Tere jälle head inimesed, kellel teiselt ikka kui Beethoveni sõbralt. Valsiga läinud korral lõpetasime valdsist katuseks jälle innustust, saame läbi proovitud tõsiasi. Uus aasta tuju tuleb kolmeses taktimõõdus ikka parem. Taburetki püsib täiesti vankumatult põrandal just siis, kui toetub kolmele jalale. Ometi võib sellel turnides minna pärast ei. Samuti võib habras olla ka valsi looja hing. Ei keerutame tänases saates valtsi, pigem uurime, kuidas on mõjutanud talente ümbritsev keskkond üsna kodulähedane, pealegi seisame nii Peterburi alleedel kui Haapsalu promenaadil näitusesaalides lahinguväljal kui haiglavoodi ees. Ja küllap jõuame otsaga sinnamaani keelt imestada, kui kandev küll on olnud meil eestlastel etendada ka siis, kui räägime suurte maade suurmeeste kujunemisloost. Paljukesi tuleb neist juttu teha ka siis, kui suurmehi kerkib vaatevälja vaid ühekaupa. Algavale rännakule kutsuti kaasa Märt Treier. Nii kõlas nooreestlase Gustav Suitsu üleskutsel revolutsioonilisel 1905. aastal. Kui palju seda lauset on sestpeale meenutatud ja ikka imestatud, kui vähe on see kaotanud oma päeva kahelisusest sajand hiljemgi. Ka nüüd, kui seisame küsimuse ees, mis on veel see päris oma tõupuhas ja rikkumata Eesti asi ja kui see miski olemas on, siis kas on meil küllalt jõudu hoida seda elus? Või siis vaid eestlaste mure on, muretsevad ka suured ja suurte mured ei ole vähemad, sest neilgi on kombeks end võrrelda omasugustega. Ja kui argumente nappima hakkab, pööratakse ikka pilk ajalukku, et sealt meelepärast tuge leida. Ajalugu, ent kipub ikka olema ajaloolase nägu ja kui väga ka ei püüta anda ühele või teisele ajastule mingit usutavat nägu jäävad alati alles väljendamata leid, vaata või lihtsalt maha salatud pooltoonid. Venemaa Euroopale isegi Eestile aastasadu müstiline paik teispool Peipsi ja siis ka siinpool Peipsid. Orlando fiiges on oma Venemaa ainelises eepilises uurimusloos Nataša tants kirjutanud. Kui mingi müüt üldse vajab paljastamist nimelt vaade Venemaale kui eksootilisele maale. Venelased on pikka aega kurtnud lääne publik ei mõista nende kultuuri, et lääne inimesed vaatavad Venemaad kaugelt eemalt ega tahagi uurida selle sisimaid nüansse, nagu nad neid uurivad, omaenese mõjupiirkonda kuuluvates skulptuurides. Ehkki see kurtmine on osalt rajatud põlgusele ja haavatud rahvuslikule uhkusele ei ole see põhjendamatu. Meil on kalduvus kanda Venemaa kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid, kultuuri getosse nimega rahvuslik koolkond, kus me ei lähene neile kui isiksust elavaid, hindame neid vastavalt sellele, kui hästi nad sellesse stereo tüüpi mahuvad. Me ootame venelastelt, et nad oleksid vedelikud. Nende kunst oleks tulvil rahvaluulemotiive sibulkuplid, kellamängu oleks täidetud. Miski pole rohkem takistanud mõistmast Venemaad ja tema keskset kohta Euroopa kultuuris aastail 1812 kuni 1917. Nad kõik olid samavõrd venelased kui eurooplased, peaaegu kõik need toonased suurkujud, nende euroopalike venelik identiteet olid põimunud ja teineteisest sõltuvad seega lahutamatud. Kui väga nad oleksidki pingutanud, olnuks neil võimatu üht või teist poolt alla suruda. Sooviti nimesid. Puškin, Glinka koogol, Tolstoi turgeeniuv Dostojevski, Tšehhov, Tšaikovski, Jaagilev, Stravinski, Prokofjevi, Ahmaatova, Nabokov, Pasternak, reepyn, Rimski, korsakov, Šostakovitši kandinski. Muidugi sai venelastest eurooplasi kasvatada euroopaliku haridusega. Selle mõte oli, et venelane tunneksin end ühtviisi kodus nii hästi Pariisis kui ka Peterburis. Haritud klass sai sel viisil tunda täieõigusliku kuulumist Euroopa kultuuriruumi. Tolstoi, Puškin, turgeenev, Tšaikovski, Diaagilevie, Stravinski. Kõik nad on ühendanud oma vene päritolu euroopaliku kultuuriidentiteediga. Aga nende tee kunstnikena oli ometi mättaline. Sageli just selle alguses, sest heast perest pärit noormeestel ei olnud kunstidega tegelemine sugugi kohane. Mõistmaks toonaseid dogmasid, kuulame, mida oli öelda kellelgi ametiisikul millalgi 1810. aasta paiku. Riigiteenistus tähendab Venemaal praegusel ajal eluteenistusest lahkudes läheksime nagu hauda. Aadlikule tähendas kunstnikuks hakkamine oma klassitavade hülgamist ja sundi end uuesti leida kui intelligent kelle kohuseks ei pigem teenida rahvast. Vähemalt majanduslikult oli iseseisval kirjanikul või kunstnikul 19. sajandi alguses siiski juba võimalik ellu jääda sest raamatute ja maalide turg oli juba avardunud. Puškin näiteks oli üks esimesi aadlikke, kes hülgas riigiteenistuse ja tegeles kirjutamise kui äriga. Sellele vaatamata käsitleti tema otsust alandava teona teenistuskorra rikkumisena. Pole siis ime, et ka muusiku elukutse ei olnud moodsate aristokraatide silmis suuremat väärt. Nikolai Rimski korsakovi vanemad sundisid oma poega minema mereväkke. Muusikaharrastus oli nende silmis võrdne rohkem tembutamisega. Noormees jäi siiski tembutama ja nendest vigurdamistes sündis maailmale kas või näiteks see imeline idamaine Shere saad nagu on sadade teiste kõrval imetlenud muusikateadlane Aare Allikvee. Ei leidu vist kogu maailma muusikas sellele võrdselt teost milles tuntud araabia muinasjuttude fantaasiarikkust nii hästi ollakse tabanud. Modest mussarkski pistsid tema vanemad Peterburi Uncro kooli. Hiljem määrati ta Kaardiväeohvitseriks teenistusega priobriozenski polgus aga ei tulnud sealtki veendunud sõjameest, sest mehe süda oli mujal ja maailm ei ohvitser mussowskit mäletama hoopis teisiti. Meenugi siis esimesena või needsamad hirm kuulsad pildid näituselt, millest võttis aastakümneid hiljem omakorda kinni prantslane Morris Rawell lõi neist stseenidest palju mängitud, orkestreerinud. Vahest on pildid näituselt teinud selle poolmüstilise vene stiili määratlemiseks rohkem kui sajad teised mussarskit on muusikaajaloolased vene heliloojate ühenduse võimas rühm liikmeist pidanud enamasti ka kõige omapärasemaks subjektiivsete põhjuste kõrval objektiivseidki, mis asjaolu, et mussarski oli saanud euroopalikest kompositsiooni reeglites vähem koolitust kui teised või siis olles end koolitanud pidas ta ikka olulisemaks muud tundis vajadust kõnetada inimesi teisiti, olla lähemal rahvale tema enda sõnu kasutades. Mitte lihtsalt tutvuda, vaid vennastuda ihkan rahvaga. Kohutavalt suur soov, aga kui hea see oleks? Mussarski ihkas olla lähemal kõigele, mis seostus tema rahvaga ja oli rohkem päris kui need eelkäijast klassikut kokku. Juba seepärast ei hakanud ta Bachi, Mozarti ja Haydni pühaks peetust kunagi hoolima. Ehk annab muu Sorski mõttemaailmast mõningase ettekujutuse tema kirjarida. Samale psühhere saadi loojale Rimski korsakovil aastal 1868. Sümfoonilise muusika areng tehnilises mõttes on sakslaste töö nagu nende filosoofiagi sakslase töö, kes mõtleb kõigepealt teooria põhjalikult läbi ja proovib siis järele. Meie venelasest lend proovib enne järele ja lõbustab end alles siis teooriaga. Ehk oligi Musherski silmis just selline venelasest vend, kunstnik ja arhitekt Victor Hartman kes pärast kunstide akadeemia lõpetamist saadeti end välismaale täiendama. Kaheksa aastat rändas ta mööda Itaaliat, Prantsusmaad ja Saksamaad, visandas kitsee skiise, joonistas leia akvarell, ent koju jõudnuna armus kõigesse venepärasesse olnud siis imeta muu Searskis mõttekaaslase leidis ning tema eurokriitilist protestivaimu jagas. Hartmannile andekale kunstnikul oli antud elada vaid 39 aastat. Hartman suri, jõudmata saada nii tuntuks kui anne, väärinuks Kunstikriitik Vladimir Stassovil vene rahvusliku kunsti väsimatu linnustajal läks korda avada 1874. aasta veebruaris. Vähem kui aasta pärast Hartman Peterburis imperaatorliku kunstide akadeemia hoones varalahkunud kunstniku töödest näitus. Välja oli pandud kõik Hartmani Mitmekesise andeviljad, joonistused, arhitektuursed, projektid, teatrilavastuste kostüümide ja dekoratsioonide kavandid. Mussowskit võlus eeskätt lahkunud sõbra vaimukuse leidlikkus, milles sündis inspiratsioon ja juba samal suvel maailmakuulus klaveripalade tsükkel pildid näituselt. Seejuures see esimene ehk tuntuim pala jalutuskäik on tsükli ainus, mis ei ole inspireeritud ühestki maalist, pigem kujutluse, helilooja on siin ise mööda näitusesaale jalutamas. Aga kui jalutame mööda seda muusikalist näitus pidi edasi vaatab meile vastu juba selge inspiratsioon Hartmanni loodust genoom nagu kääbus või pisikeste kõverate jalgadega pähklipureja. Mida sellise väikese ebardiga peale hakata, kuidas ta nootidesse panna? Muuseas, kee kirjelda niiviisi või päkapikuige rikku välimust, vaid püüab piiluda ka tema hingeellu. Puuduvad märkmed sellest, kas oma helilooja sõbrandest lugu pidanud Hartman pidas ka ise plaani maalida musserskit. Lõuend, millelt mosserski enamikes õpikutes kogumikes ja kavalehtedel vastu vaatab, on pärit teiselt diamärksa tuntumalt loojalt. Hilja reepynilt. Tähendusrikas on sellegi kunstiteose sünd. Juba 1871. aastal sai noor reepyn tuntud Moskva ärimehelt Aleksander Prahavtšikovilt tellimuse hiigelmõõtmeis maalile slaavi heliloojad. Maalil pidi koha leidma venelased, poolakad, tšehhid nii elavad kui surnud. Kui reppin tahtis maalile jäädvustada ka mussarskit, vastanud tellija. Ärge risustage seda maali igasuguse prahiga. Selline lause reetis mõndagi või lausa kõik helilooja laiemast mainest oma ajastul. Mozarski talenti ei, paljudel tunnustamata seest kiiskas mõne teise mosserski kombel samuti vene heliloojate ühendusse võimas rühm kuulunud, kuid paljude hilisemate muusikateadlaste poolt suisa diletandid staatuse välja teeninud helilooja nimi. See oli selge viide tseesar köile. Reppin siiski maalis mussowskit aga 10 aastat hiljem, 1881. helilooja surma-aasta talvel. Nüüd oli Mozerski ära kulutatud tervise tõttu juba haiglapalatis. Joomarlus tappis helilooja märksa varem, kui talle elupäevi jaguks. Et alkohol oli toitnud suurt talenti. Aimates Mozovski peatset lõppu oli jällegi kriitiks Tassov see, kes tegutsema asus ja suure kunstniku kohale tõi. Nii helilooja, seal lõuendil, istubki, surmaväsimus näos, pilk seletatav 1000-l moel, viimse frakina seljas laenatud halat. Aga repi nõudis oma auvõla tasuda. Kevade esimestel päevadel Mozovski lahkub. Kui just taevastes kontserdisaalides samu teoseid ei mängita ei saanud kunagi teada, kuidas tema klaverile seatud maalikunstnikust sõbra Viktor Hartmani maalidest inspireeritud muusikalise pildid orkestrile seatuna kõlavad. Nagu öeldud, pani orkestri Mozovskija Hartmani ainel aastakümneid pärast mõlema surma Kelama prantslane Morris Ravel. On vähe olnud neid ajastuid, mis on nõnda loomulikult põiminud omavahel kunsti muusika kui seda oli impressionismi. Tõsi nagu juba kord varemgi tähendatud, ei soostunud Rawell ise end Impressionistiks pidama. Aga ajalugu hiljemgi omatahtsi pildistamisega tegelenud ka märksa tõsisema Isaisus, kui seda on inimese enese soov end määratleda tõe pärastades, siis müüte ja vastupidi, lahustadest tõde. Mussarski härra veel Venemaa ja Prantsusmaa. Tänapäevased moesõnad Mistral või Depardieu ei saa arvatavasti kunagi nõnda kõnekaikse komando tundvat sisu kui see sajandeid treenitud vaimne kultuuriline ühendus mille eesmärgiks oli anda vene Harritlastele kodutunne nii Venemaal kui Pariisis. Ja nüüd seisab see kaksikvaim ühel mälestusväärsel aastal üsna Moskva külje all vastakuti. 1812. Aasta, mille tähenduse vene koolilapsed õpivad selgeks esimeste seas. Napoleon varrodino, ränk koht isamaale, karmid lahingud ja Napoleoni taandumine. On tähelepanu väärne prantslaste sissetung Venemaale tegi patrioodid küll lihtsõdurist talupoegadest küll, aga kaugeltki mitte kõigist aadlikest. Nõnda päris keiser Aleksander augustis 1812, kes kõige ärevamad hetki vürst Sergei Volkonskil aadlike meelsuse kohta ja sai vastuseks. Teie majesteet mul on häbi kuuluda sellesse klassi. Neil on vaid sõnad. Kas oligi siis nõnda, et mida tugevamini püsiti väliste mõjudeta oma maa ja rahva küljes seda suurem oli ka valmidus minna. Kogu 19. sajandi vältel jõutud Venemaal paradino tähenduses üksmeelele sõja seletamisele pinnale peamiselt kaks kuvandit. Sõda kui rahvuslik vabastus ja kui keisririigi pääsemise kehastus. Toi, sõda ja rahu kõnetab meid nii aadli kui pärisorjavaatenurgast ja see on tõeline rahvuslik draama. Teisel püstitati hiiglaslikke monumente võiduväravaid, mis mõistagi pidi paljult kiitma Vene keisririigi vägevust. Püstitati ju lahingu 20.-ks aastapäevaks Peterburi palee väljakule Aleksandri sammas. Tongist mother, raam, muist sellest ilusti uhkusest raiuti mujalegi, näiteks nootidesse. Kas tunnete ära, mille või kellega on tegu? Nagu Nikolai Rimski korsakovia modest, mozzarski vanemad leidsid Tšaikovskit, nende poeg Pjotr ei peaks tegelema teenbutamisega. Sekkovski õppis õigusteaduskoolis ja tema vanemad ootasid temalt kooli lõpetamise järel tsiviilteenistusse astumist. Ei Tšaikovskit peres ei olnud muusika põlualune, pigem seda armastati väga. Aga sellest ei pidanud siiski saama mehele väärilist elukutset. Ja ometi sai Saige särav poeg keisririigist isamaale, sest avamänguga 1812 müüristekovski ühtlasi kindlamaks ka keisrivõimu. Muidugi on teil õigus, kui kuulate kõlamas prantslaste marseljeesi. Ei saa olla selgemat viidet prantslaste vägedele. Maailm tunneb ridamisi heliloojaid, kelle partituuri pidi on võimalik peatagdaktilt astuda, et sealt kindlale sisule selgeid viiteid ja tähendusi otsida. Meenutagem siin või sedasama mussowskit, kus klaveripala portreteeris ise maali või siis suurt sümfonistiectorberlioosi oma fantastilise sümfoonia, ka programmilise muusika meistriteosega, mille juurde kord samuti Uuda loodame. Või siis Beethoveni sõbra üht suuremat sõpra Beethovenit ennast kelle revolutsiooniline keel tahtis samuti, et kuulajad tema loomingus selged viited ja vihjed üles leiavad oli Beethoven pühendanud oma kolmanda, alapealkirjaga heroilise sümfooniast Napoleonile. Ent hiljem kuuldeliselt paneb kvartalile, lasknud end keisriks kuulutada pettus Beethoven temas rebis partituuris pühendusega tiitellehe välja ja andis sümfooniale uue nime. Roiline sümfoonia komponeeritud ühe suure mehe mälestuse pühitsemiseks. Ja nüüd on see uhke, prantslaste sõtta mineku laul enam kui selge motiivina Tšaikovski avamängus. Prantslaste vägi on kuuluse kangelaslik, ühtegi solvavat märki vastase kohta ei tüki esile ka selles heroilises teoses, mis kiidab ometi Tsaari-Venemaa võitu Napoleoni, Prantsusmaa üle. Laiemas mõttes on iga suurem teos programmiline, sest helilooja juhindub loominguprotsessis ikka millestki konkreetsest. Nii on Tšaikovski ise öelnud püüdmatagi muuta muusikast arusaamist, eriti siis veel sellist märgilise tähendusega teost, luues helikeelt ülemäära keeruliseks või suisa abstraktseks. Teoses on muudki, mis suurema pingutusega meie silme ette lahinguid manab. Näiteks võimsad paugud, mis peagi kuuldavale tulevad ei ole kärgatused siiski pärit suurtükkidest, ehkki need väga sedamoodi näivad ja tõesti aeg-ajalt neil kõige suurejoonelisemate ettekannetel rahailised paugu masinad kapi võetakse. Lahingukerele annab iseloomuliku värvi hoopis üks iseäralik instrument, mis on suurem ka niigi hiiglaslikust suurest trummist tuntakse seda purska vene keeli kahurinime all. Oleme jõudnud avamängu 1812 finaal lõiguni. Et lõpp on ligi, peavad prantslased lõpuks vene ülemvõimu ees taanduma. Kuulake, kui kujundlikult on helilooja selle viimse tõusu, seejärel allavandumise ja siis Isamaa otsustava võidumuusikasse pannud. Kas panite selle ülistava finaali lõpusirgel keset neid võimsaid kärgatusi tähele veel üht meloodiat, meenutab see teile sedasama siin. Erinevalt Joosep haidmist, kel endal õnnestus luua muusikaline materjal, millest sai hümne Austria keisrikojale hiljem Saksamaalgi on Pjotr Tšaikovski siin finaalis vastukaaluks marssali esile Vene keisrikoja hümni vaid kasutanud viiuldajast vürsti Aleksei Fjodorovi Cherrvovi ja õukonnapoeet Vassili Žukovski ühisloomingust sai Vene keisririigis juba aastal 1833. Aastaid enne Tšaikovski sündi. Veendunud keisrivõimu toetajana kasutas helilooja seda teiseski oma teoses slaavi mars, seal kõige lapse vilksamisi end enam kui äratuntavalt. Iseenesest ei ole hümni muusikalise materjali tsiteerimine teostest täiesti tavatu nähtus. Meenutagem siin kas või Jakama Putšiini. Ma tahan patriarh slaid stseeni, kus Ameerika ohvitser pingerdun oma kodumaad kiidab. Ja ehkki siit võiks kanduda nii muusikalise kui tekstilise materjaliga kuhu iganes. Lubage, Beethoveni sõber otsib Tšaikovski juurde, jäädes jällegi seoseid. Meie Eestimaaga ja leiab neid ridamisi, vähimagi pingutuseta. Lööthoffeni sõber, sõber. Võtame või seiga noore Tšaikovski muusikaõpingutes sajandi keskpaigast samal ajal kui Tšaikovski õpilaseks Peterburi õigusteaduskoolis võttistaga klaveritunde Karl Friedrich Karellilt, kellega tegu. Harjumaalt Haiba kandist pärit pärisorja Jakob Jakobsoni pere järeltulijaga. Karl Friedrich kui vanim poeg peres näitas end juba varakult andeka muusiku koorilaulja ja organistina. Ajapikku võrsus temast Moskva ooperi esimene tenor Kiievi Smolenski kubermangu kapellmeister ja Peterburi õigusteaduskooli muusikaõpetaja. Sealt siis kokkupuude tšenkovskiga. Kindlasti ei ole kohatu lisada Karl Friedrichi nooremast vennast Filipp Jakobist saini Nikolai esimese kui Aleksander teise ihuarst ja salanõunik takkapihta. Tõele au andes ei pea Tšaikovski pereringist välja astuma, et seosed ilmsiks tuleksid. Beutrolli vanuselt pere teine laps oma venna Nikolai kõrval. Need kaks pere noorimat sündisid veel 10 aastat hiljem kaksikud modestianatooli Neist. Viimane oli sama sajandi viimase kümnendi alul paar aastat Eestimaa asekuberner võõrustades 1891. aastal siin lühiajaliselt ka oma selleks ajaks juba üleüldise kuulsuse saavutanud vanemat venda. Eestisse toona muidugi Vene keisririigi koosseisus Eestisse jõudsid mõlemad esmakordselt juba aegu varem 1867. aastal. Pjotr oli toona 27 aastane Moskva konservatooriumi noor õppejõud seitsmeteistkümne aastane vendanud tooli aga Peterburi õigusteaduskooli, sellesama, mille vanem vend läbi käis. Juuraüliõpilane. Õigupoolest oli nende haapsalu sattumine pooleldi tööõnnetuse nägu. Nimelt olid vennad sama aasta kevadel sõitnud soove oma suvi seal veeta, kuid rahapuudus tõid nad tagasi Peterburi, lootuses sealt lähedastelt puhkuse jätkamiseks raha laenata. Õnnetuseks olid kõik, kellelt võis laenule loota, isegi Peterburi suveks maha jätnud. Hädas vendadele meenus nüüd Anatoli kaksikvend modest, kes huvitas Haapsalus. Alles jäänud veeringute eest, ostsid nad kolmanda klassi laevapiletid. Haapsallu. Olgu öeldud, et viletsaim reisija klass tähendas reisi lahtisel laevatekil. Ehkki tuulest ja vihmast trump esinuina Haapsalu nad siiski jõudsid. Aga see oli alles sissejuhatus mõnusale ja töökale äraolemisele. Kuulake just oli Haapsalu midagi muusika keeles mäletada. Ei olnud see nii siis juhuslik muusikaline vahepala. Just sellised helged emotsioonid kirjutas Tšaikovski helidesse mälestusena linnakesest, kuhu ta pärast rasket reisi oli jõudnud mälestusi Haapsalust prantsusepäraselt suveniiride apsal transkriptsioon orkestrile viimane, kolmas osa on saanud vahest Felix nendelt son partold eeskujul aga ehk hoopis muid kaalutlusi pealkirjaks sõnadeta laul. Pala helge meeleolu reedab, et järelikult pidi see olema heliloojale paik, kus ta end tõesti hästi tundis. Ülla parase uurimustöö eelmise sajandi lõpust räägib meile detailselt, kuhu helilooja ja tema vend Haapsalus oma sammud seadsid. Holmil asuvas sadamas sõitsid vennad Suur-Lossi tänaval, kus lisaks nende vennale modestile oli suvitamas ka nende õemehe ema Vassili ta ujuda või lesk Alexandra koos kahe tütre Sophia ja veeraga. Algul teatusidki vennata Võõduvite juures majas, mis asus praeguse Bernhard Laipmani büsti juures. Mõne aja pärast, kui rahamured lahenesid üürisid kolm venda Suur-Mere tänaval väikeses aiamajakeses kaks tuba. Nende maja asus praeguse sanatoorse kooli juures suur mere ja neidude tänava nurgal asunud maja hoovis. Ta Võõduvite majale niisiis väga lähedal. Selles aiamajas leidis Tšaikovski loomingulise rahu. Võime olla uhked, et just siin kirjutas ta tähelepanuväärse osa oma esimesest ooperist vaiewood. Eesmärgi oli ta sõnastanud kirjas libreto autor ei lähe Aleksandr Ostrovski-le. Selle suve kavatsen pühendada puhkusele esimese orkestreerimisele. Seejärel loodan talve ja suve jooksul kirjutada ülejäänud. Tšaikovski suutis enamatki visandada lisaks Tseene ooperi teise vaatusesse. Vaatamata vintsutustest tulvil teekonnale Haapsallu sai helilooja siin ka puhata, mis ometi ei tähendanud tühipaljast laisklemist tagant kihutavat loomingulist kirge võistlejaid kovski tunda juba seetõttu, et läbimurre suurde muusikasse oli saabunud nii värskelt. Kaks aastat varem olid jõudnud suurema publiku ette tema karaktertantsuorkestrile ja aasta eest esimene sümfoonia talveunelmad. Ja nüüd viibis ta siin Haapsalus, et ergutada oma esimest ooperit, mis esitusküpseks kaks aastat hiljem. Jätamegi siinkohal helilooja Haapsalu rahus komponeerima ja võtame tema ja tema lähedaste meeleolu jälle vaatluse alla tulevad korral. Lisaks teeme teid tuttavaks eesti soost mehega, kelle roll Tšaikovski teekonnal maailmakuulsusele oli ehk suurem kui teiste kaaskontserte oma kokku. See mees, kelle setu praegu on, on osutanud tšenkovskile äärmiselt suure teene selle näol, et võttis kohe alguses saastast 1868 oma pühaks kohustuseks trükkida võimalikult kiiresti Tšaikovski teoseid ja kõiki teoseid mitmetes variantides mitmetes seadetes. Tšaikovski looming jõuaks võimalikult kiiresti nii Venemaa kuulajateni muusikuteni, aga ka ülemaailmse leviku saakse muusika. Sest see kõnealune mees tabas ära Tšaikovski geniaalsuse. Ja, ja see on tema üks kõige suuremaid teeneid. Kellest jutt, kohtume peagi taas suurmeeste mõtteid, vahendas Toomas Lõhmuste. Saate sidus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.