Raadiomajja jõudis väikese ringiga kiri, mis sisaldab umbes 150 Eesti nime. Neid inimesi on nähtud 1941. 42. aastal. Jätka laagris. Kiri algab sõnadega, võtsin kaua hoogu, et teile kirjutada, aga korda ajapuudus, kord muud kiireloomulised asjad. Saadan teile nüüd nimekirja, mida ma mäletan, see tähendab õigemini, keda poole sajandi tagant mäletan. Nimekirja ülaserval on kaks kuupäeva. Esimene neist 30. aprill 1941, mida see kuupäev teie elus märgib? Anatol silma? Ma elasin Tartus tammeväljal päästliku tänaval väike majake seal ja hakkasin koju tulema ja ma olin veel maja aiast natuke veel eemal, kui ma nägin, et meil on väga vastu, astusid välja kaks meest. Ma mõtlesin, et ei tea, mis asja peaks olema ja nagu hiljem selgus, läksin rumala peaga küsima, et mida soovite. Nad ütlesid, et nad on ja asjus, et neil on tarvis majaomaniku allkiri. Omaniku asemel oli nagu mina, mõtlesin, hea küll, astume sisse, ütleks, siis ma kirjutan teile alla, meetodid muga kaasa. Ma läksin eestuppa ja võtsin siis istet ja jäin ootama seda paberit, kuhu ma pidin alla kirjutama. Õieti ma veel ei näinudki, et sõnad oliteerimis, käsk kui see mees, kes mul selja taga oli, surus selja peale revolvri ja ütles, et käed üles, Watson, arreteerimiskäsk. Kui vana te siis olite? 20? Kas te töötasite või õppisite, ma olin Tartu Ülikooli üliõpilane. Arstiteaduskonnas, kuidas sündmused edasi arenesid, siis viidi mind kõigepealt sõmermaamajja. See on see kurikuulus tartu hall maja ja see hall maja tol ajal teda lihtsalt nimetati Sõmeru majaks. See oli minu koolivenna Sõmermaa endine Zimmermann, selle ehitavad maja. No ja seal laste mind siis oodata natuke aega. Ja esimeseks ülekuulajaks oli Monsažiko. Kui ma ütlesin talle ainult seltsimees, siis Sossicowaliga nii lahke ja ütles, et seltsimees on hunti metsas ja tema on ikka kodanik. Vahekord on siis selline. Tegelikult sahhikov minu käest muud ei võtnud, kui lihtsalt nii-ütelda ankeetandmed, kes ma olen ja kes mu vanemad on ja nagu see asi käis. Kes mu isa oli, isa oli mul surnud sel ajal juba. Ja millistesse organisatsioonidesse kuulud, niuksed asjad, milline harid. Kas see on sama tartu sussikov, kes 1940. aastal käis delegatsiooni koosseisus augustikuul Moskvas nõudmas Eesti liitmist Nõukogude Liiduga ja kes pärast sõda üliõpilaste ametiühingurahade sisse vehkimisest kriminaalkurjategijana kohtu alla? Ja temaga jutuajamine lõppes väga lihtsalt ära, rohkem temaga vestelnud ei ole, kuigi peale seda ma olen temaga vestelnud. Ja seesama sussikov, sa ütlesid mulle, et noh, ei ole sul häda midagi, et kolm aastat metsatööd, kolm-neli aastat tuled õppide all. Asso kohtusin temaga paaril korral, sest et Tartus kuma ja need tallinlane ja kui ma Tartus elasin, vähe aega pärast seda kui ma Talts on käinud, ma ikka veel neljas olen käinud ja sussicovelisel tavaline külaline. Ükskord istus sellele koos niisugune peen seltskond, sussikov, prokurör, Lohlyn ja kes seal veel olid. Ja kui ma sisse assist, Sossikov tervitas mind rõõmsa näoga ja ütles siis Rohlynele, just et noh, et sel mehel läks niisama nagu nende juudi arstidel. See oli siis, kui juudi arstid olid juba rehabiliteeritud sellisel ajal. Ta oli siis tema lausa minu koht, isu pikema tset ajada teil ei olnud temaga, ei olnud see ikka ühe kui minu seltsimees hunt metsas, oleme. Temaga räägid. Kui kaua teid tookord hallis majas peeti? Mina olin seal ainult õhtust, kuni ütleme kella 11-ni, kus teid hoiti. Ei, ma ei olnud kuskil. Ükskord hiljem mind viidi, siis ma olin natuke aega keldris ka, aga seda ka paar toit. Missugused keldrid on seal? Keldrid on endiselt puukoorid betoneeritud. Ja muidugi akent seal ei ole, tähendab, on mingisugune noh, niisugune nagu keldrites ikka on, et valgus sisse paistab mingil moel, aga läbi võrede ja ma ei tea vist klaasid olid niuksed ka betoonpõrand ja seal nii palju küll, et kui sa seal istusid, siis sa pidid ainult istuma Saisandei pikali visata, lamada, püsti, seista, käia sa ei tohtinud, sa tohtisid ainult põrandal istuda, seal midagi ei olnud. See oli siis ümberehitus juba. No see oli siis juba ümber tehtud. Kuhu teie esimese päeva õhtul viidi? Tartu vanglasse? No esimene, mis oli kuidagi õudne, Tartu vanglas oli see kettide lukkude klõbistamine, riivid plaksumine ja see noh, avatakse üks lauduks järele. Siis rauaketi, kõlin, kolin see häälte. Noh, niisugune vangla mõju. Sest meie elasime ainult häältest, häälte kaudu saime teada, palju vange oli näiteks koolitooli peal. Oleneb, mitu korda koppa löödi vastu tirinat, nii palju saime teada, mitu vangi on ühes või teises kand, igaüks sai portsu, igaüks portsu. Ja muidugi kõikes häältega kaaned, püssikuulide paugud, mis öösiti käisid. Lasu paugud, kisa, mida oli ka aeg-ajalt kuulda, vähe küll, aga öösiti vadi. Kas seal juba siis öösiti tulistati, tulistati kas vanglas või vangla hoovis? Ei, see oli pidi olema vanglakeeltes sest. Lasud käisid üksikpaugud ja kui ma siis sealt oma kambri uksest sisse sain siis pärast komissari Juhani, kes seal ees oli, mulle kohe ruumi tegi. Naelisel vedas, veider mees tuleb siis ütleb, et jumal tänatud, nüüd on asjad kõik ühel pool. Politseikomissariaadi ja politsei koos. Need olid siis teie esimesed sõnad, sõnad ja ka ja muidugi esimene sõber, kes mul seal vanglas ka valitses. Kambris oli mehi, algus, meil oli seitse ja kambrini number oli ka seitse. Ja selle kambri aknast, kui said piiluda, siis sai vaadata rüütli tänavale, see tähendab, ta oli selle koha peal see majade vahemik, mis lahutab Treffneri kooli Jaani kirikust Jaani kiriku ja Treffneri kooli vahel ja ja peale selle seal oli siis postiljon sääro. No Tartu oli väike lind, nägupidi teadsime ju kõik. Siis oli loiu papa, kes oli, raiu, papa Roiu, papa oli Põderson. Tal oli kalja mõisa omanik, võib öelda ikka. Hästi, vanamees, suur optimist. Väga kena inimene. Jõukas talumees, jõukas talumees. Ta oli üle 70 vana, aga tal jätkus huumorit. Seal mingisugust niisugust masendust peame, ütleme Jon. Põlevkiviõli tuttav ega teada veel. No eks Me rehkendasime ka. Siis hakkasime rehkendama, kui see. Ja see oli juba hiljem, sest et niipea kui sõda tuli nii oli meil see hommiku teada juba koputamise teel. Vanglad on omamoodi sees, on kriminaalvangide morse ja seni selleks ajaks, no mina sattusin sinna 30. aprillil aga vahepeal tuli sinna ka juurde. Ja neile sattus üks Eesti sõjaväeohvitser Kesler leitnant Kesler, kes oli töötanud šifreerimis ala. Kui hakkas koputamine peale, millest ma aru ei saanud, siis oli natukese ajaga selge, kuidas tähestik käiks. Temal oli see teada. See ei olnud aga ta dešifreerida šifreeris dešifreerida. Siis esimene oligi, mina andsin oma nime kõrval kambrisse koputamise teel Anatoli Simmo, vastust tuli major raamat, jälle perekonna hea tutta. Jälle tooja sportlane, skaut tohutult hea südamega inimene. Te ei nimetatud kõiki oma esimese kambrikaaslasi, kui nad veel meeles on, on. Oli Arnold Sepp, see oli Saadjärve talu peremehe poeg. Siis oli raamatupidaja mäessepp. Seal on, ma ütlesin Juhani ja, ja Bernard saar, arstiteaduse neljanda kursuse üliõpilane. Vot see oli meie esimene kursis. Kas sel ajal oli juba juttu ka sellest, mille pärast üks või teine oli sinna toodud? Ilmselt ei olnud, sest et meil oli kõigil selge, miks me seal oleme. Mispärast meid kedagi toodiat komissariaadi toodi, toodi Roiu, papasin? Postiljon muidugi, see säärad oli võrdlemisi lobasuuga jutumees rohkem. Ja noh, seal ei olnud ka midagi imestada. Niisugune vaikne ja vagur, mis pärast tema toodina seda ta ilmselt ei teanud, isegi. Tean. Kas vangi vähid olid eestiaegsed või olid need uued? Need olid uued mehed, missugune kontingent olid vangivahid ja kuidas nad käituvad? Nende hulgas, see on jällegi üks, nii nagu ma olen ütelnud, ükskõik, mis tiitlit inimene kannab, olgu ta seal NKVD või, või gestaapo või, või või parteilane või parteitu, on tähtis, et ta on inimene. Ja oli, nende hulgas oli inimesi ja vangivalvurid, tavaline reavalvur, need olid üsna toredad ajud. Tore või, aga no head meelt. Ega nad meile paha ideid, ainult üks oli niisugune õelavõitu, see oli, see oli nagu mingi üleval valvur ja selle nimi oli mark. Väga ülbe, ikka tõusta püsti ja valvel, muidugi ta valmistas tohutult hea meel, kui politseikomissar või hiljem raudselt pea, kes seal olid, siis tuli juurde veel tänapäevatoimetaja kroone, mul eesnimi ei ole näljas. Poliitilist juttu muidugi propagandat ei tehtud, aga seal sai raamatut isegi lugeda ja. Ja pakke anti edasi, kel raha oli, sai osta isegi saad võid, saime osta suitsu säinast. Ja söök oli ikka täitsa korralik. Ilmselt vana eesti vangimaja stiilis. Selle selle kohta ei saanud nuriseda. Mis muutus pärast Saksamaa kallaletungi nõukogude liidule? No meiega algust nagu ei olnud mitte midagi. Ja ma juba seda ütlesin, et me saime samal päeval teada, et sõda käib. Enne seda oli lennukite, võõraste lennukite mürin oli südamed vuntsidega ära. Aga siis me kuulsime ka seda, et oli toimunud küüditamine, millises mastan seda neid ja siis me hakkasime arutama, et mis nad meiega teevad, et ilmselt viivad välja või löövad maha. Ja siis ma ei mäleta, kes tegi, et need oleks kõige õigem meid lodjaga viia Peipsi järve peale lasta põhja? Seal. Aga noh, ma ütlen, et neil oli kõigil siiski väga optimistlik meeleolu ja meil oli endal hea meel, et sõda algas. Sest et oli ju see vene vägede sissetulek, neid tankisissetulekut ma ei näinud, aga ma nägin, kuna Pärnusse tuli, see oli üks armetu, koguda nende hobused. Õudselt setukad ja mingisugused täitsa meil, ma mäletan Eesti sõjaväevankrit kõrgete rataste pidurite Garden idees ja siis seal mingi setukas panna sinna kõrvale sõnnikuveomantliga, seal kuskil ripub üks pang ja teine on disaini. See oli armetu ja me olime kindel, et ega varsti läinud kogemused olid Pariis läks. Ja isegi kui me neid ära viidi ja tee peal meid pommitati, tähendab meie long ongi, aga õpid. Ja siis. Meil oli ka niisugune tunne, et ega võib-olla ei pääsegi siit välja. Optimism oli siiski olemas kogu, millal teid viidi? 30. juunil, 30. juuni ja see võis olla, ütleme kella kolme-nelja ajal, kui lähiajal päeva avalikult avalikult päeva ajal. Ja ühesõnaga see lehtede kooli väike maja otse Jaani kiriku fassaadi vastas, see oli enne, seal oli kolm esimest klass, kuid see maja õieti ära julgeolekule, seal käis klaverimängija bajaani mängimine tähendab sõrmejälgede võtmine, pildistamine, kes seal majas teiega sealt läbi käisite, nik. Algus kohe. Ja aga siis selle vahel tuli väike hoov selle vangla ja selle koolimaja ja selle hoovi peal. Sinna läks siis vangla uks läks selle hoovi peale ja ma tulime sealt välja, meil igalühel anti kaks pätsi leiba pihku. Siis me ei tea, mis meiega juhtub, kaks pätsi leiba, ant. Siis saime aru, et meid ikka maha ei lööda. Meid lasti Norrist üks 10 12 inimese kaupa umbes nii hoovi selgesti täiesti lahtilisestada. Punaarmeelane või NKVD? NKVD asjal tuli kükitada ja siis ta tahtis veel näha, mis seda kohta, mis jääb siis selle esimese ja tagumise poole vahel, jalgevahe ütles mulle vene keeles. Ma ei teadnud, mis on siis. Lõpuks ma sain selgusele, mida tahes näha tahtis. Kaheksa no ja siis viidi meid, buss tuli sisse ja siis pandi meid bussi. Kas kõik kambrid tehti tühjaks? Ei tea, ei tea, ei tea, ei tea, aga noh, pikk rong oli sees ja mulle tundus, et nad ikka enam-vähem tegid peaaegu vist kõik tühjaks. Seene palju ei võinud sisse jääda. Bussipandi tõid vangla hoovis. Vangla hoovis bussi siis buss sõitis välja seal eestlasest autojuht, kui te ainult üks tunnimees ukse taha. Ja ma olen tihti mõelnud selle peale, et jumal meid oli seal ju kaitseliidu instruktor, lõi ta igasuguseid kangeid mehi. Tänavad olid tühjaks tehtud kuni Rüütli tänavani sõitsime mööda Ülikooli tänavat vana täna tal on ka mitu nime. Sõitsime sinna Riia mäe poole raekoja tagant, siis raekoja tagant. Ja kõige kummalisem oli see, et kuigi tänavad olid tehtud rüütlini puhtaks inimestest, seal oli valve ees, seda oli näha. Siis klassivend Charlie linnas, nüüd juba, kuidas öelda, kurikuulus linna? See seisis raekojanurgale, vaatas ilusti pealt, kui meid, väljaveed kuidas tema sinna sattus mulle mõistatusi. Sealt viidi meid siis Tartu kaubajaama, seal oli juba rahvast ees. No ilmselt olid juba teised bussid tulnud seal. Long oli varem sisse tulnud, sest et seal ei olnud üksinda Tartu vangid. Seal oli palju vaguneid. Raudtee vaguni oli seal üks, 34 meetrit maad, tuli minna, seal oli terves paleer ootas neid väga mitmesuguseid sõjaväelasi, kellel oli siis Polauning või mis asi peos, kellel käsigranaat püsti, kellel siis seal harilik Vintovka siis läbi selle kadalipu siis vagunis vagunis olid kanalid ilusti sees kahekordsed ja eks me siis nii sättisime ennast. Ja seal ma leidsin omal seal vagunis, siis meie hilisema, kus me kaua aega koos olime viiest üliõpilasest. Kas rong väljus kohe või lasti oodata? Me olime seal ikka ööpäeva, vähemalt praegu on ligi pool sajandit möödas, on ka meelest läinud. Minu teada me sõitsime välja, teisel juulil. Sõitsin mööda just tammeväljal, elasin oma kodumaja ees, siis olid tammeväljalt puudel väiksed. Minu koduuks oli lahti ja siis ma mõtlesin, et vist ma tulen tagasi. Algus oli muidugi see sõit oli üsna põnev orava enne orava jaama. Me jäime pidama Tedwidi Petseri kaudu Petseri kaudu ja täitsa. Ja siis ma mäletan, meil oli ju kogu aeg niisugune tunne, tont seda teab, võib-olla sakslased kuskil vees läbi lasta. Noh, ja siis enne orava jaama õieti pidama jäime pidama, siis oli tee pommitatud. Tuli parandada, enne kui Selottele ära parandate, siis läksid mööda. Et selle jaamas oli ka mingisugune niisugune häire. Ja siis valvemeeskond kolis oma kuulipildujatega kraavi. Ja noh, nii et kas siis ülevalt sakslaste käest võivalt sõprade käest. Ja siis oli probleemiks oli see, et millal me nüüd Venemaal oleme? No ikka, kas oleme juba kasse joonidele, kui rong sõidab ikka nii Loklock, Cadillac lokkad. Järskaagrow, Tapa poisid, nüüd. Ilmus loginakest. Järve Pihkvasse jõudsime. Siis hakati meid kividega loopima. Ja ei saanud aru, milles asi on, siis meid viidi kaugemale teise kohta, vaatame eesti mundris poisid. Ja siis me saime Niilo läbi nende trellitatud aknad, aga need ei olnud mitte vaadata, trellid aga niuksed, latt lattlauast tehtud trellid, täitsa pisikene pilu. Nii palju saime hõigata ja et noh, kuidagi ikka sain hakkama, sest et valvur oli, tuli välja aastaid, aga vastas oli talle rõlvastavad Eesti poisid minna. Nii et see ei julgenud ju neile peale hüpata. Kas need olid territoriaaleesti diviisi poisid ja territoriaalkorpusepoisid Eesti Võrvisel Eesti valmis? Ja siis nemad ütlesid, et oh, te olete eestlased. Aga teil vaguni peale on kirjutatud saksa sõjavangid. Sellepärast loobiti siis kivid. Ah tihti võttis teid siis nii vastu ja no ja kogu see sõit kestis kuus päeva. Algus ei olnud viga, aga väga palav suvi oli nõnda, et me olime kõik pesuve ja me saime kaasa need kaks pätsi leiba, mis meil oli, siis toodi veel soolasilku sinna sisse, siis noh, see oli ka hea asi. Aga ainult kui vette ei ole, siis ta ei ole ja igaüks sai veel viis pakki ahtat paberisse eesti pabelasse Ühispaki Ahtut. Muidugi hakkas avalduma ka nii ühe teise inimese voodri puhul. Seal oli ka päris rikkalikult varustatud riietega. Minu teadlase vees tahtis vist Saksamaale minna ja võeti rongi pealt maha. Üsna palju riideid kaasas seal sinna juurde üks vanades Uri papa, me nimetasime idea, millegipärast nimetati teda, uurib õppusest. Me tundsime seal vagunis peaaegu mitte kedagi, mõnda üksikut. Ja oli papal, hakkas paha sellest suurest kuumusest meeleri, higi, lirtsus põranda all. Seda võis üks sentimeeter maad, kui mitte rohkem. No ja siis peenike lehter, mille sisse tuli urineerida ja muid asju ajada. See laskis Kaleti ja nende peale löga seal maas selle võli papad hakkas paha ja siis tõime tooma juurde ja palusime sellelt, kellel palju seda kraami kaasas oli, floteerida rätiku. Et hakkame talle tuult lehvitamas, lehvitasime Tuut, lehvitasime tuult, senikaua lehvitasime tudengid ikka need liistud, see, kui see, see suur flothi lina läks pooleks, sellest tekkis pahandus ja siis see härrasmees siis nõudis meie käest maksaks ta selle välja. Aga kuna meil ei olnud õige konverteeritavatega mitte midagi ohvelisi, mis oma igamees ühe paki pabelassis uus valuuta, uus valuuta ja see oli juba kõva valuuta. Ja ja kui me Kirovisse jõudsime, siis juba uuri, papa viidi kanderaamiga ära, mis ta sai, ei oska öelda. Seal tohutu kogus pagulasi ja nuia janu. Ma nägin juba und, et ma lähen kuskile järve äärde jooma ja vesi läheb eemale. Tähendab juba Jaanuse inimese Se. Mitmekesi te olite tagunis 90 90? No see on nõndanimetatud pulm on 90 inimest. Ja vat just samal ajal läheksin, kui ma kodunt mööda sõitsin, siis seal on raudtee pöörang pöörangu peale võimalik pagunid ära lugeda. Ma lugesin ära, nüüd ma ei mäleta, kas oli 32 või kolm-neli. Ja nende hulgas oli ka vähe, küll oli neid väiksemaid vaguneid seitsmeteisttonnised aga teised olid ju 60-ks. Kui arvestada, siis vähemalt 2000 vangi seal pidi olema, pidi olema ka ju seal valvemeeskond siis ütleme, toiduruum ja tähendab, see kannak oli omaette raske, aga no ta oli jälle põnev. Kus me oleme ja kes teadis seal maakaardi pealt. Läbi kurki sõitsime. Vaguni uksed lükati lahti, siis kiirovis. Ja, või siis, kui pangetäis vett sisse toodi. Aga 90 pealefondides, et vähevõitu. Kuidas te jõite? Ikka kuskil mingi tops oli, aga see oli ka kõva jagamine. Ega oma voli järgi juua ei saa. Nojaa, kiirabis, mis kui ma olin kujutanud ette, et see Venemaa on hall, millegipärast mulle kogu aeg niisugune, näiteks, et Venemaa hall. Ja sa keelovis, ma nägin tõepoolest, et see Venemaa hallmajad on värvimata. Sest meil väävlit ju Tartus iga kahe aasta pärast kõik majad ilusti ära ja kõik puumajad puumajad, jah, aga see oli värvimata ja siis seal, kus aken oli katki, sinna oli vineer ette löödud. Ja siis olid seal kõnniteed olid laudadest samuti ka osa tänavaid olid laud, tänavad. Ja see vangla, kus me jõudsime alguses seal hoovi, see oli ka omamoodi huvitav, ilmselt saaliaegne sesse hoovikate, mis muidu on ikka mujal asfaldist kividest, aga neil oli siis need püsttammepakud, milline vangla üldse oli? Oi, ta oli ikka moodustas terve kvartali. Nõnda, et ütleme, see hoov, neljakandiline, see võis olla ikka üks jalgpalli väljaku suurune, natuke pisem. Ja Me rehkendasime jälle, et see võib olla umbes 20000 fondi mahutama, tähendab kui ta nii täis tuubitud oli, nagu ta meil oli. No ja alguses oli päris hull, kui meid löödi ühte kambrisse sisse, mitte püsti seisma, seal ei ole ühtegi. No ei magamisaset, ei mitte midagi, lihtsalt lagekamber. Ja sinna tuubite inimese juurde inimese juurde ja me olime seal õhtust järgmise päeva lõunani või umbes ja pidime püsti seisma ja maha kukkuda ei saanudki kõige parema tahtmisega. Kui kaua te pidite seisma õhtust kuni järgmise päeva lõunani. Ööbime seal siis mõni vanake, kes seal oli siis see kuidagi jalge vahel seal siis sai istuda. Kõik olid eestlased ja no eks ikka venelasi ka kesid viidija. Seal eelmisi elanikke sees ei olnud, see oli teie jaoks varuks. Söevajutada ei jookse ja siis hakkas kambritesse laialipaigutamine. Nii nagu see asi käis, kes ees, see mees, aga võib-olla me olime liiga viisakalt, meil ei jäänud muud järgi kui meie viisikul kui narialune tsemendi pääl, ega meil muud ei olnud. Ühesõnaga, palit oli mul kevadpalitu, see käis siis kõige alla siis pintsak või tähendab kingad käisid seal, kus padi peaks olema sinna peale pintsak. Ja vanglas oli küllaltki Soelandad, pükse seal ka vaja ei olnud, sellega siis niimoodi see asi ära. Aga sealt naljalt muidu, kui sa peadpidi ees oli hea sisse minna küll, aga vot välja oli raske, sa pidid ju roomama ületeiste tagasi. Nii et kui siis lõuna oli või süüa anti, siis me oma kaussidega olime seal nagu kutsikad, sealt pead väljas, seal süüa ei saa. Ja siis ma ei mäleta, kes oli, meil tehti siis niisugune otsus. Oma leiva igaüks ära ei söö, vaid läheb nii ühte kappi siis noh, 400 grammi, nimeliselt oli see leivatükk. Umbes nii võis olla ka, aga no kvaliteedis on ju ka küsimus. Kordan ta nätske koldada, niisugune noaga kõige hullem ikka ei olnud. Ja siis keegi meist jagas siis selle leivatüki viieks. Nii ja kui teised võib-olla panid oma leivatüki kohe nahka või kuidas nad panid, meie saime viis korda siia igaükskord ühe viiendiku 400 grammisest leivast. Ja ei olnudki kunagi muret, et neil oleks seal kuidagi sohki tehtud, midagi nihukest. Mispeale leiva oli. Vot seal oli, vahepeal oli niisugune kapsasupp peenike kala, väiksem veel kui päid, peipsi, tint ja alguses oli päris iga päev ei olnud viga. Ega seenesuppi oli ja kartuliga ja ei olnud viga ikka kehvemaks läks asi. Ja ma täpselt mäletan, kuupäevaga 13. augustil, et õhtul jäi kõht tühjaks. Ja siis hakkas peale. Ja kõik see aeg, mis ma seal olin, pluss üks aasta veel peale vabanemist. See tähendab siis, kui ma juba korralikult süüa sain. Suhteliselt korralikult, aga ikkagi võib öelda, niipalju kui tahtsin, ükskõik siis mida siis näljatunne kestis ikkagi edasi vaatamata, kas ma sõin või see kuidas olid pesemisvõimalused saada, oli ka ikkagi öelda, et iga 10 päeva tagant pidi olema tuss nõrgad. Niuksed iis kannu moodi tehtud olid ja palju sealt need vett välja tuli, see on iseküsimus. Oligi, aga vahest nõndamoodi, et ei olnud see, et niisugune pisike tükike anti, no niisugune ütleme üks kaheksandiktikutoosist või midagi nii. Ja siis kas sa nüüd said ennast puhtaks pesta või saan? No ikka midagi, ta oli muidugi see suuri inimmassidele riided anti, täidab klasse ja tulid tagasi skas pool kõrbenud, või on nad üldse midagi, sa ei kord 10 päeva tagant saite siis pesta, aga mitte iga kord oli ette nähtud. Päeva jooksul ei olnud võimalik pesta. Ei ka kaks korda päevas ikka oli ta hommiku viidi koomiku pesemiseks väljakäiku ja siis väljakäiku. Muidugi oli huvitav asi, sest seal oli seintel üht kui teist teateid ja eriti küll apsakas oli meil teadete koidamisel muidugi elus kõlatsakas meie soove, Veldemann, see karikaturist ja mootorratturile suusahüppaja Stahli. Tema kasutas siis läbi seina, tähendab kauss, pannakse põhiväljapoole vastu seina, siis kriiditaks, koputatakse ja siis saab ka midagi. Harilikum, mitte vangimul. Samuti Traska oli jälle niisugune tore, energiline poiss, väga tore. Ja ka jäle, minul on ta ikkagi meeles, naerunäolisem. Kas naeratus paistis habeme seest välja, habe oli aetud. Kes seda tegi, kellele see toiminguli usaldada? Vaat, see on üks huvitav asi. Säästet nuga ei tohtinud sees olla, habemeajamine toimus Antsis, kui saunas käisime ja see oli siis mitte habemenoaga, aga null tankidega Vildet juukselõikusmasina käsi masid nulliga number nulliga Šaeti palju, aga pooltel meestel olid näod väga siledad. Ja asi seisab selles, et jälle selle autoriks oli ka huvitav mees. See oli üks erukapten, Teder, see, kes oli omale silgi adjutant, üks see, kes aitas silgi põgenemist soome vapside Sergo teada vapside Sirgi väärtuselgija. Ja see oli väga lihtne plekitükk, murti ära kausi küljest ja seda visiiti siis kõiki võimalikke moodi, nii et oli jumala terav ja suurepäraselt saadet. Ja kui keegi kurdab, et ta ei saadetajad, et põlesileti või et see meie Leetu lahasesse anniks, luisk lugu plekitükiga väga hästi ajada. Probleem oli, kuidas peita aitäh ja no aga ta oli pisikesel oli plekitükk oli vist aeg-ajalt ikka neid läbiotsimisi oli siis jalutuskäike, meile lubati ja raske oli üks, kes ei unustanud oma sporti, tegi seal sörkjooksu ja. Hoidis tervist, aga aga nojah, mul tuli meelde, et teda ju ei ole. Ja siis jalutuskäikude kohta niimoodi, et see oli alguses, aga pärast hakkasid Saksa lennukeid juba käima, kiirabi kohal ka. Ja siis hakkas pääle pimendamine, siis hakkas peale lambid, mis meil olid senimaani. Need saime sinised lambi tasemele ja enam õue ei lastud jalutuskäikudele. Asi tähendas juba õhupuudust. Nõnda et oli juba akna juures avatud akna juures käia korda mõõda õhku sisse hingamas. Tõsi, mis tõsi, kui sa oled seal umbe ja tõmbad värsket õhku oma sisse, siis hakkab pearingiga. Niisama nagu me sõidu pääl hingasime ukseprao vahelt õhku. Õhupuudusel. Nii aga muidu kambris oli väga tore sest mehed pidasid loenguid. Maailmameister Argentiina karikavõitja liivik. Tal oli midagi murdub, ma ei mäleta, kas käsi või jalgu, üks asi tal kipsiga. Ja liilik rääkis selle, kuidas ikka Argentiina karikas võideti. Raska rääkis Berliini olümpiaadist, millest ta osa võttis, mida pealtvaatajana või kellena? Astronoomiaprofessor Ruubel satub see, pidasime seal oma Noobia loenguid. Valitsuse poolt soositud talu, Villemi talu ootas, selle omanik oli meil seal, see läks ka kasvatusest väga toredast. Joakim Puhk rääkis sellest, kuidas ta mööda Pärnu jõgi paadiga alla sõitis, oskas seda väga ilusasti teha. Täitsa kohe tundsime, et seal Pärnu jõgi alla sõidab. Rääkis Pariisi tsirkusest. Kusjuures siis oli ka üks niisugune lause, et nojah, et kui te vaatate akrobaat, kui toredalt ta seal hüppab seal üleval ja kui kindel ta on ja kui sulavaltalise töö kõik läheb. Aga sealsamas all areenil on kloun, kes püüab kõike järgi teha, aga mitte midagi välja. Küll ta komistab. Kui ta kukub riigikordadega siis ja mis ta mulle tegi siiski selgeks, ütleb, et et muidugi ma olen miljonär. Muidugi olen meile, aga ega mina kahte ülikonda omale korraga selga ei pane. Kui tahate, vihmamantlit saad, ostke Macintoshi. Kaamelikarvadest tehtud, ta on soe ta ja ta ei ole külm. Ta ei lase vett läbi. Aga mul on üksainus teda vaja. Mul ei ole rohkem kahte kõhutäit, naise. Väga tore oli näiteks Tartu teise rügemendi ülema, kolonel Baumann oli rahvuselt lätlane. Kolonel Bauman jutt näiteks Jaapani-Vene sõjas, kuidas see käis? Aga seeneesis seisis, kui ta rääkis, tulin allikalt, ma seisis püsti, võttis valvelseisaku, kuigi ta oli aluspükstes. Ja kui ta ette kujutas, kujutage ette, et ongi fot aluspükstes. Täpselt nii, ta nägi välja. Aga tema jutt oli jälle niisugune. Aga esines nagu sõjakooli lektor täpselt. Nii korrektselt vaat seal nägigi, kus inimesel on kasvatuskorrektsus, arukus. Sammas kambris olid veel kolonel Asmus. Kolonel tahaks kaitseliidu pealikud. Tartust naasis Pärnu tuntud kaupmees Põldsam kellest räägiti, et ta olevat kirjaoskaja, aga numbrid tundis selle eest väga hästi. Oli ametiühingutegelasi, see oli Elenud, sellise indist. Tahvelkandja siis kambri vanemaks oli meil Kroll kes oli endine Endla näitleja. Aga tegelikult tundsin teda rohkem kui Michael Manni väimehena. Ma neid asja seostada ei oska. Kas kambri vanem valiti vangide poolt või määrati? Vangide poolt valitud. Ja esimene asi vanglasse alguses, kui sumate sinna sisse. Seal olevat kamber olevat olnud määratud 14 inimesed. Aga neid oli seal siis seda 188 22 23 meestel jalas ja seda me ei saanud olla ka selili. Magama, õitsemist veidi külje peal, kui üks pöörlas spidi kohe terve rida pööram, vahepeal üks mees või, või kaks võisid kuidagi selili jääda. Nii tihedalt täis topitud, mis kasu veisteist olla sel hetkel nõukogude võimule? Vaat seda küsis sedasama kambri vanem Krull toovad vanglaülema asetäitjalt ka. Ja ütles, et noh, et mis kasu sellest on taga ja Nõukogude liidus öeldakse, et inimene, see kõlab uhkelt suurte tähtedega nende edasi. Sellele vanglaülema asetäitjal oli üks, vastaks ka võitška. Jutumärkides jutumärkides, nii et me oleme juba jutumärkides, seni ei olnud enam inimesed. Missugused olid kambri vanemaõigused kirjutamata seaduste järgi? Põhiline õigus oli see, koputada ukse peal ja nõuda midagi vangi vahi käest veno valvuri käest, kui midagi oli tarvis ja siis pidi tema võtma sõna ja või kutsuma seal arsti ja nihukest asja. Me tegime alguses otsaga niukse kauba, meil oli mitu arsti, seal seal doktor push. Doktor traag. Doktor tunkel ma ütlesin. Nii. Ja need arstid tegid kindlaks, kuidas kellegi tervis on kõrvaga kuulata südame tööle. Nõndamoodi, et oli siis leevenenari alumine nari, narialune ja keskpaik. Ja nüüd alumine nari jäi vanuritele ja haigetele. Aga siis vahetusid siis narri Alt, pidin minema teisele korrusele, teisele korrusele põrandalt põrandalt naljalt iga kahe nädalaga. Ainult vaat vanasti algas Tartu Ülikooli 15-l septembril mitte esimesel nagu praegu ja siis 15-l septembril Raskases meie nimel võttis otsuse. Me otsustasime, et kuna me oleme noored, terved mehed, Me jäämegi nali, allavahetust ei vaja. Väga oleks vaja olnud, sest et novembris oli poolis haavalt juba surnud ta sai neerupõletikku ja seal oli siis seal tuli järg. Esimene surnu. Aleksander Puhk, Joakim vanem vend, keda Joakim pidas endast palju intelligentsemad. Kuigi ma olen harva nii intelligentset inimest kohanud, nagu Joakim oli siis teine oli ka rainlasse kuulus riigikohtu prokurör Richard Vägo. Ise ma olin ka paar päeva verise kõhutõvega laatsaretis. Kas esimesed mehed surid kambris? Või laatsaretis laatsaretis, laatsareti niiduda nimetati laadselt. Kui ma sinna sattusin, siis, Akna all kahes voodis olid kaks sõbralikku meest, kes poliitiliselt omavahel sugugi läbi saanud. Üks oli siis Tartu vanema Lauri, kes oli Pätsi mees. Ja teine oli Viljandi maavanem, madalama kes oli selle pätsi vastane. Seal nad vestlesid suurepäraselt omavahel. Aga siis saan, ma olin ainult paar päeva. Mina kui kõhuhaige minut või põhiline toit, oli see kange kaalium Bernanganaadi lahu, millega siis soolikaid pildita. Normaalne haiglatoit, aga no süüa ikka said ja mis minu hämmastuseks oli, see neile härrasmeestele anti, lõunaks ütleme 200 grammi valget veini. Ja mina enne väljakirjutamist või ükspäev sain ka. Kas pärast väljakirjutamist saadete teid vanustega? Ja siis ma sain vanasse kambrisse tagasi säält. Kui mind ülekuulamisele viidud, siis enam ei saanud. Millal algasid ülekuulamised? Novembris kuupäeva ei mäleta. Muidugi varem käisid ka ülekuulamisel tuli ju tagasi Jüri Rajul Liivat ja tema oli ka teises kambris, aga pärast ülekuulamist sattus ta meiega umbes. Aga kuna tuli tuli veeta tapikambris, kus olid kriminaalvangid koos, siis ta meile jõudis ainult aluspesu väel. Ja ma olin väga hea meel, kui ma kuulsin, et liivak on elus, sest ta jättis mulle ilusa sententsi, mis minule jäi sellest ajast meelde. Siiamaani see oli see, kui ta alati palusime, räägi, kuidas läks, mida küsiti ja mida ta, et kuidas üldse läks, miks aluspesusuled ja muidugi ta rääkis selle oma pika loo ära ja lõpetas siis sõnadega niimoodi, et ja et see oli üks suur elukool, suur elu koos ana, arvan, et ilma selle elu koolt saaks ka suurepäraselt läbi.