Järgnevalt pakun heale kuulajale haruldase materjali, mille sain Rootsist Stockholmi, Eesti muusika- ja kultuuriühingu heliarhiivist. Vahendajaks oli Stockholmis aastaid eestikeelseid raadiosaateid teinud Calvin Ring. Oma sportlaseteed meenutab Eesti kõigi aegade kuulsamaid maadlejaid, Berliini olümpiamängude vabamaadluse hõbe- ja kreeka-rooma maadluse pronks August Ago näo. Näohääl on jäädvustatud 1981. aasta veebruaris, vahetult enne tema 70 kolmandat sünnipäeva. Poolteist aastat hiljem, 19. augustil 1982 näosuri. Maadluskuulsust usutles Jüri Remmelgas nüüd juba samuti manalamees. Tema vahetekstid lugesin lühiduse konkreetsuse ja selguse huvides hiljem uuesti sisse. Eesti raadios kõlab meenutus saade August näost esmakordselt. Üksnes kolme ja poole minutiline killuke neomeenutustest oli eetris 20. oktoobril saates Spordipühapäev olümpia lainel. Nõnda siis alustame. Eestlased on olnud alati raskejõustikurahvas. Huvi raskejõustiku vastu on olnud tingitud sajanditepikkusest raskest kehalisest tööst, mis valmistas Eesti rahvast ette tulevasteks ülesanneteks. Raskejõustik oli esimene spordiala, millele eestlased pühendusid ja millest juba möödunud sajandi lõpul rida silmapaistvaid sportlasi välja kasvas. Eesti elukutseline raskejõustik lõpes tegelikult Lurich, Bambergi ja teiste silmapaistvate atleetide lahkumisega Eestist Saksa okupatsioonitulekul 1918. aastal. Hiljem Grand Marinos korraldatud Elukutseliste maadlusõhtutel polnud enam sellist külgetõmmet nagu varem. Selle asemele astus Eesti amatöörraskejõustik, mis tõi mitmel olümpial esile rea silmapaistvaid maadlejaid, tõstjaidia, boksijaid. Üks neist, kelle Eesti raskejõustiku arengust nii mõndagi rääkida on paljukordne Eesti meister, kahekordne olümpiamedalimees, paljude rahvusvaheliste võistluste võitja, maadleja August Ago Neo. Neo sündis 12. veebruaril 1908. aastal Harjumaal Vihterpalus. Raskejõustikuharrastus oli talle loomulik tegevus, mis kuulus nii-öelda perekonda. Sealt läheb neomõttega spordiala sügavamatele, tagamaadele. Siiski võib-olla olin tehniliselt parem ja juba 17 aastaselt. Kui sai jaanipäeva ajal koplites värske rohu peal proovitud, siis seljatasime kõikuma. Ja sealt võib-olla hiljem mul nime, kui ma Maardus karjääri tipus juba olin, siis, siis on Moliidneveks Vihterpalu Mati Hunt. Naja nali, nali, aga. Mina algasin 1928 peale amsterdami olümpiaadi oli valida kaks spordiseltsis sport ja Kalev. Kuid pärast siirdusime sporti ja ei kahetse seda kunagi, sest see oli ju meie raskejõustiku kants kus olid. Tunduvalt maadlejad. Paar korda võitsime kõik seid, kõik seitse meistri tiitelt Eesti meistrivõistlustel. Ja, ja muuseas ka seal oli, oli sarnased sportlased, kes, kes nii rõhutasid ka kõiki noori sportlasi nagu nagu jalgpallimängu all ja Teisu sarnased, kes iga õhtu, kui meil oli treening, istusid seal ja, ja ainult olgu poisid nii peab treenima, nii peab, peab võitma. Ja kindlasti sellel lõiga tulevas tulemas. Muidugi, harjutused olid ju harjutusvõimalused, olid ju? Jumal teab kui mitte. Komeetide ja, ja. Olid ju mitte nii eeskujulikud kui võib-olla mujal maades. Ja sellepärast oli siiski see isiklik energia ja tahe võita ja treenida sai kogutud iga pühapäev jooksuks sporti, sealt välja Stroomi metsa tagasi. 10 kilomeetrit. Ja. Mitteusutav aga, aga nii ta oli, sest kõik meie, meie tolleaegset sportlased nii kui ka nüüd Jüri Lotman, kes sai üheksanda vastavalt vanaks ja ja temaga omal ajal sporti kuulus ja kõik see treening Tugevam, eks ole seal võistlustahe, mis viis viib spordi ylesse muidu ju sportida. Ja ka kergemal kujul, aga see seal ei tule midagi tagajärgi. Hiljem muidugi kui sa oled juba tippu tulnud, siis on ju kohustus iseenda vastu. Pluss rahvuse vastu. Kui, kui ma näiteks olin rahvusvahelises klassis Tähendab see võistlussporti ülesse, aga mitte mitte muidu, tähendab, ja seal on suured suured pingutused. Sest viimasel ajal ma olin, töötasin teedeministeeriumis. Elasin Toompeal. Ei olnud midagi. Midagit, väsimust ega, ega nii. Olid olid nii kui nii kui võiks öelda. Tallist välja lastud noor hobune kat. Edasi, August näosportlase karjäärist algusest lõpuni, sportlasetee on näol üllatavalt detailselt meeles. Niisiis Eesti meistrist maailmameheks, kel on kaasmaalastele nii mõndagi meenutada. 1929 tulin juba Eesti meistriks vabamaadluses ja 1930 kreeka-rooma maadluses ja need tiitlid, mul on 16 korda kokku Eesti meister olnud. Alina, nii kui seda nimetati, olin esimest korda rahast 1931. Kass jäi neljandaks. Siis 1934. Stahli 1936 Berliinis. Mõlemat kreeka-rooma nii vabamaadluses. Vabamaadluses hõbe here karvamas pronks 1937. Niisiis Kreeka-Rooma maadluses hõbemedal 1930. Ja 37 35 stanis ka pronksmedal, nii et kokku on, mul on mul seitse medalid, võistletud võidetud Berliin olümpiaadil ja, ja Euroopa esivõistlustelt. Seega kolm hõbedat ja neli pronksi. Muuseas võiksin võib-olla nimetada, et ma olen võib-olla Eesti maadlus kõige rohkem välisvõistlusi pidanud. Peale Robesi vestlust olen ka, on ka kordi, kus ma olen üksinda sõitnud sest olud ei olnud ju nii rahalises suhtes nii head, kui mul oli soodus, ma töötasin teedeministeeriumis. Ja, ja siis ma sain kasutada sealt nii raudteedevalitsuse piletit kui ka teedeministeeriumi pileti rongis laevas kui lennukil. Ja selle tõttu oli mul võimalus sõita hästi. Kõige pikem matk, mis ma tegin, oli 1000 907937. Türgis. Istanbulis olid olid rahvuspidustused Serbia rahvapidustused seal aasta Istanbuli juubel ja siis olid seal köitnud Serbia rahvad koos, see oli väga huvitav. Huvitav pidu. Põhjast olid need niinimetatud põhjamaa karud, tähendab, mina olin Eestist, Rootsist oli neemann ja, ja Kadier Soomest olid nüstrom ja Nurling ja ja eks kerge ka kergema kaalu mees veel. Ja siis seal oli huvitav pilt, kui pandi meid sinna rongikäigu ette, mis läks läbi terve Istanbuli linna. Ja rahvariietes. Neiud, nende teistest riikidest nii Kreekast, Jugoslaaviast, Bulgaariast meeniast, umbes 30 noort, igast rusest, oma orkestrit ja nii edasi, siis oli meil väljasõit korrusest kuni Musta meresuudmeni ja, ja tants vanaaegsel rataslaeva peal veel, kus olid rattad, propellerid põlvel poolt laeva külgesid, kestas peaaegu terve öö oli, oli väga lõbus sõit. Sealt edasi muidugi. Läksime läbi ja külastasin ka seda aja kuulust. Olümpiast Ateenas siis siirdusin tagasi. Otsi sest Rootsis ma käisin iga aasta võistlemas 1931.-st kuni 37. nii Sellepärast, et minu kõige suuremaid konkurente siin kogu aeg nagu esiteks, kuidas Änson, Ivar Johansson, Aksel Kadier, Fridel ookeanland ja nii edasi ja kui nad korraldasid siin rahvusvahelised võistlused, siis, siis nad kutsusid mind alati siia. Ja muidugi Saksas ka. Peale robelisi vestlust olen võistelnud Soomes ja nii edasi. Mis mis ma võiks ju nimetada? Jah, viimane viimane võistlus oli Moskvas mul 1940. Seal ma sain vigastada ja see oli ka mul üks hea päästeingel minu sõjaolukorras teha. Jälgi kuus kuud kipsis, mille tõttu ma istusin kodus ja mingit muret mobilisatsiooniminekuks. Ja muidugi sakslaste ajal töötasin jälle ja, ja 44 siirdusin Rootsi kus tegin oma viimase võistluse. Siin Stockholmis 45945 oli. Meil oli meil Eesti meeskond siin, päris nii ja koosseis. Ja siis Me olime Immgorveretud ordeni ja, ja siis nad tahtsid, rootslased tahtsid meiega võistelda. Muidugi. Meie kaotasime siiski neli, kolm, kuid kuid see oli ühe meie meeskonna lohakuse tõttu talleri võit juba käes, aga, aga tahtes võib olla näidata rohkem oma üleolekut ja sellega langes ise ohvriks. Ja, ja teiseks ka veel see, et Garcleme tulnud välja, mina pidin üle minema raskekaalu ja, ja siis korras nõrgaks. Aga see oli siiski tasavägine ja seal oli mehi, mehi muidugi hetkes on mägi oli keskkaalus, täna on surnud, nüüd on, läks Ameerikasse. Ja teised on kõik siin väli. Maiste läks tagasi Eestisse. Igal spordialal, igal sportlasel koguneb võite ja kaotusi. On võistlusi, mis jäävad meelde kogu eluks eriti need, kus sportlane tunneb, et talle on ülekohut tehtud, teenitud võidust ilma jäetud. Aastaid hiljem meenutatakse selliseid võistlusi kibedus tundena. August Neo tuletab meelde üht episoodi Berliini olümpialt, kus ta vastaseks oli rootslane Frydell, kellele anti teenimatu võit. Ja see oli suurem ülekohus, mis Berliinis tehti. Mida valjud välisajakirjanikud kirjeldus, kirjeldus pärast, eriti kurjadel, soomlased selle peale. Ja kohtunik, kes seda väärotsust pärast ühtus sellega Disgaliseeriti, see oli ta esimene ja viimane mats, mida ta vilistas, oli belglane, kohtunik. Võib-olla ma kirjeldan seda võistlust käiku, sest tellima ei pidanud endale nii tugevaks vastaseks, ma olin ennem teda võitnud kunagi Soomes. Ja ja vabamaadluses sain temaga esimese matši. Neljandal minutil sain ta. Kombineerivad kombineeruvad peentrepp nagu rosinaid. Ja, ja see ja rinna aitäh. Ja tal ei olnud mingit võimalust silduda, ta kukkus plats seljale. Ja belglane vahekohtunik vilistas. Ta tõstis minu käe, kuulutas mind võitjaks. Kuid teine kohtunik, matikohtunik, sakslane, kes teadis, et ma olen kõige tugevam konkurent selles skaalas ja sakslased tahtsid Berliinis võita ainult see, ütles naine Svat niht, klaart. Ja nüüd muidugi tegi, seal tegi ta esimese vihase see Belgia vahekohtunike, ta ei küsinud teise kohtunikult, kui see oleks olnud andnud oma otsuse, siis oleks olnud tema oma auga päästetud ja asi oleks õige olnud nii kuidaspidi olema. Me läksime matile täna juba juba duširuumi, kuid siis tuli Rootsi esindaja, see vägev. Major Roberi segas ennast sinna vahele, kutsus selle kohtuniku kohtunikul leegiume laua juurde ja ja masseeris seda. Nüüd tuli veel tagasi minna, uuesti maadlema. Reegleid paremini kui, kui vähemalt halb kohtunik. Kui kui ta vilistas, siis oli, oli vastane minu all seljali ja nüüd, kui läksime uuesti maadlema, ma pidin selle asendi tagasi saama määrustiku järgi. Kuid kohtunik näitab püsti. Ma muidugi kohtuniku vastu ei tohi rääkida, aga ma näitasin käega ainult, et et ta peab Patherisse minema. Ja siis siis sain selle belgia kohtunikku, kes, kes mulle enne, kes mulle võidu vilistas, said sellega omal omale taseks, eks ole. Ja see läks tädi mulle märkuse, et ma ignoreerin kohtuniku. Võistlus edasi kulges, ravisin teda veel kord kvartalisse. Läbi siis siis näitasid üks ungarlane näitas minu paremust. Minu värvi ja, ja belglane sakslane näitasid valges tuli partermaadluse olid, ei olnud midagi juhtunud. Pärast lõpus ei juhtunud midagi. Hoopis teine maailm avanes kommunistide võimuletulekuga 1940. aastal tal, mille Eesti spordiliikumise organisatsioon selle senisel kujul hävitati ja asendati Nõukogude Liidust tulnud määruste ja kommete ja kõige sellega, mis antud režiimi juurde kuulub neotähelepanuväärsemaid saavutusi kommunistliku režiimi. Seal oli 1940. aastal Moskvas peetud üleliiduline Championaat. Üks raskem võistlus, mida ma olen üldse läbi elanud, sest see oli niinimetatud absoluutse empione võistlus 1940 Moskvas. Seal olid kõik raskekaalu mehed. Mina olin kõige kergem 87 kilu, kuna mul tuli võistelda 121 ilusa ka, kes oli kõige raskem? 14 meest oli üldse ja igaühe vastu tuli võistelda. Nii et seal see 13 matši. Vahepeal ja võistlus kestab seitse päeva, vahepeal oli oli paar korda puhkepäevi. Ja seal ma sain vigastada. Ma võitsin siiski selle kõige raskema mehega 21 kilose. Ja tulin kuuendaks. Kotkas võitis. Tuli esimeseks. Seal ma sain vigastada. Oma põlve kleidis, rebenes kust ma tulin Tallinnasse? Päris rongis lamasin ja, ja siis minu ihuarst, doktor rosman. See pani mu jala kipsi. Kuid see oli juba hilja seda Moskvastega tehtama, aga, aga see vene arstide värk, see ei ole nii lihtne, kui meelde, et öeldi, et ah, lähete Tallinnasse ja teed elekterravi, siis on korras. See on olnud nii. Aga muidugi, teisest küljest oli see mulle hea päästeingel sest mul ei olnud mingit muret, et ma pidin minema mobilisatsiooni ka Venemaale või ma istusin kodus kuus kuud aega ja ja kui sakslased sisse tulid, siis läksin tööle. Nagu juba öeldud, on August Neo palju rännanud tuhandeid 964. aastal Inglismaal viibides kohtus ta lehe toimetaja ja kirjaniku Gert helbemäe vahendusel omaaegse elukutseliste maadluse maailmakuulsuse hiljem ka filosoofiaga tegelenud ja sellest kirjutanud Georg aken šnitiga. Juhust külastada mull Hakan Smitty tema kodus ta elas Londonist äärelinnas oma maja. Ja ta täpselt vannun, sest ei tea, kui vana ta siis oli, aga ta oli 90 piirides. Nii, helbemäe ütles, et ta on siiski värske olnud ja veel kaheksakümneaastaselt hüppanud kaua treeninud. Kuid mina teda kohtasin, siis ta oli juba siiski mitte võib-olla võimeline enam-vähem üle lauahüppaja. Kuid muidu oli vitaalne ja, ja küllalt väljanägemisega kõrvakuulmine, võib-olla natukenene kooli vanem vähemalt inimestele on. Kuid selle asemel naine oli tal väga energiline prantslanna. Palju aastaid noorem, väga jutukas. Kes rääkis mulle kõik oma oma terve abielu eluloo ära, mulle. See muidugi tõi mulle välja, näitas mulle neid oma ajalehe väljalõiget, neid oli tal mitu paksu pakki, tähendab kui ta omal ajal Saksamaal ja terves euroopas võistlus saksa keele ja vene keele ja igat sorti ajalehti, mis tal seal oli. Ja ja muidugi tegin temast ka pilti seal ja oli mul kavas, et ma panen siin eesti lehtedele kirjeldus, aga kuidagi jäi see soiku. Ei tulnud sellest välja, aga võib-olla nüüd on hilja sellest lähemalt kirjutada. August Neo lahkus Eestist niisiis 1944. aastal. Nagu teisedki pagulased, alustas temagi Rootsis praktiliselt nullist toeks üksnes isiklik tubliduse ja kodumaal omandatud oskused. Aja pärast oli ta juba kindlal jalal ja jõudis tähelepanuväärse majandusliku jõukuseni. Ta oli seotud ka eesti rahvusliku eluga, laulis Stockholmi, Eesti meeskooris, tegutses energiliselt Stockholmi Eesti bridžiklubis. August Neo oli eestlane, kes pakkus kaasinimestele eeskuju nii spordis kui tööelus.