Elamuselamus. Enamus tervise mina olen Urmas Vadi. Kas luuletused ja laulud võivad olla elamused? No muidugi võivad. Aga mis on nende luuletuste ja laulude tõukejõuks? Eks ikka elamused. Millised on Jarek Kasari ehk Chalice'i elamused. Elamus valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Head kuulamist. Tere, Jarek Kasar. Tere, Urmas Vadi. Mis asi on sinu jaoks üldse elamus? Elamus on see sündmus, mida tahaks lastelastele rääkida. Elamus, või kas seal on selliseid elamusi, mis mis on sind selliselt mõjutanud, et üldse nagu sinu kui laulja kui muusik kui, kui tekstikirjutaja eluteel noh, ma kujutan ette, et et näiteks need sinu laulud, Chalice'i laulud, et need paljuski on nagu sellised elamused, et kas nad on elamustest nagu siis kuidagi tõukunud või siis nad on ise elamused, mis hetkel sa sellest aru said, et sa oled muusik või, või et sa hakkad kuule kirjutama, et kas see on ka seotud mingite elamustega. Laulud? Et ongi minu moodus rääkida lapselastele nendest elamustest kõigist, mina olen see lollakas, kes ei tee muusikat sellepärast, et kõigile meeldida, vaid ma teen muusikat, sellepärast et need laulud nagu ühesõnaga ma pean need elamused nii-öelda kuidagi kuidagi kuidagi endast endast välja saama, sest kui nad sisse jäävad, siis, siis, siis nad lähevad nagu hapuks. Aga ühesõnaga on mingi sündmus, eks ole. Noh, näiteks tuss, mõne uue huvitava inimesega. Inimene kuidagi ütleb sulle midagi, võib olla tõsi, ise sellest arugi, et ta ütleb sulle midagi, aga ta ütleb ja, ja siis sa mõtled sellele ja, ja siis sa räägid selle huvitava inimesega. Samal ajal võtad juba nagu telefoni välja ja toksid selle inimese huvitava mõtte, samal ajal, kui ta räägib sulle võib-olla teist huvitavat mõtet seda sõna nagunii tähele ei pane, kirjutas selle ühte, seda ühte huvitavat mõtet endale telefoni sisse, näiteks. Niimoodi need elamused saavadki lauludeks, mis mu sees tutvus, inimesega on üks asi, eks ole, igal pool igasuguseid reisid igasugused teatrielamused, muusikat, elamused, kurat, neid on ju nii palju igasuguseid elamusi ja muidugi eelkõige igasugused juhtumised, mis, mis, mis elus. Elu elu on ju kummaline ja, ja elu elu on kõige huvitavam muinasjutt on inimese elu tegelikult, et ei peagi midagi välja mõtlema, kõik suga juhtub vähemalt minuga on küll niimoodi, et mul juhtub iga päev igasuguseid põnevaid asju ja ja, ja noh, need ongi kõik elamused ja nendest kõigist tahaks rääkida, noh kõik muidugi mingi filter peabki olema, igast jamast ei ole mõtet. Aga on seal noh, mingi selline sündmus, mis, millega sa võid öelda, et vot see nagu alates sellest saadik ma olen muusik või et kuidas üldse muusikuks said, kas see on seotud elamusega? Vot vot see asi ole elamusega seotud, et see on, see on nagu see on kuidagi nagu, nagu hästi-hästi loogiline valik. No kuidagi kuidagi oli selge juba algusest peale juba ma mäletan, esimene esimene laul, mille ma kirjutasin, oli, oli, oli siis, kui ma elasin Tõraveres seal lähedal üks kohtadesse observatoorium ja ja ma elasin seal ja meil oli seal selline väikene taluloomi ei olnud, aga olid kasvuhooned, isa kasvatas seal tomateid ja kurke käia ja käis neid müümas Pihkvas eest ja ja, ja siis esimene elamus oli see, et me meil oli seal suur kiviktaimla. Ja siis või esimene laul, tähendab siis ma kõndisin sealt alla ja, ja siis ma mäletan, ma igal hommikul kõndisin sealt alla ja laulsin lilledele, et nad ärkaksid, mõtlesin välja panin. Ma olen üsna üsna üsna üsna noor, ma isegi ei mäleta, mingi nelja aastane või niimoodi, aga ma lihtsalt mäletan, ma kõndisin sealt alla ja laulsin ja siis seal oli üks, üks maja, mis oli üks garaaž, mis oli pooleli. Ja siis seal oli, garaazil oli küljes selline noh, välja ehitamata korruse, seal oli mingi toru sihuke roostes toru ja siis ma laulsin sinna sisse, seal kajas jube hästi ja siis see oli minu mikrofon nagu noh, vot sellised asjad, aga see oli juba algusest peale, ma nagu mõtlen, et algusest peale niimoodi olnud, et ma olen tahtnud laulda ja laule kirjutada, et et see on esimene kord näiteks laulsingi sellest, mida ma nägin, eks ole, et mulle väga see kiiktaimla istus ja, ja siis ma sellest ka tegin, tegin laul ja ma mäletan, et seal olid dekoratiivmaasikad, millest ma põhimõtteliselt ei saanudki aru, et nad on maasikad, aga nad ei kõlba süüa. Et noh, sellised asjad nagu pakkusid pinget, siis ma tegin nendest maasikatest laulu, et mis mõttes ma ei või neid süüa ja ma mäletan mingeid selliseid hetki ja siis oli see huvitavad taimed võõrasemad. Noh et, et siis ma olin hästi kurb nagu miks taimedel on selline nimi ja et minul on pärisemaga, näed, taimede nimi on võõrasema ja noh, ühesõnaga sellised asjad, noh, esimesed väikesed. Kui võib nii nimetada, siis inspiratsiooniallika keset. Ei, ma mõtlen laulude peale siis see, mis sa praegu, kirjeldasid see küll nagu hästi, nagu siin lausa lausa romantiline või selline väga ilus ja puhas nagu lapsepõlve ikka on, aga aga kui ma mõtlen laulude peale, siis need Need laulud ei ole sellised väga puhtad ja noh, ainult helged ainult armastust täis. Mulle tundub, et see enamuse või selle laulud, tõukejõud võib olla mingisugune hoopis mingi muu asi või kuidas seal nagu sellega on, et mis asi see on, siis ta võib olla ükskõik mis, eks ole, et need seosed. Need asjad, et noh, et kui ma näiteks luuledki kirjutas Te, näete, et praegu mul on kuidagi selline üle väga pika aja mu selline periood, kus ma, kus ma kirjutan nagu väga-väga palju, et ma kirjutan umbes mingi 10 asja päevas ja noh, kõik kuidagi kõne, Ta peab kõigest tahaks rääkida. Eks mul on, eks mul on endal mingisugune teatav selline selline natukene kuidagi kuidagi melanhoolne või selline ütleme, ütleme, et väikene siukene stress on tegelikult ja see kuidagi ajab, kirjutab muidugi, sa näed kõike tumedates toonides ja kogu aeg pritsib igast nurgast sarkasmi ja oled väga küüniline kõige suhtes, aga, aga see kuidagi luulega nagu mõjub hästi, et noh, tahaks, tahaks tuntud inimesele halvasti öelda ja ja noh, nii edasi ja nii edasi, aga see kuidagi teeb ennast puhtamaks, et noh, et loomulikult ma olen ka väga egoistlik, ma olen umbes sama sama egoistlik kui see mees, kes tuleb, ütleb sulle, et et ma tean küll, milleks sa võimeline oled. Miks sa sellist muusikat teed? Too veel neid näiteid, mis seal on seoses laulude kirjutamist. Värvikaid näiteid, jah, jah, just see laulude kirjutamine muidugi jätsin oma telefoni. Mul on, tegelikult mõtlesin praegu, et et näiteks kuidas ma lund hakkasin armastama, noh et Eestis on meil ju lumi kogu aeg, eks ole, ja noh, välismaal seda ei ole ja ja, ja, ja Eestis kindlasti tuleb ära põgeneda, kui lumi tuleb maha, siis tuleb põgeneda kuhugi, ma tea kus rahvas käib Egiptuses ja taimaal ja vot olen ise ka täpselt selline olnud, olen talvel ära põgenenud ja selle lume eest ükskord kogemata põgenesin. See oli kusjuures hiljuti, see oli mingi kaks aastat tagasi või aasta tagasi natuke rohkem kaasa. Põgenesin, kogemata. Oli raske periood, ostsin mitte kõige kainema peaga piletid Islandile. Ja põgenesin, vaatasin saarekene, et tahtsin minna hästi kaugele või noh, tundesse saar tundus nagu kaugele selles mõttes selline üksildane, mõnus kohakene. Läksin täitsa ihuüksi Islandile. Sel öösel, kui mina, mina sinna jõudsin, 100. maha Islandil. Võimas selline, noh, ma silmaga ei oska mõõta neid sentimeetrid, aga ütleme niisugune. No mulle tundus, et see oli ikka mingi poolemeetrine lumekiht. Tohutu sadu oli, mitte midagi ei näinud, kui ma lennujaamast autoga sõitsin oma hotellini, mille nimi oli biork, aga sinna oli kirjutatud Natwileidid alla. Lihtsalt Georgi hotell, mulle lihtsalt tundus, et see on kõige õigem koht, kus Islandil ööbida. Esimene kord, kui lähed sinna ja läksin noh, kuidagi läbi läbi lume, see bussist hotellini, kõndisin ära ja mõtlesin, et noh, nüüd on, nüüd on siis niimoodi. Hommikul ärkasin üles, esimene asi, mis ma tegin, täitsa vara, ärkasin ma kuidagi maganud nendel öödel sel ajal üldse hästi ja oli mingi mõned tunnid maganud, ärkasin hommikul üles mingi kuu aega, nii. Mõtlesin, et lähen teen siis esimese jalutuskäigu Reykjaviki peale. Ja mis ma, mis ma nägin, igal pool, lumi, ainult lumi, ilusad väikesed majakesed ja lumi. Ja inimesed hädas autode väljakaevamisega lume seest ja siis ma mäletan, et ma olin mingi tänava ääres. Üks vanamees, selline tõmmu mees, kaevas välja autot. Ja, ja siis ma läksin juurde, tervitasin teda ja ütlesin, et kas ta abi on vaja. Ta ei saanud mitte midagi aru, seda inglise keelt ei osanud. Aga aga, aga kui ma hakkasin tema auto pealt nagu iseseisvalt, mõtlesin, et ta sai aru, aga tegelikult ei saanud vähemalt ta ei rääkinud mulle midagi vastu. Ja siis ma aitasin tal selle auto välja kaevata ja siis ta käis toas, tõi termosest teed ja siis me istusime kahekesi, mitte ühtegi sõna vahepealset, ühtegi sõna ei vahetanud, lihtsalt vaatasime üksteisele otsa ja naeratasime, noogutasin, istusime äärekivi pääle, vaatasime puhast teed ja välja kaevatud autot ja ja, ja siis terve see päev ja ka järgmine päev ja ülejärgmine päev no ühesõnaga terve laekuma Islandil olin. Õhtuti käis, käisin paarides, aitasin, aitasin ennast ja päev läbi, kaevasin Autosid välja, aitasin inimestel autosid käima lükata ja tegin sellist tööd Islandilt Reykjaviki peal. Ja see oli see hetk või see, ütleme elamus. Tänu millele ma hakkasin lund armastama ja see aasta, kui lumi tuli maha. Ma olin täpselt nagu Islandil ma olin, ma olin sama õnnelik ja mul oli sama hea meel ja ma läksin maja ette ja kaevasin tee. Noh, kuidagi õudselt meeldis. Ma mäletan, et meil oli oma maja kunagi noh, juba aastaid tagasi isal ja vihkasin täiega, vihkasin seda lund, sest ma pidin kogu aeg lumelabidaga seal ees vehkima, aga aga nüüd ma ei tea, mis juhtunud on, aga ma tõesti täiega kaifi, mulle nii meeldib lumi ja ma kujutan ette, et ma oleks suvel ka sinna, kus on lumi. Ma hakkasin praegu see jutel meenutama või noh, need laulud, mida ma kuulnud olen, et et mulle küll Lundeid on nagu ette tuleb, külma. Tegelikult plaanin vaat sa ütlesid, võiks mingid laulud tuua, et ma, ma ühe laulu ma nüüd tean küll, mida tuua, et mul on tegelikult üks laul mis on kusjuures ennem ennem kirjutatud. Ma nüüd võikski kirjutada laule, laulu, mis räägib ka lumest, selle loo nimi on ka lumi, mille ma tahan tuua ja, ja see on ennem seda elamust kirjutatud ja, ja, ja seal on niisugune, ütleme, manitsus lumele, noomi noomimine lume noomidele, aga nüüd ma kirjutaks hoopis teistmoodi, et see on täitsa lahe, kuidas sa ise kogu aeg muutunud, et ma, mul ei ole ühtegi põhimõtted, mida on hästi kerge mõjutada ja sellepärast kõik asjad, kõik elamused mind nagu hullud nii-öelda mõjutavad ja, ja noh nüüd ma kirjutaks hoopis teistsuguse laulu, et see on tegelikult väga äge, suudab veel muutuda. Tavaliselt juba siin vaatame, mina juba siin olen 30, eks ole, ja no tead, no kurat, 30 aastaselt juba on üsna kahe jala ja, ja, ja, ja juba juured on kasvanud. Siis noh, väga paljudel minu tutvusringkonnas näiteks, aga aga mina veel kuidagi suudan veel muutuda. See on jube äge ja mul on muidugi väga vanu sõpru, kes ka muutuvad kogu aeg, nii et see on väga tore. Aga enam-vähem. Ka eks H. Pale sind, kui oled valgemit. 100 teele maare kannab ole oma meelevaenlastele. See solk Muugatel vaja kuumib. Sinu peale jäetud jäljed viivad. Määra raja Teele. Poole oma teele. Vaenlastele. Rästiku kuule puu allamäge. Alpinisti ja ta ellu saatke. Vaatame võla ole oma teele ma ennast ära 100. Mare Kalda me võlapoole oma vaenlastele. Jarek vaata, sa oled, sa oled ka iseenda laulude esitaja, kas see, et sa neid neid esitate, mõtlen laivis kontserditel. Et kas see on ka elamus? Muidugi on. Noh, see on, see on veel vaadet selles mõttes on see veel kõige suurem elamus, et sa elad ju need laulud ja need situatsioonid kõik läbi, et, et noh, ma, ma ju ei laula niimoodi, et pest rahval oleks nagu tore, et ma ikka laulan niimoodi, et silme eest käib, käib nagu kogu see situatsioon, ütleme kui ma esitan seda laulu lumest, siis kogu see Reykjaviki, need ööd ja päevad ja kõik need käivad nagu läbi, et ja, ja, ja on muidugi olukordi, kus ma olen vaadanud rahvast ja mõelnud sellele, et huvitav, et kas neile meeldib või niimoodi. Aga sel hetkel mul lähevad sõnad meelest ära ja see laul jääb seisma. Ja ongi kohe niimoodi, et ma ei ma ei saagi vist teistmoodi, et ma pean lihtsalt seda ette kujutama ja kõik kõike kõike läbi elama. Sellepärast mulle tihti kui näiteks tegu mingite valusamate mälestuste või valusamate allikatega, kust, kust see laul on üles võetud siis on nagu raske, siis on tõesti nagu raske siis elamus võib, võib nagu siis on raske edasi kontserti ka minna, et see muutub nagu kurvaks mul hiljuti oli. Üks kontsert kus ma muutusin kohe nagu kurja, kurvaks, mitte kurjaks. Kui ma olin kunagi ka natuke ka enda peale ja muutusingi hästi kurvaks, esitasin mingit, et uut laulu ja see kuidagi mõjus niimoodi ma tegin seda kontserti alguses. See mõjus niimoodi, et et peale kontserti tulid inimeste juurde, küsisid Jarek, ega, ega kõik on ikka korras või, või kuidagi paistis nagu välja, aga see oli nagu elamus ka inimestele, ma arvan, vähemalt nad ise ütlesid, et nad ei ole nagu päris näinud niimoodi, et noh, et ka niimoodi võib meelt lahutada. Seda kurba muusikuid meelt lahutada. Kaheksa, üheksa, 10 11. Kas sulle meeldiks näha seda värdjat piinlemas, kes täitis plaadile sile Killeraal jaam olime minemas kemplema tõmbleva, sest mis meil all halvast, kui keegi kontrollib üleval, et siis kui jah või koguni ei jõua ära oodata. Kiuslik haige inimene, siis torkan krutsifiksi läbi nagu kiuksi, haiseb vee järele. Väike sorts, viha sünnitab pea, suudle vaenlast. See anna part. Ma mõistan sendi julm mõrvar, mediaan, mis tähendab, kui pead valmistama rõõmust rõõmu rõõmustama, nähes rõõmsalt oma südamerütmid, murti keegi räägib, vastuhäält ei tõsta, nagu bändikes on nunnud. Elan endas Laiema kõntsa, sinna pole miskit parata. Vajad ei jäägi, paelaldab siile, pole raisata, inimesi on mitme ja palju ära segajalaga. Sa palvetad hakkaelama ja ela nii, et viimasel päeval ei taha teha midagi erilist, sest alati on need mõned teise jobu matused. Mis siis, kui leiadki värdja üles kagutuvastuse analüüsi, automaatvastaja sisust, pere, ma ei saa hetkel vastata, jäta oma teade peale piiksu. Žiletitera hääl. Aadceri tagasi meeldiks näha seda värdjat mitte kunagi. Üks minu nagu sinu lemmiklaule on sadam pühadeks koju. Just, just see on nii hea laul. Selle laulu taga on tegelikult hästi palju, ma kujutlesin, et mis, mis ma teeksin siis, kui, kui oleks elada jäänud, viimane päev? Tol ajal oli, see oli see Saddami teema, et eks ole, ta oli just vangist võetud. Või ta polnud veel ära tapetud. Ja siis ma mõtlesin, et kui mina olen nagu vangi võetud ja mind tahetakse nagu ära tappa, et mis ma teeksin nagu viimasel päeval ja siis ma panin seda nagu enda enda nii-öelda meelelahutaja konteksti seal laulus ja ja, ja siis ma seda oli siis väga oluline, kirjutasin seda testi veel hästi, hästi, kähku, ma olen ise väga oluline kuidagi. Ja siis ma mõtlesin, et viimane päev siis ma ei tahagi teha nagu midagi erilist. Ja ta ongi, ongi nagu jumalast jumalast nagu õigesti elatud elu ja ma kujutasin ette, et sa tammil võiks ka nagu noh, selles mõttes. Eks ta tegi ju seda, mida ta peab tegema, et, et noh, et ma olen ka teinud ju igasugust jama kokku keeranud ja inimestele haiget teinud ja nii edasi ja nii edasi, et ega ma mingisugune jube hea inimene ei ole, aga kas ma nagu muudaks midagi või kas ma teist teistmoodi, et jumala eest mitte? Et ikkagi kõik täpselt samamoodi ja ja, ja viimasel päeval ei teeks ka midagi teistmoodi. Inimesed ütlevad, et kui viimane päev, sest nad tahavad mai tea hoiaga viimasel päeval ma tahaks ta küll oma perega kurat, aga veeda perega siis veedan siis perega aega või selles mõttes, et noh, sul on see võimalik, tulebki elada niimoodi, et ongi viimane päev kogu aeg või noh, teha neid asju, mis on olulised. Ja, ja, ja see laul sündiski sellest sellest, sest, ja siis ma mõtlesin selle Saddami kuidagi nii mõnusaks enda jaoks või selle halva halva inimese enda jaoks nii mõnusaks, et ma mõtlesin, et kurat, aga kui on pühad, siis ikka ta võiks ikkagi nagu koju minna koju, saada vanglast ja see oleks nii ilus, kui sadam läheks pühadeks koju sõita, kui tundus nii ilus mõte, et need kõik kurjad asjad lähevad heaks ja teised ka kõik väga-väga ilus kujund minu meelest. Et ja vääris väärislaulu laulu tegemist, sest tegelikult selle laulupõhi on ju Vaiko sulest ja ja, ja me olime vaikuga, meil oli see oli vist aasta 2000 et 2007 vist ja meil oli vaikuga just selline hästi tore sõprus ja, ja siis kuidas ma mäletan, kui Vaiko minu juures seal laulu lõpus on selline suur jauramine, mille Vaiko sisse laulis siis ta jaurest seda niimoodi ta oli mikriga lõpuks minu stuudio põrandal pikali killustada lõppu ja no muidugi kõik need pildid ja kõik asjad, et kui näiteks seda seda laule esitanud, siis kõik need asjad tulevad meelde, et, et lisaks sellele, et see laul on selline, et lihtsalt see, et kuidas me, kuidas me Vaiga käisime pärast saunas minu juures ja, ja, ja mis me kõik sõime ja jõime ja noh, kõik kõik asjad on nagu meeles ja isegi isegi need asjad, mis Vaiko nagu ütles, et vot see ongi noh, mingis mõttes ka siis nagu päeviku eest. Ega ta muud ei ole ka, ega ta muud ei olegi, need ongi laulud ongi päevik. Et ma sellest olen juba ammu-ammu aru saanud, et ega nad eriti kellelegi ei meeldi, et neil ei ole nagu kellelegi ei noh ja on erand. Aga aga ma räägin, ma räägin, et ega nad ei kõneta ju suurima asja, et nad selles mõttes ei ole ju popmuusikat. Et nad on tehtud hoopis millegi muu pärast, et nad, nad ei ole tehtud, et nad ei ole tehtud nagu noh isegi tehtud kunsti pärast, mitte et nad on tehtud elu pärast. Ma ütleks, noh kui me oleme rääkinud sellest Islandist, eks ole. Mul ma olen näiteks Islandil kirjutanud tõeliselt palju asju. Et seal midagi sellest samast ajast. Ja see on nüüd viimane kord, kui ma Islandil käisin, mis esimene kor asju ei ole siin. Esimese kollased raiped telefonis ei ole. Vaata, kui ma ütlesin selle Isla näiteks istusin Islandil halg Rimski ja misse kiriku Kirke krimpsu Kirkia või mingi niisugune nimi on seal, kirikul on see kõige suuremat Islandi Reykjaviki uhke kirik. Ja seal ma istusin ja siis ma kirjutasin seal kaks, kaks ilusat luuletust või isegi rohkem, aga need kaks on nagu et, et ette kanda, et et noh, esimene on neist välja mõeldud, teine on nii nagu juhtus. Esimene kannab pealkirja hauakaevaja. Palju, palju aega tagasi asus üks mees suurele maalapile kaevama südamekujulisi auke. Kaevas niimoodi aastaid Kunimaalab Polli servast servani sügavaid südameid täis nagu tühi šokolaadikommikarpe. Juhuslik rändur sattus kaebajale peale, miks te neid südameid teete? Need on hauad suurtele südametele, vastas mees labidaga. Aga miks kõik need hauad tühjad on, uuris rändur. Ükski suur süda pole veel meie hulgast lahkunud, andis kaevaja inimkonnale lootust. Varsti selgus, et hauakaevaja oli valetanud. Need hauad olnudki suurtele südametele vaid kiriku vundament. Seal esimene lugu, teine kannab pealkirja loomulikult kah. Kirikus. Tegin välismaal kuulsas kirikus aega parajaks. Kuulasin, kuidas keegi harjutas orelimängu. Äkki sisenes ruumi ekskursioon, giid rääkis, et sellel orelil on 5275 vilet. Üks turist vilistas üllatunult. Mõtlesin, et ei tea, kas kirikus olnud see viisakas niimoodi vilistada. Mul oli aega ja otsustasin viled üle lugeda, et ebaviisaka seltskonna giidi kontrollida. Selleks ajaks, kui saingi kokku täpselt 5275 vilet, oli mul selge. Kirikus vilistamine on tegelikult okei. No sellised asjad lihtsalt käid ja käid ja käid ja kirjutad. Aga sa võiksid veel lugeda midagi. Ja ma võin, ma võin lugeda näiteks. Viimase õhtu selline heietus. Reykjavikis on ka täitsa ilus, kirjeldab seda Reykjaviki lahkumist. Reykjavikis. On akvaariumi Cupi mõtlemisega mehe viimane öö Reykjavikis. Selleks korraks tunnen end vaalana tubli pisikese tüdruku kodus põrandal paranenud pea peidus tekikotis, nagu kardaks naaritsaid, loen tõupuhtaid lambaid ja uinun nagu hiiglambarasvas ookean loksub ühtepidi halgrimis Kirke kirikukellade kolinaga eciale, kes juba meigibänd uueks palliks. Homme samal ajal olen tagasi kalamajas. Ütle, kui palju need mingit reisimiset sind üldse nagu on mõjutanud või ütleme, samasuguseid elamusi pakkunud reisimine, selles mõttes reisimine kui selline, pakub mulle elamust küll ja, ja, ja, ja aga noh, ma näiteks ei kirjutanud mitte ühtegi luuletust. Kui ma käisin Tais. Kui ma käisin Aafrikas, siis ma kirjutasin ka võrdlemisi vähe. Sest noh, seal oli kogu aeg midagi toimus kogu aeg oli midagi vaadata. Ta kuidagi kuidagi ja, ja samas ei saanud nagu iseendaga olla, et kogu aeg olid koos mingite elevantide või jõehobu, kes mööda vaatajatele järgi mitte ei vaadanud oma telefoni, ei kirjutanud luulet, sest kuigi ma vaatasin telefoniga seal Aafrika reisi ajal näiteks väga palju, aga mängisin mingeid ussimäng. Keset džunglit mängisin ussimängu või kõrbe, aga, aga, aga noh, ei olnud aega, näiteks Kreekas millegipärast see pani kirjutama, kui ma käisin. Ma kirjutasin selle laulu vanameeste silmad, mis mul on, selle ma kirjutasin Kreekas oli üks selline napsune napsuna õhtu, millele järgnes selline udune, ähmane pohmaka, udune hommik. Ja, ja siis ma läksin sööma. Läksin sööma mingisse restorani, kus ei istunud peale minu mitte keegi. Ja siis tellisin endale mingisuguse pohmaka joogi ja, ja, ja seal oli hästi määrdunud laudlinad ja selline tunne nagu oleks, oleks, oleks eelmine õhtu hull pidu olnud, aga see kuidagi hästi see intervjuu vere kõik hästi illustreeris nagu minu sise sisetunnet või minu meeleolu juba hästi ja ma olin väga õnnelik selle üle ja siis äkki sisenes sellesse kohvikusse või paari või ma ei teagi, mis ta oli täpselt üks üks täiesti soliidselt riietatud. Puhas, hästi selline noh, väärikas vanamees, istus paar lauda edasi, siis vaatas mind kogu aeg naeratas, Ta vaatas mind ja naeratas ja ja, ja siis mul hakkas nagu jube häbi või, või kuidagi niimoodi. Ja, ja see kestis tükk aega ja tal olid, vaatasin talle natuke silma ja vaatasin neid silmi ja siis kuidagi kuidagi see, ma ei oska seletada ta, ta ei rääkinud mulle mitte midagi. Ta ütleb mulle ühtegi sõna, isegi noogutanud üksteisele või niimoodi, aga ta lihtsalt naeratas ja vaatas mind ja kuidagi pilk ütles niivõrd palju. Ja siis ma hakkasin mõtlema nende vanameeste silmade ja kogu selle peale, et kurat, et tegelikult mu oma vanaisa silmad ka ju oli täpselt niimoodi ja ja, ja, ja, ja siis ma läksin hotellituppa tagasi. Värisesin voodis ja kirjutasin selle selle laulu nagu esimesse teksti variandi. Et sellest ma nagu laulu ei mõelnudki teha, et aga, aga see tundus kuidagi täpselt selline asi, mida ma tahaks nagu ka laulda või ette kanda. Te kuulsite saadet sarjast elamus rääkis Jarek. Kasar. Kõlas Chealisi muusikasaate panid kokku Evelin Voodla ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni. Rub lahkunud vanaisa kelle ainsa pilgutas küün. Kui olin teinud käti, siis teadsin väga hästi, et nii ma teha enam ei või. Ja mõnikord, kui mul oli niisama lihtsalt. Kaduge läbi lille vaja, see vanamees tahtis kõik kirjamisi kätte paisa suurte raamatute.