Tartu Ülikooli arstiteaduskonna teise kursuse üliõpilane Anatoli Simmo vangistati NKVD poolt 30. aprillil 1941. Kaks kuud hiljem tühjendati Tartu vangla loomavagunites Venemaale viidud, et vangielu jätkus Kirovis. Võib-olla tundub naljakana kõik see asi, aga mina, Ma arvan, et mina jäin ellu, tänus riigile. Ma õppisin, vaata ma kõige halvemat kõige klassimate situatsiooni Nonii just nagu läbi filmikaamera Hašeki moodi. Ja no kuidas siis ei vaimusta niisugune asi, et et kui seal ase kirjutab, et ta sinna kambrisse toodi nii ja nii palju inimesi, aga üks hoiab kõigest eemale. Teised ütlevad, kes on ertshertsogi, kes kellelegi tapmise pärast üks hoiab mööda, temal ei ole nende sulidega midagi tema läinud mõrtsukatöö eest. Niisama meiega igasugune kõrini, see oli aus nõukogude kodanik, temale anti, oli natukene, eks. Siin nõmme maksiinis oli olnud ooperis nirski, ta oli vahepeal Tartu Vanemuises ka, tal oli üks jalg kange. Või kasvõi niisugune juhus. Meie seal sõime ja Visnewski oli meie peaaegu, kuna tal oli see jalg vigane, siis ülemisel korrusel ronis ülesse Teedla mõisa muna omaniku nimi, mõisa omanik muna. No vat munad unis sinna üles soome supikausiga. Siis munal kukkus king jalast ära. Võib arvata, et kingad seal väljakäigu ja muude olude seisan, telliti puhas on. See kukkus selle oobelvisnewski supikauss. Ja siis, kui see vist Nevski tõuseb oma jalaga ühte ja siis nagu kandikutel käes. King ei kauss koos kingaga nagu kandikud käes. Palun, härra muna, ära võtab oma kausenata, palun hädalistnewski augustimängija. Võtame niisugust asja muidugi hilisemasse aega natuke kui meil teisel pühal välja viidi. Kiirabist oli evakuatsioon tegelikult, sest tuli puhkenud plekid. Täisid oli. Lutikaid oli nii palju, et nad tulid pöidlaga ära tappa. Kuna varem olid seinad olid valgendatud lubjatud, siis seal oli ainult paljas muster, nagu jõhvikamuster oleks tapetseeritud. Kuna täisid ikkagi neist lahti saanud, ei saanudki Adonisuse massilise Inimeste kinnipidamise juures ei nõutud lihtsalt liidrid läbi arvult aurutada. Lõikeline läks lahti ja siis viidi meid. See oli 41, et see oli ikka ja ikka 40, sel aastal. Esimesel aastal jõulu teisel jõulupühal Siis väljusime haavale neljakaupa reas muide Hašeki kirjutanud šveiki lõppu vanek panek. Nii, ehk räägid sellest, kuidas sõjavangid pandi neljaga opolita? Eurooplastel on üldse natuke imelik, miks neljaga opellitami oleks panud viiega opolitama. 10. arv tunduvalt lihtsam peegel. Ja siis seal on ilus lause, et kui see velt veebel hakkas neid üle lugema ja kui ta jõudis arvuni, tüdruk läks sassi, hakkas uuesti kutset ja. No mina ei tea, kas meie velt veel kas ta läks just Soodoki sassi, aga ta vähemalt 10 korda luges, sest ta läks kogu aeg sassi. Hakkas peale, nüüd siis tekkis teine probleem. Inimestelt osa oli veel arreteeritud, paljad sandaletid jalas ja väljas oli seekord üle 20 minu teada 25 kraadi külma, ikkagi hirmus külm. Midagi sandaleti asemel jalga leiti, leiti siis viisud, ikka ehtsad vene viisud, need neljakandilised, niuksed, niuksed siis selge, on tarvis midagi siis mingisugune Gone tena Kreeka, no siin on, see on testimoodi, Vatkub, tal on ju mitu nimetust, igal liigil on oma nimi, liik, aga mida päev on ka talis midagi? Ja siis oma hämmastuseks toodi neile pähe küll. Need tulid troopika kiirelt. Mina sellest aru ei saa, milline vajadus oli kiirabi oblastis põhjas, miks pidi seal üldse troopikakiivreid olema, seal nad olid, neil panti, palju jätkus ja jätkus ja jätkus. Ja siis kujutage ette, et niisugune pardi moodi mees, jooksed, tohutud viisud jalas, tarnitud testiti enesel seljas, käed käistesse surutud ja siis troopikakiiver pääses mööda 25 kraadist külma veega täitsa rahulikult kõndida, kaader, külvikad trambib seal. Ja seekord viidi ära, vagunid olid kütmata, ka. Need olid siis väiksed vagunid, juba kanalid olid küll valmis pandud ja inimene on ikka tohutult leidlik. Lauad olid paksud aga need said puruks tambitud. Need said puruks tambitud ja sai sealt selle tulekillu kätte ja lõpuks leedi tik. Vot siis ma taipasin ka, kui ma seda esimest tulen, ma olin ju ka läbi külmunud, kui me selle mitmekilomeetrise ma olin oma kõndid. Tuleleeki nägin seal. See tähendas juba väga palju. Tule kummardamine, see on üks väga-väga õige asi. Kas selleks ajaks olid ülekuulamised juba seljataga, minul olid läbi. Kuidas neid läbi viidi? Viidi teise vanglasse. Teine vangla oli minu arvates vähemalt juttude järgi oli endine klooster. Kambrid, mis nad olid, need olid tõesti niuksed kloostri mungakongide moodi. Seal oli neid jälle. Eks ta nüüd ühe inimese kong olnud siis meid oli seal neli või viis inimest sees, ma ei mäletagi neid enam. Magada, saime kuulda mööda ühes voodis kahekesi. Üks reformpõhjaga voodi, seal olid, teised vedelesid niisama. Ja seal sai lugeda. Sain venekeelse raamatu kätte üks mees, kes tundis kadeni tähti ja oskas vene keelt. Ja hakkasin vene keelt. Esimene raamat tuli Maksim Gorki. Seda hakkasin seal lugemas ega ei saa, kui sa oled ikka uudishimu pärast õpib keelt. Ma räägin kabaalsem. Aga jah, ülekuulamine ja ülekuulamisel ma jälle, mul ei ole pretensioon. Küllap ma siis niivõrd üldse poliitiliselt vähetähtis olin. Sest lõppude lõpuks arstiteaduse üliõpilane poliitikaga polnud varem nagu tegemist teinud. Ja teised olid nagu tähtsamad ja seal oli ikka positsioonidega inimesed. Ja minu osatähtsus oli üldse väga pisike ja see oli mulle ikkagi õnneks ka jälle. Millest ülekuulamine algas ja kes seda toimetab? No aga ülekuulamist toimetas, üks minust natuke vanem, võib-olla aasta võib olla ühevanune. Must poiss, kelle nimi oli Elinkin Jelintin. No ilmselt taheti mulle seda kontrrevolutsioonilist agitatsiooni laieneda ja minule tundus, et need küsimused võrdlemisi süütutena. No aga see on jälle, kus aspektist vaadata. Esimene küsimus oli see, et kas ma olen selle üle no kusagil vestelnud, arutanud, et kas Nõukogude Liidu ja Saksa vaheline rahuleping kestab ja mis ma ise mõtlesin, sõda käis juba, sõda ju käis, ma ütlesin, et aga seda teadsiga poisikene. Et sõda tuleb, vähemalt vene ohvitseride pojad, kellega läbiseni teadsid Saksamaaga tuleb seda igal juhul. Ja et muidugi ja rahuleping ei ole kestev. Teine küsimus oli, et kuidas ma hindan, võrdleksin Saksa ja Nõukogude Liidu sõjatehnikat omavahel. See on, kuidas ma ütlen, ma ju nägin seda viletsat tehnikat, mõtlesin muidugi, et see ei kõlba mitte kuskile. Lõppküsimus igatahes oli väga tore, et kas ma sellest ka kuskil rääkisin, et kui vere valitsus tuli sisse, siis hinnad läksid igal pool kallimaks, kütovist mõtlesin. Ei, ma ikka ei rääkinud. Natukese levientin pahandas, pealegi ütles mulle, loll oled või? Igaüks rääkis sellest. Et hinnad läksid kallimaks, no ma loll ei tahtnud olla. No ja siis viimane küsimus, et kus sa läheksid, kellega rääkisid kuskile Ülle paadis läheksin, kust mina tean, kellega ma läheks? Kui igaüks rääkis, Need olid tüüpküsimused ilmselt jaa. Mina olen neid ise uuesti ühel korral lugenud. Pärast sõda juba kübara esitasin pärast Stalini surma selle Riia prokurörile rehabiliteerimise palve. Aga sealt tuli üks mees kohal ja teisele minu toimiku kaasteie vastusele selgelt kirja pandud, samuti eesti keeles, eesti keeles eesti keeles ja Kirovi vanglas Kirovi vanglas. Ja siis lõppes see asi sellega ära. Ja paar päeva hiljem või oli see nädal hiljem, kutsub mind uuesti Lentide tagasi ja siis sain juba riielda, et miks ma seda valetasin, et ma kaitseliidus ei olnud. Tähendab, küsis, kas oli või ei olnud, ma ütlesin, ei olnud, aga minu eelmistantsin oma kaitseliidu peale, ma ei osanud üldse midagi. Niivõrd süüdistusena, et see saab üldse olla sel ajal relvad käest ära, tähendab Pätsi kodanduse poja, mõõtsin relvad ära. Nagu sellega polnud enam midagi tegemist, korporatsiooni liikmed olid kõik kaitseliidus enamasti ja no ega see ei olnud kohtust. Kui sa ikka eesti poiss tahtsid, ollakse sisikonda. Siselit, järelikult paberit ei jõudnud juba koha, siis oli Pavel ilmselt kohale jõudis. No nii palju, ma ütleksin selle, kui mind ülekuulamisele viidi siis kaks autos oli tavaline pote masin, millel oli üks publik peale ehitatud. Ja selle, selle kobrikul auto tagumisest poolelt läks sinna päike, treppik, uks, ukse autopoolsele nagu koridor ja kahel pool olid siis noh, ütleme nagu maakemmerguid, kolm kandled. Ainult veel kitsamad ja pisemad ja ilma selle augute seal lauas võt kolm, nii et kuus inimest sai korraga. Kui mind sinna viidi, siis nii palju nägin, tuli üks habemik KV. See pandi minu kõrvaline oma kolina järgi, kuulsin istuma. Ja siis toodi veel teised. Neid ma ei näinud, kui meid välja viidi, siis me 11 enam ei näinud. Aga sõidu ajal ma küsisin, kes mul on. See Abemikuga ütles, et ta on orasmaa kindral, varasema kaitseliidu ülem, kaitseliidu ülem ja, ja teisel pool oli kella mõõde. Näitleja. Tema sai tagasi kas teine üle kuulev lehelisi juba pikem või ei olnud midagi, see oli? Ma ütlesin, nojah, et see läks meelest ära või umbes niimoodi, et kas ma ei osanud sellel tähtsust panna või ei pannud tähele või? Aga ma naisa ütelda mingit jõhkrust või nisust Jerinkini poolt minu suhtes ei olnud. Maide mingitele tantsisin julgeolekule sellest, et see, mis ma seal kuulsin sellest ja nendest Maugutamistest oli küllalt ja noh, iga normaalne inimene teab seal Aeti inimesi on mitmesuguseid. Katsusin ühiskond, eriti need pärast seda kätte saada, aga ma ei tea, kus ta oli, ajas Tallinnas. Aga tütred olid kodus ja ma sest ütled tüdrukule, ütlesin lihtsalt paar sõna sellest, et kuidas ütelda, kas niidile tantlikult austatud, kas oli tahtlikult või mitte tahtlikult koostatud. See minu süüdistusmaterjal see tõlgendus väga palju minu olukalt. Ega süüdistas teile veel niipea ei esitatud Pole iialgi esitatud, pole kohtus käinud, näitab tribunali midagi. Ainult paar aastat hiljem, see oli 43.-na aastal, olin kogu aeg uurimisalune, muide uurimisalustele nõukogude seaduste peal ei tohi üldse tööle panna. Aga me oleme enamikus uurimisalused. Ja, ja siis kolimisalusena, jah, 43. aastal kevadel ma sain siis õhukesel pabeli lehel ütleme üks 15 sentimeetrit korda neli, umbes niisuguse lipaka ja seal oli siis kohtuotsus. Aga seal oli siis täpselt nii et Tartu Ülikooli arstiteaduskonna üliõpilane Anatoli Simmo Kuulumise pärast kontrrevolutsioonilise organisatsiooni kaitseliit karistatud kaheksa aastase vabaduskaotusega ilma õiguste äravõtmise, ta, see oli nii tohutult. Ta ja mingid 50 kaheksakümned, see tähendab, see oli 50 84, mina sain 58 10, mis räägib agitatsiooni, see jäi üldse välja. Nii et ja intin oleks võinud oma töö tegemata jätta, sest et jäi ainult minu ainult keeta andmed, et mõni on kaitseliidu. Aga kui need sealt ära toodi, üle kuulanud, võsad julgeolekust veidi juba teise kambrisse, see oli samasugune umbne. Seal oli juba ka poolakaid, tähendab nõndanimetatud vasser, palakid. Mul ei ole veel selgeks saanud, kas need olid saksastunud poolakad või poolastunud sakslased. Aga niisugused mehed seal olid, need olid siis nüüd juba mitte Eestist pärit inimesed. Ja seal kambris kohtasin korter, Schotterit väga toredat inimest. Tema naabriks oli kindralmajor Jaakson. Ja kõige markantsem kuju. Kahtlemata oli Jerzy Kaplinski poola keele lektor. Ta tuli jõululaupäev. Ja ma ei oska öelda, kuidas see asi käis, üks krimi, vang ja poliitvang. Need mina ei tea, kurkuks meil põldu, rasvast suppi, aga mida kuskilt mingit rasvavitsa. Ja sellest oli tehtud üks küünal. Ja kuna meil kuuske ei olnud, aga luud oli, siis oli üks luuer ta ka. Nii siis pandisel lõue laagri otsa kinnitati see küünal. See oli meil siis jõuluõhtu ja sile ühine poolakatega poegadega ja ühesõnaga. Peeti jumalateenistused. Aga peale selle oli siis jõulu tuntud ja doktor Shotel rääkis sellest, kuidas möödunud sajandil Tallinna kodanlikus ringkonnas pühitseti jõulust. Sellest mul on midagi, meer hääletab teemalise. Siis olime seal keegi ka õigeusust kuigi leib ei lange, kui aga siiski tähistati ka omamoodi ümisete kirikulaulu seal tasapisi. Aga kõige toredam oli Jerzy Kaplinski jutt Frederick shop pähklist kui poolakas. Lahendus, see jutt ei saa paha olla. Ja ma olen siiamaani on meeles, kuidas ta hakkab nendest Mosuli küladest kõnelema nendest küla kõltsidest kuidas seal mingisugune mõisa rattal on kusagil eemal ja kuidas Väike-Frederik ainult kuuleb sealt. Külakõrtsides selle kontrabassi tuntum tuntum tuntum kostab sinnesed masurka helis ja nõnda edasi. Seesi Kaplinski oskas seda nii muusikaalselt rääkida. Kujutage ette, räägib sopaania muusikaalselt tajud seda muusikat. See, no see on südamega tehtud ja, ja näete, pool sajandit on möödas, seal nõnda meeles. Ja oli esimene jõulupüha oli teine jõulupäeva teisel jõulupühal, siis sõitsime laagrisse. Ja kohale jõudsime vana-aasta õhtul. Teatati mitme päraki vahele, seda osa siis läks juba haiglatesse, üldse oli seal 12 barakki. Noh, see oli kõikidele anneta kakkide köökidega kokku. Aga niukseid meeste barakke oli, üks oli juba kriminaalvangide ala Teedla muna läks ka ühte kriminaalvangide barakki uudishimutsema, et kes seal on ja tuli tagasi aluspesu väel. Ja siis, kui läks kohandandile kaebama, et mis taga on tehtud, siis nägijat temaga metsale komandandil pääs siis ta keerata, nii rahulik mees keelas otsa ümber tuli, tuleb, siin ei ole midagi rääkida. Nuia vana-aasta õhtu pidas meil vana-aasta jumalateenistus, praost Kerem. Ja siis tuli meile külla tuli, Akis tuli see kalle Eenpalu, peaminister. Ja mina siis küsisin ka tema käest, et, et mina saan aru, et mina olen tudeng ja ma ei osanud midagi arvata, et ma peaks ka niisugune poliitiline figuur olema taga, et ma ei saa aru, et miks te siia jäid. Miks teie siia jaht nägid? Nad avastas väga ebamääraselt, umbes, niiet Meile anti välissaatkondade poolt garantiid, aga ma ei saanud aru, mis garantiid, kellele ja kas neile isiklikult või. Kuidas ta välja nägi, sellel? Ei, ta oli kõhnunud, aga normaalselt riides. Lavad seal tuledele kurioossed välja üks kaitseliidu kaplan jälle oli kaua ela riietest. Kaitseliitlane ju mundrit kandis ainult pidustuste mujal. Aga mitte iga päev. Lase kaitseliidu kapten, see siis tuli rõõmsa näoga tagasi, tema oli oma ülikonna vahetanud, tuli uute riiete vastu ümber, ta oli väga õnnelik seal. Ülikonnas, näed, millised ülikonnaga siin teeme, eks ole sellega midagi teha. Aga et see aga oleks teha nii ja vahetas selle ümber ja ja siis, kui esimene tööbrigaad töölesaadetes siis kõik saevad, sihuksed, ülikonnad, oma ülikonnad jäid alles. Nii et ei maksa nii väga kiirustada, alati. Kas see laager oli numbri all või oli sel laagril VII-VII laager? Maa? Täpselt ei oska öelda, kas oli seitsmes laager või seisvee laagri esimene punkt. Nii palju seal mehi üldse võis olla, oma elust on üks 600 ümber. Seal need teisi vangi oli ka? Nojah, ei oska niimoodi rehkendada. Ja siis hakkas pääl arstlik komisjon, komisjoni eesotsas oli dist endine vang, Venemaa eestlanna, see oli sõnadžanniczandsast, kuid komisjoni liikmed olid juba doktor fotol oli sealhulgas. Ja see käis tõesti väga inimlikult. Rästad jaotati ära, invaliidid, töötajad ja mittetöötajad. Invaliidid olid kolm gruppi. Kolmas grupp oli see oli see vanur või, või tervise poolest niuke kelle kohus oli töötada laagrites piirkonnas tsoonis või ka kui soovib, võis ta töötada omal soovil kuid teda ei tohtinud vastadena Saatris saada personali, see tähendab metsa tööle või väljaspool tsooni. Teine grupp oli niisugune, millel oli kohustus töötada tsoonis, aga väljaspool teda enam ei lastud. Esimene grupp oli see, mis vajas aps. Puudus töökohustused, siis mitte töötajad, neid oli kaks tööd. Õieti grupp juuksurid töötavad jõuliselt olid mittetöötavad nõrga jõulist, töötav nõrgajõuline, tema kohustus oli töötada väljaspool tsooni ja ilma normita ilma normita, nii et ta saab vastavalt omale määr, toidud ilma normi, mittetöötav nõrgajõuline, see oli lihtsalt nii-ütelda Braavitamisega. Aga need tõelised, need jagati protsendi ära. Kõige madalam oli 30 protsenti, tähendab, kui ta tegi 30 protsenti normist, alases hinnati teda nagu oleks ainult 100 protsenti. Ja enamik mehi oli meil siis kõik kolmekümneprotsendilised nende hulgas siis Tartu vangivaht luha, see oli siis kuuekümneprotsendine siis üks Julianus, see oli 50 protsendi teised olid kolme, keda seal võib nimetada. Võiks nimetada teie kolleegi omaaegselt see, kes ütles hallo Tartu ilmateade Haldekalt. Tema oli siis kolmekümneprotsendine töönes. Magasime kõrvuti sellega üldse alguses. Ühel pool oli mul tõltseb kõrval teisel pudeli Olde Olde millegipärast ta ütles, et tema on allveelaevaohvitser. Aga hiljem ta tuli ka tagasi. Aga hiljem tuli välja, et oli hoopis poliitiline politsei olnud. Nii et seal käis ka ikka omamoodi kõike, mida siis seal räägiti, ei saa ka päris nii tõena võtta. Tore oli halvelt tõldsepa jutt jälle seda. Teil esimene, mis sealt pandi tegemani haava pakkudest meetrised pakud olid sellest kirvega välja raiuma. Padrunikasti laudu, kirvega keeldaga ja padrunikasti laudu. Tähendab, nad pidid olema 10 sentimeetrit lakse laiad üks sentimeeter paks ja pakk oli see meetrit meeter, kord 10, kord üks, sentimeetrites nii Norma lisada. Nii 100 tükke pidi päevaseid väljale. Van Horn oli kolmekümneprotsendine mees, tema oleks pidanud 30. Kui ta seda juttu rääkisin, ma ütlesin paljuses välja, raius ütles, et kolm tükki, aga need olid ka propellerid. Aga külm oli hirmus, nad olid ikka väga õnnetud. Kuigi neil oli tõesti vat riided seljas, püksid olid jalas olevat kuued Nendest vaid kuubedes tuli karusnahahundina vooderdatud. Siis olid labakud, olid ka karusnahast labakuda. Veeldid olid jalas, hakkavad jala rätajale ja see oli omaette probleem. Ja kui sa paljas jalgadel, siis seal lume sees. No ega nad kaua ei kestnud noaga siis epideemia ikka vallutas rohkem neid haigeid. Mina olin töötav nõrgajõuline. Räägime normidest, ka. Need oli esimene, teine, kolmas katel, see tähendab sooja toitu, mitte töötaja, sai esimese katlasse, tähendab, üksub pommiku, teine subõhtul ja 400 grammi leib. Leivakvaliteedist räägime, vahepeal oli seal niisugune leida, vahepeal oli, ükskord oli niisugune aeg, isegi leiba ei olnud, tehti need nõndanimetatud katkased puudust. Ja siis üks päev oli veel üks klisi kuu aega, kus toit oli tehtud, soolata sellest soola ei olnud. Ots oli kõige hullem. See oli ikka päris hullusti, siia ei saa, pudukäkk on sul käes, süüa ei saa. Ja see siis teine katel oli? Pommiku budus, rub õhtul. Imas katel, siis oli super oomika supp, õhtud, nõnda, nüüd leivanormid. 400 grammi oli kõige madalam, see oli siis siis, kui tööd ei tee, eks ole. 600 grammi oli juba töötav, see, kes tsoonis töötas, sai 600 grammi ja 600 900 grammi leiba said need vastavalt vormi täitmisele, kes tegid tööd. Tööbrigaadid 600 kuni 900. Kaitsjad said 900 grammi, leid. 800 700, kui vähem täitsid. Aga siis, kes seda oskas nii täpselt, lõigata seal 700 või oi-oi kui täpselt. Oi, kui täpselt seal oli, kui me haiglas olime, saime 400 grammi leiba. Siis need leivad on toodud nõndanimetatud Loovieskadega. Kas oli täpselt 400 või oli seal päike killukene pääl, võib-olla isegi kaks puu Algiga artikuga läbi torgatud. Need lisad, see tuli täpselt seda, vaatasid ju need näljased silmad vahtisid sealt aknast sisse ikka 400. Osalejad olid samuti vangid, kaaludelt vangid ja neil polnud mõõdet, nad olid seal leiva sees. Mina sain 800 grammi ja teise katla. Väga vaesed, need mittetöötavad mittetöötavad, need, need said 700 jaga teise katla, kuigi nad meie tööd ei teinud, mõlemad tööd ei teinud. Meil oleks pidanud tööle saatma, aga neid ei saanud tööle saata, sest meil ei olnud talve riietada. Ja siis natuke hiljem Saar oli astavates viljad neljanda kursuse pead. Täna oli siis päratud ühe nõndanimetatud rekonnale sentide tähendab paelanejate Palacki velskriks ja Taneli abilist vaja, see tõi siis minu sinna, nii et ametlikult ma olen töötav, see pagana väga jõuline, tegelikult oli siis juba ka velsker. Barakis ja meie barakki ülesanne oli kaks ülesannet. Ruumipuudusel kirjutati balanejad välja teistest galakidest, haiglapakkidest toodi meile sinna vedelema lihtsalt neile mingit erilist ravimite andmist ei olnud, lihtsalt seal pikali. Ja siis teine, kes meile sisse jäid, oli need, kes õhtul nüüd kirjutati, kes tulid töölt, läksid ambulansse, need kirjutati haiglasse, aga muidugi ööseni haiglasse ostetud, need tulid siseseks meil. Kaks siis minu ülesandeks oli ka veel seal kontrollida väljaheiteproove ja silmaga pealt vaadanud. Lihtne, kas velg, veli lima on müüa? Veel üks ülesanne oli laipadele, siis mõrg oli meil seal otsekohe baraki kõrval surnukuur, surnukuur ja oli valaki kõrval ja minu ülesanne oli see, et läksime valvuriga siis koos siin. Vahest oli võti ka minu käest. Läksime sinna ja siis laibale, ta ütles mulle selle laibanumbri siis tindipliiats märjaks tehtud tindipliiatsiga sihukse lipiku pääle puulipiku peale kirjutasin tema numbri ja sidusin nööriga siis käe külge. Need mehed maeti nimeta nimeta numbriga kusjuures teoreetiliselt pidi olema. Mongolid olid ju need surnumatja ja no isand, jälle kuulujutt, räägiti nihukest asja, et et mo talvel külmaga 30 kraadi külma ja enam, vahest on külmad ja siis löödi üks suur au. Meil pole vist kõige rohkem olnud päevas. Siis löödi üks suur auk maa sisse, kaevati sinna hunnikus kirstud, nad said, aga need olid pind laudadest niuksed. Noh, kuidas öelda puuri moodi rohkem. Trussikud olid jalas ja trussikud olid surnud jalaslik. Sellisele ma nägin subi Vabadusristikangelaste subi siis muidugi maandke jälle vabast sigangi. Kolonel Villemi, Evald Puhk. Säru oma kambrimees leitnant Kesler oma kambriniks. Keda ma seal nägin, küllaltki, kõik jäi meelde ka teie saatusekaaslased hakkasid siis teie käest läbi käima, läbi käima. Ja soopeal siis kõrvuti, magasime seal teisene harival. Kaplinski, mina ja minister ja ülima. Tema korjas toiduretsepte. Ta oli läbi põdenud, Kaplinski väga, imestasid tema antud ta ükskord olevat juba läbi põlenud, kuidas ta teist korda läbi põlevad. Rosinaajalehtedes on juttu ka sellest, et Kaplinski just nagu oleks juba tee peal surnud, ei soorita ilusti kõrval. Ja me töötasime veel hiljem temaga koos ka. Jerzy Kaplinski. Aga sisse. A toodiumi veenbalu aga Eenpalu laks halb. Ja siis jooksin jälle laatsaretti, teen siis anti mulle süstal, ma sõitsin talve, mäletataks kofeiini või kantslerilt midagi. Ja ikka läks pahasti ja siis viidi ta uuesti ära, aga ta oli varsti pärast seda surnud. No vot siis tuleb siinse liivaku aktsioon juurde, kus nad kombineerist ikka viisaka kirstu talle. Muidugi see numbri sidumine see oli ikka minu ees. Siis teises tuntud tegelasest, kellega ma hädas olin, oli paar advokaat, baas Viljandist, oli kaasele plekilise läbi põlenud. Näed, kuidas ta tuli, vana, aga juba see kuidas kellelegi ajudele mõjub. Temal tuli natuke rängalt mõjunud ja ma ei saanud teda kuidagi sööma. Ühesõnaga tegemist siis ma käisin jälle laatsareti köögis ja ma sain sealt siis ära, ütle pirukaid. Et vähemalt midagigi sööks, toppisin tal suhu, seda käin. Ajab suust välja ja lihtsalt tema tahab ära surra ja sureb maha. Apaatia absoluutne apaatia ja muidugi ega seal mõistust ka enam suurt midagi ei ole. Te korraks ütlesite, et minister Jürima korjas toiduretsepte, kuidas seda mõista? See tähendab seda, et ta nii palju, kui seal tiigi teadis mingisugust huvitavat toitu, mida ta polnud see siis ta panuseta dikteeriks selle retsepti talle, et tal olin seal suitsu, suitsu maisipaberi peal olid need retseptid juba terve pakk. Aga muidugi see vaene Jürima, aga ega see ikka kõik see jutt ka söögi ümber ja, ja nii nagu ta on, see asi. Vaata, oli meil seal üks Tallinna Rotermanni hobusemees stardennid olitel Paldis kõva peega, Paldis. Turske mees on niisugune tore mees omaette. Siis räägivad, kuidas kodust läinud klimbisuppi mitte piima sisse, vaid rõõsa koore sisse ülima, kohe nii vaimustatud, et nüüd saab sellest üks ööd, mõtlesin, issand jumal, vaene ülimat supiga teed, sa ei tee mitte midagi. Teavad ju kõik need retseptidega realiseerinud, mitte midagi ei olnud ju. Ja vot see ongi Paldise jutt siia juurde. Ka Paldis ütleb, et, Selle peale tulime naisega koos kinost vaatasime määra, tulime koju siis naine küsib, et kas me sööme ka midagi. Siis mina ütlesin selle, Bella, viska sinke muna panni pääle, täna ise kedagi jutud juttugi. Üldiselt see 10 ja väga tihti üks sakslane seal sai, rotid liikus ringi Nozayloti kätte, siis algus keetis selle roti aera. Neil veel väiksed niuksed, plekkahjud seal sees puude puudust ei olnud ja siis pärast küpsetas lõikas selle lõhki, nõnda et soolikad põlesid selle ahjus ära ja siis sai seda rotiliha söödud. Õieti. Ega seda ei antud ka, aga ma sain ikka abaluu sealt, kata. No ma pean ütlema nagu linnuliha, seal ei saa midagi kurta. Tellil sakslasi ka sealses ja muide ma kohtasin, see oli noh, Venemaa sakslane. Aga seal oli üks väga huvitav inimene, professor Rafa järgar, keskprofessor, oh ärge nii temaga omaette huvitav seik, ma pean teda üheks, väga rahvusvaheliseks inimeseks, sest tema tegelikult saksastunud Ungari juut, kes õpetas poolakatele prantsuskeelte, istus nüüd Venemaal kinni, poolaastas 39, hoolas sai ta kätte ja ja noh, temaga vestlesime saksa keeles. Ja ükskord siis mina ka jälle natuke nii omal ajal Husaaritseja tudeng olnud ja siis sain kuskilt kaks pläru. Ja siis kutsusin ta sinna esikusse kõrvale ja ütlesin, võtsin siis ühe pläru taskust välja, pakkusin temale tikuga, pakkusin tal tulnud Stavad mulle otsa, tõmbas siis ühe maffialaadsed saksa keelt oskad. Ütles nõnda raadi härsima hirm diskiitnud EuroP. Et siin laagris ainult kaks eurooplast aine ots väitel seltsi. Teine teie ilusaim kompliment, mis ma olen saanud, asu selles laagris oli Jotterlas oli riigisekretär teras. Tema oli jälle üks mees, kellest ma väga lugu pean. Joakim Puhki, väga erudeeritud inimest ja just Karl terast kui kaine mõistusega inimest, kes lasknud inimestel noh, niisuguseid kuulujuttudega ennast üles bluffida. All oli ju niukseid mehi kaariasse, ilusate kuulujuttude eest haigete käest leiba seal välja meelitasid. Aga Karl Terras, kes oli alati tasakaalukas, päris huvitavalt riides, ta oli oma kaabu ääred ära lõiganud, nõnda et ainult esi, esimene osa, isegi nii, et see oli ta nagu nokkmüts siis oma pükste sääred oli alt ära lõiganud, nii et need oli rohkem Califeede moodi. Nii ta siis käis ringi ja tema oli seal midagi haigla statistika osakonnas või midagi nii. Aga ma räägin teile ühest väga minu jaoks küll väga kurvast asjast enda jaoks, kus ma ennast süüdlaseks pidada. Iga arstieetika arstiteadusest väga lugu pidanud ja eriti ma hindajas teedikat. Arstieetikast peab kinni pidama sellest arstivandest eetikast, millega kahjuks alati ei tulda toime. Nõo meier, Kasemets, asemets turskeni, suur mees, tasandite metsa tööle. Jaga tuli minulgi ahastama, ta ei jõua väljas 30 kraadi külma, kellel nina külmad seal vaseliiniga, mis asjaga määratina näod küll kokku, aga seal külm oli ikka jõle. Seal. Naerdi ja tule minu juurde ja mees sokuta mind haiglasse. Mina keeldun, ma ütlen, ei ole jäämees, anna seda verist väljaheidet, sul sõdaksin, joon on küll. Ei, Annana ole, no ma ema-isa, ma suren seal ära ja ma andsin talle lõppude lõpuks. Vaat seda kurat teha ei tohi iialgi. Me nägime sokud sinna, kuhu ta viidi düsenteeria haiglasse. Loomulikult saad haigusele düsenteeria. Ja see me korjasime, siis katsime kuskilt tamme kootale, saada seal millegagi oksüdeerunud või pihitada soditsioonikad, mida mitte midagi aidanud. Surier. Vaat see on niisugune asi. Pärast seda on igasugust simulatsiooni, ma vihkan kannatanud silma otse. Neid Simunet. Kuigi ma seekord oli niiviisi süüdil, hakkas lõpuks. Ja niisugune vastutulek, see ei ole vastu. Mis sai Karl terrasest? Ei tea? Ei tea. Oli. Märtsi keskpaiku kavandati meil ühel päeval ilusti hoovi peale või sinna õue. Ja siis jälle riidest lahti ja seal pesuväele. Suvel alleri läbiotsimine ja umbes kella kolme hakkasime liikuma. Üks 200 meest olla. Kas sama palju jäi laagrisse või ei tea? Ja minu arvestus on see kolm aastat, mis ma üldse laagrilaagrites arhipelaagist oli? Kohtasin umbes 300 inimest ja nendest minu teada on, elus. Jäi ellu kõige rohkem 12 mitte 300 600 umbes 300-st hindan viiteid selle kolme aasta jooksul. Ja oot aga siis jah, märtsi keskvõivad, siis võid jälle ja ilus ilm oli, päike paistis ja siis hakkas lund sadama. Ma ei tea, kui pikk see oli, see oli siis üks tapp ühte teisele. Kas see oli üks raskemaid takk üldse? Ja kui me alguses 100. lund ja siis hakkas lund, sadamasuus, kerget lund, läksime hanereas, kõrvad olid siis suuskadel valvurid. Koerad koos koertega. Kuhu me oleks sealt pääsenud vä? Ja siis hakkas järsku külm. Lumi lõppes ära, pilved kadusid ära. Siis hakkas küll. Aga mis mul oli seal? Õhukesed kingad, ilma sokid, sokk enam ei olnud, käed olid paljud kindad ei olnud pintsakvest särki olnud. Need püksikud. Jah, ja siis see ei ole midagi alguses käed, siis tahad külmetava uuesti käes, vahepeal ka väela ja ja siis hakkab ta siis on niisugune tunne, et kas keegi puurib sulle noaga nugadega selgas jube. Vahepeal juba niisugune tunne tüpadrilist Valjalas kaldub kuuli peale. Aga eks eluinstinkt on ikka nii suur, et ehk veel. Ja siis hakkasid tähts ja vaat see küll, kui ta seal muidu sa vaatad tähti, niuksed ilusasti ilusad ja kenad. Aga need olid nii julmad, julmalise taevas ja.