Ja lõpp hea, kõik hea saatejuhtidele Andres Kuusk ja Lauri Hussar-il on nüüd võimalus tõesti öelda, et meil on täna siin stuudios lõpp peakülaline. Tere tulemast, Urmas Dresen. Tere kõigile head vana aasta lõppu. Ja kes veel ei tea, siis Urmas Dresen on mees, kellel täitus sellel aastal üks suur eluunistus. Valmis meremuuseumi filiaal aga võib olla ka meremuuseumi keskne väljapanek Tallinna lennusadamas ja kui ta eelmist tundi kuulasite, siis kuulsid, ega meie ringkäiku selles suurepärases muuseumis, aga me ei alusta üldse juttu muuseas meremuuseumi teemadel hoopiski merenduse ja, ja laevasõidu teemadel, sellepärast et lõppeva aasta kui head raadiokuulajad ei mäleta, siis jääb tähistama üht suurt laevaõnnetust mis leidis väga laia kajastust aasta alguses lõpus Vahemerel, reisilaev ristluslaev Costa Concordia ja, ja seda nii õnnetult, et siiamaani merendusspetsialistid esitavad endale küsimuse, et kuidas see kõik juhtuda sai, et Urmas Dresen. Sa oled põhjalikult laevade ehituse ja laevade hukkumisega kursis ja, ja oskad neid asjaolusid hinnata, kuidas seda Costa, Concordia õnnetus ost hinnata eriti veel, et 21. sajandil ranniku lähedal ja korraga läheb laev põhja. Nojah, ega väga sajand on 21 küll, aga inimlik faktor on ikkagi ju täiesti olemas ja, ja kui, kui kaptenil ja tekib niisugune noh, ülevoolav tunne, et oma kõikvõimsusest ja, ja samamoodi ka siis võivad niuksed asjad juhtuda. Aga no nende ristluslaevade puhul on ju ka selge see, et väga kui me kõiki neid suuri kaste vaatame, mis siin ka Tallinna sadamas sees käivad, nende Nende kese, tähendab see raskuskese on ikkagi arvestatud väga täpselt välja, et nad ei kannata erilisi, erilisi niisuguseid piiripealseid olekuid, sest ääretult palju ruum on üles seatud võimalikult kõrged on reisijate tekid ja kajutid ja kogu see, et nad ikkagi niukse ujuva linna mastaabis ja kui see uju, linn ühel hetkel satubki sellisesse sellisesse situatsiooni, mida, mida väga täpselt ei ole ette nähtud, et siis siis ongi sellised traagilised asjad väga kerged tulema, aga muidugi inimfaktor iga laevaõnnetuse puhul, ega see, see, see on väga oluline, nii et sa võid toppida laevatäis viimase peal elektroonikat, satelliidiseadmeid, mida iganes, aga kui ikka kapten nii-öelda täie hooga kivide poole, et siis ükski laev vastu ei, no ta ei pea ja laevadel selleks mõeldud ja siin ei ole mitte midagi teha, sest sealt tuleb see piiret. Nii et, et eks see oli paras, paras õppetund ja nii nagu on, et kõik need iga laevaõnnetus sisaldab endas õppetunni ja ja Costa Concordia puhul oli see kohe ilmselgelt Aga samas, kui me vaatame nüüd ikkagi me oleme telepildi vahendusel näinud, millised olid laeva vigastused ja ja noh, nad ei olnud nii suure laeva kohta nüüd ülemäära suured, et et siis tekib ikkagi küsimus, et kas laeva konstruktsioonis on midagi valesti. Ta ei olnud arvestatud, et laev võiks sellise vigastuse saada, et kui me mõtleme ka sellele tagantjärele sellel aastal me tähistasime Titanicu uppumise sajandat aastapäeva ja ja teame, milliseid vigastusi sai Titanicu, ometi uppus Titanic kahe tunni ja 40 minuti, eks ole, et kui, kui võrrelda nüüd siia Costa Concordia numbreid, siis oluliselt väiksema vigastusega Costa Concordia uppus võib-olla tund-poolteist poolteist hiljem, et et millega on see põhjendatud, et tundub pisut arusaamatu, et vahepeal on ju ometigi tehnika, teadmised ja nii edasi fantastiliselt edasi arenenud. No ega selle kohta selle kohta ütles kunagi üks liikluse spektoritega füüsikaseaduste vastu ei saa, et, et kui sa neid kipud ära unustama, siis ei, ei tähenda see palju midagi. Ja Costa Concordia puhul oli ka veel see, et, et ta tegi, ürita seda manöövrit teha ja pööras ennast ise Greenigi pealsele ja kui sa umbes analoogne juhtum ju juhtus ja kui me nüüd jõuame ajas väga kaugele tagasi, siis midagi mitte küll päris sellist, aga nihukesed kreeni minekuga ja uppumisega saiu kuulsaks ja kurikuulsaks ja praegu kõigile nähtavale Vasa laev, nii et ka sellega oli selline selline asjandus kui turvaline tänapäeval mereliiklus laiemalt võttes on, et me kuuleme uudistest küll palju õnnetusi sellistest arengumaadest, kus on sageli ülekoormatud, valesti laaditud või tehnoloogiliselt nii-öelda vananenud, et aga siiski seesama Concordia juhtum ütleb, et ka nii-öelda tsiviliseeritud maailm ei ole kaitstud nende eest. Eks ta on ikkagi suhteliselt turvaline, ma arvan, et see on niisugune väga suhteliselt äärmuslik näide ja ja mida rahvas ja inimesed eelkõige kardavad, nad kardavad eelkõige kõik, mis puudutab tankerite õnnetusi, sest tankerite õnnetused on väga fataalseid tagajärgedega ja noh, ega egagi meie siin ja sellest nüüd noh, nii väga puutumatut ei saa olla, sest Tallinnas Muuga sadamas käivad ju üha suuremat tankerit sisse-välja, nii et ega ja nad tulevad suhteliselt ranniku lähedale, nii et ka siin on üks väike ohuallikas on kindlasti olemas. Aga laevade puhul, eks põhiosa on jällegi see, et ühtegi laeva ei õnnestu nii väga-väga põhjalikult kindlaks ehitada, isegi kahepõhjalised laevadelt uuemad tankerid peavadki olema kõik kahepõhjalised, et ega see jõud, kui on näitesadu tuhandeid tonne ikkagi raksatas kusagile, siis ei aita see mitmeid kordi pusimine, laevaruum ka mitte midagi, niiet et inimene suudab sellega hakkama saada siis ka need inimfaktor on väga oluline väljaõppe väga oluline ja usutavasti. Aga ma arvan, et me jäämegi kuulma senistest laevaõnnetustest ega siis meri on selline, milles millest see tuleb suure lugupidamisega suhtuda ja igasugused niisugused kergemad asjad, niuksed, kust inimene üritab, et ehk saab kuidagi siis see karistatakse ära. Ma küsiks pisut teistmoodi, et milline on olnud kõige turvalisem laeva Urmas, millega sina oled sõitnud? Oi ma ei oska nüüd öelda, mis nüüd kõige turvalisem laev, millega ma sõitnud olen, sest igal laeval on oma ja noh, pole ju ma ka ise ju mingi meremees, et noh, et, et ega ma ei oskagi seda, seda tõepoolest öelda, mis see kõige turvalisem laev võib-olla noh, ma arvan, et nende laevade peal, millega mul on õnn olnud sõita, et olen ma turvaliselt ennast tundnud, et on ta siis nüüd väike purjekas, suurem purjelaev või või näiteks meremuuseumi oma uurimislaev Mare, nii et ega see, see, eks, ega see turvalisus tähendab ka seda, et, et ei, ei ei minda merele niimoodi mütsiga lööma. Sa, sa ikkagi jälgid ilma ja vaatad natuke, et kas, kas on ikkagi mõtet sellise ilmaga minna kuhugi pressima, nii et ka siinsamas Eesti vetes võib võib teatud puhkudel võrka väikses väinas olla selline maru mida kujutage ette, nii et, et ma ei oskagi öelda, mis see kõige tõepoolest kõige turvalisem laevunud, ma jään võib-olla selle vastuse võlg. Me eelmises tunnis kuulsime seda, et et järjest rohkem vaadatakse ka merenduses innovaatiliste energiaallikate poole ja Rootsis on valminud allveelaev, mis sõidab vesiniku ja heeliumi pealt, et ja, ja öeldi siis seal ka seda, et tuumaallveelaevad võivad olla seetõttu ka minevik, et milline see merenduse trend on, kui me räägime siin laevade jõuallikatest. Ühelt poolt me oleme kuulnud ka seda, et järjest rohkem, pigem on on kõikvõimalikesse energiaga seotud teemades räägitud taastuvatest energiaallikatest, kas ka merenduses see taastuvenergiaallikas võiks olla üks, üks tulevikku edasiviiv jõud. Mingisuguseid katsetusi on tehtud ja kui oli, noh see on nagu mitmetahulisem jutt, et kui oli kõige-kõige esimene hetk, kui naftahinnad maailmas hakkasid ülespoole kruttima ja oli see oli aeg selge, et elame, ei ole viiekümnendad, enam ei ole kuuekümnendad ja kuskil siis 80.-te alguses 70.-te lõpus hakkasid tekkima sellised mõtted, et võib-olla paneksime suurtele kaubalaevadele veel lisapurjesüsteemid peale, mida juhitakse arvuti abil ja mis on siis ja esimeseks linnukeseks saigi siis selles vallas jaapanlaste laev, Shinnaid, Docum aru. Ma arvan, et ta praeguseks elamast ei ole sõitma, sest noh, igal laeval saab ükskord aeg otsa. Aga erinevate rootorsüsteemide siis täiendavat purjeallikat ka neid variante prooviti küll ja küll ja on ka siiamaani on ka sõitmas mõned ristluslaevad, mis, mis on siis nagu suured purjelaevad, aga ääretult tänapäevase Tänapäevase Sis tackelaasiga, kui seda võib öelda, aga kütuse puhul, kui siin oli juttu sellest rootslaste allveelaevast, siis siukse gaasilahendusega Ta allikat, kui siin veel ajaloos tagasi minna, et kusagil 1800 kuuekümnendatel aastatel Prantsusmaal oli oli ka paar allveelaeva, mida, mille ühe nimi oli plaan tüür ja mille, mida üritati siis samamoodi ja ka siis Venemaal. CERNi nimeline insener üritas samasugused samasugused tehnoloogiat kasutada, nii et et see on üks jällegi natukene unustus unustatud vana asi, mida üritatakse uuesti käima lükata ja kui sellest plandeerist rääkida, siis seesama tundõ oli ka eeskujuks omaaegsele kuulsale kirjanikule Sulvernile, kes, kes võttis sellest natukene pisikese šnitti ja kasutas seda ära ka oma kuulsas 20000 ljööd vee all raamatu rääkida. Nendest energiaallikatest tuli mul meelde hoopis nõukogude lastekirjanduse suurteos automiku juhtumised, kus siis Laevu juhtisid nii-öelda sellised väikesed hädised ja nohuse ninaga Ta nohikud ja laev ei liikunud üldse ja siis tuli kusagilt musklis aatomit, kes pani kõik laevad liikuma, et asjad muutuvad, aga aatumiga on ka see, et osad need näiteks Venemaal on ju on aatomi aatomilaevu pealveelaevu siis jäämurdja jäälõhkujad on praegu alles, mis, mida ei ole. Mis on siis käigust maha võetud ja praeguses seisus on tehtud muuseumiks, on selline esimene tuumajõul töötav aatomijäämurdja, nagu Lenin on, on Murmanskis olemas ja käivad jutud ka siis võib-olla ka sellest endisest Arktikas, mis vahepeal küll hakkas kandma imelikul kombel Leonid Brežnevi nimetust. Et, et sellest on samamoodi muuseumilaev teha. Aga see, eks sellistes karmides oludes on see tuumajõu ja seadmed on osutunud ikkagi ikkagi väga otstarbekat, eks, ja ma tean, et praegu plaanivad siis vene on nad on nad siis, et meresõiduametkonnad plaanivad ehitada uut, jällegi super jäämurde, nii et, et mis, mis omasele tonni uraani. Mega peaks mitu aastat rahulikult seal Põhja-Jäämerel edasi-tagasi tiksuma, nii et ta, eks sarnaseid variante. Ma tulen veel meie jutu alguse juurde tagasi ja küsiks Titanicu kohta, et kas, kas me olemegi nüüd mõneti fakti ees, et et Titanic oli, on ja jääb läbi aegade kõige kuulsamaks. Laevaks ta peab, see kuulsus alati hukkumise tõttu tuleb. No vot, see on see jällegi see minu küsimus sinnapoole, et jah, et paistab küll. Titaanikus on seda, seda, mis inimesi ikkagi ahvatleb ja alati, kui tuleb järgmine järgmine juubel, siis tehakse järjekordne Titanicu näitus ja Titanicu esemed või sealt toodud toodud esemetega. Näitused on, viivad üle maailma päris hästi. Tõenäoliselt Titanicu hukust ka kõige rohkem filmide. No kõige rohkem filme ja samas aga samasse Titanicu vraki ju põhimõtteliselt kogu aeg väheneb. Et selle kohta on, tähendab, ta lihtsalt mureneb, pudeneb, pudeneb niimoodi vaikselt tükkideks, nii et ega see see aeg ei ole võib-olla väga kaugel, kui tast ei olegi seda pilti näha, mida me oleme ainult see, mis Cameroni filmidest. Nonii Me oleme rääkinud mõnusalt juttu mõnda aega, aga saatekülalisel on antud seekord ka voli võtta kaasa pisut muusikat. Muusikat on, aga ei, ma ei pääse sellest merenduslikumas küljest ikkagi, et ma, aga kõigepealt ma saan aru, et kõigil läks natuke kogemate täppesse, et esimene lugu on hoopiski itaaliapärane, see hakkabki, läheb, kui meie selle esimese looga väga kenasti kokku Costa, Concordia ka ja aga sealt edasi laulab, hakkab laulma Luciano Pavarotti, kes mulle on aastaid väga palju meeldinud ja kui ma õhtul, et üksinda autoga sõitnud, siis on see Pavarotti, plaat on ärgatud, äratab alati ülesse ja ja tegemist on siis nüüd juba jah, tõesti 2007. aastal meie hulgast lahkunud supertenoriga ja ja lugu on mamma ja see läheb ka siis. Ja see on salvestatud 89. aastal Modenas, kus on, mis oli siis, mis oli Pavarotti kodulinn, kus ta 1935 sündis ja kus ta siis 2007 suri, nii et, et see on Modenas kontsertsalvestus aastal 1989. Mina olen siis Luciano Pavarotti, meie tänase lõpp hea külalise, Urmas Dreseni valikul ja ja korra veel muusikavaliku kohta küsimused turmas, kas, kas siin mängib rolli, et tegu on ooperilauljaga ja sellise ooperliku esitusega või pigem sellega, et tegu on Itaaliaga? Nii seda kui teist ka. Et ega Itaalia on mulle alati meeldinud ja ma mäletan seda esimest suurt siirast vaimustust, kui ma aastal 1983 esimest kord Itaalias käisin ja ostsin väga palju plaate kokku ja siis oli kohe niimoodi, et tulen koju ja hakkan itaalia keelt õppida, aga muidugi sinna see asi jäi. Aga jah, nii et nii seda kui teist. Urmas Dresen lennusadama taastamine on vaieldamatult Ta aasta või aastakümnendi eesti kultuuriloo suuri tegusid. Mul ei ole vist mõtet küsida teie käest, et kui te teaksite nüüd, et millised need probleemid kõik on olnud, et kas te võtaksite selle uuesti ja sellest ilmselt vastus on, et jah, ikkagi võtaks, aga öelge ausalt, mis on kõige raskem olnud? Mitu asja? Kõigepealt, esimene esimene asi oli see, et üldse veenda inimesi ja, ja erinevatel tasanditel, et et niisugune asi, võimalik, et see koht on selleks sobilik. Eks ma ju mäletan ka oma kolleegide nägusid, kui ma neid esimest korda tegime niisuguse väljasõidukäigu lennusadamast, siis oli vist kusagil 2004. aasta varakevadel päris jube siis üsna jube hea, et siis ei pääsenud ju seal ka igale poole, et meid. Me pääsesime sinna ühele kitsale kairibale. Jaa. Jaa, nojah, et ega, ega siis ei olnud, ma ei näinud küll kellegi ees, et oleks olnud niukene, suur usk ja veendumus ja säde, et siia tingimata tuleb see asi nii et jah. Aga üks asi see, aga kui mingi mingil ajahetkel hakkas juba kostuma seesama jutt, mida ma olin väga paljudes kohtades ise rääkida, et kui see tuli juba võõraste inimeste kaudu ja suu läbi, et sinna võiks niukse asja teha ja et see oleks hea asi. Et siis on juba lihtsam, aga muidugi väga raske, selle ehitusprotsessi juures oli sellesama kuplite restaureerimine, mille eest mida, olgem ausad, ega kuna neid asju tehti ikkagi esimest korda siin ja ei, ei olnud ei olnud seda täitekindlust veendumust, et et kui palju seda tegelikult tegema peab, kui suur mahus seda teha tegema peab, sest selleks oleks pidanud võib-olla kogu selle kuplist lahti võtma ja siis hakkame vaatama, et et see oli üks asi. No ma ei ütleks, et see seal oli ekspositsiooni tegemises oli ka veel mitmeid sarnaseid momente, mis mingisugusel hetkel ähvardasid võib-olla kogu selle protsessi natukene kas siis pidurdada või, või no ja üks, üks niukene olemuslik moment oli see, et, et meil oli mingisugusel hetkel oli tõsine probleem, kuidas allveelaeva Lembitut sisse saada. Et kui mitmed hanked läksid aia taha, tehnilised lahendused läksid aia taha ja ja siis mingil hetkel, kuna ta pidi sisse saama, sest see oleks torpedeerima kõiki muid muid graafikuid, sest selle ümber käib kogu kogu see tants ja trall piltlikult öeldes. Ja, ja nüüd muidugi igasugused muud asjaajamised kõikide ametkondadega, seal on veel omaette veel neljas etapp. Kuule, Ilmo kiitust kartmata küsime, kas lennusadam on hetkel maailma kõige kaasaegsem muuseumi objekt. Ei julge öelda, et kas ta nüüd hetkel kõige kaasaegsem on, et meremuuseumite selles ringkonnas võib olla küll jah, sest kui nüüd siin kiirelt üles lugeda, et et Gdanskis sai just just sellel aastal valmis üks, üks meremuuseum, aga mis on kordades väiksem ja on aga siiski päris päris uhke Poola meremuuseumi osa Amsterdamis sai üle kaheksa aasta renoveeritud uus-hollandi, meremuuseum valmis, aga see juba ka eelmine aasta. Ahvenamaal sai uus laiendus valmis siin eelmine aasta, nii et eks neid ole tekkinud. Aga ma arvan küll, et omal lahenduse poolest ja ja lähenemiselt on, on ta kaasaegne, moderne ja, ja ainulaadne, sest jah, siin on just see vahet nii palju, kui ka endal on maailmas õnnestunud käia erinevates merenduse ja laevanduse tegelevates muuseumides, siis need on pigem kogum laevadest ja mingisugused relvad ja mundrid ja midagi veel sinna juurde. Et see oligi eesmärk, et me peaksime seda asja tegema natuke teistmoodi, eks oli saadud ka enne meremuuseumites üsna palju käidud, nii et eks seal, eks sealt tekkis ka ka see kogemus võib-olla, et mis oleks meie oludes kõige õigem ja kuidas maksimaalselt oleks võimalik angaare Lembitut ja selle ümber siis paigaldatud ekspositsioon ära kasutada. Et aga tõesti oleks muljetavaldav. Kus see idee esimest korda kõlas, et et lennusadam tuleb tagasi saada ja tuleb meremuuseumi filiaal lina üles ehitada. Tegelikult on see idee, kui selline on, põhiliselt hakkas see asi liikuma ikkagi 2003. aasta 2003. aasta. Aga millal ta esimest korda te seda mõtet kuulsite või ise välja ütlesite, et kus, kus esimene. Ma arvan, et 2003. aasta sügisel ma veel seda mõtet küll ise välja ei öelnud, et, et vesilennukite angaaridesse võiks midagi teha. Aga ma arvan, et see mõte tuli juba aastal 2004 hakkas juba vaikselt idanema, alates sellest hetkest, kui 2004. aasta jaanuaris tõime jäämurdja suured õlu lennusadamasse ära ja meil hakkas tekkima niuke esimene tugipunkt, siin need sealt oli võimalik edasi mõelda, kuigi 2004. aasta algul olid ju angaarid veel erinevate erinevate Te kahtlaste firmade valduses, nii et siis ja siis ei saanudki veel väga täpselt seda angaar sisse planeerida tuleviku arengutes siis kohtuprotsessid käisid. Aga, aga jah, ütleme nii. 2004 2004 kevad hakkas nagu esimene esimene mõte tulema, et pagan, et seda võiks niimoodi teha, kahju, et kaks ja et allveelaev Lembit tuleks sinna sisse tõsta. See oli jah, sest noh, kuigi kuigi need esialgsed plaanid olid minul hoopiski seotud admiraliteedi basseini ja kogu selle ümbruskonnaga ka see läks nagu läks, nii et tegelikult läks paremini, kui arvasin. Nojah, ja kes võib-olla nii täpselt ei mäleta neid omaniku vaidlusi, siis veel 2000. aastal oli president Meri üritanud kõlastada seda objekti ja isegi tema ei saanud sisse. Umbkeelne turvamehed ei lasknud teda lihtsalt sisse, ise oli nii, et ega minagi sain sinna vist esimest korda. Et ka see võis olla mingi 2000 2001 päris peale mitmendat mitmeid telefonikõnesid siis õnnestus kuidagi oli üks mees nimega Aleksandr Zolotko pehmeks rääkida, kes ütles, et lähete omal vastutusele, kiiver peab peas olema. Ja kui kivi pähe kukub, siis mina ei vastuta ja umbes niimoodi, nii et jah, aga oli küll, jah, ega see, see oli niukene, üsna võõras paik või kõigile, kuna ma olen ise Tallinnas sündinud-kasvanud ega ei teadnud mina selles kandist suurt mitte palju midagi, enne. Kas lennusadam on valmis? Ei ole valmis, päris kindlasti kohe ei ole valmis, sest aastal 2006 2008 mede tegelikult 2006. aastal, kui asi hakkas minema, et me saime käivitatud esimese europrojekti osa sadamaga sadamahoone ja mänguväljakuga, et siis sai, sai paika pandud see, et jaotamisel arengu kolmeks etapiks üks oli, siis see oligi, see esimene etapp oli 2006 2008 2008, piltlikult öeldes hakkas nüüd see, mida, mille me siis nüüd tänavu aasta lõpetasime ja kolmas etapp oleks siis, kui meil õnnestub lõplikult sadam ära renoveerida ka need merepoolsemad kaid ja võtta kasutusse siis kasarmu ja staabihoone peale renoveerimist. Sest need on sama samaaegses angaaride ehitusjärgses perioodis kuuluvad hooned, sest meil mida, mida meil ei ole, meil puuduvad igasugused abiruumid seal, sest et see ongi see, et et mida, mida oleks meil tarvis, sest kasvõi elementaarseid töökabinette ja mida iganes, nii et nii seminari kui ka nii seminariruume kui ka muuseumipedagoogika ja töökodasid, nii et kõik see oleks kolmas etapp, aga siin ei julge küll mitte mingit mingit terminit välja käia, nii et eks me eeltööga tegeleme. Aga ja samas see eeldaks siis seda, et sellega oleks siis ka kogu kogu on ka lennusadama kinnistu korrastatud, aga see sõltub jällegi väga palju sellest, et mis tuleb meil vasakule, mis tuleb paremale Pitkedes, mis tuleb patarei, mis tuleb sellele alale, mis jääb meie ja siis Noblessneri vahele, et et muidu me jäämegi sinna niukseks üksikuks oaasiks ja et parem oleks, kui kui sinna vasakule paremale poole kiiremini midagi. Eks seal on mingi idee, on ta Patarei, vanglast võiks kujuneda siis sõjamuuseumi käes on ja see see idee on õhus, aga, aga seda teist poolt ei tea veel keegi. Tähendab seda teist poolt ei tea veel keegi päris täpselt, et see ala kuulub justiitsministeeriumile ja et ju neil on omad plaanid seal alaga. Nojah, ma just mõtlesin, et kogu see rannaala, mida avamine vaid ka kordategemine ja väärikalt eksponeerimine, see on ikkagi Tallinna nii-öelda tulevikku vaadates üks väga olulisi küsimusi nad on ja me olemegi endale niuksed tagasihoidliku eesmärgi, ma arvan, et püstitanud, et, et kui me selle lennusadama oleme rahvale avanud ja ära korrastan selle, selle osa, mis on, et see ongi ikkagi üks osa sellest Tallinna avamisest merele, millest on räägitud siin pikalt ja laialt, aga aga ega ta noh, väga palju liikunud ei ole kuskilt ja ja samas võib-olla kui tulevikus loodame ka seda, et lennusadama juurest läheks linnahalli suunas ja patarei eeskov kaldapromenaad. Et kas ei oleks ju tegelikult noh, suhteliselt lihtne asi ehituslikus mõistes, aga mis on jällegi takerdunud erinevate planeeringute ja erinevate maaomandite ja kogu sellesse rägastikku. Nii et noh, Tallinna rannaala vaadates on, et, et siin on nii kohutavalt palju teha, et, et see, et nüüd me oleme siin ka peale kahekümnendat Iseseisvus vastet, on, see on ikkagi üks tühermaa, ajab teist taga, nii et ega siin midagi väga ilusat küll ei ole, nii et, et see, see on see, millega tuleks edasi tegeleda. Kui irooniliselt öeldud, demokraatia on üks ebamugav mehhanism, kui hiinlased võtavad vastu otsuse ehitada üks kiirtee, siis nad lihtsalt rullivad üle. See on küll väga traagiline, aga nad teevad ära selle lihtsalt et meil on 1000 osapoolt, vaidlemist, bürokraatiat ja, ja vahel ei jõutudki kuskile. Noh, lõpptulemus on, nad ikkagi jõuavad, et võib-olla ka nüüd see möödasõidutee või kalamaja möödasõit, võib-olla sellest saab siis aastaks 2014 asja, et me häda on ju ka siia lennusadamasse orienteerumisel ega siis väga paljud ei, ei tule sinna ka võib-olla esimese hooga kohale ja eksele siltide panek on üks asi, aga ja viitade panek aga korralik tee. Räägime angaaridest ka, et angaaride loojat või arhitekt, et on, on maailmakuulsad arhitektid ja nende tippteos on Austraalias, Sydney ooperiteater aga aga lennusadam kui esimene omanäoline betoonehitis maailmas on võib-olla natukene maailmas vähetuntud, et kas me siin peaksime nende angaaride tutvustamisel ja, ja ka reklaame, mis seal maailmas võib-olla hakkama rohkem tööd tegema. Päris kindlasti ja ma arvan, et üsna nüüd Kohe saabuva aasta aasta esimese poole juures. Me anname välja ka angaaride ajalooraamatu ja, ja see oleks siis selliseks noh, ütleme üheks väikeseks-väikeseks osaks, mis, millega me hakkaks rohkem tutvustama seda maailma ehitusloo osa, mis vaieldamatult angaarid on. Nii et mingitel hetkedel Kristjani niilseni nendesse firma aastaraamatutes oli neist juttu, aga siis, kui Christiane Nielseni firma oli saanud kuskil oli ta saanud siis 25 või kolmekümneaastaseks, siis jäeti, jäeti ka sealt sealt angaarid välja, nii et varasemalt nad oli, aga siis nad justkui kadusid, et nüüd nad tuleb uuesti tuleb uuesti rohkem teadlikult esile tõsta neid, sest nad ei saa küll kunagi võib-olla selliseks, nagu on Sydney ooperiteater, mis on, mis tõeliselt uhke ehitis. Võin öelda, et ta on ääretult uhke ja, ja seal on tunda ka seda sama Uwe Arupi Jern Hudsoni, kes kes eriti just uue Arub, kes oli Kristjani Nielseni firmas Londoni osakonnas tööle. Et jah, et selliste sellist mõttelendu ja samamoodi ka insenerlikku täpsustage. Samas on Sydney ooperimaja, et on öeldud ka seda, et kui Sydney ooperimaja konkursi komisjonis, kes valis tööd välja, oleks olnud ükski insener Oleks seda tehtud, sest tol hetkel see arhitektid valisid välja ja ka linnategelased uhke, kena, ilus asi. Pärast piltlikult öeldes istuti maha, hakati mõtlema, et kuidas see kõik valmis ehitada. No just, et minu meelest nagu austust selle objekti vastu süvendab veel see, kui mõelda ikkagi, mis ajahetk see oli, kus ehitati ja noh, tegelikult ikkagi kui õhukese koorikbetoon mõnes kohas on kaheksa sentimeetrit täitsa, et see tundub täiesti uskumatu, et kuidas ta püsti püsib. Jah, nii nagu austatud professor Karl Õigeri ütleb, et ta püsib kuna arvutused tehtud membraantehnoloogial, mida ta täpselt endast kujutab, ma ei tea, aga, aga ta püsib. Ja ja eks me tegime tega nüüd tugevamaks kah. Et põhimõtteliselt see alumine kooriku osa, mida siis angaarides sees liikudes on näha, et see on totaalselt uus ja seal on ka veel niisugune noh, roostevabast terasest armatuurvõrk, mis ilma milleta me ei saakski positsioon nii nii näidata, nii nagu me seda praegu teeme. Aga veel muusikat, külalisel on võimalus teisel katsel oma muusikaeelistusi näidata. No ma ei tea, kas ta nüüd kuni eelistus, aga mõtlesin natukene, liiguks ühe merenduslikuma loo poole ja esitaja on vana hea Harry Belafonte ja kes on siiamaani täiesti täiesti elujõus rivis ja ja aga lugu on siis sellisena nimetuse nagu round Mexico ja see tegelikult on üks vana šanti mis on siis Heili aktsenti, millest on siis Harry Belafonte teinud ühetöötluse. Aga suhteliselt kena töötus, kuigi mul tavaliselt need žentides tehtud töötlused väga ei meeldi, aga seda võib siin täiesti kuulata. Lugu ise on pärit Harry Belafonte esimeselt LP ehk mille nimi oli siis kalipso. Ja see siis ilmus 1959. aastal, jõudis kohe oma Billboardi edetabelite edetabelite tippu, nii et see ja sealt on veel pärit teised lood mis on, mis on hiljem väga kuulsaks saanud saanud nagu see ma ikka veel ja, ja palju veel. See on jah, niisugune töötlus ühest Heljard hundist. Ja stuudios on meremuuseumi juht Urmas Dresen. Kas see publiku huvi, mis noh, tegelikult oli ikkagi tohutu ja jätkub ka praegu tulisega pisut üllatusena? Naiste meeldiva üllatusena tuli päris kindlasti, aga samas Me päris ausalt olles ja eks me ikka kaotasime ka. Sest kui mingisuguse hetkel Sa jagad ära kogu selle projektimeeskonna ja muuseumi kolleegide poolt, et mida, mida tehakse, tehakse südamega ja ja päris niukse. Väikse sädemega, et kui see säde pannakse mingisugusesse asja sisse, siis hiljem on võimalik, et seda tunnevad ära ka teised. Et see võib nii olla, võib ka mitte olla, aga meie puhul nähtavasti see seevastu õnnestus. Me kalkuleerisime, et kui ka väga hea oleks, kui, kui see külastatavust nüüd esimesel aastal jääks sinna kusagile. Arvestage sellega, et me tegime maikuus lahti, et see jääks kusagil sinna 110 150000 vahele kuskil, nii et see oleks olnud väga hea, sellega oleks saanud kulud kaetud, me oleksime majanduslikult kenasti välja tulnud ja ja oleks pidanud ütlema siin aasta lõpus, et näha, et tegime, aga ülalpidamine läks nii kalliks ja vot nüüd on jälle jälle kehvasti. Aga jah, kuidagi kuidagi läks kohe väga suure mühinaga käima ja ja võib-olla aitas sellele kaasa see esimene ööpäev, kui, kui lennusadamat lahti hoidsime, et, et see, et see oli väga uskumatu, ikkagi vaadata, kui kui linnast hakkasid, siis kui linnaklubiüritused hakkasid lõppema, siis, siis kasid seltskonnad tulema lennusadamat vaatama ja muuseumisse ja et praktiliselt kogu selle ööpäeval inimesed majas võib olla hommikul kusagil niimoodi Pakuks, et võib-olla viie-kuue vahel oli niukene hõredam moment, aga aga siis hakkasid jälle inimesed tulema, nii et, et noh, et see, et see lükkas, lükkas käima ja samamoodi tulid ka kohe merepäevad otsa ja, ja nii ta nii ta käima läks, kui ta, mis on välismaalaste osakaal? Soomlaste osakaal on väga suur olnud meil ja ja ma arvan, Soomes oli Meie turundusinimeste poolt tehtud väga hea turunduskampaania ja ja võib-olla võib-olla kogu selle projekti käigus olen ma akanud, mõistma ja hindama, kui oluline on sellise objekti puhul eelnev tehtav turundustöö, et ei saa kohe hetkeks aimata, et pagan, et nad kohe küll kõik aru saavad, et see on hea asi, et tegelikult see, see eeltöö peab kestma ikka aastakene enne? Jaa jaa, Soome puhul on see väga hästi õnnestunud, et nende, see osakaal on ääretult suur, kuskil sinna 35 protsendi kanti ja ääretult palju on tule tulnud ka nii Lätist, Venemaalt ja keda, keda oleme suhteliselt vähe näinud, nad aastased, aga noh, ju see aeg veel tuleb. No nendel on ka veel Vasa muuseum, mis pakub tõenäoliselt meremuuseumile kõige kõige teravamat konkurentsi siin regioonis. Noh, kas me nüüd konkurentsi pakkuma, sest nende numbrid on ikkagi väga erinevad, et see Vasa muuseumi külastatavus on kusagil sinna noh, ütleme pooleteist miljoni kanti, et see ja samas Vasa muuseum teeb ka uut uut sihukest avatut, publikuala vestibüüli ja nii poealad jäävad suuremaks, et see Vaasa ma usun, täiesti omaette nähtus, kuigi kuigi ütleme nii, et jah, sest see on kujunenud omaette brändiks ja brändiks sai ta võib olla võib-olla sel hetkel, kui kui, kui Vasa välja tõsteti, siis väljatõstmise juures oli kõigepealt juba BBC korrespondent, kes teised sealsamas nina vastu lina istudes tegi, tegi esimest reportaaži, et Stockholmist BBC-le, et vot nüüd niuksed asjad tõstetakse välja ja sealt edasi, see asi hakkas ka jooksma. Mina nägin ise Vaasa laeva 1988 septembris ja siis ta oli hoopis teises kohas ja mul õnnestus seal ka sees ronida, kuhu Elam nüüd lihtsurelik enam ammu ei lasta. Aga jah, nii et see on hästi käima läinud ja loodetavasti loodetavasti tuleme sõbralikult koostoimet. Lugesime natukene külastajaid ja ma üritasin kiiresti peast arvutada, aga läks sassi, kui palju üks muuseum üldse peaks oma nii-öelda tulude ja kuludega iseseisvalt toime tulema või on see mingisugune riigi kultuuripoliitika osa, et, et kui ikka otsustama, et see on oluline, siis, siis maksame peale. No ütleme nii, ega igal muuseumil ja igal kultuuriasutusel on oma eelarve, mis on, mis on, mis on klaar, mis seal tegelikult selge, juba mitu kuud enne järgmise aasta algust enam-vähem. Ja selles piires tuleb toime tulla ja ma üldse ei salga, et kunagi meremuuseumil oli 2000. Noh, ütleme nii, et 2008 2009 olite suht-koht keerulised ajad eelarve osas, nii et me pidime tegema päris suuri kärpeid ja nii inimeste kui ka kulude osas, nii et, et see, et see, et see aeg on ka üle elatud, kus oli tõepoolest sai vaadatud kas rahast tuleva aasta lõpuni välja või ei tule välja. Sest ega see ei ole päris niisama, et, et kui nüüd puudu ei olegi siin juurde, et see, et Eesti muuseumide puhul on seda direktoril, siiski on nii eelarve osas kui ka üldse muuseumi majandamises suhteliselt suured vabadused antud võrreldes näiteks meie tublide kolleegidega Soomes või Rootsis. Aga sellest suurem on ka vastutus, nii et see, et nii ta on, aga see paneb selles mõttes Eesti muuseumi üsna unikaalses olukorda, sest esimest korda sa ei pea arvutama mitte ainult oma kulusid, vaid et sa pead ka mõtlema sellele, kuidas võimalikke tulusid ka mingite muude vahenditega juurde tekitama, sest ka teist on saanud kohviku ja restoranipidaja ja nii edasi ja nii edasi, et need on justkui tegelikult valdkonnad, millega varem ei pidanud muuseum tegelema absoluutselt. Ja, ja eks selle selle otsuse peale oli, olime nii, nii, nii ja naa, arvamisi siin paar aastat tagasi, et kas meremuuseum hakkab kohvikupinda välja rentima, annab operaatorile või. Aga kindel kindel soov oli küll, et me hakkame seda kohvikut ise pidama, sest see loob eelkõige ääretult head võimalused nii tootearenduseks kui ka kui ka kogu selle et see toimiks ühe kompleksina, et ei, ei ole mingi suvaline seltskond, kes müüb saiakesi kusagil seal muuseumis, et seda, see peab täiendama omavahel kogu muuseumi kontseptsiooni ja seda me oleme ka püüdnud teha alates nõudest alates tootevalikuga mida iganes, nii et jah, aga ühel hetkel oli see nüüd praktiliselt aasta aega tagasi oli meil konkursi välja, kuulutab võtta kaubanduskaubandusjuht toitlustusjuht ja me sisenesime minu jaoks täiesti võõrasse maailma, nii et, et see küll. Ma küsin siis otse, kas meremuuseum täna on isemajandav? Ei meremuuseum veel ei ole isemajandav ja võib olla. Ma kardan, et Eesti oludes. Ei, ei me ei saa ju siin öelda, et Belgi kõik oleksid päris isemajandavad ka need muuseumid, mis on sihtasutusteks läinud ka need teated, mis seal ainult sihtasutused, riigi dotatsioon, riigipoolne tugi on ikkagi neile olemuslikum. Kui me ühel hetkel ütleksime, et me võtaksime kõik selle raha nendelt ära, siis. Ma kardan isemajandamisest siis vähemasti see tegevus kuivaks kokku väga olulisel määral. Nii et aga meie teenime praegu kusagil, ma arvan või meie puhul, et see, mis me ise maandun, poolon kuskil 55 60 protsenti. No see ei ole ka üldse vähe muidugi ei, ta ei ole sugugi vähe ja ja aga noh, nüüd on läinud. No investeering on tohutu kusagil, kui mu mälu mind ei peta, pisut üle 14 miljoni euro ja, ja kuskil 14 koma 15 neli kuskil. Olete mõelnud ka, et mis see tasuvusaeg võiks olla investeeringul või jällegi, et muuseumi puhul ei saa nii-öelda äriettevõtte loogikast lähtuda, ei ole seda nii väga täpselt küll kalkuleerinud ja aga no kui ja ma arvan, et ka kõik aastad ei ole ka päris vennad, et me võiksime nüüd väga teha väga lihtsa aritmeetilise arutluse teha, et siit ja edaspidi 10 aastat iga aasta siis kuskil niimoodi poolteist, poolteist miljonit, et see, et see võiks olla küll, et see oleks liiga liiga lihtsustatud lähenemine, et et igal muuseumil on mingisugusel ajahetkel, tuleb ka üle elada niisugune esimene mõõnaperiood kui just just uuel muuseumil, et see, kui esimene huvi on lahtunud, nii et eks me mõtle ka selles selles kontekstis, et et näiteks ka juba järgmine aasta oleks ka midagi uut pakkuda, nii et et ma arvan, et jah, päris päris lihtne see olema ei saa, aga elame-näeme. No merehuvilisena oma, ma pean kohe ütlema, et Eesti meremuuseumide ekspositsioonist see on üks üks väga tõsine auk ja meil ei ole meil ei ole suur purjelaeva, mis tähistaks märkimisväärset osa Eesti merenduse ajaloost. Miks meil ei ole seda purjelaeva, miks? Miks me siiamaani unistama sellest, kas, kas tulevikus ei võiks ehitada näiteks tormilinnu elusuuruses koopiat? Kusjuures ta tormiline elusuuruses koopetan isegi no mõned aastad tagasi ja ühe huvigrupi poolt on see idee tasandil isegi läbi käinud ja mis see maksaks? Ei julge öelda, aga noh, võib-olla pakkus kusagile sinna kahe miljoni euro kanti umbes nii kuskil, nii, aga see on nüüd puusalt tulistatud, et see ei pruugi sugugi tõde olla. Aga jah, samas on meil, meil on olemas ju üks kena purjejaht, mis, mis ootab Nasval restaureerimist, õigemini seda otsustada teha ja see on vana kuulus Vanemuine, mis seisab kahemastiline korralike esindusjaht ja Eestisse tagasi tulnud Hoppet Soomest, mis on tegelikult ju Lääne-Eestis ehitatud Vicky oma pikki aastaid siis Soomes Rootsis viibinud. Nii et, aga jah, meil ei ole ja häda on ka selles, et et sõda, mis laastas suisa armutult purjelaevu, siis ei jättis sellest ikkagi päris päris suure augu, nii et, et jah, meil ei ole, aga väga kena oleks, kui meil oleks alles näiteks omaaegsed suured purjelaevad. Tormilind oli veel väike, oleks meil olemas niisugune USAst omal ajal ostetud Jaan ja kunn ja niuksed niuksed laevad, mis olid kaks korda nii suured kui kui tormilind, et nad suured nelja-viie mastilised siis kuunarit, vot see, see oleks olnud ka päris huvitav, aga need lõpetasid oma elupäevad sõja ajal Kopenhaagenis ja mina keeraks sellele küsimusele natukene veel vinti peale ja ma arvan, et lasta selline merendusspetsialist stuudiost ära ilma küsimata. Kas Eesti on ikka veel mereriik, see on üks teema, mille üle viimased 10 aastat on arutletud, meil on vähe aluseid ja ka Eesti lipu ei taheta sõita Eesti lipule tahete sõita, noh, meil on reisilaevastik kaubalaevandusest Eesti lipu all ei ole, ei ole suurt midagi rääkida. Aga pigem ma arvan seda, et Me ikkagi oleme neid samme selle mereriigi poole ikkagi astumas uuesti ja. Ma arvan, et ei olegi väga oluline, et kas meil on hetkel, kui mitu laeva meil on kaubalaevu selle Eesti lipu all. Et olulisem on just võib-olla see, et erinevates randades tekivad sellised huvigrupid, on nad siis MTÜd või, või ühendused, kes neid on ka praegu päris palju, kes on koondunud Eesti ajalooliste laevade seltsi alla, kellel on, tekib tahtmine ja soov ka siis vanu laevu korrasta, mida on veel võimalik või siis uusi hankida. Ja see, see merekultuur hakkab tegelikult rannakultuurist. Riigiks olemine hakkab rannakultuurist, nii et sealt edasi võib-olla, võib-olla ühel hetkel jõuame ka nende suuremate kaubalaevade tagasi. Urmas Dresen, milline on teie uusaastasoov? Ei oskagi kohe öelda, mis, mis see kõige parem soov oleks, et traditsiooniliselt räägitakse tervisest ja kõigest sellest, aga no ma eeldan seda, et kui nüüd mõelda muuseumi seisukohast, siis et meil jätkuks seda otsivat vaimu ja, ja ka natukene ka riskijulgust, sest ilma selleta. Me ei ole võimalik teha teha uusi asju, et see otsiva vaimu olemasolu ja, ja seda sooviks eelkõige kõigile teistele, et et ei rahuldatakse sellega, mis on, vaid see ikka mõtleks midagi. Aitäh siia stuudiosse tulemast meremuuseumi direktor Urmas Dresen ja aga kuulata viimast tänast lugu. Viimase looga me läheme Note talviseks, et jaa, talviseks selle koha pealt, et lugu on vangeelis vangeelise poolt komponeeritud. Ja see on ühe filmi soundtrack ja see film räägib siis kelgukoertes Haskidest, kes Ühe õnnetu ekspeditsiooni käigus, mida, mida korraldasid jaapanlased siis Antarktikasse 52. 53. aastal ja osa nendest maskidest jäeti sinna ja kui mindi tagasi aasta pärast praktiliselt siis leiti kaks elusana veel ja see on siiamaani müstiline, kuidas need kaks, et kes olid omavahel vennad, kuidas nad suutsid ellu jääda, aga, aga see on vangeelis ja, ja mongeelis on tuntud ka selliste filmide soundtrack ida poolt nagu konkeste paradiis ja kus on juba siis läheb väga kokku selle uue maailma avastamisega, aga seal Antarktika.