Enne määrnes jätkab 36 aastat pärast alustamist ikka sama õnnelikult. Kuidas siin lauldigi iga ahela elus antakse vaid kord võimalus, ära maga seda maha. Vanus on üks asi, aga veel õnnelikum on see, kes oma eluunistuse täide suudab viia tunduvuseteistele ootamatu või kummaline tahes. Selle mehe jaoks sai võimatu võimalikuks see mees, insener Joseph äärmal Strauss tegi nüüd juba rohkem kui kaheksa aastakümneid tagasi teispool ookeani ühe seni võimatuna tunduva teo. Tüüris ja ehitas kulunud väravas silla üle kuldvärava lahe San Franciscos ja riis niimoodi täide oma unistuse vaid aasta enne siit ilmast lahkumist. Ilusat pühapäeva ikka vikerraadio Helgi Erilaid ja algaski järjekordne. Meeletu kullapalavik algas Californias 19. sajandi keskel Põhja-Ameerika läänerannikule voori spikki, vankrite karavane läbi metsikute mägede ja ohtliku indiaani hõimude maa. Sierra Nevadasse siginesid raudteed kui nõiaväel ja sügavatesse pensionitesse peitunud jõgedele kerkisid tammid. Oli aeg, kus mitte midagi võimatuna ei tundunud. Veelgi varem, augustis 1775 sõitis läbi praeguse kuldvärava lahe väike Hispaania laev San Carlos kaldal, Hispaania kuningliku laevastiku leitnant Don Juan Manuel Ayala esimene valge mees, kes niimoodi merd mööda siia jõudis. 1776. aastal tekkis praeguse San Francisco kohale taanlaste asula Jerva põena. 1846 Ameerika-Mehhiko sõjas vallutasid selle asula ameeriklased ning aasta pärast nimetati ta ametlikult San Francisco ks. Kuhu siis läänerannikul, kullake, maardlad avastati, saabus San Franciscosse igasugust rahvast, kullaotsijad täitsid linna siis veel põhjatud, porised tänavad, väikesed võõrastemajad, saluunid ja kiirelt siginevad kasiinod. Elu S ja raha voolas. San Francisco lahte hakati kutsuma kuldväravaks kõõl Ren käit sest see Itviis California kullaväljadele. Praegu tundub see minevikku vajunud aega ühekorraga. Nii julm kui romantiline igatahes kasvas ja arenes. Seiskas kiiresti lääneranniku tähtsaim sadam. Tänu kullale ja raudteele. Kõik läksid friskasse. Niimoodi laulis pluusi ta Memphis Minni kunagi San Franciscost. Kahju küll, kuid seda varast õitsenguaega ei meenuta linnas enam suurt midagi. 1906. laste aprillikuu 18. päeva varahommikul peaaegu täpselt kell viis ja 12 minutit raputas kogu San Francisco piirkonda tugev maavärin. Tõukeid oli tunda lausa 470 kilomeetri laiusel alal ning siis ka naaberosariikides ja Sisemaal Kesk- Nevadas. Kõige tugevamini värises maa San Francisco lahe ja lahe kaldal seisva linna all, nagu hilisemate uurimustega kindlaks on tehtud. Kuid värinast süttinud hiigeltulekahjud jätsid peaaegu kogu linnast vaid varemed järele ja ligi 700 inimest hukkus. Muidugi ehitati linna mägistele tänavatele uuesti üles San Francisco-le nii iseloomulikud romantilised puumajad. Toredad lahtised trammid sõitsid peagi kolinal ja kellade kõlinel küngaste sd alla ja üles. Linn kosus ja kasvas ning selle erinevaid piirkondi hakkasid ühendama üle San Francisco lahe ehitatavad sillad. San Francisco Peeemmlul. San Francisco linn rajati lausa poolsaare tipus laiuva legenklikule õlale ja seda ümbritseb kolmest küljest vesi, vaikne Nokian, kuldvärava väin ja San Francisco laht. Linn laienes aga ka maa-aladele, mis jäid teisele poole San Francisco lahte ja kuldvärava väina ning ühendusteedeks oligi vaja sildu. Neist kuulsaimaks on saanud kuldvärava sild, nõudengeid mõridž üle kuld väina, mis ühendab San Francisco lahte Vaikse ookeaniga. Rajamine siia tundus täiesti võimatu tööna. Veelahe oli liiga lai, vool liiga kiire ja salalik, vesi liiga sügav, põhi, liiga mudane ja pehme. Ometi olid paljud läänerannikul elanud õpetatud mehed unistanud silla ehitamisest üle kulda Väina. Möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel suutis üks mees selle unistuse tõeks muuta. Õieti on neid tähtsaid sülile, seal koguni kaks sildu, mida kaua aega maailmas kõigevägevamat, eks peeti. San Francisco Õucklenud Mei prints üle San Francisco lahe Õucklendi mangol nõngeid, bridž, kuldvärava sild, õhklendeibriits lahe sild on üks pikemaid kõrgeid terassildu kogu maailmas ligigi 13 kilomeetrit. Üks selle sillasambaid, see, mis lahe kõige sügavamas osas seisab olevat veel suurem kui kõige suurem Egiptuse püramiid ning selle ehitamiseks olevat läinud rohkem betooni kui empaerseid pildingu püstitamiseks New Yorki. Niisiis tegu on kolossaalse rajatisega, mida on kutsutud ka terasest valatud sümfooniaks. Selle sümfoonia suur finaal siis lahesilla avamine leidis aset novembris 1936. Teise sümfoonia loomine oli siis ka juba alanud kuldvärava silda üle kuldvärava väina. Juba ehitati. Ühel ilusal päeval San Francisco lahe ääres jalutades otsustas insener seoses väärman Strauss, et kõikidest takistustest hoolimata võtab ta kätte ja viib täide aastatepikkuse unistuse, ehitab silla üle sügava ja salaliku kuldvärava väina. Strauss polnud mitte ainult väljapaistev insener, tema loomuses oli poeesiat ja tulevikunägemust ning need omadused olid talle abiks rajal, kui ümberringi aina heietad jääd. Straussi ei saa iial oma silda valmis, et mitte keegi ei ehita siiliga üle kuld. Tänavapaljudki on sellest unistanud, kuid ikka ületamatute takistuste taha pidama jäänud ja nii edasi. Kuldvärava silla konstrueerimine ja plaanide tegemine võttis neli pool aastat. Ehitust alustati jaanuarist 1933. Need õnnelikud, kes seda silda näinud on ja vähem õnnelikud, kes vähemalt fotosid on näinud, teavad, et tegemist on rippsillaga, mida hoiavad tabel tohutud jämedad terastrossid. Neid hoiavad omakorda kaks mõlema kalda lähedusse püstitatud terasest sillasammast, mille kõrgus on üle 200 meetri. Konstruktsioon, mis on ühtaegu elegantne ja kolossaalne. Kuldvärava väina ulatuvad ookeani tuuled ja ookeanilained, seda on sügav ja peaaegu kolm kilomeetrit lai. Lõunapoolse silla masti püstitamine oli eriti raske. Keegi polnud seni ehitanud säärast tohutut sammast otse keset avatud ookeani, selle tuuli ja torme väina põhja mitmekordsel uurimisel avastati õnneks, et just vajalikes paikades on see põhiväga tugev kaljune. Sellesse kaevati hiigelaugud betoonplokkide jaoks, millest pidi silla sammaste vundament saama. Töö käis umbes 90 meetri sügavuses lahe põhjas, koguaeg oli ohted, veevood võivad nii ehitusmaterjali kui masinad kaasa viia ja seda ka juhtus eriti sügistormide ajal, mis olid nii hullud, et isegi sillaehitajad jäid merehaigeks. Tegu oli rippsillaga, mida pidid üleval hoidma silla trosside kaablid. Suurimad, mis eales tehtud. Kuidas tõmmata pingule 27-st 1000-st keermest koosnevat ligi meetrise läbimõõduga silla kandetrossid, mille paigutamisel tuli muuhulgas arvestada ka vihmade ning California kuuma päikesemõjuga. Üks küsimus 1000-st. Golden käiti silla loojad seoses väärmanist Straussi ka eesotsas suutsid ometi need tuhanded küsimused lahendada ja õnneks taibata silla alla ka ohutusvõrk asetada. See olevat päästnud 19 sillaehitaja elu, kes vee sügaviku kohal kõrgustes oma tööd tehes tasakaalu kaotasid. Vanad moodustanud hiljem oma klubi. Selle nimeks pandi poolel teel põrgusse. Haafiei do häll. Viimane, need, mille kuldvärava sillaehitajad mais 1937 paika tahtsid panna, oli kullast, millest siis veel. Kuid kuld osutus silla jaoks liiga pehmeks metalliks. Need murdus ja kukkus lainetesse, mis tähendas, et ka viimane paika pandud need tehti terasest ega erinenud millegagi miljonitest teistest kogu selles tohutus ehituskunstiimes. Jääte meelo? Bluusimees aather Big Boy krudop polnud vist eriti San Francisco austaja. Miks muidu oleksite teinud laulu vilets vana friskav miin would fresko. Igatahes 1937. aasta 27. mai oli neljapäev. Sel päeval kõndisid San Francisco lased esimest korda üle just avatud uue kuldvärava silla kokku umbes 200000 inimest ja järgmisel päeval Päeval lõigati pidulikult pooleks lint ning autode vool sööstis sillale täites kõikus sõidurada kolm ühes ja kolm teises suunas. Hiljem oli aga kogu silka sellel päeval vaid jalakäijate päralt. Alles kolmandal päeval algas sillal tavapärane liiklussõiduteed, autodele kõnnid teed jalakäijatele ja ajaleht kirjutas. Inimesed, kes elavad San Francisco lahe sääres, imetlevad uue kuldvärava silla jõulist raatsejad lihtsat elegantsi ning seda, kui fantastiliselt ta oma ümbrusega sobib. Nad imetlevad õueehituse erinevaid ilmeid selle sooja ja elavad sära hommikupäikeses, selles seaduslikku hääbumist, tõusvasse uttu, selle imelisi varje enne päikeseloojangut. Selle öist ilu tuhandete lampide säras. Seda silda võiks kutsuda kuldväravavalvuriks. Niimoodi kirjutati siis lehes, pärast körlen käidi selle avamist ja selle kirjatüki autor pidi lausa romantik olema või kujutas uus sild enesest tõesti erakordselt vapustavat vaatepilti võib-olla nii seda kui teist. See on siis krõõda free San Francisco laul aga kuldvärava silla looja, insener Joseph väärmas Strauss suutis oma unistuse täide viia ja võimatu võimalikuks teha. On olemas foto, millel ta oma uuel sillal seisab, sonib mantel eest lahti, käed taskus ja uurikett vesti peal. Tõepoolest ka poeet ja kirjutas pärast oma tohutu silla valmimist uudi. Maithaask on võimas, töö on tehtud, Strauss kirjeldas selles oma elamusi ning neid ridu lugedes tundub, et kuldvärava sild oli tema jaoks otsekui elusolend, kes tulnud ilmale oma loo ja mõtetest ja südamest kirjutas oma uhkest loomingust, mis jääb päikese alates aastasadadeks selle rahutu ookeani kohale seisma meenutades julgeid inimesi, kes teinekord eluga riskides tolle imeväärse ehituse valmis suutsid teha seoses vähemast. Raus elas veel vaid aasta pärastama silla valmimist ja avamist. Ta oli oma elutöö teinud. Maailm jääb teda selle järgi meenutama, kuid kuldvärava silla lähedale püstitati talle ka mälestussammas, millele on kirjutatud seoses viis traus 1870 kuni 1938. Mees, kes ehitas silla siin kuldsel väraval seisab tema loodud ja vormitud igavene Vikerkaar. Otsekui lubadus. Inimrass jääb ikka ja alati maailma valitsema. Kuldvõiks olla San Francisco ajaloomärk. California kullapalavik polnud päriselt veel alanudki, kui Ühendriikide armee kapten šanssi Fremond vaikset ookeani ja San Francisco lahte ühendava väina kuldvärava väinaks nimetas. See oli aastal 1846 maailma näinud kapten Freimandile nimelt meenutas paik kuldsarvesadamat Istanbulis. Üle Väine ulatuv kuldvärava sild seisab rohkem kui 60 meetri kõrgusel mere kohal, sest laevad peavad selle alt läbi mahtuma. Teise maailmasõja rajal sõitis silla alt läbi võimas reisilaev Queen Elizabeth. Sõjaväelased pardal laevakorstnate ja silla vahele jäi vaid pisut üle meetri maad. Tohututes sillatornidest, vägevatest kaablitest ning ligi kolme kilomeetrini ulatuvas pikkusest hoolimata mõjub Kölden, käid rips, selge õhulise jäälegantsena. Muidugi olin, kiusas Raussil selle erakordse ehituse loomise juures ka konsultante abilisi. Muuhulgas arhitektide paar ärvingija keeldasud Moro, kes soovitasid silla viimistlemiseks ATK stiilielemente alter eelingute toeks asetati tagasihoidlikud postid, mis esid üksteisest piisavalt kaugel ega seganud autojuhtidele avanevat vaadet. Laternapostid olid saledad ja pikad ning hooldasid üleval sissepoole. Sillapostide neli vägevat risttala kaunistati vertikaalse Soonestikuga, mis päikesevalguse ja varjud elavaks muutis. Sama elementi kasutati ka postide külgedel ning rõhutati niimoodi nende tohutut kõrgust ja värv. Kuldvärava sild on alati säravalt oranž olnud. Arhide Morrow valis just selle tooni, sest see sobis silla ümbrusega hoopis paremini kui traditsiooniline terashall või must. Kui Ühendriikide merevägi oleks oma tahtmist saanud, siis oleks kuldvärava sild musta ja kollase triibuliseks värvitud laevadele paremini nähtav oleks. Silda kattev värv pole sugugi väheoluline asi. See peab kogu ehitust kaitsma soolaste ookeanituulte eest, mis terase roostetama panevad seetõttu kaetiga kuldvärava sild kogu ulatuses. Kõigepealt kaitsekihiga, seejärel värviga, mida aastate jooksul uuendatud on. Arhitekt hõõrunud Morrow kirjutas projektijuht Strauss üle 1935. aastal oma nägemusest silla värvi ning valgustuse kohta. Ta väitis, et valgustuse valimisel tuleb arvestada nii ehituse tohutuid mõõtmeid kui selle väärikust. Kuna sild oli nii suur, arvas Morrow, et mitte kõik tema osad ei peaks ühesuguse tugevusega valgustatud olema. Näiteks sillatornide ülaosa ja tipud võivad olla vähem valgustatud, et jääks mulje, nagu kaoksid nad hämaratesse kõrgustesse ja näikseid niimoodi veelgi pikematena. Ja et tegemist on väärika ning suursuguse ehitusega, pole vaja kasutada mingeid valgustrikke. Seetõttu, soovides Moro 1930.-te lõpus puhub kõige moodsamaid lampe, millel oli merevaigutooniline maa ning mis ei seganud sillal liikuvaid autojuhte. Aastal 1987, kui kuldvärava sild sai 50 aastat vanaks, paigaldati sillal uhke tulevärk ning tornid said hoopis tugevama valgustuse, kuid Morrow nägemust jätte tornide tipud saladuslikku hämarusse, et nad veelgi kõrgematele tunduksid. Seda nägemust austati endiselt. Kuldvärava sillale paigutatud udusireene üks sillakeskuses ja teine lõunapoolse silla torni kohal kasutati järjest 50 aastat. Nende sügav bariton juhtis sadu tuhandeid laevu läbi väina ning hoiatas ka San Francisco elanikke. Kui udu oli tõusmas ja linna endasse mähkimas 900 seitsmekümnendatel aastatel saiaga kahedoonilisest udu sireenist seljakeskuses äkivaid ühetooniline. Et mehhanism oli nii vana, polnud varuosi kusagilt leida leida ja 1985. aastal, kui ka teine sireen väsima hakkas, vahetati mõlemad välja. Uued udusireenid töötavad samal põhimõttel nagu esialgsed keskmiselt kaks ja pool tundi päevas märtsis. Selgete kevadilmadega võib neid kuulda teinekord vaid pool tundi päeva jooksul, kuid San Francisco lahe piirkonna suurte udude ajal juulist oktoobrini undavad nad isegi rohkem kui viis tundi päevas. Väiksematele päevade jaoks, mille paaridel pole raadiot, on kuldvärava silla udu sireenid lausa eluliselt tähtsad teejuhid siinsetel pikkadel halva nähtavuse aegadel. Kaptenid teavad, kuidas lahti sisse sõita. Silla lõunapoolse torni udusireen peab jääma vasakule ja sillakeskuse sireen paremale. Muidugi on kuldvärava sillal olemas ka tuletornid. Need aitavad nii laevu kui lennukeid. Algselt vilkusid punased majaka tuled, mõlema silla torni tippudes, 1980. aastal asendati, et punaste pöörlevate tuledega silla põhikaableid tähistavad samuti punased tuled. Eemalt vaadates on need otsekui hiiglase kaelakeed. Päevade jaoks, mis silla alt läbi sõidavad, põlevad silla all misel äärel punased valged rohelised tuled. Vaevalt küll, et see tulevärk isegi selge ilmaga Singesse alka trassi paistab. See vanglasaar seisab San Francisco lahes kuldvärava sillast siiski päris kaugel kuid on teada, et just Alcatrazi saarele püstitati kunagi California esimene tuletorn. Vangidele kontserte ei antud, kuid San Francisco s ümbruses on paljud antud paiku ja siin on mõndagi juhtunud ja suurt osa kõigest sellest on ka kuldvärava sild pealt näinud. Endaga on üht-teist juhtunud. Detsembrikuu esimesel päeval 1951 koitis selle ehituse tõehetk. Õhtul kella kuue ja üheksa vahel ei lastud sillale enam autosid ega jalakäijaid. Sestolia torm pani trip silla kõikuma nii küljelt küljele kui ülalt alla. Ei suuda küll ette kujutada, kui vägev see torm pidi olema, et ta sadu tuhandeid tonne kaaluva silla liikuma suutis panna. Ometi Sildon nii targalt projekteeritud, et oleks suutnud vastu pidada isegi veel kõvemale tuulele. Nii et dramaatiline, 1951. aasta torm möödus silla jaoks peaaegu jälgi jätmata. Keera Aron me ikkagi veel ees. Selles paigas on grandioosse, aurat, on kuldvärava silla kohta öelnud San Francisco psühhiaatriaprofessor, Jeram, Maato ja jätkanud on inimesi, kelle jaoks välimus, stiil, kõik sellised asjad väga, tõepoolest väga olulised on, ma arvan, tapjad lähevad kuldvärava sillale just seepärast, et see on Maieszteetlikult kaunis paik, kus nad saavad oma mõtte kiiresti ja valutult teoks teha. Kui inimesed kõrghoonete katustelt alla hüppavad või end maha lasevad, siis avaneb hiljem teiste jaoks päris kohutav pilt. Kummaline küll. Enesetapjaid, kes sellele mõtlevad ning valivad enda jaoks säärase puhta tee. Vestlesin kord ühe inimesega, kes oli läinud enesetapu mõtetega kuldväravasse kallale ja küsisin, miks te just selle koha valis. Tema meelest on see imeilus paik suremiseks. Nii on sisustanud psühhiaatriaprofessor rõõm matta. Ja tulebki välja, et kuldvärava sülg on kogu maailma enesetapjate jaoks kõige soositon paik kaugel ees, Eiffeli tornist, Pariisis, embajastajaid pürlingust New Yorgis, Mihaaramäest, Jaapanis ja arroyaszeko süllast passadenas. Professor Ta on San Francisco kuldvärava silla enesetappude lugusid lähemalt uurinud ning väidab, et mõned selle tõve põhjused on hoopis kummalised. Näidete toomisest siiski hoidub, kuid on teada ka neid, kes kuldvärava sillalt alla hüpanud on ja imekombel ellu jäänud. Hiljem on Eeelland oli esimene, kes päästeti kolmandal septembril 1941. Mitmed pääsenutestan hiljem ka oma elamusi kirjeldada püüdnud ja ainult kaks on väitnud, et nad pärast ligi 70 meetri kõrgust õhulendu vette paisata, kudes veel teadvusel olid. Kokku on siiski vaid 26 kuldvärava sillalt alla hüpanud inimest eluga pääsenud. Viimane selline juhtum on aastast 1995. Sama aasta juunist alates ei avaldata enam kuldvärava sillal enesetapu sooritanud inimeste arvu. Selleks ajaks oli see arv täpselt 1000. Kuid see on vaid avaldatud number. Inimesed, kes silla läheduses töötavad, teavad rääkida, et tegelikult olevat see arv palju, palju suurem, vahest isegi kuni 300 inimest aastas. Aga see on kurb statistika, San Francisco on läbi elanud ka hoopis rõõmsamaid aegu. Oleks alles põnev olnud ringi jalutada 1000-le 160.-te lõpuaastate San Francisco Häid ässvere kandis, kus elegantset puust Victoria ajastu hoonete vahel ellu tõusnud 50.-te pyydnikest innustatud uus noor põlvkond kui keegi veel peaks mäletama. Nemad kutsusid ennast Hiipideks ja nende gurudeksaid eriskummaliste nimedega rokkbändid. Reitsul need Jefferson Tarblaim jääk võiks Silver Messenger Service hipid elasid oma õnnelikest kommuunides diaavalikult uimasteid ja elati heas mõttes vaba elu. Sageli küsitud hipi kontsertidel, kelleltki pileteid. Suured saalid olid marihuaana suitsust hallid. Seentel näitasid värvilised valgussõud kummalisi liikuvaid kujundeid ja pilte. Jaanuaris leidis kuldväravapargis aset suur vabaõhukontsert hõimude kokkutulek, nagu seda kutsuti teiste seas esines seal ka BIG vraderand Holding Company. Chaplini saatebänd. Oli niisiis lillelaste aeg tõenäoliselt hiljem tublisti idealiseeritud ajastu. Kuid tolle aja noored inimesed ei jäänud teistele rusikaga, vaid tõstsid käe ja ütlesid teis männid meiega lav. Nõuar selle loosungiga astuti Vietnami sõja vastu seksrahaks all. See on juba raskem loosung edasemadraakson tänase päevani jäänud kohutavaks ohuks noorte elule ja tervisele. Progressiga on siiski mõndagi muutunud, näiteks 67. aasta lillelaste suvel San Franciscos pekstud kaasinimesi ega tapetud selleks et järjekordne uimastidoos kätte saada. Laul on seda aega meenutama jäänud, kui sa lähed San Franciscosse, ära unusta lilli juustesse, põimimast, seal kohtad seal häid ja õnnelikke inimesi. Mõned vanemad hipid olevat ikka veel San Francisco AIDS i piirkonnas alles oma neli aastakümmet on nad väga tõenäoliselt imetlenud maalilist kuldvärava väina ning võimsat diagraatsilist oranži värvilist silda selle väina kohal mis ka maailmas ei juhtuks. Ookeanid ja lahed ja väinad püsivad ikka. Kui kauaks jääb püsima San Francisco lahe piirkonna sümboliks saanud kuldvärava sild. Seda vaevalt et keegi öelda oskab. Küllap ta loodusele vastu peaks, aga inimeste tegusid siin maa peal pole iial võimalik ette arvata.