Nii on A2. Meil on kätte jõudnud külalise tund ja täna pole mitte ainult küla lee, vaid täna on siis üks, kaks. Oskaks päev üks, kaks, kaks külalist ja külalised on endaga veel kaasa toonud igasuguseid põnevaid asju. Meil on laud täis pliiatseid lindipudelid, vett ja pintsleid ja siis üks ukulele on ka meil laua peal. See on hästi uhkeukuleelerike musta värvi vista. Näeb välja nagu väike kitarr, aga külas on meil Loore, Martma, Terel ore. Tere ja Eve Ormisson. Tere, Eve. Tere. Tervist tulite just tänava pealt ka, et kuidas seal on, et rahvas kõik tähistab tänast 12 12 12 päeva või on tunda sellist nagu erilist meeleolu, mingeid võnkeid tänava peal? Mina juba nägin, kuidas mulle tormas vastu üks nendest 140-st abielupaarist, kes täna täna siis abiellusid või oli teel siis abielluma ainetes poisina õnnelikumad välja ka, kui, nagu tavalisel päeval abiellunud inimeste oodata kindlasti, sest et täna nii maagiline päev. No nüüd ongi see jama, et enam pole mõtet abielludes järgmine selline fantastiline võimalus, ma just arvutasime välja, mis 100 aasta pärast peaaegu. Natuke vähem, 90. Kaasabielu, ütleme siis statistikale ilmselt see vähemasti numbrite värk, mis, mis siis ele ütleb, et sinule ka keegi tormas sünnitusmajast keegi tolmas. Me tormasime ise nii kiiresti, et mina küll ei näinud täna kedagi. Kuidas teie enda plaanid on, et see 12 12 12 läheb selliselt korda, et võiks midagi nagu erilist teha? No täna on nüüd Eesti aja järgi siis täpselt 25 minuti pärast on see ülemaailmne meditatsioon, mis need algus on kell 14 30 ajal et siis ma just mis, mis ma sellest räägin, ma lihtsalt eile kuidagi tuli see korraks nii-öelda nagu teemaks ja siis ühe sõbraga nii-öelda naersin, et, et kuidas, et huvitav, et kuidas kõlbaks, kui ma nüüd nüüd siin poole tunni pärast nii-öelda vaikset meditatsiooni langenud, noh siis tuleb tundi raadioeetris vaikust, aga see on kindlasti, on nii-öelda nagu täna teeme, selle on lihtsalt nii ilus mõte, et et kõik üheskoos soovime head ja see ei võta ju kelleltki tükki küljest ära ja vastupidi. No kaua see kestab, et saab ühineda hiljem näiteks. Ei no selles mõttes, et palun väga või terve päeva võid, võid ka homme võid, et ma hiljem võin ka, häid mõte on lubatud, aga see, see nii-öelda ülemaailmne, siis minu teada vist on sel ajal veel netis ta nägi lai nii-öelda striim, et sa saad, mis kestab pool tundi, äkki, aga samas regi nagu see üks moment täna kell 12 12 päeval, eks ole, mida siis kõik Facebookis Vasandasid, aga teine hetk on ju täna kell 20 12 õhtul kell on siis 20 12 12 12 2012, et noh, et seal on nagu veel nii palju numbreid, et tänane päev on ikka nii keeruline, et neid hetki, mida tähistada, on ikka tohutult palju. No ei tea, nii tohutult ei ole, see ei saa maha magada seda, mis ta oli, see 20. Sellega, eks ole. Ja kui ma saan aru öösel oli ka juba esimene hetk ära, kui oleks pidanud nagu tähistama, et kui oli vist midagi kas üks, 20 või et siis oli nagu esimene No meie jaoks igatahes on 12, kaks, 12 ka selles mõttes nüüd ilusti kirjas erilisena, et noh, meil kaks erilist noort inimest, eesti inimest siin külas on üks on rohkem helide inimene, teine siis siis kuidas seda öelda? Stsenograaf öeldakse tegema. Ei ole stenograafilist kiir, kirjate stsenograaf seinast seina ja mis see tähendab jah, et kirjutaja ei, see on. Kas see on teatrikunstnik nagu ja võib ka teha filmikunstnik seal mõlemat korraga. Üks põhjus, miks me teid siia kutsusime, ongi see, et juba nädala pärast siis esietendub Von Krahlis Von Krahli muinasjutud. Et, et me räägime ka sellest kindlasti, et kas, kui kaugele see tööprotsess seal praegu on, et nädalapäevad on veel jäänud esietenduseni, et kuidas teile tundub, et hakkab, hakkab juba kakukene kenasti küpsema. Palju on tehtud, aga üht koma teist veel teha. Aga küllap me jõuame nägu täita aktiivselt. Ma just siia tulles mõtlesin veel, et noh, et äkki ta on saanud näidata seda suurt, tal on niisugune to list vaip sihuke suur. Äkki äkki ta lausa kaasas jah, jah, et, et kus tal on nii-öelda sihuke suur vaip, kuhu peale ta siis on kirjutanud asju, mis on vaja teha ja mis on juba tehtud ja siis me nii-öelda nagu vallatasime selle ideega, et, et noh, praegu ta tõmbab nii-öelda nagu maha, aga mis siis, kui ta järgmiseni tükiga siis nii-öelda hakkab neid asju, mis on juba valmis saanud, need lõikab välja, et kas sellest siis seal suur auguline riie nagu pärast. No kas praegu on, kummal pool see nagu kaalukauss on, kas on rohkem asju, mis vajavad veel tegemist või on ikka suurem jagu asju juba ära tehtud? Väga rõõmsalt on seal hästi palju punaseid jooni tõmmatud asjade peale, mis on tehtud, aga vaikseid juurde kirjutas iga, mida veel on vaja teha. Täna me räägime juttu, aga ei unusta ära ka muusikat. Välismaal on ühe teinud partiga. Nii kuulasime siis muusikapala ka see oli siis sahhczan, Steveens. Loore, kas sina valisid selle muusika? Mina valisin selle muusika sulle meeldisse. Mulle meeldis väga. Ma olen nüüd viimasel ajal muusika otsimisega läinud, lihtsama vastupanu teed, et ma kuulan erinevaid kas, miks leib või siis nii-öelda siukseid sette, mis on juba nii-öelda kellelegi poolt nii-öelda kokku pandud, keda ma siis nii-öelda usaldan ja siis ja siis üks nendest siis. Seal sees oli siis seesama lugu, mis, mis millegipärast mul kuidagi selle. Ma kuulasin seda just täpselt sellel päeval siis kui esimene või noh, nii-öelda viimane nüüd lumi, mis maha on jäänud, see tuli ja siis kuidagi see on nagu niisugune talve algus. Loore mängisime esimesel tunnil sinult ühte lugu, mis ei ole teab, mis see uus Ena maisil bluue. Kuidas sul endal selle salvestustööga on ja üldse siinse muusika. Kuidas siis öelda muusikukarjäär, kuidas, mis staadiumis tali. Sellega on nii, et praegu nüüd hakkan vaikselt panema kokku täiesti uut repertuaari millega ma siis nii-öelda nagu järgmiseks aastaks äkki suveks loodan nii-öelda valmis saada ja siis mul on ka plaan korraks kaheks kuuks nii-öelda muusikaline inspiratsiooni saamiseks nii-öelda nagu ära minna, et et see on rahulikult, muusika ka korraks tööd ja ka, et tulevad järgmisel suvel, siis. Et ühesõnaga, kuidas see välja näeb? Kuskile palmi alla ja ootad inspiratsiooni või on seal mingi teistsugune protsess. See näeb välja umbes nii, et ma lähen kaheks kuuks, lähen Californiasse, kus mul sellel suvel juba oli väga suur puhang, et siis sinna tagasi. Et seal tegelikult juba on lugusid ka oht, et ei saa öelda, et ei ole. Ja ei, mul on, mul on üks kontsertkava nii-öelda nagu olemas, mida ma nii-öelda vaikselt oran siin esitanud, ma mõtlen nagu soola soolane, aga nüüd mul on ka erinevaid koosseise, meil on näiteks, on nelja väga vahva näitlejannaga on meil tanksaabaste punkbänd ja siis on veel sellesama laste Tügi. Peategelase Ott Kartauga on meil ka kahemehe bänd. Vaitstvaimsanud black spot ja mõlemad bändid astuvad 29. detsembril koos matšetega Von Krahli baaris ka lavale, nii et seal täiesti hoopis teistsugust muusikat kuulda. Kellega sa seda tanksaabaste punkbändi teed? Nüüd on meie kursused näitlejannad, keda siis nüüd siis on Liis Lindmaa, Maili Metssalu ja Ragne veensalu ja siis saigi alguse täpselt niimoodi, et meil neljal on tanksaapad ja siis me panime kokku sihukeste tšikid tanksaabaste punktandi. Nägemist Lauraga siin paar nädalat tagasi otsisime sellist bändi, et väga nagu ei jäänud kohe silma ega kõrva, aga nüüd on siis selline bänd täitsa olemas ja, ja siis esineb 29. detsembril jää, täitsa peab kirja panema. 29 detsember. Ja siis me arvatavasti salvestame enda selle kõige tuntuma loo taome rauda, kuni see on kuum ja siis siis saab kuulda veel. Aga sooloasjadega, siis saame ilmselt suveks midagi, noh, nagu teada, et kas on plaan ka, ütleme kuhugi kaante vahele või kuidagi mingi album teha või see Sellest me rääkisime ka eelmine kord, kui ma siin käisin, et mulle minu jaoks on oluline see, et muusika on energia, mis tekib nii looja kui ka siis kuulaja vahel ja sellepärast ma nagu alati ma pooldan live 110 protsenti rohkem kui, kui nii-öelda nagu siis salvestusi või noh, nii-öelda siis nii-öelda albumit ja, aga ma tean ka seda, et noh, et omast käest, et ma oleks nii palju vaesem kui ma kui mul ei oleks neid lugusid, mida, mis on nii-öelda nagu salvestatud, et ma saan neid nii-öelda nagu taas kuulata. Et ma olen mõelnud selle peale, et, et plaati välja anda, aga ma praegu ma tahan esineda See salve salvestamine on siis ka natukene nagu sihuke paratamatu, vältimatu pahe, nii nagu vennad Johansoni seal lehmedal rääkisid ka, et väga pika karjääri jooksul on nendel väga vähe plaati, et nad usaldavad ka rohkem seda elavatesse või surnud purgistatud vormi. Aga Eve ei ole meil siin stuudiost lahkunud, vaid ta tegeleb siin kunstniku tööga. Eve, mis sa seal nokitsed? Noh, natuke siin joonistan, et minu see 12 12 12, siis ma ei ole tükk aega olnud joonistada. Võtsin täna kaasa endale dushi pottimise, natuke Lukrat ära kuivanud, aga midagi saab teha. Et siis võtsime sihukse hetke, praegu natuke sirgeldada. Me kindlasti näitame neid pilte ka, kui meil see õnnestub, mõne aja pärast võib-olla panen Facebook'i näiteks ülesse. Paneme tänasele kuupäevale pühendatud taiese üles, aga Eve, sina oled teinud selles Von Krahli muinasjuttudes kunstniku töö? Palju sa üldse oled teinud lavastusi? Mul ongi praegu täpselt, ei oska öelda, kusagil 10 ringis tuleb ära erinevaid väiksemaid-suuremaid projekte aga see lasteaialavastus on sul esimene kord niimoodi katsetada, lastele varem teinud, et väga põnev on. Aga siin oligi üks asi, et see vanus amplituud, ma saan aru, on kuidagi määratletud seitsmendast elu east kuni 77. need tegelikult siis koolilastest siis kuni tõesti sinnamaani välja, kui üldse on antud seda elukest. Jah, me tahtsime ikkagi teha niimoodi, et endal oleks ka tore vaadata, et vanematel oleks hea tulla kaasa lastega, et kõigil oleks midagi mida vaadata ja kuulata. Et sa lastele tegemine, noh, kas see oli siis noh, millest ta nagu lähtusid Ta iseenda mingist sest lapsepõlvetraumadest või või vastupidi, siis mingitest õnnis hetkedest. Et kuidas sina, kunstniku tööd ja siis Loore ilmselt ka olla mõttes nagu helide peale natukene läksite tagasi mu mõttes külastasite siis lapsepõlveaegu. Tegelikult küll sellepärast, et meie selline kunstiline pool on, see kontseptsioon oli selline, et me võtamegi asjadega mängimist, mis lapsepõlves oli nii kõige mõnusam tegevused, said võtta näiteks Gruusia, mängida sellega allveelaeva ilma, et tekiks mitte igasugust probleemi selle selle loogikaga. Et sellisel sellises stiilis me hakkasime tegema, et endal ka sellist mängulisust Teie lapsepõlves oli ka, siis ma saan aru siis selliste ettekujutus, võimet vaja. Kas teie ajal ei olnud juba poes müüa neid plastmassist barbisid ja kõiki neid asju, mida te tegelikult tahtsite ja saite ka? No minulgi esimene Orkuma barbi sain, siis mul oli tõesti tükk aega ei suutnud seda kuidagi suhestada, panin ta riiulist seisma, mõtlesin, et ma ei oska sellega midagi peale hakata. Et ikkagi kõige kõige mõnusam mänguasjad olidki mingisugused oma leitud või võis asjad, mida tegelikult ei tohtinud võtta, ma ei tea, kuskilt said kruvikeeraja kätte. Kuidas Loore sinul on, kus sinu Barbid praegune? Minul on ainult üks barbi ja see on mul kilekoti sees ja üleval kapi riiuli tagaraamatute all peidus kuigi säilitatud, tähistatud aga ma just mõtlesin sellele lastetüki peale, et selle, see sai alguse nagu meil sellest, et aasta alguses juba sai siis Peetrile sai ühendada, et noh, et me tahame teha ka oma lastetükki, sest et noh, et see stiil on hoopis teistsugune, see väljakutse on selles mõttes nagu isegi gramm suurem, et kõik tuleb teha nagu väga selgeks ja lapsed on nagu selles mõttes nagunii. Mis sõna see nüüd võib-olla nagu teravad kõigest kohe aru saama ja siis on nagu see, et no et sa ei saa seal nii-öelda sellist, et sinu, sinu kui tegelase nii-öelda nagu sisekaemus nagu ühel hetkel hakata nagu laval, nagu näitas last siin töötajana ja siis siis nüüd ongi nagunii tore on nagu näha, et noh, et kuidas näitlejad saavad nagu laval nagu hullata nagu igasuguste erinevate ideedega, mis nagu välja tuleb ja samas jällegi nii-öelda nagu see on, see on meeletult lõbus, see on ja, ja meil nagu need näitlejad, kes seal on, ma nagu näen, et kuidas nad on nii vaimustunud sellest sellest võimalusest See on huvitav, et siuke mängiv inimene vahepeal võib-olla unustatakse üldse ära, et, et võib-olla peaks rohkem, eks ole, ikkagi erinevatel elualadel siukest nagu mängurõõmu võimaldama või kuidagi. Absoluutselt no see on ju teada, et noh, et et kõige halvem on siis, kui sa unustad ära selle lapse iseenda seest, et siis kaob ära vaimustus ja lootus nii-öelda nagu maailmast palju lõbusamalt aru saada, aga no õnneks on meil teada Tere Õnneks on teatri, mis tuletab seda meelde ja, ja ma ei tea, kui palju see muusika meil seda meelde tuletab, ma loodan, et teeb, see on küll üks surnud ja purgitatud ja salvestatud muusika ilmselt, mis meil praegu plaadimasinast tuleb, kuulame seda. Tseemim ala, eks selle aasta parimaid albumit sellelt Austraalia bändilt ja see oli Loore. Kas sinu valitud lugu? Ja ma mõtlesin selle peale, et kuna siin raadio kaks teeb aasta aastahitti, valib, valib parimaid laante, siis, siis selle panen mina küll suhteliselt aasta ja teine ma olin kahevahel, teine, mis minutid on meeletult, Heablatan Bobiv omaki tega higistan, on raudselt. Sa üritasid praegu kergelt niimoodi mõjutada inimesi. Pakun välja nii-öelda. Peab häid soovitusi andma, üks asi on see, et ei tule alati meelde ka tõesti üks oleks seal bobi kuumekilt, eks ole, vanalt veteranilt ja siis tõstis uus, võrdlemisi uus, selline Austraalia Ta on nagu Tseenin palaga. Loore. Rääkisime siin siis muusikalisest, rääkisime sellest, eks ole, et et see teatritükk siis Von Krahli muinasjutud. Et mida me rääkisimegi sellest jõudsime rääkida ja rääkisime, rääkisid, alustame sellest, et seal on mängulisus, eks ole, mis tuleks taastada lausa kohustuslikus vaeras kohustuslikus korras jah, ei õnnestu, võib-olla nii hästi, aga ka võiks inimesed selle mängu leida, lapse leida iseenda seest ja siis teine asi oligi see, et me hakkasime siin ka vahepeal nagu rääkima, juttu jutustamisesse. Jutustamise värk vist on ka üks selline liine, mis seal sellist muinasjuttudes siis nagu. Ja see ongi see, et, et millest üleüldse nagu see tükk räägib ja mis oli nii-öelda nagu see all, kus punkti vägi alguspunktiks on meil, kuna me aluseks Hiina, Hiina muinasjutud, siis kõige põhilisem selline taustlugu on, ongi muinasjutumaailma kõige esimesest jutuvestlusest. Kes siis kasvas üles väikse poisina, sattus metsakassas ylesse loomade keskel õpetajatele loomade keelt, lindude keelt rääkisid lugusid. Ja pärast hiljem, kui ta läks inimeste juurde, siis ta seal metsas olles ta leiutas ka pilli esimese pillimaailmas. Selline muusik jutuvestja endas ringi. Hiinas ongi paljud asjad vist esimest. Kas teie muinasjutt lõppeb ikka õnnelikult, sest et need vanad muinasjutud ju tihtipeale lõppesid üsna niimoodi nagu brutaalselt lasta jooksta vist kuidagi hiljem hiljem leiutanud õnnelikud lõpud, aga esialgu ikka Punamütsike tähendab hunt punamütsikese ära ja lugu otsa saigi. Kusjuures üsna originaalilähedane, aga see ei ole brutaalne, aga see ei ole selline Hollywoodi mõttes nagu õnnelik, lõpevad teistmoodi, väga õnnelik lõpp. Et see ongi see Hiinamine, miks me valisime ka teistmoodi suhtumine asjadesse? Päikeseline muidugi me oleme vist 21. detsembril on ka etendus siis õhtul kell kuus ja siis ta lõpeb tund aega hiljem siis nagu saigi naerda, et noh, et äkki siis etenduse lõpus otsis nii-öelda nagu ütleb, et muuseas, lapsed nüüd algab. Meil on terve päeva, aga tõesti see võimalus on ka jah, et maailma lõppu vastu võtta näiteks teatris. Väga kultuurne oled. Vähemalt. Suur see inimesele on täna tähistada, nii see on. Aga lisaks hiina traditsioonile hiina muinasjuttudele on selles selles loos ka niisugune Ameerika vana musta Ameerika bluusitraditsioon sisse toodud, et kes selle pea tuliks. Lavastaja Mart Koldits või kuidas sellega oli? Elisa, mäletad. Jah, see on mardi selline idee, kuidas seostada ja kaloreid Tal oli see, et Robert Johnson oli, oli kaks sest nii-öelda deltabluusimees siis lõppude lõpuks, kes ka võttis ühel päeval kitarriga, mitte midagi ei saanud ega osanud teha ja siis läks ilma rändama ja siis kui tuli tagasi, siis, siis oli meeletu virtuoos ja siis tal on üks lugu, on ka, on, on krossouts. Ja, ja siis sealt tuli nii-öelda ka inimesed hakkasid siis nii-öelda rääkimata siis ühel ristmikul siis oli vanakuradiga oli teinud sellise kokkuleppe, et ta annab verd kolm tilka verd, siis saab meeletu anda ja isa oli lugude jutustaja. Robert Johnson oli ka pime mees või, eks ole, et seal see keisri poeg, kes sinna metsaloomade lindude sekka läks, oli ka pime ja ja, ja seda võib väga metafoorselt võtta järsku vä? Atsionaalikud, täitsa täitsa loomulikku, mis selle, mis sellest Robert Johnson'ist sai, ma usun, et need, kes on kuulunud Robert Johnson, siis saavad aru, et mees ikkagi noh, kuskil kolmekümnendatel tehtud muusikat, see on nagu maru eriline, et see, kuidas tema kitarri mängis Ma olen, ma olen ka nüüd tema loomingut siis nii-öelda nagu kuulanud ja see on, see ongi see, et sina muutudki nii-öelda loo vestjaks ja, ja see on ikka hoopis teistmoodi, kui on lihtsalt linlann. See hinge äramüümise lugu võib-olla ei olegi nii vale, sest et Robert Johnson kuulub ka sellesse kuulsasse 27 klubisse, et need kuulsat muusikut, kes 27 aastaselt on siis siit ilmast lahkunud, et üks nendest on Nii et siis kuradiga sõlmitud leping Roht nii nad räägivad ja kes seal kõik järjest on hiljem Jimi Hendrix, Kurt Cobain, Jim Morrison, õli, Vanhase, Amy Winehouse. No nii ta on ja minul on nagu meeles, et, et see Robert Johnson, kui ta mängis kitarri, siis ta, kui ta lava peal olijatest olevat keeranud natukene selja publikule, et keegi näeks, kuidas ta võtab neid seal neid keeli, eks olete, et see on nagu mingi saladus olevat olnud, aga need lood muidugi lähevad ja kasvavad nagu lumepall siis kui natukene suurem, sulanud. Aga sihuke ränduri, moose kandi ränduri siis motiiv on ju läbi aegade olnud üks, üks ka üks jõulisemaid. Sa isegi Loore ju siin ennist rääkisid, kuidas sa lähed ka saades radade, sest sa nagu mingi palverännak ka ühtemoodi. No see on lihtsalt väga huvitav, et noh, et ma olen ise olen ka praeguseks 27 aastane aga, aga las see jääb, aga see on, see on lihtsalt, see on hästi tore, kuidas vahest on nagu selline võimalus nii-öelda nagu loodud, et et saad minna ja kuulata nii-öelda nagu teiste lugusid ja siis need nii-öelda nagu ise edasi kanda ja muutuda ise ka läheks, jooksis ja mul oligi, eelmisel aastal käisin, olin 10 päeva, olin Istanbulis kaasas, oli mul väike seljakott minu ukulele, kellel nimeks pikku poiga ja siis mul oli selline mõte iseendaga, et et ma kirjutan iga päev seal ühe loo siukse loobiastmise. Ja siis igal hommikul käisin ühes ja samas kohvikus hommikusööki söömas ja siis. Ma hakkasin oma selle Hommikusöögi eest ja siis ma ütlesin, et kuulge, kas see on okei, et ma mängin teile ühe loo siis ja, ja siis järgmine päev järgmise luues, esmaspäev, teisipäev siis juba kolmapäeval, kui ma tulin linna pealt tagasi, siis juba kuule, Loore, tule siia tagasi, ühesõnaga selline lugu, et näe, siin on kohviku omanik, et tema on jõudnud kuuldused, et siin käib üks tüdruk, käib Ukuleeled mängimas, tahtis sinuga tuttavaks saada, väga tore. Ja siis igatahes jõudsime siis sinnamaani, et kuule, et noh, et, aga kas sa tahaksid siin kontserdi anda? Väga-väga tore, et millal ma lähen nüüd järgmine teisipäev, lähen ära. Teeme nii ja siis oligi, kirjutasin 10 päeva jooksul 10 lugu ja ja siis lõppude lõpuks oli mul seal kontsert, kuhu ma siis kutsusin kõik need inimesed, keda ma siis sain seal tundma nende 10 päeva jooksul ja lõppude lõpuks noh, seal on, tänavad on ju nii-öelda ühe auto laiused ja siis see oli nii tore oli vaadata, kuidas. Rahvast oli nii palju, et siis kui tuli takso tuli, sõitis seal ülevalt mäest alla, takso pidi seisma, rahvastaks kahte lehte laiali ja siis edasi. Ja siis ma seal tegin ka elu. No võta jah, oma pikku paiga kätte ja kuulame lugu siis. See on siis tõestisündinud lugu. Ma räägin sulle loo, kuidas käisin ühel linna seal naisi või on, nad on kõrges hinnas, mul tuli vastu mees suur ja karvane ning pakkus, et me võiks ju minna üles terrassile. Siis tutvustad, mulle ise esines kui kunn ning ütles, et mind ootab ees üks suur suu suur-suur-suur-suursaari inspiratleja. Inspiratsioon eest ära ja. Ta kuulas minu lugu ja vaikselt aktid öise Moidlar kavalalt viinamarjasõimises, peatas minule ja ütles jõuark, rež. Soverry, very very fresh. Nii vestlesime veel nii umbes ühe tunni, kuniks peadus tahad, võid näidata mulle suurt-suurt-suurt-suurt-suurt. Ma vaikselt pikku paika kokku pakkisin ja pikad, teatamata õhtu eest ära, siin ta kohmetus pisut ning väikseks poisiks muutmise küsis, miks ei võiks saada minut ühte suudlust. Ma ütlesin, et minu huuled teise omad on, nii et mul pole vaja tema suurt-suurt-suurt. Mingi lugu läheb veel edasi, nii umbes 24 tundi oli kolmapäeva varahommik. Mina magasin, kuni ühtäkki ärkasin selle peale, et vanamees oli seal minu koiku peale istuma. Kell oli viis, 51. Küsisin, et kuule, härra, mida teetsusi hinda vabandas ja ütles, et ma lihtsalt vaatasin, ma ütlesin, et parem vaadaku ta, et muidu saab minu käest ühe suure-suure-suure suured. Suurepärane Loore, sul on see lugude jutustamine küll väga hästi käpas. Tegid eesti keeles või pidid inglise keeles türgi keelele. Ma tegin ikka eesti keeles ja siis oligi väga selles mõttes, et see kujunes nagu selle õhtu üheks hittlooks, sest et nad nii lõbus mitte midagi aru ei saa, inspiratsioon on esimene sõna, millest ma aru saan, jõle kihvt keel on. Ja siis siis noh, aga ma pean ütlema, et tegelikult see meesterahvas, kes mulle sinna koiku peale istus, siis ta paar päeva hiljem helistas mulle, ütles, et kuule, ma viin su nüüd kohvi jooma, vabandas ette ja taha ja nüüd ta on, ta on tegelikult on väga, väga tore härrasmees, aga noh, lihtsalt keskeakriis ja need muud asjad tuleb hele naine kuidagi põhjast ja pikkade jalgadega. Inspiratsiooni andis. California on ikkagi nats teistsugune koht kui islam õudselt. Absoluutselt kuigi kuigi väga-väga maagilised kohad, on mõlemad Et ikkagi California kuidagi tõmbab sinna või mis, mis seal nagu on, et see on nagu suve, eks ole, põhjalifoniekvaaling. Seal no mind esimesena lihtsalt hämmastas lõpuni see, see loodus, mis seal on, sest et lähed ühele poole, on, on suured künkad, mäetipud on lumised ja siis lähed teisele poole, siis on sul ookean ja siis lähed järgmises suunas, kus on siis suur kõrb ja, ja see kõik kokku on lihtsalt imeline ja need inimesed on lihtsalt nagu väga mitte nagu, vaid päriselt. Väga avatud ja õnnelikud. Ja see, kogu see mõtteviis mulle. Mul väga kõlab kokku, räägitakse, et ameeriklased on sellised keep smiling ja ot võltssõbralikud, et mul oli täpselt sama tunne või noh nagu kuidagi sihuke noh, nagu hirm pisut nagu selle ees, et noh, et lähed sinna ja siis noh nagu ikkagi sihuke, aga, aga ongi see, et, et nii New York kui, kui ka, siis nii-öelda nagu California ehk siis nagu need äärealadel nagu kuidagi inimesed on palju, open Maindide open, hallid, aga, aga seal keskel vist pidid olema. Issand, see kõlab halvasti. Aga noh, seal seal keskel siis pidi olema jah, niimoodi. On on inimesed, on pisut imedamad. Eks neil on siis nagu omad väärtused põhiväärtused, millest nii-öelda nii-öelda väga tõsiselt kinni hoitakse, vanasti liiguti, eks ole seal kunagi hästi ammu, eks ole, vist hobustega seal vist liigutakse autodega, et kas, kuidas sa seal liigud, sa pead, on sul seal, võtad sa seal nagu auto või saad sõbrad, sõbrad viivad sind kuhugi, kuhu vaja minna või saab seal lihtsalt koha peal olla kuskil, kui räägime Californiast. On liikumisvahenditeks on metroo, jalgratas, tallatakso kindlasti ka auto ja rong. Ma arvan. Lähme veel muusika Manume, kuulasime just suurepärast esitust Loore Martmalt, aga kuulame ära nüüd ka selle legendaarse kitarristi Robert Johnson, kes siis salvestused on vist kõik, need on hästi vähe, neid on kuskil siis 30.-test aastatest ega, ega tal tõesti pikka iga ei olnud, 27, nagu meil siin jutuks oli, oli siis tema jaoks nagu see viimane eluaastaga kuulama, kuidas Robert Johnson kõlab. See oli siis Robert Johansson bluusilegend ja nii edasi. No vot selline, kuidas see Hiina ja sihuke siis Ameerika mustade bluus kokku sobivad, et te olete nüüd vaadanud ka neid proove, et klapi viga. No meil on laval on täiesti valge mees etenduse jaoks ehitatud sigarikarbist kolmekeelse kitarriga ja padrun nägiga, nii et paneme ida ja Lääne kokku, saamegi Eestis Von Krahli teatris lasta tüki. Selge, räägime veel konkreetselt, mis siis teie panus sellesse tükki on see üks siis tõesti järgmisel kolmapäeval esietendub ja seda mängitakse ka veel jaanuarikuus. Eks ole, et mis te, mis te teete, Loore, sina siis siukest nagu muusikalist. Mina olen jah, see on nii-öelda seekord sihuke kuulaja rollis pigem ja siis ja siis ole näidanud mardil lavastaja siis mingisuguseid lugusid välja otsida ja aga lava peal on, nagu ma ütlesin, et ott on siis selle isetehtud kitarriga ja siis seda mängib ja siis on igasugused erinevad helid, mis nii-öelda toetavad tekitavad tunde, et on ööja tekitavad tunded, on tänav ja selline toetav. Et seal ma saan aru, et, et on ka niuksed õudsed momendid täitsa olemas. Ja siis kulgeb Kerge õlu tuleb Tollole, aga ma hoian sul käes. Ei, mul on praegu käed täiesti jumalast juba hõivatud, et mul on siin käes siis kuulus või juba legendaarseks saanud siis kollane vaip, millest me alguses vist Ja ega ei ole ja ja see on tõesti väga selline muljetavaldav ja kes tahab teada, milline see do vait välja näeb, siis ma postitan pildiga Facebooki raadio kahe ja siin me oleme lehele, seal on teha, on veel, ma vaatan sulle öökullide süsteem ja siis igasuguseid põnevaid asju, et praegu pole isegi selge, kas tuleb sisse sellega tegeleda ju tükk aega, aga need ei tea, kas see kollid tulevad meile mängu ei tule. Ongi nii, aga ta väga uhked igal juhul. Aga Erki Noolega on juba probleem lahendatud, Erki Nool on olemas. Piiksu teil on vaja leida või, või osta siis piiksud? Ma vaatan, siiani. Ei ole leitud, keegi saab aidata, kellel on kodus piiksutaja, siis palun võta Evega ühendust. Piiksutaja on üldse meil tegelikult on seal üks natuke selline poe või tehasestseen, aga me ei tahtnud niisugust päris poe tiiksutajat võtame, tahtsime leida midagi muud, mis teeks samasugust häält, aga me ei ole siiamaani leidnud. Ja et siia võibki jääda nagu uppuda lugema, aga enamus enamus asju on vähemalt juba lahenduse leidnud, et siin on see Mulle meeldib see, et seal all on teha tööd, Eestis on, on vaja teha laiskvorst. Laiskvorst tähendanud ka nii, kas kas teha või osta, vaatame veel. Kus saab vorsti poest. Nii ongi, jah, meil on, meil on selline turust, see on ka plaanis, kus müüakse näiteks laiskvorsti, mis on nii laisk, et ei viitsi isegi vanaks minna. Ja siin teisel pool tegelikult on ka, et siin on siis kostüümid, et ma saan aru, et kostüümid on ka sinu, siis. Sinna pole jõudnud väga palju kirjutada, sest et kus tiimid jääb meil väga viimase hetke peale, kuna vahetusi või rolle näitlejatel mitmeid siis peabki vaatama, et paljad üldse jõuavad vahetada. Et selline veel päris kõva trenn ja kas on üldse mõtet pingutada? Sulle on ju, et pärast tuleb välja, et välja, et ühe, ühe asja ohvritest ei ole aega vahetada. Ja et piiksutaja, siis kallid kuulajad, kui teil on ja ma ei tea, kas on veel mingisugune asi, mida võiks inimeste käest küsida, plaadimängijatel enam vaja ei lähe loomade toitu, et et loomade toitu. Seal on, meil on, loovad loomadest mängus tiiger kull jänes, ah, ja koni. Ja ka põder kudeks koos istuvad laua taga, et tuleb selline õhtusöömaaeg. No mis lahenduseta selle Gerd Kanteri kõvaketas on siin kirjas, mis sellel leidsite, et, et see on juba nüüd ära vahetada. Leitud Gerd Kanteri ka seal olemas ja läheb turul müümiseks, see oli ikka väga vaja. Gerd Kanteri kõvaketas, Erki Noole, mis, mis seal nagu toimuma hakkab, toimub, see on tõesti selles mõttes, see on, see on nii tore, et väikestel lastel on, on kindlasti nagu oma, et nad jälgivad näiteks mingisugust nagu stoori laini, aga, aga täiskasvanutele on tõesti nagu see, et sa hakkad nagu mõtlema, et aga aga mida, nagu sümboliseerib üks või teine lugu. Et ongi see, et, et seesama, see poiss nii-öelda jutustab lugusid, mis on, mõned on suurema moraaliga, mõned on lihtsalt nii, et mis ta ise nii-öelda nagu teinud ja näinud on ja, ja ongi nii, et need on ka täiskasvanud, näevad jällegi nagu teise külje jäänud, et see on nagu seesama raamat, ma ei tea, kas te teete helde puu ühest puust, mis kasvab ja siis tema või siis mis on minu vaieldamatu lemmikraamat. Ja see ongi see, et väikelaps loeb seda kui nii-öelda, mis siis sai ratta aga, aga täiskasvanud juba hoopis muid asju välja. Aga seda ju öeldaksegi, et üks hea lasteraamat jaga, etendus peabki olema selline, et heaks teebki see, kui ka täiskasvanutel on seda hea vaadata. Et see Von Krahli jõulumuinasjutt seda siis on ja päris jõulumehed selle kohta ei saa öelda, ei ole jõulumune. Jõuluvana ei ole otseselt jõulujõuludega seotud, ei ole, aga jõulude jaoks nagu häid mõtteid on küll, pigem selle poolt, et siis kas aega maha võtta ja lihtsalt kuulata. Ja muidugi tegelikult kest Walt Disney teeb ja ka kõik oma asjad, nii et kogu pere ikkagi saaks tulla, et mehed saavad natukene paar nalja ja ja naised ja, ja siis noh, lapsed on ka ikkagi ära hoitud ja igaühele omavahel oma idee, kuidas, kas sinu on see juba mitmes etendus, et on, see on see nagu teistmoodi siin Von Krahli ka olnud teha või, või on ikkagi väga paljuski üks ja sama asi? Ei, selles mõttes on see noh, see on sedalaadi protsess, kus, kus ma olen kogu aeg olnud proovis ja kui me alustasime oktoobris, meil olid olemas ainult need muinasjutud, põhilood, mida me tahtsime kasutada. Isegi stsenaarium sündis tegelikult proovis. Et selles mõttes on seda laadi asi, et sa istud kogu aeg juures ja kogu aeg midagi Nukerdade meisterdada. Et sellest listist tuleb ka välja, mis, mis meil siin kõik vaja. Et see on selles mõttes noh, ühtpidi see on minu lemmiktöötlemisprotsess, sest asjad, mis ei tööta või mis, mis ei ole, mis laval ei oleks elavad, jäävad kohe välja ka teistpidi, seal on ka väga pingeline, sest ongi viimasel hetkel võib-olla võib-olla me ei saa seda süsteemi tööle või nii edasi. Neetses piksutajatel jätkuvalt otsige oma oma kodustega, me vahepeal nüüd piiksutaks natuke muusikat. Siin me oleme, oleme Loore Martma ja Eve Ormisson iga Von Krahlis. Siine, kuulasime Argo valsi, Argo valsi album on ka R2 nädala plaat ja Argo on siis Loore sinu klassi mitte klassi koolivend näiteks mingil määral. Ja kui me õppisime koos Viljandist, kui mina lavastajaks õppisin, siis üks esimene nii-öelda koolitöö siis oli Argo oli seal lõi muusikat laivis sellele lavastusele siis ja siis nüüd, kui ma olin eelmisel nädalal olin, olin Argo plaadiesitlusel siis kõik ilusad ja head ajad tulid meelde ja siis mul oli nii hea meel Argo pärast ja seda armastust, mis seal saalis oli, Argo ikke saadeti, siis see oli nii ilus ja mul on nii hea meel, Argo, sinu pärast. Ja et see plaat on neid valmis, on üks asi ja teine asi on see, et Von Krahli tundub, et see Viljandi Viljandis tulnudki värske veri on, on ka kuidagi niuksem mingi ümbersünni või. Või mingisuguse jaajaa siukse Puusti andnud. See on, see on puhtalt ainult energiaküsimus, et et meil on olnud jah see mõte, et kogu aeg endas nii-öelda kanda siukest nagu rikk, pressi, et, et tuleme uue energiaga ja ja ootame meie publikut nüüd kraali. Nojah, et sa oled ise ka nagu kõrvalt, nagu märganud, et siukest nagu powerit on. On kyll väga head, praegu tehasel kalorel juba Ukuleeled sügeleb käes ja tahab meile veel ühe loo teda ja Rõuks. Minu, minu rõõmuska, see, selle loo nimi on veerev elu ragin ja selle sõnade autor on Juhan Viiding. Ja siis, kui ma olen seda lugu olen teinud, siis ma ütlen, et ütlen, et mina, Juhan, saime kokku ja tegime sellise luu. Kell kolmveerand 12. Puude tüved on soojad. Soe. Kusagil on o ja. Miski on igavik. See oli nüüd selline väga mõnus jõulueelne mõtisklus päkapikk, 12 igavik. Läbi mõeldud kahe. Ta peab üle kuulama veel ka kindlasti, et jõuluajal sellist asja, mis korduvad, on ka väga-väga head, et kuidas te siis lähete nüüd praegusel advendiajal, siis jõuludele vastu, millised on teie nagu jõulud tulevad, ütleme niimoodi, üldjoontes. Rahulikult. Ilusad vaiksed tuleb puhkuse aeg, etendus on valmis, suur rõõm. Ja jagamerõõmu teistega siis pärast Krahlis. Meil käib praegu selline tõeline jõulueelne pingutus ja ilmselt siis, kui lõpuks 24. detsembril saate lauda istuda, siis võib juhtuda, et jätte võib-olla laua taga magama. Suurest väsimusest. Kindlasti mitte. Selline pingelangus, aga tõepoolest suur aitäh Loore Martma ja Eve Ormisson meile külla tulemast ja tõesti järgmisel nädalal, kolmapäeval, siis Von Krahli muinasjutud esietendus ja tõesti on võimalik, detsembris on võimalik veel jaanuaris sellest osa saada. Rõõmuga jah, ja kuigi kirjas, et see on lasteetendus, on lubatud sinna siiski inimesed vanuses seitse kuni 70 Ma arvan, et 70 80 täitsa, Küsitakse passi ei lasta.