Mussolini puksi bänd Itaalias võimule 1922. aastal. Viis aastat hiljem keelustatakse kõik parteid ja ajalehed peale fašistlike. 1935. alustatud sõda Etioopias. Veel paar aastat hiljem sõditakse juba paania pinnal ning 40.-ks olid Hitler ja Mussolini lõplikult paari heitnud. Tol ajal alles kolmekümneaastane Luitšida la pikal reisil närviliselt mööda Euroopat ringi. Jaab ägedalt fašismivastasest protestist hõõguvaid loenguid. Tema suured eeskujud Alban Berg ja Anton Veeber on äkitselt suure avaliku intsitamise objektid, kuna nende muusika võimulolijate folkloori meeletult ohustab. Hirmust, mis tolleaegset Euroopat kannab, suletakse kontserdisaale või täidetakse vähem ohtliku muusikaga. Ja saadetakse heliloojad, kelle nägu meeldiv põrgus. Luigi talla Picola on päri Kistrist ühest neist lugematutest piiriäärsetest aladest, mis poliitikale lakkamatut tüli ainet pakub. See algselt itaaliakeelne territoorium kuulus talla Picola sündimise ajal Austriale, praegu aga hoopis Horvaatiale. Kasvanud oma väikeses linnakeses ja saanud esimesed klaveritunnid oma ema käest. Pillutakse nende perekonda, kunas kuhugi. Esimese maailmasõja ajal saadetakse ta isa poliitilise kurjategijana kraatsi Austriasse. Ning Luigi jääb kolmeteistaastasena isatuks. Selline hella seas toimunud tugev kokkupõrge maailma poliitilise reaalsusega jätab kustumatu jälje tema kogu edasisele tegevusele. Vangla rõhutus vabadus, kõrged ning intiimsed teemad, need muutuvad tema jaoks kõige olulisemaks. 1921. aastal astub tala Piccolo Firenze konservatooriumi ja satub seal suurde Schönbergi vaimustusse. Tugev hingesugulus sönbergiga kõige olulisemaks tungiks tema stiili väljakujunemisel. Firenze igasuvised muusikapidustused Mandžummusikaale annavad talle Picolale suurepärase võimaluse oma muusikat laiemale publikule ette kanda. Ning tema kuulsus hakkab tasapisi tõusma. Ja. Üsna ebatavalisele koosseisule kaks klaverit kaks harfi. Hulgale lööki instrumentidele ja segakoorile kirjutatud laulutsükkel kantida Brigioonia vangistuse laulud valmis 1939. aastal keset segast poliitilist olukorda. Selle esimene osa manab silme ette Inglise kuninganna Maria Stewart'i kes enne hukkamisele viimist oma vangikongis palvetab kogu inimkonna pärast. Albambergi nelja aasta eest kirjutatud viiulikontserdi eeskujul. Ehitab tallab ikola teose 12 helirea Tertsidest garanteerides niimodi Atonaalsuse, millel on alateaduslik tonaalne põhi. Suurepärane meetod, saavutamaks hinge kägistavad hämarat meeleolu milles taustalt kumavad arhailised ja apaatsed kirikulaulud. Ja need emotsiooni veelgi kiledamaks pingutavad. Praeguseks ajaks peetakse talla Picolad kõige stiilipuhtamaks toodekafoonikuks läbi aegade. Tema peene sööklas ning rafineeritud samas üsna vaoshoitud ja kontsentreeritud muusika ei püüa kunagi millegagi rabada, isegi mitte kõige vähemal määral. Selle tõttu on kogu tema loomingul juures mingi klassikaline ja samas kiirgas hõng mille sees elunevad peensusteni välja lihvitud detailid, meeleolu, pettused, värvivahetused. Humaansus olnud alla Picolale väga oluline komponent tema loomingus. Ta ei ole kuigi aktiivne, kirikutegelane ega konfessionaalsus pole tema jaoks esmajärguline, nagu Messjäänil. Wen plus, leplikkus, tasakaalustatus. Need on asjad, millest alla Picola ühtjagu kirjutab ja kõneleb. Eriti neil sõjajärgsetel aastatel. Samal ajal kui talla Piccolo veel kirjutas oma vangistuse laule sattus tema kätesse tekst mis sai hiljem tema suurteose ooperi Ilbridioneero vang. Aluseks. Naasnuna pidu katku ajal veetvalt Prantsusmaa Saksamaa oli iga hetk Pariisi vallutamas osutas tema abikaasa ta tähelepanu ühele väikesele jutustusele soovitusega sellest lavateost kirjutada. Tallab ikola saigi inspiratsiooni sellest ja asus üsna varsti vangistuse laulude valmimise järel ooperi kirjutamisele. Ooperi tegevus toimub ühes Hispaania vanglas 1500 kuuekümnendatel. Ainukene inimene, keda vang kohata võib vangivalvur ja ta tunneb selle vangivalvuri suhtes suurt vendlikust. Vangivalvur kutsubki teda nimega vend. Ühel hetkel õnnestub vangil põgenema pääseda. Ja pääsnuna taeva alla. Vangivalvur, kes on muutunud suureks infisiitoriks, peatab ta ja surub tagasi tema olukorda. Vendlust pole selles vangis olemas. Rohkem kui aga süžee on talla Piculale oluline vangi ahistatuse probleem. Ooper on uurimus inimese intiimsemata ist tunneteist lootusest, vabadusetungist mida poliitiline reaalsus taganema sunnib. Talla Picolal elas Roomas üks kõigile tundmatu sõber Chatšintoshelsi nimeline noor andekas helilooja suutis oma eluajal saavutada vaid koha muusikateaduslikus leksikonis mõnede noorpõlvetööde tõtt. Shelsi oli pärit väga rikkast ning haridus strograatsest itaalia perekonnast. Tema ametlikku sünnimomenti tähistatakse praegu 1905. aastaga. Ent ometi pole selles mingit kindlast. Shelsi oli kõlanud ennast pildistada, oli hävitanud kõik tõendid oma olemasolu kohta peale noodipaberi ega võtnud oma kodus kedagi vastu. Välja arvatud mõned üksikud lähedased sõbrad, kelle hulka ka talla Pikkonna kuulus. Kirjutanud kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel terve hulga Todecafooniast juba serialismile lähenevaid teoseid saamata sellele mingit vastukaja, sulgusta tervelt 15-ks aastaks vaimuhaiglasse suutmatuse ühtki inimest välja kannatada või midagi komponeerida. Tema vaikimist panid vaid vähesed inimesed tähele. Euroopas möllas sõda ning omaloominguga juba piisavat õudust tekitanud noormees unustati hoopistükkis. Shelsi on üks kummaline mees selles suhtes, et tema oma suletud ja eraldatud elus avastab ning kirjutab asju, millega teised inimesed kümneid aastaid hiljem loorbereid noppinud. Näiteks sürrealismi 20 aastat enne Stocausenit välja 10 aastatele Ligetit. Õppinud soliidselt ühe Schönbergi õpilase juures roomas vasustatudekafoonia kallale ammu enne tallabicolat olles niisiis esimene itaallane, kes Todecafoonilist muusikat kirjutas. Sürrealismi kitsas tee rajake aga ei võlunud Shelsite eriti ning juba ennese realismi buumi tekkimist. Ta loobub sellest. Elades mõned aastad Genfis tutvustas kreabini loominguga nii harmoonia ja värvidesse maailmaga kui ka metafüüsika. Ka sellest oli vaid tühine samm budismi ida ja zen-budismi maailma mis tema maailma värvib, enne, kui ta hulluks läks. Aga hulluks ta läks sellisel kujul, et suleti kinnisesse haiglasse kus muidugi tema varanduse puhul sisustati terve haigla tiib tema jaoks uuesti. Tal oli seal muuhulgas oma klaver, millel ta mängida ei suutnud, sest igasugune muusika oli tema jaoks vaikinud. Legendi järgi istus ta tundide kaupa oma klaveri ees, millel üht ja sedasama nooti kordas ühest aastast teise esimese oktavi Solly. Koodi universum kordas temal end kuni 1952. aastani kui ta uuesti heliloominguga tegelema hakkas ja Rooma tagasi kolis. Suurepalazza Colosseumi lähedal ostis ning sinna tagasi tõmbus. Shelsi jaoks iga nooton kõla see tähendab mitte ainult punkt vaid terve kihistu täis sügavusi tugevusi. Ta on elav organism. Shelsi armastas korrata. Heli on esimene liigutamine, mitte liikuva objekti puhul. Seltsi häll elab ja liigub, kasvab ruumis, vibreerib ja väreleb nagu plasma. Ta hingab Seltsi, kasutab ohtra artikulatsiooni mooduseid, grillereid, kiireid ja aeglaseid vibratosid saavutades kõlamaailma, mis pole millegagi võrreldav 20. sajandi muusika ajaloos. Klaveril praktiliselt puuduvad mikrointervallid loobub Shelsi klaverist ning asub pea ainuüksi orkestri kallale. 1961. aastal kirjutatud Aion kannab alapealkirja neli episoodi ühest draamapäevast. Helilooja hoiatada. Kuna Prama iga päev vastab 90-le 1000-le inimese päevale, pididki ta kuidagi oma teost lühendama. Käesoleval ajal see kestab umbes pool tundi. Episood, mida meie kuuleme, liigub aga ümber heli. Gingestades seda e-ja, kes iga energia on, helises ja heli omavahelist suhetes iseeneses. Seda pole vaja kunstlikult tekitada. Shelsi elas oma rooma lossis kuni surmani 1987. aastal. Selle aja jooksul jõudis ta kirjutada hulgaliselt uusi orkestriteoseid. Neid enne 80 viiendat aastat kunagi ette kandmata. Toimetajaid, keda ta vihkas üle kõige, sest need ainult valetasid, valetasid ja valetasid. Oma juurde ta sisse ei lasknud ning need vähesed, kellele see kaheksakümnendatel aastatel õnnestus, tegid seda rafineeritud pettustega. Üks Soome reporter on oma kohtumisest seltsiga kirjutanud. Shelsi istus oma aias, põrnitses tusaselt lilli ning vaikis. Pärast pikka pausi ta kuulutas. Mina olen sõnumitooja. Gamess jään on sõnumitooja aga ta lobiseb liiga palju. Kolmas suurkuju 20. sajandi itaalia muusikas on tala Picole õpilane. Luciano preeria. Ka tema on oma loomingus kasutanud sürrealismi põhiprintsiipe ehkki see pole tema jaoks mingi oluline moment. Veeriv eraldusmoonast ja Stockaosenist sel hetkel, kui ta huvitus inimhäälest. Kuidas itaallane teisiti saakski? Ta kasutab inimhäält tüüpilise itta lastusega samas kui viib sisse hulgaliselt uusi ning ebatavalisi laulutehnika. Ta irdus oma selleaegsetest arvestada kolleegidest lausa füüsiliste aistingute ja oma muusika unetaolise meeleolumaailma. Tema esimene abikaasa oli laulja, kes teda lauluga kõige lähemalt tutvustas. Ka teater huvitas peerijat. Tema looming ongi üks teatraalne segu kõigist neist elementidest. 1974. aastal kirjutatud Aaron vokaalansamblile koosneb tillukesest erikeelsetest tekstilõikudest mille esimese osa ülim sõnum on. Alguses oli sõna. See vastava piiblil koht on segatud kommentaaridega erinevatelt kirjanikelt kuni Engels'i kommunistliku partei manifest ini välja. Huumor ja temperament sus ühinevad siin meisterliku tehnikaga. Kõik on üksteisega segatud, pead-jalad laiali peale ja alla-üles-alla lükatud. Bee Rio on selle poolest üks fantastilisemaid 20. sajandi heliloojaid et ta ei aseta endale mingisuguseid piire. Ükski stiil, ükski tehnika pole talle võõras ega ahista oma pisikesse purki kõikko patutavapärase inimlikkuse piires, küll tonaalses Actonaalsus, serialism, numeroloogia, Okja, Ale atoorika. Kõik on lubatud, kui see terviku ja positiivsuse hüvesid teenib. Tema huvitatust rahvamuusikast on tootnud terve hulga erinevate rahvaste laule vokalistile ning pillirühmadele. Näiteks see Aserbaidžaani armasta süüa. Veerija on helilooja, kellest on üsna keeruline teoreetiliselt targutada sest tema muusika on selline müsli kõikidest muusikalistest maa ilmatest. Et kõige olulisem roll jääb ainult kuulajale. Tema puhul igasugune rivide urkimine Tartu sest iga tema heli teenib ainult tervikut, teenib emotsiooni meeletut informatsioonitulva. Samas on temast raske klatšida. Sestpeale ühe abielulahutuse pole tal ühtki kõmukat intsidenti varrukast puistada. Aastaid on ta elanud Ameerikas, õpetanud mitmetes kõrgkoolides ja kahmanud auhindu vasakult-paremalt. Peeerryo ilmselt kõige tuntum teos on 1968. aastal kirjutatud sümfoonia. Selleviis Sa erinevad teineteisest väga palju. Ehkki neid ühendab mingi kõlaline sarnasus. Teose keskpunkt langeb kolmandale osale mis on kestuselt sama pikk kui teised kolm osa kokku ning ülejäänud rahulike osade kõrval täiesti lämmatav oma peadpööritava kiirusega. Kõige all peesitab maaleris kärtso teisest sümfooniast. Selle peale eksivad kohkunult niidebishi Rawell, Stravinski kuga, Bach. Kaheksa lauljad pilluvad tekste, kust juhtu. Shenzhou Becketti, Sorbommi Ülikooli kohalike veetseede seinal ilutseb matest mõtteterakestest vestlusi sõpradega ning kõiksugu hüüatusi ning üürgamisi. Beria ise on öelnud selle kohta. Minu soov ei ole hävitada maalerit. See oleks võimatu või kirjutada endast välja mingit postromantilist kompleksi. Sest seda mul pole. Ka mitte noorte pianistide kombel kokku klopsida suurt muusikalist. Tõesõna minu sümfooniast maaler on kui jõulusümfoonia voolale laiuti muud maale, mis voolab läbi ainimgi, voolab läbi ainimdi muutuva maastiku.