Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud Kunstiministeeriumi kuulajad, head uut aastat ja esimese saatena olen kunstiministeeriumisse kutsunud fotograaf Anu Vahtra, tere Anu. Ja graafilise disaineri Indrek Sirk Klein. Tere, Indrek. Et rääkida sellisest ettevõtmisest, nagu on omaalgatuslik, kirjastus lugemik ja kõigepealt tahaksingi küsida, et mis olid need tühimikud või ise puuduolek, mis sundis teid alustama siis ise oma kirjastusega? Ma arvan, et see oli lihtsalt see, et mitte keegi teine ei teinud seda, mis me nägime, et on vajalik, et. Ja mis see on? No Eesti noorema põlvkonna kunstnike ütleme, värskete kunstnike tööde väljaandmine mingil kujul, et me mõtlesime, et seda võiks teha kunstiakadeemia, kuna peamiselt ma arvan, piiratud eelarve tõttu kunstiakadeemia seda idee ja teised suured institutsioonid, kes seda võiks ka teha, näiteks KUMU ikkagi keskenduvad enda näitustele peamiselt ja näiteks kaasaegse kunstikeskus siis ka nendel on oma väljakujunenud arusaamad kirjastamisest, mida nad välja annavad ja nii et siis tühimik oli selgelt olemas. Ja ma arvan, et see vajadus pigem kasvas nagu sellest välja, et kuna Eestis on näitused väga-väga lühikest aega avatud, siis väga tihti juhtus see, et lihtsalt isegi ei jõudnud selle kahe nädala jooksul mingile näitusele pärast materjal oli kadunud ja Kunstnike tuttavate sõpradega rääkides oli väga palju seda, et kui on näiteks Tallinnas on näiteks kaks nädalat siis parimal juhul läheb Tartusse kaheks nädalaks ja siis ongi kõik selline, võib-olla isegi mõne kunstiprojekti aastatepikkune ettevalmistamine lihtsalt kaob täielikult sellisest kollektiivsest mälust ära. Mingis mõttes on veel arhiveerimise. Arhiveerimine ka kindlasti. Aga millised on olnud nüüd need trükised, mis on siis tulnud sellest nii-öelda mingi projekti elu ja pikendamise soovist, millega lugemik on seni tegelenud? Tegelikult on trükised suhteliselt seinast seina, sisuliselt. Esimesed trükised, mis algasid, tulid sellisest mõttest nagu klassikalisest kunstniku raamatu mõttest, et selline hala Edruša või, või nii edasi, et et selline ühe projektipõhine tavaliselt väiksemat mõõtu projekt, et seda olekski võimalik toota trükise kujul või ära teha. Et alguses me rääkisimegi ütleme näiteks Paul Kuimet invest Zeniti projekt, mis oli täpselt selline kompaktne, üks konkreetne projekt alguse ja lõpuga samuti Laura Tootsi ja hästi pika pealkirjaga tema perearhiivifotodega tegelev projekt, mis oli samuti selline ühtlane kompaktne, mida sai vormistada kunstniku raamatuks. Et ma arvan, kus motiivid olid nagu sealt, et mida annaks ära teha. Aga samas ma arvan, et me ei ole teadlikult endale praegu pannud selliseid piiramiskuidagi piiritaks meie tegevust, et noh, näiteks me ei tee katalooge või me teeme ainult visuaalset kunsti või nii, et me oleme üritanud hoida lihtsalt need otsad väga lahti, et vaadata Siin ei ole nagu mõtet kani peal kitsamaks ajada seda isegi kitsaste asjana tegelikult. Aga mille järgi te olete valinud need kirjastus, projektid endal? Paljuski on kindlasti subjektiivne. Et ühel hetkel kunstnik saab telefonikõne kirjastuselt lugemikes avaldaja soovil. Enamasti oleme praegu seda nii teinud ja et see, mis meile tundub huvitav, seda me oleme üritanud nagu kirjastada. Sellepärast et noh, ma arvan, mis meid on häirinud või millest me oleme palju rääkinud, on just see, et et selline noh, ise ka kunstiakadeemias töötades näiteks, et see on selline üritab olla üdini demokraatlik asutus, kus keegi ei taha vastutust võtta, et mida välja anda või kuidas välja anda on suured kirjastuskomisjonid ja nii edasi. Ja see võiks toimida hästi, aga meie arvates on nagu aastate jooksul näha olnud, et see ei ole väga produktiivne. Et siis pigem üritame läheneda hästi subjektiivselt, et mis meile tundub sümpaatne või kuidagipidi elujõuline või mingi asi, mis pakuks, ütleme väljaspool Eestit huvi. Kas teile võib ka helistada ja pakkuda? Aga kui vaadata seda 17 trükist, mis teil on tullut praeguse seisuga, siis, et need on olnud ühelt poolt väga seotud konkreetsete näituse projektidega just olles edasiarendus ja suuresti on ka siin rõhk on olnud fotokunstnikele, et ei saa jätta, kahtlustavad Terje Aru taustale vandenõud teemal. Teie subjektiivne maitse on väga fotokeskne, et kas see on olnud juhus või kuidagi või see ongi lihtsalt see, et olete alustanud lihtsalt sellega, mis endale kuidagi on lähiringis või see fotosuund on võib-olla ka lihtsam raamatuks nii-öelda vormis. Ma arvan, et nagu minu taustaga tegelikult otseselt sellel ei ole midagi pistmist, asjad liiga lihtne. Aga praegu on lihtsalt värskemad noored kunstnikud kuidagi juhuslikult sattunud kõik olema fotograafia taustaga. Mis sa ikka teed? Et noh, meil Tõnis Saadoja ju on maalikunstnik temaga kaks projekti koostaja tegelikult kolm, isegi eks on Flo Kasearu ei ole ka tegelikult foto tegelikult kaela foto Neeme külm ka ei ole ka ei ole, et noh, et ma arvan, eks see näitab ka mingisuguseid ütleme kas siis kaasaegse kunsti või Eesti kaasaegse kunsti tendentse, et väga paljud kunstnikud tegelevad lihtsalt fotoga, et ka Saadoja näiteks üks projekt, millest me raamatu tegime küll ainult tekstilise poole, oli ka tema foto projektsustet. Aga jah, noh, mis siin salata, fotoosakonnast on tulnud väga palju aktiivseid kunstnikke viimastel aastatel. Aga kui minna eellugude poole, et võib-olla teie enda taustas, sellepärast et enda taust on mõlemal, siis Hollandis õppimine ja kui palju see kogemus või kuidas need impulsid on siis mõjutanud just seda, milliseks lugemik on kujunemas. Ma arvan, et me taust on, on siiski ka Eestis selles mõttes, et mina õppisin küll ühe aasta Eestis, aga ma olin juba seal õpingute ajal palju seotud. Töötasin Sirbis, olin praktikal ja aitasin teha mõned numbrid kunsti graafilisaini eri ja ja Anu siiski oli väga tegev ka juba Eestis kunstnikuna, enne kui ta suundus Hollandisse õppima. No ma arvan, et Richard, Hollandi taust ikkagi mängib ka olulist rolli ja noh, loomulikult ei saa öelda, et meie taust on, et ritveld või Holland ainult sirkel ütles, aga aga noh, mis minu jaoks isiklikult on see, et tegelikult juba, kui ma õppisin Bergenis ja siis hiljem Hollandis, siis ma nägin ise kirjastamist oma silmaga sain aru, mis see on umbes ja nad minu jaoks oli nagu oluline aspekt. Meie kujunemine ega siis disaineriks või fotograafiks või lihtsalt langes kokku sellega, et kahe tuhandete aastate algusest saadik on olnud selline tõusev, lihtsalt selline isekirjastamise isetegemise buum üleüldiselt maailmas. Et mis nüüd, ma arvan, tipnes juba siin eelnevatel aastatel või siis ikka veel tipneb et lihtsalt ma arvan, et me kasvasime koos selliste ajakirjadega, mis seda propageerisid selliste disainerite ja kes sellest elatusid, ainult sellega tegelesid teoreetikutele, kes, kes sellest kirjutasid palju ja fotograafidega, ütleme eriti näiteks Hollandis on terve suur hollandi põlvkond, kes saigi kuulsaks üle maailma tänu raamatutele, mis nendest tehti ja nii edasi, et et eks muidugi see oli selline paralleelne koos kasvamine, ma arvan Samas seda lainet ei ole Eestisse peaaegu üldse jõudnud, minu meelest esiteks isetegemise lainet laiemalt isekirjastamist ka pigem. Aitäh no sellepärast tunduski, et võiks siis ju seda siin teha, laiata navi natukene mäletada. Aga mina isiklikult nagu minu taust on see, et nüüd ongi, umbes 10 aastat olen teinud koostööd erinevate Eesti kunsti institutsioonidega ja lihtsalt jälle ei taha kriitiline olla, kas see süsteem on jäik, et kuidas see kõik toimib ja ma arvan, kuna Eestis on see olukorda, raamatut nähakse ikka mingisuguse luksusesemega või mingisuguse õigustava asjana kunstnikust ikkagi ilmub raamat, siis ta on seda väärt, et nagu ootused, staatuse sümbol mingis mõttes, eks mida ma arvan mujal maailmas enam noh, raamatud on ka, seda, aga ei pruugi enam olla seda, et neid pigem nähakse ka kui ideede ja projektide edasiarendust. Et lihtsalt nähes, kui äikse siin Eestis on ja need asutused, kes sellega võiks tegeleda, ei tegele sellega, siis ma arvan, et ka sealt lihtsalt kasvasse eneseteostuse vajadus pidevalt. Sest Eestis, kui mõelda nendele kunstiraamatutele, mida välja antakse, siis minul tulevad kohe pähe aegagi Eesti kunstimuuseumi või üldse kunstimuuseumi kunstiinstitutsioonides ise kõva kaanega, mastaapsed, tellised, läik paberil, mis on tõesti sellised staatuse sümbolit, nagu te ütlesite, objektid iseeneses ja see, mida te üritate teha või mulle tundub teatav demokratiseerimine ja raamatuid võib-olla nagu väga erinevaid tüüpi, et osad näiteks lugemiku välja antud asjad ongi sellised, pigem nagu see peaaegu Polfooliad või ühe projekti sellise kaaristused. Et see on minu jaoks väga huvitav protsess, aga kui me vaatame, eestikus, raamatud on hästi palju sellised fetiš objektid, siis ma arvan, et mõnes mõttes Sa alati on olnud nagu luksuskaup ja ma tahaksingi küsida, et millised on rahastusskeemid selle taga. Päästjad? Demokraatia on tore ja võimaluse kõigile on toredad, aga mul on tunne, et miks seda seni ei ole tehtud. Kuidagi ongi tunne, et see on nii kohutavalt kallis, puht materiaalselt ka. Isegi kui sa tahaksid midagi anda välja paberil, siis on alati tundunud lihtsalt praktiliselt võimatu. Kuidas teie enda kirjastust finantseeritava üks osa on kindlasti Kulka, aga näiteks kui palju on teil raamatute puhul, kui oluline see nii-öelda äratasuvuse aspekt? Ja ma arvan, et siiani äratasuvus aspekt ei ole oluline olnud, et eks me üha rohkem sellest muidugi räägime. Aga siiani see ei ole kindlasti olnud see, et kui siin suvel käisime just seal pornograafilise disainibiennaalil, kus ühe väga huvitav loengutes Christoph Keller, kes siis asutas kümmekond aastat tagasi kirjastaja revolver, mille ta siis müüs ära mõned aastad tagasi, aga tema rääkis sellest, et ei tasu ennast petta, et kõik kirjastustegevus tegelikult on miinusesse töötamine laias laastus, eks kui sa ei tegele mingite bestsellerite ka elulooraamat ja nii edasi, et kõik kunstikirjastus on ikkagi tegelikult selline, et kui sa lööd kõik päriselt kokku ausalt, et selleks kirjastada, sa pead olema rikas või hull, midagi sellist väitis aga meie arusaama just ka olles, ütleme Hollandis, aga samas ka ütleme Hanumainis, Bergenit või nähes, mis toimub Berliinis või Inglismaal või ka USAs väga palju. Et selline isekirjastamine või ütleme, ränsiinide kultuur, mis Eestis on täitsa puudu, mis lähim võibki olla mingi samistat või, või mingi selline suhtumine asjadesse, sa võid teha täiesti nulleelarvega asju põhimõtteliselt. Et võtad mingi asja, pistad selle koopiamasina vahele, vajutad seal 20, siis see tuleb välja, lööd klambriga kokku ja see raamat ongi tehtud, et meil on väga palju sellist suhtumist, et meie keskmine, ma arvan, raamatu eelarve on, võib julgelt väita, et 10 kuni 20 korda odavam, kui on mingid muud kunstitrükised ja skeemidesse, et ega me, ma arvan, me oleme üritanud teha seda kultuurkapitalist, taotleme võimalikult vähe raha. Et me oleme taotlenud mingite suuremate projektide jaoks, nagu see sisu ja vormi näituse kataloog oli. Aga see vist ongi enam-vähem kõik, mis me ise oleme taotlenud, eks. See on kõigiga koostöös autori või kunstniku, kellega me seda projekti nagu teeme. Näiteks Paul Kuimet, ega me oleme pikalt seda vestelnud, kunstnikud ise peaks ka mõistma, et kui nad teevad näitust, mille jaoks nad niikuinii taotlevad raha ja see on aasta pikkune töö, et siis tegelikult see 500 eurot kuskilt juurde hankida selle aasta jooksul, millest vormistada siis trükis kokku, et tegelikult see ei ole nii suur ega nii mahukas. Väljumine kokkuvõttes, et, et väga palju meil on selline klassikaline skeem ikkagi, et kunstnik oma näituse eelarvest leiab mingisuguse rahastuse. Meie leiame kirjastust mingi rahastuse, mis tavaliselt tuleb eelnevate raamatute müügist. Ja noh, selles mõttes ka, et investeerime oma tööd sinna sisse, mis on nagu noh, aiapoolne ka selles mõttes, et, et siin on palju ka selliseid Seda tööjõudu kindlasti mitte ainult meie poolt, aga ka kindlasti kunstnike enda poolt, kelle huvides on see raamatu väljaandmine, on paljuski ja ütleme teiste sõprade-tuttavate professionaalide poolt. Aga rääkides sellest koostööst nii-öelda kunstnikuga või siis tee pool vist ei saagi kasutada sõna tellija, sest et ma saan aru, et selle kirjastuse nii-öelda üks eripära peaks ikkagi olema just nimelt see, et alustate seda koostööprotsessi võimalikult varakult, et, et see ei ole selline tüüpiline mudele, kus siis teatab osakond teeb ära või ütleme, teatud inimesed teevad ära, ettevalmistava töö kirjutavad teksti, pildistavad üles tööd ja nii edasi, siis aetakse segadusse lihtsalt ainele tema, siis suhtleb trükikojaga kuidagi, kuidas olla pigem nii-öelda mõtte partneriks, seks, arutelu partneris kuidagi algusest peale. Kuidas teie koostööd nii-öelda on välja näinud või kui palju te näiteks suhtlete omavahel ja kui palju te näete, et need inimesed, kellega te tahate, või olete tahtnud koostööd teha, kui palju nad on nad aru saanud, mida teie tahate, et see ei ole selline tüüpiline graafiline disainer, nii ta teeb toote või vormistab sellise produkti, aga pigem Jahjussein partner algusest peale. No ma arvan, et meil praegu on üks hea projekt käsil, mis nagu hästi illustreerib seda, et Anneli porri kureerib näitust Roomeo ja Juulia Y galeriis, mis peaks toimuma vist veebruaris. Ja noh, see on selline tüüpiline näide sellest, kuidas me töötame, et seal on umbes seitse kunstnikku, on Anneli, on siis Anu, kes teeb reprod ja ütleme, vastutab selle fotopooles trükises ja siis minagi kujundamises meiegi kirjastame, et noh, meil on pidev dialoog sellest, et millised need tekstid võiks seal olla. Kuidas eelarve võiks jaguneda, millised need fotod peaks olema, kuidas neid töid peaks näitama trükises. Et noh, ma arvan, et paljuski sõjalise koostööasi lähtub ka sellest, et tuleb aru saada, et selline klassikaline mudel, kus ongi, mis sa mainisid, et iga inimene teeb oma töö saab selle eest palka ka siis lõpuks on see produkt valmis lihtsalt enam tänapäeva oludes ei vea palju välja. Lihtsalt selle tulemuseks on see, mida kuuleb nii mõnegi eesti kultuuriinstitutsiooni käest, lihtsalt raha ei ole, me ei saa mingit asja teha, sest raha ei ole. Et ma arvan, meie suhtumine on lihtsalt asja tehakse valesti või tehakse natuke tagurlikuks või vananenud. Ma arvan, see tihe koostöö on ka paljuski see, et noh, kui me ei tea, hoiame kokku trükipealt, siis me saame investeerida rohkem raha kunstnike, ütleme, tööde provotseerimist. Kui keegi hoiab sealt kokku, siis me saame seda investeerida näiteks tõlkimisse, et me saame teha raamatu kahekeelsena, seda levitada välismaal ja nii edasi, et see on nagu selline. Samas ühevärvilisena näiteks just, et noh, kui disainer või näiteks kirjutaja või ükskõik kes tõlk kaasatakse ütleme, projekti viimasel hetkel, siis tingimata see suurendada eelarvet ja tekitab mingisuguseid ebakõlasid tavaliselt projektis või vähemalt ütleme sellelaadsetes projektides, mida meie teeme. Et noh, kindlasti ütleme, mingeid raamatuid ei saa teha nii, et et sul on seal 20 inimest ümber laua ja karjuvad kõike, mis pähe tuleb. Pigem ongi tunne praeguse raamatute tegemise protsess on olnud hästi palju selline, et iga nagu üksus või iga selline osapool tahab nii-öelda sellest projektist kuidagi kiiresti välja saada selle oma osa või selle oma töötasu aga ei ole sellist nagu ühist, et me töötame selle ühise asja nimel, et pigem on, et saada kätte oma tasu ja siis, mis edasi juhtub, sellega ei huvita nagu kedagi, sest et samamoodi ka näiteks minu enda kogemused, mingid tekstid istuvad kusagil aastaid kohati ja ootavad, kuni läheb järgmine ja see tegelikult tekitab kõigis nendes osapooltes selle tunde, et sind ei huvitagi võib-olla raamat, aga lihtsalt see, et sa saaksid oma selle väikese ukse enda järel kinni panna põhimõtteliselt ja selles mõttes toobki kaasa kogu selle suhtumise raamatusse, kui see sünnib, siis see nii suur asi või see on peaaegu nagu selline kunstis käia. Ime, aga kui me vaatame üldisemalt sellist raamatute konteksti, siis mul on tunne, et seoses kogu sellise digiajastuga siis üks liikumine lisaks sellele rohkem hüsteerilise noodil, et raamatus üldse kaovad ja nii edasi ei kao mitte kuhugi, kõik on sellest aru saanud. Aga pigem toimub liikumine just selliste raamatute kui objektide või, või jällegi sellise raamatu kui mõnes mõttes toetuste, mis ma enne rääkisin, raamat kui selline fetiš objekt ja paberifondi ja selline väga siin füüsilisus jälle kuidagi mängib rohkem rolli või kui oluline see on teie puhul, et kui sa kirjeldad, et tegelikult saab teha raamatuid koopiamasinaga ja see on ikka veel raamat, eks ole. Et kui oluline teil on see nagunii-öelda selliste objektide tootmine, nii-öelda raamat kui selline esteetiline objekt. Ja kas te näiteks olete mõelnud ka e-raamatute peale ise prinditaat raamatute peale, kuidas ta suhestub selle liimiga? Tegelikult hetkel meil on üks trükis, mida saab PDF alla laadida tasuta. Meie veebilehel. Oleme mõelnud e-raamatute peale ja kindlasti seda ka ajame edasi, aga lihtsalt ma arvan, et noh, ütleme selline digitrükiste või ütleme, digiraamatute e-raamatute tulek on lihtsalt samasugune tehnoloogiline muutus nagu iga teine. Et sellepärast ei eeldaks kohe, et ütleme, maalikunstnikud hakkavad ainult Digimaale tegema või või et need kõik raamatut kolivad. Et iga meediumiga kaasnevad omad omadused, omad võimalused ja nii edasi, eks, et noh, ma arvan, kellelgi ei ole veel vastust sellele Aga seest eetilisuse aspekt teie enda raamatute puhul või just selline ilusa objekti nauditava objekti loomine. No, ma arvan, me lähenemine on selles mõttes modernistlik, võiks öelda, et see vorm kuidagi kasvab välja sellest raamatust või ütleme, sellest sisust endasteks meie puhul siis sellest ütleme, kunstniku tööst. Mäe otseselt ei pea silmas seda esteetilisust ja ilu ja raamatut kui objekti ja kui, kui see on tegemises Et see kindlasti on oluline, mõtlen just Me käisime seda ilmansi näitust vaatamas, Moderna Museti Stockholmis ja siis olime seal raamatupoes, vaatasime ringi ja tekib küsimus küll, et miks sa võtad mingi raamatu kätte tänapäeval, eks, aga ma arvan, et see on samasugune küsimus, et kui sa lähed kuhugi veebilehele, et mis sind hoiab seal kinni, eks ju, et mis siin paneb mingit teksti seal lugema või veelgi enam, mis paneksin mingit raamatut alla laadima kuskilt veebipoest on ju, et noh, need on, ma arvan, suht samad küsimused, et palju mängib seal rolli see müüv kaas või, või kasutajasõbralik, veebikeskkond või reklaamiga paania kuskil, et, et noh, need on nagu võrdsed asjad. Kes teie eeskujud on? Seeneideaalplaan? Ei tea, ei ole selles mõttes eriti nimetada, küll ei oska niimoodi riburada on väga palju väid kirjastuses maailmas, kes tegutsevad ja kelle loomingut hindame ja ise ka loeme, vaatame, aga selles mõttes ega otsest eeskuju ei ole. Aga see liikumine, millega te kuidagi ühes laines olete või, või see teie sellised referentsi punktid ongi, ütleme pigem sellised väikesed raamatujaotused või sest et teil on väga oluline ka just nimelt raamatute leviku küsimus millest me veel rääkinud pigem siis võib-olla mitte kirjas seda, võib-olla sellised isehakanud raamatu leviku kohad, poed, Teie tegelemine levikuga. Jah, ma arvan, et üks eesmärk oli, kui me alustasime, oli see, et, et Eesti kunstnike trükised levi üldse välismaal absoluutselt, et ise Hollandis elades ega ei olnud kuskilt leida mõnda eesti kunstniku trükist teostaja, et mis siis paljud kumu raamatut näiteks ilmuvad kahekeelsena, et ja kuna noh, see on kõik hõlbustanud palju viimase ütleme viie aasta jooksul, et on tekkinud uusi, selliseid väike levitajaid väga palju uusi raamatupoode. Et siis see tundus ka küllaltki selline lihtne, mitte üle jõu käiv ettevõtmine. Jah, seda seedist esialgu tehtud niimoodi, et kui ma käisin Tallinnas ja siis läksin tagasi Amsterdami ja siis ma võtsin mingi portsu kaasa ja siis kus ma parasjagu käisin, sinna malati, poetasin või käisin läbi raamatupoed potentsiaalselt kuidagi. Niimoodi see ka toimisega, noh, motoga on see koostöö varasemast ajast. Et noh, see ongi üks motodistrybiužanris asi, algas ka täpselt nii rulafotograaf Alexis Savia Low, kes lihtsalt oma vana volvoga pakkis volvo trükkisi, täitsa sõitsime mööda Euroopat ringi ja levitas neid raamatuid. Ja nüüd siis ütleme ma ei tea, kas viis, seitse aastat hiljem on tal üle maailma mingi kas viis või kuus poodi. Et see näitas ka vajalikkust sellisele asjale, et see mingil moel siis tasub ära. Või on vajalik. Ma saan aru, et Eesti kaasaegse kunstimuuseumi hoovi on ka uuel hooajal tekkimaseks raamatupood lugemiku kaudu. Kuidas te seda ette kujutate või mis seal olema? No see on üks asi, mida me nüüd oleme viimased kaks aastat paralleelselt toimetanud, ajanud, aga laias laastus see plaan on selline, et kaasaegse kunstimuuseumi siis hoovi peal olev kõige tänavapoolsem garaaž. Ja me oleme siis viimane nüüd umbes pool aastat või neli kuud ehitanud seda siis ümber raamatupoeks. See ehitus on peaaegu siis valmis lõpujärgul. Ja siis raamatupood on plaanis avada 27 aprill kos Köler Craisi näituse avamisega. Aga kuidas me seda ette kujutame? Keda te sinna nii-öelda toote või kas see on siis ka näiteks koostöö teiste selliste väike kirjastustega, et mis sealt peale lugemiku veel leiab? No ma arvan, et peamised leiab seal kõike muud peale lugenud ka selles mõttes, et me oleme üritanud võimalikult palju rõhutada seda, et see ei ole, ma räägin endal kohe vastu kindlasti, aga põhimõtteliselt, et see, see on lihtsalt, see tuleb üks raamatupood või see tuleb üks muuseumipood, et see ei ole kindlasti kunstiprojekt, et ütleme, kui praegu vaadata mujal maailmas raamatupoeprojektis tihtipeale võtavad välja ka sellise kunstiprojekti mõõtme, eks, et noh, näiteks ühe raamatupoed või et iga nädal on uus kirjastus konkreetses poes ja nii edasi. Aga et meie eesmärk on lihtsalt see, et kuna Eestis jaga lähiregioonis on puudu lihtsalt raamatupood, kust leiaks kaasaegse kultuuriteooria kunstitrükiseid siis lihtsalt mõtlesin, et prooviks seda siia teha. Kui ma enne küsisin teilt tausta kohta ja selle Hollandi kohta ja püüdsin teid välja pressida kompromiteerivat infot selle kaudu, siis milleni ma tahtsin jõuda, osalt oli see, et provotseeriva küsimusena kas lugemik ei ole selline nii-öelda üheskeene põhine ettevõtmine, sest et teie mõlema taust ja see ringkond ja need valikud, mis te olete teinud. Ma ütlesin, provotseeriv küsimus, et kas võiks rääkida või, kas te ise tunnete, kui avatute olete, see on ka küsimus sellest, et kas teile võib helistada ja pakkuda ja mille alusel te valite neid asju, mille te ei ütle. Et sa praegu mõtled raamatupoodi silmas pidades või kirjast mõlemad, mul on tunne. No ütleme, see võib olla üheskeene põhine näiteks, aga ma arvan, et see oleneb lihtsalt vaatepunktist, võib veel sellest, kuidas sellest mõelda, et jälle, kui sa vaatad teisi riike, mis on suuremad riigid, siis seal ilmub 10 kunstiajakirja, iga kunstiajakiri esindab mingit vaatesuunda, mingeid põhimõtteid, eks teistes riikides on, on 10 kaasaegse kunstigaleriid, eks igaüks tegeleb natuke erinevate kunstnikega. Et noh, ma arvan, et vähemalt Ma arvan, me näeme enda kohustusena seda, et, et me esindame mingit teatud suunda. Või näiteks, kui me tegime seda sisuvormina Kütust tarbekunstimuuseumis kevadel, siis igal pool üritasime seda rõhutada, et noh, mitte mingil juhul see ei ole nüüd see valik või see ei ole mingi tõde. Ülevaatena ei tea meie arvates huvitavamad asjad, mis on toimunud viimase 10 aasta jooksul Eesti graafilises disainis. Et ma arvan, et ka samamoodi kirjastused jumala eest kõige õnnelikumad, kui meie kõrvale tekiks veel 10 kirjastust, kes annaks eesti kunstnike raamatuid välja. Et, et miks mitte. Et selles mõttes, et kindlasti me esindame mingit suunda, aga me näeme seda pigem positiivse asjana, kui negatiivse asjana seda skeenele juttu ei oska. Seda ma mõtlesin ka küsida, et kas te tunnete, et te juba ise ise näete, teie täidate mingeid lünkasid, aga tegelikult on terve hulk lünkasid, mida teie nii-öelda lähivaldkonnas ei jõua täita. Kas teie kõrvale mahuks veel mingeid nagu natuke teise suunitlusega asju? Ma arvan küll jah, no see on alati jälle küsimus, et kuidas mahuks defineerida, et kas me räägime siin äratasuvusest või millest me räägime, et, et ma arvan, sisuliselt virtuaalselt muidugi mahuks noh mida rohkem neid on ja ma arvan, et seda on ka näha. Ütleme, sellises valdkonnas nagu ütleme, viimase aasta jooksul on ilmunud palju selliseid projektiruume on ju, et noh, teie tegite seda märtsiprojektiruumi katarsise Proycexpeisse on ju. Et, et neid asju tekib, et ja ma arvan, et see on täitsa loomulik. Neid peabki tekkima ja need esindavadki erinevaid suundi ja arusaami. Kuidas teile üldiselt tundub selline ise organiseerumise kliima, et sa tõid välja nüüd meie projekti ruume, teatavaid algatusi, need on kahtlemata viimase kahe aasta jooksul rohkem tulnud aga see kassose kirjasse mudel, mida te kirjeldasite, et see on mõnes mõttes nii lihtne ja suurest vajadusest lähtu, et miks siin ei ole näiteks kuidagi varem midagi sellist tekkinud, et mis siin on näiteks kogu see sinede kultuur täielikult puudub, miks keegi varem ei köida koopiamasinal välja lastud asju kokku ja ei levita neid kusagil. Et sellel ilmselt ei olegi ühest vastust, aga lihtsalt. No ma arvan, et see tuleneb Eesti ajaloost ikkagi, eks, et selline nõukogude aeg jättis oma jälje ja ma arvan, siis ilmus selliseid nii-öelda asju, mida võiks pidada noh, nüüd sinedeks või, või siis sellisteks Tansiini paralleeliks lihtsalt Nõukogude liidus noh, võrreldes muu maailmaga, eks, aga ma arvan, et lihtsalt kui me taasiseseisvusime, siis rõhuasetused on mujal olnud väga pikalt ja nimed, rõhuasetused hakkavad võib-olla mujale vaikselt minema, et noh, kellel oli aeg kaheksakümnendatel siin mingit trükist välja anda, kui, kui oli vaja äri teha ja raha teenida. Et kuigi tegelikult ju oli siin ka, ütleme selliseid väljaandeid ja, ja asju on olnud ja ütleme praegu on ju ka, et kui võtad näiteks müürilehtaegset siin mitmedki ütlevad, et müürilehest tuleb või on juba saamas uus sirp näiteks, on ju ja noh et nii edasi, et neid asju pidevalt tegelikult on. Mis on lugemiku järgmised plaanid, me rääkisime natuke, tuli jutuks Anneli porri kureeritud näitus sellega seoses ja raamatupood muidugi, aga mis teil veel praegu töösem? Kadri Noormets uus preemia võitnud näidend on töös hetkel muuhulgas. Ja siis üritame seda Soome liini edasi ajada, et Soomega meil on olnud ka viimasel aastal selline tihedam suhtlus. Hennoste andsime välja Tuuka kaela raamatu siis või noh, üleeelmine aasta nüüd sel aastal anname välja Mikkor iga ala, kus on üks noor fotokunstnik, kes lõpetas aasta Aalto ülikooli. Vaata osakonna anga raamat on joonistused. Üht-teist on veel siin loobasaruga kasargu, üht-teist on tulemas ja siis on ka, et võib-olla nendest ei taha veel pikalt rääkida, aga üritame ka teistes meediumites nüüd tegelema hakata. Vaatame seda, et kindlasti see, ütleme see digipool asja selline, ütleme, see e-pool või ütleme selline, see pool peaks ka täienema aja arenema nüüd just seoses ka selle raamatupoe asjaga, et et Eestis selline füüsiline raamatupoeruum on kindlasti ka piiratud, kuna meil ei ole nii palju inimesi, kes igapäevaselt raamatupoodi täidaks, et siis ka selle raames me üritame seda e poolt. Aga siis võib vaadata hoida silma peal, teeme veel lugemik poee. Ja aitäh Anu ja Indrek kunstiministeeriumisse tulemast. Moorin. Kunstiministeeriumi saatekülalisi Anu vahtrad ja Indrek Sirkeli intervjueeris mari mürk. Kuule kordusena laupäeval kell 14. Null viis.