Vaikne lilledest toonides lastetuba. Tillukeses voodist tudub magusa sti poisu kes jättis õhtupalve lugemata. Tema kõrval seisab löödult näo ette tõstetud kätega häbipuna varjates. Nõutu kaitseingel. Poiss oli teinud pika päeva jooksul ühe tembu teise järel. Sõi salaja moos, käis küürus, ei olnud tähelepanelik ja jooksis. Asjatult piiras ingel teda palguvate tiivale vitustega, andis sosinal näpunäiteid puhtaks ja õigeks eluks. Väike patupundar, aga ei mõelnudki jätta. Suurus käimist ei jooksmist, ei põlvede morraskile kukkumistega rõivaste katki rebimist. Miski ei saanud teda talitseda. Ei meeldetuletus, et isa nõnda ei tee ega väikesele sandarile Pjotrus Pokrovskile viitamine. Samuti ei aidanud vaikne lauluümin ega terves linnajaos tuntud küürakas kuristiku tõukamine, mis pidi poisikese päästma halba eeskuju. Järgimast. Kaitseingel oli jõuetu jummal küll ta on ammendanud kõik kaitseinglite käsutuses olevad vahendid. Headuse, malbuse, leebe veenmise loovutamise rahustamise. Kõik asjata. Seal ta nüüd magab, täis vigu ja ülbet tõrksust. Õhtupalvet lugenud ja headuse kutsele on ta kurt. Kahtlemata, mõtleb ta uinudes, kuidas ta homme jälle käib küürus seljaga. Korraga võttis kibestumist, tunne ingli üle võimust. Kuidas nii saab, kas siis õigus, kogu oma mahedas maa Essteetlikkuses ei loe mitte midagi. Ühe poisijõmpsikad tahtmiste kõrval. Õiguse jumaldamise puhang lükkas inglisliikuma vaikse vastumeelsuse laine kurja vastu. Jõudis kätte hetk, millal üritusele andunud teenri väike süda hakkas lööma tugevamini kui ürituse enda suur süda. Astuda õigusest üle lihtsalt armastusest õiguse vastu. See on ohvrimeelsuse piir. Ingel võttis käed silmade eest, astus tasavoodi juurde, andis poisile tugeva kõrvakiilu. Toob, kargas ehmunult püsti. Hoobi mõjul luges ta ruttu õhtupalveheites midagi segast, pomises uuesti pikali. Vaimustusest värisedes vaatas Engel Kauma üksisilmi pimedusse. Saabus karge, karastav hommik. Kuri oled kustutanud eilse õhtu mälestuse. Poisile anti süüa. Ja nagu tavaliselt, ei tahtnud ta piima, tal hakkas piimast lihtsalt paha. Seal aga tundis ta valusat jalahoopi. Ta taipas, jõi piima vaikides ära. Jätnud emaga hüvasti, läks ta kooli, astus korralikult üle tänava ei jäänud seisma, ei vahtinud ringi. Ta oli tõesti ettevaatlik, kuid ta polnud veel päris kindel. Kui ta tühjalt puiesteel üksi ei vaata seda ümber, tõmbas selja välkkiirelt küüru. Tugev laks vastu lauda pakutsustada jalamaid korrale. Tal polnud enam mingit kahtlust. See oli kaitseingel, kes teda lõi. Uus meetod hakkas kaitsevaimule meeldima. Teda vapustas kergus, millega ta nüüd saavutas kõik, mis varem hea sooblikest pingutustest ja järelandlikkusest hoolimata oli jäänud saavutamata. Peagi avastas ta, et uut meetodit saab tunduvalt täiustada sellega, et teha vahet löökide vahel ja nautis jumalakartliku organisti tunnet, kui see orelil mängides vilunult klahve vajutab. Niisiis lõunasöögi järele jätmise eest, niinimetatud nips küürus käimise eest laks lauale õhtupalve lugemata jätmise eest lops jooksmise ja higistamise eest. Obadus porilompide solberdamised eest vasakhaakraami seest siis kui isa tööd teeb kas ja nii edasi. Üsna ilmselt andis meetod suurepäraseid tulemusi. Alaväärsustunne ei ajanud Kaitseinglit õhtuti enam nurka, kus ta oleks pidanud kätega oma nägu varjama, vastuoksa mugavalt istudes, endal paremat peopesa masseerides või sõrmedega lauale trummeldades. Süüdistan rahulolevalt kuulekad soravalt õhtupalve lugemist. Vahetevahel hakkas tal isegi nagu igav ja siis valvastab poisikeseliigutusi Kahekordse hoolega himustadest tabav valitud löögiga meenutele talle headuse võitu kurjuse üle. Mitu korda juhtus isegi nii, et poisike tundis valusat lööki ka siis, kui ta polnud selleks mingit põhjust andnud. Niisiis peksis ingel teda juba harjumusest. Igaks juhuks. Poisu muutus tunduvalt paremaks, ta jooksnud ei käinud, küürus, ei mürgeldanud, luges palveid ja sõi kõik korralikult ära. Lõunasöökide lõpuni söömise ja vägi valdse piima joomise tagajärjel muutus ka tema väelimus. Nääseta nüüd terve klaasi piima ära joob, mõtlesid vanemad, et ta on hakanud piima armastama ja haarasid tal üha juurde. Poisu läks väga paksuks ja muutus kahvatuks. Kõigist lapsepõlve tempudest loobumisega jäi tal väga palju aega üle ja ta õppis oma jõudu siseelule suunama. Tammutustele siseks hakkas ümbrusele tähelepanu pöörama. Siis hakkas ta huvi tundma keemia vastu. Sageli istus ta pargis pingil pakse rahulik, salapäraselt endassepöördunud ega teinud katsetki joosta, sest ta teadis, et saab silmapilk valusa vapsu. Teised lapsed vallatlesid murul temaga kummargil õpiku kohal tungis molekulide saladuslikku. Maailma. Visa sügavale peidetud mõte korrutas tema lapse laupa. Siis märgatagi, et ta nime laps ja kõik olid selle üle väga rõõmsad. Poiss töötas hoolega. Isa seadis tema jaoks sisse väikese töötoa ja muretses talle. Tagasihoidlikud katseriistad. Möödus mõni aeg. Kord öösel tõusis linna kohale võimas tulesammas ja vägev kõmakas, vapustas ümbrust. Imega äärsel leidlikkusega ette valmistatud plahvatanud näituse tagajärjel lendas poisikese kodumaja õhku. Ehkki miin oli asjaarmastaja kombel tehtud kodusest trotüülist pais, jooksis eemal üle põldude, kaasas varem valmis pandud seljakott, milles oli väike toidutagavara ja raha ning laevapilet Lõuna Ameerikasse. Tema kannul kihutas üle küntud põllu. Kaitseingel. Et talle vajaliku vapsu virutada?