome keele puhtusearmastaja jaoks risustavad seda keelt. Aga noh, teisalt võib veel öelda, et nõnda mingis mõttes seda keelt rikastavad, kuigi ütleme näiteks mõni inimene, kes tuleb kuskil Põhja-Soomest ja kuuleb seda Helsingi keelt, siis ta arvutist ei saa mitte midagi aru. Ja noh, ma tean, et Helsingi keeles antakse näiteks kasvõi juba raamatuid välja või koomikseid. Et see on kindlasti väga tugevalt praegu mõjutamas soome kirjakeelt. Kas kas Johannes Aavik juba nii-öelda ei toonud anglidsisme eesti keelde sisse? Tema oli ka Soome asjad meeldisid rohkem. Aga see nähe näide, mis Soomes tõid, on hästi huvitav. Kas Eestis võiks ka midagi sellist leida? Sellist slängi, noh, nii tugevat survet mingi mingi subkultuuri kaudu. Ma ei tea, ma ei ole arutlust õige inimene, kelle käest seda küsida, sest ma May tunneritest neid subkultuur. Aga mulle tundub, et midagi noh, nii nii jõulist ja, ja noh, nii ilmselgelt nagu nagu see Stadynslangi, et sellist nähtust küll praegu ei eksisteeri. Sa õpetad koolis ka üliõpilasi, kui sa nende keelt kuulad, räägime ühte keelt, nendega. Et põhimõtteliselt küll jah, ei, muidugi, võib-olla noh, üks asi, mis mind näiteks ütleme siis noorte juures juures häirib, on, on võib-olla isegi mitte see keel, mida nad kasutavad vaid võib-olla see, kuidas nad eesti keelt hääldavad. Väga naljakas on vaadata, kuidas paljudel noortel on tekkinud mingi teatud huvitav see, nii et toon või see, kuidas nad sõnu hääldavad, et ühesõnaga nad eriti ei ava suud ja ütleme siis tulevad edasi panema selle lähedaseks suu eriti ei liigu ja kuidagi need sõnad keeleotsaga visatakse suust välja, et see tekitab mingit teiselaadse tooni, mis mulle on harjumatu. Aga ma ka ei oska seda seostada mingisuguse. Ma ei tea, territooriumiga või, või mingisuguse sotsiaalse grupiga, et ma arvan, et see on lihtsalt mingisugune kõnelemise viis või stiil. Istunud koolis kogu aeg suu kinni pidanud vaatama, mis siin muud ikka oskad arvata. Nii, minu jaoks on enesemääratlemine ikka käinud oma emakeele järgi või see, kes ma olen, see identiteet ikka ripub selles keeles tugevalt seotud sellega. Mis sa arvad, kas see keele identity Teet on nagu jätkum või tulevad mingisugused muud hoovused, millega ennast siduda? Eks need hoovused mõjuta kindlasti ma ei oskagi seda kuidagi ealiselt ka nagu määratleda, et võib väga vabalt olla, et mingisugust põlvkonda mõjutab rohkem kui mõnda teist põlvkonda, ütleme see globalisatsioon, eks ju, globaliseerumine, et see tungib läbi kõikidest elusfääridest. Aga samas, see on globaalne, et kõik otsivad nagu neid oma juur omi juuri, eks ole, et, et see on nagu selle globaliseerumis vastandsuund. Ja mina arvan, et tegelikult midagi hullu küll ei ole, et, et ma ei tea, kas see nüüd on õige näide, aga noh, näiteks kui seal samal Viljandi pärimusmuusika festivalil ringi käia või võõrapäraselt öelda, siis Viljandi folgil ringi käia, siis seal on nagu väga palju lihtsalt tõesti noori inimesi tähendab minuvanuseid ja noh, ikkagi rohkem minust nooremaid inimesi. Ma ei usu, et nad käivad seal ainult välismaa ansamblit kuulamas, et ikkagi suurem osa on täiesti kõik eestikeelsed ansamblid ja seal seda regilaule ikka väga palju esitatakse. Minu minu meelest rahvakultuur elab küll praegu väga hästi ja pigem võib nagu muret tunda selle peale, et kas me ei ole nagu liigagi natsionalistlikud, aga mina olen ka tegelikult selles mõttes ikkagi tajun ennast eestlasena ja noh, minu jaoks on eesti keel väga oluline asi ja noh, maga tajun seda, et eesti keel mingis mõttes kui ta kõiki neid indogermaani keeli või siis neid igermanni keeli nagu ütleb Asko Künnap. Ja kui neid vaadata Niivist ütles Uku Masing ja Asko Künnap ütleb seda Uku Masingut. Ma ei tea, kas näed harimatus aga et erinevused siis indogermaani keelte ja soome-ugri keelte näiteks eesti keele vahel on ja no ikka väga tugevad selle kohta on öeldud nagu Seksnoffeutcher, eks, et kuna eesti keeles, aga soome keeles ei ole siis isikuliste asesõnadel sugu, eks see on juba nagu väga oluline, minu arust sellega olen mina ise näiteks kirjanikuna mänginud, selles mõttes, kui ma panin oma romaani pealkirjaks tema, siis ma panin selle meelega säiliks mitmetähenduslikkus ja siis ma mäletan kohe, kui see Eesti Instituudi ajakiri tahtis seda inglise keelde tõlkides, küsis mu käest, et kuidas, kas siis ši või Hi, mis sa vastasid ja mina ütlesin, et pange siis jõu, et sina seal siis ei ole seda soolisus tajuda selles vormiseks. Aga soomeugri keeltele veel lisaks sellele väga palju selliseid eripärasid ja ütleme, et minu jaoks soome keel on võib-olla isegi veel rohkem soome keel kui, kui eestikeelsest, sest seal on selliste Honumatu poeetilisust palju rohkemaid. Ma olen ise näinud, kuidas luuletajad nagu ise mõtlevad välja mingeid selliseid onumatopoietilisi tegusõnu ühesõnaga sõnu, mida mina ei ole kuskil kohanud, ma vaatan sõnaraamatust järele, seda ei ole selleks. Aga sõna on nii täpne, kuidagi nii täpselt mingisugust kas siis olukorda või protsessi või tegevust markeerida tähistav, et ma täiesti vaimustuses peale ma tahaks eesti keeles ka mingeid taolisi sõnu välja mõelda. Et see on jah, nagu ka üks üks väga-väga kütkestav asina, eriti soome keele juures. Ma nüüd tahaks ikkagi selle kirjanduse juurde tagasi jõuda. Jan, kui sa loed hindade arvustad kirjandust, mis on tõlgitud eesti keelde, siis millise kriteeriumi järgi sa neid raamatuid valid, kas võõrkeelest otsida seda, mida eesti kirjanduses? Ei ole, see on isegi väga kerge, sest ütleme, et vähemalt praeguses eesti kirjanduses sellist psühholoogilist realismi nagu üsna vähe ja samas psühholoogiline realism selline kirjandus, mis keskendub, ütleme inimeste omavaheliste suhete või siis inimese enesetunde, analüüsimisele või kirjeldamisele, sellist kirjandust esineb väga palju, näiteks kaasaegses angloameerika kirjanduses, et seda on seal isegi nagu väga palju või liiga palju, et mõned raamatut juba nagu on ilmselgelt mingite teiste raamatute koopiad, sest teemade käsitlemisel ütleme mastaapset, et kaasaja analüüsi psühholoogilis sotsiaalses võtmes tega sellist proosat, et me nagu eesti keeles nagu väga palju ei kirjutata, kas siis ikkagi tegeldakse lähiajalooga või sellise ajaloolise pärandiga või mäluga noh, nagu Ene Mihkelson, Jaan Kaplinski või, või siis Mats traat pisut kaugemalt, eks või siis kasutatakse ära selliseid fantaasiavõimalusi, noh, näiteks nagu Andrus Kivirähki Mehis Heinsaar, et mida mina ise olen püüdnud kirjanikuna teha, on just see, et ma püüan kuidagi analüüsida kaasaega just läbi nende kaasaegsete inimeste ja nende nende nii-öelda enesetunde ja enesetaju ja nende omavaheliste suhete. Ja noh, sellist sellist kirjandust on väga hea, et seda nagu tõlgitakse eesti keelde päris palju, aga millest see siis tingitud on, ma ei oskagi öelda, millest see tingitud on, et võib-olla see ei ole isegi mingi selline negatiivne probleem või et ta ei ole nagu mingi selline noh, vajakajäämine eesti kirjandus ongi selles mõttes nagu pisut omapärane või või ta annusele täitsa mingit oma oma teed liikuv või, või ta on mingi oma sängi leidnud ja ja noh, niikaua kui, kui see ei ole nii-öelda ühtne jõgi, vaid see on selline suur ilus jõestik võidelda, et siis ei ole seal nagu mingit mingit probleem, et iga kirjanik võib leida seal oma väikse rajaga. Aga see, ütleme see peavool peavool ikka viib mingit nagu oma teed pidi ja see on minu arust nagu väga väga-väga huvitav eesti kirjanduse probleem on muidugi ka see, et, et ta on ju väike. Suuremates kirjandustes on olemas arvatavasti kõik need tasandid, eks. Ja on lihtsalt mõned tasandid tulevad paremini ilmsiks, müüvad paremini ja nendel on nagu suurem suurem tellimus, aga et samas noh, kui me vaatame oma seda väikest rahvaarvu ja samas ikkagi seda, et, et aastas ilmub viis, kuus korraliku romaani, siis ikkagi tõesti täiesti tasemega romaani, siis siis ma arvan küll, et et me võime täitsa rahul olla. Rahulolevam nominaga. Et. Jan Kaus, kes on sinu kui kultuuris elava persooni jaoks võõras kui me räägime võõrast ja võõrkeelest, kas võõrkeel on võõras keel, milline on see võõras keel, mis ei kõneta ei kõneta? Raske vastata, sest, Ma kohe kuidagi mõtlen, nii et, et noh, mina oskan üldse väga väheseid, keelaks lisaks eesti keelele olema suuteline lugema soome keeles inglise keeles ilukirjandust ütleme Vene keeles võib-olla pisut, aga ikkagi tunduvalt vähem. Võib öelda, et kõik need ülejäänud keeled on minu jaoks võõrad, kunina pole tõlgitud eesti keelde. Kui laiemalt sedasi asjale vaadata, siis, siis võib-olla ma olen ikkagi nõus sellega, et tiga keelekasutus on nagu võõras keelekasutus seal nagu kahte pidi toimiv protsess, et ühelt poolt, kui mina ise kirjutan, siis minu tekst on täis mingisuguseid võõraid asju, ühesõnaga teiste kirjanike Need olid Eesti Kirjanike väljendeid, mida ma olen kas siis teadlikult või teadvustamatult enda kirjutusse nii-öelda juurde haaranud. Kuna keel on selles mõttes nagu naljakas asi, et ühelt poolt, et tal on mingid kindlad reeglid, eks on olemas kirjakeel, mis on ühtlustatud ja mis peaks kõigile olema ühtemoodi arusaadav ja mingis mõttes nagu ongi siis ometi iga inimese keelekasutuses keel noh, mingil moel muutub või muutub selles mõttes selle kirjakeele suhtes pisut võõraks. Ja siis ka teiste inimeste keelekasutuse suhtes võõraks. Nii et võib olla, keel on võõrast keelt täis. Aga samas keelega on see huvitav asi, et ometi me nagu mõistame seda, isegi kui me sellest aru ei saa, siis me siis me tegeleme selle mõistmise protsessiga, eks, et ühesõnaga kirjanik kirjutab midagi tähendab raamatu välja, siis inimesed hakkavad seda mõtestama lugema. Kellelegi ei meeldi kellelegi, meeldib kirjanik, on kellegagi nõus, kellegagi pole nõus, komisjon, protsess toimib, eks. Ühesõnaga on olemas mingi tekst, mida loetakse. Ja mina olen ka muidugi seda usku, et iga lugemine muudab teksti või ühesõnaga, et alates hetkest, kui kirjanikkonna oma raamatu välja andnud, muutuks raamat tema jaoks nagu võõraks või see on nagu siis võõras tekst juba. Mida rohkem silmapaare, seda nagu üle loeb, seda seda võõramaks ja tema jaoks läheb seda, seda rohkem nagu nii-öelda laiali pihustub see tekst. Kuna seda võõrast on nii palju, siis teda ei tohikski nagu probleemina võtta. Selle soovituse eest katsume hakkama saada, aga nüüd jätkab juba Uudo Uibo ja need saateminutid valmivad tänu Eesti Rahvuskultuuri Fondi stipendiumile. Eksikombel sündinud sõnade. Oleme kõnelenud eri viisidest, kuidas sõnad on meie keelde tulnud. Üheks uute sõnade tekke põhjuseks võib pidada ka inimliku eksida tõst. Stiihiliselt arenevas rahvakeeles on tavaline, et murdest murdesse liikudes muutub sõna seetõttu, et ta on tundmatu ja selle edasiandmisel tekitur. Kõige vigu. Oleme ühes eelnenud saates rääkinud rahvaetümoloogia ost, mille puhul arusaamatut sõna püütakse ümber mõtestada tuntud sõnade toel. Nii on näiteks peterselli saanud petersell, Kadalopist, Kadali Salbeetist, salluret ja nii edasi. Sedagi võib pidada inimliku eksituse tulemuseks. Niisuguseid eksikombel tekkinud sõnu on aga käibele tulnud ka kirjakeele kaudu ja püüamegi mõnda neist nüüd vaadata. Erialakirjanduses on kõige rohkem juttu olnud sõnast tuvastama tähenduses kindlaks tegema. See on päris uus sõna, mis toodi käibele kahe maailmasõja vahel õigusteaduse terminina. Sellel sõnal saamislugu on tänu Huno Rätsep olla üsna täpselt teada. Kui loodi Eesti vabariik ja Tartu ülikool läks järk-järgult üle eestikeelsele õppele. Tekkis vajadus omakeelse teadusterminoloogia järele kõigis valdkondades. Oskussõnade soetamiseks loodi eriteadlaste ja keeleinimeste osalusel suur hulk terminoloogiakomisjone. Üheks selliseks oli ka õigusteaduse oskussõnade komisjon. Selle komisjoni koosolekule soovis üks juuraprofessor eestikeelset vastet saksa verbile, sest Ellen ehk kindlaks tegema tolleaegne juhtivkeelekorraldaja Johannes Voldemar Veski kelle kaasabil on sündinud suur hulk eesti oskussõnavarast pakkus välja verbi turvastama. Turvastama on täiesti reeglipärane tuletis, mis on seotud sõnaga turvaline ehk kindel. Professorile sõna meeldis, ta märkis sõna üles ja lubas kasutuselevõtt. Mõni kuu hiljem kuulis Johannes Voldemar Veski oskussõnade komisjoni koosolekul et too juuraprofessor kasutab oma jutus tundmatut sõna tuvastama. Järele uurides selgus, et professor oli sõna turvastama valesti kirja pannud ja selle oma loengutel ekslikult kujul kasutusele võtnud. Et sõna oli erialainimeste hulgas juba mõneti tuntuks saanud, siis seda enam parandama ei kiputud. Ning tuvastama jõudis ka 1934. aastal ilmunud õigusteaduse sõnastikku. Sealtkaudu akateistessegi sõnaraamatutesse. Eesti botaanikaterminoloogias on kindla koha sisse võtnud sõna viirpuu. Rahvakeeles sellise sõna olemasolu kohta andmed puuduvad. Esmakordselt kirjakeeles esineb viirpuu 1732. aastal ilmunud eesti keele õpetuses mida on kombeks omistada Jüri pastorile Anton Thor Hellel. Selle keeleõpetuse sõnastiku osa tugineb tegelikult Pärnu ja Tori pastori Saalomon Heinrich Vestringi hoopis mahukamale käsikirjale mida on kärbitud keeleliselt redigeeritud ja mõne sõnaga täiendatud. Vestringi käsikirjas sõna viirpuu ei leidu. Küll aga on seal olemas Lääne-Eestis tegelikult tuntud viherpuu, mille esiosa võib ilmselt samastada soome sõnaga vihre tähenduses. Roheline haljas. Thor Hellekeeleõpetuses on viherpuu langenud redigeerimise ohvrits ja sellest on saanud rahvakeeles tundmatu viirpuu. Siin pole tegemist juhusliku trükiveaga, vaid päris kindlasti sõna- sihilikult parandatud. Aga millest redigeerimis elu on lähtutud, jääb täiesti segaseks. Seda enam, et enamasti on Thor Hellekeeleõpetuses vestringi sõnastikku parandatud tegelikule rahvakeelele lähedasemaks. Veidi pikema ajalugu on kirjakeeles sõnal piker. Ka selle kohta eesti rahvakeeles puuduvad usaldusväärsed andmed ja kogu selle kasutamine lähtub sõna ühekordsest esinemisest Urvaste pastori Johann kutslaffi 1644. aastal välja antud saksakeelses teoses lühike teade ja seletusäärel pühaks nimetatud jõest Liivimaal vahandus. See teos kirjeldab 1642. aastal Võrumaal toimunud sündmusi kus rahvas pidas Võhandu jõge pühaks vihma või kuiva ilma saatva piksehalja asupaigaks. Kui 1641. ja 42. aastal viljasaak vihma tõttu ikaldus pidas rahvas selle põhjuseks Võhandu jõele ehitatud veskit. Talupojad tungisid veskisse, põletasid selle maha ja hävitasid jõele rajatud paisu. Sellega seoses on ära toodud Erastvere talupojalt vihla Jörgenil kirja pandud piksepalve, mida hiljem kasutanud Veljo Tormis oma pikselit Tanja loomisel. Tikse palve tekstis esineb ühel korral sõna- piker ja ühel korral sõnapik. Kännu viimane variant esineb ka kutslaffi 1648. aastal ilmunud keeleõpetuse sõnastiku osas. Orjandi piker puhul aga on tõenäoliselt tegu trükiveaga, ehkki põhimõtteliselt oleks niisugune tuletis eesti keeles täiesti võimalik. 19. sajandil, rahvuslikul ärkamisajal, kui hoolega Eesti rahvusliku pluss sisustati sinna haarasid Rõugutajaid teisi jumalaid välja, mõeldi peetiga Pikrit, muistse piksejumala nimeks ning Matias Johannes Eiseni sulest sündis koguni lugulaul Goya piker. Nõukogude ajal kandis spikri nime Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee teekirjastamisel ilmunud satiiriajakiri. Nagu toodud näidetest selgub, pole sõnade päritolu nende tegeliku kasutamise seisukohalt vähimatki tähtsust. Sõna võib-olla oma vōi võõras genohinne või laenatud, reeglipäraselt tuletatud või hoopis eksikombel sündinud. Peaasi on ikkagi see, et rahvas selle omaks võtaks ja kasutama hakkaks. Nii kõneles Udo Uibo. See oli eelviimane kord, kui etlemioloogiast Udo Uiboga juttu tegime. Kuulmiseni ütleb toimetaja maris Johannes.