Head raadiokuulajad kohal sammu tagasi laevale, kui ka maanteel liigelda. Sõja sellega üldse rahul sellega. Tere päevast, räägivad, on eetris. On reede, 18. jaanuar aastal 2013. Minu esimene ja ainus kalalkäik leidis aset, kui olin kuue või seitsme aastane. Mäletan kõrvetavad päikest, tuulevaikuses passimist, kusagil rohtu kasvanud Emajõe rohelises käärus, mõni kilomeeter Tartust Peipsi poole. Pika ja tüütu õngitsemis järel. Püüdsin lõpuks pisikese kala, mille isa purki pani õhtu Eelaga tagasi jõkke lasi end siis veel enne seda, siis kui kala veel purgis oli, oli õngitsemisaegne igavus asendunud kala jälgimisega imetlemisega. See haaras mind ja see on mul siiani meeles. Võiksime praegu kirjeldada toda meeleheidet kala silmadesse peidetud dramaatilisust ja loomakese heitlust ellujäämise eest, mille tunnistajaks olin. Ent ometi oli seal veel midagi, midagi sellist, mis mind kala purgi juurde tundideks ja tundideks aheldas. Täna räägime vaate mängulisusest stuudios, sedapuhku kolmekesi. Artur Talvik, tere. Tervist. Jarek Kasar, tere päevast. Teada-tuntud spetsialistina saatejuhina Ignar Fjuk. Ja ikkagi, kui keegi ütleb, et Kalamees kujutan teda istumas kusagil veepiiril, pilk jälgimas midagi, mis võõrale pilgule jääb isegi nähtamatuks kättesaamatuks ehk seda polegi, mida vaadata, Kalamees lihtsalt istub, mõtleb millegile, mõtleb äkki oma ämmale. Ja ometi on ju nii, et Öeldakse, et kaks korda ühte jõkke ei astu. Küllap seal siis ikkagi midagi on, mida vaadata? Et kas kalamees vaatab midagi vä? Minu arust kala kalapüüdmine ei ole, vaatemängu ei show selles mõttes. Kalapüük on selline sisekaemus, meditatsioon, selline meditatsiooni vorm. Kuidas sa saad oma, ma ei tea, mõtted selgeks, võibolla põgened millegi eest. Aga sa saad iseendaga olla ja, ja iseenda sisse vaadelda, sest enamus väga paljudel kalameestel võib-olla ei olegi niivõrd oluline, et see tohutu saak sul tuleks. Õudselt hea on, kui emotsiooni läheb üles, kui võib-olla saad ühe kala sealt, eks ole. Aga, aga enamusel on ikkagi, mina olen niimoodi aru saanud, minu maja alt käib rass palju mööda kalu mehe ja siis magan, räägin nendega, et ma olen aru saanud, et see on see kaif. Teine kala püüdmine, mida ma olen ise viljelenud, on võrguga kalapüüdmine, aga siis sa juba lähed nii-öelda seda nii-öelda sööki hankima ja see on hoopis teine tegevus, et seal seal ka tihtipeale vaatemängulisust palju pole, sest kala meres on nii vähe. Mina kujutan ette, et kalamehed vaatavad üldse seda ja loodi rohkem ja, ja GPS-i ja ja siis pärast Exceli tabelit, et mis need tulemused on, et võib-olla seal on see vaatemängulisust natukene, tekib selline hasart, selline arvutimängu mängimise tunne reaalselt võrguga mulle endale isiklikult ei meeldi püüda, sest sest sealt tuleb hästi palju kala ja ja kuidagi korraga ja kuidagi sai, sai saa. Sul ei teki kalaga mingit Suhe suhet? Ei otsi, tohib öelda, et õngega niimoodi vaik vaikselt ja kusjuures isegi sellise õngega, kus ei ole küljes neid lipse ja hästi palju korraga on võimalik püüda, mulle meeldib niimoodi üks kala korraga ja siis ja siis on seal muidugi küll seda vaatemängulisust ja, või noh, seda, et. See on minu jaoks show hakkab siis, kui kalamees hakkab kalamehejuttu rääkima ja missuguse kalatamm löödud ja kui ta paneb sinna selle oma emotsiooni sisse. Emotsioon ongi vaatemängu puhul üks kõige olulisemaid tegureid. Mulle ka meeldib sealt Peipsi äärest pärit ja, ja mulle meeldib alati oma kalale, mulle meeldib vaadata teisi kalamehi ja ausalt öeldes võib-olla see enda püük ei olegi nii huvitav, et sa enda korki vaatad või, või, või noh, seda enda ettevaated väga vähe, et tegelikult need teiste kalameeste püüdmisel ja need näoilmed ja reaktsioonide pahatihti huvid. Sellega võib nõustuda ma selle kala püügikujundi sissetoomise. Tõenäoliselt isegi lähtusin sellest, et, et mul on see tegevus täiesti võõras ja ma olengi nii mõttetasandil kui visuaalses plaanis just neid kalamehi jälginud ja, ja siis mõelnud, mida nad teevad. Ja ilmselt see ongi nii, et see on üks viis sellest reaalsusest põgenemiseks, kusjuures mitte halvas tähenduses, see on niisugune vabatahtlik seal, nagu saada omale teise elu, sa oled nagu mingis teises keskkonnas elad mingisuguste teiste reeglite järgi, aga, aga see ju ei välista seda, et ta seal mediteerides või mõeldes või, või olles selles teises tegelikkuses ta ju näeb midagi tema vaimu, silus toimub vaimusilmus. Silme ees toimub mingisugune etendus, mingisugune mingisugune vaatemäng. Vaatemäng meri on nagu pidev vaatemäng, mida ma võiks verd, merd, mitte verd. Merest räägi miljonist. Ja veri on ka vaatamegi osaga mersut just ma võiks vaadata. Noh, minu jaoks kõige põnevam teater, võib-olla, kui nii võib öelda, on meri või vaatemäng, on, on meri, et see on, see on emotsionaalne, see on ta, ta üllatab, ta jätkab oma üllatamist ja sellepärast ma saan nagu kalamehest aru, kes tahab tulla mere äärde ja olla seal nii-öelda loodusega koos. Ärme alahinda järvevesi veekogu suur veejõel on jõel on täpselt sama asi. Just seesama see, see, see voolamine, iga hetk enda uus, eks ole. Üks hea anekdoot tuli meelde sedasama temaga seos, vana anekdoot võib rääkida, võtab ilusti kokku, et mees püüab kala ja ja, ja, ja, ja eksmees vaatab teda. Tund aega, vaatab, kaks tundi, vaatab, kolm tundi, vaatab. Siis Kalamees küsib, et noh, et et mis te vaatate, mis te ise püüa. Ah, mul ei ole kannatust, nii palju. Aga ma ennist nagu mainisin seda ämma ja nüüd ma järsku saan aru, et see vaatlemisega seonduv on, on ju ämmalugupeetud isiku sissetoomisega, me oleme ju prauhti selles nii-öelda tänapäeva poliitikas. Et, et see ju on ka ju üha enam ja üha enam vaatemänguline enamuse jaoks ongi andjo vaatemäng, ega nemad seal ei osale. So poliitikasse see, no ma teatan poliitkui, seda nimetatakse minu. Ma korraks nagu pistsin oma nina sinna sisse, osalesin valimistel ja ma olen nagu tagantjärgi seda nagu mitmeid kordi peast läbi lasknud ja analüüsinud ja ja ma sain ühest asjast aru, et et on see nii-öelda poliitilises maailmas on arusaamine, et just nimelt vaatemäng emotsiooni tekitav vaatemäng on see, mis tagab sulle mingisuguse edu, kas siis valimistel või ühesõnaga, et sa oled nagu tähelepanu keskmesse ja sa saad läbi selle oma võimu teostada. Sellepärast see vaatemängulisus on nüüd nagu nii-öelda relvana ära kasutatud ja, ja, ja, ja täiesti tuimalt pannakse kas siis negatiivselt või positiivselt äärmustesse. Eesmärgiga tekitada selle, selle protsessi Belgias emotsiooni ja selle emotsiooni püüdmine. Vot need poliitikud, selles mõttes kalamehed, nad püüavad selle, selle, selle, selle jälgija vaatleja, vaid või tema siis nimetame siis seda valijaks, eks ole, emotsioone ja kui ta selle emotsiooni kätte saab, siis on ta võidumees ja selleks sa pead ületama mingisuguse talendi noh, üldiselt nagu ta seda samamoodi nagu muusikas või popmuusikas, sa pead tekitama inimeses mingisuguse, mingisuguse oma teadliku emotsiooni avanemise, eks ole. Ja kahjuks on see niimoodi, et ka negatiivsed protsessid tekitavad selliseid emotsioone, mis, mis pööratakse siis jällegi kasulikuks kuidas kasutatakse äraütlemine, jäädi. No muusikas on tihti niimoodi, et et seal, kus algab see vaatemängulisus või lõpeb tihti muusika ma ei tea, kas poliitikas on, on niimoodi või ma ise ka kumbki oma poliitikat jälginud siis ega ma jälgi käinud selle show pärast seda et või noh, et huvitavad ikka need asjad, need siin noh, nii-öelda kollasemad asjad, et kas, kas poliitikas on ka niimoodi, noh, sina oled poliitikas olnud, kas, kas hakkab vaatemäng, lõppev poliitika? Esiteks see piir poliitikas olnud või mitte olnud minust selle käsitlus, on üldse vale, et iga inimene, kes teeb suu lahti küsimuses, mis ei puuduta ise ainuüksi teda, eks ole, siis ta juba on poliitikas ehk ehk ehk et põhimõtteliselt koduukse avades. SG elu sees olnud, aga, aga selles suhtes on sul õigus, et kahjuks selline selline see, see poliitika nii-öelda vajalikum osa või ütleme, so show hägustab selle tegeliku vajaduse või tegeliku Selle, mis, mis, mis, mis on õige ja vajalik, ehk et poliitikat ei saa ju prügikasti visata või ütleme niimoodi, et tema, ta on ikkagi vajalik, me peame seda ühiskonda ehitama kuidagi ja, ja tegema ta mõnusaks, eks ole, kui me mitte midagi ei tee või, või, või oleme kõik nagu kalamehed, võimalik, et nii on ka võimalik elada, et lülitada lihtsalt välja, eks ole, aga siis me peaks nagu nagu totaalselt kõik välja lülitama, et muidu muidu mõni hakkab neid välja lülitatud ära kasutama, eks ole. Minu jaoks on ikkagi põnev osa see just mis, mis ei ole šõu osa ja, ja, ja seal tehakse tegelikult võib-olla aeg-ajalt isegi päris vajalikke asju. Aga, aga see osa on nii väikseks jäänud. Aga kas need poliitikud jõuavad kuhugi, kes, kes, kes, kes show'd ei tee või või, või näiteks noki. Jube õnnetu juhus, näiteks kui on tegelikult hästi sümpaatsed mõtete ja ja, ja väga töökas inimene, aga aga täiesti karisma vaba noh, selles mõttes, et kuivik, aga siis ta Ja siis sa pead selles inimeses ikkagi emotsiooni tekitama ehk et võtta kas või ma ei tea Vana-Roomat või see senaator või poliitik oli ikkagi oraator, ta läks pukki, tegi oma mõtted selgeks, aga tegi seda emotsionaalselt niimoodi, et. Inimesele läks siis ikkagi vaatemäng. Jah, aga ta pani selle nagu, nagu, nagu teatrietendusse. Okei, see ei tähenda seda, et teatrietendus on nagu alati show puhas, et, et seal on midagi muud ja muusika täpselt sama. Just et ma siinkohal võib olla, puudutaks ka seda, et tegelikult kui suur noh, öeldakse, et rokkmuusika on muutnud rohkem kui ükski poliitik, eks ole, eelmisel sajandil seda nii-öelda elukorraldust ja ühiskonda tundub tõenäoline just, aga see on just jällegi tänu sellele emotsioonile, mida nad on teinud ja läbi selle emotsiooni, nad muutuvad sellisteks nii-öelda pooljumalateks. Nende sõnum on, läheb palju kiiremini, palju sügavamale ja sellepärast rokkmuusikul on totaalne vastutus või väga suur vastutus. Ehk see jama, mis ta suust välja ajab. Ta nagu Ta peaks vastutama selle eest mingisugusel määral igal juhul. No seal on tõenäoliselt need kaks poolust selleks, et silma paista vähemalt poliitikas üks üks on tõesti see, et, et seal nagu mängit, valija on mingisugustel madalamatele, instinktidele nii-öelda kollasel kollasel taustal, kollasel põhjal. Aga siis on võimalik, mingi inimesel on lihtsalt mingisugune seletamatu sarm, mis teatrilaval ja filmilinal me ka kohtame. Tõsistes osades tõsistes rollides mõningaid tõelisi staare, kes kunagi ei, ei, kui selle lõbustab publikut, aga nad, nad tulevad esile mingil muul Mil millelgi muul jõul või oskustega. Aga samas neid, kui minna uuesti tagasi selle poliitika argipäeva, siis siis mulle tundubki, et poliitikute huvi ongi see, et, et enamus või kõik ühiskonnas olevad isikud oleksid nagu taandatud statistideks, et et nad neid aheldada just nagu teatritooli külge. Nemad on seal üleval Toompeal, nemad, mingisugune seadus, baas, mingisugune menetlemine, mingisugune rutiin, Nad ütlevad, nad on asendamatud. Alllinn tahab, naerab, kui tahab, nutab nagu teatriski. Ja ja täpselt ju teatris on samamoodi, on stsenaarium, on, on näitejuht on näitlejad, on kaks või kolm vaatust, vaheaegadel pakutakse kohvi või konjakit, midagi ei juhtu, nii-öelda seda nii-öelda signa taolist osalusteatrit, mis siin aastal 2011 ka Eestis oli. Ja seda ei juhtu, kui midagi erilist ei juhtu. No eks see on sama, et on võetud, see nii-öelda vaadati selle rock n rollimudeli üle, eks ole, lava peal olid vennad ja panid rahva röökima ja ja siis tegid, mida tahtsid, eks ole, absoluutselt sama mudel. Nüüd see siis võeti üle, aga, aga minu arust vastupidi täna. Suurkontserdid aeg hakkab ilmselgelt ravi saama. Kõik. Mis, mis mõttes täpsemalt, et ma mõtlen, suvetuuride aeg saab läbi või, või üldse niuke ühe artisti suur kontsert? Et need nii-öelda megakontserdil, ma ei mõtle isegi neid suure jah, staadionil suured staadionikontserdid, et sa ja noh, inimene juba tajub, et sa, sa oled seal suure jubedas staadioni peal, sa oled kuskil ja 87. 1000. inimene kuskil tagareas, sa näed seda kontserdit, saad selle emotsiooni praktiliselt videoekraani pealt seda artisti oma silmaga. Ja vähemalt see on, protsess on minus toimunud ja ma natuke nagu tajun, et et sellist noh, need asjad lähevad nagu, nagu, nagu väiksemateks ja killustuvad. Ja võib-olla see on no sellisele sotsiaalmeediale, eks ole, et tekivad selliseid nii-öelda palju huvigruppe. Sest ühte suurt kujundit on jube raske luua. Kõik noh või see või see kujundanud totaalselt selline veider või naljakas ei ole suure sõnumiga nagu näiteks see, mis on see Gangnam Gangnami-mees, eks ole. Et sest ühtset jõulist kujundit loetakse täiesti erinevaid raamatuid, eks ole, kõik on kättesaadav. Ja mõte on nagu teistsugune, et ehk, et ehk et ma arvan, et ka poliitilises protsessis, et tegelikult selline selline nii-öelda kogukonna või mõttelaadi keskne kesksed grupikesed tekivad, kes siis loovad oma maailmasid ja ja kuna siin on nagu kohaliku omavalitsuse nii-öelda valimine tulemas, siis mina arvan, et selline kohaliku omavalitsus eesti keeles on juba nagu selge viide sellele, et see, see kogukond peaks iseennast valitsema, eks ole. Et mul on, mul on mingi selline tunne, et selline, selline selline nii-öelda suur kontserdite aeg on läbi ehk see tähendab ka siis see suurparteide aega läbi. Kahju on muidugi seda kuulda, eriti muusikuna, kes ei ole ühtegi siukest suurt kontserti suutnud veel teha, et on aeg läbi ja jääb nüüd ära, et seda ei saagi kunagi teha. Aga mis puudutab seda kogukondade juttu, siis sellega ma olen 100 protsenti nõus, et mulle tundubki. Niimoodi vaatama Sindi Alec lohutan, et ilmselt ikkagi see suur kontserdite aeg läbi saanud täpselt nii nagu ei, ei lõpe kunagi need nii-öelda staadioni hullused, kui vaadatakse 100000 lise karjana mingisugust jalgpalli või või mingisuguseid muid ameerika jalgpalliräppi. Või et inimestele meeldib koos olla. Aga see on üks asi, mis mina näiteks ise nende suur kontserditel praktiliselt ei olegi eriti käinud kunagi sellepärast et mulle ei meeldi koos olla inimestega, hästi-hästi, hulga inimestega. Publikus, keda, keda, keda ma ei tunne, neid on nii palju ja keda tegelikult väga paljusid see muusika või see aga tegelikult ei kotiga, tulevad lihtsalt mingi muu emotsioon hinge muu asja pärast võib-olla selle saslõkki pärast või õlu. Lihtsalt sellepärast, et homme töö juures rääkida, et ma käisin ka, aga nüüd. Mängusele lisuse juures astu mägi sammu nagu edasi, et et see iseenesest see nii-öelda kalamehe kujund, et me siis tõdesid tegelikult ju ta ikkagi vaataksime midagi, ta on seal iseendast. Nii, kui sa lähed sinna vaatemänguvaatajaks, siis sa hakkad nagu kandma endas mingit igatsust selle nagu naabri järele või koosolemise järgi, et see ei ole pelgalt, et sa vaatad. Ma hästi ei kujuta ette teatri etendust ühele vaatajale. Ilmselt. Mina, mina kujutan ette, täitsa vist on isegi olnud selliseid etendusi, kus pannakse üks vaataja, kallis, eks ole, miljonär mõeldud tõenäoliselt see üteldud, aga pannakse auto tahaistmele ja siis sõidetakse terve linn läbi ja siis igasugused asjad juhtuvad, inimesed vahetuvad autoroolis ja välja väljas lastakse ja tulist noh, igas Eesti teatriajalugu ei tea, aga. Kas te algusaegadest mäletan, 64. aastal tal üks etendus leks anti ühele vaatajale vaatajale ja kolm etendust teda, tema, selle nii-öelda näitleja ajas, teemade selles oli, oli ilma ühegi. Piletita ühtegi piletite müüdud, nii et need kõik et seda kõike on olnud. Minu mina olen, mina olen andnud kontserti ühele vaatajale-kuulajale, kelleks on muidugi minu poega ikkagi kontsert ja sõpradele olen ka mänginud, kui sõbrad külas pole, kontserdile pojale andsin täispika kontsert oli väga tore. Aga tartus kunagi tegime sellist ööklubi nagu kellele ei meeldiks Johnny Depp. Sõpradega tegime seda klubi ja ja, ja mina olin seal. Lisaks veel programmi juht või noh, mõtlesin, mis seal võiks olla. Sisustasid neli korda nädalas seda klubi. Ja oli noh, oli üks kolmapäev ja noh, ei osanud mitte midagi teha ja ei olnud ühtegi inimest panna, ise ei tahtnud ka mängida ja hästi tüütu asi on tegelikult neli korda nädalas pidu korraldada. Ja, ja siis. Mõtlesin, et teen sellise kantrimuusikaürituse aga, aga Eestis ei ole ühtegi ühtegi, eriti vähemalt mina ei tea ühtegi sellist tri Diejaid, noh tegelikult praegu. Nägime tõstsin pea ja loodab, et ta ei kuule seda. Et no ühesõnaga ei hakanud helistama, üks päev oli aega ja siis võtsin oma kantrimuusikaplaadid ja ja mõtsin, laenasin kaubamajast kaks mannekeeni, kellele panin kauboiriided selga ja oligi lehmatüdruk ja kommimees või mingi mingi selline bänd ja nad kahekesi mängisid siis plaati, mannekeeni seisid lihtsalt ja oligi selline pidu, kus olid kaks täiesti tuima, sellest mannekeeni ja muusika käis ja osteti üks pilet sinna. Ma kujutan ette, et inimesed mind ise kontserdikorraldaja alguses käisin ja ma kujutan ette, et üks inimene vaata milline vaatemäng keegi lavale liigub, valgused käivad ja siis selline kantrimuusik, täitsa täitsa tore. Aga jah, see. Eelpool kirjeldatud nii-öelda igapäevane rutiinseks muutunud kava, et poliitikud eeldavad, et, et nad on seal igavesti, neil on volitused teha, mida nad teevad. Mida nad, mis õigusi nad on valimistega saanud. Rahvas siis lihtsalt statistina jälgib seda, et et mõni aeg tagasi see nagu murdus või hakkas muutuma, et rahvas tuli tänavatele, kirjutas, hartasid ja kogunes jääkeldrisse, hakkas mingisugune veebipõhine rahvaprotsess. Kui vaatemänguliselt vaadata ehk ehk et siis tulema siia tagasi, et on vaja tekitada emotsioon, eks ole. Siis võtame selle silver, käidi korraks ette, see on armas teema. Siis mitte Silveri ülestunnistus ei tekitanud veel emotsioone vaid, vaid alles siis, kui prokuratuur need, need nii-öelda ülekuulamispabereid avalikustas siis inimestel viskas üle, et kuidas saab niimoodi noh, tuimalt nagu näkku valetada ja, ja selle pealt kirjutas Rein raudartikli mis oli lahtise emotsiooniga kirjutatud artikkel mis läks korda nüüd nagu suuremale publikule ja mis tegelikult murdis sellise. Ma nimetan seda nii-öelda sirbi lube sirgsirbi lugejateks pärlimänguks ehk et sa võid ajalehes või kuskil sirbis kirjutada nii-öelda ühiskonnakriitilisi artikleid või, või käia välja jube häid ideid, kuidas asja muuta. See, see, see on nagu, nagu nagu kurtidele kõrvadele, selles ei lähe korda, aga nüüd, kui sa, kui sa Lähed sellest ringist sellest klaaspärlimänguringist välja ja, ja suudad veel seal tekitada emotsiooni, siis, siis tekkis kohe mõte, et nüüd on vaja kiiresti see emotsioon alla tõmmata. Küüniline nimi on minu arust see jääkelder. Kelder ongi emotsiooni allatõmbamiseks, rahvas on vaja lükata jälle kodudesse nii-öelda ekraanide taha, las las hauguvad seal kommentaariumites, aga jumala pärast ärgu nad omavahel kokku saagu ärgu nad tekitagu võimast emotsiooni, et midagi selle emotsiooniga siis ka muutub. No ma olen skeptiline, Ma arvan, ma arvan, et midagi sellist toimus, kui asja vaadata läbi emotsiooni ja ja, ja läbi emotsiooni jõu, et emotsiooniga saad muuta asja. Aga aga see, see, see, see on nüüd ära külmutatud ja mul ei ole suurt usku sellesse internetimängu, kui nii võib öelda, kus istuvad, eks ole, kuskil nähtamatud toimetajad, kes siis toimetavad neid ideid, mis sinna saabuvad ja võtavad juba eos nagu selliseid teravamad ja julgemad ja ja intrigeerima omad mõtted välja, mis, mis tegelikult intrigeerivama või julgemad võtted tekitavad sellise suurema kapasiteedi. Et sa, see noh, niikuinii ei tule, sellist. Sellist hullu ideed läbi ei viida, aga see hull idee annab võimaluse neid teisi ideid veidi julgemalt teha, eks ole, et siis tekib jällegi selline ümar pall seda palli siis jälle veeretatakse kuhugi ja need muutused, mida ma nagu tundsin, et ühiskond nagu tahab saab jälle nii-öelda nagu kanaliseerida, aga nagu öeldakse. Aga loodan, et see nii ei jää, ma arvan, et ikkagi teisest küljest, inimesed huvitav, hakkasime 2011 tegema, dokfilme, mu kirjutatud, vaatasime, jälgisime protsess, et noh, meil oli seal, eks ole, kõik see Araabia kevad ja siis tuli siis tuli kupajevoolstrid ja piraadiparteid muutusid väga popiks, eks ole, üle maailma, aga meil nagu selline selline suur nii-öelda demokraatia mõtlemine nagu justkui nagu puudu, sest me mängisime mingisugust väikest oma mängu, vaatasime, kas Euroopaga on kõik nii-öelda sujub. Ja, ja nende tiksusime. Ja siis ma mõtlesin, et kusjuures noh, on ju näha, mitmed protsessid on ikkagi väga nihu läinud ja väga valesti vasakule, vasakule ära nii-öelda. Ma mõtisklesin, et huvitav, et miks eestlane siis ikkagi niimoodi rahulikult laseb ennast endast nii-öelda üle sõita ja et kas tal on siis ikka jumala jumala savi, mis toimub või et miks ta midagi ei tee. Siis põmm, ühel päeval mulle tuli email pühajärve kogukonnast need, kes siis võitlevad oma oma selle põhikooli säilitamise eest. Ja palun tulge appi, et võtke kaamera ja tehke midagi, et me oleme siin hädas. Läksimegi sinna ja sealt sai alguse Peeter vihmaga koos teeme, kes on üks selline kodanikuühiskonna lektor ka Tallinna ülikoolis, noor filmitegija. Ja sealt sai alguse siis film, mille me oleme praegu nii-öelda töö pealkirjaks pannud, et okupeeri, oma müür. Ja ja siis me edasi. Edasi hakkas toimuma kõik nagu. Stsenaariumi järgi et need protsessid Siit nõnda kaamera ees lihtsalt lihtsalt käima ja me loodame nüüd sel kevadel sellega ka välja tulla selle filmiga. Me võtsime veel lisaks vaatluse alla siis internetikogukonna. Ja see on siis see seltskond, kes põhimõtteliselt korraldas selle Akto demonstratsiooni. Ja siis kolmas kogukond, et oleks nagu, nagu, nagu nagu nagu, nagu siin üldistama pilt oli siis inimesed, kes siis tegelevad nii-öelda uue fosforiidisõjaga, vaid need, kes siis võitlevad selle vastu, et selline, et meid lihtsalt tühjaks ei kaevataksid. Eestit auguks. Enne kui Jarek jätkab, ma saan aru, et see jääkeldri protsess on nüüd see, mis ei mahu sinu stsenaariumi sisse. Sellega see see lõpeb. Ma ei taha rääkida enam, mismoodi talle seda rääkis, aga, aga muidu oleme stati, aga me, me. Me nagu nagu filmi lõpuosas jääb ta niimoodi tuiskama Elion võtab nagu signaali. Aga aga oli juttu siin sellest verd, verd, verd ja, ja, ja alates juba tollest nii-öelda Silveri Meikari tekstist alates on, on tajutav ühiskonnas selline teatud verejanulisust või kurjuse kurjuse jõud oma sõnumi protesti esitamisel. Et see päev-päevalt läheb järjest kurjemaks ja lõpuks ka see Rein Raua artiklis üks sõnapaar moraalsed värdjad ju stigmatiseerib või, või, või liialt või lubamatult hakkab märgistama teatud gruppi inimesi, mida kunagi ei tohiks teha. Ja odav, aga, aga see ju ei ole tekkinud tühjale kohale absoluutsest selle eellooks, onju seesama nendesamade nii-öelda õigete poliitikute poolt aastaid viljeletud nii-öelda musta ja valgete poliitikute kampaania, et ühed on juba etena, nad mustad, kes ei vääri üldse nime, nad ei vääri isegi eestlaseks nimetamist, neid tuleb tappa, neid tuleb tappa, neid tuleb tappa. Ja kui ühel hetkel seesama publik vaate mängulisusest nakatatud Eesti kodanikkond näeb, et ka need valged on eksinud või et eksivad sama palju või eksivad isegi rohkem, siis nüüd see kurjus on seesama nende endi poolt genereeritud genereeritud kurjus pöörab nüüd nende enda vastu. Nad ei pea imestama, miks see nii on, nad peaks üle vaatama tegevuse mõtestama selle järgmisel korral teistmoodi. Nojaa, aga teatud see on hea mõte ja ma olen nagu põhimõtteliselt nõus, aga aga siiski on inimeses ka mingisugune frustratsioon, et see noh, iseseisvuse pohmell, ütleme niimoodi, et see, see ime, mis. 90.-te alguses tundus, et toimus ja toimuski, eks ole, see, see ime, sai otsa, sai otsa või? Sul on nagu väsimus sellest, et raske on sellist väikest pärismaalaste riiki pidada ja, ja kui arvad, et oled asendamatu ja kui arvad, et oled asendamatu, aga, aga võib olla ka sellepärast, et võetakse üle nii-öelda suure riigimudeleid, mingisugust suure mängumudeleid, et et kui me, kui me need oma tarkusest ja sellest samast, millest me räägime, et sellest nii-öelda teatud kogukonnakesksest ja, ja, ja, ja otsuste sellest Noh, et igaüks saab otsustada või mitte, siis päris igaüks selles mõttes kogukonnad saavad ise otsustada oma oma olemise üle ja mingisugune selline See on need vana elu taastamine, mis kunagi võib-olla siin Eestis on olnud, et see räägime ka sõna. Ei, no ma olen kõigega nõus, mis ma siin, mis ma siin. Mis ma siin lisan? Aga mis puudutab seda viha, siis loomulikult ma ise tunnen ka seda, et, et et noh, mitte mitte mitte ainult siis poliitika suunas, vaid, vaid minu arust kõige suunas lähevad need Need kõik need sõnavõtud ja, ja roboti, räägi internetti, kommentaariumit, kommentaariumist, kus, kus kommentaarides lihtsalt no näiteks minu enda kohta mingi artikkel ilmub, siis ma võin öelda, et et mingisugune mingi 95 protsenti kommentaaridest on täiesti niimoodi, et ma peaks ennast põlema panema ja nii edasi. Et ma ma ei tea, kus see viha viha tuleb, vaid millega, millega, millega, millega seda viha nagu kui ta, kuidas seda viha tekitada. Ansipil on vahel mõni hea kommentaar, aga, aga noh see ei ole nagu ühtegi. Ma ei tea, mis, mis me nagu isiklikult teinud olen, aga see ongi nagu selle rahva selline või kuidagi mingi mingi teatud mingi selline mingi foon või vihane kõik ongi hästi vihasena tänaval kusagil tingis, vaatavad inimesed on tegelikult ikka kurjad on kuidagi kõik inimesed, lähed poodi. Eile käisin poes, vaatasin, müüja seisab ja vaatab kaugusesse. Läksin juurde, vabandust, kaste teenindate. Ei, ma niisama seisan siin. Igal pool, ükskõik kuhu sa lähed, noh, et, et ma ei tea, ma ise kogu aeg mõelnud, et võib-olla seal võib-olla see on selline asi, et, et ma, et ma lihtsalt nagu ise kujutan ette seda kõike. Aga, aga võin öelda, et järsku on niimoodi, et mu enda foon on ka selline ja siis ma vaatan, et kõik on, aga juba teeb nalja või ma, ma, ma ei ole mina, aga näiteks ma ei ole kuri inimene pigem õnnetuses kurjuse pärast. Et ma vaatan, et sõbrad ka, et viimasel ajal on nagu kõik kuidagi kuidagi pahaselt millegis oma elu ja ja, ja muidugi muidugi loomulikult valitsuse peale. Mul on, olen selline Facebooki sõltlane nagu väga paljud teised siis ikka mitu korda päevas vaatad, mis seal, mis seal inimesed räägivad ja noh, ikka ikka ikka teeb nalja, kui näiteks ühel inimesed on iga päev järjest niimoodi kasvab see ütleme see kõigepealt natukene pehme, siis on juba natuke kõva ja niimoodi läheb järjest kurjemaks ja täna oli siis täna ütles, et Ta elus esimest korda vihkab kedagi ja seal Ansip. Et need järjest niimoodi vaikselt on läinud, et, et no ma kujutan, ma kujutan ette, et lõpuks ma, ma loodan, et need on ainult sõnad, aga võib-olla ta tõesti läheb hanguga seda Ansipit torkima, kes seda teadma. Et. See ma ei tea, kuhu see kõik jõuab, minu arust ikkagi on mindud vist pausi kohtaga. Pausi suke. Tere päevast, head raadiokuulajad, pisukese siis sead, sa tahaksid, aga tema tahaksime sammu tagasi astuda. Me oleme, sest praegu käri üks eetris siiski tühjaks natukene seda konteksti avardada. Ma tahtsin öelda humoristliku vaherepliigina kuulajate tähelepanu juhtida sellele mina esindan siis luulet, ajaid ja minu jaoks on poliitika psühholoogiline probleem, võib olla täpsustaksime. Võib-olla kõik ei saanud aru, mis sa selle all mõtlesid? Muidugi on olemas veel üks vaatepunkt, see on eestlase vaate, kas siis selle HT laulugi reetsed küsimused on väike saladuse vabandamise tiriaadleks pikale, kas seal on ka, see oli küll väga asjalik materjalid on väga huvitavad. Aitäh sõnaõiguse eest. Viivad hüva räägivad, jätkab täna räägime vaatemängulisust stuudios nagu ikka kolmekesi, Artur Talvik, Jarek Kasar, Solis saatejuhina, Ignar Fjuk. Ju selle Facebookiga on tõesti nii, et, et ka seal on, enamus on nii-öelda vaatajat. Ega nad tõesti muud ei teegi, kui nad iga päev selle korra vaatavad, avavad natukene nii öelda libistavad seda pilti sealt enda eest läbi. Ja muidugi jälle tema riputab mingeid pilte, tema tuttav öeldakse, maandab ennast ja mõniga, mingi muu kasuliku lingi paneb ja, ja ega ta ise sinna sissekanded ei tee. Heal juhul, kui mõne meeldib, ei meeldi linnukese kuskile. Aga ja selles suhtes ma ikkagi julgen öelda, et see Facebook on ikkagi suur sammas mingisugusele sõbralikkusele või või isegi heale toonile. Meie tavapärastest kommentaariumites, kus põhilised valatakse ainult sappi või maandutakse ennast, nii et see Facebookis on mingisugune niisugune positiivne konstruktsioon, veidikene veidikene seda. Aga lahmiv lahmimist võib-olla on vähem ja sellist kurja lahmimist. Üritused on seega ikka läinud täitsa, aga, aga, aga, aga. Öeldakse nii, et, et see igav põhjamaa ja, ja kui vaadata sealset poliitikat, siis või seal toimuvad, siis no ilmselt meile kõiki tuleb ära läheb, aga kui ikkagi sirvida ka neid ajalehti ja kuulata mõne välispoliitik kui väliseestlasest poliitikuhuvilise kirjeldusi, siis seal on kuidagi see kõik teistmoodi ja ma olen mõelnud, et mis asi on see teistmoodi, et miks öeldakse, öeldakse, et see igav põhjamaa ja ma olen nüüd aru saanud, et, et see erinevus on just selles, et seal ei ole nii suur hulk inimestest või sellest tavainimesest taandatud lihtsalt vaataja rolli, et seal on kaasatus, seal on osalemine ja see vaatemängulisus nagu öelda töötab ja jaa, teenidki meie poliitikutele punkte seni kuni on suudetud see lihtne inimene, surudagi seal nii-öelda statisti ja vaataja rolli ka Põhjamaad ehk iga põhjamaa on see, et sa ei ole enam statistsa nagu osaled selles seal, nii nagu teatris, kui, kui sa ikka juba lavale lähed, kui sa osaled, siis sa enam ei vaata, vaevalt näitlejad vaatavad, või nii-öelda on vaatlejad, seal nad osalevad ja see ongi ehk üks see murdekoht. Lõpeb lõpeb teater ära, kui, kui näitleja. Vaata seda, ta peab vaatama, kui ta üksi laval ei ole, siis ta vaatab ka midagi, aga ta peab ikka vaatama partneriteks, okei, aga publingutena ta magama ei jääks. Aga, aga. Ikkagi ikkagi see muutus on ka meil toimunud, et, et me enam ei taha pelgalt olla vaatajad. Absoluutselt ja see on, see on sul on jälle õigus? Me meil jääb üle ainult noogutada. Ei taha jah olla vaatajaid ja olla vaate vaatajavaatajaks surumine on. On ilmselt see üks põhjus, miks see tõeline kaasamine me meil kasutatakse sõnu kaasamine, aga see on formaalne, see on väga formaalne, asju tehakse ikkagi lõpuks, nii nagu kuskil mingisuguses tagatoas on ära otsustatud ja kaasamisest ei tule nagu juttugi. Teiseks ma tahan kindlasti öelda seda, et Põhjamaad ei ole igavad. Rootsist alguse saanud võib-olla praeguse Euroopa nii öelda poliitilise mõtlemine, mõtlemise, värskem või kõige põnevam nähtus on piraadiparteid, eks ole. Ja see on saanud igavast Rootsist alguse, kes siis võitleb internetivabaduse eest, võitleb nende uue demokraatia eest. Ja meil meil siit vaadates Rootsi poole tundub küll, et mis, mis mõttes mis asjadel seal veel vaja on, et mida, mida saab veel siis veel demokraatlikumad teha või teil seal, eks ole. Aga ei ole niimoodi, ühiskond peab olema dünaamiline, ta peab liikuma kuhugi, ta ei saa seisma jääda, ei saa, stagneerunud on nagu meil tegelikult siin stagnatsioon ongi toimunud. Islandil toimunu, et, et minu meelest seal toimuv nähta toimub praegu veel, et, et see on nagu minu arust ja selline eeskuju või see, kuidas rahvas kuidas rahvas otsustab ja tegelikult oma põhiseadus teeb, crowdsourcing, põhimehed. Et minu meelest see on väga väga-väga hea näide, kui põhjamaauimas olen, olen korduvalt Islandil viibinud ja võin öelda, et, et kui me räägime põhjamaast, siis vot see ongi põhjamaa ja. Islandi kogemus on, lähtub ka sellest, et sealne nii-öelda see rahvakild või kogukond on väga väike, ta nad tajuvad, kui väike nad on, nad tunnevad teineteist 11 isegi veel rohkem kui meie, sest neid on nii vähe. Et see võimaldabki sellist, noh, sellist osalusdemokraatiad ju Eesti jääb kasinaks. Et me oleme ikkagi väga väike ka Islandiga võrreldes oleme me ikka päris suur. No poole suurem, rohkem seal on mingisugune 300000 inimest, kus 360 No meil kodanikke on, siis ütleme kaks-kolm korda rohkem. Meil on ikka ja et ka võimalus. Suur riik, suur pikk e aga. No aga noh, okei Rootsi on meestele viis korda suurema, eks ole. Või veel rohkemgi, et kaheksa palju ta siis on seitse, seitse korda suured, et et ka seal toimuvad ikkagi väga põnevad protsessid, et et jah, igavast põhjamaast ei saa küll juttu olla või kui keegi peab sellist dünaamilist ühiskonda igavaks, siis siis ma ei saa aru Ilmselt see hindamine lähtubki puhtalt, ainult seal ta meie, meie kogemusest ehk sellest vaatemängulisus ehk vaataja positsioonilt, et et siit kaugelt ei rootsijaga. Islandile vaadates sa ju ei näe ega taju, et, et sealne kodanikkond oma on sõna otseses mõttes kaasatud, nad osalevad, et, et nad on osa sellest poliitilisest protsessist. Et ja meie meile on senise peale seda 80.-te lõpu 90.-te algust, kus ka rahvas tegi poliitikat, jaagu kujundas poliitikuid, et see, see nüüd tuleb, tagasi, seda seni pole olnud. Aga samas ma kasutades nüüd ära juhust, millised külalised on stuudios, ma julgeks või küsiks nüüd, et, et kas see ütleme selle läbi selle vaatemängulisus fenomeni kas suveelu ja teatri vahel on teile ka mingil moel nähtav või, või on seal neid paralleele, öeldakse, et Toompeal käib üks teater, mis sa muidugi teatri suhtes halvustav. Teater on midagi palju tõsisemat, kuigi seal võib vahest palju rohkem naerda saada. Ja, ja, ja samas teater on ju see, kus inimesed lähevad oma oma muredega ja oma oma oma oma arusaamisega elust tegelikult elu kogema või, või teatrikogemus, kus ühe etenduse läbi vaatad, see võib isegi puuduta mingeid antiikaega. Sa tuled sealt välja nagu mingist ühiskonnakoolitusest või, või järele joosta või puhastustulest, et see annab nii palju, et see teatri ja poliitikateatrielu võrdlemine oma sellistes anakralisklikus seoses võib-olla päris põnev, kui te seda nüüd avaksite. Ma ma pigem ütlen, et et selline spinn, doktor leid, kavalus on lükata inimesed nii-öelda meelelahutuse keskele ja teatrilaadset nii-öelda dramaturgiat, maalide ja sellist nii-öelda televiisorist tuleva asja näol ette lükata, mis tekitab sus pettekujutelma, et sa eladki mingisugusest justkui mingisugust põnevat elu läbi ja nii edasi ja ja su tähelepanu hajub sellelt, mis tegelikult su ümber toimub, et teater on minu arust teatud mõttes marginaliseerunud, et sellist tugevat jõulist sõnumit tuleb aina vähem ja, ja teater läheb aina rohkem nii-öelda meele lahutuslikuks vaatemänguliseks. Et, et see tugev võimas üldistus on, on kuidagi nagu tahaplaanile jäänud. Võib-olla see on ka mingi ajastu märk. Jääks taasta märkujaga. Aga ma olen tähele pannud seda, et, et et tegelikult see vaatemängulisus on see, mida teatrist teatrisõber tegelikult ka ootab, et sellist. Tõsisemalt tõsist sisemist Saioobi seda kutsutakse. Ei, ei, ei, ei tahetagi eriti vaadata või, või kuidagi ta, ta, ta on, ta nii raske kannatada ja, ja seda põhjendatakse sellega, et, et minu elu on niigi väga raske ja keeruline, et, et kui ma lähen teatrisse, ma tahan mitte seda nii-öelda groteskne või, või seda, seda oma elu näha kuidagi peegelpildis niisugust kurja ja paha inimest näha seal teatrilaval näiteks, et ma tahaks, et keegi teeks nalja, et, et see on selline asi. Et isegi need, kes varem olid väga suured, sellised tragöödiad isegi need on huumori peale üle läinud, et minu tutvusringkonnas jällegi räägin ainult. Katarsise efekt on on kadumas, kuna kuna inimesed ma ei tea, kas nad siis saavad seda katarsise kuskilt mujalt või saadi või, või äkki ei julgegi saada enam, et ei julgegi ennast enda sisse vaadata, ennast puhastada. Aga. Mul on üks mõte seoses selle noh, ütleme ka siis rokkmuusikaga või ütleme, rock on ka mingis mõttes kuskil seal sellise teatri vaatemängu väga vaatemänguline. Jaa. Jaa. Ma arvan, et et põnev teater võiks ikkagi jällegi olla selline seks, piirlik kus on seotud see vaatemänguline osa, aga aga sa saad siia sõnumi nii-öelda kõikidele ühiskonnakihtidele ja, ja sellist teatrit ei ole, need on nagu ta veetud ühiskonnakihti ja tehakse sellele ühiskonnakihile teatrit, mitte ei üritata teha nagu, nagu sellist laia läbilõiget mitte viida seda võimast sõnumit siis selle vaatemängu kaudu. Aga täpselt üks, üks üks üks üks üks üks mõte veel, väga lühike mõte, et et minu meelest on need asjad kuidagi nagu vahetusse läinud, et väga suur teatrisõber ise ma käin väga palju teatris ja ma olen viimasel ajal tähele pannud, et teater ei tee enam nagu teatri, vaid nad ei tee seda teatritele kunsti pärast vaid vaid vaid nagu, vaid nagu elu pärast. Ja vastupidi, näiteks öeldakse, et eks ole poliitika või see, mis Toompeal toimub ja nii edasi, et see on teater. Nemad tahaks nagu elu pärast, nemad teevad seda kunsti kuidagi seal nagu vahetusse läinud. Jah, võimalik selle sanaloogias on, on, on lihtsalt väga täpne oskus asju jälgida ja, ja neid kirjeldada, aga vaevalt et, et need, et nii-öelda on tahtlikult vaevalt nüüd Toompeal on selliseid kunstimeistreid, kes seda jama, mis nad seal päevast päeva teevad, ise kunstina võtavad, see on lihtsalt nii-öelda spinndoktorite poolt ette antud käitumisjuhis. Kuidas pani valijaga manipuleerija, kuidas tagasi valitud saada? Jaa? Võiks võtta seda kunstile, siis võib-olla kiidaks heaks ka aga samas kuivõrd siin läks nii-öelda juba teatri harvus arvutuseks, siis see, mis NO99 on teinud esmalt see suurkogu Saku Suurhallis ja ja ühtse Eesti suurkogu, eks, ja, ja siis see eriti Reformierakonnaga koosolek, mis võlus mind just selle tõttu, et, et meil oli, on ju nii kiire ettevalmistusaega nagu polnud, et, et nad lugesid teksti paberilt maha ja sellisena see muutus mingisuguseks kummaliseks. Just nagu teatri ehituseks mingisuguseks pretentsiooniks ollagi elu ise. Kuigi nad müüsid pileteid, toimus teatris saalis ja, ja meisterlik näitlejate poolt ettekantuna. See oligi esimene esimene lugemine, esimene lugenud, et, et see ei olnudki noh, väljareklaamitud kui teatrietendus kohe niisugune ta oli vist vaid üks kord, eks. See. Oma sellise kunstiaktina on, on minu meelest elegantne ja, ja ja vaevalt et seal korrata, aga seal on mingisugune see ajastu või meie Espried, et et kõik on võõrandunud poliitika ammu inimestest võõrandunud poliitika on isegi poliitikutest võõrandunud, seda teevad need spinndoktorid ja, ja kõik muud asjapulgad, et me elamegi nii-öelda pahupidises maailmas, et kõik teevad seda, mida nad ei peaks tegema. Ja, ja mõnel hetkel oli kõigil just nagu hea olla, aga nüüd paistab, et kõigil on väga halb olla. Ja su ja mõttekeeratakse hästi kiiresti tagurpidiseks ja ja sellise sellise kaaperdamise vastu on, on jube raske seista ja, ja tõesti väga, väga peened mehhanismid on nagu töösse, siis sa kaotadki jõu ära, oledki jõuetu ja mõtled, et mismoodi ma veel siis lauluga laulule. Lauluga ongi ainus võimalus midagi teha. Aga selliseid laule kuulata jällegi nii et mina küll sinu laule kuulan. Hea meelega. Nii see oli siis tänane räägivad saade vaate mängulisusest stuudios kolmekesi Jarek Kasar, Artur Talvik, saatejuhina Ignar Fjuk. Uus saade on eetris uuel nädalal.