Tere, mina olen Peeter Helme ja võtan nüüd, et selle aasta algusest uuesti saate Jürgen Roostelt üle et väljendada oma tänumeelt Jürgenile, kes viimase kolme kuu jooksul raamatututvustusi tegi. Mõtlesin, et ei ole midagi sobivamat kui alustadagi seda uut aastat Jürgeni enda viimase raamatuga, milleks on luulekogu Hixi moson. Fixi bosonist oleme viimasel ajal uudiste vahendusel ilmselt üsna palju kuulnud, aga kujutan ette, et paljudele raadiokuulajatele on see siiski üks üsna arusaamatu nähtus, mis kuulub kuskile kvantfüüsikute maailma millel on empiirilise teadusega tänapäeval üha vähem ja vähem pistmist ning mis tavainimesele on kõik üsna mõistetamatu, keeruline ja kauge. Aga selleks, et see nii hirmutav ei oleks, ongi Jürgen alustanud oma pisikest, 71 leheküljelist hall, roosade kõvade kaantega luulekogu kogumiku nimiluuletusega. Ma ei loe seda tervenisti ette, sest nagu Jürgen Roostal viimasel ajal kombeks, on tema luuletused pikad. Ei saa just väita, et nad veniksid iga luulekoguga pikemaks, aga on selgelt näha. Jürgen roostele meeldib üha rohkem narratiivne jutustav laad. Iga luuletus on justkui pisikene lugu või mõni luuletus on lausa kui üks pisikene maailm. Ja selge see, et sellised luuletused ei saa ju päris lühikesed ka olla, aga loen ette raamatu tagakaanelt. Kogumiku nimiluuletuse Hixi boson, kaks esimest salmi. Armastus on nagu Hixi boson, paljud usuvad, et ta on olemas, on mõned, kes väidavad, et on teda näinud või mõõtnud võib kahtlustada, et osa neist valetab või näeb jumal teab mida armastuse nagu Hixi boson. Ta peaks andma mäe elu elementaarosakestele massi massi või vähemasti mõte. Aga meil ei õnnestunud, õnnestub teda leida täpselt ja kindlalt, iseenda ja oma jumala ees näpuga näidata. Nii et siin on nüüd see Cixi boson siin ja sel hetkel asub ainus igavene ja tõeline armastus. Ehk siis yksi bosonen, see osake, mis peaks kõikidele teistele osakestele massi andma ja Jürgen põimib selle väga keerulise ja teoreetilise füüsikalise käsitluse, siis ühe teise väga keerulise arusaamatu ja näppude vahelt libiseva käsitluse, nimelt armastusega. Samas on muidugi vale öelda, nagu see luulekogu tegeleks ainult armastuse temaatikaga, kuigi jällegi vale on öelda, nagu armastuse temaatika võiks olla midagi, mille kohta saab öelda ainult see on ju miski, mis on kõikjal ja samamoodi ka miski, mis ei kusagil. Ühes on siin luulekogus väga erinevaid, võib-olla lausa vastakaid tekste, siin on väga isiklikke, väga üldiseid tekste, siin on kurbi, on rõõmsaid tekste ja mis on huvitav et selles Jürgen Rooste luulekogus on nii riimilisi kui vaba värsilisi tekste. Nimelt Jürgen Rooste, kes on ju võib öelda, vastaks noorema põlvkonna selliseid vihasemaid ja kirglikumaid vabavärsi eest võitlejaid on hakanud oma viimastes kogudes kasutama üsna julgelt ka riimi. Mitte tingimata küll sellist kindla värsimõõduga ja kindla rütmiga riimi, aga lõppriime on ta hakanud kasutama üsnagi julgelt. Ja siin kogus on päris omajagu tekste, mis on sellised üsna lihtsa lõpp priimiga. Ja Jürgen nimetab neid tihti ka lauludega. Ta kannab ta ju ka teinekord oma tekste ette leiust lauldes. Ja siis pole ka ime, et need riimid oma koha tema luuletustes leiavad. Toon väikese näite, ei loe jälle tervet luuletust ette, loen ette kaks esimest salmi laulust suurtest asjadest, mis seal pühendatud lennale, nagu siit lugeda võib. Kas armastust on väljas, poolme laule, kas suuri tundeid mujal on, kui filmis ei ole rüütlitelgi enam aega aule miks miskit suurt peaks paistma, siis me silmist? Ja elu on suurem kui mistahes film, kui ka lõpp meile ette on teada. Miljöölambivalgel on väsinud silm savi uneski loo kulgu seada. Nii et sellised justkui lihtsad ja samal ajal väga kaunid tekstid. Aga nagu öeldud, on siin kogumikus siis nii ka isiklikke kui väga üldiseid tekste nii vabavärssi kui liimilist värssi, aga siin on ühtlasi ka tekste, mis on siis tõesti need laulud valju häälega laulmiseks mõeldud või valju häälega ettelugemiseks skandeerimiseks mõeldud. Ent on ka tõeliselt filosoofilisi tekste, mis nõuavad lugejalt suurt tähelepanu nende luuletuste lausa mitu korda lugemist neisse süvenemist ja autoriga kaasamõtlemist. Nii et kogumik on mitmekülgne, vaatamata sellele, et ega see 71-le leheküljele neid üsna pikki luuletusi ju väga palju mahu ja ma usun, pakub midagi tõesti väga erinevatele lugejatele. Kui raadiokuulajate seas leidub kuulajaid, kellele Jürgen Rooste luule tundub liiga lärmakas sellisest mati Moughilikus mõttes või liiga kõnekeelne, liiga vähe luulet muust meid ümbritsevast tekstist eristav, seda kuidagi pühalikult esile tõstab siis julgen seda kogu siiski soovitada just sellepärast, et ta on niivõrd kirju et nagu öeldud, on siin siis selliseks filosoofiliseks lugemiseks mõeldud tekste ja on ka teistsuguseid. Igatahes mina lugesin selle kogumiku lõpuks kaks korda läbi ja mõnda luuletust lugesin isegi kolm, neli korda. Sest nagu öeldud, on siin tekste, mis mitte ainult ei kutsu kaasa mõtlema, vaid millele lauset tuleb kaasa mõelda, sest et esimesel lugemisel ei anna ennast kätte. Ja minu jaoks on see alati olnud hea luulemärk, kui Ta nii-öelda kasvab lugedes, kui iga uue lugemisega tuleb esile uusi tahke ja võib-olla alles kolmandal-neljandal, mine tea, äkki alles viiendal, kuuendal lugemisel tuleb see ahhaa-elamused. See oli nüüd see, mida luuletaja mõtles ja selliseid tekste siin on. Ja see on äärmiselt rõõmustav. Nii et Jürgen Rooste, kes on väga viljakas autor, teinekord võib isegi tekkida tunne, et liiga viljakas autor ilmustelt ju ka lõppenud aastal mitu luulekogu näitab ometigi Hiximbosonis, et ta on jätkuvalt arenev autor. Ta ei ole kivistunud kuskile. Ta otsib ja leiab luulest, elust, armastusest, füüsikast üha midagi uut ja suudab seda uut väga elegantselt üllatusterohkelt lugejani tuua. Head lugemist.