Eesti sõduritund. Tähendab, 45. aasta 30. mail oli mul Leningradis mingis keldris oli sõjatribunal kus see 10 aastat kätte anti ja siis viidi meid Arhangelski oblastisse. Ja kui mu mälu mind ei peta, siis oli selle koha nimi, stants ja kosja kosja. Ja siis see oli nii julm laager, et. Kui keegi läks kurtma temale, et, et ei jõua enam tööle minna, siis see karjused Badek Haifašist uus ebaka. Ja oligi niimoodi, et, et 45. aasta suve sügise talve me töötasime seal meil oli 11 kilomeetrit, oli metsa minna 11 kilomeetrit tagasi tulla. Ja pealekauba siis see maha langetatud ja palkideks ja puudest tükeldatud müts tuli veel sealt vist paar kilomeetrit seljas kanda raudtee äärde, kast paar kilu, mõttetult kilumeeter või igatahes küllalt pikk maa, ma ei oska seda täpselt enam tagantjärele hinnata. Nii et 1200 meest sinna laagrisse viidi ja kevadeks oli meid elus kuskil 470. Nii et mina olin ka, niiet noh, käsi pesta ei saanud käekonditööl, käed olid nii, sõrmed olid nii kõhnad, et vesi jookseb vahelt läbi ja puupingi peal istuda ei saanud ka, kuna tagumiku peal mingid lihad ja enam ei olnud. Nii et ma kaalusin 45 kilo. Kes oli Eesti idarindesõdur? Mõnest viimase aja ajaleheloost, võib välja lugeda, et ta pole siiamaani lunastanud kodumaa kaitsmise ränka pattu. Ja mõne kirjutaja sulge oleks nagu juhtinud NKVD tribunali eesistuja kelle kõigega on võrreldud ja võrdsustatud viimastel päevadel Eesti rinde sõdurit ei hakka kordama. Eesti sõdur tegi otsuse, valis poole olukorra sunnil. Okupatsioonivõim alustas Eesti rahva hävitamist teovõimelise mast osast, kuid järg jõudis ka naiste ja lasteni. Juuniküüditamine 1941 tabas valusalt samuti eesti ohvitser konda suvelaagrist õppuste ettekäändel. Petseri kaitseliidu majja koondatud mehed arreteeriti. Läksid uksed lahti, siis kolm meest, üks oli ees, püstoliga selja taga püstoliga ja kolmas oli kõrval ja käed üles. Ja siis küsiti, kas foto on olemas? Öeldi jah, on olemas, sest ennem seda üks, üks üks kuu aega nauti igalt ühelt nõuti jälle kolm fotot ja füüsikafoto on olemas. Ja siis. Käed üles ja viidi selle lava alla. Seal oli see suur ruum, kaitseliidu saal ja sülesaalis lava ja lava all olid siis soldatid. Need võtsid siis ära relvad meie käest. Õlatot võtsid ära, ükshaaval, muidugi ükshaaval ja ükshaaval, need hüüti välja ja, ja muidugi, kui Altoni valmis teater valmis Bay puust üle, siis uus üdi jälle juurde ja all võeti, siis meilt võeti siis kõik raha, võeti ära. Sõrmused võeti ära, Tartsi karid võeti ära, kellel oli portsi karid? Suitsud võeti ka kurat ära. Nii et need sai diagnoosi, seal said, said raha mõtte, igalühel antis vähemalt kes harilikult rühmaülemad, need said vist 800 või, või, või 750 aga mõte? 263 meest. Eriti. Ja jälle mõtlen, kui palju nad said sa seda tavaliselt ja rahvaid tähendab, kui seal oli puhastust ära teinud, läksid ikkagi käed ülevalt. Vidi viidi sinna saali. Nii-ütelda ees on ikkagi kindlustatud, aga seal oli tehtud, kui on ka lahtine, nii et sealt võeti siis ära ja ja pandi siis jälle istuma, kuu põrandal istuma, saali saal põrandale istuma. Kas keegi ütles teile, mis teiega toimub? Mitte keegi ja, ja arreteerimisleem alla ei kirjutanud? Ma ei olegi olnud arreteeritud. Sellest ajajärgust on meile esitada mõtteid kahelt vennalt. Üks vendadest, keda kuulsite, alustas 1941 teekonda Venemaa surmalaagrisse. Teine vend pöördus augustist 1944 Tallinna saatja kaudu Eesti rahva poole. Esimene vend oli Eesti kaadriohvitser Oskar Uluots, teine vend, Eesti viimane peaminister Jüri Uluots, kes ütles oma raadiokõnes. Me kaitseme end praegu rünnakute vastu idast, nagu teevad seda meie vennasrahvas soomlased põhjas ja meie lähem lõunanaaber ning ajalooline saatus, kaaslane lätlased lõunas. Nende rünnakute taga ei peitu midagi uut, võrreldes sellega, mis me üle elasime aastail 1940 ja 1941. Ja siis läks sõiduks. Sõitsime Riiga. Ei ole juua mitte Dmitri, ühtki piiska vett ei olnud sel ajal saanud ja kange soe oli. No siis viimati, ma ei tea, kuidas, kuidas asi käib. Meil tuli loendus, tehti uks lahti ja siis aeti kõik ühele poole, aga otse kõik ja siis ükshaaval hakati lugema, kui palju on, teadsid palju, John, kas sul kõik on alles? No ja, ja siis selle kaudu siis me palusime, tuuakse meile vett ja siis saimegi, siis saame esimest korda vett, aga ämbriga toodi, siis tegime siis nii korraldades igaüks võtab kaks lonksu ja krinud täis oli siis jälle kaks lonksu, kui anda tühjaks pagulased kõik eestlased, tavaliselt kõik, kõik oli, kõik oli Eesti ohvitser, ei kõikunud mis kõik on farmis ilma tunnustada, ilma tunnusteta ja sellepärast nüüd auastme tunnus, mis lõkmeta peal need lõigati, lõigati kohe ära, tõkis lõkmega, lõigati noaga ära. Ja siis meil olid ju need, no ja nõukogude liidus enam ei olnud, nüüd jälle õlakud oli, need lõigati gara sõrmus vahet mulli tahtis. Ja ma maitsesin ütelda, toodak natukene, ma tegin ilaga, tegin sõrme märjaks ja võtsin sõrmus ära, andsin nende kätte. Need said sealt hulgast raha, kõik, kõik, kõik, kas, kas jagati omavahel ära finantssaidi ülemused ka. Ja sealt saadeti meid Riiga ja Riiast volimedest. Ja siis saaditi peab olema Riia ja Moskva vahel peab olema üks Tattoobina jaama. Sealt võeti meid maha ja mis siis tuli välja? Sinna tulid siis lätlased ja tulid leedulased. Ja me oleme kõik üks sama ešelon. Nii et kui me Riias olime, siis toodi Riia hoovis, toodi sinna ja lati hobisid toodi sinna. Nii et me olime kõik olime üks, üks, me oli pandud siis vene soldatid olid, olid kuulipildujatega ja püssidega ümberringi seal. Ja pandi meid rivisse. Ja meid oli rivis 1100 meest. Nii kõneles eesti ohvitser Oskar Uluots. Tema vend, peaminister Jüri Uluots ütles oma raadiokõnes augustist 1944. Ärgu keegi tehku mingit pettekujutust endale või teistele selle kohta, mis toimub eestistama vallutamise puhul idast on tungivalt soovitav end vabastada pettepiltidest ja pette kujutustest. Mitte üksikut isikut mitega üksikud klikid ja kihid, vaid esmajoones just kogu eesti rahvas on praegu surmavas hädaohus rünnakute tõttu idast. Ainult üks eeldus ja üks võimalus on praegu Eesti rahva ja kogu tema tuleviku säilitamiseks. See eeldus ja võimalus seisab selles, et ära hoitakse ja kõrvaldatakse Eesti maa ja rahva vallutamine idast selle ajani, kuni saabub rahu või vähemalt vaherahu Eesti ruumis. Seejuures vallutamise ajal idast tuleb mõelda vallutamist Nõukogude liidu poolt. No ja siis sealt oli siis 40 kilomeetrit, läksime jala. Läksime Juhnjova laagrisse ja sinna peale oli kirjutatud kuurort. Väravas väravas või värava peale kirjutatud kuulaat. Ja seal siis oli sarnane asi, et seal olid siis barakid. Meile oli seal oli üle 200 mehe, lätlasi meie juures ei olnud, leedulasega ei olnud ühtegi. Meil seal nii palju, kui meil ei olnud ja eraldi ära. Toodi süüa teatel naistel on niisugune Medemailistaga tsinkplekist tehtud tsev ümmargune pesukauss. Kus siis nõud pannakse sealses, tõstaks. Selle toodi sopi ja toodi siis 10 mehe peale. Viis lusikat. Kuidas saad süüa, lusikas on, aga kuidas saab, siis tegime niimoodi, et viis meest, Sevad, igaüks võttis kaks lusikatäit suppi andis lusika edasi ja andsime lusikaid edasi, viis jälle ära ja siis ei oleks, kui see sopp otsa sai. Leiba, toodid anti terve leib, kolme mehedalvist, nagu meile, ütleme see vormileib. Kuidas sa oled jagada. Siis murdsime sealt natukene natukene seeme ja ja siis seal olid need need seitsme 10 millimeetrised naelad. Võtsime siis ja hakkasime taguma ja tegime väiksed, niisugust otsa tegime laiaks, saaks nüüd veel sellega lõigata. Aga nüüd see valvurid seisid seal üleval pokud otsas ja kuulsid, et meil seal tagusime, eks ülemustele rääkis ja tulge, võeti meil naelad ka käest ära. Siis ei aidanud, kui ainult siis naeltega tõmbasin kriipsu peale ja kuidagimoodi jagasime leiva ära. No ja, ja siis ühel heal päeval, Meie laagri ligidal, no ütleme võib-olla üks, 20 või 30 meetrit eemal oli nende ülemuste kabinet ja seal oli raadio ja raadiost oli kuulda, algas sõda. Iga päev käidi kontrollimas seal üks hoovis, ta käis kontrollimas, need olid kaasas ka ja kontrollimas muidugi ilma relvadeta. Ja see küll mehed küsivad, nad on sõda alustanud, kas tõesti sõda või lausungite sõnagi? Batoobina jaama ja Juhnjova laagri vahel peaaegu võib-olla poole maa peal oli üks vene küla meda eestlased, sest kunagi näinud ei ole. Katused ei olnud Peal siis oli, mõnes kohas oli, muld oli sinna peale loobitud, ma mõtlesin, et see on üks maa maha jäänud küla ja ära reostatud. Et siin inimesi oli, äkitselt tulid, lapsed olid uksest välja, sea sealt olid Kauksustall sammast luksust, no siis on asi selgelt seal seal vene küla siis neile lastele ei olnud, kellel oli suur pikk palitu, kellel oli lühike jalas ei olnud, meie hakkasime vaatama, et, et kas on ka ühtemoodi saapad jalas, jalanõud ei olnud ööl sussi, teises alas oli mingisugusel saabas või midagi muud ei olnud, niisugust muljet ei põld ennem näinud ja seda ei saanudki uskuda, et seda võib maailmas olla, et inimest nii viletsast elavad. No ja nüüd minnes tehti peatus seal ja tagasi tulles tehti jälle peatus ja Üksküla oli rohkem selle võib-olla kaugemal kuskil küll olid seal kõlasid, aga selle tee ääres ei olnud. Ja siis seal oli ajaleht oli maas ja seal oli siis saime teada, et tõesti sõda on, sõda on alanud. Rääkis eesti ohvitser Oskar Uluots. Tema vend, viimane Eesti peaminister Jüri Uluots ütles 1944. aasta augustis oma raadiokõnes et säilitada meie maad, meie rahvast ja kõike, mis temale on kallis, peame võitlema. Aga on veel teine põhjus võitluseks ida vastu. Oma võitlusega oma verega ja kogu oma olemisega eesti rahvast tõendab tervele maailmale, et meie, eestlased ei ole nõukogude liidu osa ja mingil tingimusel ei taha Nõukogude liitu ka edaspidi kuuluda. Ma räägin vahepeal ühe huvitava juhtumise Siis, kui me hakkasime Krasnojarskisse tulema, meid toodi seal prakkidest alla, pandi õue istuma. Mees mehe kõrval viis meest kõrvuti, siis on kerge lugeda. Esimene, teine, kolmas, neljas korrutada ja siis on kerge lugeda. Nii. Ja sealt tuli üks naine. Ja käru oli ja ennad peal ja me niisama naljapärast küsisime, et oled eestlane vä? Olen küll. Aga aktsendiga rääkis eesti keelt. Keelati rääkinud, alad rääkida tohtinud. Aga ei tea, kuidas see nii juhtus, seda konvoid meie juures on, sest neid oli kogu aeg juurde ja silla, ta ja nendel polnud aega meile tähelepanu pöörata nii palju. Ja küsis naise käest, et no kus sa siis pärit oled. Just Peipsi tagant. Et meid toodi, Peipsi tagant toodi kõik ära. Hobusega jäine uduvisioonil Sovetski hobune. Ja siis ta ütles, küsis meie käest, et kuhu te lähete. Ja meie mehed olid välja uurinud, et me lähme Norelskisse. Ja naine hakkas nutma ja ütles, et kui te sinna lähete, surete. No ja siis oli sarnane asi, et pidi siis Närelskisse ja kes oli tehtud juba balti riikide sõjada vangidele ohvetitele eraldi barakid. Eestlastamis ühes barakis ratastel tüür palakest leedustesse barakis ja selle vahepeal oli vist siis traataed, nii et teiste meeste vangidega ühendust ei saanud. Ja meile öeldi ka, et, et nendega ei maksa rääkida, et et need on jälle vargad ja röövlid, et, et need pole head meeritega ja ka pool aastat, siis ei olnud seal aeda ega, ega ega ega tegemist ühtegi. Meile öeldi niimoodi. Conway ütles meile. Kui ideid on siia saadetud. Siis teie siia ka surete. Selleks on teid siia saadetud ja vaata selts. Rääkis eesti ohvitser, Oskar Uluots. Tema vend, Eesti viimane peaminister Jüri Uluots ütles raadiokõnes augustist 1944. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu oma rahva ürgset ja põlist eluruumi ja oma rahva vabadust. Meie vabadussõda jätkub praegu erinevates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike, kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluõiguse, oma eluruumi ja oma vabaduse eest on raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleks või ütleks teisiti. See oli, see oli kuratlik väljamõeldis. Kui ei täitnud normi, siis anti 300 grammi leiba päevas ja ja allub supikulbisuppi, sai siis kolm kord päevas, mis sa sellega elada, niisiis selle peale jäid need, kas nad surid ära või, või kus, kus nad läksid enam? Igastahes meie paraku ei tulnud ja siis oli veel niisugune asi, kui sa tegid nüüd, ütleme, tegid tööd tugevasti, tegid siis sa said toitu juurde antipirukas juurde. Aga see oli kahe otsaga mäng, sest see toitmis lisa sain, see ei, ei, ei katnud seda jõukulu, keda ma ära andsin. Nii et sa pidid kuidagimoodi seal hädas ja muud. Mõned proovisid ka akas tugevast töötagem, jah, said küll pirukaid juuri ja varsti olid, olid nässus mulle midagi. Asjalikku niisugune, et jälle brigaad töötas, aga ma ei tea, meil oli. Heideti vabrikut. Ja oli talvel lahti jäänud, seinad on seal üleval ja me käisime seal tööl. Ja kevadel jääde. Ja siis pandi meid selle trahvi see teadaande 300 grammi leiba ja, ja siis seda panevad. Meid oli 20 mees brigaadis. Ja kui su 10 päeva möödas asi on rohkem kui kaheksa meest kes läks haiglasse Kessori mao ja, ja, ja kus nad kõik läksid. Mina peaksin olema usklik vadivõimelisele selle Levada valima. Lehmad on? Seal oli, muidugi olid prügikastid ja prügikastidesse Need sorite kõik läbi. Sinna pandi küll jälle see lukud pandi sinna ette. Aga ega see lukku kuigi kaua ei olnudki. Olija lahti. Mina ühel hommikul varakult kella kuue ajal kell oli vist. Nii umbes. Hommikusöök oli kell. Hommikusöök oli kella seitsme ajal, oli enne sõda. Mina läksin prügikasti. Ja teen kaane lahti ja vaatan seal kalatükid, noh, ütleme üks, üks, viis senti pikad ja kala suurus umbes viis senti viis senti laiad ka, vaat niisugused tükid olid siin. Miks nad sinna toodud olid? Vaat seda ma ei tea. No mis siis muul minul muult, kui hüppasin kohe sisse ja tõmbasin klõpsti kinni ja ja hakkasin taskusse panema. Need olid suured kastid, niisugused suured kastid olnud ja ma püüdsin maoli maas, kus ma seal olin. Ja vaatan, prao vahelt tuleb kokk selle prügikasti poole. Rahule rõhule kogunenud. Et see mees minu juurde ei tuleks. Ja teate, mis juhtus. Ta oli üks viis meetrit, oli kastist eemal. Ja läks tagasi. Vaat ja mehas ained, Need 10 tükk oli 10 või 12 tükki, näid jälle kala tükkisi, panin taskusse ja läksin barakke, muidugi kõik korraga ära sõnuda. Ma sain iga päev mõne ainult ja Sindi ja et ma sain 10 päeva jooksul sain ikkagi natukene natukene toetust. Sest kui kokku oleks neid tabanud sealt, siis ei tea, mis mina ei kartnud, mitte seda, et Marss nüüd lüüa või, või mõni kopsu osanud. Vaat see mitte sellepärast, et oleks nüüd lüüa saanud või peaks seda, seda ma ei kartnud, see, see oli, see oli tühiasi. Ja nii, et mina peaksin täiesti usklik olema. Loiu uks sai Eeva. Ma tahaksin kodus olla kui viljapõld kollell ja kollakat pruunikat vilja tuulda. Sa ista ja kollakad, pruunikad, vill ja tuunida Sangista. Ma tahaksin kodus olla. Kui Kasemets kallenda ja kureparv taevavõlvi kodu poole puuri. Ja kureparv ta. Kodu uuri, et ta. Ma tahaksin kodus olla, kui lumevaip katab ma ja kuuskede härmata Andox kuupaistel hiilgava ja kuuske. Vabadussõjaaegse Scoutspataljoni moodustaja ja ülema Eesti laskurliidu asutaja kolonel Friedrich-Karl, pinka saatusest räägib tema poeg Eerik pinka. Ja 14. juuni hommikul äratas sky meid noorem õde. Ja ta oli siis kaheksa-aastane, tuli ukse peale hommiku kell neli, et mailis, tõuske üles, isa viiakse ära. Noh, ega ta algul ei olnud kohe-kohe teada ja kellelgi polnud teada, mis ülesandega. Neli meest meie majja tulid. Tõusime siis ülesse voodist ja noh, juba seal see läbiotsimine oli käimas, algul ei räägitud midagi, et meid tullakse ära viima või küüditama. Kõigepealt oli, oli nendel ülesandeks seal korteri läbi otsida ja süüdistati ja kahtlustati, et vot isal peab olema relvi, noh, temal muidugi ohvitserina omal ajal või tähendab, sõjaväes teenimise ajal olid omad relvad olemas ja aga siis 40. aastal, nagu uus kord ette nägi, tuli need ära anda, tunnistus, et talle selle kohta olid olemas, aga sellegipoolest pöörati kogu korter segamini, isegi madratsid seal katsuti ja otsiti läbi, et kas on kuskil relvi. Ja, ja kui siis midagi ei leitud ja kui nad sellega jäid rahule, et, et relvi siiski ei ole. Aga vahepeal oli veel üks niisugune esialgne ülekuulamine, olime, olime elutoas või saalis, nagu siis nimetati. Istusime kõik seal toolidel ja, ja siis otsiti läbi, isa kirjutas lauda, leiti viis kõrgema järgu kaelaskantavat Risti ordenit. Ja, ja siis veel tema, tema mõningaid aumärke ja fotosid. Ja tema portfell oli seal kohe käeulatuses. Turistid loobiti sinna portfelli ja muud asjad ka, mis, mis neid küüditajaid huvitas. Ja hiljem need võeti kaasa. Ja noh, selle järgselt siis jah, nagu teatati, et vot hakake ennast riide panema, et Tsiiteid viiakse ära, tagasitulekut enam ei ole. Meie vanema õega veel küsisime, et kas meid viiakse mahalaskmisele selle peale siis kostet ta ei, seda mitte, aga et viiakse siit Venemaa kaugematesse rajoonidesse ja enam tagasitulekut ei ole, et lähete eluks ajaks. No ja siis tuli, tuli hakata valmistuma selleks riideid ja kõike muud kaasa võtma, mis edaspidises elus vaja võib minna. Kusjuures ei öeldud sõnagi sellest, et, et perekond lahutakse tähendab, et isa eraldakse meist ja seetõttu said asjad ja riided suures osas koos pakitud. Imestab siiamaani paneb imestama jah, et, et kuhu me need asjad panime, ei olnud ju meil niukseid suuri tohutuid kohvreid nagu praegu käivad siin noh, välismaalt eestlased, kes käivad ja isal mõned kohvrid olid, millega ta käis manöövrit seal ja, ja vahest siin naaberriikides Soomes, Poolas, Lätis. Ja nii need asjad said siis pakitud ema oli sellest kogu sellest toimuvast oli küllaltki löödud ja nii tuli tuli minul koos vanema õega, mina olin, siis sain just äsja 13 ja vanem õde oli 15, tuli tuli see töö suures osas teha ja nii sattus meile jah, isa asju. Mida me hiljem seal toiduainete vastu vahetasime. Vahetamine oli ka küllalt raske selle poolest, et isa oli, oli suur tugeva kasvuga mees ja venelaste hulgas niisuguseid mehi oli, oli küllaltki vähe. Ja mäletan tema, tema, tema cover, kott, mantel ja ühed püksid, üks kohalik Seposti sära. Hiljem ja mantli Est saime seal neli puuda jahu. Jaa, aga mida tema meie asjadega sai seal laagris teha, see on muidugi täiesti küsitav. No mitte midagi ei saanud teha. Nii et kui see neli tundi oli, siis möödunud hommiku kell neli nad sisse tulid meile ja kuskil pool kaheksa, kaheksa, siis saime. Või oli see aeg täis majast lahkuda. Maja ees seisis väikene Kassai tüüpi auto vist. Ja siis laaditi meid selle auto peale. Isabel ütles, et noh, jumalaga, väike maja. Niisiis sõitsime sadamasse, sadamas seisid ešelonis küüditatute jaoks auto peale Tartus isa võeti esimesena autost maha ja olid eraldi ešeloni perekonnapeade jaoks. Ja auto sõitis edasi. Ja siis seejärel võeti meid autost maha ja laaditi meid siis loomavagunisse. Isa saatus selgus alles kuskil 90. aastal, kui avanesid arhiivid. Ja kui oli võimalus, tähendab tutvuda tema kriminaaltoimikuga. Nii et säält siis juba juba juba nähtus nähtustema paragrahv, mis tal määrati 58 13 ja siis tema 46. sünnipäeval see on 20. oktoobril 1941 toimus siis kinnine kohtuistung, kus määrati siis see surmanuhtlus tema 46. sünnipäeval, see oli siis sünnipäevakingiks. Sellest ohvitseri saatusest võib huviline lähemalt lugeda Eerik pinka hiljuti ilmunud raamatust kolonel Friedrich-Karl pinka. Ka drisaal, kus trellid akendel Ja raudtoks mis rõiviitu Päev pikk ja teeme. Et masin oli õigus, lastel kes ette kuuluta. Trelli tõuge. Jäi veel mäele. Ja ei, ega omaga leiva. Ära võeti vaeva. Ka. Sinu kõrget kivi müü, ka palju ohvreid nõudnud Sa siin esto üksi ma, ma maast lahutatu. Sa uskur, kabja karm pea. Maa. Kui Low juhus pääl Kadus on unistu. Vaid seinaviilu jäid ja. Sul lennuavamaaga arusaadav. Kuid siiski ta ma sinu. Elus on, soovin suund. Sõduritund ootab Eesti raadio aadressil teateid kahe rindemehe kohta. Arumäe Eduard sünniaasta 1928 pärit Pärnumaalt lahkus Eestist lennuväe abiteenistust lasena septembris 44. Viimased teated pärinevad Saksamaalt veebruarist 45 kui ta oli õhutõrjetagavarapataljonis vihmaris, kes teab tema saatusest. Kukk. Juhan sünniaasta 1916 pärit Avinurmest teenis ohvitserina politseipataljonides. Suvel 44 paigutati leitnandina 42. pioneerpataljoni koosseisus Emajõe äärde Peipsi lähedale, kus langes seitsmeteistkümnendal septembril 1944. Kas keegi teab tema teenimisest ja langemisest 44. aastal. Eesti raadio sihtnumber on e-null üks 100, Gonsiori 21, Tallinn. Kordan Eduard Arumäe, Juhan Kukk. Need olid siis kaks nime 6666 nime on jäädvustatud äsja trükist tulnud raamatus proov Patria, mida tutvustab okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni tegevesimees Peep Varju. Raamatu probaatria alguseks võib pidada 1960 kaheksandat aastat. See on siis täpselt 30 aastat gaasi, kui Läänes alustati kapten Aleks kurgveli algatusel langenud võitlejate auraamatu koostamist. Kreppisi poliitika uurimise. Komisjon lülitus sellesse töösse aastat kolm tagasi. Eesti ohvitseride keskkogu USA-s toetusel, kes andis üle oma andmepanga ja toetas rahaliselt selle raamatu väljaandmist. Raamatu koostajatena on märgitud kapten Alex kurgvel ja professor Herbert Lindmäe, kes on pika aja jooksul kogunud Eestis andmeid langenute kohta. Raamatu on toimetanud repressiivpoliitika uurimise komisjoni esimees Vello Salo. Raamatus on jäädvustatud 6666 nime. Need on mehed ja nende seas ka mõned naised, kes võitlesid alates 1941. aasta sõjasuvest suurima ohu vastu, mis ähvardas Eesti liiki. Nende jaoks oli selleks ohuks kahtlemata kommunistlik terrorirežiim. Raamatu koostamisel on osalenud tuhanded inimesed. Ja nende tööga ongi selle raamatu kujul saanud väärikas mälestusmärk nendele, kes langesid meie vabaduse eest. Kahtlemata on raamatus palju veel ebatäpsusi. Ja selleks, et neid kõrvaldada. Et uusi nimesid juurde saada, ongi raamatus toodud ära erilehekülg näidisega. Milliseid andmeid me vajame? Need andmed tuleks esitada repressiivpoliitika uurimise komisjonile. Meie aadress on Tallinn EE null üks 100 rahukohtu üks raamatut võib saada sellel samal aadressil riiklikult komisjonilt.