Eesti sõduritund. Meie uuemas ajaloos on päevi, mida kord rõõmuga tähistatud, kord tähendust mustates kästud unustada, kuid mis kaasaegsetel ei unune kunagi. Selline on ka 28. august 1941. Päev, mil lõpuks lõpes julmima terroriaasta Eesti pealinnale. Iga mees ja naine elanud üle punase aasta, kannab seda endas elupäevad. Nii mäletab seda tallinlane Sven ise. Täna Eesti kaitseväe kolonelleitnant. Et ma olen Tallinna Tallinna poiss, sel ajal olin just saamas 18. Ja nagu üldiselt teada, aga 20.-te rabade sees toimusid lahingud üha lähemal Tallinnale viimased päevad juba linna linnaservades ja, ja tuli käis üle linna. Suured hulgad, kui niimoodi ütelda, mitu koondist oli, oli omavahel lahingus ja muidugi helieffekt oli vastav ja suitsu edulderiga palju. Nüüd see kõik lõppes ka järsku vastu ööd. 27. vastu, 20 kaheksandat augustit. Ma mäletan selgelt veel, et kella kolme ringis öösel ärkasin üles nii, et maja värises suurtükitules ja tulest ja ümberringi tulekahjud ja ööd olid, olid selles mõttes valged päevad pimedat suitsu täis. Aga kella kuueni esialgu ma uuesti ärkasin, siis oli täielik vaikus, täiest kontrast. Ja kohe tõusin üles ja koos venna Frediga keskmise vennaga ja isaga Läksime piilusime aknast välja, ei tohtinud juua teatud kellaaeg-ajalt kella üheksast õhtul majja kella kuueni hommikul seitsmeni hommikul vist oli, ei tohtinud oma nägu akna peal näidata, tulistatiivsel vene patrullid olid igal pool, käisid ringi ja tulistasid kõike, mida nägid eriti valgust ja inimesi. Vaatasime, et kõik oli vaikne ja, ja mõned inimesed juba üksikud inimesed liikus tänaval ja meil oli raadioaparaat nagu kõikidel konfiskeeriti, aga me teadsime enam-vähem, kuhu ta oli viidud ja tahtsime selle tagasi saada. Läksime linna peale. No see oli täielik segadus, jõudsime välja vanalinna ja nägime, et mõned inimesed olid, see olid ametis pagari tänava selle suure maja ühe alumise korruse akna kallal, seda lahti murda, seal paar-kolm inimest. Ja me liitusime nendega, ühinesime ja mina vennaga koos ja seal mõni inimene veel ronisime aknast sisse. Olukord oli, oli selline laial tänaval käis veel tulevahetus ja igal pool ümberringi oli veel seda laskmist ja väga segane olukord oli. Ühesõnaga võtsime enda valdusse pagari tänava maja. Ja sel silmapilgul või umbes sel ajal, kui me seal toimetasime, tuli kohale ka üks rühm noori merekoolipoisse vormirõivastes eestlased ja liitusid meiega. Ja ma kasutasin juhust, sinna oli jäänud Eesti sõjaväe inglise vintpüsse püsipüramiidis või püsiriiulis mitukümmend püssi padruneid ja pakkusin nendele noormeestele. Neid relvi leppisime kokku, et me tuleme uuesti kokku teatud kellaajal, natukese mõne aja pärast käime vil linna peal ringi ja otsime oma sõpru, suurendame seda meeskonda ja relvastame igal võimalikul viisil. Ja siis noh ühesõnaga võtame võimu linna, selle niisugune kavatses, aga mingisugust sisulist võimu linnas ei olnud sel hetkel. Aga ümberringi lahingud olid nagu lakanud. Peale lagunenud vene vägede ja demoraliseerunud vene üksustega liikusid igasugusel viisil seal linnas ringi ja mõnede hävituspataljoni üks midagi kedagi linnas ei olnud, aga mingit korda ei olnud vene Vene sõjavägi ja muidugi valitsusasutused ja kõik võimud evakueerunud sel ajal võib-olla sadamas veel neid kindlasti oli. No nende asjade käigus sattus nii, kohtasin ühte klassivenda Harri Parsmani, hiljem ta oli Soome, Soome mereväes, teenis sõja ajal ka veel. Nüüd on Rootsis surnud. Tema isa oli linnavalitsuse insener ja tal oli Ta isa kaudu, et linnavalitsusse majahoidja käes kinga tänaval oli, oli majahoidja korter ja tema juures olid säilitatavana üks suur Eesti lipp. Muidugi noorel mehel aju töötab kiiresti, olime kohe seal ja saime seal lipu kätte ja tormasime temaga Toompeale. Ja samal ajal kui me jõudsime üles pika jala otsas, läksime lühikese jala kaudu, aga pikast elas siis lõpp, eks ole seal vene kiriku taha. Kuulsime tulistamist, sarja tuld, rida tuld lasti. Ja kui me tulime kiriku tagant välja sealsamas tuli, tuli teiselt poolt sealt Toompea tänava poolt või õigemini, nad tulid Paldiski maantee poolt, üks väikene saksa luureüksused, luure, soomusauto mootorratas, võib-olla mingi maastikuauto niisugune paar-kolm masinat ja kümmekond sõdurit, mõni ohvitser ka nende esimene asinate kohe eristasid lossi sissekäigud, seal mõni üksik inimene, luu siis seal ringi, aga nemad kedagi läbi lasknud, meie tulime, siis nad pidasid ka kinni, aga ma rääkisin natuke juttu selle saksa ohvitseriga ja ta, ta lubas meid läbi. Probleem oli selles, et pikka Hermanit torni rauduks, seal kusagil ma ei tea, kolmandal-neljandal korrusel ütleme, torni juures hoone, mis seal on. Enne välisministeerium oli selle trepikojas nurga trepikojast pääseb üles, aga sisse ei pääsenud, kuna massiivne rauduks oli, oli lukus, luku võti kadunud ja ja isegi link maha murtud. Ja ei aidanud voor, Saksa sõdurid jooksid gaasigranaate tooma. Meie omad ja nemad hakkasid seal, said, kui seal tööriistu hakkasid, sinna müüri uksepiida ja müüri vahele auku raiuma täitsa õhkida. Aga ma läksin vahepeal. Ja üks, üks, üks minu hea sõber, kaugesõidu kapten Leelov. Helmut Lelov, kes nüüd elab praegu Floridas, oli ka meiega kaasas. Ja siis veel samas grupis oli Uno karisma, minu koolivend. Tema tütar on sama Katrin karisma, eks ole. Et me üldiselt teame. Ja tegutsemise ajal, kuidas keegi keegi oskas, aga mina leelol on katusel ja seal mõned mehed üritasid katuse ja torni nende laskeavade kaudu. Kaabel rippus mööda seda kaablit üles ronida, aga ei andnud mingit tulemust, seal kitsas, ei pääsenud läbi ja ja need vaheuksed, kõik olid seal kinni. Ja vahepeal tuli üks saksa ohvitser, kapten Tal oli Saksa sõjalipp kaasas. Ja ta palus meid leelo viga, et me paneksime selle Toompea lossi vardasse. No meil oli nii-öelda paar sekundit mõtlemisaega, kas paneme või pane ja otsus. Situatsioon tingis otsuse. See oli sama situatsioon, mis meil oli. 24. veebruaril 89 vist oli meie, meie juhtkonnal, riigi juhtkonnal, kui, kui heisati Pika Hermanni torni Eesti rahvuslipp, Vene lipp võeti maha, aga seesama Nõukogude Eesti lipp jäi sinna lossi peale, tähendab, see tähendab seda, et kõige tähtsam Lipp, rahvuslik polütornis, aga siis valitseva ütleme, režiimi lipp oli ikkagi veel lossi peale, see on niisugune loogiline lahendus. Me aktsepteerime selle viisime selle lipu sinna lossi, selle lipuvardasse, selle panime sinna ja sellega tagasime selle, et, et meid sealt minema ei aetud muidu muidu oleks sakslane toonud oma mehi sinna juurde ja meid oleks sealt minema kupatatud, eks ole, meil ei oleks mingit võimalust olnud seal edasi tegutseda. Ja kui ma sealt tagasi tulin, olid, olid need mehed, kes seal ametis olid, seal ukse juures olid kuus käsigranaati sinna sisse toppinud ja ise pagesid alla õue ja keegi tõmbas selle granaadi siis lahti ja ja paska trepist alla. Aga meie olime mul vend oli ka kusagil liikus seal sellesama meie lipuga, ta riputas selle, nagu ma hiljem kuulnud on, aga ma seda ei näinud, ta riputas lossimüüri peale, et ta oli sealt ütleme, Snelli tiigi poolt ja seal oli nähtav Paldiski maantee poolt. Ja tema oli kasel momendil seal üleval. Aga sel momendil, kui mina ja Leelov tulime, tulime sealt lossi pealt selle saksa lipu üles panemast lassi sisse, uks õhku ja poolt katustaks ka, või suurusakatsust läks sellega kaasa, nii et mureks paar sammu oleks edasijõudnud, see oleks koos selle katusega katusega seal oma võib-olla päevad lõpetanud või igal juhul tugevasti viga saanud. Läks õnneks. Muidugi koridori suitsu ei prahti täis ja enne, kui need muud inimeste lossiõuest üles jõudsid, olime seal augus sees ja, ja kohe Torni. Lipuvarras oli katki lastud, Vene lipp oli alla kukkunud, kas on teada, kuidas või kes selle? Jah, see on teada ja seda ma sain alles paar aastat tagasi mõned kolm-neli-viis aastat tagasi juhuslikult teada olime koos praeguses kolonel rendiga liigne ohvitseriga. Olime, sattusime koos sinnakanti ja sellest oli juttu ja tema rääkis mulle, tema nägi seal lipu allalaskmist, ta oli siis Paldiski maantee nurgal ja sealt sõitis läbi üks saksa üksus õhutõrjeüksus. Ja üks üks selle välisandarmeerial välipolitsei sõjapolitseileitnant reguleeris liiklust, juhtis näitleja Tõnismäe poole. Ja tuli üks eesti mees, käes oli asunik pistis sellele leitnandile pihku ja rääkis midagi ja leitnant pidas kinni selle õhutõrjekahuri näitas talle seda. Seda Hermanni torni. See jäi hetkeks seisma, keeras toru sinnapoole ja noh, see oligi siis see, see rida tuli automaatkahur 20 millimeetrise oli korra andis valanguja, lipp oli all ja see leitnant siis öisele pudelit tühjaks viskas, vastaseda nurgamaja, seal paekivist maja, viskas pudeli sinna vastu kildudeks, jätkas tegevust. Mina seda ei näinud, aga kolonel Rent rääkis mulle seda, ta seisis sealjuures noh, ütleme tänava ääres ka olid teel sinnapoole, nagu me kõik, eks ole, meil oli noh, see on huvitav, et täiesti erinevatest kohtadest erinevas situatsioonis inimesed teevad ühte ja sama. Nüüd oli nii, et me saime selle lipu Sis kinnitatud vaierite külge niisugused noh, ütleme nagu vandid, laeva mastil on olitilist vaierid missadele Hermanni torniserva ja siis lipuvarda vahel hoidsid, hoidsid seda lipuvarrast püsti selle vandi või Baieri külge, panime lipu ja siis natukene tuult oli ka, ta jäi lehvima. Ja siis juba tuli sakslased üles, tulid sakslased oma lipuga ja need muidugi panin teise teise pandi külge, lükkaks lipu seal lehvimas siis tulid mõned saksa ohvitserid ja neil oli binokkel ja siis me vaatasime tükk aega, kuidas seal kiirabi ja terve suur laevakaravan lahkus Tallinna reidilt ja Aegna kaudu Sis Aegna Naissaare vahelt läksid läksid sinna siis Leningradi poole suure suure suitsupilve all ja, ja lennukid olid nende nende kimpus kogu aeg õhutõrjekahurit töötasid ja niisugune huvitav pilt oli. No inimesed said väga ruttu teada. Saksa väed jõudsid Tallinnasse, linn oli paugupealt rahvast täis, sama Toompea Toompea lossiväljak, mis oli tuhandeid inimesi, kes seal suures vaimustus. Ja alla tulime, siis meil olid kaasas Vene lipp, see jagati seal Kristlikult ära, iga mees sai. No ma ütleks niisuguseid paraja. Ütleme väikse laudlinasuuruse tüki sellest mälestuseks sedamoodi kohe tükkideks. Tükid pisteti tasku, tulime siis alla, seal ei olnud enam midagi teha. Muidugi näitasime rahvale rumala peaga seda, seda lipukangast. Täitsa elab välja, pidi selle ära jagama seal rahvale päris nii peaaegu postmargisuurusteks tükikesteks ja üheneks taskuräti suuruse tükikese. Ma siis poetasin ikkagi oma taskuga. Jaa, muidugi. Läksin oma selleaegses prantsuse lütseumi majas oli meie Westholmi kooli õpilane, aga meie vanemad klassid olid üle viidud prantsuse lütseumi ka kokku pandud. Läksin sealt mööda ja seal oli õpetajaid ja vanu koolivendi ja muidugi seal läks taskurätt sellest jäiga jälle täpselt nii postmarki järgi see siis oli nii kaua minu rahakotist kinni võeti. Nojah, see oli see, mis seal sündis. Me käisime Tõnismäel seal, Saksa saatkond põles, prantsuse saatkond oli maha põlenud, hävituspataljoni relvad olid seal laiali. Vanad Eesti sõjaväerelvad. Mõtlesin, et kas seal on midagi endale vajalikku, korjasime sealt üht-teist ja samal õhtul sedasama kaugesõidu kapten Leloviga astusime juba mereomakaitsesse. Tähendab, oli teada, et moodustatakse üksus, mis võtab osa meie läänesaarte vallutamisest. Me siis järgmises septembris algas ja oktoobris lõppes ja sinna tuli Soomest laevu ja paate selle operatsiooni toetamiseks ja nendega me pidime siis ühinema, seda tegema minu osalt, see asi jäi katki sellepärast et, et see mere, oma kaitsekompanii, kuhu kuulusin, jagati pooleks, pooled läksid kaasa ja pooled pandi sadamavalvesse. No see mind ei, ei rahuldanud, mul oli, samal ajal olin liitunud uuesti moodustatud Kalevi pataljoni, kui ma kuulasin Kalevi spordiseltsi ja pataljoni formeeritud sisulisel formeeritud ja relvastatud, aga talle ei antud ametlikku luba tegutseda. Ja siis meid koguti. Ühel heal päeval koguti kaleviväljakule praeguse selle Viru hotelli parkimisplatsi kohal. Orkester oli ka meil terve pataljon, nii kui ta peab olema, eks ole, oleks võinud järgmine päev sõtta minna. Aga siis teatati, et Saksa võimud keelduvad sellise väeosa formeerimisest, tähendab selle ära keelanud, saadetakse laiali, aga on võimalus astuda Saksa väeosadesse kes seda soovib, ja sealsamas abis pandi üles, kus siis üks mees hakkas neid mehi kirja panema. No ma mäletan täpselt üheksa meest siis tegi selle otsuse. Pataljoni asemel saadi üksjagu järgnevat sündmused, siis noh, see on juba teine lugu. Meie meie järgnenud sõjad ja võitlused ja, ja lahingut. Eile õnnitles kolonelleitnant Sven IZ kaitseväe juhataja kindralleitnant Kert kätte jõudnud 75. sünnipäeva puhul ja kinnitas juubilari Linda kaitseväe teenete. Andke jumal sulle veel sama palju ka tugevat tervist ja noorematel jootma ja õppima visadust ja tasakaalus. Suured parimad. Vaataja käsk seitsmendast augustist 1098 number. 375. Kolonelleitnant Sven Aleksandr ise teenib 1993. aasta juunikuust kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonnaväljade jaoskonnas. Ta on läbi teinud raske elutee. Juba 1941. aasta augustis osales Tallinna vabastamise Nõukogude okupatsioonist. 1942. aastal teenis mõnda aega Saksa õhulaevastikus ning 1910 kolmandal ja 44. aastal võttis osa Soome 200. jalaväerügemendi koosseisus sõjategevusest Karjala kannasel. Pärast Nõukogude liidule väljaandmist tuli tal üle elada 12 aastat Stalini režiimi vanglate õudusi, Noriliskis Alexandra Hovskis Vladimiri. Kuid ta ei murdunud ning on jälle rivis. Ja nüüd annate oma rikkaid, teenis kogemusi edukalt edasi. Eesti taas looda kaitseväe nooremale põlvkonnale. Tema isamaalisus ning printsipiaalsuse on eeskujuks tervele kaitseväele. Peale põhitöö võtavad aktiivselt osa ühiskondlikust tegevusest osalev Soome sõjardid. Tere. Eesti ühenduses on akadeemilise sõjaajaloo seltsi liige ning ta on avaldanud artikleid ajakirjanduses ja teinud raadiosaateid. Sõjandusteemadel. Õnnitlenud oleme leidnud venna Aleksander ise. 75. sünnipäeva puhul soovin tervist, jõudu ning jaksu edaspidiseks. Ning lähtudes rahuaja riigikaitseseaduse paragrahv 21 lõige kaks ja teenetemärgi statuudi kaheksanda paragrahvi lõikes b käsi avaldada tänu ja autasustada kaitseväe teenetemärgiga kaitseväe peastaabi operatiivosakonnale väljaõppe jaoskonna vanemohvitseri kolonelleitnant Aleksander ised, kohusetruult treenist teenistuse ja seos isegi viienda sünnipäevaga. Kindralleitnant Johannes Kert, kaitseväe juhataja. Valage reede, 29. august 1998 kell 12 ja 50 minutit. See minut märgib ajaloolist hetke Läänemere ruumis. Laevakahuri aupaugud miinisadamas märgivad Valtroni sündi. Sellest hetkest on ametlikult asutatud balti riikide merejõudude sühises kaader kai ääres Eesti, Läti, Leedu mereväelippu kandvad laevad külalistena ka kaks Rootsi alust. Kolme riigi hümnid on mängitud au, vahtkonnad on tardunud valve seisatusse. Kõrgete külaliste hulgas. Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Peeter Loorents kaitseväe juhataja kindralleitnant Bert Lätti, rahvuslike relvajõudude peastaabiülem kolonelleitnant Gunnar Haabols Leedu mereväe ülem kontradmiral romaal talt uska. Naaberriikide partnerriikide sõjaväe atašee. Sõduritund pole paraku sobivaim järgnenud pressikonverentsi kajastamiseks kuid käigu pealt üks küsimus Peeter Lorentsilt. 28. august on minevikku sky ära märgitud päev. Aga lubage küsida. Milline tähendus võiks olla tänasel päeval, 28. augustil, aastakümnete pärast? Ma arvan eelkõige selline tähendus, et midagi on ära tehtud. Mulle meeldivad kohutavalt kõik need asjad, mis on realiseerunud, kus on oma kindel tulem, mida võib silmaga näha, käega katsuda. See on võib-olla kõige tähtsam, sest on peetud palju. Plaan on palju tehtud poliitilisi otsustusi. Paljud neist ongi jäänud plaanideks täitmata otsustustes aga näete siin sees kaader seisab ja seisab ainult sellepärast, et on pidulik päev, muidu ta hakkab täitma oma missiooni. Balti. Ja see on kõige olulisem. Küllap tulevad põlved, õigla oskavad hinnata, mida see tähendab, sest üksi ei Läti, Leedu ega Eesti ei jõuaks seda missiooni ei oma majanduslikke ega organisatsiooniliste ressurssidega praegu ära kanda. Eesti avalikkus mäletab vahel ka 80 aastat tagasi asutatud väeosi. Täna me avame mälestustahvli väeosale, kelle koduks oli 60 aastat tagasi Haapsalu uuemõisa. Siin paiknes Scouts rügemendi järglane Rahu ajal. Scouts-üksikjalaväepataljon. Väeosas teenisid suures osas Läänemaa mehed, kellele uuemõisa oli koduks 1932.-st aastast kuni 1939. aasta lõpuni. Molotov-Ribbentropi pakti tulemusel pidi Scoutspataljon Uuemõisast lahkuma. Kõneleb Eerik pinka Scouts rügemendi vabadussõjaaegse lahinguohvitserist juhi Friedrich pinka poeg. Meie väeosad Käesoleval 1998. aastal möödub 80 aastat väeosa loomisest. Vabadussõja alguse rasketel päevadel selle juubeli tähistamiseks olemegi täna siin Uuemõisas. Järgnevalt. Helilint eesti sõduri tünniarhiivis talletab ka esimeste skautide räägitut jõululaupäeval 24. detsembril, mina läksin kodust ära. Võtsin kaasa liiliad, mis mul olid ja läksin sinna kogumiskohta ei saa, ma mäletan täpsemalt. Oli trepi peal ja muidugi nuttis, aga ei, ei keela ka. See-eest ei oleks ka midagi. Abi on, sest ma olin nii kindel eneses, et aeg on nisu, kui, et peab minema ja tuli minna ja läksin. Oleme uuesti selle augustipäeval Uuemõisa vana mõisahoone juures. Laadoga küsis minu käest, et kuule, ole hea mees, ütle, kes on meil endine värv, sellel mõisal, mis oli Eesti peaaegu peaaegu, on vist palju meelest läinud ja mul kusjuures kõik. Olime noored Jaanil läksime sinna alla, kööki sööma. Mina olin selle selle selle selle kolonni juht, jah, Veltri küll tuleb vastu. Annan valvelsammu. Tavaliselt ei anta ju niuksed nooremale ohvitserile halvel sammudega, jah, jääme ikka, tead. Ohvitser, aga mitte jah, ja sina tahtsin magada, naeris, aga ta läheb rediaanid. Onu oli ohtu, olid nii rohelised, noh, noored ei tea midagi ja tuli niimoodi tööl. Kord oli tugev ja distsipliin oli ja ja see inimeste õpetati inimeseks. Ta tuli niisugune maalt poiss, aga kui ära läks, oli ikka täiesti kohe. Me viisakas ja käitumisest igati veidi pile. Hele poiss. Mul tuleb jälle meeles Hallod, seal oli niuke ja see oli pärast selle nimel salu nisugune niuke. Kristiina. Covid, sealhulgas on olnud niisugune nagu rohkem nagu niuke. Puudu või midagi, kiirus, käki. Ja see oli minul, minul jaoülem ja ükskord läksin taktilist sattusingi tammikusse, nägime Esmera küla alla. Ja rühmavanem oli jalakas seal jalaga ja tema viis meid pooled mehed sinna estriga alla ja pidin Mackeni, hakkame siis sealt nende nemadki, Takam, siit tammikusse. See, kes oma nii hauge, need olime jalakas, siis sealt pin tulemise ja, ja me olime keetsusi sealne osa ja see oli pühade järgi jõulupojad järgi. Ja eks läks külase õlut joonud. Ja meie istume, istume ja ei tule tagasi ühe korraga, viimaks tuli tagasi, hakkasime liikuma, mina olin veel piilu rees. Ja sain just välja minna järel piilu, Rezaan veel tulla, mina olin esimene alluvus, Jalakas oli mul kohe kõmdi vastama. Oma tuli terve selle tee. Meie liik on üldse ta mehed, olite jääksid ohvitserid ja see rühmaülem, mina teenisin siin raskekuulipilduja smaksimis. Rühmaülem leitnant Lainurm. Major vall oli kompaniiülem ka natuke tutvustan teile, seda, see on, tagastas kohus, pataljoni ülem, major Grape, asi sõim, minu Grabbi. See on meie rühmaülemrühmaülem, leitnant Lübeck, uhkeid poisike, iibe pärast, lainurk, see on rull neli jah, seal Askarand pais. Ohvitseride kooli oli lõpetanud, aga, aga põld erk, kukkus. Lihas oli, edastasin Aabli maja suvemajja siin ja läksime linnaluba saama, tahtsime kodu, oli ligidal. Ridala vallas. Läksime linna. Läksin sinna korteri taha. Elusaid. Tulete segama püha, hommikul tuli siia, võtab meid kaasa ja annab raskekuulipilduja kätte ja nukud ja kõik. Käitjanna. Korrata kõik midagi, et siis sealjuures linnaluba Lätis jäätistele lukku vinnast vabastamata vedru. Vähit ei tunne ka pere õnnikendiga tänase päeva. Valida see Liibeke taba praegu näitasin, läksime lasketiiru. Hiiumaapoisiks kuri nimel. See oli niuke niuke saamatu vend oli ja ta ei lasknud midagi ja ma ei tea, mis ta seal tegi raskekuulipildujaratastega koos toruga, kellega koos selge ja otseselt hankeid pool ja, ja, ja see raud on see taga puuduja. Tulin Marsele lasketiirust, Ararat lagedat küsib mu käest, et kuningannal on. Kirjutab, et kas küsivad ka raskekaal kurjutab, ehk härrad tahavad ise ka veel peale istuda. Tõsi, homiku hambulantsi selg oli sitke, sinine. Raua tsooni ülemus ei-d, ässi, säravaid kaks kilukaar see jah järgi. Nii et ja siin väga ka siis oli jälle üks relvur, oli niukene mees. Niisugune mees oli paberoshi suu kaskist kanna ja põrutas sellest paberist kolist läbi. Nii täpse lasuga. Suits suus ja suitsukoni poleks. Tema oli ju see, ma ei tea, mis nimi ja tema oli Eesti laskurite meeskonnast, kes võitis maailmameistritiitli talviti Talving, talvigalvitalitalyakendalvik, Talvik oli ta nimi ja esimese advendiga raskelt, kui keegi tekk, kuradi kuradi KEK. Rull oli ka leitnant rull, olin siderühmaülem. Demoniga spets restoranilaskja Eesti meistrivõistlustel. Alles olid ilusad ajad. Voorus oli, oi sorry. Tehti mehed. Pruudid olid maalia tippusidega, laupäevase prügi võraga ei saanud. Kui mina oleksin sõjaväkke, võeti vastu 100 protsenti, kõik olid terved. Aga mis nüüd on? Nüüd poisid söövad kartulikrõpse ja Coca-Colat ja ongi. Niimoodi jah. Kuidas söök oli hinnata ja väga-väga ja halvatusega näidet. Vaat kodukatust saate kuuga kotleti. Harre kaasegi lärina. Ja ikke ütlete toitu vähe, kõht tühi, kurrat kodune reisidele. Raadiksoplises vetellusikas plõks eemal kelledel kuklasse. Mehi kutsutakse. Eesti sõdur tund palub teateid Saksa sõjaväes teeninud vangi langenud ja vangilaagris surnud isikute kohta. Kas keegi laagrikaaslastest mäletab järgmisi mehi. Paul jootma sündinud 1912 Läänemaal Oru vallas. Teenis kolmandas piirikaitse rügemendis. Langes vangi 25. septembril 1944 järel Novosibirski vangilaagris, kust saadeti juulis 45 edasi Kemerovo oblastisse olevat hukkunud šahti varingus. Kas keegi teab täpsemalt tema hukkumise ajast, kohast või muudest asjaoludest. Paul Kirsberg sündinud 1906 Viljandimaal Vohnja vallas. Teenis viiendas piirikaitse rügemendis, langes vangi ning olevat surnud 45. aasta kevadel, suvel sügisel Kemerovo oblasti Anžerca vangilaagri laatsaretis. Kas keegi täpsemalt tema surma ajast, kohast või muudest asjaoludest. Koos Paul Kersbergiga olevat samas vangilaagris olnud ka Edward Teet Low sündinud 1908 pärit Viljandimaalt Pilistverest. See tuli 46 detsembris vangilaagrist küll tagasi, kuid varsti suri laagris saadud kopsud kloosi. Kas keegi mäletab ka teda? Aksel Kivilo sündinud 1918 Setumaal kuremaa vallas oli neljanda piirikaitse rügemendi 13. kompaniist. SAABi virgats langes vangi. Septembris 44 oli algul Rakvere vangilaagris, siis Kiviõlis, kust saadeti novembris 44 koos gruppi haigestunud vangidega Leningradi oblastisse misjärel tema kohta teateid enam ei ole. Kas keegi mäletab, peab teda või teab tema saatusest. Jääme ootama teie teadet Eesti Raadio aadressil Gonsiori 21. Null üks 100 Tallinn. Eesti sõduri tund. Edastame veel ühe rindeohvitseri palve Fischer pataljoni meestele, kes suvel 1944 tegutsesid ja taganesid Griva soos. Palun andke endast märku, jällegi eesti sõduritunnile. Ega ma ei, kui olin, Ma nüüd vennanaa peale laama mind kurvaks kevade ja lõbudes loobuma. Tunni kõigele sellele vastu. Meil vaba. Mu neiuke Mõtle sellele kallis kodumaa. Jah, olin liiga noor, kõrgel ja tale saadavad. Kui seadsin langema Ausas võitluses või relvata. Riigi. Elu. Hommikul. Ta kustub meil aga eestlane on riigi endale siis metsast välja tulla.