Eesti sõduritund. Jaanuarikuu viimasel päeval 1000. 919 löödi vabadussõja algperioodi kõige ägedam ja verisem lahing Paju mõisal. Paju lahingus kaotas Tartumaa partisanide pataljon langenud haavatute põrutatute teadmatult kadunutena kuus ohvitseri ja 68 sõdurit. Soome vabatahtlike põhja poegade rügemendi kaotused olid seitse ohvitseri ja 74 sõdurit. Tartumaa partisanilahingusse viinud leitnant Kuperjanov suri haavadesse teisel veebruaril. Tema mälestuseks nimetas ülemjuhataja üksuse Kuperjanovi partisanide pataljoni. Miks? See kõik juhtus väga ammu. Kuid Paju lahingupäev on täna. Et jätame nüüd oli niimoodi, et noh, koolipoiss tuli, kuperjanovlased koolipoissi, aga kes oli kuue tõesti rohkem, aga meil ei olnud, aga tahtmist oli, aga mees kujuta ette, mis sõda õieti on, nomissisi? Poisi not nüüd oskab arveldada, aga et oli vaja sidepidajat, oli vaja laskemoona ja, ja kompaniide ja rühmade vahel sidet pidada. Ja lõpuks oli niimoodi, et esimene kompanii oli soomustanudki käsutus rohkem, siin. Teine kompanii läks Kirepi Uuderna Kirepi ja sealt edasi ja esimene õnne ei õnnestunud. Vanas löödi tagasi, aga teinekord õnnestas läksime edasi ja siis oli paar päeva vahet, oli siis kerepi rünnak ja rünnakus sai siis rühmaülem mul surma. Ja siis ma jäin, ütleme, esimese kompanii ja teise kompanii vahel sidet, pida, maad, padrunite, ka varustamine ühte, kes aga käskis, tuli käest täita, ega seal midagi teha ei olnud. Ja niimoodi siis läkski nii kaua välja, niikaua kui paju mõiseni. Paju mõisas oli, siis niimoodi, et käisime sidet pidamas Soomes rongiga. Aga see oli küllalt raske. Lumi oli umbes poolest säärest saadik külma ei olnud. Võib-olla oli nii viis, kuus kraadi külma öösiti oli rohkem, aga seedepidemel oli niivõrd pikk maad ja tundmatu on olukord ka seal oli metsad vahepeal ja ja kõige hullem, mis vahepeal oli need sõjalaiali ainult üksikud vastase grupid, kas oli lätlased ja, ja venelased ja, ja? Hiinlased nii. Ja siis oli niimoodi, et mina käisin ära, ma ei jäänud vahele. Aga minu menu, kaasvõitleja, kaheksameelne grupp, kasukad seljas ja jäi kellelegi oli, püüdsid kinni, kus sa lähed, aga temal oli antud kataloogiga söök, et tema käis külas ja vaat sõdureid tantsijatele, toitu ja niimoodi temal oli teade Veldi sees. Läbi otsiti no ja seal midagi, nii et tema sai ära käia ja ära viia ikkagi, olgugi, et teda kontrolliti, aga minul, Tehmaset minul ei kontrollitud. Ja nii oli kogu see aeg, niikaua kui, siis 29-ni ma ei mäleta täpselt, kas oli qaeg, üheksa hommiku. Nii kella üheksa, kaheksa, üheksa vahel oli kõvasti soomusrongi, tuled sinna Paju mõisa peale, olgugi et maa oli niivõrd kauged, nad täpsustada ei saanud, aga siia ja sinna ega minule õnnestuks niimoodi, et ma sain seal sealt lähevi ära. No ja siis ma ei mäleta, mitu tundi siin vahepeal oli, ainult kui ma ärkasin üles, oli siis koolivend juures ja üks vanem naine ja mees oli talumajas kuu kohtute pihta, saite? Põrutada sain suust ninast ja verd oli kõige kuigi palju, aga ma ei kuulnud ka mitte midagi kaugelt Paju mõisast olite Paju mõisast ei olnud rohkem kaugel kui üks poolteist kilomeetrit. Ehk võib-olla ei olnud sedagi, sellepärast et see teine liin kude esimesena olevat tagasi löönud. Teine liin oli sealsamas, kus me meie tonni mehed olid. Teine liin oli nii, et eks ole rohkem kobastest neis 600 meetrit toidu varustamise ja selle sidega seal olid siis Kuperjanovi mehed ja soomlased soomlasi ei olnud ja seda ma kuulsin isiklikult, kui oli kapten hirv ütelnud niimoodi, et ootame ära soomlased siis üheskoos, aga oli karta, punaväelased tulevad Valka sisse ja Kuperjanov, noh, oli ka niisugune mees, et Tartu vallutamisel ta oli küllaltki, sai auastme juure ja oli kategooriline mees ja läks päeva ega varem. Ja siis ma ei tea, mis hiljem, ainult kuulujutud, mes hiljem sündis, seda ma enam ei tea. Kas te Julius Kuperjanovi silmast silma olete näinud küll? Mitu korda sai, aga ta oli, võib ütelda, neem oli talle väga mõru mees. Ega kui tema sõna ütles, ta palju ei rääkinud, aga tema ka vastava räägime, palju ei olnud. Ja nii palju ma tundsin teda kõva sõnaga mees, kõva sõnaga mees ja ja häbematu julge lahingus ikka niimoodi nii julge mees ei ole mõtet sõjaväes olla, ta oli küllalt pikk vees ja temal oli oma Revalv roolil külje peal mis on vanaaegne ja, ja kaarditasku kaelas ja, ja oligi kõik. No jää, jää, keige, Kaur sealt leiti nimelt taganema ja kriis hakkas hirmsal moel vägedame kuni välja, sinna. Kohe ja Kuperjanov läks paremalt eeva pealt. Ehk lähete kuskile talle hõbeplaat ja pataljon meile on tagavara küll kohtasid, mis lähevad valvata väga vara. Kui trimmi, kas need olid Kuperjanovi sõnad olid koppel järve vennad. Kui lapsed te siis olite kui 16 aastani 16 ja pool ja nii, et ja teised poisid. Jube kihvt jälgimine, Kursk oli, lõpetas siis meid Talindi. See oli raudteekool, mingisugune jäi saateruumis, need ei olnud veel veel ära läinud. Läksime, me olime esimesed kuu aega või rohkem. Parun korski maja on. Kas te mäletate, kes sõjakooli ülem oli? See Siimon? Ohvitserid õppejõudude-lektorite lekterleks ja kuulge, te olete siis Eesti sõjakolin, käiviti lennupolk teisele ja märk on siin. Aga kas teine lend ei kolinud üle juba tehnika tänavalt, Tondile? Nii suur nõudmine nende noorte, veel järelvaatajat, vaatlust ära, et me oleme meiegi olnud, ei käiks näitus. Kahvlit ei käigi. Eelkäsklus oli, siis oli vaha ja täita käsklusi. Kuidas sõjakoolieluga oli, kas mahv oli suur vahvli kõva? Kellamaapoisid pidasid vastu, pidasid lattumine ja nõukogude omalajal paraadile läksite või õppusel läksid, kas läksite rivikorras lauluga jahtice laul oli? Laul oli vägagi. Isegi siis, kui linnaloa saite, olite kiivriga linnas Keybige kikikiivriga ikka kiivriga kinni ja ma usun, et plikad hakkasid vaatama siis niisuguse poiss. Ja loomulikult ekspruut oli kliendil ja jää. Kuuldud laul on Eesti vabadussõjaaegne sõduri looming ning igavesti mõistatuseks jääb, kes on selle teinud. Neile on need teiste meeste laulud ühest teisest ajast teisest maailmast. Nii nagu olid rääkinud hääledki. Eesti tänapäevas tundub mõnikord, nagu ei seoks meid nendega enam mitte miski või mis mõnikord väga sageli. Ülehomme on Tartu rahu aastapäev ja pangem tähele, kes seda meenutab, kes meenutamata jätab. Neil päevil käis raadiomajas vabadussõjast rääkimas sõjaajaloolane Hannes Walter, kellelt vestluse lõpuks küsisin. Kuidas me elaksime praegu, kui vabadussõda oleks lõppenud teisiti. Ma arvan, et me ei elaks, tähendab, kindlasti ei istuks keegi, Hannes Walter, härra Lembit Lauriga eestikeelse raadio stuudios mikrofoni taga, no selles ma olen absoluutselt veendunud. Võimalik, et meil oleks olnud õnn kodus rääkida veel eesti keelt võib-olla isegi eesti keeles lugema ja kirjutama, mida meil kindlasti ei oleks ülikoole. Meil ei oleks kirjanik, kui meil oleks oma diaatrit, oma muuseume. Riiklik iseseisvus on üks asi, aga kui vaadata, mis sündis kasvõi meie enda hõimurahvastega meist arvuliselt suuremate hõimurahvastega kes ei suutnud ennast lahti rebida ja luua oma riiki ja eralduda, siis praegu kurvastusega peab tõdema, et nad on muutunud selliseks no reservaadi rahvaks etniliseks vaatamisväärsuseks ja sellest olukorrast väljatulek ilma oma riigita tõenäoliselt Te ei õnnestu, vähemalt sellist pretsedenti maailma ajaloos ei ole. Ja kui võtta arvesse meie asume geograafiliselt poliitiliselt nii õrnas kohas, siis ma olen täiesti kindel, et siin oleks selle 20 aasta jooksul eriti kolmandatele neljandatele aastatel tehtud täiesti puhas töö ja see ala puhastatud sellest ebausaldatavast rahvast. Missugune oli jõudude vahekord? Vabadussõjas. Laiemas mõttes oli jõudude vahekord selline, et seda ei saagi võrrelda, kui rääkida ressurssidest, aga meie õnneks Nõukogude Venemaa ei suutnud oma ressursse olulisel määral rakendada. Küsimus ei ole ainult, et selles, et Venemaa pidas üheaegselt sõda kõigi oma naabritega ja samaaegselt veel kodusõda ja võib-olla isegi mitut kodusõda korraga. Küsimus on eeskätt selles, et raudteed lihtsalt ei töötanud. Keegi ei olnud juba aastaid enam vedureid remontinud, kuskil kuhjus kivisüsi, kuskil oli kütusepuudus ja nii edasi. See, mida venelased ise iseloomustavad suurepärase venekeelse sõnaga ras Ruha oli see, mis oli meie suureks liitlaseks vabadussõjas. Ja muide, sellest kasvas ka välja väga omapärane punaarmee struktuur või organisatsioon. Ma ei tea, sajakonna aasta jooksul oleks kunagi olnud ühtedelgi diviisidele nii tohutu tagalaaparaati kui punaarmeel, sest pidi toimuma põhimõttel, et noh, igaüks peab ennast ise toitma, katma, varustama, nii et tegemist oli mingil määral tagasipöördumisega sellisesse väga kaugesse ajalukku. Aga vaatamata sellele kõigele oli Venemaa meie jaoks siiski hirmuäratavalt ülekaalukas vastane. Ja sõja käigus tegelikult meie olukord pidevalt halvenes. Asi on selles, et, et kui vabadussõja esimestel kuudel kusagil viie kümne-kaheteistkümne 1000 mehega suudeti Eesti piire siiski kaitsta siis saabuvad vabadussõja lõpuks oli Eesti sõjaväes 85000 meest, see on praktiliselt kõik, mis me suudame välja panna. Ja punaarmeel oli Eesti piiridele koondatud umbes 160000 meest pluss reserv, mis tegelikult ju kogu aeg vabanes teistelt rinnetelt üha rohkem, sest valgeliikumine sai lüüa. Ja muide, äsja lugesin Padruni tootmine saadi Venemaal esmakordselt uuesti käima 19. aasta detsembris mil krooniline padruni nälg, punaarmees leevendus või tasapisi kadus. Nii et võiks öelda, et vabadussõja lõpp rahu sõlmimine oli ka üks väga õigeaegne ja ja niisugune noh, kuidas öelda poliitiliselt tark otsus, kuigi, nagu me teame, lääneliitlased sellele sugugi hea silmaga ei vaadanud. Nii et summa summarum eesti võitles kogu aeg vähemuses. Kuid enamiku sõja perioodist suutis mitmekordselt efektiivsemalt kasutada transpordivõrku maa ressursse, mis meil saada oli ja nii edasi ja just selle efektiivsuse tõttu suutis vastu seista arvulisele ülekaalule. Võib-olla. Lõdvemates normaalsetesse paremates oludes ei oleks kristalliseerunud nii ruttu riiklus. Aga vabadussõda, Tsementeeris, riikluse ja ka inimeste kodanike suhtumine oma riiki muutus respekteerivaks ja, ja see mõju kandus läbi kogu selle 20 aasta, kui Eesti riik eksisteeris. Ma usun, kõik need, kes sellel on elanud ei saa aru, kuidas võib oma riiki oma liiklusesse nii ükskõikselt suhtuda, nagu praegu suur osa elanikest suhtub Veel elu ja kodumaa karmil ahi, nii nagu töökaugel sinu ja loo. Olen võitlema. Oota kallime, oo tasa. Teist korda ei tee. E-all laula. Oota kallime, oo tasa. Kaugelt Järvital senini. Millal tuleb? Ei tea. Tähelepanu Eesti idapataljonide mehed. Teid ootab teie klubi esmaspäeval, üheksandal veebruaril Sakala kolm aastakoosolekule koosoleku algus kell 12. Osavõtjate registreerimine algab kaks tundi varem. Päevakorras juhatuse esimehe revisjonikomisjoni ja ajalootoimkonna aruanded. Pärast aastakoosolekut võtame pidulikuma tooni ja tähistame ühisel koosviibimisel peatselt saabuvat vabariigi kaheksakümnendat aastapäeva. Lükkame siis kõik vähemtähtsa siin elus edasi ja tuleme üheksandal veebruaril kell 12 Sakala keskuse teatrisaali Sakala kolm. Pataljon Narva võitlejate klubi viiking tervitab läheneva vabariigi aastapäeva puhul sõduri tunni kaudu kõiki teises maailmasõjas vabatahtlikult bolševismi vastu võidelnud ja nende lähedasi. Sel. Nädalal Vabakael oma õela kauni tarmu Ado IKT noole dokto moreen. Ja kui toovad halloo seda näha, aga sinna ei julge ja armastame. Peal ta Me sõja ei kao, ära andma või, ja tõmmata. Sõduritunni kuulajate poole pöördub järjekordselt Eesti kaadriohvitseride saatuseraamatu koostaja professor Vello Salo. Kõigepealt tahaksin tänada sõduri tunni kuulajaid osavõtu ees. Meil on selgunud vahepeal kapteni Eduard Kongase saatus, samuti nooremleitnandid Artur Mägi ja leitnant Johannes vaga oma. Viimased kaks langesid Kambja lahingus. Aga me ei tea tänapäevani, millal täpselt, mis päevadel see Kambja lahing oli. Kambjas ei mäleta keegi, millal oli selle alevi viimane lahing 1944. aasta augustis ja see oli arvatavasti 21. 22.. Aga ma ootan veel selgus selle selles asjas. Kes on meil aga siiani kadunud, on näiteks kapten Jaak külmoja. Kas ta surin Orinskis, kus ta surma mõisteti või anti talle armu või mis temaga juhtus? Ja meile lähemalt kapten Richard Priit Saar. Kas tema langes 1944. aastal Võru lähistel nagu meil on mõningat informatsiooni, aga isegi kuud me ei tea. Ja päevast rääkimata siis major Valdo Veske kohta, kes oli sündinud 1898 järelikult tänavu oleks seal sünnipäev? Ei, oleme kuulnud midagi. Septembris 1944 oli ta veel Eestis, aga mis sai temast siis siis kapteni Eduard Johann täht oli mais 1943 Tallinnas aga sinna lõpevad tema jäljed. Leitnant Jaak Valgma oli samuti Tallinnas veel juunis 1943 ja see on viimane teade, mis meil temast on. Leitnant Eduard sari oli märtsis 1942 Võrus 34. pataljoni sanitaarohvitser. Paberites on öeldud abi ars, aga kuhu ta jäi siis, mis temast sai, seda me ei tea. Ja oleksime tänulikud kõigile, kes võivad kasvõi väikesegi informatsiooni nende suhtes anda, mille põhjal edasi otsida. Ootame teie teade, et Eesti Raadio aadressil Gonsiori tänav 21, Tallinn EE null üks 100 Eesti sõduritund. Ja ärgem unustagem Tartu rahu aastapäeva, see on ülehomme.