Möödunud nädalal esilinastus Heleri Saariku mängufilm, kõik muusikud on kaabakad, mis hakkab jooksma ka selle nädala lõpus mitmetes Eesti kinodes ja klassikaraadio stuudios ongi täna noore filmirežissöör Heleri saarik. Helari, äkki sa räägid? Et miks sind film huvitab, et mis hetkel sa mäletad ennast selle peale tõsisemalt mõtlevat? Et olla filmihuviline, sellest saab kõik alguse ja ta siis juba mõelda selle peale, et kuidas seda, Pille, räägi. No selles mõttes muidugi ma olen tagantjärele hästi palju mõelnud selle peale, et kuidas ma ikka filmi juurde sattusin. Tegelikult oli selline lugu, et kui nüüd päris ajas väga tagasi minna, siis ma elasin ühes väikses külas ja seal oli 50 meetri kaugusel oli kultuurimaja, kus näidati kogu aeg silme ja ega ma enam ei mäleta täpselt, mis filme ma seal vaatamas käisin, aga igal juhul ma arvan, et emal oli väga mugav, et ma, et mulle meeldis filmi võtta. Ja hiljem see oli kuidagi niimoodi verest sees, et kui ma õppisin juba Tartus siis aga käisin hästi palju kinos Illusioon ja juba siis ma nägin, et ega seal väga palju rahvast ei käi. Aga siis läks tükk aega mööda ja ega ma ei mõelnud üldse filmi tegemise peale, mul ei olnud seda unistus, et ma tahaks kunagi saada filmitegijaks. Aga peale selliseid mitmeid erialavahetusi erinevates ülikoolides ja ja, ja kui ma töötasin aasta aega Londonis ja kui ma otsisin nii-öelda seda, mida ma siis elus teha tahan, siis kuidagi mulle tundus, et Juuma ikka mingisugune loominguline inimene olen, et mul on vaja mingisugust loomingulist väljundit leida endale ja siis ma läksin balti filmi ja meediakooli katsetele ja Londonis enne seda, et siis kindlalt sisse saada, kuna ma jätsin kogu oma elu sinna Londonisse siis ma tegin seal ühe sellise dokumentaalfilmikatsetuse Londonisse elama ja õppima läinud noortest või lihtsalt sellistest õnneotsijatest noortest välismaal. Aga see film on vist kuskil kadunud kuskil kuskil balti filmi ja meediakooli kuskil sahtlites ta ilmselt on. Sa mainisid, et kinos Illusioon juba toona ei olnud palju rahvast filme vaatamas, et kuidas sai olla inspiratsiooniks? Vot ei tea. Meil on võib-olla see mu perekonnast, mul on nii-öelda teine isa, kes rääkis oma noorusajast, kuidas tema ikka sõitis rongidega Tartusse või Tallinna lihtsalt seetõttu, et filme vaadata ja pärast sõitis tagasi. Ja mina ka käisin seal illusioonis. Mul on eredalt meeles, seal oli vahepeal isegi diivan. Keegel ei vedanud selle, Tiiu oli sinna, et tunneks ennast nagu hubasemalt. Aga ju need filmid siis ikka inspireerisid. Seal olid huvitavad filmid toona. Nüüd sa rääkisid, et sa oled igasuguseid erinevaid nagu teemasid uurinud, lähemalt õppinud erinevatel erialadel, mis erialad sind on huvitanud. Kõigepealt peale keskkooli ma läksin õppima maastikukaitset ja hooldust EPAsse aga see oli selline valik, et ma ei ole kindel, et ma selle oma peaga selle valiku mõtlesin, ma olin lihtsalt nii segaduses ja siis, kui ma seal mullateaduse eksamit õppisin ja suhteliselt pisarsilmi, siis ma sain aru, et ei, et ei ole mõtet punnitada, et see ei ole minu jaoks. Siis ajalugu õppisin Tartu Ülikoolis, see mind ikkagi juba huvitas ja seal ma proovisingi spetsialiseeruda nii-öelda etnoloogiale ja hiljem olen mõelnud jumalaks etnograafilise filmi nii jõudnud ka võib-olla. Aga ei tea, mingi asi surkis tagant, et tundsin hinges, et päris see ei ole, kuigi samal ajal, eks selline kahtlus on inimestel kõigil, et nüüd, kus ma olen mõningaid filme teinud nüüd ma ei ole kindel jällegi, et ma peaksin seda elus edasi tegema, nii et kes teab Et seda küsimust ei saagi esitada, et kust tulevad filmile, siis olid, sest sa ei peagi ennast veel täisväärtuseks režissööriks. Mitmendast filmist alates võiks ennast selleks pidada. No see sõltub ilmselt, kuidas kellelegi sisetunne on. Ma arvan, et tegelikult muidugi võiks pidada ennast juba ütles ikka esimesest täispikast filmist võiks ikka ennast juba režissööriks pidada. Sa olid stsenarist kasin hetkel ja mitte ainult resesse, olin küll, jah, aga eks see sõltub sellest, kui kindel inimene on oma oma nii-öelda valikutes, eludel ja nii edasi, et mina jah, ei ole väga kindel, millega sa Londonis tegelesid, mis sind sinna viis sinna Me läksime. Ma olen õnne otsima sellepärast et ma tüdinesin Tartu elust ära. Ja siis me lihtsalt ostsime üheotsa pilet ja, ja ja töötasime seal ettekandjad. Täna ja hiljem ma töötasin ka baaridaamina seal, aga see oli, ma väga väärtustan seda aega väga, väärtustan seda kogemust sellepärast, et, et ma ikka esimest korda ikkagi õppisin elu ja tajusin seda nii-öelda suurlinna üksindust ja see oli väga huvitav aeg. Filme vaatasid ja ma käisin päris palju kinos ja ma leidsin oma oma sellise armsa kino ka, kus olid head filmid ja ja selline hubane kino pikkadelli sööklas. Seal oli selline kino. Ja mul oli ka muidugi väga inspireeriv seltskond seal ümber. Londonis juba tol ajal kõik nii-öelda kunstiüliõpilased pidid töötama 100-l erineval töökohal ja siis me kõik töötasime seal baaris, aga kes siis õppis moefotograafiat ja kes õppis tantsuteadust. Aga siiamaani ei tea, mis asi see on, aga, aga me käisime igast põnevatel tantsu performance'i vaatamas selle tüdrukuga seoses ja inspireeriv seltskond. Et seda juttu kuulates ja olles näinud nüüd ka filmi, kõik muusikud on kaabakad, võiks arvata, et ainest materjalikogud sa ka oma isiklikest kogemustest. Kas võib nii öelda? Ja muidugi võib öelda nii ja ma tegelikult arvan, et film on üldse selline meedium, kus tegelikult kuna režissöörid, kes teevad filme poolteist aastat, kaks aastat, kolm aastat, koguni mõnikord viis või 10 aastat et loomulikult nad kasvavad ise inimestena selle filmi kõrval ja nad panevad kõik ennast hästi palju, siis sellepärast ma kuidagi filmikunsti austangi, et ma tean, et ma kui ma lähen seda vaatama, sest seal ei ole mingit teesklust või ma saan mingisuguse tõe teada maailma kohta. Aga ma räägin muidugi filmikunstist, ma ei räägi selles mõttes mainstream kinost või, või sellistest filmidest, mis peaksid kuidagi patriotismi kasvatama või midagi muud sellist. Tuleb arvestada, et film on ikkagi ju massimeedium ja loomulikult mõjutab inimesi ja, ja, ja on hea, kui ta mõjutab. Hea kui ta, eriti kui ta mõjutab saama paremaks inimeseks aga on ka teisi. Millistel filmifestivalidel seal meeldib käia näiteks Eestis, et küll sa nüüd hiljuti käisid oma viljaga Balzani filmifestivali, et sellest võiksid sa ka rääkida, aga, aga võib-olla eesti filmifestivali kogemus, et kui pikk ja tihe see sinu puhul on? No ma ise oma filmidega eriti ei ole osalenud eesti filmifestivalidel, mõtlen nagu lihtsalt külalisena abserveerijana. No tegelikult on ju neid päris palju, et ma ikkagi, jah, juba väga noorukesest peale olen käinud PÖFFil. Eriti kui ma elasin Tartus, kus siis Tartus oli hea võimalus PÖFFi raames näha häid filme, aga vahepeal ma käisin, kui olid need Ani meetrit Dreams, ma ei tea, kas te sellel aastal on, räägitakse, et kuidagi ära vist hakkab kaduma. See oli alati hästi huvitav. Ja millest mul on kahju, on see, et ma ei ole nagu väga pikka aega jõudnud Matsalu loodusfilmide festivalile. Ega ka Pärnusse, aga ma olen vaadanud nüüd ETV2 vahendusel ja iga kord kirunud ennast, et miks ma jälle ei jõudnud sinna. Sellepärast et seal on tõeliselt häid filme, võib näha nendel festivalidel. Ja nüüd, kui ma käisin pusanis siis ma kuulsin, et ma sain tuttavaks seal ühe saksa režissööriga, kelle nimi on Jan Šbekam Bach ja tema film ripportid, missing nüüd just kandideerib Euroopa mingitele suurtele auhindadele, et see uudis just paar päeva tagasi ilmus ja tema oli käinud kunagi 90.-te lõpus Pärnu filmifestivalil ja ta rääkis sellest kogemusest hästi suure õhinaga. Sellepärast. Ta ütles tõesti, et õudselt kihvt festival. Esiteks ja teiseks väga head filmid, et ta on ka siiamaani mõnikord vaadanud neid nimekirju, et mis seal on, et mõnikord kui tal aega on, et siis ta hoiab ennast kursis. Ilmselt sinu sõbrad saavad väga palju selliseid kingitus, et kui sa näed mõnda head filmi, siis sa jagad seda infot. Muidugi sellepärast, et ikka tuleb jagada omavahel neid asju, kui keegi näeb head filmi või keegi kuuleb head muusikat, et need ongi ju elu parimad hetked, kui kui leiad üles midagi tõeliselt kihti või head. Kas Eesti filmi tegijatest on sind inspireerinud Sulev Keedus? Kindlasti on ta mind inspireerinud sellepärast, et ta muidugi juba enne, kui me tuttavaks saime. Tuttavaks saime koolis sellepärast, et ta on olnud mu pikaajaline õpet. Terve minu koolitee on ta mind kõrvalt näinud ja minu arengut. Jah, ta on mind inspireerinud, aga eelkõige on ta mind inspireerinud, et nii-öelda inimesena siin, Eesti oludes ikka teha järjest filme ja jääda normaalseks inimeseks on ikka päris suur zahtist. Tegelikult see on tema poolest imetlusväärne. Kas vikerraadio stuudios on täna noor filmirežissöör Heleri saarik, kelle uus mängufilm kõik muusikud on kaabakad? Linastub juba sellel nädalal. Buss mitmes Eesti kinos filmi tegemine võtab ja annab et muidugi oli meil lõppkokkuvõttes tagantjärele on alati kuidagi nagu jäävad meelde sellised nagu head asjad või et siis see, et me selle seltskonnaga, kellega me koos seda filmi tegime, nii hästi klappisime ja ja paljud inimesed, kes seal võtteplatsil esimest korda tuttavaks praegugi on head sõbrad ja suhtlevad omavahel ja ja käivad koos kontserditel või mingitel üritustel ja jagavad nii-öelda kunstilisi mõtteid omavahel, et, et selles mõttes on sellest väga hea meel. Aga teisalt jällegi mul on lihtsalt endal režissöör, kahju, et me tegime seda ikkagi nii limit leeritud ressursiga ja ma ei mõtle üldse rahalisi vahendeid, vaid ma mõtlen aega, et kuigi aega on ka raha, aga et vahepeal me tegime lihtsalt viis stseeni päevas üldiselt kolm kuni viis päeva, siis oli selline nagu tulistamine ja me olime kõik sellised ärevad, et et võib-olla mõnikord kui oleks rohkem aega olnud, oleks võib-olla parema tulemuseni isegi jõudnud, aga tagantjärele kahetseda ei ole mõtet, nii et selles mõttes isegi hästi. Millist sõnumit sa selle filmiga püüad nagu edasi andad? Mulle meenusid siinkohal ka näiteks kurayiši mõtted, et mälestama raamatust, kus ta räägib peategelase ema kes on viibinud terve elu kõikvõimalike muusika tegijate ringkondades ja näinud seda, et kui vähesed neist tegelikult saavad endale nagu lubada eramaja ja muid selliseid hüvesid, vaid suurem osa nendest ikkagi nagu töötu abiraha peal. Et kas see teema nagu hoiatuseks või, või, või oli see ühiskonnakriitika või mis oli sinu jaoks, on kõige olulisem sõnum selle filmi puhul. Eks selle filmi tegemise juures ongi see keeruline asi, et ega ei ole ainult ühte sõnumit, et seal on 1000 asja koos ja eriti noorte puhul on see halb asi, et nad lähevad nagu kõik siis nii palju kui vähegi võimalik, et on nagu isegi võib-olla ülekoormatud nendest sõnumitest, sest film, aga jah, ma võin öelda küll, et ühtpidi võib-olla see on hoiatusdraama nii-öelda kasutada kadunud Jüri Sillarti väljendit et praegu noored meil on ju viimased kolm-neli aastat olnud need saate, kes tahab saada superstaariks ja kogu aeg otsitakse talente ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Praegu otsitakse isegi ooperistaare, juba. See on lihtsalt selline asi, et hea küll, et otsivad, otsivad, aga mis nad nendega siis peale hakkavad hiljem, et see mulle lihtsalt isiklikult tundub nii vastutustundetu ja vastuvõetamatu, et seda nii aktsepteeritakse. Ja ma otsustasin nagu arvata teistmoodi nendest asjadest. See on nagu võib-olla üks asi, aga eks seal ole muid asju ka sees, et ma arvan, et küsimus ütleme kunsti või loominguliste inimeste puhul ja tegelikult ükskõik kelle puhul, et see film ei räägi ainult kunstiinimestest loomingulistest inimestest, vaid see räägib Eestis praegu tegelikult kõigist ettevõtjatest, sellepärast et Meie ühiskonnas me peame kõik olema ettevõtjad ja me peame kõik oskama kõike, aga minu arust see ei ole õige pea tegelikult kõik kõike oskama peaksime olema võimelised süvenema ja tegema oma tööd nii hästi kui võimalik ja nii põhjalikult kui võimalik, aga pole enam selline aeg. Ja noh, ongi kaks varianti, et kas siis nentida, et ei ole selline aeg ikkagi natuke proovida võidelda selle vastu. Et küsimus ei olegi üldse selles, et kas muusikud näiteks või filmitegijad, et kas neil on piisavalt raha, et osta maja või auto, vaid küsimus on pigem selles, kas neil on piisavalt aega, et teha muusikat ja, või teha filme ja tegeleda oma alaga, sest ega see nõuab ju kõik suurt tööd nii-öelda kaadri taga või, või siis proovisaalis. Et mängufilmi tegemine või üldse mõni muu loominguline töö peaks olema inimese nagu põhitegevus. Mida ta teeb kaheksa tundi päevas, mitte pärast kaheksatunnist tööaega, kas sa pead seda silmas? Pean seda silmas, jah, sellepärast on teatud mingisugused valdkonnad ikkagi, et noh, muusika ütleme, et, et olla ikkagi virtuoos, peab väga palju harjutama, ennast täiendama kogu aeg samamoodi filmitegijad ja samamoodi kirjanikud või kes iganes, et. Et muretsed selle hetke põlvkonna nagu loomeinimeste pärast, et kas neil on, kas sul, no kas või kas sul endal on nagu võimalus selle tegevusega veel siin midagi ette võtta järgmise, ma ei tea, 20 30 aasta vältel. Jah, aga ma ei muretse see sellepärast ainult mitte nii-öelda filmitegijana, et kas mul on järgmised viis aastat leib laual näiteks, et kui ma hakkan uut filmi tegema vaid ma muretsen, sest ma olen ise ka ju osa nii-öelda publikust ja ma olen osa vaatajatest ja nii edasi, et lihtsalt, et. Et sa tahaksid ise ka näha neid huvitavaid filme Ilsa näha huvitavaid filme, tahaks lugeda selliseid raamatuid, nagu vanasti öeldi, et vanasti eesti keelt õpitigi raamatutest sellepärast et oli teada, et kolm-neli toimetajat on selle üle käinud, komad on ikka õigetes kohtades ja, ja kõik on grammatiliselt korrektne, aga tänapäeval loed raamatut ja näed ise juba nii palju kirjavigu, sest kõik tehakse nii käigu pealt, nii jooksu pealt, nii projekti raames, et see häirib ja seesama asi, et kui ma lähen kontserdile, siis ma ikkagi ootan elamust ja ma ikkagi ootan seda, et et see on südamega tehtud asi, mitte mingisugune kaup, mida meile pähe määritakse siin päevast päeva, et sellistest asjadest lihtsalt tunnen puudust ja ju siis just seetõttu ma selle filmi tegin ka. Filmis mängib Leila rolli Riina Maidre ja veel on kaastegevad neeruurka Jarek Kasar, Mihkel Kõrvits aga ka Lotte Jürjendal helina Risti, Andres Lao. Ei nendest inimestest, Riina Maidre neeru urkaga ma sain tuttavaks selle tegemise käigus, ma pakkusin neile Neid rolle, Nad tahtsid kohe tulla. Jarek Kasari, ma tundsin natukene varem, aga no väga sellisel tutvuse tasandil võib-olla paremini ma tundsin Mihkel kõrvitsat ja helinatestit, sellepärast et helina Risti on samuti kostüümikunstnik ja ta on olnud ka kostüümikunstnik ühe minu varasema lühifilmi peal. Ja, ja Mihkel Kõrvits omakorda on olnud ühel mu filmil helilooja varem, nii et neid ma tundsin paremini. Ja kui ma seda stsenaariumit kirjutasin kuidagi niimoodi läks, et helina tutvustas mind Lottele ja kuidagi me saime selle kamba niimoodi hästi ruttu kokku. Kas stsenaariumit kirjutades teadsid seda juba, kellele sa kirjutad? Mitte päris päris täpselt ei teadnud, kellele ma seda stsenaariumit kirjutan, aga kuskil poole peal ma juba näitasin nii-öelda algseid asju, sellepärast et oli teada, et kuna hakkasin tegema lühifilmi ja oli teada, et me peame ära filmima lumega mingid asjad, siis ma juba näitasin neile väga selliseid tooreid versioone. Ja kuna nad olid kohe nõus, siis ma edasi enam ei otsinud, polnud vajadust. Kas sa mängisid siin ka teadlikult selle stsenaariumi kirjutamisel juba nagu, et tema nagu ajaga kuidas mingid stseenid kulgevad nagu aeglasem, mõned kiiremalt või siis mõnel puhul see tekst ei olegi nagu oluline, ta moodustab sellise nagu tapeedi tausta ja mis lihtsalt kulgeb, näitab mingisugust argipäeva sellist sõnamulinat ja siis mingil hetkel äkki tulevad ka laused, millel on tähendused väga selgelt sellised vastandumised, et kas need olid seal ka nagu plaanitud võinud kujunesid kuidagi filmisime välja. Eks nad on ikka plaanitud küll, sellepärast et mida režissöörid teevad, on niimoodi, et kui nad on stsenaariumi ära kirjutanud või on siis neil stsenaarium sõltub, kuidas kellelgi siis nad joonistavad selle stsenaariumi pikkuse millimeetri paberi peale. Üldiselt mul kõigile siis sa oled, võib-olla ei tee seda mina küll teen. Et umbes tajuda, kui pikalt üks või teine stseen aega võtab ja kui, millise tempoga nad on. Ja, ja see tegelikult ongi reži, et eks ma siis piinasin oma elukaaslast ja harjutasime temaga ikka dialooge läbi ja see on stopperiga aega ja see käib asja juurde, see on kõik käsitöö. Aga see on nii-öelda ettevalmistused, ettevalmistus tehakse ära ja mõeldakse, et nii, nüüd see on umbes selline, selline selline, aga siis kui ikka näitlejad tulevad kohale, asi hakkab elama, siis peab olema režissöör ikkagi nii tark, et võtta maksimum ja mingid asjad nii-öelda lahti lasta ja, ja õiged hetked ära tunda. Võttesse minna minnakse ühe plaaniga, aga võttest tullakse täiesti teise filmiga. Et Jüri sillalt on kunagi öelnud, et film sünnib kaks korda sünnib võtteplatsil ja teist korda Montaažis. Ja see on tõsi, et film on selline asi, et ta muutub kogu aeg ja see ongi kihvt selle asja juures. Räägi natukene oma kaamera inimesest operaatorilt ka, et kuidas ta käis. Erik Põllumaa on minu kursa, ent mulle meeldib öelda kursavend, mitte kursusekaaslane. Et ta on mul hea sõber ja me oleme selles mõttes koos koolis käinud ja ja tunneme üksteise selliseid loomingulisi külgi väga hästi ja me oleme koos teinud ka muusika videosid ja ühe lühifilmi ning seetõttu ma mul temaga hästi klapib mõtte tasandil ja mõnikord Eerik on väga vaikne inimene, ta ei räägi üldse palju, aga see ongi väga tore, et lihtsalt kõik lihtsalt toimib, et ega me väga palju arutama ja vaidlema kunagi ei pea, et et mina püüan Ericulen ennast seletada, mida me ühe või teise asjaga mõtlen. Ja siis ma näen kohe Eeriku nii-öelda pildi kaudu ära, et et kas tal tekib mõnikord parem idee või kuidas ta selle vastu võtab ja see on selline hea kosta. Meil. Räägi natukene sellest visuaaliaskaa, milliste värvidega. Millises tonaalsuses, millise nurga alt seda lugu näitad. See on hästi värviline film, kui ma, see on ka tegelikult ju mul kooli lõpufilm. Ja siis, kui ma nüüd suvel kooli lõpetasin, siis teine sõber, operaator Meelisveeremets kellelegi. Me tegime eelmise filmi tema teemale lõpetamisel hästi palju värvilisi lilli, sellepärast et ta ütles, et ta oma juba kuulsin, et see on vist Eesti kõige värvilisem film. Ja siis ma ütlesin talle, teie isegi maailma kõige värvilisem film, naersime. Aga see on jah, tõesti, see on hästi värviline film, sellepärast et üks selle filmi teemadest on võib-olla see, et, et hästi tähtis on päeva lõpuks need värvid sellest hallist argipäevast üles leida ja sellel on oma tähtsus sellel selles filmis. Et kui visuaaliast rääkida, siis see oli meil täiesti plaanis teha visuaalselt natuke selline eriline film ja mitte ainult operaator Erik Põllumaaga, vaid ka kunstnik Kristina lõiguga. Sellepärast, et kuna meil ei olnud sellist survet, et me peame tegema nüüd hea filmi või et me peame nagu õnnestuma kindla peale selle filmiga siis me otsustasime katsetada ja me otsustasime natukene ujuda vastuvoolu, võib-olla selle Eesti viimase ajafilmiga, mis on hästi loopõhine ja loopõhiseid, filme peab ka olema ja mulle endale väga meeldib vaadata, teinekord eluloofilme näiteks. Aga kuna ja filmikoolis meile ka ikkagi ikka innustati ikka katsetama, siis me ikkagi tahtsime proovida, et kuidas on jutustada lugu, mida peaaegu et ei ole olemas visuaalsete kujundite kaudu, sellepärast tegelikult filmi olemas ongi see panna ütleme pilti siis need sõnad, mida sõnastada ei saa. Ja ma arvan, mõnes kohas meil õnnestus, aga mõnes kohas võib-olla mitte täielikult, aga mina ütleks jällegi, et üks hea omadus, mis sellel filmil on, on see, et näitlejad, et kindlasti ei ole teatraalsed, et pigem on nad sellised dokumentalistlikud ühtpidi, aga teisipidi on seal muidugi teatraalsust selle võrra sees, et see teatraalne poosides olek või selline mane rism või see on selline omaette, selline väike huumor seal filmis minu jaoks. Ma ei tea, kuidas teised seda vastu võtavad, aga see käib sinna artistiks olemise juurde. Kõik need poosid ja kõik need tegelaskujud inimeste enda sees ja nende garderoobis on seljas, on või peagarderoob, oli? Jah, me mõtlesime üldse kogu meeskonnaga, et et me võtame seda filme hästi kollektiivselt. Et see on kollektiivne kunst ja Ma alati ütlesin kõigile, et kui teil on ideid kõikide, visake kõik õhku. Tahavad siis tekib küsimus, mitu sinu ideed oli ja kui palju on teiste protsentuaalne suhele. Oi, seda on väga keeruline öelda, sellepärast et see filmika ongi kollektiivne kunst, et kõigepealt kirjutab baarist midagi, siis tuleb režissöör antud juhul minu isikus, kriipsutab kõik maha, teeb kõik ümber siis tuleb operaator oma ideedega, siis tuleb, lisab kunstnik oma ideed ja nii edasi ja niimoodi see kasvab, kasvab, kasvab ja, ja see ongi nii, kuidas filme tehakse. Aga ja kostüümi puhul ma ka kogu aeg rõhutasin, et see peab ka olema väljendusvahend, et selle karakteri osas lõppkokkuvõttes võib-olla ongi selline mõnes mõttes isegi hästi barokne film, võib-olla, et seal hästi palju. Kuidas sa leidsid enda filmi helilooja Tõnis Leemetsa peale, ma ma ei tundnud teda varem. Aga mul oli selline lugu selle filmiga, et seal on hästi palju muusikat ja ainult Eesti muusika- ja see oli mul algselt peale ei tee, aga see muusika on muidugi väga erinev ja see on väga eklektiline. Ja see on valdavalt popmuusikat. Ja siis ma tahtsin kuidagi midagi natukene sellist, võib-olla instrumentaalina lähedasemat muusikat sinna, mis seoks seda ja Tõnis Leemets kuidagi tuli pähe, sest siiamaani kõik heliloojad, kellega ma olen töötanud, on ka sellised noh, minu põlvkonna noored ja ikkagi elektroonilised muusikud. Ja siis mõtlesin, et võiks olla keegi, kes on natukene vanem ja vaatab sellele popmuusikule kuidagi teise pilguga. Ja ma olen hästi õnnelik Tõnisega koostööle, sellepärast et tal ikka tulid väga head ideed. Ja mulle hästi meeldib see Tõnise loodud filmimuusika. Kuigi Tõnis ütleb kogu aeg, et ma ei tea, et seal seda minu muusikat nii väga palju ei olegi, et pigem on seal Jarek ja kõigi teiste muusikat, aga see ongi hea filmimuusika tunnused. Teda ei pea olema niivõrd palju, aga ta peab olema. Erinevalt Räpina jääb kindlasti meelde hoopiski, kuidas Riina Maidre improviseerida. Ja see oli pusanis ka, oli huvitav mulle vaadata, et, et rahvas, kes oli saalis, elas täiesti kaasa sellele improvisatsioonile, et Eestis võib-olla ma ei tea, eks näha ole, aga et ei tea, kas seda juhtub sellepärast, et võib-olla lihtsalt vaadatakse, et mis ta seal, aga seal täiesti naerdi ja isegi plaksutati paar inimest plaksutas seal, et et see võeti. Räägi, millised olid kommentaarid sinu filmile pusanis? Üllatavalt positiivsed, aga samal ajal tähendab mind, üllatas tõesti, et esiteks publikule hästi aga samas nende küsimused olid niivõrd teravad ja kuidagi sellised hästi spetsiifilised. Ma ütleks spetsiifilised jah, et nad küsisid täiesti karakterite kohta ja, ja montaažikohta või siis töid erinevatest filmidest näiteid kohe pärast linastust. Võiks siinkohal ka mõne näitaja nagu siiski ära kirjeldada, et väga huvitav oli see näiteks, et üks inimene saalist küsis, et kuna ta ise muusik, siis ta ei saa aru filmi peakangelanna tegutsemise mingitest motiividest. Mida sa sellele küsimusele näiteks vastasid? Kes teab, mis ma seal vastasin, ma ei mäletagi, aga, ja mul tuleb samalaadne küsimus meelde lihtsalt, et nad vaatasid. Üks tüdruk jällegi küsis, et ta vaatas selle filmi, äratasid mulle väga meeldis see film. Ainuke asi on see, et sa oled ikka päris ülbe oma vaatajatega, et et ikka peab päris palju nagu ära kannatama selle filmiga, siis mul lihtsalt et ma ei oskanudki alguses nagu vastata, sellepärast ma ei saanud päris täpselt aru, et, et noh, et mis ma siis teinud. Lollus, kannatus jah, et millisel hetkel algas, kannatas ja siis ta täpsustas, et nende karakterite kaudu, et kuidagi tunnetad seda päriselu nii hästi, et, et ei taha kuidagi nagu mõelda selle peale, et päriselt on kui nii või, või, või midagi sellist jah, et nad kohe küsisid, et kas järsk Montana gaas, mis seal on ja mis vaheldub sellise hästi sellise pikkade plaanidega, kus on, saab jällegi nagu rahulikult jälgida filmi, et miks ma seda tegin või et kas mul oli see juba enne plaanis enne filmi. Aga ei, mul ei olnud enne plaanis, et ikkagi see montaaži stilistika sünnib montaažilaual ja, ja kuidagi see film ise dikteerib seda. Praegu meeldiks supel, küsis pärast, et kas see noh, kohe järgnevalt sellele küsimusele, et kas see, et ma jätsin vahepeal lasin sellel filmil rahulikult kulgeda, et kas mul oli ette mõeldud, et sellel ajal inimesed saavad oma mõtteid mõelda. Siis ma ütlesin, et ei, et mul ei ole checked plaanitud, et ja ongi hästi huvitav selle filmikunsti juures see, et mina teen siis ühe filmi koos oma meeskonnaga ja siis kui see film hakkab siis linastuma, siis istub kõrvuti saalis 300 inimest, kes igaüks võtab oma filmi. Et see ongi selle asjaolu Aga miks sa siis sündisid peakangelane, nad käituma nii nagu ta käitused. Ega ega ainult mina ei sundinud, eks ta ise ka sundis, et ta ikka mõtles ise päris palju ka sellele karakteritel igasuguseid riukaid juurde. Ma lihtsalt võib-olla olen mõelnud seda, et praegusel ajal, et me kõik peame noh, eriti näiteks naised, et kui ma võin rääkida naistest nendest natuke paremini, et me ei tohi olla professionaalselt eriti emotsionaalsed või kuidagi öeldakse, et jah, et see on nii ebaprofessionaalne, kui naised on emotsionaalsed, aga samas on see nii tobe. Naised ongi emotsionaalsed ja see on ka minu arvates väga võluv omadus naiste puhul jääb, ei saa ju muuta seda, kes sa oled näiteks sellised asjad või siis et lihtsalt, et kogu aeg peab olema mingisuguses nii-öelda Amis, kõik inimesed peavad olema raamise, siis kõik ootavad üksteiselt seda, et olen nüüd raamis ja meil on siin mingit kokkuleppele, et kui mina noogutan mõistvalt, siis sina pead ka mõistvalt noogutama ja teeme neid asju edasi, aga ei ole nii, et vahepeal peab vaidlema ja vahepeal peab tülitsema, vahepeal peab tundma kurbust või leina ja, ja nutma avalikus kohas ja vahepeal peab jällegi olema eufooriline ja kui on hea kontsert, siis peaks kõvasti plaksutama ja tõesti avaldama tunnustust näiteks muusikutele või midagi, et mitte, et ma tulin siia oma ilusa kleidiga ja siis ma olen hästi tagasihoidlik, sest moodne on olla tagasihoidlik ja nii edasi ja nii edasi. Et noh, võib-olla see oli üks minu põhjuseid, et ma tahtsin lihtsalt sellist naiskaraktereid sinna filmi, kes oleks selline, nagu ta on ja ta ei lase ennast nii-öelda sellel ühiskonnal nii väga mõjutada seda, et millised me oleme harjunud nägema neid tagasihoidlikke eestlasi, eks ütleme, kunstiinimestele on ka rohkem lubatud või selles mõttes loomingulistele inimestele. Jah, ta sai hästi hakkama, aga lihtsalt, et tal on neid riukaid nii palju, et ta ei ole eriti sümpaatne. Tavaliselt filmidest võib-olla alati peategelane ääretult sümpaatne olema, et minu filmis ta ei ole võib-olla nii sümpaatne, aga see on ka maitse asi alati. Kas peab olema sümpaatne? On ka muidugi küsimus. Jah, ka ei pea jah. Põhimõtteliselt võib ju ka filmi kaudu panna inimesi kaasa tundma suhteliselt ebasümpaatse Ale absoluutsel, kellel lihtsalt on mõned inimlikud omadused, mis läbisi toimub. Absoluutselt seda võib ka ja aga selleks peab ikka väga hea meistrile. Tõuenid näiteks teevad selliseid filme, kus on alati sellised tegelased trikiga. Nagu me otsustasime, siis me kõike silmis aset leiab, ümber ei jutusta, aga võib-olla mõnest stseenist, mille puhul võiks rääkida ka sellistest, nagu sa nimetasid neid tehnilisteks trikideks, et mõnda sellist tehnilist võtet, mida sa selles ilmselt kasutanud Me proovisime Eerikuga niimoodi, et me ka natuke alateadlikult nii-öelda Monipuleerime vaatega, et me tahtsime enda jaoks lihtsalt, et oleks huvitav, et proovida ja katsetada igasuguseid selliseid tehnilisi võimalusi. Ja siis üks huvitav asi, mis me tegime, oli see, et filmis on üks stseen mis kestab kokku 30 sekundit. See on nii-öelda ühes kaadris, aga tegelikult selle ülesfilmimine võttis aega 17 minutit ja see oli niimoodi, et et me panime peale mängima aeglustusega ühe loo vinüülimängijale ja siis selles rütmis. Riina pidi hästi aeglaselt kõndima ühest kohast teise ja tegema hästi aegluubis, igasuguseid liigutav, tõsi ja samal ajal Eerik keeras ennast üks millimeeter haaval seda kaamerat niimoodi, et käsi ei tohtinud üldse väriseda ja see oli päris füüsiliselt ütleme Eerikule kindlasti väga raske katsetus. Noh, kuigi kaamerali Reltside aga siis ühesõnaga jah, niimoodi me tegime ikka hea kolm korda seda seitsmendast minutilist tegime läbi, mis siis kokku filmitrikki nagu mõjub 30 sekundina muusika siis hiljem ikkagi filmi juurde pandud plaadi pealt või see on seal originaalmuusika on pärast hiljem alla pandud väga, et lihtsalt, et mitte seda nii-öelda tempot filmitrikki tempot ära kaotada. Siis me panime ühe loo lihtsalt seal kohapeal niimoodi aeglaselt mängima, et aeglastusega ühesõnaga aegluubis, et aga miks, miks sa seda stseen tahtsid teha? Ei no see stseen on omal kohal seal filmis. Ma tahtsin sellest Tseen teha selleks, et edasi anda seda vabakutselise tuulispasatunnet. Kõnele Saara filmirežissöör Heleri saarik, kelle uus mängufilm hakkab jooksma Eesti kinodes alates 26.-st oktoobrist. Film kannab pealkirja kõik muusikud on kaabakad ning näitleja Riina Maidre mängib peategelast Leilalt.