Eesti sõduritund. Sõduri saate üldse ajakirjanikke, lähim liitlane kaitsejõududes peaks olema peastaabi. Pressiosakonna ülem ja seda ta ongi. Leitnant Reinar saatis aprillis kaitseväe juhatajat kolonel Kerti külaskäigul Lõuna-Liibanoni meie rahuvalvekompanii juurde ning sellest tulebki juttu. Kaitseväe juhataja külastas Lõuna-Liibanonis missioonis olevat Eesti kompaniid ja ühtlasi inspekteeris seda Eesti kompanii 140 poissi seal Norra pataljoni koosseisus ja asub positsioonidel kolmes neljas erinevas kohas. Kui suur on nende vastutusele? Nende vastutusara suurust ma ruutkilomeetrites ei tea, aga nad asuvad ikka päris suurel territooriumil, noh, võib öelda, et suurmaad käe suur larakas maad nagu Võrumaa, eks ole, umbes umbes sellises sellises asukohas kahe riigi nurgas süüria riigipiiri ääres ja teiselt poolt siis Iisraeli okupatsioonitsooni piire Lõuna-Liibanoni territooriumil Lõuna-Liibanoni territooriumil. Eesti elanik, ma oletan, eriti täpselt ei kujutagi ette, milles seisneb rahuvalvaja teenistus, mida ta teeb seal. Rahuvalvaja ülesanne on seista vaenutsevate poolte vahel ja olla selleks inimkilbiks. Vaenupoolte vahel ta fikseerib tulistamised, tulevahetused, millistest relvadest? Millises ilmakaares, kui palju lasti kontrollib oma kontrollpunktidest läbi liikuvaid inimesi, jälgib neid, kes on kahtlased ja töö toimub sellise sõjaväelise korra sõjaväelise määrustiku ja sõjaväelise graafiku alusel. Kas nad on palavamates kohtades varies? Positsioonid ja vaatluskohad ja kontrollpunktid on välja ehitatud selliselt, et vaatlus punkt on igale poole nähtav. Rahuvalvaja ülesanne ongi olla nähtav kõikjal. Igale poole kannavad siniseid killuvesti siniseid kiivreid ja sõidavad valgete autodega ja ja tõepoolest, see on kaugele näha. See nüüd erineb sellisest sõjast väelase missioonist erineb rahuvalvaja missioon, et olla nähtav, astuda vahele ja takistada korrarikkumisi ja meelevaldsuse. Kuidas on eesti poiste suhted kohalike elanikega? Poisid ise ütlesid, et vana tõde, et kui tahad kohalikega hästi läbi saada, siis paku suitsu ja jäta naised rahule. Töötab ka Liibanonis ja meie poisid on selle tõe endale selgeks teinud. Ja kui nüüd ütleme, sõjalise külje pealt ja ettevalmistuse külje pealt on meie poisid norralaste, soomlaste, iirlaste või kellega iganes seal samal heal tasemel, siis kohalikele elanikele on nad jätnud, et mõnevõrra parema mulje seetõttu, et jõukad skandinaavlased kaupa tehes maksavad kohe aga eestlane, kes kitsamatest oludest pärit, sunnitud tingima ja see on tekitanud kohalikes elanikes tunde, et eestlased justkui nagu peaks neist rohkem lugu ja ei pea ennast uhkeks, nendega suhelda ja kaupa teha. Ma ei usu, et see nüüd oli selline pelgalt viisakuseavaldus eesti poistel lõpeb mai lõpus juuni alguses missioon kohalikke restorane, kus me imestasime, siis selle perenaine ütles, et ta väga loodab et see meeskond, kes peale eestlase sinna tuleb on vähemalt sama hea kui eesti poisid. Ega seni ei ole tulnud kasutada relva, on see teile teada. Kui defineerida relva kasutamist suunatud laskmisena, siis jäi mul küll mulje, et ütleme, sellises sõjalisest aspektist on eestlaste positsioonid väga rahulikud ja Ta on pidanud relva kasutanud laskeharjutustel. Need ka Kodused võivad tunda end muretuna. Kodused võivad tunda ennast rahulikult oma poegade, peigmeeste ja sugulaste pärast, sest sõjaliselt on see piirkond rahulik, kuigi poliitiliselt väga komplitseeritud ja keeruline ja raske ala. Aga sõjaliselt on ta rahulik, eestlastel on kohalike elaniku seas lugupidamine, nii nagu ka on väga suur lugupidamine ÜRO missioonil ja ühtegi ÜRO sõdurit, kes käitub tasakaal, rohkelt kohalikega arvestab. Sellel sõduril ei ole mingisugust ohtu ja võin ka kinnitada seda, et kõikjal, kus ÜRO sõdurid asuvad, on väga heal tasemel normaalsel tasemel olme ja väga heal tasemel arstiabi. Esmast arstiabi annavad igas asukohas professionaalsed ja ettevalmistusega arstid ja suuremate õnnetuste puhul, mida võib igal pool ette tulla, teenindab seda piirkonda itaalia helikopterite üksus, kes on valmis väga kiiresti tegutsema ja ükskõik millise terviserikke raskema terviserikke puhul transport partima, kuhugile haiglasse, kedagi kastile, juhus postiga ühes lauas süüa? Oli küll, jah, kuidas toit on? Toit on huvitav. Pean ütlema, et, et legendid idamaa toidu vastuvõetamatu, sest ei pea paika, see on väga maitsev ja hea toit, aga sellele tuleb läheneda ettevaatlikult. Selles mõttes, et nii nagu sellele maale ja kultuurile tuleb teda võtta rahulikult, aeglaselt ja jaokaupa lõhes kohalikus restoranis einestades teise roa keskel tundus juba, et meeskonnal hakkasid silmad pahupidi pöörama sest meie oleme harjunud sööma siin kolm neli rooga maksimaalselt, siis Liibanonis süüakse kolm 40 rooga ja et kõike tuleb võtta vähe ja Pat jaksate lõpuni vastu pidada. Talusid nad teil midagi edasi öelda. Kodustele oli mingi sõnum Eestisse saata sõnum koduste või oli see, et nad kõik on terved, rahulikud ja rõõmsad. Ja teine küsimus, mis poistel oli, oli nende enda tulevik, nad ikkagi tunnetavad ennast hästi kokku treenitud tugeva sõjalise meeskonnana ja ootavad, et kodumaal neid ka sellist sõna vastu võetakse, kui nende missioon lõpeb ja nad saaksid vastavat rakendust. Selle nimel töötatakse. Ta tellib Eesti riigikaitseakadeemia viienda aastapäeva puhul tervidel akadeemia kollektiivi Tallinna linnavalitsuse nimel ning soovin teile edasist nooruslikku indu ja energiat meie riigi ja tema pealinna kaitsel korra loomisel ja hoidmisel. Elagu Eesti riigikaitsega. Viie aastaseks saanud Eesti riigikaitseakadeemia esindusõppekompanii kuulanud ära Tallinna linnapea tervituse, marsib raekoja platsilt minema üritades privi laulu. Õige rohkesti linnarahvast oli tunnistamas kask või kuidas see neil õnnestus? Segaaniline rivilaulik Eesti meestelaulu seltsi väljaanne, Tallinn 1993. Vabariigi kaitseministeerium soovitab rivilaulikud kasutamiseks Eesti kaitsejõududes. Koostaja Enn Oja. Kui pikk vahe on nüüd eelmisest rivilaulud, kust selle rivilaulikud? No minu teada ei ole üldse niisugust rivilaulikud varem ilmunud sest need, mis on olnud siiani, on olnud tegelikult salmikud, sõjaaegsed ka, kus on, kus on ainult tekstid, laulutekstid, nootidega, niisukest taolist rivile olikut ei ole ilmunud. Noh, see on siin üks väga vana väljaanne 1916 selle esimese maailmasõja ajal. Tekstid ainult ja mitte midagi, nii et ei saa öelda, et see oleks laulikuid salmik ja ülesanne oligi väljelt anda viisidega koos, kuna viisidega on tihtipeale suuri segadusi, erinevad variandid, üks mees ütleb, et see on õige, teine vot tema teab hoopis nii ja naa olevat, selles mõttes. Sellepärast sai ühtlustamiseks tehtud see vanal siis Eesti sõjamehe laulik aastast 1916 ja te olete oma rivi laulikusse siit ka. Ei, ei, ei, ei, ei, ei kattu ja, ja neid ei ole praktiliselt kasutatud vist ka mulle tundub, et tihtipeale kui neid neid lugeda, siis nad on rohkem niuksed luuletused, mida sõdurid kirjutanud, kas kuskil kaevikus või siin on tihtipeale isegi juures kuupäevad, kus, kus väärlinnal on keegi kirjutanud ja nii edasi. Nii et paaril neist on küll juures, et laulda sellel või teisel viisil mõningatel vene marsi viisidel või tol ajal moes olnud viisidel eesti sõdurilaule, tegelikult hakkas ikkagi peale, hiljem siis kui tõesti tuli Eesti sõjavägi hakkasid eesti üksused eksisteerima seal siis vabaduse, sõnavabaduse aeg. Rivilaul ei saa olla vanem kui Eesti sõjavägi. Kui Eesti rahvusüksused, no ta võib ju olla, ega me ei tea ju, lõpuks võtame kasvõi muinaseestlaste Lembit aegsed mehed võime olla vaenudel ka laulsid mingit runolaulud või, või õhutasid ennast lihtsalt sellega ka see võib olla oletus ja hilisematel aegadel on eesti sõdur igal pool on kõigis maailmajagudes ja kõigil aegadel ja kõigis sõdades on ikka mõni eesti mees ka kaasa teeb. Aga neid ei ole nii palju koos olnud, et nad oleksid võinud ühislaulu teha ja see on üks põhjusi, miks ei olnud rivilaule vanem. Ma järeldan teie jutust, et eesti sõdurilaule või ei ole keegi tõsisemalt Tuurinud, ega ei ole küll jah, ja mina olen seda lihtsalt möödaminnes praegu teinud, nii et ei ole ka põhjalik uuring, aga ma lihtsalt tean, seda. Tean ja mulle tundub niimoodi, et eesti sõdurilaule tõesti hakkas vabadussõja ajal ja mitte kahe alguses kohe võit võib-olla vabadusse ja teisest poolest siis kui juba olid peetud võidukad lahingud ja, ja ma arvan, et eriti Landeswehri sõja ajal või kui eesti sõduri niisugune mehe mehe meel oli jah, väga kõrgel tasemel. Tookord tekkis, et hästi laulud, kui ikka kuhugi lätti linna sisse marssida ja laulda mõnda uljast eesti laulu kas või metsa läksid spaa või, või mõnda teist taolist. Vaat seda võib lugeda siis eesti sõdurilaule alguses. Ratsarügement oli sõjaeelse Eesti kaitseväe esinduslikumaid väeosi. Tema asutamise aastapäev langeb aprillikuusse. Seal teeninud ohvitserid andsid mõista, et sõduritunnis võiks tänavu meelde tuletada. Rügemendi kaheksakümnendat aastapäeva, mida meiega meelsasti teene. Lühikeses tagasivaates võtavad sõna- Kristian bet, Juhan Võsu ja Eduard Tamm. Te ratsarügemendi oli saanud tavaks iga aasta alates maikuust. Ratsarügement terves koosseisus liikus ratsaTartust raekoja platsilt kuni värskani raekoja platsil oli paraad ja hommikul mitte nii vara ei hakanud liikuma, nii et vahepeal oli peatus ja siis järgmisel päeval, siis jõudsime. Mitu-mitu korda käinud ja Tanel Tartust Tallinnas paraadil käin oma hobusega, isegi siit viisime hobused sinna, men Vabaduse väljakul, leeven Jaani Jaani kirik, mis seal on selliseid, Jaani kirik on selle poole olime seal aega veeta, siis olid, olid väga vaimustatud, hobused kattunevad ära nagu tantsisid all vahelist Aczygamoska, teadsid hästi Tanipima tead veel niimoodi ana temad, ise huvitane, loom kah kuidagimoodigi temaga tunnistada, pidulikuks midagi tassis näristajad seda jäätiseerutasiga pead ühesõnaga kodamis hästi ilus välja näha, teada. Mäletan, see viimane oli siis Tartus, oli veel siin, mina viima viimase paraadi joonil olin selle muidugi mul oli siis esimene eskathonit vist, rohkem ei pandudki välja. Eskola kompanii ja siis mäletan, minul on üks selline kimbu veel üks selline hobune, araablane, ida oli ta nimi ja sellega ma sõitsin ja jäigi minu siis seal meile viimaseks paraadist Ratsarügemendi. Ja siis oli see rahvas oli nii kõik sees. Ma jäär olisid palga juures ja sinnapoole. Tõsise hobusega. Ma mäletan temaga siis kuidagi hakkas tantsima, teategi plaksutasid, ta oli nii, nii, nii veel elevil ja heitja ja kõik see elu oli kui kuidagi rõõmus sealt välja. Ja see oli viimane ja siis mina, mina nüüd, ühesõnaga jäi sellepärast meelde, et mina siis viisi viinud oma rügemendi hobused viisin, andsin siis üle Nõukogude liidul tappa. Tähendab Need kõik sinna kolonni vagunitesse ja siis minul oli need dokumendid ja mind saadeti siis neid üle andnud, tapas. Andsime, vormistasid paberid, Ants üles, läksid ida poole minema. Rügemendi hobusikestlik. 1940. aasta suvel siis meie olime Värska laagris jälle, aga siis meile anti käsk ainult nii palju, et et kiiresti kohe laagrist tagasi Tartu ja jõudsime Tartusis, Lembitu kasarmute see meid enam ei lastud, seal oli juba punaarmee osad olid juba sees ja metsis juhatati jälva ja Elvas tuli hakata siis seda Eesti väe osatuid likvideerida. Ratsarügement tuli likvideerida, mina pidin üle andma kõik need jalgrattad, mis meil olin seal suuski, jalgratturi eskaadris. Venelased võtsid inverteri raamatu järgi kõik täpselt vastu. Ja siis, kui see üle oli üle antud siis saadeti meie mehed, kes seal koosseisus veel olid laiali. See oli ju Eesti üks ustavaid väeosi, nii et sinna valiti ainult maapoisid. Mina olin siis viis aastat Rossoigemise sel ajal vahetust viis rügemendi ülemat seal. Major jänes oli kõige viimane. Ja muuseas, major jänes, mul oli üks Mul oli üks sõdur, käis siin endine Ratsarügemendi sõdur ja tema oli Siberis harilskis või kus ta oli seal suriliskis ja ja major jänesebrigaad oli seal. Kuidas nii, et tema oli hobusemees, tema sai hobuse kaeru süüa kõrvalt natukene ja sellega siis päästis oma elu ja tema ülesanne oli siis neid lugenud, keerasid viia taigasse, kus siis Polar rebaselt neid, kel ülenerisid. Jah, aga major jänes jäigi Norrilskisse ja see sinna kõik surid sinna. Kõik seal oli ju väga rasket tingimust. Lihtsalt hävitati. Siit jätkates pühendame Saadet kuuluvatele endistele ratsapoistele neile tuntud ja südamelähedase marsi, mille on kirjutanud rügemendi oma orkestri kapellmeister. Jüri Kuru. Ratsarügemendi marss, eesti ihusaar. Eesti pusaaria Esseusaar oli ja kaugelt oli kuulda, oo ei, korru tuleb jõe kirjastusiga tartlasi kui põhisel turuhoone juures. Ma tean, kui kurv tuli, siis oli juba sõjaväe üles rivistatud raekoja platsile. Kui pastakas pillar, tuli selle hobusega seda paraadi paraadi vastu võtma. Ratsarügemendi ülem ja Pillerid olla, tema võitientsik oli kahe hobusega ja jäise hobune seismas tal esimese jalad olid, olid valgeks mässitud särk ja muidugi seal Lact ja kõik oli hästi kujundad Basenkoli endale see, see paarivorm seljas, see oli ju nende ratsaväe vorm, see oli ju ja see oli hiilgav ees paelad ja punased püksid ja kõik see. Ja siis hobune laskis ennast põlvili ja vastasin pinnalt astus hobuse seljast maha. Kes paraadi, nii et seda juhtisele, oh see tuli siis, andis ause lõppedes Pillerile ja kõndisid mööda seda rivi terve selle platsi ulatuses. Kusjuures hobude tentsika see kõndis siis neid tagasi hiljem, kui ta istus, ase Spider oli hobuse seljas, kui ta oli linnapeale, oli ette kandnud, hakkas sõitma ja kuusk hakkas mängima ja siis hakkas, hakkas hobune marssima täpselt selles taktis, vasaku jalaga. Värske selleks, et siis olid terve orkester, kõik oli ratsahobuste peal, kõik trummid, trummid ja kõik olid hobuste peal. Näiteks muidugi valitud vanad hobused, kes, kes pool kurdid, kes ei kartnud enam seda trummilöömist, aga muidu tärmisel muidugi fanfaari ikkagi trummide kõiges sisaldub fanfaari, aga siis tulid need pillid, pillimehed kolmekesi olid reas tavaliselt ja siis orkester mängis maali valssi ja, ja Disukessele seitsme ja eks hobused mingil määral ka sellele sellele marsile kaasnenud tublid renditud hobused ja kõik omamoodi tsirkusehobused. Mälestusi Marsi taustal rääkis Kaarel tuberik, kel on mõnel korral olnud juhus mängida ka Jüri kuru taktikepi all mitte küll Ratsarügemendi orkestris, mida kõneleja pidas Eesti sõjaväeorkestrites konkurentsitult parimaks. JÜRI guru õppis Peterburi konservatooriumis, tuli vabadussõja ajaks Eestisse. Aastast 1923 juhatas sõjaväeorkestreid algul Valgas, hiljem Tartus. Tema saatuses oli mõndagi selgusetud veel viimase üldlaulupeo aegu, kui ühendorkestri esituses kõlas guru tuntud Marss, põhjalaager. Tuginedes riigiarhiivist leitud NKVD toimikule võimet täpsustada. JÜRI guru arreteeriti Tartus 16. juunil 1941. Arreteerimise order vormistati aga augustis Norrilski laagrit. Traataia taga. Ja toimikust võib järeldada, et saatuslikuks sai talle vaidlus punaarmee kapellmeistritega, kelle kiitlemist punaväe võimsuse üle ei mõistnud või ei tahtnud ta vaikides kuulata. Järgmisel päeval olid vene orkestrijuhid eriosakonnas tunnistusi andmas. Kuru ütelnud, mis võit see ka punaarmeel oli, kui 200 miljonit sõdis soomlaste kolme miljoni vastu. Kolm pool kuud. Erinõupidamine Moskvas mõistis JÜRI kurule tagaselja 10 aastat, kuid Norrilski surmalaagritingimustes varises 50-le lähenev mees juba 1942. aastal. Septembrikuu 21. päeval. Viimasel ülekuulamisel küsis uurija julgeoleku nooremleitnant Sarajevo, missugused on süüdistatava poliitilised vaated. Olen rahvuslike vaadetega, vastab kuru kui ohvitser. Olen ustav omavalitsusele, sest pean õigeks, et Eesti eksisteeriks iseseisva riigina. Üleeile kogunesid kaitseministeeriumi hoones soomepoisid tähistama Soome Sõjaveteranide Eesti ühenduse viiendat aastapäeva. Aastapäeva aktuse avas kolonelleitnant Sven ise. Härra minister. Härra suursaadik rakenbral relvavennad. Viis aastat kulunud sellest ajast kui meie ühendus loodi. Tegelikult oli ta olemas juba enne veidi teisel kujul. Või ühendus kolme ja poole 1000 meheline ühendus sündis sõja aastatel. Sündis kahel põhjusel. Leidus mehi, kes vaatamata kõigile praktilistele raskustele, mis sellega kaasnesid ja veel enam ohtudele leidsid võimaluse tee oskasid. Venna Soome kahel põhjusel. Üks oli see osaleda Soome rahvaSoome relvajõudude võitluses raskes, eriti raskes ja väga-väga napilt lõppenud edukalt lõppenud võitluses. Panna oma kivi nii-öelda müüri. See meil õnnestus, õnnestus ka meie järgmine eesmärk, olgugi et mitte täiesti moodustada Eesti sõduritest Eesti vabatahtlikest Eesti üksused, mida oleks olnud võimalik kasutada siis, kui selleks avaneb silmapilk selleks ajav avanevad võimalused. See jäi pooleli. Võitlemine jäi suurriikidevaheliste tehingute varju. Ja Meil tuli järgmine poolsajand elada nii, nagu see kellelgi õnnestus. Adven õnnestus suurelt, osalt oli see õnneasi. Suur osa meist hukkus neist võitlustes. Suur osa nendes jätkuvates võitlustes meie metsades. L hukkus väga palju vanglates vangilaagrites, mitmeid-mitmeid hukati. Tänaseks on jäänud tugevasti kahest 1000-st mehest, kes Eestisse tulid, sel ajal umbes veerand napilt üle veerandi. Sõduritunni toimetaja ees on trükivärske ajakirja number sõdur number 1997. Mida see sisaldab, peatoimetaja Ivar Jõesaar? Eesti sõjandusajakirjas olevale esimeses numbris on püütud võimalikult läbilõiked peatuda see mudel, mis Eesti kaitseväe ülesehitamisel praegu on. Siin peastaabiülem, kolonel Ants Laaneots räägib lühidalt, mis on Eesti kaitsejõudude ülesehitamise peamised suunad. Selleks, et olla valmis läbirääkimisteks NATO-ga, mis peab meil tuleb meil endal kodus ära teha. Praegu on päevakorras ka see, et kaitsejõududes on kasutusele võetud uued väljaõpe. Oad sellest räägivad kaitsejõudude peastaabi operatiivosakonnast. Peamised kavade autorid Aarne Ermuse, Indrek Sirel. Siis on ajakirjas, et selleks, et kaasa aidata kaitsejõududes tegevate ohvitseride allohvitseride üldise maailmapildi laiendamisele on analüüsitud viimases Eesti suurõppust, mis toimus veebruari lõpus, märtsi alguses Lõuna-Eestis õppuse näiliselt tühi ruum. Analüüsi kokkuvõte on angerjas. On peatatud Eesti õhuväe noh, ülesehitamise põhilistest suundadel. Sellest räägivad Vello Loemaa, Endup ja Tõnu kõrda. Ja kuivõrd Eesti ohvitserkond on meil kujunenud väga ebaühtlaselt, meestel on erinev taust, erinev haridus siis oma kogemustelt võtab Eesti ohvitserkonna erialateadmiste vajakajäämisi kokku Kuperjanovi pataljoni ülem kapten Peter hope ja lõbus, noh, siin on ka veel lühidalt on räägitud olulistes asjades, mis puudutavad sõjaväelaste rahvusvahelist läbikäimist sõjaväespordi kaudu. Siis on räägitud kaitseväelase kehaliste võimete arendamisest ja tutvustatud uusi ülemaid Eesti kaitsejõududes ning et ka mitte asi ei jääks väga eestikeskseks, on räägitud sellisest Euroopa ühendväeosast nagu eurokorpus tutvustanud selle saamislugu ja tausta kui suurune ajakirja trükiarv. Kuivõrd töös sõjandusajakiri Sõdur ikkagi järgib seda sõdurit, mis on meil juba nüüd küll paariaastase vahega tagant ilmunud, siis oleme aluseks võtnud, et on 1500 eksemplari trükiarv. Tema põhilina suunitlus peaks olema eesti kutselistele, sõjaväelastele.