Iga asi, mis siin maailmas liigub Rõhu võnkuma. Kui liikumine põhjustab võnkumise rohkem kui 16 korda sekundis kuuleme meie seda häälena, olgu ta siis missugune tahes. Maailm on täis hääli, mida meie kõik kuulamas. Maailm on täis kuulatama. Tegelikult inimene registreerib ainult tühise osa universumis toimuvatest võnkumistele. Veel vähem tajub neid kõrv kõik, mis jääb vaid 16 ja 20000 võnke sekundis vahele. Meie kõrv võtab vastu ning meie aju registreerib nad meile hääldeks ümber. 16 hertsi inimkõrva alampiir on umbes oreli kõige madalamad helid panevad endaga koos ka aknad värisema. 32 jalase passiregistri ligi kaheksa meetri pikkused viled tekitavad aknaruutude klaaside vahele hõõrumise. Ka see kuulub muusika juurde. Tõesti kuuluvad kõik muusikavälised hääled muusika juurde. Kas näiteks kuulub see akende krigisemine muusika juurde? Aga kaja? Kas see kuulub kiriku juurde, on kajagi täiesti muusikaväline nähtus. Mida ta arvaksite kui Bachi Foogat esitatakse orelil ja ilma kajata. Kõlab nagu lõõtspillil, võin öelda. Inimkeha on tõesti üks müstiline konstruktsioon. Kui läbi spetsiaalsete aparaatide lasta kõrvadesse madalamat heli Kui 16 hertsi seal umbes kaheksa kuni üheksa hertsi juures tekitab närvisüsteem silmapilkselt reaktsiooni, mis on sarnane surmahirmule. Kunagi sajandi algul tehti Pariisis katse, kus tantsusaali lasti läbi ülipikkade vilede kuuldepiirist allpool olevaid helisid. Midagi kuulmata, midagi tajumata, ilma mingi selge põhjuseta. Tormasid hüsteeriliselt paarikesel silmapilkselt uste poole ja litsusid teineteist seal surnuks. Katse lõppes vaid mõne üksiku ellujäänuga. Helide poolt tekitatud paanika muutis inimesed laevalt põgenevateks rottideks, kes poole minuti jooksul olid valmis teineteist tükkideks rebima, et ainult sellest ruumist välja pääseda. Igal pool mürisevad masinad igal pool möirgab raadio või koguni kolm ja nad mängivad ühes ja samas ruumis kindlasti kolme erinevat kanalit. Aga öösel ööl on oma hääled ehkki palju tagasihoidlikumad kui päeval. Tegelikult see sõltub ainult naabritest. Hääli toodavad kõik asjad meie ümber, autod, söönid, hambahari suus, mikser, elektripirn, meie hingamine. Meie süda. Et oma südame tuksumist kuulda, peab väga vaikne olema. Või peame me ise taga erutatud olema, et ta piisavalt tugevat häält teeks? Isegi sele kuuldamatu südame tähtsus kogu meie elule on äärmiselt suur. Meie arusaam tempudest on näiteks täiesti südamelöökidest pärit. Aeglane tempo on see tempo, mille pulss on südameomast aeglasem. Mõõdukas tempo on südamelöökide piirkonnas kiirete tempude pulss on kiirem kui meie oma. Kui me oleksime linnud, kelle süda lööb kuni 200 korda minutis või rohkemgi oleks kiire trummipõrin tapvalt aeglane. Kui me oleks kilpkonnad olekshopääni leinamarss üks kiire ja erksa rütmiga palka. Kogu rütmi käsitus läheb liikvele otse meie südamest mille lööki isegi kuule. Ehkki see võnkumine meie keha igat minutit saada. Just sellepärast ei panegi tähele meid ümbritsevat häälte maailma, et me oleme sellest liiga täidetud. See on meile liiga tavaline. Ometi selle tähendus on meie elule asendamatult, suu ammuseid aegu tagasi polnud maailmas inimese enese poolt toodetud hääli peaaegu olemas. Meie muusikakultuuri tekkimise aegu olid nad enam-vähem tasakaalus nagu välja oletatud. Nüüd on inimesest olenematuid hääli tühine osa. Ei saa eitada, et selle meie igapäevaelule ja muusikale pöördumatu tähtsus oleks olnud. Kas sellel on olnud mõju meie muusikakultuurile, küsisid muusikateadlased viiekümnendatel aastatel ja avastasid oma imestuseks, et juba kahekümnendatel aastatel oli elav muusika sellega tegelenud veelgi rohkem veidi tagasi minna kuni 16.-sse sajandisse või veelgi kaugemale kuni rahvamuusika kõige ürgsamatesse lätetesse välja ning tõdeda, et kogu oma aja muusika on üdini läbi imbunud oma aja mürast. Kas või näiteks see fakt, et mitmehäälselt just meie kultuuris tekkis? Kas mitte sellepärast et üha suuremate ja suuremate kirikute Kaja iseenesest Hitle häälsus tekitas ilma inimese vahelesegamiseta? Et siin on Firenze turu hääl, oled enam-vähem, kui nad ka 16. sajandil võisid olla. Needsamad hääled, mille Peter broigel oma maalidesse tallates. Kirikukellad, mis tol ajal inimeste elu sättisid, lõid aja märkimiseks pühadeks kuulutamiseks rahvakogunemiste tähistamiseks. Umbes nagu uudised, seebioopereid ja sordisaated tänapäeval. Klemen käe 16. sajandi prantsuse helilooja kirjutas muusikas naiste klatšist ja nendest samadest turu häältest. Turul on terve hulk naisi, kes oma igapäevast klatšijuttu räägivad, kuidas keegi riietatud on või kas tema armuke nüüd on niisugune või naasugune. Hoolimata lihvitud kontrapunktist on võte, kuidas ta matkib kuuldud hääli. Fantastiline. Kui 1909.-ks aastaks oldi jõutud muusikaliste haru teede ja tänavate ristmiku tõusis küsimus meid ümbritsevast helikeskkonnast uuesti esile. Heliloojad kirjutasid manifeste maaliad, nagu näiteks ülevne püüdsid hääli oma piltidesse vangistada. Tänaval ragistasid esimesed autod, muusikuid vaimustas see uus häälte ümbruskond. Isegi debiicii, kelle muusika ju nii erakordselt õrnon kirjutas. Kas mitte pole just meie kohustus leida sümfoonilisi võtteid meie aja vahendamiseks võtteid, mis manavad esile modernsete päevade progressioonid, julgused ja võidud. Lennukite sajand on oma muusikat väärt. Terve heliloojate kirjanikke, maalijate rühmitus hakkas aktiivselt selle kallal tegelema. Neid kutsuti futuristideks ning nende suurimaks ja mõjukamaks heliloojaks tõusis luidžiruossana. Tema muusika matkis häbenematult masinate ja tehaste hääli ja selle ettekandmise jaoks ehitas ta ise instrumendid, mis kõikvõimalikke erinevaid mürasid, paukumisi, sattusi ning plahvatusi tekitasid. Neid instrumente esitleti Londonis juba enne esimest maailmasõda, aga suure populaarsuse saavutasid nad alles Pariisi 1921. aasta maailmanäitusel ning nende mõju Stravinski onegeeri ja vareesi muusikale on ülisuur. Russo. Kõik instrumendid hävinesid teises maailmasõjas ning tema pingutustest jäi järele ainult üks ragiseb heliplaat kiirusega seitse, 10. Esimestel aastatel pärast oktoobrirevolutsiooni oli ka Venemaal täiesti ootamatult terve suur turistide liikumine tegevusse asuseks ka huvitav ning andekas seltskond kes peale uute ümbruskonna häälte otsis uut kunsti üleüldse, mis uue aate vääriline oleks. Uut kunsti töölisklassidele ning uutele grandioossetele ehitustele. Nende hulka kuulus näiteks Majakovski heliloojatest tähendus rikkaimaks tõusis äärmiselt andekas Aleksander mas soolo. Praeguseks on teada, mis nendest Venemaa turistidest ka hiljem sai. Suurem enamus sooritas kusagil kahekümnendatel taastate keskpaiku enesetapu. Uues uhke saates pettununa. Nagu näiteks mass soolo elas kusagil kaugSiberis, kohaliku küla, laste muusikakooli, klaveriõpetajana. Helilooja, kes aga kõige rohkem järgis turistide poolt ette tallatud rada, oli Edgar varees. Ta sündis 1883. aastal Prantsusmaal ning sai koolituse Pariisis. Richard Strauss pidas teda 20. sajandi uueks geeniuseks. Kahjuks valmistus vara eest talle suure pettumuse. Põletades suures kriisis kõik oma varajased teosed ära. Varees oli enne oma murrangut kirjutanud suurejoonelisi saksapäraseid post romantilisi teoseid, igati siis trauschile meelepäraseid vares, tundiskadebiisiid Epusoonid ning tema muusika oleks olnud igati tõusuteel. 1915. aastal kolis Ameerikasse, et seal elada oma elu lõpuni ja meil ei ole enam praegu mingit aimu, mis Richard Straussi tema varajastes töödes õietles. Pariisist sai kusagil kuuekümnendatel aastatel suur guru uue muusika jaoks. Ehkki tolleks ajaks kõik ta teosed juba igivanad olid. Kaheksakümnendatel aastatel taas tähtsus tõmmati laia kaarega maha. Praeguseks ajaks on ta ikkagi veel enam-vähem kuu varjutuses olev täht näiteks tema poeem elektron inki võimatu kusagilt seedelt leida. Nagu selle kaasaegse muusikaga alati on. Kord tuleb üks, siis teinekord on üks peal ja siis jälle teine, ilma, et sellel mingit loogikat oleks. Esi esimene suurteos, mis ta uuel mandril kirjutas, kannab pealkirja Ameerik. Ameerika ameerikalik millega Ta tahtis saavutada maa ja taeva ning inimmeele Uusimaailm, nagu ta kirjutab. See on grandioosne sümfooniline poeem suurele sümfooniaorkestrile. Teose suur vaoshoitud energia vaheldub pehmete osadega. Tähelepandav löökpillide rohkus. Pareesile löökpillid tähendasid eelkõige dünaamilist jõudu ja üks võimalus raamistada puupuhkpillide ja vaskpuhkpillide keerulist kooslust. Teos on üks mudel oma aja suur lina hääldest. Seal hülgab sireen. Seal mürisevad rasked tööstusmasinad. Seal on suur linnalik, kergemeelsus ja raskus. Vareesin üks tuntumaid teoseid on siiski 1931. aastal valminud ionis asioon. Aiani sõition eesti keeles ioniseerumine. Pariisi silma torkab füüsikalises on siiski petlik. Parees nägi uut aega isaduse ajana vastupidiselt kõiksugu romantilist, pastoraalsete märkamise meeleolust kantud vooludega. Uus aeg oli tema jaoks eelkõige kultiveeritud, mitte barbaarne. Ajane sõition on kirjutatud pelgalt löökpillidele vara ees oli selle lühikese loo jaoks oma kolm aastat vaeva näinud. Ja mitte asjata. Selles teoses läheb arees isegi kohati kaugemale oma rütmiliste uuringutes kui Stravinski omad, kevad pühitses, oli vara ees ja selleks kõik muud instrumendid peale rütmide välja jätnud. Helsingi muusikaõpilaste hulgas on sellele teosele muide antud hüüdnimi Karmen ja kassid. Seoses kastaniettide uhkete sooludega, mis ensuaalselt vahelduvad sireenide kreagunemisega. Sürrealism polnud ainuke põhiline vool 40.-te ja 50.-te aastate muusikas. Heliloojad said tollal oma kätesse uue vahendi nimelt elektroonika, millest oli tulnud uus tähtis element uue ajastu ühiskonnas. Seniajani oli elektrooniliste häälte koopereerimine võrdlemisi tööd nõudev ja tülikas töö. Nüüd uusimate aparaatidega õnnestus tekitatud helisid ja kohinaid kergemad vaevaga muuta ning nende teiste liinidega kokku viia. Oli suurepärane võimalus ühendada ka müra ning kunstmuusikat. Uueks kunstiks võidi nüüd kõikidest kujutatavatest ja kujutamatutest heliuniversumite ost kokku vormida kõige fantaasiarikkamaid kompositsioone. Edgar varees oli juba 30 aastat üritanud elektroonilisi hääli üheks kompositsioonis kokku siduda aga ikka ja alati ebaõnnestunud. Võimalik, et tehniliste vahendite puudulikkuse tõttu. 1958. aastal aga tellib Philips kontserni temalt Brüsseli maailmanäituse tarvis teose ning varees haarab sellest õhinal kinni. Tulemusena sünnib üks elektroonilise muusika klassikuid. Poeem Electronic elektrooniline poe. Teos oli mõeldud esitamiseks läbi rohkete kõlarite, mis olid siia-sinna Visjee juhendite järgi paigutatud. Igatahes poeem Electronic on üks kooslus nii muusikalistest kui ka mitte muusikalistest häältest. Kuna Brüsseli maailmanäitusel keskus hiljem lammutati, saame vareesi elektroonilist poeemi kuulda ainult stereoversioonis. Ameerikast oli moodustunud pikapeale kõige progressiivsemate ning juurdlevamate heliloojate keskus. Alates 20.-test aastatest oli seal osalt ehk vareesi mõjutusest terve hulk heliloojaid, kes keskkonnahäälte ning kunstmuusikavahelist tasakaalu püüdsid saavutada. Nende hulgast Henrik haue harepaad suundusid täiesti erinevaid teid pidi. Viimane ehitas kõigest ette juhtuvast kila-kolast endale. Instrumente jagas oktavi 43-ks mikrointervalliks, kus helide omavahelised suhted olid täpselt määratletud. Vastupidi kui meie tempereeritud süsteemis mis on üks hädine kompromiss akusto füüsikaseaduste keskel ning kasutab ligilähedasi väärtuseid. Niimoodi saavutas pahad väga kummalise, ent ometi puhta muusika. Ning jällegi kuparoodiline paatsid teoseid on võimatu kusagil Tseedelt saada. Ehkki Paad ja kaugel ei saavutanud mingisugust populaarsust, olid nad muusikute hulgas üsnagi tuntud ning nende mõju tollal veel noore John käitši edasisele arengule mõõtmatu. John Keitši muusikaliste traditsioonide ignoreerimine on sama sügavapõhjaline kui baasil ja kaue velgi. Geid juhatas enne teist maailmasõda Ameerikas oma väikest löökpilliansamblites millele terve hulga teoseid viitsis, valmis vuhkida ning sellega ennast ülal pidada. Nende teoste hulgas on muuhulgas konstruction Immethal esimene konstruktsioon, metallist. Selle töö käigus olid tal kõige ideaalsemad võimalused tegeleda sellega, mis teda ennast kõige rohkem huvitas. Nimelt aja ning ruumi uurimisega. Temale. Aeg tähendas kõige rohkem heli ning vaikuse rütmist, liigitamist ning vormide püstitamist. Lõpptulemusena sündis peaaegu Kamelani vaali rahvamuusikataolise löökpillimuusika sarnane kõla mis on oma olemuselt siiski hoopis teistsugune kui vareesi dünaamiline ebasümmeetriline muusika. Teisalt aga Gates oli äärmiselt huvitatud vareesi mõtetest, müra vabastamise ja elektroonika kohta. Ühel ööl olevat Gates taibanud, et inimene ei saa oma kõrvu kinni panna. Silmi saab ning sellega mitte näha. Aga kõrvu ei saa. See avastus tegi ta peaaegu meeletuks. Vastupidiselt välistele häältele mürale meid ümbritsevatele häältele sulgus ta nüüd tundideks täielikku vaikusesse ning leidis sealt rohkem hääli kui terves müras kokku. Peaaegu sama efekt kui pimedas toas pärast silmade harjumist nägema hakata. Ainult et meie kuulmine on juba nii rikutud, et vajame pikemat aega harjumiseks. Süda taob kui lööks haamriga vastu seina. Vereringe. Vool kohiseb nagu kosk. Närvisüsteem toodab väikest ja kõrget sirinat. Hingamine. See on juba kõrvulukustav mürin. Vaikuse hääled muutuvad meie oma hääldeks. Näete, isegi siin pole täielikku rahu. Absoluutselt. Vaikust pole inimese elus olemas. Kravitz taipas ka, et uusi instrumente võib leiutada ka olemasolevat. Vahenditega. Kui võtta näiteks kasti täis naelu ning toppida neid klaveri sisse ei kõla klaver enam klaverina. Vaid uks uute kõlade maailma on paremini lahti kui elektronmuusikastuudios. Kunaski kruvisid ning naelu võib keerutada keelte vahele peale sisse. Pianist võib klaveri sisse pugeda nagu üks rebane ning pool kontserti üleüldse peadpidi klaverikaane vahele. Noh see ei pruugi nii barbaarne olla, kõlab nagu. See peaaegu sinist värvi rumm. Ruum. Keithi üks põhilisemaid ideesid muusikas oli juhus. Kogu meie elu häälte ümbruskond koosneb ju puhastest juhustest, väitis ta. Näiteks on täielik juhus see või teine auto just sel ja sel sekundil meie akna alt läbi logistab. Näiteks on täielik juhus, et äike just sel kellaajal otsustas paugutada, mida meie võib-olla naabrinaiseks peame, kes oma kartulikoored parajasti prügikastis ahistab. Näiteks on täielik juhus, et me oma pesumasina just sel kellaajal sisse lülitasime. Kui allkorrusel tahetakse vanni, siis ist õhtu pundile. Gates kirjutas loo, mille partituur koosneb ainult raadiolainepikkustest ja helitugevustest. Missugune lugu sellest tuleb? Kas vaikne, õhkõrn kohin või kohutav ragin või ühe tümpsu masina kõik kaks erinevat versiooni läbisegi selgub juba kõik juhusest. Või miks ei võiks esitajaid muidki hääli teha peale õõtsumisega oma pilli ümber ning raskete sisse hingamiste? Oh hakkame neile neid haamreid ning vasaraid igasugu tuttu lutusid, laseme neil vilistada, trampida ning karjuda. Või las pianist tuleb klaveri taha, et seal neli ja pool minutit niisama istuda. Lass ennast täissöönud kontserdipublik kuulab, kuidas neil kõht koriseb. Las interpreedid viskavad kulli ja kirja, et teada, mida järgmiseks mängida. Las igal pool olla juhus, nagu see meie elus on. Kui tähistaevakaart noodipaberile panna, siis saab sinna terve hulga noote. Seda võivad vabalt 20 interpreet esitada. Seegi on üks maapealne peegeldus taevasest harmoonias muusika läbi nähtuna. Täielik juhus. Üleüldse on juhus, aitäh, et taevas on just täpselt seal, kus nad on. Miks mitte kirjutada muusikat mängu klaverile? Geid armastas tunda ennast vabana aia müstilisest universumis. Ta kasutas kõiki heliloomingulisi võtteid üheaegselt, segades neid üksteisega ja laatodes neid üksteisele peale. Jongeid huvitus idast ning ida filosoofiatest. Ta täheldas, et zen filosoofia on oivaline. Komponeerida teoseid, mis on vabanenud sündmuste järjekorra isiklikust, meeldib, ja ka mälust. Siis sai helilooja olla ta ise aia universumis.