Kultuurikaja. Tere eetris kultuurikaja ja saatejuht, täna on maris Johannes. Mööduva nädala kultuuri nägu on väga filmilik. Pimedate Ööde filmifestival hullutab friike veel täna ja homme. Ja eile oli pidu joonisfilmitänavas esilinastus Priit Pärna porgandite öömees. Räägime festivali dokumentaalfilmidest. Kuidas meile sobiv, Mati Undi nägemus Oskar Lutsu eeposes, seda võime kontrollida Draamateatris pühapäeval. Mida kujutab endast põhjanaabrite esinduslik Finlandia kirjandusauhind ehk kes ja kuidas peab võrdlema võrreldamatut ehk kas visata kulli ja kirja, et selgitada parimat romaani? Kui keeruline on lasteraamatu teekond lugejani Ellen Niidu äsja ilmunud kogumikku näite varal. Kas asjad, väravad, meie identiteedi, globaalküla ohud ja postmodernistlik ilmaruum, kommenteerib kunstiakadeemia professor Krista Kodres. Saate lõpetame kontserdielu ülevaatega, te kuulete kultuuri, kajab. Tallinnas on täna Pimedate Ööde filmifestivali neljas päev. Publiku huvi festivali vastu on olnud suur ja vastupidi, korraldajate kartustest on vaatajaid jagunud ka dokumentaalfilmide linastusele. Ühe osa dokumentalistika programmist moodustavad Saksa filmid, koondpealkirjaga, orjalik, muusa koos programmiga orjalik. Muusa on Tallinnas ka filmilooja ja ajaloolane marsselfiirin, kes ilme kommenteerib ja kes on ka üks esinejatest. Homme toimuval dokumentalistika seminaril Marcel žeerinit intervjueerib Piret Pääsuke. Pärisin kõigepealt, kas need kolm filmimis portreteerivad natsionaalsotsialismiaegseid loomeinimesi on saksa dokumentalistikast midagi erandlikku või on üheksakümnendatel tekkinud Saksamaal uus huvi ja ka julgust seda teemat käsitleb. Minu arvates on üheksakümnendatel alanud selle teema käsitlemisel põlvkonnavahetus, nüüd on filmitegijad juba mured üldse, aga võib rääkida kolmest generatsioonist, kes on käsitlenud natsionaalsotsialismiteemat, on esimesed, on need filmitegijad, kes on sellele olen ise kasvanud, selle läbi elanud ja nende käsitlustes on segaselgesti nähtav 60 Nendel seitsmekümnendatel aastatel tuli selle teema käsitlemisel uus laine eelkõige filmitudengite poolt kus natsionaalsotsialismi uuriti põhiliselt poliitilistest loolistest ja majanduslikest motiividest lähtudes. Nüüd üheksakümnendatel on alanud selle teema käsitlemine uuesti nende poolt, kes natsionaalsotsialismi ise üleüldse ei tunne, kelle vanemadki pole seda läbi elanud ja seetõttu läheneb see põlvkond sellele teemale hoopis teisiti. Nemad saavad arutleda näiteks sellistel teemadel nagu nats, sotsialismi võlu lummus see on aga Saksamaal pikka aega täiesti tabuteema olnud. Suur hirm on valitsenud eriti just natsionaalsotsialistliku esteetika avaldumisvormide ees tolleaegsete filmide ees. Aga neid filme on peetud väga hästi tehtuks, nii et need isegi tänapäeval võiksid vaatajaile ohtlikku mõju avaldada. Seetõttu huvitabki tänaseid filmitegijaid eelkõige fašistliku paganda ja esteetika nende lummuse võlu uurimine. Järgmiseks palusin Marsten žeerinil avaldada arvamust, kas need filmid, mida Eesti publik nüüd näha saab, on piisavalt kriitilised või siiski tehtud ka kommertsedu silmas pidades. Filmid on erinevad, kõige rohkem on kommertsedule orienteeritud kindlasti film, piltide võim, kus on ka teadlikult kriitilises seisukohavõtust hoidutud, kuna muidu poleks filmi sportreteeritav leni riifer staal nõustunud intervjuud andma. See probleem on muidugi filmitegijatel alati, et kui tahetakse inimest intervjueerida, peab arvestama oma seatud tingimustega. Kuid ka filmimontaaži son küsitavaid kohti võiks öelda, selles käsitletakse leni. Rifen Stahli teemat naiivselt, kuigi see on kunstlik naiivsust sest rifenshali isiku ja tema loomingu üle on vaieldud juba ligi 50 aastat. Filmist aga võib jääda mulje, nagu poleks mingeid vaidlusi olnudki. Teine film, jumalata poeg, skulptor Arno brekerist on kahtlemata kõige kriitilisem ja sõltumatum, mis tuleneb kindlasti ka sellest, et porterteeritav oli filmi tegemise ajaks juba surnud ning režissöör Luts Tambek ei pidanud seetõttu mingeid kompromisse tegema. Sellegipoolest on mulle jäänud mulje, et ta kohati natsionaalsotsialistliku esteetika võlu lahates sellele alla. Kolmas sõlm. Sa suudlesid kuradi tagumikku helilooja Norbert Suldsest jäätiste vahele. See on kriitilisem kui piltide võim, aga näiteks Sultse kõige problemaatilisemas loometööst muusikast natside propagandafilmile tuleristsed selles üldse räägita. Kokkuvõttes ütleksin, et filmid pole piisavalt kriitilised ja minu meelest on oluline viga ka selles, et nendes ei vaadelda põhjalikumalt natsionaalsotsialistlikku esteetikat, mis just praegusel ajal oleks vajalik. Fašism on jäänud minevikku ja sellele ei saa enam kinolinal ka propagandat teha, kuid natsionaalsotsialistliku esteetikat ja sellest vaimustumist võib esineda tänapäevalgi ning seetõttu on mõtlematu see teema kõrvale jätta. Edasi avaldasime kahtlust, rääkida dokumentalistikast ja eelkõige natsionaalsotsialismi teemast filmikunstis, siis võib arvata, et saksa noored lähevad pigem Steven Spielbergi Schindleri nimekirja, kui näiteks neid dokumentaalfilme kinno vaatama. Kui üldiselt rääkida, siis on dokumentaalfilmi olukord Saksa kinost katastroofiline. Praktiliselt pole olemas dokumentaalfilme, mis kinos menukalt linastuksid. Ainsaks erandiks viimasel ajal oli tõesti vaid film leni riifel Stahlist piltide võim. Muidu on dokumentaalfilmid pagendatud televisiooni, kuid seal on juba tekkinud oma nägemust, kuidas dokumentaalset materjali käsitleda. Tehakse eelkõige hingesid, mis kestavad keskmiselt 40 minutit ja on kujundatud teleeesteetikast lähtudes, see tähendab võimalikult meelelahutuslikus vormis. Mis puutub natsionaalsotsialismi teemasse, siis selle käsitlemisel on algamas harivat ja meelelahutuslikku lähenemist ühendav suund inglise keeles. Heinvend tuletatud sõnadest EducationjaEntertainment on muidugi Need, kes heidavad Spielbergi ette, et ta muutnud natsionaalsotsialismi teema so businessiks mis teeb panuse kommertsedule ja laiale publikule. Loomulikult ei saa sellisel juhul toimuda tõeliselt intensiivset intellektuaalset süvenemist sellesse teemasse. Kuid Saksa televisioonis tehtud natsionaalsotsialismi, mis on viimasel ajal lausa moeks saanud, pole kahjuks tasemel ja minu meelest on see suur probleem. Teiselt poolt võttes tekitavad aga sellised filmid nagu Schindleri nimekiri suures vaatajas huvi tolle aja vastu. Kui praegu teha küsitluse alla 20 aastaste saksa noorte seas, siis on kindlasti suur hulk neid, kellele näiteks sõna Auschwitz ei tähenda enam mitte midagi. Marsselleschweriinil öelda ka paar sõna filmi kohta, mis täna kinomajas linastub, see on, saite kütter, jumalate aeg. See on film skulptor Arno brekerist, keda peeti Hitleri lemmikskulptori. Huvitav on selle filmi puhul eelkõige see, et filmi autor Luts, Tambek on ise kunstnik, see tähendab, et tema suhtumine brekeriste on pisut võiks öelda kollegiaalne võrreldes teiste selle programmi filmidega aga tõstatab just see natsionaalsotsialistliku esteetika võluküsimuse ja režissöör püüako laiemalt uurida, kuidas esteetika tänapäeval levida võib ja millised probleemid sellega nii Saksamaal kui mujalgi kaasneksid. Täna kell 13 30 linastub Tallinna kinos ajast veel dokumentaalfilm jumalate aeg. Homme hommikul aga algab kell 11 Von Krahli teatrist dokumentalistika seminar, kus sellelt saksa filmina ajaloolased on pikem ettekanne natsionaalsotsialismi esteetika väljendust vormidest filmikunstis põhiliselt just leni riifer Stahli olümpiafilmi näitel. Teisteks esinejateks semiootika professor Peeter Torop ja filmikriitik Andres Maimik. Seminarile on vaba sissepääs kõigile huvilistele, töökeelteks on seal inglise ja eesti keel. Olgu veel lisatud, et Pimedate Ööde filmifestivalil Sealhulgas dokumentalistikast räägivad Andres Maimik, Karlo Funk ja Kerttu Soans pühapäeval vikerraadios algusega kell 22 10. Kuu sündmuse saatma. Meie lastekirjanduse grand leedi Ellen Niidu uus luulejutukogu on ilmunud, jätkab Mari Tarand. Lasteraamatute kirjastus tiritamm esitles Kirjanike Maja saalis Ellen Niidu uut mahukat juturaamatut onu ööbiku. Ööpäev õhtut ilmestas Harriet toompere meeldiv esinemine. Ei saanud aru. Väike karvane karu, kuidas seljas käib uus kuldnööpidega pluus? Küll on imelik värk. Küll on keeruline värk, ütles karu. Mina küll ei saa aru, kumb pool käib ees, kumb pool käib taga, kumb külg käib sees, kumb külge väljas. Parem olen paljas. Seekord on tegemist juturaamatuga. Käsikiri pidi üheksa aastat ootama, aga nüüd saavad uued lapsed jälle lugeda Pillerini, Triinu ja Taavi ja onu ööbiku lugusid, aabitsajutt ja väikseid näidendeid, mis kunagi sündisid oma koolis käivate laste vajadustest lähtuvalt. Selle raamatu on illustreerinud kirjaniku kunstnikust tütar Maarja Undusk ise kolme lapse ema, kel on ülevaade sellest, mida lastele praegu pakutakse ja kuidas nende maitset kujundatakse. No tõepoolest domineerinud raamatupoest selline väga hästi välja antud tõlkekirjandus, mis keskeltläbi on ikka üpris kesise sisulise kvaliteedi kenad pildid, on väga kitsi liikumine, on seesama, see mingi 360 ei söö juttu, mis nüüd hiljuti ka minu lapsele kingiti lilledel kohutavalt õnnelik, et talle hirmsasti meeldis selle. Vaata kohtades, pole raamat. Mis nüüd puutub sellesse raamatusse, siis tegelikult on rohkem kasutatav, ütleme, emadele või lasteaia kasvatajatele ettelugemiseks, sest minu kogemus on selline, et selles eas laps, kellel need jutud on kirjutatud, tahab, et igavad jutu kõrval oleks pilt ja väga ütleksin selle kohta. Ja mis mind väga kurvastas, vot niivõrd kõva viibis, eks ole, ja ma õieti ei saanud aru, millal ta nüüd siis ilmuma, millal siis lõpuks tegema hakatakse, lõpuks tegema hakati, siis? See kunstiline toimetaja Jaan Tammsaare ei võtnud minuga üldse ühendust, kuni selle töö täieliku valmimiseni ei suvatsenud mulle kordagi helistada. Tegi täielikult sellele raamatu uue kujunduse võttis sealt välja kõik minu, olete viljendid ja hoolikas, mõningaid minu üle kahe poole pilte ühe poole piltideks ja tõesti 10 aastat on mööda läinud ja ma ise ka ei olnud rahul enam selle vana kujundusega, see temale ei näidatud üldse korrektuuri, nii et kuidas selle raamatu kätte sai, siis ta polnud neid viimaseid energiaga koosnenud üldse näinud. Ta leidis seal 64 trükiviga, mis peale küll nüüd lubati ümber trükkida, mis on muidugi seal on nii, et võib-olla sellest ei tasu rääkida, kuna kirjastus nagu parandab oma vea, aga aga noh, jällegi siiski tuleks näidata autorilineid, poobleid tuleks autoriga rohkem arvestada. Siin on sellised tõrvatilgad ka kõige selle kehvli. Ellen Niidu on ilmunud lastele umbes 30 raamatut, mõned neist, tõsi küll, väga õhukesed vihikukesed, mis laste kätte on ära lagunenud. Siiski on mõnelgi korral just luuletusi ka kõvade kaante vahel ja väga ilusate piltidega välja antud. Eriti südamelähedane on kirjanikule lüüdja Vallimäe margi illustreeritud kunagine Midrimaa. Minul oli nii südamelähedased, illustratsioonid olid selles ioni minu põlvkonna kunstnikke teinud ja nähtavasti on tema lapsepõlve olnud samasugune kui minu oma. Aga no neid on sulle oma laps teinud, need pildid, see on suur rõõm. Muidugi, see on juturaamat ja siin räägiti, et on tulemas veel üks raamat värske juulini. Jah, see on kogumit, mis haarab siis minu 50 aasta lasteluulet ja see on päris suur sealt jäiki välja. Kirjastus oli hirmu täis, et läheb liiga paksuks. Jättis pikemat jutustavad lasteluuletused ja need, kes trima ja turteltulemise ja natuke vähendada. Mina oleksin muidugi meeleldi tahtnud, et oleks kõik sees olnud, ma mõtlesin just, et, et viimasel ajal on nii vähe ilmunud luuletrassil ees on siiski lapsekeele kujundamises hirmus oluline, sest lasteluule on ikka suures osas ka tarbeluule ikka emakeeles kirjutatud asjad omasemad lugeda, ma kujutan ette, ma olen mõelnud, et kui ma midagi maailmas teinud, siis selle lapse keele kujundamisse äsjase nokatäis sellesse hunnikusse kantud siiski. Raamatust on saanud asi, mida kinkida jõuluks või mida ostmise silitad ja patsutavad ikka mõeldes, kas raatsid sajaseid rahakotist välja kraamida. Jõulueelne aeg on väga asine aeg ja seetõttu räägime asjadest asjadest. Räägime täna koos. Akadeemia professori Krista Kodres, aga öelge palun, kuivõrd nüüd asjad määravad inimese identiteedi, tegelikult on lääne kultuur siis niisugune antiigipõhjaline, lääne kultuur alati asju hinnanud ja pidanud, näitab inimese jaoks vajalikuks ja tõepoolest tema staatusega seotud fenomeniks asjade omamine on alati demonstreerinud siis inimese rolli ühiskonnas ja on näidanud seda, kuhu kihti ta nii-öelda kuulub ja ka antiikautorid alates Platoni ja Aristotelese, sest on olnud selles veendunud. Hans antiigipärija nappis selle idee üles ja see on praeguseks muidugi väga tugevalt kinnistunud Lääne kultuurist. Kui me nüüd vaatame oma lähiminevikku, siis kuivõrd see asjade maailm on muutunud ja kuivõrd see asjade maailm on olnud resonants siks selle ühiskondliku muutumisega See resonants on kahtlemata olemas, kui me vaatame enda ümber, siis me märkame seda kas või praegu ja võib olla praegusel jõuluajal tõepoolest, eriti silmatorkavalt juba vaateakende kaudu, asju pakutakse kõikvõimalikult meeldival viisil ja inimesed suunduvad otse töölt ikka poodi ja ostavad neid. Meie identiteedi jaoks on, on see asjade maailm praegu võib-olla natukene segadusse ajav, sellepärast et me tuleme ju ühiskonnast, kus valitses asjade defitsiit ja selles mõttes ma usun, et me kõik rõõmustame, et nüüd on võimalik teha omi valikuid ja et on võimalik tõepoolest ka visuaalselt asju nautida. Sellepärast et me mäletame seda, kui inetu oli tegelikult see nõukogude asja kultuur ja selles mõttes ma usun, et asjad on paremad, aga muidugi siin see see aga tähendabki seda, et kas me tõepoolest ikkagi neid õigeid valikuid oskame teha ja mis meie valikuid suunab. Ja siin tagasivaatena jällegi nõu koguda, aga võrreldes võib öelda, et et nõukogude ajal suunas valikuid väga palju. See, et me üritasime nendega siis midagi ostes mingit asja omale kas koju või ka Tööruumi valides Me üritasime vastanduda Nõukogude eseme kultuurile ka, mis, teadagi öeldi alati vene maitse seda ei taha, see ei meeldi saaliga kirev ja üritasime ka nagu nende valikute kaudu tegelikult demonstreerida, et me kuulume teise kultuuriruumi samastuda siis nii-öelda läbi nende asjadega, ühtlasi läänega ehk siis selle maailmaga, mida me nagu ihaldasime. Nüüd on see maailm siis meil käes ja tõepoolest on huvitav arutleda selle üle, mis meie valikuid siis nüüd mõjutab, kui, kui seda niisugust vastast enam ei ole ja tundub nii, et meie valikuid on üha enam mõjutamas meedia, ajakirjandus ja muidugi eriti kindlasti TV, mille kaudu me ju lõpuks ka nõu koguda, seal saime väga palju niisugust visuaalset informatsiooni lääne kultuurist siis ei olnud seda võimalik realiseerida. Nüüd on. Aga me teame ka, mis selles TV kultuuris domineerib kõikides kanalites domineerivad ju nii-öelda Ameerika seebiooperid ja ilmselt see tavaline inimene, kellel muud informatsiooni on vähem või kes ei huvitagi muust informatsioonist. Ma mõtlen siin arhitektuuri või sisustust või nii-öelda professionaal, ilmselt ajakirjad. See inimene teebki oma valikuid nende seebiooperite nii-öelda intervjueeride taustal, ma ei tea, kas need valikud on just kohased siin meil Põhjamaadest, kus on tegelikult tõepoolest tegu ju teiste kultuuritraditsiooniga, kui seda on Ameerikas ja kust või mida siis eeskujuks võtta, on ju midagi ka lähemalt. Siit tundub nii, et me peaksime tõepoolest nagu määratlema selle, kas me tahame sarnaneda rohkem Hollywoodile või tahame me näiteks sarnaneda rohkem meiena ohvritele, põhjamaadele. Väike rahvusel alati on, on vaja niisugust minu arust nagu minu arvates toetada ja teisalt ma usun ka, et see ajalooline traditsioon viib meid siiski niisugustele järeldustele, et pigem on siinsele kultuurile omane siiski teatud vormi kasinus. Ja ütleme siis säästlikus, mitte külluslik asjade omamine. See on muidugi ka niisugune luterlik protestantlik mõtteviis olnud siinses piirkonnas väga pikka aega ja just selles mõttes võib-olla tõepoolest tasub inimesi kutsuda mõtlema selle üle, kas see võõras asjade keel päris sobib meile siia ja kas see on just see, mida me ikka tõepoolest tahame. Kas me võime rääkida, et on ilus asi ja on kole asi? Alati võib, aga siis tuleks vist alati lisada, et minu meelest, aga muidugi noh, terve rida kultuuriteooriaid siiski on seisukohal, et ka ka ilumõiste on teatud määral sotsiaalne konstruktsioon, nii et selles mõttes see meedia tegelikult annab meile neid ilumudeleid ju ka kogu aeg ette. No ma arvan, et me ei ole väga hästi haritud, Ma mõtlen, terve Eesti ühiskond Eesti koolis ei pöörata ka sellele suurt tähelepanu tegelikult just nimelt sihukesele, visuaalsele kultuurile, ta peaks õpetama tegelikult kunstiajaloo kaudu selles mõttes meie maitse on tegelikult harimata ja, ja seetõttu on neid valikuid praegu teha aga tõepoolest eriti raske, kuna teadagi oleme postmodernistlikus tolerantsi ajastus ja see tähendab seda, et tegelikult tõepoolest kõik nii-öelda stiilid. Ta on, on põhimõtteliselt ju aktsepteeritud ja inimene, kellel ei ole vastavat teadmist, sellele on väga raske sellest maitsetekülluses nii-öelda valida ja veel teha siis nii-öelda häid valikuid. Samas toimub see global külaefekt, et kas pole nagu suurt vahedki lõpuks, kas ma lähen rootsi või lähen ma siin Eestis see noh, nii nagu kauba ja maailmas, nii ka ma kujutan ette ruumi maailma ja, ja nii see ongi ja loomulikult ja tegelikult visuaalne keel on universaalne keel, erinevalt siis meie nii-öelda räägitavast keeles ja, ja ka selle Filitši üks efekte tõepoolest on see, et ma lähen kas Pariisi või New Yorki ja ma tegelikult mingil määral tunnen ära, et ahaa, kaugelt juba taha, see seal on pank, see seal on muuseum ja nii edasi. Muidugi. Me elame ajastul, kus ka need keeled on juba väga segamini ja tegelikult maailma parimad tegijad üsna teadlikult rikuvad neid keeli juba selleks, et, et pakkuda midagi uut ja et just nimelt, et, et on tekkinud teatud protestidele liigselt ühe visuaalse keele juurde kinni jäämisega ja sellega üritatakse tegelikult ka neid korporatiivsed identiteete pehmendada ja tuua natukene lähedasemaks, võib-olla sellele margi visuaalsele keelele, selleks et nad ei hierarhiad, mis teadagi reaalses elus on väga tugevad, eks ole, ma mõtlen just siin siin võimu hierarhiaid, et neid pehmendada visuaalse keele abil. Krista Kodres, mis te arvate sellest, kui väidetakse, et modernism on mingil määral lõhkunud või katkestanud sellist traditsioonilist kultuuri kulgemist ja postmodernism on noh, mingil määral nägusele, modernismi järellainetus ja noh, mingil määral kogu see kultuur nagu sumbub, et nagu edasi teed enam ei ole. Ma viitan praegu Andres Langemets artiklile, mis ilmus sirbis, no vot, mina ei ole Andres Langemets artiklit lugenud, aga aga. Ma arvan, et see on muidugi väga-väga must-valge nägemus asjast. Esiteks on väga erinevaid modernismi kontseptsioone ja, ja no näiteks üks kontseptsioon on see, et modernism algab, René staažiga ja teine kontseptsioon on see, et algab valgustus sajandiga ja kui neid uskuda, siis ei saa ju küll öelda, et kultuur oleks katkenud ja selge on see, et ka 20. sajandil kultuure katkenud. Selge on see, et ta kaaslast teatud ühiskonna muutumisega ja, ja sellel muutunud ühiskonnal oli vaja formuleerida oma kultuuri kontseptsioon ja ma arvan, et see modernistlik kontseptsioon tegelikult oli väga palju seotud ka tehnoloogi uuendusega kõikides elusfäärides. Ja, ja ma küll ei näeks teda mingi katkestusena. Ma tean, et üks modernismi surma pata, mida talle ette heidetakse, on see, et ta jäigalt nagu aktsepteeris ainult seda uuenemist kunsti ja, ja eeldas, et peab olema pidev progress ka kultuuris. Ja nüüd selles mõttes tõepoolest postmodernistlik kontseptsioon on võib-olla teine postmodernismi minu arvates põhiasi, mis postmodernismi modernismi eristab, on see üks eeldab, et on olemas üks õige tee ja teine lihtsalt arvab, et need teid on palju ja, ja et nad on kõik aktsepteeritavad. Aga ma arvan, et selleks, et selleni selleni jõuda, pidime me selle modernismi faasi läbima. Et selle arusaamani jõuda. Järelikult noh, veel kord. Ma arvan, et, et ei saa süüdistada ühtegi nähtust, mis on objektiivne ja ma usun, et modernism oli sama objektiivne kui, kui seda on postmodernism. Tema süüdistus oli muidugi tingitud ka tugevast sellisest ideoloog loogilisest survet ja noh, jutt oli seal, et see modernism on seatud sellise vasakpoolse liikumisega ja ta ta seda oli, aga veel kord ma ütlen, et kui, kui me arvame, et modernismi alguseks just nimelt selle uusaja, siis nagu see vasakpoolsel ja teiseks, mis tähendab vasakpoolsus vasakpoolsus on, on ühtlasi ka on ta modernism on kindlasti olnud seotud demokraatliku mõtte arenguga ja ma ei tea, kas me siis peame selles suhtes võtma negatiivse hoiaku, ühesõnaga ma ei hindaks ajalugu, minu arvates on see põhimõtteliselt vale. Me saame seda ainult analüüsida ja tuua välja need või teised põhjused, aga ma tõepoolest arvan, et ajaloo sündmused ja ajalooideoloogiat ka on, nendel on olemas oma objektiivne põhi, nii et selles mõttes me ei saa neid nende kohta öelda nad head või halvad, nad lihtsalt on tingitud nendest situatsioonidest, millest nad sünnivad. Kuidas soomlased leiavad selle postmodernistliku segaduse seest üles oma parima kirjandusteose? Räägib Mari Tarand. Sel teisipäeval, kaheksandal detsembril tehakse Soomes teatavaks, kes saab kirjandusaasta peaauhinna Finlandia auhinna. Seda antakse välja tänavu viieteistkümnendat korda. Auhinna summa suurus on 150000 marka. Asjatundlik žürii valib välja kuus romaani ja nende seast valib ühe igal aastal uus volitatud isik. See on viimaste aastate uuendus. Omajagu huvitav lõpp. Valijaks on olnud näiteks kirjandusteadlane, kailaidinen, luuletaja lasse Nummi ja tänavu on see inimene, näitleja ja dramaturg. Liisamaia Laaksonen. Sel nädalal oli meie kirjandushuvilistel ja fennofiilidel võimalik neist kuuest raamatust hea ülevaade saada. Kirjanike Liidu saali kohvikus esines Helsingin Sanomate toimetaja, kirjandusteadlane, suvi, Ahola, hinnatud asjatundja omal maal ja kütkestav kõneleja. Mõni aeg tagasi oli aula ühes kirjutises märkinud, et lõppev raamat puhasta neid perevaene ja kahelnud, kas kuut head pretendenti üldse leida õnnestub. Provokatsioon, sest seda see oli, läks korda ja mõnigi kirjastaja Ta tõttas kriitikut noomima. Kodumaise kirjanduse alahindamise pärast. Hakati raamatutest rääkima. Suvi jahula möönis, et kui ta tänavust raamatu saaki lähemalt vaatles märkas ta, et kolme kuuest on ta juba lugenud ja omal vabal valikul ka arvustada võtnud. Asi polegi nii hull, kui žürii ja kriitik Niipaljus ühel meelel on. Kindlasti on soome proosakirjanduses toimunud põlvkondade vahetus. Ka vanad meistrid jätkavad tööd, kuid esile kerkivad umbes 40 aastased kirjanikud lõpevad proosas. Aastat iseloomustavad kaks joont. Vanema ja lapse suhete kujutamine ja äratõuge omaenda elust. Memuaarilisus kolm raamatut kuuest just vanimate autorite omad on kõik memuaarteosed. Piirkosaicio penti, Holopa ja Harry tapper kirjutavad kõik oma elust. Sai, seal on tähtsal kohal lapsepõlv, esimesed enda vaatlused, kus ta arvab, et ongi alguse saanud tema kirjutamise soov suhted emaga soojemad ja lihtsamad kui varasemas loomingus. Penti Holopa kirjutab väga avatult homoseksualismi ist. Romaani pealkiri on minu sõbra portree ja jutustaja on kriitiku sõnul vanaaegne esteetiline, konservatiivne, kaunisingne, homoniisugust tegelast ei ole soome kirjanduses varem olemas. Harri Tapperi raamat on hoopis teistsugune. Tapper on olnud ise kaua aega õpetaja ja ta kirjeldabki kooli õpetaja elu Kesk-Soomes. Siia kuuluvad suusaretked, seatapp, maja ehitamine ja matused. Lause on lühike, kirjeldus, omamoodi naiivne, ka empaatiline soe, nõnda et lugejal tekib tunne. Tahaksin olla üks Tapperi poistest ja nüüd kolm ülejäänud raamatut. Neid ühendab mitmehäälsus. Ma refereerin praegu suvi, aulaloengut, jutustajaid on palju ja igaühel on oma keel, mari, mürör, romaan gildi lahjat. Seda võiks tõlkida umbes nii, et kingitused Baile lapsele. Asi on selles, et peategelane on väike tüdruk, kelle ema tegeleb mingisuguse natuke tumeda ja erootika seotud tööga on sageli öösiti kodunt ära ja laps jääb oma pead. Selle raamatu väärtus on lapse maailma. Selle salapärase ja ilusa maailma kirjeldamine ja raamatul on muidugi ka sotsiaalne tähendus. Rikka alaharja romaan käsitleb halvatud isa, kes varem on jõukas ja edukas olnud ja tema töötu ning pidetu tütre suhteid. Hea pilt Soome ühiskonna ja väärtushinnangute muutumisest. Ja lõpuks Hannu Raittila romaan, ei minul ta mitte ainult puudu. Sellele romaanile ennustas kõneleja kõige kindlamat edu. Aga eks me teisipäeval kuuleme. Selle raamatu sündmused toimuvad Põhja-Soomes ühel vihmasel suvel, päeval, mil siin leiab aset lestadiaanlaste. See on üks usuliikumine, suur suvine kogunemine. Hiigelkilehall on ehitatud sajad autod ja vagun, suvilat kohale sõitnud. Aga vihma valab ja ohus on kõik pürotehnik ka ja lindistusstuudio. Kui juba kaheksa tonni vett on kilehalli katusele kogunenud, tuleb see lammutada ja kõrvale uut ehitama hakata. Nii et veeuputus. Romaan on väga mitmekihiline, jutustaja vahelduvad kogu aeg. Tegemist on vaat et maailmamudeliga. Meile hüütakse igast kaarest aina vastukäivaid nõuandeid, rääkis suvi Ahala. Meil tuleb olla lojaalne rühmatöö tegija ja enesesse süüvinud isiksus mees või naine, vanem või partner, loov inimene ja looduse osa. Meil tuleb püüelda majandusliku edu poole ja silmas pidada üldsuse huve, mõelda globaalsele tulevikule. Meil tuleb säilitada endas last ja olla kangelane. Peame olema tarbijad ja ökoloogiliselt mõtlevad olendid. Minul ta ei midagi puudu, ütleb Hannu Raittila. Ta tahab öelda, et seda kõike on meis kõigis. Niisiiis lõpetas oma ülevaate suvejahule. On väga raske neid kuut romaani järjestada ja parimat välja valida. Järelikult tuleb vist kas visata kulli või kirja. Või lõpuks siiski lihtsalt leida see raamat, mis endale kõige rohkem meeldis. Täna õhta kell kuus viskame lutsu. Mati Undi versioon Oskar Lutsu teemadel esietendus homme Draamateatris. Seal nüüd sama ambitsioonikas projekt, on mul paar Tammsaare projekti olnud, aga kui Tammsaarele lugu areneb, niisugust lineaarset lugu pidi ikkagi ütleme, Indreku elu või ma ei tea, vaadates ja elu või siis Lutsu olen õieti midagi ja ta ise on öelnud ja teised temakohtade tomp pildikesed ongi, tähendab ega tal ei ole mingit suurt narratiivi või filosoofiat ega midagi niisugust, seetõttu on nüüd nii, et loo selgroog seal küll Veepos mida tuntakse, kevad, suvi, sügis nime all ja need tegelased on ka enam-vähem nagu samanimelised, aga sina lisatud igalt poolt mujalt ja jääb palju tegelasi ühendatud omavahel. Aga ta jälgib jah, seda lugu nende nõndanimetatud Tootsiteeriat või armunud, aga ta ei ole niiviisi ajalooline või ma võin öelda näiteks, et seal on üks, teen pärast sõda, kus Eesti on iseseisvaks, no kus me tinglikult ju mängime korraga ütleme 1900 kahekümnendat, 40 viiendat ja kaheksa, üheksandat aastat, ehkki seda väga noh, õhu võib püüa seal ajada. Aga noh, Lutsu niisugune ebaajaloolises on toonud kaasa ka selle, et see lugu pöörab tagasi ja paljud asjad, mis oleks pidanud juhtuma võib-olla lapsepõlves, juhtuvad hiljem ja nii edasi, aga aga oli seal mingi üldisem selgroog tuntud tegelastest, tal on. Räägitakse, et meie maailm muutub järjest pildilisemaks, et see, mis on kunagi kirja pandud, see läheb tahaplaanile, jääb tahaplaanile ja just see visuaal reaalsus on see, mis määrab ja üsna tihti juba tänapäeva lapsed küsivad ühe või teise, teist filmi või ka lavastust vaadates, kas selle kohta ka raamat on? Et kuidas teie nüüd arvate, kas teie suudate oma pildireaga ka natuke täiendan seda maailma pildistumist. Väga keeruline küsimus peab vastama julgelt kahtlemata suusatajale. Järjest vähem loetakse raamatuid, kas ma nüüd tulen siia teatrisse ja saan ilma seda raamatut lugemata või seda eepos lugemata? Ja siit korralikult võiks saada samal ajal. See on muidugi minu versioon ja tähendab ütleme arvatavasti on vähe inimesega kindlasti üksikuid fänne leidub, neli või kellel oleks huvitav, tähendab, vaadata, kust ma selle kõik võtnud olen, ma arvan, niisugusi inimesi ikka on ka olemas veel, sest eriti nüüd, kus med transotsiooni jaksid tõlkimise puhul mina ka ei suutnud enam mäletada, kuna ma olen kevadest peale seda teinud, kust ma kõik võtnud olen, sest ma olen väga palju tegelikult ümber tõstnud tekst iseendast eriti muutmata. Aga ma ei tea, tähendab, ega mul see ei olnud ka väga, nagu öeldakse, klassikaline see Tammsaare töötlus, sinna viidi küll õpilasi, vaatame, aga noh, ma ei ole nende käest küsinud, kas nad said mingi pilt, see on muidugi minu pilt asjast, isiklik pilt. Ma ei tea, tähendab rahulduda sellega, mis ma arvasin. Tammsaare puhul oli küll niimoodi, et seal võib-olla rohkem lustisid need, kellel oli see Kristo. Ja juba nagu omandatud kas siin teatud naljad tulevad sellest, et mõned asjad on Segagundi tõstetud, teda peaks saama niisama ka vaadata, tähendab, mu enda tunne on, et ehkki ta ei ole noh, harjumuspärane tõesti tähendab kui kaasaegne etendusega siin nüüd miski ei meenuta eriti neid neid tegelasi nagu neid on noh nagu ütleme põlvkond võib-olla ootab, aga samal ajal. Ma võin öelda, et ta ei ole ka niisugune ala hõistlik või, või publikuvastane või kuidagi meelega Est moodi tehtud etendus, nii et me jonnisin nagu millegagi, aga, aga aeg on teine ja me näeme neid asju niiviisi. No aja kohta te ütlesite, et seal on nagu mitu lõiget mitmest ajast, aga kas koht on määratud? Ei noh, koht on lava, tähendab kuna meil on mingi üle 100 pildi, siis meil tegevusplats nagu muutus, on ikka teatav, nii et me ei mängi seda, et nüüd me oleme sattunud põllule. Veel lähme nagu sündmusi pidi, ükskõik kus nad siis toimuvad ja sündmused järgnevad üksteisele ja sulavad üksteise sisse ja seal peaks olema mingisugune polüfoonia, mis ühendab noh, neid asju omavahel isegi sidumatuid asju. No ma loodan, vähemalt kuivõrd. Et see mäng Lutsuga ja kui te võrdlete oma mängu Lutsuga selle mänguga, mis te mängisite Tammsaarega, mis on need erinevused? Üksvahe on silmaga nähtav, et Tammsaare on ju väga ambitsioonikas, tähendab, tal on filosoofiliselt ambitsioonid päris suured. Lutsul neid pole iialgi olnud, aga Tam sa selles mõttes natukene ebaeestilikum tegelikult tehtud karakterid on ka Tammsaarel eestipärased, aga ta nagu euroopalik kirjanik siiski luts, on selline kirjanik, keda ainult eestlased võivad ehk mõista. Salajane kirjanik, kes on igal rahval, selles on see kõige suurem erinevus ja muidugi see, et Need mõlemad kirjanikud on ju teada väga melanhoolselt ja süngeloomulised nagu luts ju ise, kes oli erakordselt sünge isik, kelle puhul ei teata, ütles, et oleks naernud, oleks kunagi nii, et me naljakoht ei ole välja jätnud ei sobi, siis saab publik vihaseks, aga nad on enam-vähem olemas, aga me ei arva, et see on peamine. Kuidas tegelastega lood on, nad näitlejad läbi selle tüki? Ühed tegelased, kes alustavad või miksite, mängite nendega. Kauni mäng ja seda nüüd siin niiviisi ei ole, tähendab need tegelased ise, mõned neist koosnevad mitmest tegelasest, mõned on täiesti liitkujud, näiteks nagu üks peategelasi virve kes esineb küll suves ja sügises õigsamisega, kelle kuju esineb ka Lutsu teistest teostest peidetud kujul, sellest on kahest super loll loodud, aga paljud on lihtsalt ühendatud. Esimesel pilgul võib olla ootamatult. No ma ei tea, julki, apteek või, või siis ütleme Tõnissoni imelik imessonics. Aga siis need näitlejate identsus, noh nad on kehaliselt ja psühhofüüsilise terviku tavalisse ühendab neid siiamaani, nagu tundub see õnnestunud. Aga kuhu siis jäävad need Tootsita teeled ja Arnold? Ka on olemas, muidugi on olemas üks peategelasi, arvatavasti luts ise, keda mängib Andrus Vaarik, ta niisugune võiks öelda pidulikult metategelane, tema aeg on teistsugune kui teiste mängijate aeg ja see muutub väga ja ta korda osalejate kohta ei osaleja kohta, teises ajas koht selles ja nii edasi. Kas teie arvates suts võiks olla eestlase jaoks selline kultusliku? Kirjanik võiks küll, ta on tabanud midagi niisugust, ma olen pidulikult kuskil näitlejatele alguses rääkinud, sest omal ajal on ju mitmed erinevad meie rahvusliku filosoofid noh, Loovitusest Kaplinski ju rääkinud solvugu ja ütleme siis, kus taolistliku mõttelaadi sarnasusest. No see võib olla mingi jamaga produktiivne hüpotees, mis niiviisi toimima, nii et kui inimesed on keskajalugu ja ütleme, üks ütleb teisele, et noh, et mis nüüd saab ja teinud messeike saab vaata ja tegelikult suhteliselt mõistlik kulgemine. Et noh ma ei tahaks ka nõus, oleksin mina panni. Ja nüüd kiirpilk kontserdiellu pajatab Ivalo Randalu. Kuivõrd eelmisel laupäeval antud rubriik kultuuriga ja sära ei mahtunud, siis teatame nüüd uudisena, et Kärla vald asutas tänavu Peeter süda nimelise kultuuristipendiumi eesmärgiga jäädvustada helilooja mälestus tunnustada muusikakultuuri kandjaid, toetada muusika õppureid ja edendada kohalikku kultuurielu. Stipendiume antakse sel aastal välja kaks, rahastab vald. Žüriisse kuulusid Kärla vallavanem Toivo Vaik, vallavolikogu esimees Helgi Lepik, Kärla muusikakooli direktriss Ludmilla Toom, Lea Kuldsepp Saaremaavalitsusest ja Eliisabeti koguduse organist Merike Saaremets ning Tallinnast Helju Tauk ja siinkõneleja. Otsustab Kogunemine oli meil 25. novembril, mil vaagiti nii saarest kui mandrilt laekunud esildisi ning viidi läbi kinnine hääletamine. Lühidalt ka stipendiumi 8000 krooni pälvis Tallinnas tegutsev noor orelimeister Toomas Mäeväli ja bee stipendiumi Estonia lauljad tar Leili Tammel. Põhimõtteliselt nii ongi mõeldud, et kaalukam toetus kuulub oreliasjanduse, teine saarlasele või Saaremaalt pärit muu muusikaala esindajale. Toetuste põhjendatuse ja puht abistamise funktsiooni põimingute Päeval kerkib meeldivalt üles ka stipendiaatide kui kultuurifiguuride teadvustamine üldsusele. Kuigi jah, Leili Tammel osas niisugust vajadust enam pole, aga kodusaarelt tunnustusel ikka oma värvi on. Võib ka teisiti öelda, nagu ühest esildisest lugeda oli, on hea meel tõdeda, et jutt Kärla kandi inimeste erilisest muusikalembusest ei ole müüt, vaid tõsiasi, mis on saanud veelkordse kinnituse sellise särava isiksusesünni läbi Eesti muusikalukku. Jutt on siin Tammelist, Mäelejaga hakkas kohe planeerima uut õppereisi. Žürii nimel, siis õnnitlen kasiit eetrist, värskeid stipendiaate kultuuriga ja miks ka mitte üldsuse nimel avaldan aga sügavat lugupidamist Kärla rahvale, kes mitte üksnes leivale ütle. Ja mitte jumal üksi, vaid ennekõike muusikud ja muusika tasuvad selle eest. Nüüd kontserdi jutuga. Just praegu käib Estoniasse vestolmis mees- ja poistekooride üleriigiline võistulaulmine. Algusega kell 18 kulmineerub see ja kuulutatakse välja võitjad Estonias. Homme on samas pea sama lugu algusega kell 19 Eesti noorte interpreetide konkurss-festivalil Con plii 98 lõppkontsert. Tänavune, siis viiendat korda. Alustanud 35-st solististi ansamblist pääsesid sinna kaheksa pianistid Age juurikas Reinis krampe ja Risto Laur, viiuldaja tead Sigrid Kuulmann ja Olga Voronova laulja Heli Veskus, klaveriduo Kai Ratassepp, Mati Mikalai ning Trio Harry Traksmann, Kaido Kelder, Merrit Gerretz-Traksmann. Alles seal selgub seal Estonias, kes pälvib Eesti kontserdipreemia 25000 krooni pluss vähemalt viis kontserti järgmise hooajal. ERSO preemia esinemine koos erzoga ETV auhinna, Kontsert saated ning ma auhinnaõpe või esinemisreisi. Tolle viimase saaja otsustavad muide kuulajad koha peal ja see on üks ütlemata haarav tegevus. Rakvere lasi, peame ka kurvastama. Homseks planeeritud ohtlik mäng jääb Vello Jürna haigestumise tõttu ära. Seest aga alustada Grupp meie instrumentalist. Esmaspäeval üle nädala kestvat jõulumuusikat tuuriga alustatakse Valgas ja liigutakse päev-päevalt üle Võru, Kuressaare-Jõgeva-Põltsamaa, Lihula, Pärnu ja Mäetaguse Tallinna raekotta. Teisipäeval mängib Mustpeade majas Ikträzil kvartett Rootsist. Šostakovitši, Rosen, peri ja Beethovenit. Kolmapäeval tuleb Estoniasse Leedu riiklik sümfooniaorkester Gazas, viiuldaja ja Grubert ning Barcauskase teine viiulikontsert, Sibeliuse viiulikontserti, Rahmaninovi sümfoonilised tantsud. Selle kavaga käiakse läbi nii Baltikum kui Skandinaaviamaad. Mis tõsiasi tõotab kava eriti hoolikat viimistletust. Sellega on meie saatele ots peal. Helipuldis toimetas Külli tülija stuudios maris Johannes. Ilusat laupäeva ja ärge unustage, jõulud lähenevad ja parim kink on raamat. Head aega.