Abba heliloojad vajasid 20. sajandi algul mõttekaaslaste rühmituse tuge ja publiku kõrvetamisest tulenevat impulssi. Ameerikas aga suutsid heliloojad rahvusromantilise pärandi maha raputada täiesti iseseisvalt, ilma demonstratiivsed grupeeringute kaasabita. Põhjusi on sellel mitu. Esiteks Ameerika ühiskond moodustus mitmete erinevate kultuuride segust ega laial pinnal juba tollal polnud ükski neist domineeriv. Ja teiseks piirjoon, mis iseloomustab kogu Ameerika 20. sajandi kultuuri. Ameerikast, puudub süsteem, mis tagaks heliloojatele või teistele kultuuri loojatele ühiskondlikku majanduslikku tuge. Kunst peab müüma iseennast ilma dotatsioonita ning seetõttu suurimaks ajendiks suurel muusikaturul on kuulajaskonna mentaliteet ja kunsti looja individuaalses Ameerikas. Suur helilooja on see, kes leiutab selle oma jutu. Kolmandaks, aga Purinte piinlik maailmavaade, mis Ameerika valgel rassil enamike taustal valitses jaheldanud heliloojaid liigselt suure kunsti viljelemisega hull ja pealkirja külge vaid andis suure vabaduse liikuda just ainult omaenese nina järgi. Ja seda ka Euroopas halvustatud nii-öelda madala kultuuri kihistus eas. Ameerika muusika vanaisa Charles airs, kes sündis juba 1874. aastal hülgas laialdaselt tunnustatud normid ning tungis vähemalt sama kaugele mõõtmatus muusikalises universumis kui kõige julgemad, tema euroop plastest kaasaegsed ennem kui ai soli kuulutaktigi, Schönbergi või Stravinski muusikast ning enne, kui ta oli kuulnud üleüldse midagi Brahmsi järgsest muusikast. Selleks lisaks oli tal järeleproovitud peaaegu kõik, millega meie sajandi heliloojad katsetavad Atonaalsus vaba rütm, veerand toonid, eriliste meetrumite üheaegselt kasutamine ja polütonaalsus. Alziza oli väikelinna, kus nad elasid, kohalik püha veidrik. Ta oli olnud kodusõja ajal sõjaväe orkestri juht ja oli samas Charlesi esimene õpetaja, kelle suuremaks õpetuseks oli, et muusikas pole mingeid reegleid olemas. Noor Charles kasvas selles eelarvamusteta õhkkonnas ja erinevate muusikastiilide puhevil kihistu pursk, kus ka tema muusikasse sisse väikelinnarohked. Pasunakoorid mängisid tänavanurkades eetritsu muusikat ning ta kuulas Ardunud seda kakofoonia, mida iga pühapäev endaga kaasa tõi. Iga puu all seisis mõni leierkastimees ja väntas oma muusikast. Igast erinevast suunast marssisid pasunakoorid mööda Barcavenüüsid lakutele sisse ja välja. Oleme ALSi lapsepõlves uuel inglismaal botnam kämpis. See mürtsiin oli kokku pandud kahest erinevast teosest alles 1912. aastal pärast Ailsi tormilisi õpinguaastaid Jeilis, mille käigus oli ta ennast püüdnud tulemusteta akadeemilistes raamidesse suruda. Koolist visati ta välja, kuna suvatses ameeriklaste kõige pühamat laulu koos kakofoonia ka mõnitada ja pidas oma suurimaks õpetajaks oma isa edasi. Ühendades läägete Emersoni, Ahothoni, roosipõõsaste ning lõpmatu teineteise armastamise maailma võigaste ja läbi lõikamata mooniatega pidi ta ühtelugu asuma kaitsepositsioonile ühel kontserdil karjuste vilistajate peale. Sinakur kuradi memmepoeg, kuuled sellesarnast maskuliinsus muusikat, siis kasuta oma kõrvu ka nagu mees. Maailmasõda tuli ja läks ilma ameeriklasi suuremalt puudutamata ja asus hoopis suure raha teenimisele kindlustuse valdkonnast. Ameerikalik ideaal. Tööst vabal ajal jätkas ta peaaegu hullumeelselt komponeerimist kirjutades teoseid. Näiteks on võimatu esitada või sümfooniaid, mille ettekandmine toimuks mäeaheliku erinevatelt tippudelt kuni 50.-te aastateni. Tema teoseid kanti vaevalt ette, ehkki Aims oma rahahunnikutega kõik korralikult välja andis. Inimesele, kes ta noodid puhtaks ümber kirjutas, jättis ta paberi servale märkuse. Mister Price. Olge nii kena ja ärge kaunistage mu muusikat, kõik valed noodid on seal kirjutatud õigesti. Ars polnud üksinda, kogu Ameerika kubises siis ja kubiseb praegugi oma korterinurkades, ahistavatest, heliloojatest, kes fanatismist muusika ees kõige kummalisemaid teoseid kokku kirjutavad selle eest mingit tasu saamata. Nende kaasajal peetakse neid idiootideks, kes ei oska raha teha 20 lasta pärast napakateks ning 60 aasta pärast neid pisut peast põrunud, eks kellest mõned ja teatavate mööndustega päris huvitavateks oma kretiinsuses osutuvad ning mõnedele suurtele heliloojatele individuaalselt vaimse kasvupinna annavad. Üheks neist on Harri Paad 1901. aastal ennastsalgavate misjonäride perre sündinud inimlaps kes oma vähemalt kummaliste vanemate käe all, selle asemel, et tegeleda kardinate vahelt naabrite elust huvitumisega ja nende järgi oma elujärjesättimisega. Lapse siiras tiinus muusika vastu panid harjutama nõndanimetatud punast orelit, mandoliini Kornetit viiulit ja lõõtspille. Ja seda kõike juba viieselt. Varsti ilmusid tegevus välja tummfilmid ning nendele muusika kirjutamine. Pärast seda kirjutab ta lustakalt igasugused rumalad tööotsad, millest ainult puupead naudingud võivad saada jaatepressioonike paar lohisevad enesetapuetendust ning pärast kolmekümnendat eluaastat, kui ma hakkasin kirjutama laule liipo sõnadele, pole mu elul midagi viga. Klassikalises mõttes komponeerimisest loobub paar 1928. aastal alustades hulkuri eru. Ta ehitas ise endale instrumente tihti valmis või leitud esemetest mälestas nad oma heliredeliks, kus oktav jaguneb 43-ks osaks. Paad kõikides asjades teisel arvamusel, mis puudutas Euroopa muusikaajalugu ning kuulutas, et muusika on erisõnade, helide, müütide ja tegevuse füüsiline kogemine. Ta lisas oma ootustele tihti tantsu ja teatrit leides idamaade muusikast sellele vastavat inspiratsiooni. Harrybaats elab oma elu vahetades pidevalt elukohta üle terve Ameerika, töötades mitmetes erinevates muusika kolleksites ja kõrgkoolides mingisugust erilist tähelepanu saavutamata. Tema looming on väga ulatuslik, samuti nagu tema instrumentide kollektsioon. Nendest pingutustest on alles paar kuuekümnendail aastail välja antud vinüülplaati. Needki ülidefitsiitsed paaksuli muide alles 1972. aastal San Diegos kirjade järgi täielikus üksinduses. Rõõmus ela yangi sõnadele on kirjutatud 1950. aastal. Patši küllaltki ebamaine helikõla avaldas nähtavalt suurt mõju eelkõige Jon Keitšile aga ka mitmetele teistele heliloojatele, kes neuroopas Austrias, Itaalias kui ka Ameerikas kusagil seitsmekümnendatel hakkasid uurima kahekümnendatel ja kolmekümnendatel aastatel Ameerikas kirjutatud varjatud muusikat. See on muusikat, mis kontserdilavadelt eriti tihti ei kõlanud ja mille loojad põikpäiselt oma radu kõndisid. Mõned üksikud neist tundsid teineteist, aga suurem seltskond polnud isegi omavahelisest läbikäimisest huvitatud. Gatesi lähedasemat sõpruskonda kuulus ka Conlon, kära järjekordne metsikus vaikelus elav kunsti looja, kelle ametlik sünniaasta on 1912. Teiste sajandi algupoole. Heliloojate kombel oli temagi saanud üle keskmise koolituse, mis oli ja on Ameerikas üsna kallis lõbu ning nõudis enamasti vanemate osalust selles operatsioonis. Vanematele nakkuse tõttu puudus nendel noormeestel seepärast igasugune enesealandus kompleks. Mitte keegi ei suutnud nende poolt valitud teesneid kõrvale kallutada. Raisku läinud poegadena ei tundnud nad ka suuremat kohustust oma suguvõsade lojaalne olla. Suurepärane ühendus, saada väga hea ja tugev koolitus ning säilitada samas oma individuaalne vabadus. Kolonel kära õppis Cincinnatis ning bostonis läks 37. aastal Hispaania kodusõtta Franco vastu võitlema ning ei tulnud ametlikult kunagi USAsse tagasi elades vaheldumisi Kanadas ja Mehhikos. Proovid kõige rohkem tuntakse on tema etüüdi pianoolale piano ola, Võrmeldas karovile uskumatult laia tegevusvälja ning seda eelkõige tehniliselt. Millisel teisel heliloojal on võimalus mängida interFrediga, kes igasu tehnilist nõudmist on võimeline perfektselt rahuldama näiteks mängima passaaza 175 noodiga sekundis või topeltoktaavi 80 noodiga sekundis ja neid veel päris mitmesuguseid mosoorseid, teatoonseid, seto akorde Krist sandus, Gates'i lähedase sõbrana innustas, inspireeris ta nende sõpruskonda üha kaugemale vabaduste ja võimaluste suunas. Selleks pole palju vaja. Tühjal laval seisab klaver, õigemini pianola lint pannakse ta sees rullima ning klaver kukub hullunult mängima. Vahepeal aga möödub teine maailmasõda ning terve Ameerika on ühtegi täis muusikat. New Yorgis õitseb Broadway oma sadade teatritega. Meelelahutus muutub toidupealseks aluseks demonstreerides puhta ameerikalikku elustiili. Hoogia tempo, meeletu kooliõpilased käivad ringi helepunastes rätikutes tennised, jalas. Kisa ja kära. Kõrvulukustav. Tänase päeva mõte võib aka geniaalselt kokku tõmmata. Autod võtavad järjest pikemaid volüümi hüsteeriliselt, plikad kiljuvad staadionitel närvivapustust pardal. Hollywood valitseb terve maailmamentaliteeti usulahud, kuulutavad teineteise võidu välja maailmalõppusid, nii et kalender on neid täis. Paiga näidelda pakkudes kõikidele paraja ase normaalsetele rohkesti kõhedad mõtteaed. Roodu eel kasvatatakse noori neidusid ümber. Meesterahvad siirduvad hotellidesse, mitte tantsima, vaideid sobivaid skandaal, ajakirjanduse hambus. Paisata Dallasest tulistatakse. Aga imelikudes tee keerduses. Broadway muusika leiab oma väljapääsu ka mujal kui ainult teatrites, klubides ja staadionitel nagu kösshini muusikagi paarkümmend aastat varem. Näiteks ööbing vöörlini pluuskaaess. Umbes viiekümnendatel aastatel hakkab Ameerikas maad võtma uus muusikastiil, mille suurimaks iseloomujooneks on muusikalise materjali võimalikkusele napp kordamine. Sedasama üht muusikalist fraasi tuhandeid ja tuhandeid kordi korrates võidakse saavutada üsna sarnane meeleolu, mida ameerika popmuusikaga kõiges oma suurepärasuses taotleb. Minimalismiga, nagu seda peamiselt Ameerikas viljeldavat voolu nimetatakse tegi algust Terry Riley nimeline meesterahvas koos oma sõpradega. Stiilipuhast minimalismi hakatakse kirjutama aga alles kuuekümnendatel ja sedagi esialgu elektronmuusikas. Steve Rich, kes hiljem on tuntuks saanud kui minimalismi suurim täht taevalaotusel kasutas oma varajastes teostes mitmesuguseid ühiskondlikult põletava süžeega lindi juppe, mida siis väheste muutustega lõpmatult korrutati. Kuniks materjal oli alguses seisust kuni tundmatuseni muutunud. Ka maod on aastast 1966. Meeshääl kuulub kellelegi Taaniel hämmile, kes 1964. aasta haarlemi rahutuste ajal politseile mõrva tõttu vahele jäi. Kuna politseile oli antud kõva korraldus kiiresti süüdlased kinni võtta, siis võtsid nad kinni kõik, kes natukene seal kohapeal varitsesid. Kuna ämm oli süütu ja soovis enese päästmiseks ja haiglasse toimetamiseks mis tahes hinda maksta oli ta ise sunnitud endale verendid korraldama, et politseijaamast pääseda. Käesolev inglisekeelne materjal pärinebki tema tunnistuse lõpust. Olin sunnitud oma jalgadest verd välja pigistama, et see sealt välja tuleks ja neile näha oleks. Raie jaoks on elu kõige suurem dramaatiline jõud. Kõige tavalisemate inimeste pisi kraagikas. Minimalism on üldiselt ennast kinni hoidnud tonaalsuse raamides. Üheksale põhjuseks võiks olla jällegi omapärane reaktsioon Euroopas tol ajal valitsenud serialismile millele vastupidiselt asendati rabavalt dissonantsi kaunilt kõlavate armooniatega ning matemaatiline arvutustehnika idamaise käsitlusega aja lakkamatust voolust. Näiteid, kus peamiseks ideeks on korrata fraasi fraasirühmi lõpmatuseni leiame tegelikult juba sajandi alguse Prantsusmaalt kus Ericsati kirjutas teose nimega Viksassioon kus ühte lühikest lõiku korratakse 840 korda. Oya nimega Philip klaas on väga tõsiselt võtnud harmooniate lihtsustamise probleemi ning laskunud selles enam-vähem algkooli tasemele. Peale toonikaia dominanti kosub dominandiga kasutatav veel mõnda juhuslikku läbi kulgevat funktsiooni. Kordad seda publiku transiseisundi. Nii. Teos ongi valmis. Klaasi loomingu põhituumiku moodustavadki ooperid balletid, mille kestvus on pigem pikk kui lühike. Ooperite süžeed liiguvad sürrealistlikke unede maailmas ja asetavad nii lavastaja eile kui ka esitajaile selle kaudu muusika lihtsusele vaatamata küllaltki kõrgeid nõudmisi. Ja nii umbes pool tundi edasi. Steve Rich siirdus instrumentaalmuusika valdkonda seitsmekümnendatel aastatel võttes oma tööd helilooja seisukohalt traditsioon semalt kui ehk ükski teine minimalist. Selle põhjal annab ennast tunda jällegi väga tugev klassikaline koolitus millele lisaks on ta uurinud aafrika trummimängu ja ravižhankari mõttemaailma. Nõutava tingimusteta esitus täpsuse tõttu, mis tavalisele sisse harjutama ansamblile tihti ääretult raske ülesanne on oli ka tema sunnitud juba oma karjääri algusaastail asutama oma ansamblid, kes aastate töö järel on võimeline esitama helilooja poolt ette nähtud nõudmiste kohaselt. Riggs soovib, et tema teosed oleksid eelkõige protsessid. Ta soovib, et teda pandaks ka tähele. Mõned minimalistlikud heliloojad ei või seda aktsepteerida. Soovivad lasta inimesel kogeda olukorda, kus nimelt ühte ja sedasama korratakse ilma mingite muutusteta algusest lõpuni. Rahi muusikas aga valitsevad tihti lihtsad, kiired meloodiad kauniks lihvitud helisev pind, mis kogu aeg kergelt ka muutub ning duur ja moll harmoonia aeglaselt edasi liikuvprotsess. Nagu ajavool. Üks teos, milles avalduvad Raisini humaanne seisukohavõtt kulga meisterlik kompositsioonitehnika on 1988. aastal kirjutatud Liferentreinz. Erinevad rongid. Selle aluseks on jällegi lindistused tema esivanemate häältega milles nad jutustavad oma elukohavahetustest, mis sõdadeaegsetele juudi perekondadele rohkem kui tavaline oli. Kuna Risi juudist vanemad olid lahutatud, sõitis ta lapsena pidevalt mööda Ameerikat koos tädide ja onude Karingi. Esinejad Neid on mitu. Peale otse esineva keelpillikvartetti lisanduvad lindi pealt siis veel tema lapsehoidjad, tädid, rongiametnikud, kelle tekst on raiutud tükkideks. Nii et järele on jäänud üksikud fraasid Chicagost New Yorki üks kiirematest rongidest, erinevad rongid kogu aeg aastal 39, aastal 40 ja nii edasi. Kõlavad tema mälus nagu lapsepõlve mälestused tükkideks raiutud killud. Nendele üksikutele fraasidele on ta lisanud rongiviled ning teksti peale täpselt rütmi ja foneetilise intonatsiooni põhjal komponeeritud muusika, kus üks lauseosa sulab teiseks sujuvalt koos rütmi ja helistikuga. Erika muusika, mille taustal nii selgelt hõõgub nii neegrite spirituaalidest õhutatud Rutum, džäss kui ka hilisematel aegadel New Eight elab niisiis eelkõige kahest väga vastandlikkus poolusest. Ühelt poolt nende loojate väga rõhutatud püüa individuaalsuse poole ja teiselt poolt otsene vajadus ennast kohe publikule maha müüa. Sellest tulenevad ka ohtrad, sidemed, popmuusikaga, seal kasutatud efektid ja võtted, mis teevad muusika suhteliselt kergelt seeritavaks ega lase muusikal liigsete tehniliste vormelid. Ta tahab jõuda umbes seitsmekümnendatel aastatel tekkinud New Page. Liikumine mõjutab aga Ameerika muusikat üha rohkem ja rohkem tonaalsuse ja lihtsuse poole. New Eight muusika pole küll kuigivõrd palju seotud New Eitšiga maailmavaatena vaid küsimuses on mingi pop ja süvamuusika piirimail hõljuv vool milles kõige aluseks on erinevate subjektiivsete ning müstiliste meeleolude teket. Heliloojaid, kes ameerikalik uuslihtsuse poole pürgivad, on mitu aga kaks neist saavutavad tähelepanuväärseima koha. Üks neist on 1926. aastal sündinud Morton Feldman, kes kuulus viiekümnendatel aastatel Keithi poolt rajatud rühmitusse, kus üritati muusikat rajada täieliku juhuse peale. Alexandra kaal teoste kohta ütleb Feldmann nii. Ma olen vaimustuses sellest muusikast, mis on täiesti sõltumatu teistest kunstiliikidest ja kindlusest, mis säärases muusikas peitub? Vastupidiselt Partsile, Aimsile, kellel teatraalsus ja muude kunstiliikide sümbioos nende komplitseeritud muusikal vahvaks põhi, toekson loobutakse uuslihtsuse rajamisel kõigist muusikat koormavatest ornamendikattest ning jäetakse kõik helide enda öelda. Feldman asus kirjutama teoseid, mis koosnevad lihtsatest õrnadest ja hapratest häältest. Nendes teostes. Juhuse kasutamine oli suure soovi. Lõpptulemus. Felmanni teosed on kirjutatud enamikes ruudulisele paberile, kus üks ruut esindab ajaühikut mida peab täitma kas vaikusega või üsna vabalt määratletud heliga. Näiteks võiks olla pikklestalöök kusagil instrumendi keskregistris. Juhuse kasutamine ei tõmba ometi teose koosvoidust ega tervikut allapoole vaid viib muusika vaikuse, määratlematu Atonaalsuse faktuurse eel arvamatuse ja detailsete juhuste täpse kokkulangevuse poole. Eriti just Felmanni teosed kõlavad nagu nende poolt suurelt austatud Anton Veeberni teosed mitte küll nende konstruktiivsuse, vaid hoopis määratlematu väikuse ja tiheduse konteksti pärast. Kõlavad nagu Weberni teosed oleksid vaikusesse pikalt laiali tõmmatud. George gramm on pärit näpalatsion vale-ist kuhu ta läbi oma ürgselt kumava muusika üha tagasi läheb. Sündinud 1929. aastal ja õppinud kompositsiooni Illinoisi Michigani ülikoolides sukeldub ta oma loomingus järjest rohkem ja rohkem minevikku. Tema suurteks eeskujudeks on debiicii maaler ja partok kellele ta läbi oma loomingu käe ulatab, tsiteerides neid, lastes neil läbi valguda oma hõljuvast helikangast neile vihjates ja traditsiooni kaudu lõpuks olevikus pinnale kerkides. Pardokile omapärase austusavaldusena on ta kirjutanud kaheosalise makrokosmose temalavdeff Music armastuse surma muusika. Seal kummitavad nii šopäen kui kaba. Krambi põlga ei visuaalselt ega teatraalselt muusikat. Tema partituurid võivad välja näha nagu ringid. Lõpmatuse maagiline ring või nagu ladina ristteoses krutsifiksi. Tema teoste esitajad peavad oskama vilistada, ulguda ja sosistada, klaveri sees, pitsikaatod mängida ja puupulgake seeläbi helisemate keelte tõmmata. Ning mis kõige kummalisem ja mitte kunagi fortes, vaid ikka õhkõrnas pianos, kus üksikud ohked ja kajad keset hägust kõla välja, maastiku peaaegu kõhedust tekitavalt müstiliseks maalivad. Sama tähtis kui suhe minevikku Ankrambile väga oluline suhe inimlikkusesse ja loodusesse. Nagu juba teoste peal kirjadki seda väljendavad. Einseln poissis of Child on laste ürgsed hääled. Oisoftavail vaala hääl, naeto formoons, nelja kuu öö, mis on kirjutatud Apollo 11 10. lennu ajal. Tema looduse suhe on peaaegu panteistlik. Sellest ilmselt ka hingesugulusmaakleriga. Moissei osade meil on kirjutatud 1971. aastal flöödile lestale ja klaverile koos antiikset detsembrile. Teos on inspireeritud vaalade laulust, mida krambolevad kuulanud kaks või kolm aastat peaaegu igal õhtul. Iga esineja kannab musta maski ET krambi sõnul maha tõmmata inimese identiteet sust selles looduse ühisuses. Ülevalt langeb lavale tumesinine valgusteose lõpuosas, mis kannab pealkirja siin oktaan Fowyendof taim. MereNoktuurn aegade lõpuks seisavad tähed L ja v mis krambi sõnul tähendavad letid vibraid lasta vibreerida. Teos ei lõpe klaveripedaali ülestõstmisega, vaid siirdub läbi viimaste klaverikeelte võngete tasakesi vaikusesse ning igavikku. Kust me tuleme? Tagasi?