Tere, mina olen Peeter Helme ja ma leian, et ei ole midagi sobivamat kui mingi teise nurga alt jällegi võib-olla ka midagi sobimatumat, kui lugeda talvisel ajal raamatut, mille peal kirjand, tuisk. Raamat, millest ma räägin, on muidugi Vladimir Sarookeani tänapäeva ühe tuntuima tunnustatuima vene kirjaniku, äsja kirjastuses Tänapäev päev Jüri ojamaa tõlkes ilmunud teos. Seda raamatut on nimetatud nii novelliks kui lühiromaaniks, tal on eestikeelses tõlkes 182 lehekülge. Ja tõesti on tegu sellise üsna miniatuurse väikese lihtsa looga. Hajutad nagu rokini teostus kombeks. Lihtsad, vaid pealiskaudselt, nii-öelda saatan peitub pisiasjades või liiga siin raamatus. Tagakaane tekst lubab põnevaid, reaalseid tegevusliine asjaolusid, tegelasi ühte kummalist maailma, kuid raamatut lugema hakata, see ei paista see esialgu mitte kuskilt välja. Tundub, nagu oleks šokimeister Sarooki, kellelt on siis varem eesti keeles ilmunud Topridžiku päev, sinine pekk suhkrust kreml, mis on kõik sõreaalset kummalised ühtaegu võikad, teosed, kus absurd seguneb tegelikkusega ja kogu aeg on õhus küsimus, et millest see kirjanik nüüd räägib, kas ta tegeleb päevapoliitikaga, kas ta kirjutab ulmet, kas ta katsub õiendada arveid ajalooga? Esialgu tundub tuisku lugema hakata, et siin ei ole mitte midagi sellest. Tegu oleks justkui kummardusega koogolile, võiturgeeniovile või miks mitte Tšehhovile. Sellise klassikalise vene looga. Montalv tegevus toimub külakeses, külm juuakse, teed ja viina üritatakse kuskile minna, aga teed on täis tuisanud. Kuid järk-järgult, iga leheküljega võtab Sorokin justkui ühe kihi järjekordselt vähemaks ja mingi kummaline tegelikkus hiilib teksti. Ühtäkki tehakse juttu mingisugusest Boliivia viirusest, mis on midagi väga kummalist, imelikku ja külgastavat korda saatnud. Mingid kristallpüramiidid vedelevad lumes, saani veavad tuvi suurused hobused, kuskilt tulevad mängu mingid kummalised ended. Ja ühtaegu mainitakse ka ära, et tegevus toimub nüüd ja praegu. Inimesed on elanud Brežnevi ajal kasvanud üles Nõukogude liidus, tegevus toimub nüüd ja praegu, kuid ometi ei toimu ka. Tean, et see jutt kõlab väga segaselt ja täpselt sellisena on ka Sorokin ilmselt oma tuisu mõelnud. Et ta meelitab lugeja enda maailma ja siis, kui see lugeja seal sees on avab ta äkki kaardid ja selgub, et see tema maailm on hoopis teistsugune kui algul tundub. Ega väga raske, vast ei olegi ära aimata, mis selles rokini triki taga on nagu tema varasemateski teostes segunevad siin ju tõesti väljamõeldis tegelikkusega, aga lõpuks räägiti ikkagi meile, tänapäeva Venemaast. Juhib oma groteski ja Mulmelisuse kaudu tähelepanu vastuoludele tänapäeva Venemaa, aga laiemalt ka üldse tänapäeva maailmaelus tegelikkuses. Esitab küsimuse selle järele, et mis siis ikkagi on tõde, mis on väljamõeldis, kuidas need asjad, et maailmas teineteisega seotud on ja juhib tähelepanu ka sellele, et see, mida me tihti peame tegelikkuseks, ei pruugi ju ometi seda olla või vähemalt ei pruugi tajuda selle kõiki tahkem ei pruugi näha kõike ühekorraga. Ja nõnda siis ongi selle tuisu lugemiseks tegelikult üsna mitu võimalust ja ma usun, et see on raamat, mis võib sobida väga erineva kirjanduse huvilistele. Ühest küljest on seda tõesti võimalik lugeda kui ühte väga kihti omanäolist ulmeromaani sest võib tõesti öelda, et rokini fantaasia piire ei tunne ja ta loob ühe väga põneva maailma, nii et seda teksti lugedes on kogu aeg tunda, et siin taga on veel midagi, et see maailm on suurem kui ainult see, mida 182-l leheküljel kirjutatakse. Nii et võib-olla mõni paadunud ulmefänn, mis seal salata, minagi jõudis raamatu lõpus seda maailma nii põnevaks pidama hakata, et tekkis kohe soov, et Sorokin kirjutatakse raamatule järje, kus tegevus toimuks sealsamas kummalises maailmas. Teine võimalus on seda raamatut lugeda tõesti kui kommentaari või sellise võib-olla veidi sõbralikult Tügava kummardusena vene kirjandus klassikutele vaadata, kuidas sellist klassikalist küla lugu on võimalik tänapäeva vahenditega lahendada. Kuidas on võimalik neid probleeme, mis vene kirjanduses olid esile 19. sajandil päeval uuesti esitada, nii et nad ei kaotaks oma värskust, ei tekiks sellist tunnet, et see kõik on juba olnud ja muidugi on seda raamatut võimalik lugeda ka ühe sellise poliitilise saiti tiiri vahest lausa opositsioonilise tekstina. Mis siis kirub tänapäeva Venemaad, selle valitsemiskorraldust ja elu. Olgu öeldud, et originaalis ilmus tuisk siis 2010. aastal, nii et isegi mitte kolm aastat tagasi. Nii et seda raamatut võib vaadata ka kriitikana Putini Venemaale. Tõsi, ega siin kuskil Putinit küll ei mainita, räägitakse lihtsalt, et siin-seal mõnes kodus on seina peal suure tähega valitseja portree. Eks iga lugeja võib ise sinna siis oma valitseja näo kujutada. Aga ometi need moodsa Venemaa vastuolud, kriminogeensus, rikkus versus vaesus, ääremaastumine. Need asjad on siin raamatus kõike esil, kõik väga selgelt esitatud, nii et selline lugemisviis on võimalik. Aga kõige suurema naudingu saab sellest raamatust loomulikult, kui kõiki neid kolme asja koos vaadelda. Lisaks neljanda komponendina tuleb siia juurde veel lihtsalt rokini võime psühholoogiliselt põnevaid usutavaid tegelaskujusid luua. Kelles jällegi on võimalik näha siis toredaid kommentaare vene kirjandus klassikutele ja nende tegelaskujudele, olgu nendeks siis kas Tšehhovi väikesed inimesed, kui sellised või miks mitte ka Gogoli surnud hingedest pärit karikatuursed aadlikud ja selline provintsi eliit. Nii et kõik see on seal raamatus sees ja kõik see loob siis tõesti sellise elust pulbitsev põneva aga samas ka ähvardava võika ja mõne koha peal tõesti iiveldama ajava kosmose läbi, mille siis Sorokin lugeja juhatab. Millise lõpuni ta just välja jõuab, eks see jäägu juba igaühe enda avastada. Aga üks põnev tore talvine lugemine on see igatahes, nii et jah, kui võib-olla mõnel lugejal on talvest kõrini ja ta seda raamatus näha ei saa, siis me siiski julgen tuisku talviseks lugemiseks soovitada, sest et olles selle läbi lugenud, siis tekib küll selline tunne. Olgu kui hull tahesed, nii hull see eesti talv nüüd ka ei ole, võrreldes rookini tuisus esinema vastamatu vene talvega. Head lugemist.