Tere, kallid raadiokuulajad, ajaratas on veerenud taas pühapäeva ning ka on käes aeg võtta ette väike audiorännak äärealadele. Algab saade, hallo, kosmos ja mina olen Ingrid Peek. Peale pikemat pühade perioodi ja raadio kahe aastahitti pidustusi on rõõm taas teiega eetri vahendusel veidikene aega veeta ning teistmoodi teemasid uurida. Eelmine aasta oli viljakas, palju uusi huvitavaid külalisi ja sekka ka mõned vanad Mikud, palju põnevaid teemasid, millest mõned kindlasti ka kummastavad ja seetõttu just eriliselt huvitavad. Sest keda siis ei huvitaks, mis siin elus ja maailmas veel põnevat on. Peale argipäevaste juttude ja toimetuste ning teada-tuntud tõdede. Uurisin küberkosmonautide pühade ajal ajal, et millised on teid erutavad teemad, kes on need inimesed maailma soovita sisse piiluda ning mõtteid tuli üksjagu. Kel soovi ses osas sõna sekka öelda, minge saate foorumisse raadio kahe kodulehel või kosmonautide klubisse Facebookis ja andke aga julgelt teada, mis teid huvitab. Ja eks näis õnnestub mõni soovitud tegelane ka eetrisse meelitada. Need viited saatega seotud virtuaalpaikadesse leiate loomingut aadressilt hallo Kosmos. E. Minu tänase saate külaliseks on lavastaja, näitleja, Eesti muusika- ja teatriakadeemia, lavakooli õppejõud ja filosoofiadoktor Anne Türnpu. Anne Türnpu kaitses 2011.-le aastal teatrikunstialast doktoritööd, mis muide juhtus esimest korda Eesti muusika ja teatriakadeemia meie ajaloos ning tema töö teemaks olid trikster loomas maailma ja iseennast. Kes või mis see Trickster täpsemalt on, sellest räägib Anne üsna pea. Oma magistrikraadi sai ta Eesti Muusikaakadeemia kõrgemas lavakunstikoolist ja näitlejaks, õppis Tallinna riiklikus konservatooriumis. Tan töötanud lavastajana ja näitekunstiõpetajana mitmetes koolides, olnud ka lastesaadete toimetaja lasteteatritrupijuht ning töötanud Kreutzwaldi nimelises kirjandusmuuseumis folkloristika osakonnas vanemlaborandina põlisrahvaste folklooris. Teooria pärimus on lisaks teatrile Anne Türnpu üheks suurimaks huviobjektiks. Uurinud ugrilaste ehk siis soomeugrilaste pärimust ning seda ka teatrikunstis rakendanud suuremalt viimati näiteks 2011. aasta etenduses Sukrierror mis oli eksperiment ühendamaks soome-ugri mõttelaadi ja teatrit ning kus lisaks eestlastele osalesid ka Handid, mansid marid, udmurdi ja seto oma etendustes on ta kasutanud ka eskimot, indiaanlaste tšuktši ja teiste põlisrahvaste folkloori. Ja muide Anne Türnpu on üks väheseid professionaalseid muinasjutuvestjaid Eestis. Loodetavasti kuuleme täna palju huvitavaid lugusid ja eriti just ugrilaste pärimusest ehk siis muuhulgas ka nende kommetest, rituaalidest, loitsu, teste, ilmavaatest. Tänases saates kõlab erinevad põlisrahvaste muusikat ja ka täna päevaseid palasid kodumaiseid loitse avalooks. Kuulame muusikat plaadilt neli vaadet, see on samanimelise etenduse mälestuskahe 1010.-st aastast, mis kujutas endast nelja tantsulist muusikalist vaadet ühele loole, kus kohtusid erinevad kultuurid üks ja kõiksus, mees ja naine, armastus ja argipäev, viha, jumal, pilti, raadio teatavasti näit ja nii, siis keskendume helile ja naudime muusikat, mille loojad lisaks Anne Türnpu-le on Sitra Krista, sõnas Edward Krimm ja Jaagup Tormis ning kus võib kuulda parmupilli tiibeti laulvaid kausse, saksofoni, bambus, tööte tuulevurrid, Jembet ja muidugi häält. Seal on Anne Türnpu jaoks üks oluline instrument ja selle kasutamist õpetab ta ka lavaka tudengitele ning ka hääleväest. Räägime täna. Nüüd aga muusikat, teosest neli vaadet. Minu tänaseks saatekülaliseks lavastajat ja näitleja, Eesti muusika- ja teatriakadeemia, lavakooli õppejõud ja filosoofiadoktor Anne Türnpu. Tere, anne. Tervist. Kultuurilembelisele. Kuule, kui oled sina ja su tööd ilmselt tuttavad, teised jälle, ei pruugi sind teada, niisiis alustamegi algusest. Sinu looming on ühel või teisel viisil lugude jutustamine ja tahaks kuulda ka enda lugu, et kuidas sa kujunesid selleks, kes sa täna oled. Kas teatripisik pulbitses veres juba lapsepõlves, kuidas sa sattusid sellele teatrikunsti rajale ja millal tekkis sul huvi, võib olla selline sügavam huvi põlisrahvaste kultuuride vastu, millega sa oled ka tegelenud, palju. Ehk siis palun sinu lugu, ma mõtlesin selle peale, peaks kõnelema oma lugu, aga mul ei ole oma lugu tänases päevas, miks? Mul on tunne, et sellega ma paigutan ennast mingisugusesse konteksti, paigutan ennast mingisugusesse raamistiku mis võib-olla kuidagi Moody paneb kinni võimalused minna edasi või tunda rõõmu või huvi muude asjade vastu, mis mis mu loos ei sisaldu, et et mulle meeldib olla teelahkmel. Mulle meeldib olla vabaloost, ma ei oska sel teemal rääkida. On mingisugune niisugune kerge tõrge jah, teha mingisugune narratiivis tori oma elusteks. Mulle meeldiks, kui asjad oleksid lahti, noh, näiteks satub mingisugusesse uude seltskonda, uude kollektiivi siis kõigil on kõikide suhtes mingisugused ootused, mingisugused tahtmised. Ja siis tihtipeale juhtub, niiet lihtsalt kukub midagigi hästi, ma teen rumalat nalja või täiesti teadlikult eksinud mingisuguste konventsioonide vastu ja sellega ma vabastan ennast teatud raamistikest ja siis on mul õigus ja vabadus liikuda ükskõik. Ehk siis lugude jutustaja oma loomingulises plaanis sulle meeldib ise olla ilma loota, ilma loota, jah, ma tean küll, kuidas narratiivid koostuvad, ma tean, kuidas igas hetkes, noh, on see muutuv, ma tean, kuidas nad tegelikult koosnevad väikestest lugudest väikestest killukestest, mis pannakse antud hetke jaoks kokku, aga loomise lugu, nagu mul täna hommikul ei ole. No selge, aga siis jätame selle praegu kõrvale, kui see tekib jutuajamise käigus, siis palun lase ta välja, aga räägime hoopis sellisest asjast, mida ma meelevaldselt nimetaksin teatrimaagiaks, et teater on selline maagiline koht tavavaataja jaoks kindlasti, kes läheb sinna, ta läheb ju loo sisse, ta saab mingi täiesti teiseelamuse, samamoodi ka film ja ka muusika üldse kunst, et sina oled teatriga tegelenud pikalt, kuidas sünnib tõeline teatrimaagia, miks mõni tükk hakkab elama ja mõjub, teine, aga mitte mõnel tükil on mingi eriline energia ja mõnel mitte. Räägi teatrimaagiast. Ja siin samamoodi me tahaks endale jätta ruumi ja võimalust, et ega seda päris täpselt ja kindlasti keegi öelda ei oskagi anda mingisuguseid retsepte, kuidas kindlasti tekiks teatrimaagia või või mis asi see teatrimaagia ja üldse on see, kas tekib, kus maailm või ei teki seal õnn ja juhus, kui ta tekib suur õnn. Ja selle eest tuleb tänulik olla ja loomulikult mingisugused reeglid on aga et, et nad tagaksid raudselt alati uue maailma tekke. Ma ei julge niukseid asju öelda, miks sa oled olnud nii pikalt selle sees sellega tegelema, ma alustan iga kord nullist, alustan iga kord otsast peale. On iga kord hirm, et ma ei tea, kuidas, kuhu see asi läheb või no hakkab hingama või haka. Kui sa oma tükke lood, mis sinu jaoks kõige olulisem on? Iga kord iga selle uue maailma loomisel iga uue teekonna algul oleks uus maailm, et oleks minu jaoks, et oleks näitlejate jaoks, et oleks vaatajate jaoks, arvaks, et mul oleks huvitav seal sees käia, et seal oleks näitlejatele huvitav käia, et leiaks mingisuguse uue enda jaoks uue rakursi, uue uue vaatepunkti. Et seal oleks võimalik sees kolada. Palju on räägitud sellest, et tänapäeva teater, et see liigub nagu kahes suunas ühtepidi selline rahvateater tihtipeale tavaline, selline hingetu vaatemäng ja teistpidi siis avangardteater, et mis võib olla nii sügav ja vett peale looja, selle tüki looja enda, keegi ei saagi aru, mis seal täpselt toimub, et kuidas sulle tundub, noh, ma tean, see on ka tüüpiline stampküsimus, aga ikkagi praegu on hea võimalus seda küsida, et kas on siin nähtavad mingid sellised suunad sinu pilgu läbi, kuhu ja kuidas teater areneb praeguses ajas Eestis näiteks. Ei julgeks ka jälle mingisuguseid arengusuundi paika panna või, või noh, kuna ma enne ütlesin, et see on suur juhus ja õnn, et siis on üsna seda teatriime, sünnib, võib juhtuda igasuguses struktuuris. Kas see on siis rahvateater või on siis eksperimentaalteater, et õnnestumisi, ebaõnnestumisi võib juhtuda igal puhul. Et ma olen mõelnud selle peale, et võib-olla see ongi see, mida, mida ma siin pläkutades püüan niimoodi teada anda või sõnastada on see, et mul on tunne, et igav loojal on õigus eksida. Igal loojal on õigus läbi kukkuda, igal loojal on õigus eksida isegi 50 protsenti ei ole, et asi tuleb välja, et aga ka see eksimus või, või see õnnestumine on, on, on kogemus ja see on vajalik kogemus selleks, et edasi minna. Aga et minna kindla peale välja, et vat sulle on antud rahad, sa pead selle eest tulemi tegema. Minu meelest on igal loojal õigus eksida, mulle väga meeldivad inimesed, kes kes kahtlevad endas, kes endast 100 protsenti kindel siis mul hakkab nagu, seal ei ole nagu ruumi, seal ei ole nagu avatust. Muutumatu ime jaoks, kui asjad väga paika panna, siis ise nagu nööbi vahetamine, et seal nagu loomingu jaoks enam ruumi ei ole, mõtlesin miski, mis kuid asja on täis, siis tass on täis. Ta peab natuke ruumi olema. Selleks et midagi saaks juhtuda. Mulle meeldib see mõte, et igal loojal on õigus eksida ja võib-olla see küsimus on veidi totter, aga kas ka suurel loojal kõiksuse loojal on õigus eksida, kas ta on näiteks praegu natuke eksinud, kui me vaatame inimkonda? Vot tema on jälle keerulisema struktuuriga tõenäoliselt, et teda mõista tema üle kohut mõista või tema üle arutelu on üsna jabur. Et ega me ei tea, mis, Tal keerulisema struktuuriga raudselt kui meie ja me noh, nagu nagu realiteet on raudselt keerulisema struktuuriga kui meie meeleorganid, et ma olen üsna veendunud selles, et igasugune sõnamine, igasugune väljaütlemine, igasugune kõnelemine on teatud laadi loits kusagile, see jääb alles midagi, ta muudab midagi, ta struktureerib mineviku kaudu tulevikus, aga tõepoolest, et tahaks endale ja oma tegemistele jätta võimalikult suuri vabadusi. Midagi umbes niisugust Väga põnev loitsust räägime kindlasti täna veel aga teatri Nendel edasi liikudes siis 2011. aastal kaitsesid sa teatrikunstialast doktoritööd ja selline asi juhtus esimest korda Eesti muusika ja teatriakadeemia ajaloost. Sinu doktoritöö teemaks oli trikster loomas iseennast ja maailma, kes on trikster. Žanrikster. Kriksteriga luu nõnda, et see on üks Ameerika põliselanik folkloorist leitud tegelane kes esindab representeerid, teatud viga. Ja niisugune tegelane on nende siis Põhja-Ameerika põliselanike kultuuris sees. Lugu algas tegelikult niimoodi, et võis olla aasta 84 85 koma, ostsin antikvariaadist ühe raamatu kus olid erinevate rahvaste triksterilood sees. Ind rabas nende lugude. Kuidas ma ütlen, mitte strukturaalsus või in, rabas mind rabasse tegelaskuju ja siis on ta ühel või teisel moel minuga kaasas käinud seal iga ja eksitus. Ja ühel päeval ma hakkasin mõtlema, et tõenäoliselt on võimalik lavastajast kõnelda, kuid Riksterist, juhul kui ma triksteri vea või tühjaks tegemise trikstrile omane ka see, et ta nagu naerab või purustab eelnevaid struktuure aga ta teeb seda selleks, et luua uut maailma, kui seda ei ole, siis noh, siis ei ole sellel asjal minu jaoks mõtet ja ma ei saa teda päris elektriks nimetada. Kui ta lihtsalt laamendab ja lõhub. Ja läbi selle arusaama, et trikster lõhub selleks, et ehitada hakkasin ma mõtlema temast kui lavastajast ja otsustasin kirjutada niisuguse või hakata uurima niisuguste ala niisugust ruumi. Kui sa seda uurisid, silmselt ütlesid läbi igasuguseid põlisrahvaste materjale, legende, jutustusi, nagu sa rääkisid ka sellest raamatust, et ilmselt uurisid juurde, et võib-olla natukene laienda seda triksteri mõistet põlisrahvaste mütoloogias. Kuidas nendel see ilmneb? Kõige lihtsamalt öeldes on see, et põliselanike kultuuri on sisse kirjutatud. Muutumine, kultuurile muutumine, mingid arengud, mingisugune lahtisus, mingi mingisugune ots on alati neil lahti. See lahtise augu nimi ongi vistist trikster. See on tegelane, kes samaaegselt on rõve ja püha. See on tegelane, kes seisab alati piiridel piiri fenomeniga seotud, see on tegelane, kes käitub ootamatult kummaliselt. Ta käitub nii, et kui ma seda näen või loen või kogen. Et siis ma hakkan kahtlema nende struktuuride, nende kultuuriraamide, nende reeglite ainuõigsuses, ta teeb nad tühjaks ühel või teisel moel. Noh, niimoodi umbes. Kas register on ka mingi selline arhetüüpne kuju, mis on tegelikult meis kõigis esindatud? Sellest on niimoodi kirjutatud. Jungi teooria kohaselt on arhetüüp, aga mulle see Jungi teooria eriti ei meeldi, miks ta jälle raamistab väga tugev, vähemalt mingid asjad ära, mis minu meelest võiksid olla lahtised ja vabad. Ja teiseks, site niimoodi, et oma keele ja kultuuri poolest kuulun teistsugusesse maailmajook ja selle tõttu ta ei päde minu puhul mul tunne, millisesse maailma sina kuulud. Sugrynasama ilma suvilasse maailma jah, mul on see keel, mida ma tarvitan maailma kompamiseks. Kobamiseks on soome-ugri keelkonda kuuluv eesti keel. See on üks väga vana ja väga kummaline riist. Ja väga tundlikke väga ja mulle ta väga meeldib. Või noh, ega mul muud ei olegi. Mille poolest eristub või erineb trikster näiteks narrist, kloonist, tolast? Ta ei erine, et need on tema mingisugused tõmmiseid, võid erivaadid, et mingites kultuurides Euroopas näiteks on ta niisugusel moel esindunud. Aga kust need narrid, kloonid ja tolad on ilmunud? Noh, seal on ka mitmeid võimalusi, et väga paljud Euroopa õukonnad keskajal pidasid ju endi juures ka mingit laadi nõidasid. Ja noh, ka neid võidi ju maadelda Larridena siis, kui nende teadmised muutusid eba vajalikuks või funktsioon muutus, et võimalik on ju ka see, et neid saami tuule Tarkasid tassiti Euroopa õukondadesse ja nii edasi, et see, kuidas need narrid on tekkinud või vallutatud kuningad, kes toodi õukonda ja kelle üle irvitatakse, irvitati ja naerdi, et ka see on naerukultuur kummaline. Nüüd avan mingisuguseid väga kummalisi uksi järjest. Ma päris täpselt ei tea, kuhu need tiivad. Aga las ta siis miljoni. Leiame muidugi ukse astuma sisse ja vaatame, mis sealt vastu vaatab, et tegelikult see narri või õuenarri fenomen on hästi huvitav. Narr oli ju see, kellel oli kõik lubatud mingis mõttes üldse huumorivõtmes on ju alati saadud rääkida ka nendest asjadest, millest ei tohi rääkida. Kas seda on ka nagu põlisrahvaste kultuuris täheldada sedasama sedasama triksteri kuju põhjal, kas talle on lubatud rohkem kui nii-öelda tavalistele tegelaskujudele? Et kui sa mainisid, et on piiride peal, eksju, kas tema oli see tegelane, kes võid nendest piiridest? Ja loomulikult sellepärast ongi piiri peal, et ta et ta on ühe jalaga ühes ja teise jalaga, teises, et loomulikult tema oli see, kellel oli voli ja õigus astuda. Kuidagi juhtus nii, et, et viimasel kirjutamisperioodil ma järsku taipasin, et see et see trikster, omalaadne fiktsioon, et see on Euroopa etnoloogide või Ameerika etnoloogide väljamõeldis või struktuur või mingisugune üles ehitis, mille, mille kaudu nad püüavad oma allasurutud tunge või allasurutud pimedat poolt või varjupoolt anda talle mingisugune eluõigusega elu, õigus niimoodi, et näevad teda teise kultuuri esindajat s et tegelikult põliselanikke kultuurides ta ei ole üldse number üks, number number kaks tegelane, ta on seal seal väga sügavalt sees. Iga püha asi on samal ajal ka ja ütleme siis rüve seal omane põliselanike kultuuri väga paljudele mitoloogilistele tegelastele. Et nad on pühad ja, ja naljakad ja rõvedad samaaegselt, meil on niimoodi, et kui miski on püha, siis on ta kauge, puutumatu, ei tohi tema üle nalja heita. Ja nii edasi, aga neil neil, nii et, et jumala üle võib nalja heita, et see on iseenesest mõistetav, see on, see kuulub asja juurde. Kui usk on kindel, siis on võimalik teda pilada, eks ole ja et trikster ei ole mitte mingisugune eriline tegelane traditsioon maalilises kultuuris ja ta tekkis noh, ütleme siis nii, et ta ilmus nähtavale nähti umbes samaaegselt, kui Euroopa teatris tekkis lavastaja elukutse ja tegelikult noh, ühesõnaga niisugust konstruktsiooni, et konstruktsioon niisugusel moel nii nagu eurooplased teda läinud on ütleme, etnoloogid teda näinud on, teda olemas ei ole. Pettusin selles hirmsasti ja mulle tundus, et, et ma olen nagu tühja tööd teinud, et ma olen püüdnud aru saada traditsioonilisest kultuurist ja samal ajal ma olen püüdnud seda teha nagu väljastpoolt mitte seestpoolt ja ja ma olin üsna hädas ja siis siis mul järsku tekkis tunne, et tegelikult ei ole mitte nii, et eurooplased on välja mõelnud tryksleri, vaid, et on võimalik vaadata seda asja ka niimoodi, et trikster kasutab inimest tema ainus võimalus sellel veal või sellel eksitusel või sellel uuel maailmal olevaks saada on, on olevaks saada läbi inimese siis ta otsib ise otsib ise inimesi, kultuure, kellesse ronida. Kas seda triksterlust saab endas kuidagi esile kutsuda või avada või avaldada või tekitada talle võimalused trikster minust saaks avaneda avaldada ja kui, siis milleks see hea oleks? Väga paljud autorid Grekterit sidunud loomisvõimega loominguga just nimelt võib-olla kõige rohkem loomisvõimega, et need on üsna sarnased struktuurid, mis inimeses toimuvad siis, kui ta on loonud Toomas ja kui ta kogeb triksterit, et kuidas seda endast tekitada. Praegu ma ootan nüüd, et kuidas ta minust tekiks, et saaks kuidagi küüned taha talle. Keelemängudega on üks variant, et hakata pea Pole mingisuguste niisuguste mängida keelega, mis on väga tugev struktuur, hakata seal mängima sõnadega mängida oma mõtetega. Ja siis võib-olla tuleb, noh, ma mõtlen lihtsalt näitleja seisukoha pealt, et siis tuleb keha kaasa või panna ennast olukorda või. Sa ütlesid, et triksteri kujund või konstruktsioon, nagu sa nimetasid, esineb Ameerika põlisrahvaste kultuuris eelkõige siis eestlasi peetakse, et oh küll me oleme põhjamaa indiaanlased, räägitakse sellest et ka põlisrahvas kui selline, et kas eesti kultuuris või mütoloogias on ka mingit sellist trikstri kuju näha, märgata olnud. On ja ei ole, et ühelt poolt Hasso Krull on, kes seda trykterit on kõige rohkem populariseerinud siin siin Eestis on püüdnud teda leida ja püüdnud teda eesti folklooris nähtavaks teha, rääkinud näiteks sellest vanapaganast ja nendest hiidudest, kes on siis nagu selle triksteri Dexteri mustrikandjad, sest mingil hetkel, kui keratiin oma tryksleri käsitluse avaldas, siis järsku leidsid kõik rahvad, et nendelgi on trikste. Ja siis see triksteri mõiste venis nii tohutult välja. Kõik toppisid oma triksterit sinna sisse või oma arusaamad triksterist, folkloorist leitud tegelased sinna sisse ja see mõiste venis nii välja, et lõpuks ei sobinud enam mitte kellegile. Et meil on samamoodi. Et ühelt poolt on nagu sobib seletamaks mingisuguseid tegelasi ja teiselt poolt tai täielikule ta meile ei sobi. Nii on, ühelt poolt jah, siis need üldse vanapaganat hiiud ja siis oma lugude peale mõelda siis kindlasti. Rebane on meil see tegelane, kes niisugust trikstri mustrit kannab. Kaval rebane, kaval rebane, jah, kes käitub ebaadekvaatselt siis ebaadekvaatne käitumine, et see ongi see, mis mõeldud rabakalalugusid manab agoonia kavalancet. Seal, kus vanapagan teeb midagi täiesti teistsugust, täiesti arusaamatut. Et niisugustest lugudest. Seda triksteri või siis nagu sa ütlesid, Hasso Krull on öelnud vembuvana kas seda kuju võib ka sellises tänapäeva nüüdiskultuuris märgata, on ta ka popkultuuris. Ja loomulikult tähenda popultuuris kõikvõimalike alternatiivide sees, et kui vaadata neid alternatiivse maid kultuurivoolusid, siis seal võib teda kogu aeg leida. Oma 2011. aasta etenduses surierror sa tegid ühisloomingut hantide-manside, maride, Uudmurtide, setode ja eestlastega, mis on nendel ühist ja mis on nendele erinevad? See on üks väga tore teema iseenesest me oleme hästi erinevad need ütleme need siis soome-ugri rahvad, kes, kes meil seal projektis osalesid, me oleme hästi erinevad ja hästi erinevas staatuses oma pärandi või pärimusega. Et kui huntidel mansidel on siiski need rituaalid veel olemas, et nad töötavad, noh nad on, nad on päris nende suhe loodusesse, siin on veel elus siis marid ja udmurdid nagu mäletavad midagi, nad on nagu astunud mõned sammud kaugemale sellest, aga meil on veel mingisuguseid mälestisi, nende vanaemad on neile rääkinud, nende vanaisad on rääkinud, nende suhe metsa loodusesse on väga võrreldes huntidega natuke ettevaatlikum või ja siis on eestlased, kellel ei ole mitte midagi. Noh, tänapäeva noorel eestlasel ei ole mitte mingit suhet mitte millegisse. Talokeel, mis on väga vana, aga mis kõneleb temaga ei kõnele ka, eks ole. Ja siis juhtus niisugune asi, et kui marid ja udmurdid väga vaatlikult neid teemasid puudutasid ja ja tundsid ennast kuidagi nagu väga nad tundsid hirmu või, või ettevaatusniisuguste teemadega tegelemisel sisse eestlased ja hundid ja, ja mansid nendele kõige lihtsam omavahel suhestuda, sellepärast et ühel ei olnud mitte midagi, teisel oli kõik ja, ja seeläbi olin mõlemale nagu kõik lubatud. Ja need naljad, mis tekkisid, ja need ütleme siis niimoodi, et hantide ja eestlaste huumor on väga-väga sarnane, mille poolest need on väga julmad naljad ja nad on enamasti enese pihta ja, ja tegelikult Nad on väga teravad naljad, niuksed võib öelda, et julmad või, või absurdsed või et see võib-olla jah, absurdinaljad on omased neile. Et need, kellel suhe on veel kuidagimoodi elav ehk siis Andid Jewansid need, kellel mitte midagi ei ole, ehk siis eestlased ta nendega võrreldes on. Need leidsid nagu väga tugevalt ühise keele ja siis need, kes nagu natuke mäletavad ja nagu natuke ei mäleta. Ehk siis marid ja udmurdid nendega on natuke keerulisem, et need on veidike ebalevamad, kahtlevad ei tea, kus täpselt ja kus on piirid. Kas nad tohivad seda teha, kas see, kas see nali on sobiv sõnaga niukseid, noh, seal tekkis nagu niisuguseid arusaamatusi, aga aga see põhiline, millest me võib-olla kui me alustasime, siis tegime seda koos Eva Klemets ja Mart Koldits, aga kolmekesi ta oli põhimõtteliselt Jukk alguses koolitusprojekt, ma tahtsin aidata soome-ugri näitlejatel või teatriga tegelejatel näha teistsuguseid võimalusi teatritegemisel, sest et kuidagi on nii, et Venemaal elavate soomeugrilaste teatritegemised lähevad väga tugevalt Vene teatriraamistiku sisse. Ja nad selles enda kultuuriväljundid ja, ja siis ta muutubki enda jaoks mõttetuks, Nad teevad seda ainult nagu väljapoole ja see oli mõeldud nagu koolitusprojektina. Ja oli plaan vaadata, et kas me leiame mingisuguse ühise mängustiili, mingisuguse ühise teatrikeele, milles me saaksime omavahel suhelda ja see projekt kestis pool aastat, siis esimesel suvel mulle tundus, et me leidsime mingi niisuguse võimaliku teatrikeele, kus me omavahel suheldud. Ja siis teisel aastal me proovisime seda siis struktureerida mingisuguseks näitemängus, kusjuures vahepeal oli veel tunne, et me teemegi ta hästi lahtise struktuuriga, ei panegi talle mingite raami, et näitlejad ise valivad järgneva stseeni, mida nad hakkavad mängima. Et oleks niisugune päris lahtine struktuur. Aga päris selleni ta ei õnnestunud, meil ei jätkunud jaoks aega. See, mis sealt siis selle tegemise jooksul tekkis enda jaoks. Võib-olla see ei ole see päris, mida inimesed vaatajad kogesid, aga ma ise enda jaoks mingi, umbes niisuguse pildi, kuidas soomeugrilaste jaoks on kõige tähtsam ümbersünd. Kõik usuvad ümber sendi, mis, et inimene, kui ta sureb, siis ta tuleb aja pärast tagasi. Võib-olla samasse suguvõssa peab olema see teise. Meil on ju ka niimoodi olnud, et lastele pannakse vanaisade vanaemade nimesid. Huntidel on Jomansidel struktuur väga kindlalt paigas. Nii et neil ongi niimoodi, et nagu kahed sugulased ühed on sinu reaalsed sugulased ja teine seltskond tuleneb sellest kes sinusse ümber sündinud tema sugulased, nii et sa võid olla ise enda vanaema, ema, Sa võid olla iseenda isa, ema isaisa. Niisugusel puhul lapsega suhtlemine muutub väga kummaliseks, eks. Aga kuidas nad seda teada saavad, et kui nad võtavad selle nii-öelda teise suguvõsa või, või selle nii-öelda teise liinid, teine vaimne ümbersünd, kuidas nad teada saavad, jõuavad jälile siis sellele, et näiteks minus on ümber sündinud taaskehastunud minu vanaisa ema. Selleks on niuksed teadma inimesed, kes tulevad sündinud lapse juurde ja siis seal teatud paikadega tehakse kindlaks, kelle hing on ümbersündinud ja kuna Handil on mehel viis naisel neli hinge, siis see, see võib juhtuda ka niimoodi, et on neli erinevat inimest, kes on temasse sündinud. Eks tal on siis keeruline elada ka. Nii võib juhtuda küll. Et kuidagi arusaam sellest, et ümbersündide rida see tahab saada seda, et et sa võid elada oma elu valesti vales kontekstis, sa võid elada oma elu linnas, hundina või, või Need on ikkagi seda, et sul on põdrad või kui sa oled kalastaja hantsis, sa püüad kala, aga et et sa, et sa võid oma elu elada valesti vales kohas, mitte Handina. Aga kui sa sured Handina, siis on sul võimalus uuesti sündida. Ja kuidagi praegu on nõnda, et seda valesti elamist talutakse sellepärast et on võimalus sündida ümber. Aga praegu on kuidagi niimoodi juhtunud, et nad hakkavad kamatma inimesi vene kombel Nende kohaselt juba, mis tähendab, et, et need hinged ei tule tagasi. Kuna sa ei ole siis maetud Handina, jah, kandina jah. Et saad valesti mitte ainult elanud, vaid ka surnud valesti. Me püüdsimegi mingisugust niisugust struktuuri üles. Noh, mina püüdsin enda sees vaikselt üles ehitada mingit niisugust struktuuri, kus oleks võimalik ümbersündimine või noh, see kõlab väga ambitsioonikat, aga, aga endal niisugused mõtted käisid ja triksteri teemaga seoses ses meil toimetas lava peal ringi väikeandi tüdruk. Miks me ta üldse lava peale jätsime? Lava peale võtsime või oli see, et sellise andi näitlejanna tütar oli see, et ta kogu aeg käitus, mitte nagu laps, vaid ta käitus nagu noh, nii nagu ta oli oma ema, vanaema, ta käitus nagu handi kultuuri vana esindaja. Ta andis teatud hinnanguid, tõstis mingeid asju teistesse kohtadesse, kõndis mingitest seintest läbi, keelas neid asju teha. Kui mingid stseenid läksid väga julmaks, siis ta läks ja lohutas mingeid inimesi. Tema jaoks publikut nagu ei eksisteerinud, ta toimetas selles maailmas. Ja mingis teenita lõhkus lihtsalt ära ja mingid stseenid ta ehitas väga kummaliselt ülesse. Vot minu jaoks niuke trikster tegelane selles selles lavastuses, kes tõepoolest talle ei saanud anda mingeid ülesandeid, ta tegi seda, mis ta tegi ja see oli väga võimas minu jaoks. Et see oli selle lavastuse kõige võimsam Näitleja kes siiani GSM jääb õhu, sa ütlesid, et Handidel mansidel on veel kõik olemas ja noh, siin võib muidugi mõni eestlane hakata protesteerima, et mis mõttes meil ei ole enam midagi olemas. Me oleme loodusrahvas nõiarahvas ja mida kõike veel, et et esiteks, mis sa selle peale ütled, et miks meil kui eestlastel ei ole midagi enam olemas, kui me ise arvame, et meil on nii palju olemas? See on keeruline küsimus, loomulikult mingitest aspektidest meil nagu on midagi võrreldes võrreldes, kellega, eks ole, et saame rääkida mingitest võrdlustest. Ja väga palju oleneb muidugi sellest, kuidas inimene ise ennast tunneb aga vaadates noori inimesi elamas omas pärimusmaailmas ja ei ole minu meelest ka niisugusel moel säilinud, et saaksime temasse uuesti niimoodi sisse minna ilma ilma lisateadmisi hankimata või, või et minu meelest on see kultuur väga suuresti katkenud. Mis ta on kõigil ühel või teisel moel, kes on kokku puutunud teiste kultuuridega, katkenud ei muutunud. Ja see on ka lihtsustatud arusaam, muidugi no minul on tunne, et et neid säilinud vormeleid, kuidas suhelda loodusega, kuidas terveks saada, kuidas ei vaja neid niisugusel moel või? Võib-olla me vajame neid, aga meil ei ole neid. Aga Handid ja mansid, et milline nende maailmakäsitlus on selles plaanis, et kui me rääkisime enne sellest põnevast nähtusest nagu ümbersündimine ja hingemaailm, et mis andi tema andsid, kellel see pärimus on veel elus, nad elavad reaalselt seda pärimust, oma kultuuri, mis on nende nägemus sellisest hingemaailmast, et mis saab peale surma, kuhu see hing läheb tagasi järgmisesse kehasse. Jah, ta läheb tagasi ja kuna see kultuur on elav, siis seal on väga erinevaid lugusid, kuidas keegi räägib. Põhiline et nad tuleb, kuidas on nende arusaam nende, sellest hiljem maailmas not niuke natuke ütleme, kistud näide mujalt, aga et siin oli näiteks möödunud aasta Märt siis aprillis aprillikuus kuskil möödunud aasta kevadel toodi siia esinema kaks naist, andi naist tegi külast. Ja nad tegid varesepäeva rituaali muusikamajas Tartus kusagil mingisuguses kohas ja tegid seda rituaali. Aga see on veel töötav nende juures selles mõttes, et tõepoolest, et naised taluvad päeval omale järglasi ja nad saavad neid veel esirituaal veel töötab, uhke seda teha vales kontekstis ja seal ei olnud kõiki neid asju, mis peavad juures olema, eks. See on umbes niimoodi, nagu ma helistaksin kiirabisse ja selle asemel, et rääkida ära oma mure või oma probleem ma hakkan laulma või iba ajama või räägin anekdoote, eks ole, selle kanali vale kasutamine tähendab seda, see kiirabi enam mind ei võta minu telefonikõnesid vastu, eks ole. Tekkis niisugune tunne, et kas meil on õigus või kas nendel on õigus ilmselt seda töötavat kanalit tarvitada ja noh, valesti ja see ongi see, mis, mis neil alles ja mis, mis, mida meil ei ole. Muidugi nad kogevad seda, et kui nad on seda rituaali valesti kasutanud, et sisse ja see nende asi, kuidas nad tarvitavad, loomulikult. Aga sellel puhul on niisugune tunne, et meil võib ka juhtuda niisuguseid asju, et keegi noh, ütleme, tarvitab mingisugust loitsu või ja sellest tuleb talle tema elus mingisugune jama sisse tsita. Kruvisin nähagi seda, seda seoseid asjade vahel, eks ole. Et mille telefonilind ei tööta enam selles mõttes ma ütlen, et meie kultuuris ei ole nagu midagi enam alles jäänud. Nad töötavad ja juhul, kui nad töötavad, ei oska neid seoseid näha. Ei näe neid seoseid, eks. Aga milline on üldse selline päriselus rituaal sest et tänapäeval on hästi levinud selline lähenemine, tehke endale ise mingisuguse rituaal, maalid on ju kogu mu elu, ongi üks suur rituaal, rituaalsed tegevused, see ja teine, kolmas selline eneseabimaailmamudelid, eks ju. Aga kui sa mõtled just sina isiklikult, et kui sa mõtled selle peale olles käinud näinud nende põlisrahvaste Jes ugrilaste elavaid rituaale, siis milline on tõeline elus ja toimiv rituaal? Ta on kindlasti ambivalentne, ta on kindlasti piiri peal, ta on kindlasti sama ohtlik kui imetoov ta on. Ta on elus, ongi tihtipeale tunne, et me liiga kerge käeliselt näppi meie nokime asju, mis meile ei kuulu või millega meil ei ole nagu pistmist või ega ma sellest patust ise ka päris puhas ja prii. Eks ma olen selle eest ka saanud oma matsud kätte. Missugune on päris puhas missugune päris rituaal on väga habras ja tal on samal ajal raudne struktuur millest eksimine tähendab mingisuguseid vea, edasikandumist, edasisse elamistal on tulemus. Millegipärast tänapäeval unustatakse ära kasvõi näiteks niisugune asi, et šamanism noh, see kõlab väga võimsalt. Sain ravi, kui on mingisugune probleem, mingisugune hädasi, selle lahendamine, mitte lihtsalt huvitamine mööda mingisuguseid maailmasid, eks ole. Ja mingil konkreetsel põhjusel ja teine on see, et kui uskuda, et mingisugused teistsugused maailmad on olemas, et siis peab ka nendepoolne midagi nendepoolset, seisame juba algusest peale, nemad valivad Samaanideks mitte šamaan, ei otsustajad maid, homme hakkan nõiaks ja see on valus, on keeruline teekond, on see teistmoodi, ei saa siis, ja need inimesed ei saa teistmoodi, nad peavad selle raja valima. Näiteks lugusid sellest, kuidas siberi hõimu esindaja tuli tagasi Leningradist õppimast ja tal tuli peale šamaani nägemuse sõnaga vaimud, nagu kutsusid teda. Tema ei saanud neid seda kutset vastu võttes, et ma Leningradis õppinud, ma tean, niux asju pole olemas. Et see ei kehti ei päde. Ja siis ta sai niisuguse nahahaigused midagi suudetud ravida elu lõpuni, ta istus paadis vee peal olles, ainult sai ta kergendust sõudis inimesi ühelt jõe kaldalt teisele. Paadi parras oli täis neid pisikesi kujusid nendest vaimudest, kes teda siis kiusasid ja kutsusid siis temaga venelased, kelle ta siis püütud kalaverega väärissuid. Sen tingimusteta kutse, tavaliselt mitte nii et ma otsustan, mina tahan, või see mina üldse härra midagi või et need on keerulised asjad. Nende nokkimise näppimisega on teatud probleemid. Et kui see vanasti tõepoolest oli, noh mingisuguste inimene otsis õpetajate väga pikalt oma elus, kui leidis, siis oli ta õnne. Et väga paljud asjad olid ainult mingisuguse osa inimeste jaoks, kellel olid teatud võimed või, või oskused või ütleme, psüühika või füüsis. Ja tänapäeval kuidagi on need kõik uksed lahti, et kõik nagu jooksevad sisse, aga samal ajal kas nad vastu peavad või ja siis on meil küsimus, et mille jaoks ma teen seda enese arendamiseks ja või mingisuguse lusti pärast, siis. Tavaliselt on nõnda, et kui sa lood muinasjutuvestjad, kest või või nõidadest, kes enda kasuks on töötanud, vähemalt lood jõuavad välja selleni, et et nad saavadki selle omakasu, aga saavad niimoodi, et, et nad seda kahetsema hakkavad. Et see hind on nii kõrge, hind on nii kõrge jah? Jaa, ja noh, ütleme piiri peal olemine. Nõid, mulle meeldib siiski rohkem sõna nõid kui šamaan. Nõid on teatud laadi samasugune piiri fenomen nagu triksterg, et see piiri peal olemine. Meie füüsis on mõeldud teatud ruumis olemiseks. Kui sa lähed niisugustesse ruumidesse, mille jaoks meie füüsis ei ole mõeldud, et siis see on vaev, seal valu, see ei ole asi, kuhu peaks lihtsalt niisama lusti pärast ronima või ja äri pärast või enesearendamise pärast või et selleks on mingid teised eesmärgid. On võib-olla see see kaastunne või, või tahtmine aidata teisi, see on kõikides traditsioonilistes kultuurides, et minu palve vaid või enda eest paluda, vaid ma saan paluda teiste pärast. See on nagu väga olulised asjad. Ja hoolimata sellest, et pärimus on selline, on šamanism, on tänapäeval väga populaarne Arne, eriti just neošamanism. Inimesed kasutavadki, seda enesearendusmeetodina käiakse šamaanirännakutel. Tõsi, mõni käib endale või lähedasele abi saamas, paljud käivad uudistamas, eks ju, et mis toimub, milliseid reaalsusi või, või maailmu või dimensioone või ükskõik, kuidas seda nimetada, eksju, milliseid kogemusi üleloomulikke kogemusi on võimalik saada. Mis põlisrahvaste pärimus räägib, kuidas, kui sedasama nismi kasutada, Ta, nii, mis ei ole selle algne eesmärk, et kuidas ta siis inimesele mõjub? Tegelikult tihtipeale ju ei panegi tähele mingit mõju, et inimene käib shamaani, rännakutel saab terveks ja elu muutub, ta saab paremini edasi elada. Kas näiteks Handidel mansidel on selle kohta mingisugune reeglistik, et kui keegi hakkab ilma, et vaimud oleks temaga ühendust võtnud šamanismi või nõiaks olemise teemat näppima, et kuidas ta siis nii-öelda vastu näppe saab? No vot sellega on niimoodi, et kuna nendel veel on säilinud mingisugused arusaamad või jutud või et siis nende puhul on nii, et et need inimesed, kes selleks, et esineda või käia välismaal põlistada trummi ja öeldi, et ma olen šamaan. Viimasel ajal on need üsna palju tekkinud, et teised inimesed kõrvalt näevad seda, kuidas nende perest juhtuvad õnnetused, kuidas Nende oma elu ei ole päris. Et nad näevad nagu näpud selle eluratta sisse ja keeravad seda vales suunas või kõrvalt inimesed näevad seda ja suudavad sellest õppust võtta või aru saada, seda, aga need inimesed ise tihtipeale tõenäoliselt ei näe, selles, see, nende, nende, nende valik, nende rida ei ole olemas niisugust asja nagu nõid, yksi, kuskil peab olema alati kogukond, kes teda usub või teda usaldab. Kellega koos ühes kontekstis ta töötab, eks. Ja siis seda siis avab või muudab. Et see on eelkõige mingisuguse kogukonna ja konteksti küsimus. Minu meelest ei ole olemas niisugust asja, nagu et olen üksi, olen, tulen, nõid, sa pead olema kedagi reaalselt aidanud või miks ta nii popp ja moodne praegu on? Joon veel millegi järgi. Tung ja vajadus on, mida meil enam ei ole veel mingisugused kambrid või toad hinges on kinni müüritud või tühjaks jäänud. Nad valutavad vahel. Aga see inimlik uudishimu, see võib teha väga palju halba inimesele endale. Kui ei ole niisugust konteksti, millesse see teadmine paigutub, siis ta jääb vaevama inimest jääb teda kiusama, siis ta jääb teda lõhkuma. See on minu meelest nii. Need on väga ohtlikud asjad. Kui mõelda neide realiteediks, siis need ei ole asjad, millega maksaks lihtsalt niisama mängida. Et legod on tunduvalt lihtsamad. Ja nad ei tee nii palju haiget. Kui tundmatu maailm see on tegelikult ju sa võtad kontakti maailmaga, mida sa ei tea, ei näe. Ei vaja ja ja selles mõttes ei vaja pärast, et sai sai käi mere peal, sa ei püüa, kala sai, käi metsas jahil, sa ei kasvata enam taimi. Milleks sul seda vaja on? Loodusjõudude abi ja sa ei taha nende käest midagi, tegelikult sa ei oska nendega suhelda. Siis ära näpi neid, noh, see on see. Tänapäeval vist põhiselline vajadus ongi ikkagi tervis, et inimene otsib sealt ka siis abi oma tervise parandamiseks, et vaimse või sellise hingelise tervise parandamiseks tihtipeale käiakse šamaanirännakutel näiteks oma kadunud hingeosakesi tagasi tooma. See on väga tore, kui sellest kasu inimestel on, muidugi tehtagu. Kõndisin ühel päeval linnas oli õhtu. Vaatasin järsku neid tornmaju seal päris üleval korrusel kuskil ühes kontoris põles tuli ja inimesed toimetasid seal üleval. Järsku ma vaatasin võro naljaks, mul on kehaasend niimoodi, et ma olen suunatud ülesse, lahtine ütleme, mitte tavapärane, oli natuke selles asendis, kõndisin edasi. Mõtlesin, et vau, et see vist on niisugune asend, mida tänapäeval peetakse moodsaks ja toimetuleva inimese jaoks sobivaks, eks ole. Et ma olen lahti, et ma olen avatud. Ja siis ma hakkasin mõtlema, aga niisugust asendit minu keha ja silm kõige parem oleme meelega. See, kuhu see sobiks, oleks preeria. Või kui ma olen juba mäe otsa roninud, metsarahvas peaks käima kergelt küürus pilk silma Piriste tiba allpool, pigemini eks ole, ivamas et me oleme oma kehale. Meie keha on väga tundlik aparaat. Mis siis paigutub väga täpselt sellesse keskkonda, ta on selle keskkonna nägu ja tegu, eks. Ja samas on meil meelemõistus, mis võib meie kehale anda teistsuguseid ülesandeid. Anname oma ja see kõlab nagu mingi salaõpetas, anname oma kehale ülesanded, ma pean olema toimetulev, avatud, suur ekspea püsti, õlad all, rindkere avatud. Aga meie keskkonnas see ei ole üldse keha jaoks sobiv. Mis ma siis teen, siis ma rikun oma keha, seda aparatuur jääks seni kõige lihtsama kõnelda kehast kui aparaadist. Ja selle tulemusel on see, et mu keha on haige, sest et ta peab hakkama saama kahe asjaga, et eks ole, on see keskkond, tal peaks olema teistsugune asendaks, aga ta võtab mingisuguse teistsuguse vormi. Ja selle tõttu tuleb igasuguseid ja nii edasi. Ja kuni selleni välja, et noh, et me oleme loodud kõige sellega, mis meil on mingite natuke teistsuguste ülesannete täitmiseks või sellepärast on vaev ja raske elada niisugusel moel selles maailmas. Sest et see struktuur, mis me ise oleme endale ehitanud, elamiseks ei ole, meile sobib või? Vähemalt on mõnikord niisugune tunne. Jah, see on väga huvitav nüanss, mis sa välja tõid, sest et tänapäeval ju ka kehakeele õpikud, kuidas olla hääl ja kõik, kogu see nii-öelda väline täpselt sama instrument või aparaat, eks ju. Et selle kujundamisega või selle oleku kujundamisega sa siis saad kujundada ennast ümbritsevat. Mulle tuleb üllatusena, et näiteks see, et kui sa võtad sellise nii-öelda nagu sa ütlesid preeria olles ise metsarahva esindaja, et see võiks siis hakata siin aparaati kahjustama Nii kaua, kui ma elan metsas või, või linnas sest mul on tunne, et linnas ei, ütleme meie linnas, kus on tänavatel rohkem tundma, peaksin ikkagi jälgima seda maastikku, eks ole. Et ma ei saa käia, pea püsti, kukun minuni, et me anname oma kehale oma meelele ülesandeid mis ei ole meile head või midagi niisugust. Eks teine põnev aparaat nii-öelda, mida sa oled oma töödes-tegemistes uurinud, proovinud, katsetanud, õppinud, kasutanud on hääl ja sellega seonduv, et praegugi ma sain aru, on sul käsil projekt, kus mängid hääle poolt tekitavate ruumidega, et mida kõike annab häälega teha, kuhu rännata. Räägi natuke mälest hääleväest. Jälle vägiga läheb jälle niimoodi väga võimsalt ja väga pretensioonikas, et ta on keha väljunud ja eks meeleväljund ja selle kuna ta on nende kahe asja väljund siis on tal nende kahe omadused. Et see on üks imeline asi, on see keel, mis on selle hääle pealt tekkinud. See hääl on kummastav fenomen. Väga paljudes kultuurides peetakse Jumalikuks anniks või kuskilt kingituseks väljastpoolt nii nagu ka kõnet, Westmis, oskust või pillimängu oskust, see miski, mis antakse väljaspoolt inimesele, mis ei ole nagu inimese enda pealt välja kasvanud võime oma häälega endale halba teha ja head teha. Me võime end ümbritsevatele oma hääle ja sõnaga halba ja head teha. See on väga võimas asi tõepoolest. Ja noh, kuna ta on nii meele kui kehaatribuut, et siis siis ongi nii, et ühelt poolt meie hääl väljendab meie tegemist meie keha, meie ruumi konkreetset ruumi meie ümber ja teiselt poolt me saame talle anda ülesandeid tänu meelele ja mõistusele, et mis muudab seda, võib rääkida sosinal, võib rääkida väga valjusti või keele abil avada mingisuguseid teistsuguseid ruume. Väga tugevasti on hääl seotud ka kuulamisega kuulmisega. Et mõnikord on nõnda, et kuulad ennast mingisugusesse ruumi sisse ja siis lased sinna hääle, siis ta tekib. See, mida sa kuuled, seda sa tegelikult saad ka tekitada või mingi niukene rida. Miks ta kõlab natuke müstiliselt, aga tegelikult see on üsna üsna lihtne, et ta on võimalik oma häälega teha kas füüsilisest ruumist, mis meie ümber on väiksem ruum, rääkides näiteks Rosinaga või murema Rummo rääkides veel valjemini. Kui antud ruum vajab ja võib häälega tekitada reaalseid ruume. Nii ebatavalisi ruume millegipärast on nii, et kui me kuule mingisuguste häält või, või karjet, et siis me loome enda peas paratamatult mingisuguse ümbruse sellele seda vastu võtta või selle tõttu, et on huvitav. Nüüd jääb mulje, nagu see ruumide tekitamine häälega oleks midagi eriskummalist midagi täiesti uutmoodi hammastega ninast kinnivõtmine või midagi umbes niisugust, see on täiesti tavaline asi, me võib-olla ei oska seda kuulda või näha oma igapäises, igasugune muusika viib meid ju erinevasse ruumi, eks ole, erinev muusika võimeid erinevasse ruumi, erinev inimene viib meid erinevasse ruumi. Ja seda on võimalik teha teadlikult, eks ole ju. Et see ei ole mitte midagi üleloomulikku, ütleme siis niimoodi. Ja mul on lihtsalt tunne, et teksti poolest on see selge, eks ole, kui räägitakse mingitest noh, ma ei tea, räägitakse oma vanaemast, siis, siis muutub ka hääletoon. Ja, ja mul on tunne, et et see levib ka ainult hääleliselt, et ma ei peagi hakkama tekstiliselt rääkima oma vanaemast või kui ma räägin mustast august universumis, et siis sellega muutub teatud laadi hääletoon ja isegi mul on tunne, et, et see seal on võimalik nähtavaks tuua ka ilma tekstita. Et noh, kõige lihtsamalt seletades hääleruumidega jantimine ongi siis kanist tegelikult siis see, et vaadata, et kas, kas nad loodavad ilma kas seal on mingisugune erinevus, ütleme siis nii kõigepealt niimoodi, et kas kuulaja kõrv tajub erinevuste erinevate häälekasutuste vahel, kui inimene mõtleb sellele või tollele, eks ole. Seda oleks võimalik väga ilusti ära kasutada näiteks sellest, et anda mingitele asjadele häälega meloodiaga kontekst. Või et mängida nende kond tekstidega, nii et ütleme siis, et tekst räägitakse ühes kontekstis ja kõrvale tõmmata häälega mingisugune teine kontekst ja ruumiliselt on ta veel mingi kolmas ja siis vaadata, kuidas nad omavahel hakkavad mängima või mis neist peale jääb või mis neist alla jääb ja kuidas nad omavahel leiavad omale tasakaalu, et see võib olla tore mäng. Ta tahakski proovida. Kui sa ütlesid, et hääle abil on võimalik tekitada ebatavalisi ruume mitoloogilisi müstilisi, kas on mingit näidet, mida me võiks kuulata, mille abil tekib mingi eriline ruum, mida võiks lasta kuulajatele? Täna võiks kuulata Mori Bogineni tehtud loitsu, mille on sisse laulnud Kadri Sakala koor harkis. Kui sa oled suhelnud Sukri lastega põlisrahvastega, et kuidas nemad jälle väge kasutavad, mitte tavapärases kontekstis, aga justkui nad tegelevad oma näiteks rituaalidega räägitakse ju müstilisi lugusid, kuidas mingid põlisrahvaste šamaanid oskasid lindude, loomade keelt või siis oskasid teha looduse hääli. Et on sul seal Et äkki mingi tore lugu? Augustikuus olin hantide juures ka Sõmmi külas ja ärasõidu päeval. Läksin veel korraks rääkima ühe ühe mehega Jakobiga. Ajasime juttu ja üle lendasid kotkad. Ja Jakobis röögatas järsku. Ma küsisin, mis, et mis niisiis ta ütles, et ah, mul läks viletsasti. Et vanaisa oskas nii röögatu, et kotkas tegi õhus kukerpalli. Ja siis läks väga hästi alati jahil pimeda koja rituaal, mis esineb kantidel. Ja see niuke ennustamisrituaal, mis otsapidi On olemas ka Põhja-Ameerika indiaanlastel, ta on seal väriseva koja rituaali nime all. Ja seal on siis nõnda, et et nõid paneb maha kasetohu. Inimesed kogunevad sinna, tsunami, praod pannakse sinna pistkota, kõik praod pannakse kinni, lõkkel lastakse kustuda, enam-vähem nõid seotakse tugevate nööridega kinni, nii et liigutada ei saa. Siis ta hakkab haigutama. Natukese aja pärast on kuulda, kuidas mingi pisinärilised tulevad. Kuulevad neid, selle üks kirja paneks sellest, pimeda koja rituaalist on teinud üks venelane, selle kese, nagu sellesse kultuurikonteksti kuuluva, kes, kes on saanud sellest noh, täieliku osa. Ta kirjeldab oma oma vastuvõtu, siis ta kuuleb, ta tajub seda, kuidas närilised tulevad ruumi. Ta kuuleb neid ronimas mööda koja tugiposti, teda kuuleme Ligisemasse karjumas. Ja siis üks kogukonna jahimeestest küsib, et nende oravate ja näriliste käest, et kuidas meil järgmisel aastal läheb kustil kõige parem tabada on. Siis on kuulda, kuidas imestatakse, püssi lastakse pauk ja orav aineteks ei kuku, vaid hakkab itsitama ja puu peale narrides jahimeeste edasi-tagasi jooksma, siis on selge, et sel aastal läheb jahte halvasti seal või seal, eks ole. Siis tulevad sisse näiteks luiged, õigemini on kuulda, kuidas nad laskuvad koja peale, kuidas nende küünised võtavad kinni nii koja presidendist. Kas nende tiivad nagisevad. Kas nad puhastavad oma sulgi, kuidas nad häälitsevad jäljele on võimalik nende käest küsida, kuidas see või teine jaht läheb luikede peale või, või nad siis nii kord kõiki püüa luiki. Ühesõnaga, et rituaal lõpeb sellega, et tuleb veel karu vaadeldakse inimesed tunnevad tema nahka, mis puudutab nende nende nahka. Mis see lõpeb sellega, et et nad kuulevad, kuidas keegi, tütarlaps läheb kojast mööda ämbritega vett toome, laulab ja siis on kuulda, kuidas ta võtab vett sealt jõest või allikast. Kuidas tuleb tagasi ämbrid? Ei, see läheb jälle kojast mööda ja läheb väga kaugele ära. Ja kõiki neid hääli teeb nõid kuidas, mil moel, et häälevõimalusi olemas, ilmselt mingisuguseid niisuguseid kuulavad, kultuurid? Vist on nii et meie kultuur Euroopa Ameerika praegu ütleme, see, milles me elame, on suuresti üles ehitatud silmale, silmarõõmule, silmailule, et me ehitame kogunema maailma üles läbi silma, eks vist on nii. Aga on olnud kultuure sama oluliseks kui olulisemaks veel olnud kuulamine ja kuulmine. Ja niisugused inimesed elavad teistsuguses maailmas. Üks põnev teema on ka loits, millest me enne paari sõnaga jõudsime ka juba rääkima hakata. Võtame korra selle teema nüüd pikemalt ette, et mis sinu jaoks on loits loitsimine, et seda ka hästi meelevaldselt käsitletakse. Ja siis mina sama meelevaldselt seda käsitlen selles mõttes, et lõppkokkuvõttes on igasugune kõnelemine loitse, teebki ettevaatlikuks. Igasugune Salav asutus. Ütled kellelegi tervist, jõudu tööle, jätku leiba. Igasugune kõnelemine iseenesest juba on loits. Teater on omalaadne loits, mingisuguse maailma kehtestamine või loomine, et see on ka omamoodi loits. Kitsamalt muidugi on loits teatud struktuuriga tekst mille väljaütlemisel kordamisel peaks ennustatav muutus toimuma. Ja niisuguseid vormeleid või struktuure on eestlastele üsna palju. Kas runolaul on üks nendest? Kindlasti? Laiemas plaanis vaadatuna on runolaul või regilaul kindlasti laadne loits. Näiteks mõeldagi selle peale, et Siberis nõialaulud käivad, nii et nõid laulab eest ja kogukond laulab järgi, eks ole. Siis meil on kõik regilaulud niimoodi. Nad on kõik meie laulud. Jah, huvitav, et kui ühtepidi loits on teatud struktuuriga teatud kontekstis keskkonnas konkreetne asi millegi esilekutsumiseks ja teistpidi me just rääkisime sellest, et igasugune kõne on loits kas üldse peaks ja kui, siis kuidas tuleksin vahet teha. Ta meelega selles mõttes, et ära taha paha ja ongi kõik. Siis ma võin ju lihtsalt ringi käia ja kõik, mis ma räägin, ongi loitsima, võin oma ükskõik millist, luban loitsuga. Võidki see oleneb sinu meelest, et kui sa tahad kellelegi halba, siis kellegi peale vihane, siis see on ju sulaselge loba, mis su suust mõnikord välja tuleb, eks ole, et kui sa oled üliärritunud ja, ja see on ju loba, asju mõjub. Ja samamoodi on, sa tahad kellegile head või tahad midagi heaks teha või siis ta enamasti ei. Ega need loitsu tekstid on ju ka niisugused, et seal nagu mingisugust niisugust tihtipeale mingisugust loogilist rida sisse ehitatud on väga keeruline. See mari Bogineni loits on väga ilus selles mõttes. Et ka seal on seda näha, et ta koosneb mingisugustest juppidest, et seal nagu väga loogilist rida sisse ajada keeruline. Võib-olla see tuleb sellest, et me oleme asjad juba ära kaotanud, see tuleb sellest, et nad ongi niimoodi üles ehitatud, ma ei oska öelda, kas me võiks kuulata veel mõnda loitsu. Tuleloits on ka väga ilus, Tõnis Kõrvitsa tehtud, mis on, mis on väga mõjuv. Seal on muidugi niimoodi, et kuidas see loitsu plaat sai tehtud, oli nii, et Kadri Sakala valis väljajätud portsuloitsusid mis talle tundusid võimsat ja vägevat ja toredad. Ja andis neid lugeda erinevatele Eesti noortele heliloojatele ja nemad siis ise tegid nendele loitsudele muusika või selle, kuidas laadi siis. Ja siis kadrikooriga. Me proovisime, mehel olid juba noodid selged ja oli arusaadav, et või noh, nagu nad isakest juba tabama või aru saama, millest, missuguses võtmes on helilooja seda lugu mõelnud, siis me hakkasime otsima, et kuidas teda enda jaoks nagu tööle panna, et ta meid puudutaks, et ta meid reaalselt käima tõmbaks või siis me hakkasime otsima mingisuguseid niukseid, füüsilisi asendeid või meeleseisundeid, et et need asjad tööle hakkaksid, et oleks Karabahhis tehinguid võltsingu päris tunne. Ja mõnel puhul see sai leitud mingi niisugune kehaline vormel, sellele, mis, mis aitas selle loitsu puhul kaasa. Nii et kuulame tuleloitsu, kuuleme tuleloitsu, jah. Kunagi aastaid tagasi tegin lavakooli üliõpilastega ka niisugust seto regilaulu nagu kalmuneiu. Ja siis üks seto kultuuri kandja ütles mulle, et kuule, mida sa teed, sa tead, aga mis asi see on, mille sa lastele annad? Ju käivad sellega elu lõpuni. Et jube vastutus ja vaatame, mis lugu see on. Lugu on sellest, kuidas siis setupoiss lubab kalmulistele, et võtab nende hulgast naise, kui need talle hea saagi annavad ja ja ei tee seda. Ja siis ta naine inimeste hulgast toodud maine muutubki kalmuliseks. Pidin täide saama see täitubki, eks ole. See on väga oluline, et laulud või asjad käivad inimestega väga pikalt kaasas ja see on, selles mõttes on väga suur vastutus, kui mu lavastajana võtan mingisuguseid asja teha mingite inimestega näitlejatega, üliõpilastega. Nad ei pruugi iseteadlikud ollagi kui mõjusse tegelikult on see elu ka elu jooksul tuleb kätte, kui mõjusse on või kas sul on olnud mõnikord mingi niisugune juhtum ka, et mõtte välja, et oo, nüüd teeme kõik koos kalmuneiu loitsu ja keegi ütleb, et ei, ma ei saa, mul ei sobi. Hakkab paha, elan ja siis kas ei tee üldse või teeb väiksemas ette teistsuguse seltskonna? Loomulikult. Kas sul endal on olnud mõne loitsu või heli ka sellist reaktsiooni, et hakkab paha, viib ära? Jah, on ikka, annab kuhugi, kuhu sa ei oleks osanud arvatagi? Meil kõigil oli muusika, mis meile ei meeldi või mida me ei taha kuulata või mis meile ei sobi või kõigil on ka mingisugused. Kuni selleni, et kõigile inimestele ei meeldiks väga paljudele inimestele meeldib näpuga, tõmbad mööda klaasi. Et minu jaoks on see füüsiliselt valus. Mõnikord on valus, kui lauldakse mööda. Mõnikord jälle tekitab see mingi teistsugusem ruumi ja see on väga tore. Ma arvan, et see on kõigile inimestele. See ei ole minu mingisugune eripära, et sul endal on ju ka. Muidugi hea muusika loob meeleolumuusika, loob ruumi, et ma olen ka muusika suhtes üsna tundlik. Samas väga paljudel ei ole see üldse oluline see audio ehk siis heliline maailm, et ükskõik mis muusika vahet pole, mis on taustaks, milline on betoonmüra tugevus selles ilmselt see on siis lihtsalt inimese tundlikkuse aste. Tegelikult ju igasugune heli on teatud laadi vibratsioon, eks ole, keha ju vibreerib sellest kaasa, kui sa sellest ise teadlik ei ole või noh et ega sellest mõjust siis selle võrra vähem ei saa. Et ta saab selle laksu ikkagi kätte. Iseküsimus, kas ta saab aru Liksaliasqualbakas või kas ta seostab seda muusikaga või ta seostab seda millegi muuga või võitleb tahmalongi tänanic Albert. Üks huvitav teema, mis on hakanud vaikselt justkui taas päevakorda kerkima naise vägi just selles sellises ürgses olemuslikus, mõistes et siinkohal olekski paslik soovitada kuulajatele üht suurepärast raamatut, mis on täis müüte pättusi, ürgnaise arheotüübist, et eesti keeles ilmus hiljuti Kaiust Clarissa pinkoles teesi naised, kes jooksevad huntidega. Aga mis sina arvad see naise vägi, kuidas seda ära tunda, üles äratada, kasutada? Mõnikord tunne, et see kasutab mind, mitte mina teda? Vaat just võib-olla sellises põlisrahvaste ugrilaste vaatevinklist. Kardan, et neil ei ole niisugusi. Paraad termineid naisele täiesti ja nii edasi, et vastavalt sellele, millises eas ma ise olen tüdrukuna yks naisena teine Jaan on kolmas, võib-olla vana naisel on hoopis midagi muud. See kõik on muutuv, see kõik on liikuv. Ja jällegi, et seda peaks kuidagi nagu millegiga võrdlema. Ma ei ole kunagi mees olnud, ma ei tea, mis, mis tunne see on. Aga võrdleme omavahel Sugrilastel või siis põlisrahvaste kultuuri ja meie kust tänapäeva ehk siis võtame Eesti Euroopas, eksju, kus selline meeste, naiste soorollide ühtlustumine toimub, kus on sel teemal mehelikkuse naiselikkuse ja sellega seotud identiteediga segadus? Tihtipeale? See segadus ongi see, mis ilmselt, mis siis selle naise või mehe väe või jõu maha võtab naiseks olemise, väe või jõu, et kui sul on traditsiooniline konteksti ümber ka väga hea ja lihtne olla, ma arvan, et see ongi suuresti selles, et et õigesti noh, ütleme seda rada käies see olema ja, ja mõnus olla mingisugune üle mõistuse ponnistus lakkamatult või kui sul on oma kontekst jah, et ütleme, naised käituvad nii, mehed käituvad naa. Siis selles raamistikus võib olla väga mõnus toimetada. Et sa tead, et sinu pool on see pool trummi on sinu oma. Ütleme, mets on, seal on teine mees, sealt tuleb teistmoodi käituda, kodu on naise teha, see, kuidas inimesed ennast kodus tunnevad, see, kuidas lapsed ja mees ennast kodus tunnevad, seal naise teha. Nendel, siis seal. Kas ta meil on nii? Kas me oleme sellelt vaesemad milleks meile naisteväge, mis me sellega peale hakkame linnas mõluma, võrgutama või hallo, tähendab, noh, mille jaoks asjad on kõik nagu ma enne, kui ma ütlesin, et peab olema hea neid teha. Need on niisugused asjad, et niisugused paraad, terminid naise vägi vabastada naise vägi, lasta see endast välja, noh, mul on tunne, et nad on õnnetud inimesed, vabandust. Oh. Miks võib-olla nad on kaotanud lihtsalt endaga kontakti? Et sa otsid seda, mis on loomulik, mis peaks olema loomulik? Ikla loomulikum võta laps sülle, panna ta rinna otsa, toita teda ja loomulikult teha talle pai, loomulik on laste vanaema endale pai teha. Kallista teda. Loomulik on teha süüa armastusega, tähendab need on niuksed loomulikud asjad, et otsida ja valmistada ennast mingisuguseid naise väega selleks, et minna koju ja hakata seal askeldama kütu toitu tegema. Ja sellest toidust asja saab. Teine teema on samamoodi meestevägi, et kurdetakse selle üle, et mehed on küll nad on ühtepidi liigad, ranged on ju üldse ei näita tundeid välja sellised mühakad ja siis teistpidi siis nad on liiga pehmed, muudkui pillivad, ei täida seda mehelikku rolli. Kas see ei ole mingi selline lääne ühiskonna segada? Kindlasti on ja ise jääb niisugune mulje, nagu oleks inimesed hammut sellel planeedil välja surnud. Ja laseme tulnud mingisugused ufod või robotid, kes nagu üldse jagama Sul peab hakkama seletama otsast peale, et lill on see ja selle jaoks ja ja vesi on niisugune ja ta on selle jaoks. Või peabki iga põlvkond uuesti seda enda jaoks avastama. Kuidagi järjepidevus, mingisuguse teadmise järjepidevus on katkenud. Ja need asjad võib-olla selle tõttu ka neist räägitakse. Kuidagi on nii, et kui sul Nonii unenägu olnud ja sa räägid selle unenäo ära, siis sa oled tulenevast ilma mingid asjad ära räägid, et siis sa jääd neist ilma. Sul jääb ainult see räägitud valem ja sa võid seda kasutada. Aga seda pilti, elusat pilti, kus kõik noh, oli veel ei lõhn, ei värv, ei maitse. Kõigi nende vahel Pealt, seda sul enam ei ole. Võib-olla see välja kõnelemine, võib-olla see kirjapanemine ongi selleni viinud. Jumal teab. Unenäod on tõesti hästi põnev teema, et Handid mansid, kuidas neil suhe unenägudega on, et kas neile omistatakse mingit erilist tähenduslikkust, kas käiakse näiteks mingitel unenäol rännakutel tegeletakse üldse selle teemaga? Mina tean, et lausa ühte inimest, kes unenägusid tõlgendab või nihkes inimestel aitab aru saada, mida nad unes on näinud. Ja nagu ma aru olen saanud, on see ka traditsiooniline amet, unenäo, nõid või unenäo tõlgendaja, neid nad väga hoolivad oma unenägudest. Vaat sealt õpetust, hoiatust, arusaamist sellest, mis toimub, et unenäod on väga-väga olulised. Väga loodan, et eks hea sõber andis anno randuma tal korjendama nägusid 13.-st eluaastast peale. Ma olen portsjoneid tõlkinud eesti keelde ja et teda neid illustreerib rind on väga hea kunstnik. Et me kunagi saame ära teha Eestis unenägude näituse. Need on väga-väga võimsad pildid, aga väga võimsad lood. Ja enamasti nendele kaasneb, järgneb või eelneb mingisugune lugu tema suguvõsa inimestega või tema lähikondsetega, et nad on ikkagi seotud ka selle reaalsusega alati, mille pealt siis tõlgendati. Ja seal on enamasti sees loogiline plast, mis mis tuleb hundil sisse ja misse, avardab seda realiteedis juhtunut või annab sellele mingisuguse teistsuguse mõõtme. Unenägudest võivad osa võtta ja kasumiemad ja kõik tegelased tulla aitama või pöörata selg või ja see on üks võimalus maailmadega suhelda realiteediga. Kas on mingit unenäomuusikat, mida ma võiks kuulata vahele, äkki on mingi unenägu pandud laule? Kaks varianti on üks variant on kuulata handi kannelt, mis mul on ühe plaadi peal ja teine variant on kuulata ano rand oma onu laulu. Siis on väga võimas lugu. Ma ei tea, kas täies pikkuses jaksab, sest et teksti pole kõrval. Aga see on väga võimas lugu. Kaotasin oma jumal, ma kaotasin oma kassi. Me oleme täna rääkinud, sa oled kokku puutunud, uurinud kogenud sellist teemat nagu Subriilane Sugri, soome-ugri. See märg termin, mida ma tarvitan, väga rõõmsasti, sest et see võtab nagu seda vastutust vähemaks. Sublilane Klavasti. Milles väljendub selles ugri error, mis on sinu jaoks Sugrilase olemuse essents või see tuumakui, sa nüüd üldistad üldista, palun? Ehkki ma tean, selle üldistamine ei meeldi aga ikkagi proovima endale vesile alles eile ja võtame kokku selle, et kui me mõtleme ugrilane, mis on need sellised näitajad või kõlab võib-olla totralt, aga ikkagi tahaks leida mingi selliseid olemuslik Giooni tänapäeva maailmas on soomeugrilane viga. Sellepärast Sugrierr ta on viga sellepärast et ta ei sobitu väga hästi sellesse maailma, kus asju tõstetakse ühest kohast teise. Liigutatakse paigutatakse ümber, mõtlemata, et või kogemata või taju mõtet asjadele. Mul tegelikult mingisuguseid juured. Või et mõned asjad sobivad mingitesse kohta, mõned asjad ei sobi selleks, et aiatee pealt käru ära viia, kuluda eestlasel terve päev pärast ta peab mõtlema, et kust ta selle paneb, järgmine kord ette ei jääks, et kus tal oleks hea olla või kust see et ta on väga pikad ja väga kummalised mõttekäigud, kuhu kuhugi Subline võib sattuda paadimootoriga parandamise või tõepoolest käru aiateelt eest ära tõstmisega. Tavalisele tänapäevasele inimesele on see väga lihtne tõsta ja kõik raputad soola sisse ja kõik parandada ära ja kõik. Lihtsalt nii. Aga sul ei ole kuidagi nagu tajub, et selle teise kohta tõstmisega ja rikub kogu kogu struktuuri niivõrd, et ta peab hakkama. Kui see asi peab seal olema kindlasti seal tee kõrvale, siis peab hakkama kogu ümbrust teistmoodi struktureerib, võib-olla isegi tee teise kohta tegema. Et nagu tajuvad maailma mitme korruselise Mona, kui Euroopa kultuuris tavaks, jäävad asjad on omavahel ühendatud või seotud, et ühte asja, no vot kuskil kaugel heliseb mingi kellukene või mitmekümne aasta pärast läheb keegi vasakule. Ma tean, väga keeruline elada tänapäeva maailmas, sest kõigil on jube kiire ja ei ole aega mõelda tervet päeva käru juures. Aga kuidagi tahaks värava juures juttu rääkida. Kuidagi tahaks poe juures hea küll õlut veeretada. Tahaks istuda, tahaks vaadata, energiavaadata lihtsalt töötavat inimest või? Ugrilane on suuresti viga ja tänapäeva maailmas. Ja vaatamata sellele, et ma olen siin ise väga kurjasti öelnud, et meil ei ole midagi alles. Need inimesed, kes noored, kes Euroopasse ära lähevad või Ameerikasse Itaaliasse ühel hetkel tulevad, tahavad väga tagasi, sünnivad lapsed, siis nad järsku ta taga tagasi ja ega nad seda enda jaoks päris täpselt sõnastada ei oska, mida nad tulevad siia tagasi, mis nad tulevad siia tagasi, aga tulevad kas see on see keskkond või isegi Loi, järelikult jääb seal midagi puudu või? Meieni jääb midagi sugulisel Ameerikas olles midagi üle, mis samuti tagasi tulevad. See on see, et sa ühel päeval ärkad ja tajud, et sa ei mahu etteantud struktuuridesse ette antud ideoloogiate sete antud raamidesse. Minu jaoks on see soomeugri, et sa saad aru, et et sulle ei sobi ideoloog, et sul ei sobi meetodid. Et need ei aita sind. Et sa pead nagu ise täna oma kehaga selles ruumis oma meelega hakkama saama. Kui sa vaatad praegust maailma planeeti tervikuna kui sellist ja mõtled, kuhu me teel oleme inimkonnana, siis mis sa arvad, milline on su ugrilaste saatus? Võiks igasugune rahvas on omalaadne konstruktsioon ja, ja see on päris naljakas mõelda selle peale, kuidas 19. sajandil. Me võtsime omaks sakslaste poolt välja pakutud rahvuse kontseptsiooni. Võtsin seda väga tõsiselt ja tekitasime omale niukse struktuuri. Ja siiamaani ma mina võtan sellesama struktuuri raames seda edasi arendades. Ja seal ideologiseeritud, see on, näeb asju Iidealiseerituna. Aga selles maailmas on turvaline tunda ennast sellepärast, et seal on mitte mina üksi, vaid meie Eesti rahvas oleme seal, võiks ees. Kuhu me kõik liigume. Mulle väga meeldis see lugu, mille rääkis legistiks leedu dramaturg öösel järsku konstellatsiooni konid taevas nagu tuul oleks käinud üle muutsid oma asukohta, liikusid teise kohta sinised punased, kollased tähed ja moodustus taevasse kiri. Hei, kes seal on? Inimesed maa peal nägid seda kohe hakkas meeletu sagimine, helistati Ameerikast Austraaliasse, Austraaliast, Euroopasse, Euroopas omavahel ja järgmisel öösel üle terve pandi lõkked, taskulambid, arvutid, telefonid kõik ja see tulekirjana. See moodustas sõnumi, et Meie oleme inimesed ja siis järgmisel öösel inimesed seisid ja ootasid vastust sellele. Oli jälle nagu tuulehoog käis üle taeva kõik tähtkujud pühiti minema. Nad liikusid ringi ja moodustasid uue sõnumi. Ja taevas oli sõnum, et Sarri valeühendus. Meil on nagu väga meeldib mõelda, et ennast nagu väga tähtsaks teha või. Mulle see lugu meeldib ja see on selline tragikomöödia. Jah, võib-olla see ongi meie saatus. Sari. Teame ju kõik ütles, et elu on üks suur näitemäng ja meie näitlejad seal laval, aga siiski võtame elu enamasti väga tõsiselt, unustame selles mängus just nimelt selle mängulisuse. Kui oluliseks tead sina mängulisust elus üldse? Mäng on minu jaoks piiri peal või piirsituatsioonis toimuv käitumine ja, ja elus me tihtipeale satume piiridel tekitame piiridest üleminekut ja säärasel puhul on mäng ainus meelest ainus adekvaatne käitumismudel. Ja sellepärast võiks meie elus olla ikka küll mängulisust ja mängu. Kas teda nüüd on vähem või rohkem, kui me tahaksime. Võib-olla on see ka mingit tüüpi mängijat? Sina intrigeerid ja mina vastan. Mina olen naine ja tema mees. Mina olen ema. Jumala lapsed ja ma olen õpetaja koolis. Lavastaja, teatris. Ma arvan, et need on ka niuksed, omalaadsed, mängud, mida me naudinguga mängime mõnikord ka piineldes. Oled võtnud kannataja rolli ja tegelikult isegi tundub nõnda, et ei ole võimalik inimest õigust lahutada või vaadata. Õigemini, mäng on võimalik nii laiaks tõmmata, kogu inimene mahub sinna üsna lahedasti sisse, ruumi jääb ülegi. Sest ka loomadel on mängud võimalike taimedele, kui oskaks näha või kuulda seda või et see on teatud laadi ja piiri käitumisstrateegia piiril olemise käitumisstrateegia, see on väga lahe, et meil on oskusi, võimalus jumal meile mängimist. Mängu puhul on väga oluline see, mis tihtipeale aga unustatakse mängude konstrueerimise või tegemise puhul mängimise puhul. Et seal peab olema haaravus, et ta peab inimest tervikuna endasse tõmbama, et siis siis ta on see, see ei ole mäng, kui sa ei ole sellest üleni haaratud. Kui sul ei teki sellest mingisugust nihukest, kummaliste voolusängi, milles millest sõita või? Mäng on väga tore asi. Mängudest rääkides siis mängud sul endal käsil on loomingulises mõttes. Mis projektide kallal töötad, mis järgmisena tulemas on? Ma ei tea, mis järgmisena tulemas on, et vajan, otsin materjali kokku Anija meestest, sellest, kuidas nad 1858 käisid Tallinnas õigust nõudmas peksa said. Väga kummaline lugu, et tahaksin nagu libiseda sellest pilte, on sellest kirjutanud raamatu, kuidas Anija mehed Tallinnas käisid. Tahaksin nagu sellest sest kuidagi välja libiseda, sellepärast et mul on üle lugedes tekkis järsku tundma, et Vilde lähtub sakslastest Saksamaailmapildist ta ei kirjuta mitte nagu eestlane mitte, kirjutab nagu baltisakslane. Või vähemalt nagu eesti keelt valdav baltisakslane, aga eestlase oma pilk kuu sellele sündmusele ta nagu ei. Mu meelest ja siis ma tahan leida võimalust libiseda sellest Vildest väljapoole ja loen praegu arhiivimaterjale ja vanu dokumente, et leida mingit võimalust, kuidas sellest sakslaste nägemusest või nägemisest ennast väljapoole paigutada. Samal ajal olen endale väga täpselt aru, et kogu meie rahvusideoloogia on saksa valgustuse pealt tekkinud võib-olla dollari eristanudki. Aga seal on, seal on niuksed asjad, see on nagu see üks ja võib-olla kõikidest asjadest ei saagi, ei tohigi rääkida veel ette, et see on. Mul on paar asja, millega praegu tegelen. Teine on Naissaare lugu, kuidas ma teen kaasa, võib-olla võib-olla teen kaasa, kui laulja ja näitleja, et eks see paistab, kuidas sellega läheb. Mis asju tahaksite rääkida? Aga nüüd saate lõpuspurt, iga saate lõpus on selline rubriik nagu ankeet, kus ma kõikidelt saatekülalistelt küsin viis sama küsimust ja liiga sinult ning esimene küsimus on võib-olla isegi kõige suurem, mis on elu mõte. Elu on suurem kui inimkond, kui inimesed. Võib-olla oleks lihtsam öelda, siis niimoodi poeedi sõnadega, et meie elu on me elu ainus. Teine küsimus on, mida ootad homselt, kuhu ja kuidas edasi. Kõigepealt vaatanud ikkagi tuleks. Et oleks avatust, oleks rõõmu ja imet, tuleks midagi uut, minu eas on see oh, järjest keerulisem kogeda midagi uut. Jah, sa oled nagu kunagi juba näinud, kuulnud, näppinud, katsunud nagu mõnikord ongi niisugune tunne, et mõistuse või pea kaudu enam midagi uut ei tule, et või siis ainult keha kaudu. Aga kuhu ja kuidas edasi? Aga selle annab siis homne, kui juhtub midagi uut ja rõõmsat ja toredat tahaks olla lihtsalt uue jaoks lahti. Mida peaks inimene teadma või tegema, et olla õnnelik? Lume peal ta peaks teadma seda, et õnn on teatud meeleseisund. Seda võib endale tekitada ise ka kõige hullemas vanglas olles võib-olla väga õnnelik. Kui sulle antakse ülesanne tervitada inimkonna nimel tegelasi kosmosest, mida neile ütleksid? Me oleme kõik ühel või teisel moel kosmoseelanikud. Et võib-olla kui ma ütlen, et, et me kõik oleme kosmosega elanikud, siis siis ma mõtlen inimkonda kui niisugust, kes ei ole päris jalgupidi taas, vaid rohkem peadpidi taevas. Aga need inimesed ongi alati hästi toredad. Ja nendele tahaksin öelda tere. Mida sa soovitad, inimesel veel lisaks uurida? Alguses oli korraks sellest juttu, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõistan, et mõistuse kaudu. Väga harvad. Kurat, kus tuleb midagi uut? Soovitan kogeda. Kui mõnda kuulajat huvitab meil täna teemaks olnud ugrilased, kas oskad anda mõnda head viidet, et tahaks võib-olla selle teema kohta veidi lisa uurida? Et niisuguste ametlikke rahvaarv ja elukoht ja ütleme, niuksed, lihtsamad andmed on kirjas huugria koduleheküljel. Sealt saab kindlasti ja seal on ka väga häid viiteid. Ma arvan, et see ongi üks link, mille kaudu võib edasi järgmistesse ruumidesse liikuda. Et aga isiklikud kontaktid on väga-väga head, et sõitke soome-ugri lastele külla ja sõitke neile külla, rääkige nendega juttu, neid on ka Tallinnas väga palju. Rääkige oma vanaemaga rääkima vanaisaga, rääkige oma emaga, rääkige oma isaga. Kas ugrilased. Suur tänu sulle, Anne Türnpu, et meiega oma mõttemõlgutusi ja jagasid ja tänu teile, kallid raadiokuulajad, et meiega kaasa kulgesite uus aasta hooga alanud ja vana hea kraam pole ka kuhugi kadunud, nii et leiate kõik varasemad. Vaata teile sobival ajal järel ja ülekuulamiseks raadio kahe kodulehel olevast arhiivist. Sealsamas ootab teie arvamusi, mõtteid ja ettepanekuid ka foorum ning olete oodatud jälgima sellist igapäevast temaatilist infovoogu, kosmonautide klubis, Facebookis. Kõik need viited leiate nüüd ühest kohast aadressilt hallo, kosmos. Punkt e. Kohtumiseni taas nädala pärast, samal ajal samal sagedusel. Kell kaks raadio kaks. Seniks aga leidke üles oma sisemine ugrilane, ärge peale liiga tehke.