Kas võõrkeel on võõras keel, tuli mulle meelde siiapoole sammudes, kuidas lapsena ema püüdis minus keeli äratada ja aeg-ajalt rääkis ta minuga erinevates keeltes, noh, mitte mitte nüüd teab mis filosoofilisel teemal alati, aga lihtsalt, et harjutada mind erinevate keelte kõlaga ja ja ühtlasi võib-olla jälgida minu reaktsiooni. Ja mäletan seda, et mistahes keelega oli tegemist. Ma ilmutasin alati huvi, ma püüdsin meelde jätma bülsid, mõista, aga kui ema hakkas rääkima vene keeles, mida ta valdas perfektselt teeb, siis ma siis ma hakkasin peaaegu nutma, sest sel hetkel ta muutus minu jaoks võõraks. Ühesõnaga, kõneldes võõrkeelt perfektselt, ta järsku lakkas olemast minu ema, kes räägib minuga teises keeles ja ta muutus võõraks, kes räägib oma keeles. Ja samamoodi on võimalik. Tunda väga sügavat võõrastust. Kui keegi kõneleb keeles, mida sa mida sa valdad perfektselt ja sa tead, et ka tema valdab perfektselt, aga samas ei ole mitte mingisugust mõistmist, sest need keeled lihtsalt ei kohtumite kusagil. Näiteks viimatine kõnelus oli, oli mul Gotlandil. Kus öeldi, et et minu luule hindi keeles töötab päris hästi, aga bengali keeles tuleb see palju paremini välja, sest Cali keel pakub rohkem selliseid võimalusi, mis on Eesti ja bengali keelelühis, mina ei valda kummadki. Kas see sõltub siis sellest, millised on ühe keele lingvistilised vahendid või mõttemaailm või mis, mis teeb ühe keele teisele keelele paremini nagu arusaadavaks kohandatavaks? Seal on ilmselt palju mõõtmeid, sest eesti keel on, on võrdlemisi palju mõjutatud näiteks saksa keelest ja, ja selles mõttes peaks saksa keelde olema kergem tõlkida, samas kui, kui on mingid tajumused või sarnasused hoopis kauged Ta keeltega. Kuuldavasti on mõnede aasia keeltega mõnede indiaani keeltega ja mul on endale muljet, et eesti keel näiteks on suhteliselt NATO poeetiline või ürgne keel. Ja selles mõttes on teatud tekste palju palju küsitavam tõlkida arenenud Euroopa keeltesse kus, kus keel on oma algsetest juurtest juba väga kaugel, don harunenud, paljudes suundades olemas väga palju erinevaid sünonüüme. Ja tõlkimisel tuleb langetada pidevalt valikuid, aga eesti keeles neid valikuid ei ole, eesti keeles on need need üheaegselt olemas. Kõige lihtsamad küsimused, millega kogu aeg kokku puutume, on see, et eesti keeles ei ole soolisust, ei ole tulevikku ja kui neilt küsitakse, et kuidas see on mõeldud, siis ma ei tea öelda, kuidas on mõeldud, sest minu jaoks on, on selles tekstis või pildis kõik võimalused korraga olemas. Nii et selles mõttes, mida, mida üriksem keel on või mida rohkem ta on kooskõlas oma oma lätetega, seda lihtsam on ühest sellisest keelest teise tõlkida, juhul kui on olemas sild või trepp või kaar, mille kaudu seda kogemust vahendada. Aga mis materjalis sild on? Võiks olla, mis materjalist ta ideaaljuhul on? Mis, mis materjalist on mõistmine. Ma kujutan ette, et see on ennekõike mõista püüdmine tähendab teineteise taju teil on ju ka see Unesco töökogemus, on ju nii, kuidas te arvate, kas nii-öelda institutsionaalselt saab keeltele, kes on hädas abiks olla, no kasvõi ka sellesama Euroopa keeltepäeva kontekstis, mis on ju ka väikekeelte kaitseks kuulutatud. Kindlasti on oluline juba väikekeelte väärtustamine, keelte paljususe väärtustamine üleüldse sest me ei mõtle sellele kuigi sageli, aga praktiliselt iga päev häid maailmas mõni keel. Ja see omavaheline suhtlus on äärmiselt oluline selleks, et, et 11 vastastikku toetada. See on eriti väikeste keelte teema, sest suuremate vahel käib peaasjalikult võimuvõitlus.