Tere hommikust, te kuulate kultuurikaja ja stuudios on maris Johannes, milles täna räägime. Baroki ja rokokoopidu rüütelkonna hoones. Berliini filmifestival on alanud. Kirke koordi uus tulemine. Meie filosoofiamaastikule esietendus Draamateatris rahvuskultuur ja raha. Sõna saavad Mai Levin, Jaan Ross, Hendrik Toompere, Arvo Alas, Tiina Lokk ja teised. Te kuulete kultuuri, kajab. Alates eilsest ehivad rüütelkonna hoone seinu paraadportreed ja toast tuppa jalutades meenuvad kunagised huvireisid Peterburi lossidesse. Meid tervitab maailm seitsmeteistkümnendast 18.-st sajandist, räägib kunstiteadlane Mai Levin. Kunstimuuseum on teinud muidugi varemgi stiili näitusi, aga sedapuhku me oleme läinud kaugemale minevikku ja nimelt baroki ja rokokoo aga niisiis ajavahemikku 1630.-test aastatest kuni 1770.-te 80.-teni. Niisiis vana head Rootsi aega ja, ja alates põhjasõjast ka vene aega. Meie eesmärgiks ongi olnud tuua vaatajani natuke seda ajastu aroomi, näidata, kuidas inimesed vanasti elasid, sest publik tahab ka seda väga näha. Nii palju, kui on muidugi meie võimuses. Eesti Kunstimuuseum on siinkohal olen väga tänulik paljudele oma sõsarmuuseumidele, Eesti ajaloo muuseumile, Tallinna linnamuuseumile, Tartu linnamuuseumile, Tallinna linnaarhiivile, Narva, Pärnu ja Järvamaa muuseumidele Teaduste Akadeemia raamatukogule, meie maakirikute selle eest, et nad lubasid lahkelt oma materjali kasutada. Sageli võtsin nad ära ka isegi oma püsiekspositsiooni test, sest selliseid näitasime tõesti väga, sageli uue, ei korralda, sellest näitusest peaksid olema huvitatud nii õpilaspublik. Neid on väga kasulik siia näitusele tuua. Aga muidugi me loodame, et ka meie teadlastele see midagi annab, sellepärast et meil on ees uus Eesti kunstiajaloo läbikirjutamine ja omada niisugust visuaalset tervikpilti. Asjast on ka uurijatele kasulik. Minul oli kõige üldisem ettekujutus sellest, et näitus peaks esitama nagu teatud eluvaldkondi, ütleme niisugust seda paraad poolt, ütleme, linnakodaniku elu, mõisniku elu ütleme tolleaegse vaimuinimese Literaadi tegevusse äri ja ütleme sakraalkunsti. Aga kahtlemata niisuguse näituse tegemisel on vaja meeskonda. Ja sinna meeskonda kuulusid mai levini kõrval kunstiteadlased Reet rast, Jüri Kuuskemaa, Helena Risthein, Tiina-Mall Kreem ja kujundaja Malle aga Bush, kes tunnistab, et baroki näituse kujundamine on temagi jaoks olnud tõeline koolituskursus. Kui peaaegu juba kõik valmis, alles siis ma kohe tunnen ise ka, kuidas erinevatest ruumidest liikudes teise tuppa, mis on siis niimoodi erinevate põhiteemadega kokku pandud, et kohe nagu tõesti ühest keskkonnast teise, ühest suurest klassist väiksema tähtsusega linnakodaniku elutuppa ja ja sealt edasi raamatukokku ja, ja need paraadportreed seal niisuguses tõelises, uhkes broklikus kõrguses, mida, mida me ka väga tihti pole maalide ülespanekul harrastanud väga põnev on, on teil juba? Mingid omad lemmikud ka välja kujunenud mingi kena detail näiteks tuua reetries teie olite rohkem nagu kirikute peal, kas te leidsite sealt midagi enda jaoks, mida te ütleme, et ennem ei teadnudki? Suur elamus oli neid armulauariistu ja muud sellist väärismetallist vara siia siia tuua ja neid vaadata. Ja, ja noh, kas lähed, küünlajalad, mis meil siin väljas on, nii põnevat sellepärast et see meister on pannud oma sellise hinge sinna ja seda ornament sealt välja välja tagunud. Aga samas nad ei ole sellised väga perfektsed, nad ei ole nagu mingi masina töö, vaid käsitöö, hõngan seal kõik. Kas ka teil on siin vallaga buss oma lemmikruum või oma lemmikasi? Mina võib-olla kartsin natuke kõige rohkem seda mõisatuba, et kuidas me selle ikka välja kanname või, või kuidas see nagu välja kukub, aga võib-olla seerum tegi niukse üllatuse. Mai Levin teilegi sama küsimus, lemmikud. Mulle tundus siin kõvasti olevat niisugust provintsi hõngu, ma tahaksin seda öelda provintsiaalne õli koguse põhja regioon, ka Rootsi või Venemaa, mis alles pööras näo Euroopa poole, rääkimata Soomest, mis oli ka nagu Rootsi provints nagu meiegi. Et kõik me olime väga niisugused provinslikud ja see provistlikus on omaette kvaliteet, ta teeb nagu selle materjali soojaks, ma ütleksin. Ta on muhe, see on see muhedus, mis võib-olla puudub nii tõesti kui me puutume kokku suurte meistrite loominguga, kes tegelikult seisavad üle oma aja üle konkreetse aja. Nad on nagu niisugused mingisugused igikestvad, niisugused kõrged kipud. Aga see on nii kuidagi ajaga seotud ja ma loodan, et see barokinäitus õpetab meid aru saama, et see provintsiaalsus teatud määral on, on nagu ajalooline või geograafiline või mingi muu paratamatus ja me ei peaks seda häbenema. Või tähendab, me peaksime olema julgelt rõõmsalt lustlikud provintslased ja nautima seda, ütleme, Pariis on metropol, aga mõni linn, millest tänapäeval on võib-olla üks tund autosõitu, see oli juba omal ajal sügav provints ka seal Lääne-Euroopas, tähendab, Me Peame selle mõiste suhtelisuse endale klaariks tegema. Võib-olla see aitab meid mitte ainult minevikku, vaid ka nüüdisaja kunsti mõistmisel. Oma stiilitunnet võib rüütelkonna hoones proovile panna neljanda aprillini ja pühapäeviti. Veebruaris-märtsis peetakse huvilistele Kaaba rokiteemalisi loenguid, mis lõppevad kontsertidega. Teatraalselt barokinäituselt teatri enese juurde. Homme esietendub Eesti Draamateatri väikeses saalis Simm Kathriety näitemäng, tee mängib kõrgema lavakunstikooli 19. lend, lavastaja Hendrik Toompere jutul käis Pille-Riin Purje. Selles lavastuses mängivad noored inimesed lavakunstikateedri 19.-st lennust. Kas see tähendab ka seda, et adressaat on nooremapoolne, publik? No tõenäoline on see, et lavakunstikateedri tudengid ja nendega tehtud asjad pakuvad reeglina rohkem huvi nii-öelda nagu nooremale seltskonnale või publikule. Aga on siin nüüd tegemist nagu minu meelest sellise materjaliga ja sellise sõnumiga, mis iseenesest ei sea nii-öelda nagu vanuselisi barjäär ega piire, sõltub sellest, kas inimene on juba surnud või ei ole. Ta on 14 aastaselt võib olla surnud juba, eks ole, ja teine on neljakümneselt ja mõni on kuuekümneselt ja mõni ei sure mitte kunagi ära. Sõltub sellest, kas ta suudab sellest asjast aru saada või mitte. Tegemist on tegelikult kaunis nii-öelda nagu arusaadav lihtsa ja kerge looga, aga sees on kaunist terav nii-öelda nagu habemenuga. Aga üldse, mis žanri või stiili või laadisellele lausele? Selle külge riputaks, kuidas iseloomustaksid, no ta on midagi sellist stiili nagu mina olen teinud, kurb ja õudne ja rõõmus ja naljakas ja helge ja masendav ja ühesõnaga selline sodi. Kas see nüüd, et lavakatega see töö on tehtud on seal mingi laiema õppejõu või pedagoogitöö osakaal või kuidas see nii läks? Ei nojah, ma olin nüüd neil ka terve selle sügissemestri olid nagu eriala õppejõuna tööle selles mõttes, et see, mis nüüd välja tuleb, on mingis mõttes nagu üks kokkuvõte või üks nii-öelda nagu osa sõnumeid, mida mina pidasin vajalikuks Martale näitlejatele õpetada. Ma ei taha küll nagu hinnata kalandus, teha sellele lavastusele ja etendusele nagu tervikuna, aga paratamatult on ta ühe mingisuguse etapi lõppu joonistada ka nii-öelda nagu võtta päris teatri, nagu kuigi ma ütlen, et tegelikult suhtub kogu sellesse värki päris asjasse ja minu meelest on see kants tõsiseltvõetav asi praegu. Mis on nagu välja tulemas see klassikaline küsimus, mida õpetaja Raili või õppejõu roll sulle on andnud. Aga nagu üldse mõtlesin ja kaalusin seda, et kas minna kooli õpetama, et, et noh, et ma nagu ei suutnud selgusele jõuda, kas sul on nagu midagi öelda. Kas ma suudan üldse midagi nagu edasi anda. Aga kuna ma olen siin mõned mina olen tegelenud noh, kergelt niimoodi nagu nooremate koolilaste õpetamisega 30 seitsmendas keskkoolis on mulluse teatri Glasgile olen enamvähem mingisugust aimu andnud, noh, mis asi see teater üldse on? Et siis ma mõtlesin, vot miks ka mitte, et, et võiks ju proovida ja siis seda ma ei oska öelda, tähendab tihti öeldakse niimoodi, et ma nagu ise õpiksime. Küllap ma ikka midagi õppisin ka, ma ei saa sellest aru, mida ma olen nendega õppinud aru ühest asjast, tähendab, et noortega tegelemine tegelikult viib sind nii-öelda nagu mingitesse nagu alglätetesse tagasi mingite aabitsa tõdedeni, mida sa ei ole suuteline enam lihtsas keeles formuleerima iseenda jaoks. Tähendab, et ma ei saa nendega rääkida, sest ma räägin nendega teises keeles. Ja ma pean hakkama iseennast taandama, sest ma pean oma mõtlemist ja see on nagu heas mõttes taandamine, et ma hakkan lihtsamalt ise mõtlema asjadest lihtsamalt aru saama, see ei tähenda, et tegemist oleks lihtsustatud mõttega. Võib-olla siis see ongi nüüd see, mida ma olen õppinud. Aga on ka mingi muutus või põhiline erinevus, kui sa mõtled enda kooliaega ja nüüd see kuus lendu hiljem. Nojah, see oli nii, et mul hakkas seal koolis vaikselt hakkas meelde tulema kõik see, kui ma ise seal koolis käisin, kõik tuli nagu väga tuttav ette hakkas, nagu see minule see 10 aastat on koolist möödas, et see kogemus, mis mul praegu on ja sissekooliaegne värk, hakkas mul nagu pea pöörlema, siukene ratast tekkis. Ja sealt tuli üks selline tsikkel, mikker tuli kokku, eks mingi hieroglüüfi jooksis küll paika seda erinevust, et midagi oleks nii-öelda nagu klassikaliselt teistmoodi, avangardselt teistmoodi v kaunis, sama pilt, et kui ma ise koolis käisin. Aga lavastades, mis on see suurim erinevus proffidega tehes ja tudengite kui on juba profil kogemustega päris näitlejad, see on nagu selles, et ma saan oma lavastusse valida täpselt need inimesed, keda mul vaja on. Aga kui võtta nüüd nagu kursus, siis kursus on nii-öelda nagu etteantud. Tähendab, temas on üks teatud etteantud on juba sees, tähendab, nendega tuleb siis nii-öelda nagu klapitama hakata. Ja proffidega on nagu see, et vastates proffidega jääb nii-öelda tegelikult nagu lavastus sõnumi kogu terviku jaoks jääb nii-öelda nagu lavastan rohkem aega, sellepärast et näitlejad on oma kogemustega juba. Ja sa annad jätta omapead tunduvalt nii-öelda nagu varem meil on veel kaks nädalat, saavad oma pead juba arendada edasi seda asja. Aga tudengitega niimoodi, et nendega peab veel üks minut enne esietendust nagu kraes olema, neid ei saanud omapead jätta, sest nad kogemuste puudus ongi see, mis neid paneb aeg-ajalt unustama mingit väga lihtsaid asju. Aga see materjal seedee saigi võetud selle. Kursuse jaoks lai tähendab see materjal kotis olemas, et ma mõtlesin tegelikult seda teha Draamateatris nagu päris selle näitlejate koosseisule, aga et siis, kui mulle Ingo Normet tegi pakkumise koolis hakata õpetaja tööd tegema, siis ma ei leidnud lihtsalt ühtegi sellist materjali, mida ma oleks tahtnud noortega teha, siis ma võtsin lihtsalt selle, tänu sellele ongi ta kohandatud muutunud teistsuguseks, pisut stiliseeritud ja vaat et isegi mingis mõttes nii-öelda nagu huvitavam, uudsene, parem. Lõppev nädal tähistab ka Berliini 49. rahvusvahelise filmifestivali algust. Festival kestab 10.-st 21. veebruarini. Berliini telefonil on nüüd Tiina Lokk. Berliinile, eks üheks tähtsamaks festivaliks Euroopas, kuna Euroopa mandril on tema, siis kes avab sisuliselt aasta filmiüritused ja see festival kuulub täpselt nii nagu kan või siis Veneetsia festival või sandasi festival Ameerikas nende festivalide hulka, mille nii-öelda algustähtpäevadega Risivad filmirežissöörid oma filmide valmimistähtaegu, sellel aastal on see festival tähelepanu noh, selle poolest, et seoses sellega, et Berliinist on saanud Saksamaa pealinn ja siia tuleb ülaväga palju ponnist, kõik võimalik ametiasutusi ja Berliin muutub ja on juba muutunud tundmatuseni muutunud ka festival, tähendab, festival viiakse üle tema praeguselt platsilt Budapest vastavalt ära ostan platsile ja sellel aastal ongi ta siis oma nii-öelda vanades raamides vanas kohas viimast korda. See on nagu nii-öelda väline moment, aga sisuliselt tegelikult noh, mind ei olnudki mu eelmise aasta Berliini festivalil aga kõikidel eelnevatel olema üsna pikaajaliselt olnud ja nii nagu igal festivalil või nagu iga sündmusel on omad on nii-öelda hiilgepäevad ja kõikumised ja halvemad päevad. Siis tundub, et kui paar aastat tagasi oli Berliini festival sunnitud tegema olnud pöörata kommertsiaalsuse Poola ja maksis kõvasti sellele lõivu, sellepärast et programm ja eriti just võistlusprogramm oli kokku pandud eranditult lähtudes noh, ikkagi ennekõike printsiibist. Et seal oleksid suured kõlavad nimed ja maksimaalselt omatsiaalsed pildid, mis siis tooksid rahvast kinno siis sellel aastal on tähelepanuväärne, et enam ei ole tänavatel laialdaselt reklaamitud Hollywoodi filme. Programmis on küll Ameerika filmid, aga nad ei ole eraldi välja toodud ja nad ei kuulu ka nii-öelda mainstream-ide hulka. Ja programm kui selline on selles mõttes isegi noh, ütleme filmiteadlasele kriitikule filmi inimesele küllaltki raske mitte ainult see programm, vaid ka siis no ütleme, festival koosneb võistlusprogrammist ja siis rahvusvaheline panoraam, mis omakorda koosneb kolmest alaprogrammist ja siis rahvusvaheline uue kinofoorum pluss siis veel lastefilmide festival. Siis kui jätta lastefilmide festival kõrvale, millest ma ei oska midagi öelda, siis kõikide teisi programme iseloomustab tegelikult see, et väga palju on sellel aastal Berliinis uusi nimetusi, uusi nimesid, ühte kolmandikku nimesid olen ma hästi kuulnud natukene rohkem, võib-olla ka kolmandiku osas olema kord kuulnud, kas nad on teinud oma ühe või või kaks filmi, millega nagu läbi vilksatanud ja selline tunne, et see nimi on tuttav, aga võib julgelt öelda, et kolmandiku osas on need programmid kokku pandud täiesti uutest nimedest ja uutest trendidest. Ja samal ajal on ka võistlusprogramm üles ehitatud suhteliselt isegi kontrasti printsiipidele, sellepärast et kõrvuti selliste vanameistrite nagu Rampravernie või siis koob, saab rooli või võistlusele faasiga on absoluutselt noored nimed mis, mis praktiliselt ei ütlegi nagu filmimaailmas ei tee midagi, prognoosida seda hetkele, et milline film nendest võiks võita festivali ole olümpiaks, kus on lihtsam vast eelnevate resultaatide põhjal prognoosida, igasugune valik on väga subjektiivne ja sõltub ju ka žüriiliikmete maitsest ja nii edasi. Selle aasta žüriid juhib asja lina moolina, kes on tegelikult Hispaania tuntud näitleja, meelgi jookseb praegu hetkel temaga film elav liha Pedraama tavaari oma kelle tõi tegelikult kinno Luispu nael. Palju on ta mänginud Petraal mad Omaari filmides. Siis üheks liikmeks on Eestis juba tuntuks saanud assida Jan Iisraeli filmirežissöör, kes osales ka Pimedate Ööde filmifestivali ajal oma filmiga mister Braun, Tallinnas on näiteks väga sõltumatu ja väga kihvt produtsent Paulo ka see on siis prantsuse portugallane või kuidas seda nimetada, kes on siis teinud tegelikult üles raja sõltumatu filmi kes erineb ja noh, ütleme kuulus just selles mõttes, et tema on terve, oma elu produtseerinud ja toetanud just nimelt autorikino. Ja ütleme näide, et kui Manuel de Oliveira kõik filmid on produtseeritud, tema poolt öeldu oli veel, on kõige väiksema kassaeduga režissöör paelasest üldse. Nii et noh, ütleme kolm nendest juba räägivad üsna selget keelt žürii liikmeskonnast, et tõenäoliselt peaks olema kaalumisel, noh, ütleme pigem ikkagi sellised uued tendentsid ja mitte kommersaalset suundumused kinos just hetkel vast ja otsitaksegi ehk uusi nimesid, sest et ka põlvkonnad vahetuvad ja olekski ta tegelikult dinovski põlvkondade vahetusele. Aga milliseks nad resultaadid kujunevad, seda muidugi tõesti raske öelda, sest et kas või need nähtut onu filmi siis ega ei saa just ütelda, et, et need oleksid noh, ei olnud neil midagi niisugust väga-väga hiilgavat. Festival avati noore saksa režissööri maks, säär barokifilmiga mee jaaguar, mis tegelikult oli huvitavast selles mõttes, et rääkis läbi sakslase pilgu nüüd esmakordselt sellistest asjadest nagu Berliini viimased päevad teise maailmaaegu. Ja siis ka mitte niivõrd lahikutest sõduritest, kuivõrd sõdurite naistest ja sellest, mis toimus Berliinis. Temaatikat film huvitav, nii nagu ka hispaanlase PTA filme, jalgade vahe, mis tegelikult tõstatus ületuse seksuaalprobleemid ja sellest lähtuvad inimestevahelised konfliktsituatsioonid. Aga võib-olla ütleme teostuselt vastest jääb midagi puudu. Tegelikult noortele režissööri tule võikski omane olla ehk vasta, olgu sas veel. Sündmus Eesti mõtteruumis on kahtlemata Taani filosoofi Sören Kirke koordi ühe peateose kartus ja värin ilmumine eesti keeles, räägib tõlkija Arvo Alas. Herkel koori vastu on mul huvi olnud juba pikemat aega ja kui ma töötasin seitsmekümnendatel aastatel ajakirjas noorus sõnastuses hoolimata sellest, et Kirke Karlson, religioosne müstik ja subjektiivne idealist ja kõigi nende pahade nimetaja, nagu talle häältada ristiti sellegipoolest huvitav kuju filosoofias kui eksistentsi realismi. Nagu ideoloogilisel kaalutlustel ei tekkinud suuri probleeme, õnneks hiljem ilmus Kirke koristuseks raamat testi raamatus puhowski raamat Kirke korteri eest suuri mõtlejaid, mis mõnevõrra pani imestama, kuna see oli minu arvates võrdlemisi ränk kriitika Kirtegoori filosoofiliste tõekspidamiste kohta ja sellepärast oli mõnevõrra kummaline, et seda võiks nimetada üldse suureks, eks. Nii et nüüd on jõudnud kätte niisugune aeg, kus kirge on ilma eriliste barjääri tõttu jõudnud taas eesti lugejani. Tema teekond siiani olnud keeruline, aga ütleme, kui te nüüd hindate tänase päeva seisus, kuivõrd ta on meie tänases ajas tema mõtted Muidugi on kerge kaaril, arvestades sellega, et kirjutanud ikkagi oma teosed 150 aastat tagasi juba kerge tolmukord võib-olla peal, võiks niiviisi öelda. Aga sellegipoolest on suur osa tema ideedest võib-olla taas jõudmas meieni värskete mõtetena. Ma läheksin isegi rõhutada antud juhul tema suhtumist ajakirjandusse, massimeediasse ja sellesse, kuivõrd kirge. Koor arvab, et ajakirjanikud on muutunud väga anonüümseks isegi nii anonüümseks, kui nad kirjutavad omaenda nime all, siis sellegipoolest anonüümsed autorid, kes kirjutavad teatud väljaannetele. Muidugi ei ole suhtumine ajakirjandusse põhiline tema filosoofilisest loomingust, vaid tema kolme staadiumi idee. Esteetiline, eetiline ja religioosne staadium on ilmselt põhjapanev tema filosoofias, kuid kuna Kirke kor ise kunagi tahtnud luua mingeid süsteeme siis sellepärast Suvaliselt tema filosoofia kohta Kirke kori tee absoluudi nõudest selle kohta, et inimene peab selleks, et saavutada midagi tema puhul muidugi religioosset taset. Et inimene peab esitama endale absoluudi nõudest, on kahtlemata oluline ka meie päevil, kus me oleme kõik muutumas võib-olla tänu üleüldise globaliseerumise ele ühele keskpärasemaks ja ilmetuvaks. Teie arvates olete Taanis viibinud mõnda aega. Kas te oskate nüüd selle pilguga vaadata, kuivõrd taanlased ise on mõjutatud oma filosoofist? Lisaks on kaks möödunud sajandi suurkuju alati aktuaalsed, need on Hans Christian Andersen ja sõõrand Kirkega. Peab ütlema, et Kirke koor, kellest võib tegelikult lugeda midagi peaaegu iga päev jää, kelle teosed ilmuvad need 55. köites jäänud mõnevõrra teenimatult tahaplaanile. Näiteks Kopenhaageni linnaisade juures, sellepärast et et kui on olemas Andersoni väljakud ja igasugused muud monumendid. DisKirkegory väljak ehitatakse valmis alles nüüd praegu, kui nad lähevad uue rahvusraamatukogu. Nii et selles mõttes on kerge kaal olnud nagu kaugem. Aga peab ütlema, et ori teoseid püütakse populaarselt tutvustada juba keskkooli tasemel Taanis vahetevahel tundub olevat isegi liiga lihtsustatud. Need raamatut, mis on ilmunud, on mõningad sellised, kus püütakse näidata tema tegelikult küllaltki keerulist filosoofiat sellisel teel, et seda saaks juhisena käsutada igasugustel triviaalsetel eesmärkidel. Ma olen kuulnud, et siin Eestis eksisteerib ka üks selline ühendus nagu kirge kooriselts, kas teie teate sellest midagi? Ma olen kuulnud, kes tegi, oli seltsi olema, selles lõigus. Tehases on, võib olla suhteliselt kitsas ringkond, kes kokku saades aeg-ajalt vestleb kirge kooriteostest või Kirkegory retseptsioonist, näiteks Theodor Tarmo taset. Anu Saluäärelt Kirke koordi tõlkeraamatu toimetajalt küsisin, kas me võime täna rääkida selle taani filosoofi retseptsioonist Eestis. Kirke kooli retseptsioon Eestis võiks öelda ja algas Eesti tudengite jaoks juba kolmekümnendatel aastatel. Kui Elmar Salumaa avaldas kas suurmeeste elulugude sarjas Kirke koori religioosset filosoofiat käsitleva siis originaalkirjutise ja Loomingu Raamatukogu avaldas sellest uustrüki 93. aastal. Ja see, ma pean ütlema, oli üks nendest, mis Loomingu raamatukogu väljaannetest on täielikult müügilt ja muudest kohtadest kadunud, nii et järelikult huvi oli selle vastu olemas ja üliõpilased tõenäoliselt kasutasid seda võib-olla ainsa õppematerjalina koguni. Et nüüd on siis alased tõlgitud uhke väljaanne. Tõenäoliselt peaks olema ülikooli filosoofia kursuse põhikavas. Ja tulemas on kirge, koordid veel midagi. Ja nüüd on jah, siis Taani õppejõud Tartu Ülikooli skandinavistika kateedri juures on algatanud nagu veel laiaulatuslikuma kerge koori tõlkimise noorte üliõpilaste poolt. See on esialgu veel niisugune prioažode projekt, tahetakse avaldada nimelt veel kerge kooriteos hirmu mõiste, ängi mõiste, ma ütleksin isegi, vist on see õige minu meelest see termin ja üks kerge kooriv filosoofiat üldiselt tutvustav teos väiksemas mahus. See on Johannes lööki kerktoori maailm ja selle peaks avaldama siis tõenäoliselt kirjastus oli, on, aga sinna läheb veel aega ja see võib-olla juhtub alles aasta või pooleteise pärast. Ja nüüd kaks lühisõnumit, ühelt poolt on need marginaalsed, teisalt teevad elu kirevamaks. Mari Tarand annab teada. Tammsaare maadel Albu vallas ei ole katkenud traditsioon anda igal aastal välja Tammsaare kirjanduspreemiat. See on Albu valla lugejate preemia rahvapreemia. Ja täna on kultuuristuudios ageli Liivak selle asja hing ja eestvedaja ja kauaaegne raamatukogu ja kultuuritöötaja seal Albu mail. Kuidas siis tänavu asi läks, me teame, juba ettepreemia sai Edgar Valter ja lasteraamatupreemia on see seekord. Miks? Lasteraamatuid minu meelest on premeeritud tänamatult vähe ja meie kogu vallar lugejaskond arvas täpselt sedasama, et lasteraamatud vääriksid siiski suuremat tähelepanu ja Edgar Valter on tõepoolest hea hea joonistaja ja nüüd on ta hakanud ka viimasel ajal kirjutama ja tema raamatuid on kõik niisugused heatahtlikud ja raamatukogus tõepoolest nõutavad raamatut. Siin on nüüd näha kohe, et see uue aja märk, et pilt käib ees, et väga tähtis on niisugune pildilt võib-olla ka teleekraanilt nähtud kuju ja see viib sageli siis ka teksti lugemise juurde. Loomulikult ei pea olema alati tähtis ämblikmees ja muu me tahamegi just seda rõhutada, et Edgar Valter on olnud see, kes on välja mõelnud uued tegelased. Muidugi on ka teisi olnud varem mõeldud ja Krull ja Ellen Niit tuleb meelde ja aga viimasel ajal ei ole enam mingit uut tegelast meie silmale jäänud. Auhinna väljaandmise protsess on see, mis virgutab Albu rahvast lugema ja raamatuid võrdleme teil hakkab see minu teada juba sügisest peale, et inimesed teavad, et on vaja otsida. Seda preemia, raamatut ja otse loomulik, sest raamatukogud ei ole praegu sugugi nii rikkad, et kõik raamatut, mis ilmuda jõuavad, saaksid meie raamatukogudel olla. Meil on ta siin vallas kolm raamatukogu ja nende kolme raamatukogu. Lugeja rajate arvamuse põhjal see preemia antakse, aga selleks tuleb ka eeltööd teha ja raamatukoguhoidjad nagu minagi käime raamatukauplustes sageli ja vaatame seal, mis raamatud on ilmunud ja ette pakkuda parimat kirjandust, kuigi on jälle teada, et tänapäeval neid no kuidas öelda niinimetatud naisteromaane, siiski lugejad soovivad lõõgastuseks lihtsaks meele jahutuslikuks lugemiseks ja see on võib-olla sageli esimene t tõsisemate raamatud, arsti juurde on ikka võimalik mõjutada. Mina olen olnud raamatukoguhoidja päris palju aastaid rohkem kui 10 aastat ja nad usaldavad minu maitset, aga loomulikult naistekaid loetakse ja ma tean, kellele ma mida, pakun. Et ta jääks rahule. Praegusel hetkel näiteks ei ole peaaegu mitte midagi pakkuda lugejatele kaasajast, sellest samast protsessist, mis meie ümber praegu toimub. Peale selle preemia väljaandmise on teil tugevaid muidki traditsioone noortega töös. Kõik need talvised matkad ja. Preemia väljaandmine ka ja nato preemiat anname seekord juba kolmandat aastat välja ja see noortepreemia on mõeldud siis õpilastele, kes elavad meie valla piires, aga nad võivad õppida kusagil mujal, kuna Tammsaare on siiski maailmaklassi kirjanik ja meie vallast pärit, me peame seda kirjutamise traditsiooni proovime au sees hoida ja igati innustama, nii me arvasime ja seekord oli laekunud 22 tööd ja pealkirjaks on sellel Tammsaare sõnaühend on hea, et ilmas on päikene ja lõhnavaid lilli. Mäletate, härra Maurust, kes ajas saksa seltsis vene keeles eesti asja mis asja ajavad soomlased eesti seltskonnas vene keeles, seda juba mari tarandi vahendusel. Eestis ilmub venekeelne kirjandus, publitsistika ajakiri, võscarad ja nüüd on need koostanud Soomele pühendatud numbri. Idee tuli Soome instituudist. Rahaliselt toetasid Soome Kirjanduse Teabekeskus Soomes ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu infobüroo. Numbri. Esitlus oli väga pidulik. Seda tehti suursaadik Pekka oinaneini kutsel Soome suursaatkonnas Toompeal. Kus paradiis, eks ole. Kohalviibijad said ettekujutuse sellest suurest tööst, mida juhtis ajakirja peatoimetaja Ludmilla kluscovskaja. Nii nagu omal ajal eestlastele oli Soome väga tähtis kanal, et saada masinast midagi teada. Muide, selles võskoradi numbris ilmub ka Juhan Viidingu kuulsa Helsingin Sanomate luuletuse tõlge. Nii kasutasid ajakirja tegijad nüüd eesti kanalit. Palusime Andres Ehini, kellel on praktikat oma luuletuste venendamisega, et ta teeks meile mõned reaalused, kuid Andres Ehin tuli toimetusse väga heade küpsete otsetõlgetega. Numbrile on teinud kaastööd Ülo ja Jüri Tuulik, Rein Veidemann, Arvo Walton, Endel Mallene, Mai Levin tutvustab värvilistel vahelehtedel Eesti kunstimuuseumis leiduvaid Soome kunstnike meistritöid. Debora Vaarandi on andnud intervjuu kui Eino Leino tõlkija järkolaine Päivi sedele Sirkka Turka Hannu mägele. Need on seekordse võskoradi numbri autorid. Number on väga poeetiline nagu kasemaa, millest ta jutustab. Jah, number on huvitav ja nagu ütles Soome Instituudi kultuurisekretär Maimu Berg oli ka koostöö väga huvitav. Ja muidugi oleks huvitav ka teada saada, kus Eestis seda kõige rohkem loetakse. Kes loevad ajakirja tiitelleht, ütleb, et väljaannet toetavad Eesti kultuuriministeerium, kultuurkapital ja avatud Eesti fond ja avatud ühiskonna instituut tellib seda ja saadab eksemplare kõigi Baltimaade raamatukogudesse. Meie eelmises kultuurikajas oli emotsionaalne kommentaar Toomas Liivil teemal Eesti humanitaarteaduse rahastamine. Eesti keele ja rahvuskultuuriprogrammide finantseerimiseks on selleks aastaks eraldatud 3,5 miljonit raha jagamise põhimõtet teid ja Eesti humanitaarteaduse hetkeseisu kommenteerib nüüd Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan Jaan Ross. Kõigepealt paari sõnaga, mis programm see niisugune on ja milleks teda on tarvis. Kui nüüd ametnike keeles end väljendada, siis võiks öelda, et sellest programmist kaetakse humanitaarteadusliku arendustegevuse kulusid, mis siis nüüd lahti seletatuna võiks tähendada, humanitaarteaduste puhul on üsna mitmes plaanis tegemist niisuguse tööga, mis traditsioonilise teaduse mõiste alla mahub suhteliselt halvasti. Ma mõtlen siin kõigepealt humanitaarteaduslike kogude peale, nagu on, ütleme, arheoloogilised kogu ajaloo instituudis Tallinnas või ka Tartu Ülikoolis siis edasi folkloorikogud siis Eesti rahvaluule arhiivis Tartus kirjandusmuuseumis neid kogusid on tarvis ülal pidada, hooldada, kaasajastada ja selle tegevuse väljund ei ole teadustegevuse väljund selle kõige traditsioonilisem tähenduses, ehk siis selle tegevuse tulemusena ei, ei sünniartikleid ja raamatuid. Nii et kui Me teaduslikuks uurimistööks jaotavat raha püüame jagatuga tulemuslikkuse alusel, siis vaadates, kui palju nii-öelda selle raha eest on kirjutatud raamatud või, või artikleid, siis selline tegevus nagu kogude hooldamine satub suhteliselt vilets see seisu, seda olukorda on teadvustatud juba üsna mitu aastat ja esimesena seda tekki Eesti Teadusfondi humanitaarteaduste ekspertkomisjoni esimees akadeemik Arvo Krikmann, ma usun, see oli 94. või 95. aastal ja, ja siis need mõned viimased aastad ongi kulunud selleks, et seda mõtet teha arusaadavaks siis ka ühiskonnale tervikuna ja mul on väga hea meel, et et möödunud aasta lõpus detsembrikuus siis vabariigi valitsus otsustas selle programmi käivitada kogudele. Lisaks on selle programmi puhul tegu ka mitmete komponentidega, nagu näiteks sõnaraamatute ja allikpublikatsioonide koostamine ja kirjastamine. Kui rääkida sõnaraamatutest, siis esimesena tuleb siin meelde Eesti keele instituut, kus nii-öelda suurematest pikaajalisematest projektidest praegu tehakse eesti kirjakeele seletavat sõnaraamatut. Teine suur sõnaraamat, mida Eesti keele Instituudi murdesektor teeb, on eesti murrete sõnaraamat. See sõnaraamatute komponent oli siis teine programmi komponent, kolmas komponent oleks keelekorraldus. Siin on jälle kaks kohv, too Eestist, kus sellega tegeldakse, esimene koht, seesama Eesti keele instituut, mida ma nimetasin, aga ka Tartu Ülikoolis tegeletakse natuke asjaga ja see komponent, et kujutab endast siis igapäevast keelehoolet keelekorraldust, nagu teada Eesti keele instituudis Tallinnas vastab tööpäevadel telefon, kus iga inimene saab küsida nõu ja abikorrektse eesti keelekasutuse kohta. Selle töö oluline lõik on ka kõikvõimalikud oskussõnastikud. Selle tööjuht Eestis on Eesti keele Instituudi teadur Tiiu Erelt ja seda tööd on kahtlemata vaja teha, eriti kui arvestada, millise surve all eesti keele tänapäeva avatud ja demokraatliku ühiskonna tingimustes on. Ja neljas komponent selles programmis on elektrooniline komponent, mis siis püüab katta seda, et kõik kultuuri puudutavad allikad, tekstid kas või needsamad sõnaraamatud nad tänapäeval ideaalis peaksid olema kättesaadavad ka elektroonilisel kujul ehk siis internetis või või veebis ja ka CD-de või siis laserplaatide kujul. Näiteks, kui rääkida sellest samast sõnaraamatust, siis on kahtlemata tarvis meil jõuda selleni, et et see sõnaraamat oleks olemas mitte ainult paberil, vaid ka arvutis. Rahajaotus on ikkagi vabariigi valitsuse otsusega paika pandud ja enamgi veel, see kolm ja pool miljonit räägime on nimetatud nelja komponendi vahel ka valitsuse otsuse lisas ära jaotatud nii et meie vabadusastmete hulk oli siin suhteliselt väike, me saime ikka tegutseda ainult nendes raamides, nagu valitsus on seda ette näinud. Tegu on maksumaksja rahaga. Lõpuks. Mis oleksid Eesti humanitaarteaduste tähtsamad ülesanded praegu, ma ütleksin, kõigepealt eneseteadvustamine enesekehtestamine selles mõttes et jällegi avatud ühiskonna tingimustes kogu teadustegevus. Peab olema märksa läbipaistvam, kui ta seni on olnud. Tähendab, humanitaarteaduste potentsiaal ei ole kõigele vaatamata üldsegi mitte halb Eestis võib-olla oleks hea, kui seda potentsiaali tasapisi hakkab, tahaks pöörama ka Eestist väljapoole. See on nüüd see palju vaieldud teema, mis keeles tuleks teha Eesti humanitaarteadusi. Ja minu isiklik arvamus on, et eesti humanitaarteadustes on nii eesti kui ka inglise keeles, tähendab küsimus, kas eesti või inglise? See ma isegi ütleksin, ei ole võib-olla väga asjakohane. Ühelt poolt ma olen küllaltki veendunud selles, et täiesti humanitaarteaduste põhiline ülesanne ei peaks olema ingliskeelsete artiklite avaldamine rahvusvahelises teadusajakirjanduses aga teiselt poolt ei saa sellest ülesandest ka mööda vaadata, ka seda on tarvis teha, aga mitte ainult seda. Ja nüüd jälle kaunite kunstide manu. Ivalo Randalu. Mäletame veel neid ilusaid aegu, mil kord-paar kuus oli meil suus väga veremõis kui eripärasemaid perifeerse kontserdipaiku kaklused Vilde elaste pärandile aga kustutasid selle kena paiga muusikat kaardilt peale väga üksikute erandite, mis Rägavere häärberis saab, pole hetkelgi veel selge. Ent ühest tähenduslikkust kontserdist saame täna rääkida küll tähenduslikkust ses mõttes, et esijaks on tark kav Virumaa kammerorkester. Kuid kas just Rägavere jääb ka tulevikus nende kunstilist kasvu tunnistama, seda ei tea. Aga homme algusega kell 17 esinetakse seekord nimelt seal. Virumaa kammerorkestrit juhatab, tab külalisena, kuivõrd oma kohaliku dirigente veel ei ole. Nõmme linnaorkestri noor juht Hendrik Vestmann, keda ka eriklass on juba jõudnudki. Solistid on viiuldaja Eeva Uibo ja trumbonist Heiki Kalavus eelsoost nii otseselt abistades õpetades ja eeskujuks olles laotudki musitseerimine, parim vorm, tahe ja oskus ise teha üle maa. Toas on Rägaveres Mozart, Larsson, Elgar, Šostakovitši, Johan Strauss ja Monti. Buss väljub Rakvere bussijaamast kell 16, pääsmed maksavad 35, õpilastele 20 krooni. Muidugi On see kohaliku tähtsusega sündmus, ent kahtlemata märguandeks maakondadele, mis veel kultuurilises talveunes. Sestap see uudis saigi kõigi toodud euroopete astume järjekordselt aga esmaspäevase ERSO kontserdiga Estonias, sest see kuulub EBU sarja ning kantakse üle Ungari, Hispaania, Bulgaaria, Belgia, Inglismaa, Soome, Leedu, Horvaatia ja Kanada, Sloveenia, Iirimaa ja Rootsi raadiojaamade poolt. Loomulikult alustatakse siis eesti muusikaga nimelt 11 numbriga kolmes osas. Tubina balletist kratt. Oma asju kiites võib ju tunduda, et me tähtsustame, kiidame neid üle, kuid süüt kratist kvintessents sina ei jää tõepoolest põrmugi alla näiteks Stravinski paljudest vastavatest balleti sõittidest. Pigem arvan, et eestlased lihtsalt alahindavad omi rahva tantsulise viise ja rütme. Nonii, et oh, jälle see oige ja vasemba, see on ju nii läpanja vaene. Aluse niisugusele suhtumisele lõi küllap nõukogulik isetegevuse möödu, tundetu ekspluatatsiooni. See varjutas rahvakunsti tegelikult allikad ohtra pseudooga. Tubin ei ole pseudo ja kuulakem teda nagu mõne his taanlase iirlased kõrvaga sõnaga asetugem uudistajateks. Nagu Me uudistame kindlasti Britteni klaverikontserti samal õhtul ja Se kontserte kirjutatud 1938 on muide Brittin ainukene kontsert sellel instrumendile. Inglismaal aga jälgitakse siis esmaspäeval kindlasti tähelepanuga, kuidas selles kontserdis solisti partii esitab keegi eestlane Ivari Ilja. Õhtu teise poole täidab 1900 kuni 61 elanud suurima Sibeliuse järgse heliloojat Uuno klamy Kalevala sõit, et see on keeruka saamislooga efektne teos. Ja kui me Tubina puhul viitasime Stravinski-le, siis klaami süüti on otseselt nimetatud Soomehkivad pühitsuseks. Kõrgpunktiks on siin pood tagumine, mis silmapaistvamaid orkestripalu soome orkestrimuusikas üldse. Dirigeerib Arvo Volmer. Orkestri kontsertmeistermajana männi korduskontsert toimub Vanemuises teisipäeva õhtul. Meenutame, et kirjutamise ajal oligi Vanemuine Tubina koduteatriks seal ballett ka esmakordselt lavastati 1943. Nüüd veel, et kuulus Šostakovitši-nimeline kvartett Moskvast mängib teisipäeval Estonias kolmapäeval Tartu Ülikooli aulas mängib Prokofjevi keelpillikvarteti nupperkaks Šostakovitši kaheksandat Jääravellidest tuursed kvartetti ning trio Andrus haav, Lauri Väima ja Henryt, David Varema niisiis viiul, klaver, tšello esinevat neljapäeval kell kuus õhtul Kuressaare muusikakoolis. Uued põnevusega ootavad meid aga kohe järgmisest laupäevast peale. Tänaseks kõik aitäh kuulamast ja ilusat talvepäeva teile kõigile soovivad siit raadiomajast Külli tüli ja maris Johannes.