Ostis räbalakaupmehelt ilusa valge kruusi ütles, et see on ilus kruus, et sellest on hea kohvi juua või jälle hea piima lauale tuua. Kui ema välja läks, võtsime meie Joosep iga kruusi kapist välja ja hakkasime vaatama. See oli ikka ilus kruus küll pilt peal. Seal oli 11 hane ja mees suurvits käes. Hanedel olid pikad kaelad ja üks hani teiste taga oli pisike. Pildi kõrval oli veel vene või saksa või teab, mis keeles salm. Mina ütlesin nüüd mina küsin ema käest selle kruusi endale ja hakkan siit jooma. Joosep ütles noovale. Ema seda sulle, anna sellest, joob isa. Või toob lauale siis, kui külainimesi on. Siis Joosep ütles veel, ma näitan, kuidas kaupmehed proovivad, kas kruus on terve. Tema pani kruusi pihu peale ja lõi sõrmenukiga külge. Aga Kruus ei teinud mingit häält. Siis võtsin mina ise ja proovisin, esiti ei teinud ka häält. Aga kui ma kõvemini lõin, siis tegi küll häält, et on terve. Aga kui ma veel kõvemini tahtsin lüüa, kukkus kruus maha ja läks katki. Mina kohkusin koledasti ja ütlesin, jumal küll. Joosep ütles, aga sa nüüd ema käest saad. Ja siis hakkas Joosep nutma. Mina korjasin tükid ära, viisin sahvrisse kapi taha nurka ja ütlesin Joosepile ärasa emale kaeba. Siis mõtlesin, et mis nüüd saab, et kuidas ma emale ütlen, et peksa ei saaks. Või viskaksin tükid ära, valetaksin emale, et ei teagi, kus kruus. Aga kui Joosep piga pahaseks saame, siis tema ikka ütleb ära ja valetada ei tohigi? Oh jumal, jumal küll. Nüüd mina mõtlesin ühte lugu kruusi peale, ei tahtnud süüa ega kedagi. Ema ütles, et mis sul on, et süüa ei taha, kas oled haige, et ma toon võileiba, aga mina ei tahtnud midagi. Ja vanaema peale sööki õhtupalvet luges siis mina ka, palusin tasakesi, et armas jumal, kuidas sellega saaks, nii et et mu ema käest peksa ei saaks. Kui juba asemel olime ja tuli oli kustunud, ütles Joosep, kas nüüd hakkame selga sügama? Meie sügasime ikka igal õhtul teineteise selga. Hea on. Aga täna mina ei tahtnud, ütlesin vaid. Oh jumal küll, kuidas selle Kruusiga ikka saab? Joosep arvas, oleks kohe nisuke hall vanamees, paluks seda, see Naiuks terveks. Mina ütlesin ja ei ole jälle. Ega tea, kas hall vanameeski saaks. Mina palusin jumalatki, aga jumal teeks küll terveks, kui tahaks. Siis mina palusin veel tasakesi ja ütlesin Joosepile, et homme lähen isaga kirikusse ja palun veel. Siis ehk teeb terveks. Süda valutas ikka kaua veel, siis jäin magama. Hommikul palusin isa ja isa võttiski minu kirikusse kaasa. Joosep tuli kopli kasest saadik sõitma ja kui saanist maha läks, ütles, no saab siis näha. Kirikus ma kohe ei palunud. Esiti vaatasin, kuidas kirikhärra altariaias luges ja laulis. Siis, kui kirikhärra kantslisse tuli. Palusin tasakesi. Arvas taevane isa, jumal, mina palun, et kui mina koju tulen, et sina teeksid selle katkise kruusi terveks, siis mina oleksin ühtepuhku. No tee nüüd, mis see sulle oleks? Siis ma ei räägiks millalgi emale vastu ja õpiksin pähe kõik meie ristiõpetuse ja ka selle pika, kus ikka pühast vaimust. Jahagu murraksin pliidi alla ja seale raiuksin igal õhtul kartuleid. See katkine kruus on sahvris kapi taganurgas seal, kust Joosepi papist hobuse üles leidsime. Mina palun tee nüüd siis ka ei saaks ema käest peksa nüüd ja igavesti. Aamen. Siis mina enam ei palunud, mõtlesin aga palvet ja olin veel tükk aega põlvili. Siis tõusin üles. Kohe minu lähedal palus ka üks naine ja nuttis ise. Mina mõtlesin, et ei tea, kas ka tema tegi midagi katki või on laps haige. Kui meie, Joosep haige oli, siis emaga nuttis ja palus. Mina küsisin tasakesi isa käest, ei tea, miks see naine palub, kas on laps haige või tegi midagi katki. Isa ütles, mis, kes ei tea, ära räägi nüüd, palu sina ka. Mina ütlesin õige tasakesi isale kõrva sisse, mina juba palusingi. Aga mispärast ma palusin seda, ei öelnud. Isa ütles. No hea küll, ole nüüd, tasakirikus ei tohi rääkida. Kuula siis, mis kirikhärra räägib. Mina hakkasin kuulama. Aga kirikhärra ei rääkinud midagi, Jeesusest rääkis hoopis muud. Siis küsis, kuidas on sellega lugu? Kaks korda küsis kõvasti ikka, kuidas on sellega lugu, kuidas on sellega lugu. Siis rääkis jälle muud. Aga see naine nuttis ikka edasi. Nüüd sain mina aru küll, et tema sellepärast ei nutnud, et midagi katki tegi. Tema ise ongi ema, keda ta kardab? Mul oli kohe suur kokku keeratud silm, rätik kaasas, sellega ikka pühkis silmi ja suud ja tihkus vahetpidamatult. Mina hakkasin vaatama, kas isaga palub, aga ei saanud aru. Jutlus oli ikka pikk-pikk. Kiriku lagi on kõrge ja kividest ja sedasi kumer. Mina mõtlesin, et kui meie rumal oleks ka niisugune lagi, siis ei saaks ema midagi lae vahele panna ja vitsa ei saaks panna hoogu siis iga kord õuest. Kirikhärra ei ole ühes kohas paigal, kui ta jutlust peab, käib ikka vahel altariaias ja vahel kantslis ja vahel seina ääres istumas. Aga kui vanaema palveraamatust õhtupalvet loeb, siis on ühtelugu ühes kohas paigal. Nüüd mina teen ka nii, kui vanaema palvet loeb. Esiti olen pliidi ees, see on altariaed. Siis lähen ema sängi, seon kantsel. Kui jutlus lõppes, siis mina otsisin isale lauluraamatust numbri järgi laulu üles. 112 oli ja pärast tulime välja. Isa otsis kirikulagedalt rahva hulgast kalmu tädi üles, rääkis juttu ja küsis. Nende mehed metsas käivad. Tädi küsis jälle, kas meie lehm lüpsab veel ja saatis meie rahvale palju tervisi. Siis hakkasime tulema tee peal, mina mõtlesin kogu aja. Ei tea, kas on nüüd terve või ei ole. Kas on ikka nii terved? Ei tunnegi. Kui on katkimineku kohad tunda. Küll see jumal on ikka vägev. Seal on ükspuha mis kõik teeb terveks ja otsiks minu noaagi üles. Teinekord palungi, sellepärast. Kopli kase juures oli Joosep vastas ja ütles. Ei, kedagi lõuna ajal veel ei olnud, terve. Minul hakkas süda jälle valutama, mina ütlesin. No sa valetad. Miks sa läksid enneaegu vahtima? Kodus läksime kohe sahvrisse vaatama, mina tõmbasin tasakesi kaltsu eest ära. Jumal küll, ikka oli katki.