Eetris on pärast vaheaega jälle kultuurikaja, mina olen Maria Lee Liivak. Aasta esimene saade vaatab natuke läinud aastasse ja uurib, mis hakkab toimuma uuel aastal. Hetkel on Vabaduse väljakul üleval Jaan Elkeni maalinäitus stroobressils Forever, mis kujutab mälestusi 50.-te Siberi maastikest. Jaan Elken kõneleb Siberist näitusest ja vaatab tagasi 2012. aastale Eesti kunstis. Ent 2013 on Eestist nimetatud kultuuripärandi aastaks, mille juhtmõte on pärijata, pole pärandit, mis õieti seisab kultuuripärandi aasta taga. Mida mõista kultuuripärandi all, kes on pärandisaadikud. Aga mida alanud teema aastast oodata on, kõneleb Tallinna Ülikooli Eesti humanitaarinstituudi vanemteadur Glen soovelise ping. Lõppenud filmi juubeliaastast ning oma suhtest kultuuripärandiga kõneleb üks pärandi saadikutest filmitegija Artur Talvik. 2013. aasta on Eestis kultuuripärandi aasta ja sel puhul vestlen Helen Sooväli sepinguga mis on selle omamoodi raskepärase sõna kultuuripärandi taga. Kultuuripärand on tõesti Eestis suhteliselt vähe kasutatud mõista aga kultuuripärandi all me saame mõista kõike, mis on seotud meile, eestlastele omaselt väärtuslikke rahvale, laulude, hoonete, juttude, ühesõnaga kõigega, mis on, mis on meile ajaloost oluline. Kultuuri rand selles tähenduses ei ole mitte ainult muinsuskaitse, mida tihtipeale arvatakse, et kultuuripärand tähendab vaid kultuuri, Randel mõistame ka pärimust suulist pärimust, kirjalikult pärimust, ajaloolisi sündmusi ja nii edasi ja nii edasi, et kõik see, mis on inimtekkeline, mida me võime lugeda, näha ruumis, aga samuti ka lugeda raamatutest ja, ja teada saada kuskilt. Arhiivides kultuuripärand hõlmab endas siis ka meie enda traditsioone ja iseenesest on huvitav mõelda, et kes on see, kes seda pärandit tekitab. See ei ole ju ainult muuseumid, see ei ole ainult kultuuriministeerium. See ei ole ainult muinsuskaitseamet. Nii nagu ekslikult tihtipeale arvatakse, et pärandan, see, mida meie, Eesti inimesed ise loome ja seetõttu see kultuuripärandi aasta ongi mõeldud meie enda Loomingu mõtestamisele ja selle väärtustamisele, sele tähtsustamisele, meie enda traditsioonide traditsioonide peale peaks mõtlema rohkem, kui me seda praegu teeme, sest tihtipeale tänapäeval kipume unustama pärandit ja pärandiaasta puhul ma tooksin vast kõige olulisemana välja selle rand ei ole ainult suuline pärimuspärand, on ka see, mida me enda ümber näeme, meie enda elukeskkond, need maastikud, kus me elame, maastikud, kus töötame, maastik, on midagi sellist, kuhu talletub meie enda tegevuse vili, meie enda traditsioonid, meie enda väärtused ja hoiakud. Pärandiaasta püüabki ka pühendada rohkem tähelepanu meie maastikele, sest maastikud on sellised. Sellised ruumid, kuhu me kirjutame oma lugu, et see on meie, meie lugu. Ja mis seal kultuuripärandi aasta eesmärk või kuidas kõik need väga laiad valdkonnad ühesse aastasse kokku võtta? Eks see ongi selline omamoodi vahva ülesanne ja seetõttu on kutsutud ellu kultuuripärandi talpärandi saadikud. Pärandi saadikud on siis need inimesed, kes on omal erialal tunnustatud, keda Eesti rahvas moel või teisel rohkem või vähem kindlasti tunnevad ja kes selle aasta jooksul kannavad endas missiooni, rääkida neile olulistest asjadest, traditsioonidest, mis nende enda kodukohas võib-olla on, on unustatud ja, ja mida nemad end ise oluliseks peavad, aga eelkõige tutvustavad nad seda, millega nad igapäevaselt töötavad või mille peale nad oma oma aega pühendavad. Nii näiteks võib välja tuua miitri Demjanovi, kes tutvustab selle aasta jooksul Eesti toidukultuuri ja toidukultuuripärandit või näiteks Sophia Joons, kes esindab ühelt poolt muusikuid, suulist pärimust, kui teiselt poolt ka ka eestirootslasi ja eestirootslaste kultuuri ja pärimust või siis Artur Talvik südameasjaks on, on merekultuur ja merekultuuri unustatud traditsioonide tutvustamine ja üldse merele tähelepanu pööramine. Või siis madel Lippus, kes räägib kindlasti selle aasta jooksul meelel linnast linnakultuurist ja, ja linnaga seotud pärimusest või ka näiteks Ivo Linna, kes kindlasti räägib Muhumaaga seotud traditsioonidest ja pärimusest. Ühelt poolt pärandi saadikud on oma eriala esindajad, kes tutvustavad siis neid valdkondi, mis neid igapäevaselt huvitavad. Teiselt poolt on pärandi saadikut valitud nii, et nad esindavad ka erinevaid Eesti geograafilisi piirkondi, et oleks ka erinevad kultuuripiirkonnad esindatud. Milliste traditsioonide või maastik või pärimuste kadumise pärast sa ise kõige rohkem muretsed? Mina ise olen kultuurigeograaf erialalt ja mind huvitavad erinevad ajaloo perioodid, üks on nõukogude aeg ja teine on Eesti vabariigi esimene periood. Mind huvitavad need aspektid tänapäeval pärandi juures, miks mõni mõni asi maastikus säilib, mõni aga kaob, et miks mõningad asjad on Eestis täna hästi väärtustatud hoitud nagu näiteks kirikud, nagu näiteks mõisad, kus spetsiaalsed riiklikud programmid, mis, mis püüavad seda osa pärandist hoida, kuid on teisi asju, mis, mis nagu kaovad ja siis on küsimus, et miks nad kaovad. No näiteks väga intrigeeriv teema on nõukogude aja pärand, meie nõukogude monumendid, teise maailmasõjaaegsed, mälestusmärgid, lahinguväljad, mis olid nõukogude ajal hästi võldatud, mis olid kindlasti paganda vahendiks sellise nõukogude identiteedi taasloomisel, kuid need, mis on täiesti unustatud paigad ja, ja minu jaoks küsimus on, et need näiteks need ühishauad, need lahinguväljad, kus on palju mehi hukka saanud, et Need on justkui ära unustatud ja et kas me peaksime selliste asjade peale mõtlema või mitte, et praegu sellist diskussiooni ühiskonnas üldse ei ole. Samamoodi huvitab mind väga rehielamud ja üldse eesti eestiaegsed elamud ja hooned, et rehielamud on eestlasele selline traditsiooniliselt igiomane eluhoone ja praegu on ka Kultuuriministeeriumi poolt algatatud riiklik programm, mis nüüd rehielamuid püüab inventeerida ja vabaõhumuuseum teeb tänuväärset tööd, et et jagada informatsiooni, kuidas rehielamuid taastada, kuid mitte kõik ei ole huvitatud taastamisest mitte kõik ei ole huvitatud autentsel moel renoveerimisest mitte kõik omanikud ja, ja minu jaoks on küsimus, et miks see nii on, et kas rehielamu inimese jaoks tähendab midagi rohkemat kui lihtsalt isatalu või on selles ka mingi ajalooline väärtus, mida soovitakse hoida, et see on iseenesest jällegi väga huvitav küsimus. Ta on kohe suur liikumine Eestis, inimesed, kes soovivad rehielamuid veerida, kuid on palju ka selliseid elamuid, mis kaovad või mis ehitatakse ümber moodsateks elamuteks, mis peaksid sooja valimata siis neid renoveerimisvahendeid, et jällegi küsimus, et miks see nii on ja, ja mis on õige, kuidas õieti renoveerida ja kuidas mitte, et kas õige on see, mida ütleb vabaõhumuuseum või õige on see, mida inimene õigeks peab, sellepärast et aastasadu on neid elamut ehitatud ja renoveeritud käepäraste vahenditega ja mitte mõeldud autentsuse peale, vaid on mõeldud funktsiooni peale, et neil on sellised huvitavad küsimused, mis pärandi puhul välja tuleb, et kes on see, kes määrab, mis on pärand või kes on see, mis määrab, mis on õige, kuidas säilitada ajalugu, kuidas säilitada traditsiooni? Mis laadi sündmusi peaks inimene seal kultuuripärandi aastal silmas pidama või Pärkama, mis toimuma hakkab? Kultuuripärandi aasta eripäraks on see, et sündmused toimuvad kõikides maakondades kõikides suuremates linnades tasub kindlasti silm peal hoida kohalikul kultuurikalendri. Meil ei ole kavandatud suuri tähtsündmusi, nii nagu eelmistel teema aastatel, see on olnud meile suuri kalasid, mis tutvustaks pärandi olemast. Oluline on jõuda igas maakonnas igas vallas, igas külas kohaliku inimeseni, kes mõtleks natuke selle peale, mis on oluline kodukandis, nii et need üritused on pigem sellised väiksemad ja lokaalsed kui suured ja glamuursed, nii et kindlasti tasub ja vaadata, mis toimub kodukandis. Välja sõidavad pärandisaadikut meie pärandi mobiilidega ehk siis autodega, mis sõidutavad saadikuid erinevatesse Eestimaa otsadesse ja kindlasti kajastuvad siis ka need üritused, kus pärandi saadikud osa võtavad erinevates meediaväljaannetes. Et jah, et selliseid suuri üritusi meil kavas ei ole, valitsust, pigem soovime jõuda igale poole ja oleme mõelnud igaühe peale. Artur Talvik, kuidas tagantjärele tundub, milline oli filmiaasta 2012. No filmiaasta 2012 oli väga hea aasta. Tõsiselt hea aasta. Kõigepealt oli muidugi juubeliaasta, eks ole, ja oli väga ja filmi, ehk kui nii võib öelda, viis filmi tuli välja, pluss siis veel need koostöös tehtud filmid, nii et kes endast statistikat tahab teha, võib nimetada 10-ks filmiks, aga ma ütlen, et vaatame tõele näkku ja ütleme, et pigem viis filmi tuli välja. Seenelkäik on teinud nagu supertulemusi, nii-öelda vaatajad on armastanud seda filmi jätkuvalt armastavad ja festivalid on armastanud seda filmi, aga ka teisi filme ja juubeliaasta raames ei ole nii palju üritused. Päris raske ongi nagu mõnda nüüd teisest rohkem esile tuua. Aga mulle endale ma peaks ütlema, et ma nägin väga mitut vana filmi digitaalset taastatuna küll aga suurelt ekraanilt ja see oli väga positiivne elamus. Meil võib-olla natukene unustatakse raha või, või on natukene segi läinud, et mina kui filmitegija, siis teen filmi ikkagi kinovaatajale. Sellepärast statistika mulle väga ei meeldigi, et tihtipeale pannakse nii-öelda tele- ja kinofilmid ühte patta ja pole vahet, et on üks täispikk mängufilm, et peaasi, et statistika hea välja näeks, aga aga tegelikult nii ei ole. Räägime ikkagi kinofilmist ja see kinofilmisaak oli suhtest ja see aasta mind üllatas, kui populaarseks filmi juubel tegelikult sai. Me kartsime väga, et seoses sellega, et meil on väga vähe vahendeid. Ma mõtlen rahalisi vahendeid, et on selline kärpimiste aeg, eks ole, tänu sellele, et see on eelarve, niimoodi kärbitakse ära, et inimesed ei pane nagu tähele, seda juubeliaastat. Aga panid ja rohkemgi veel, kui arvata, et inimesed vaimustusega tulid kaasa, korraldasid firmapidusid, kontserte, mis ei olnud üldse nagu meie poolt initseeritud, vaid nad ise leidsid selle kuskilt selle mõttekese ülesse ja hakkasid seda edasi kerima raadisse filmiaasta veel erilise kultuuripärandikultuuri säilitamise mõttes erilise olulise asjaga, see on siis Eesti filmi andmebaas, avati, see on nüüd, see on väga kõva sõna, tore, et see avamine jõudisse ja juubeliaasta sisse. See ei olnud ainult sissepoole, nii et eriprogramme üle 15 grammi oli ka välismaal. Mis Eesti Eesti filmi nagu puudutuse Brüsselis, Helsinkis võib-olla on sellised tähtsamad Saksamaal mitmes eri kohas väidetavalt isegi Arktikas olevat olnud Eesti filmipäev seal kuskil polaarjaamas. Täpsemalt selle kohta ei oska, ei tea, nii olevat olnud. Seda tähelepanu on olnud palju ja õnneks on olnud ka ikkagi neid värskeid filme, et need, et see tasakaal on jube hea olnud, on nüüd uued filmid, on tulnud uue tegemisega seotud sündmused ja siis JAAN mõnusat meelde tuletatud ja kogu see mäng siis nende ümber. Ma olin ise seotud ühe projektiga, mis oli suunatud siis kohtadesse, ehk siis me märgistasime. Ja me muuseas jätkame seda märgistamist, need me tahaksime kruvi projekti lõpuni viia. Märgistasime legend, taarsemaid või olulisemaid võttekohti siis maakonniti ja mis tähendas, et võtsime kaardi ette, hakkasime uurima Raul Vaiksooga, kes on tegelikult hoopis arhitekte. Aga suur filmisõber. Hakkasime uurima, et kus siis miskit filmi tehtud ja ma mõtlesin, et see läheb kõik väga ludinal, et kõik on teada, et info on lihtsalt võtad ja paned kaardile. Tegelikult selgus, et me pidime hakkama kõike seda tausta uurima ja kas ikka seal toimus filmivõtted ja inimesed ei mäleta ja inimesed mäletavad valesti. Tahad filme segi ja, ja need, kes veel elus on, paljude filmide puhul pole kedagi elus isegi. Aga ikkagi tundus nagu kohalikule rahvale väga oluline asi olevat. Noh, võib-olla isegi olete tähele pannud, et lähete vanaema juurde maale ja ta räägib ikka mingisugusest vanast filmivõttest, mis on mõnikümmend aastat tagasi seal toimunud, aga sellele kohale on see nagu sügava jälje jätnud ja me proovisime nagu seda jälge veel nagu süvendana. Need super aasta. Aga noh, muidugi oli meil suur ala, eks ole, Tartus ja esimene kino tehti Tartusse ja esimene film tehti. Esimene film näidati Tartus, nii et Tartu on nagu üllatavalt filmilinn olnud, täna pole praktiliselt üldse enam filmilinn või praktiliselt kõik filmitegijad on Tallinnas ja Tartus oli siis suur filmigala 30. aprillil, mida me siis peame nagu selliseks filmi sünnipäevaks Eestis? Anda ka selliseid sajandi auhindasid ja Postimees korraldas see rahvaküsitluse. Päris hea osavõtuga vist ma ei tea, 27000 hääletamist oli seal, valiti kevade sajandi filmiks ja mul on selle üle ka hea meel. Te olete otsapidi seotud ka nüüd järgmise aasta ka kultuuripärandi aastaga, olles kultuuripärandisaadik. Mida see aasta võib samaväärset tuua või mida sellest aastast oodata võib? See on üks huvitav ettepanek ja ma olin üllatunud, kui mulle see ettepanek tehti, aga samas on ta mulle põnev mõte olla kultuuripärandi aasta saadik. See on omamoodi nagu selline mõtisklus aasta, et mis me siis meie pärismaalased, need eestlased siin siis ikkagi oleme ja et mis eristab meist kogu sellest muust maailmast ja et me seda ära ei unustaks, mis meid eristab vaid võib-olla tõstaks esile seda ja kasutaks seda ära, kultuuripärandit võetakse või, või selliste muinsuste muinsuse kaitset võetakse tihtipeale kui noh, need asjad on nagu mingite hoonete ehitist kesksed. Võib-olla olulisem on just see, need oskused, need teadmised või see kultuur, sisemine kultuur, mida meil nii-öelda sajandite jooksul siin päris keerulise kliimaga kohas tegelikult õppida on tulnud, et selle edasiandmine ja selle mitte unustamine tähtis sõnum asjade juures, tänapäeva ühiskond nagu kipub nimetame seda õpitud abitust enda sisse võtma. Meie esivanematel on nii palju tarkusi hakkamasaamise osas ehk et selline abitu ühiskond on kuidagi nagu naeruväärne või kui sa mõtled kas või paar põlvkonda tagasi kui selline hakkama saamine hakkab ära ununema, ehk siis kultuur läbi, mille me oleme siin üldse ellu jäänud, siis ka nagu mõte ära kogu sellisel Eesti vabariigil või eestlasel või olemisel siin. Ja et selline kultuuripärandiaasta on, see vajab natuke nagu meeldetuletamist, et kipume juba ära sulanduma mingisuguseks Euroopa massiks euro pudinguks, nagu me filmide puhul ütlema, et see koostööfilmid kipuvad minema euro pudinguks, et ei ole ta üks ega teine enam. Vot selle europudingu vältimine. Vältimise aasta võiks olla. Nagu üks asi, mis mulle tegelikult nagu tõsiselt muret teeb, on see, et me oleme ikkagi väga tõsiseltvõetav mereriik olnud, aga meie suhe merega sai võib-olla Nõukogude ajal nagu kõige suurema lopsu merele saamine väga raske, kogu see piiritsooni värk ja paatide arendamine, kogu see värk, rääkimata laevade tegemistest ja nii edasi, see praktiliselt jäi soiku. Nüüd on meil küll mõned suurettevõtted nagu Tallink jaama ja balti laevaremonditehas, eks ole, aga selline vahepealne ja väiksem mereelu paadi elu on praktiliselt surnud, kui võrrelda kasvõi siin üle lahe soomlastega, eks ole. Tekib küll, ütleme, rannarahva muuseum ja palju selliseid väikseid seltskondi, kes on võtnud kätte ja võtnud mingisuguse ajaloolise paadi ja ehitanud ja taastanud seda. Need on kihvtid protsessid, minust olulised protsessid, nii et kultuuripärandi aasta saadikuna ma tahaks väga palju nagu tähelepanu pöörata just nendele mereasjadest. Mu hing on teatud mõttes mere peal või mere ääres igal juhul. Kultuuripärandi aastast kõnelesid Helen Sooväli seping ja Artur Talvik. Stroobri Fields Forever on biitlite laul 60.-te keskpaigast, mis on John Lennoni tagasivaade lapsepõlve, mil ta Liverpoolis Truberi Fieldsi nimelise päästearmee hoovis mängis. Hallil Vabaduse väljakul Vabaduse galeriis on praegu üleval Jaan Elkeni tugeval koloriidiga näitus mis samuti kannab pealkirjas Truberi Fields Forever ning vaatab kunstniku lapsepõlve. Viiekümnendad taastate siberis. Mälestuslikus ja popkultuur on teie töödes sageli kohal olnud, aga millest just praegu tõukusse konkreetne näitus. Ma tahtsin nagu mõnes mõttes leida mingisuguse ülevama raamistiku maastikumotiividele need teatud tüüpi maastikud, mis mu piltidesse võimu niukses loomingusse nagu sisenenud, kuidagi iseeneslikult ei ole maastikumaali vastu tõesti huvi tundnud, aga ta on ju väga traditsiooniline kunstiliik, aga minu omad on sellised veidikene nukrad, veidikene morbiidsed, veidikene porised, veidikene siuksed, igavikulised, veidike sellised lagendikud. Ja kas ta nüüd psühho oli, see õige sõna on, aga uurisin vanu fotosid ja, ja sain aru, et selliste maastike keskel on mu esimesed kolm eluaastat veetnud, nii et mine tea, ehk kolmeaastane inimene mäletab nii mõndagi, kuid ta teadlikult ei mäleta, siis nad on, salvestused on olemas ja mida vanemaks elad, seda rohkem, et salvestada vot välja annavad. Et ma olen sündinud viie neljandal aastal küüditatud perekonnas, siis vanemad vanemad tegelikult 49. aastal viisid välja nagu eluaegse karistuse said, mille eest see on omaette probleem. Nii et olen nagu ekspluateerinud seda materjali. Ja sellest oli Fels loomulikult ei olnud tollal ei biitleid, ei olnud aga 60.-test reaalsed mälestused. Eesti raadio täies seda lugu, see oli üks viiest kuuest loost, mis Eesti raadios ka oli fonoteegis, niiet et teine vist oli, see vist oli see Elena ribi, oli ka selline samasugune niuke nukker niuke nostalgiat tekitav lugu, nii et mulle tundus, et see nostalgiajoonele domine selle tõttu on see muusika valitud selle näituse selliseks saatetekstiks ja popkultuur on muidugi selline niuke selline komistus, mille otsa siis nagu tekib kontakt, kiire, nii et ta on nagu teatud niuke. Eks see on nagu selle näituse anatoomias seal siis nagu sisse projekteeritud teatud niuke, mis peaks nagu, nagu ka pealiskaudsel silmade üle riivamisel nagu äratundmist tekitama ja sisest Roberi filtsis, sellisena on täpselt samamoodi nagu näitusel Poomile siis mu poeg, kujundus, mis on siis nagu Londoni metroos sisaldab milles on see omaette nali, sellepärast sees, et seal, kus, kus sõnaandega peaks olema seal välke näha, aga loomulikult ma pole mingi ande ground, et see on nagu maalinäitus koos siis väikese videotööga ja siis kolm minu isa tehtud fotod viienda keskpaigast, et need on siis näitus ka üles loetletud, mida siin näha saab. Mis maailma see näitus kutsub ja millest ta koloriit tuleb? Eks me vaesetes oludes kasvasime ja eks ma mäletan väga hästi, 50. India. Mul on ka mingi kuuenda aasta laulupeo meeles, isegi nagu vihma lõhn on meeles. Mul on väga hästi meeles ka trammid, mis praegu vist San Franciscos, kus ma ei ole käinud, aga kus väidetavalt samasugused sõidavad, kus istmed on vastakuti ja, ja mis on sellised tõeliselt ajaloolised, niuksed, punased ja kõrged ja kuhu pidi siis konduktor nurgas istus, nii et eks need on sellised mälestused ja emotsioonid, mis toidavad ja maalikunsti emotsioonid, et ta ei oleks õieti maalikunst, nii et ja nad tekitavad väga vaatas emotsiooni, nii et tegelikult selle mis see mõte, mõte on nagu visuaalne toit silmale ütleme niiviisi, et saavutada selline meeleolu, fokusseerida teatud meeleolu ja siis see sõnum nagu kohale viia ja maalimis kasutab siin traditsiooniliselt omi vahendeid, nagu ikka, et mul on siin värv toodud kasutusele rohkem kui eelmistel näitustel. Kuigi Mulle väga meeldivad halli varjundid, jaga värvilise halli varjundit, siin on toodud siis selline. Lõika punane sisse niuke maasikapunane tõesti või, või ka vere värv, kuidas soovitada, nii ambivalentne ta on, nagu ta annab korra niukse lillaka korra annab ta sellise roosaka ja siis annab ta niukse vere, punase ja niukse, küllastunud karmiini värvi, nii et kõik sellised akordid koos selle halliga loovad ka sellise niukse karge karge meeleolu. Siber oli külma, aga tegelikult seitsmekümnendad, noh, võib-olla sellepärast ongi sisse toodud, et siis oli, kui ma hakkasin üldse juurdlema, et mida see lapsepõlv teisel maal tähendas, et on kindlasti nagu seestpoolt väljapoole maalitud maastikud, et jõuan, siis need mingid meeleolusid on nagu kujundanud või võib-olla isegi isegi sellist psüühikat, võib-olla jäänukest üldist maailmataju, et öeldakse, et laps on nagu inimene, täiskasvanud inimene kolme kuni viie aastasena praktiliselt valmis, et hiljem sinna väga vähe lisandub, et sa saad geneetilise paketi kaasa ja sellele tuleb siis juurde see, mida sa koged esimesel, teisel kolmel, kui palju sa emaarmastus saad, kui palju sa saada vitamiine, kaltsiumi, kõike seda, eks õnnelikult, tema töötas? Farmis lüpsan, ta sai nagu seda piima juua seal ja nii et mul ei ole siukseid luuega kondihäireid, eks ju. Mis on tavaliselt Siberis sündinud lastel kõigil olid, et alatoitlus jättis jälje ja mõnes mõttes on see näitus ka selline kummardus vanematele, kes on nüüd siit ilmast lahkunud, nii et selles mõttes on see aga isiklik projekt ja ma olen vaadanud, et need isiklikud isiklikud lood on tihtipeale kõige paremini kordaminevad ka, et vaata seisukohalt ei ole vahet, kas need lood on väljamõeldud või isiklikud, nad on tähtis on see, et kas kunstnikuna intensiivne olnud, et on tal see mootor nagu tõsiselt tööle tõmmatud, mis nagu annab pingelise sihukse intensiivse sellise kliima või temperatuuri, millega siis nagu selle projekti lõpuni vead ja tihtipeale, kui on isiklik suhe, siis see annab sellise mootori. Kuidas toonane Siber ja praegu Tallinna kesklinn kunstnikule kindlasti olete mõelnud, et kuidas näituseruum just praegu siin Vabaduse väljaku ruumis paigutab, et kuidas nad suhestuvad? Tallinna kesklinn suhestub Siberi ka niiviisi, et kui eelmine aasta näiteks seal küll huvitav küsimus, mul on sellega konkreetne, väga-väga isiklik vastus. Ma ise autot ei juhi, aga noh, taksoga ikka sõidan autoga sõidan ja kui eelmise aasta nii-öelda veebruari ja märtsi need hiigelkõrged hallide lumevallid üksteise kõrval siin olid ja, ja nad kevadel hakkasid sulama, siis mul on selline tunne, et me oleme, viibime vähemalt Siberis kui mitte Antarktika, see seal on lumi puhtam, eks ju. Aga need halli ja need porivarjundid ma ausalt öelda imetlesin neid peaagu valt oleks hakanud ka pildistama, aga see ei ole otse minu, minu kunsti väljendusvahend pildistamine, et ma näen sellise räämases sellises postituse, sest see võib-olla selles oma intriig, et ma näen neid positiivseid esteetilisi kategooriaid seal, nii et see ongi muidugi kunstniku eripära, et ta suudab nagu tegelikkust mõtestada ja see võib inspiratsiooni pakkuda. Kui ma Lasnamäel elasin, siis ma hammustasin nii-öelda rämps grafiditest ja igasugustest siuksest, sellistest isegi mitte ortodoksne grafiti pole mu lemmikul ongi olnud just sellised niuksed, sõnumid, sõnumid, mida jäetakse bussipaviljoni putkadele, mida gravitaksid näha selles Niukest metakultuuri või siukest populaarkultuuri osa, eks ju, selline inimeste ajades. Praegu on see kõik kolinud Facebook sõnumite jätmine ja see, need, need kommuunid toimivad juba teistel tasanditel, et võib-olla selle tõttu ongi vähemaks jäänud seda kratsimisteks, vaid see kõik retsitakse ära kommentaariumites. Et seesama, see sügelus leiab seal realiseerimise nii-öelda sülitada, halvasti öelda, eks ju, et seda eu ropendada. Nii et, et see on kolinud sinna ja, ja linnakultuuri osad on mind kogu aeg köitnud, nii et ma ei näe, et siin väga suurt minu maastikud sobivad Tallinna kesklinna. Need on sellised kamis nagu betoonseinal mõjuksid hästi, nii et karmid ja linnaelu on karm. Kuidas te vaatate tagasi 2012. aastal eesti kunstis? 2012 oli selles mõttes tore aasta, et hakkas suure suure maalinäitusega peale KUMUs siis Kaido Ole Kaido, Ole kena kangelane ja palju teisi vaikelusid, oli vist pealkiri ja lõppes ka tollele preemia kätteandmisega. 2000 2012 sai ta Konrad Mäe medali ja nii et sinna mahtus muidugi kui rääkida mu enda üliõpilaste lõputööde näitus Tartu kunstimajas, mida ma väga pingeliselt üle elasid, nagu olid suurepärased tulemused ja nagu ikka noh, siin mahub palju sisse. KUMUs toimus sama tõeline publikumagnet ja poliitikanäitus, mis, mis on rahvuslased kvaliteediga, näitas üks esimesi, mis on tõeline, tõeline, nii et peaaegu et järjekordi tekitav ja kuhu ma kavatsen kindlasti veel tagasi minna, vist viimast nädalat avatud on nii, et. Väga palju noori noori debütant on, on olnud traditsiooniliselt on olnud hobusepea galeriis, kus Ellingaarde kalevis Tiina töötab ja ka draakon on olnud ja, ja olulisi näitusi on olnud kunstihoones olulise näitusena peaks näiteks Jüri Ojaveri skulptuurinäitust, mis võttis ka sellise retrospektiivi hõng oli, sellele järgnes kohe jaks. On see oma, mis, mis võttis ka Jaksonzi tähenduse, Eesti võib-olla kõige silmapaistvama kindlasti kõige intellektuaalse monumentalistina tema sellise 40 50 aastase tegevuse kokku? Soodsa muidugi eripärane, sellepärast ta oskas ka uue generatsiooniga kaasa minna ja, ja see modernism sisaldas Temases näitus sisaldas ka installatiivsete osa ja emist nagu igati nüüdiskunsti paradigma järgi nagu loodud osa, nii et et seal olid erikümnendid, niuksed, kontrastsemalt suhestusid. Väga palju huvitavaid selliseid Pallase uuringuid oli Tartus väljas, varem on rääkinud sellest, mida hiljuti nägin, et kui üksi näitus on huvitav, niisugust võtab niukse kõrkaksi tähenduse kokku ja, ja võrdleb teda siis Lepo Mikko ja Elmar kitse, aga eks ju kursusekaaslastega. Nii et see on jätkuvalt Tartus lahti ja jookse kunstielu on nii kiire, et huvitav, et samas oli ka kindlasti ka see Mare Vindi aastama int, kes juubelinäituste ketiga Eestile ringi peale tegi. Peaaegu igas galeriis oli ta üks ekspositsioon väljas siis päädis Adamson Eriku muuseumis avatud ekspositsiooniga, nii et Ani niuke ülitihe kunsti aasta kunstnike jaoks. Ma ei kujuta ette, kes seda kõike suudaks vaadata, seda vist inimest ei ole Eestis olemas, kes suudaks jälgida meie nii tihedat kunstielu. See ei ole nii suur linn, aga näitusepaikade tiheduse rohkus ja seal vahelduvate näituste arv jätab täiesti Euroopa suurlinnadega võrreldava mulje, nii et häbeneda pole siin midagi, et oleks ainult vaatajaid ja kõike mis iganes, mida klassikud muidugi tahavad ja unistavad. Mis teie enda plaanid lähitulevikuks on? Järgmine näitus tuleb suve hakul, ütleme niiviisi, Trakunis, aga noh, need on need konkritiseerimattail, Kunstnike Liidu suurkogu tuleb mais samamoodi ja põhienergia läheb ka, õpetas tegema selle Tartu Ülikoolis, kus õppetooli juhataja. No plaan on suurkogul küll amet maha panna, loodame, loodame, et keegi keegi, kes soovib ka selle taaga üle võtta. Meie ameti tegevus on muidugi aastatega üha rohkem paranenud. Riigi oleme muutunud ka selliseks sotsiaaltoetuste vahendajaks ja mõnes mõttes on ka mingeid boonuseid, on kunstnikel selles riigis kättevõideldud, niiet kõige hullem see ei ole, kui me võrdleme ülejäänud Ida-Euroopaga isegi Lääne-Euroopaga oleme jõudsalt sammu pidanud, see protsendiseadus meid ikka näitab täitsa kultuurmaade. Nii et kui siis riiki veeripsis refereiratiivselt öeldes, et siis riik investeerib kinnisvarasse, siis üks protsent läheb selles kohas Beatiivse kunsti tellimiseks või siis ostmiseks kuju tegemist valmis töödega. Et neid konkursse on juba juba varsti juba käe sõrmedel siin olnud aasta jooksul ja neid tuleb üha rohkem joosta. Suur aitäh, jänes, aitäh. Oma näitusest Fields Forever, mis Vabaduse galeriis Tallinnas on avatud veel 22. jaanuarini, kõneles Jaan Elken. Sissejuhatava pilgu kultuurile. Pärandiaastale andsid Helen Sooväli seping ja Artur Talvik. Seda, milliseks aastaga tegelikult kujuneb ja mis veel toimuma hakkab. Jälgid kultuuriga, jaga edaspidi. Tänase saate tegid Viivika Ludwig ja Mariale Liivak kuulmiseni järgmisel nädalal.