Heliga ja tere head klassikaraadiokuulajad on 12. jaanuar, Heade, kuulake saadetisi rikka ja minu nimi on Annika Kuuda. Alanud saates kuulame kõigepealt kontserdimuljeid. Erki Pehk jagab mõtteid Hektoorberlioosi ooperis troojalased Metropolitan Opera otseülekandest, mida sai vaadata ja kuulata viiendal jaanuaril Coca-Cola Plazas. Cleo Kivirand räägib teisest Tallinna Bachi-nimelise muusikafestivali avakontserdist ja leelo kõlar käis kuulamas eliitkontsertide sarjas toimunud Peep Lassmanni Mick murdve Mari-Katrina sussi ja Johanna Vahermäe ning Henry-David Varema tema kontserti Estonia kontserdisaalis kaheksandal jaanuaril. Muusikauudiseid laiast maailmast vahendab Asteintelt. Tänases saates teeme tutvust veel ka kaks aastat tegutsenud Estonian folkookestvaga, millest räägivad idee eestvedaja pedagoogia pärimusmuusik Tuulikki partosik ning pärimusmuusikud Merike paberid, Kaisa Nõges ja Mihkel Roolaid. Head kuulamist. Ka ja. Viiendal jaanuaril ja veel ka 14. jaanuaril saab siis kordusena vaadata Metropolitan Opera lavastust Hector Berlioosi ooperis troojalased mis on üks selline eepiline lavalugu, mida viimati Metropolitan Opera tegi 2003. aastal, nii et üsna pika perioodi järel 10 aastat on vahet, kui viimati seda esitati ja mul on hea meel, et klassikaraadio stuudios on nüüd jõudnud dirigent Erki Pehk, kes käis seda ooperit vaatamas ja meie kilos kuulamas-vaatamas. Tere, tervist. Tervist. Kas teie jaoks on ka see teos selline natuke vähe näidatud, kuuldud, vaadatud? Ja loomulikult tegelikult ma nägin seda ooperit nüüd täiesti esimest korda reaalselt mõningaid aariaid, aga tõesti, miks ma seda vaatama läksin, et noh, igat ooperit nüüd ka ei jõua, eks ole ju vaatama minna sinna kinno, kuigi võiks, sest need lavastuseni alati kõik esmaklassilised. Aga see oli kohe üks selle hooaja tõmbenumbreid minu jaoks, ma kohe leidsin spetsiaalselt selleks aja, et Sooper ära näha, sest politonis mängiti seda nüüd tõesti 10 aastat tagasi, aga tegelikult paljudes ohvride vananedes ei mängita seda ju üldse. Just tänu tema suurele mahule ja pikkusele. Ta on ju võrdne Wagneri pikkade ooperitega ajaliselt ja, ja loomulikult ta esitab väga kõrgeid kunstilisi nõudmisi solistidena. Nii et selles mõttes seda ooperit tõesti mängitakse harva. Et praktiliselt sellega saavad hakkama ainult maailma tippteatrid. Viis tundi oli see vaatamine, kuidas aeg kulges ja möödas, et kas oli kerge, võtavad. Vaat see ongi nüüd väga tore, et noh, eks ma tõesti läksin sinna ja peas oli ka selline tagavara variant, et kui nüüd üldse ei meeldi, et eks me siis pooledest ära tuleneb. Et lõpeta ju peale südaööd, algas kell seitse, jah, tõsi, viis tundi koos vaheaegadega, tõsi küll, aga jah, ma pean tunnistama, panen käe südamele ja ma saan seda jagada kõikide nende teiste kinosiibiatega. Et see aeg läks nagu linnulennul, sest tõesti oli tegemist võrratult heade solistide ka kõik kuni pisikeste rollideni välja olid äärmiselt nauditavad esmaklassilised lavastaja oli teinud tõeliselt tasemel töö, kõik solistid mängisid seda viietunnist, ooperit mängiti lava peal nagu draama. Noh, muidugi metropoliit Taani ülekannete puhul on ju fantastiline, see saab näha suures plaanis sellist, mis tähendab seda, et see on ka lavastaja väga raske ülesande, ta peab arvestama sellega, et kaamera saab tulla lauljale lähedale et muidu võib-olla üht koma teist ära varjata või sellised sisemised üleelamisele, need ei pea alati ka siin näitlejameisterlikkusest taastama ja sa võid seda ka ainult nii-öelda häälde jätta. Aga tõesti, siin on detailideni läbi töötatud iga koorilaul ja eriti just naiskord torkas selles suhtes silma, et nad olid suured näitlejad on tõesti nagu väga nett laabiale. Metropolitan koor on ikka hea koor, eks ju, ja, ja eks seal on ka valitud lauljad. Ja rahvast oli ju palju, seal oli ju üle 100 koorilaululava peal ja, ja tõesti kõik need plaanid, mis sealt välja noppida telekaamerate jaoks. No selline tunne nagu Vaatake filmi. Kuidas liikumine oli lahendatud? No ütleme, nagu ikka kipub olema selliste eepiliste lugude puhul ja pikkade aariate puhul, et noh, tegevus justkui nagu soiku, et nagu ei ole konkreetset tegevust, ei märganud, et oleks nagu kuidagi niiviisi, et nüüd hakkab haigutavalt igav, et massid kogu aeg liikusid, midagi kogu aeg toimus tagaplaanil no ütleme, ka see lavakujundus oli tegelikult äärmiselt pompöösne, uhke, et ilmselt ma ei kujutagi ette seda kuskil väikeses teatris mängida, et võib-olla see muusika suurus, selle sisu, sügavus ja ütleme selline väikese teate tri atmosfäär, kuhu ei saa ju eriti uhked dekoratsiooni ehitada. Et ilmselt ei töötaks, aga noh, seal see oli paigas ja hästi-hästi huvitav. Sain paar sõna vahetada, aga Gustava püümaniga vaheajal ja temaliga täiesti vaimustatud sellest, mis ta seal laval nägi. Aga kuidas sa iseloomustaksid esinejaid, soliste ja seda muusikalist külge just? Alustame siis dirigendist ehk Fabia Louisis, kes on nüüd siis Metropolitan peadirigent? No ma olen temaga näinud mingisuguseid paremaid asju, ta on Saksamaal paljud tegutsenud ja üht koma teist tuleb siit meelde ka varasematest aegadest, aga Ta musikaalne dirigent selles mõttes, et mul ei tekkinud kordagi tunnet, et vaata, et nüüd kuidagi nagu realistidele võiks, kiirema tempo olin. Ühesõnaga dirigendid näevad seda asja natukese teise pilgu alt, kui võib-olla ütleme tavakuule. Et kui tavakuule ütleb, et näed, et see lihtsalt ei saa hakkamisi tegelikult dirigent ütleb, et näe, dirigent ei anna õiget tempot. Lauljale kahas tempot. Et siin selliseid probleeme tekkinud. Et ja noh, selles mõttes jäin püsiselt nagu rahule kogu see muusikaline kontseptsioon ja, ja see oli võimas ja koormeistritöö oli veel erakordselt hea. Sest noh, ma küll ise prantslaselt valda, aga sa saad suurepäraselt aru, kas lauldakse prantsuse keelt või laule prantsuse keel ja see sealt tuli, et sa said nagu igast sõnast aru ilmselt oli, töötate siis tõesti nagu iga sõna iga fraasiga iga väike suts või ka kommentaariumis kooris tuli omas tähendust. No tõenäoliselt on see siis mitte ainult lavastaja, vaid ka ilmselt siis muusikalise juhi ja koormeistri väga hea töö. Kui nüüd lauljate juurde minna, edasi, see on minu üks lemmikut, sest läbi aegade on debaravaid, ma ei saa sinna mitte midagi parata, vaata aga ta on tõesti üks tippklassi laulja. Keda noh, kui ma teda esimest korda kuulsin, siis ma temasse nii-öelda armusin tema ilusasse dramaatiliste Sotranis ja no ta on unikaalne laulja olnud väike nagu selline varjatud pettumus, käis mul läbi, kui ta laulma hakkas, kas mulle tundus, et võib-olla ta pole enam endises vormis? Tõsi, eks tulebki juba ka vanust ja ma natuke juba nagu kartsingi järsku nüüd midagi nagu juba nagu lootusetult tuksis. Õnneks need kartused olid alguses siukest lühikest aega. Võib-olla on seal üks väike saladus peidus, mida, mida inimesed teavad, kes ooperiteatriga kokku puutunud, kuna see etendus oli kell 12 päeval sealse aja järgi meil kõigil seitse õhtul, siis noh, võib-olla see hääl ei olnud kõige paremini lahti, ütleme nii, see oli minu isiklik arvamus võib-olla et see ei pea üldse paika. Kui ta ise pärast esimest vaatlust ta laulis ainult esimeses vaatuses esimeses osas tegelikult roojalise koosneb nagu kahest ooperist, esimene osa sinna võiks ooperi, teine, kolmas osa on teine ooper. Aga noh, see on nüüd juba muusikateadlaste jutt, las nad räägivad, et ta osales nii-öelda ainult selles esimeses pooles pärast seda, noh, mis on ju väga tore nende Metropolitan ülekannete puhul, et siis saab näha ka lava taha ja kuulda solistide ja asjaosaliste kommentaare. Ta ise ütles, et tegelikult see on nagu valatud, võtame roll, et see ei ole liiga kõrge ja see ei ole liiga madal, et tegelikult ongi selline unikaalne reaalsuse distituuriga lugu, kuhu tema hääl perfektselt sobib. Ja muidugi tõestas tema viimase vaatuse aaria seal, kus minnakse massilise enesetapu, et noh, see oli üldse seal ikka lavastuslikult äärmiselt äärmiselt võimas ja tähelepanu väärne. See jättis küll väga sügava mulje. Muidugi, Susan Graham, noh, ta on ju tuntud oma headuses, on ka väga hea näitleja tema kanda oli siis ütleme siis tegelikult see teine ooper ehk teine, kolmas vaatused, kaks võimast naist Metropolitan ja ajaloost ja noh, ei noh, seal ei ole midagi öelda, et see mulle väga meeldib, tal oli väga-väga ilus hääl ja nagu ma juba alguses mainisin, ma näen kõikide solistide sooritusega vokaalse sooritusega ja näitlejameisterlikkuse sooritusega rahule. Kolmas vaatus algas ühe pisikese tenori soolaga, mida laulis, noh tõesti ainult kolme minuti linaaria. Äärmiselt raske vokaalselt. Ja tuli sõdur, Samaaria lahkus ja see oleks nagu lauldud mingisugune hitt. No ma ei kujuta ette nagu lillaaria karminist või, või ma ei tea sealt. Nii et oli äärmiselt äärmiselt elamuslik, kino, ooperiõhtu. Nii et siis ka need meessolistid, Dunn Croft ja, ja Brien Haimel, kes siis oli tegelikult asendaja, et ka nemad Jah, nad, nad olid minu jaoks selles mõttes tundmatud nimed, et noh, ei jõua ju kõikide maailmas on palju häid selliste jõua kõikidega kurssidel, aga noh, nüüd vähemalt nägupidi tunnen ehk ära, kui kõnnime meelde jääd tõesti ja et tenoreid oli seal palju ja tenorid olid kõik head tenorid. Nii et tõeline prantsuse ooper Jah, seda kyll võib öelda, et prantsuse vaimus tehtud väga kõrgel tasemel tõesti, kui mõelda seda, et seal ei olnud ühtegi prantslast, ühtegi, kelle emakeel on prantsuse keel, et isegi lavastaja, eks ju, itaallanna ja dirigent Itaaliast ja ütleme, solistid, seal ameeriklased. Et siiski seda tausta nagu vaadata, siis muidu ei saa alati öelda, et vene ooperit peaksid venelased tegema. Prantsuse ooperit võiksid prantslased teha, aga siin näitasid ameeriklased ikka kõrget taset. Aitäh, nende mõtete ja järelkajad eest kinosaalist Hector Berleosi ooperis troojalased, mida siis sai meie kinodes näha viiendal jaanuaril ja kordusena tegelikult ka saab 14 10. jaanuaril. Aitäh, Erki Pehki, palun, palun. Kuule, et selle nädala esmaspäeval lõppes Tallinnas Bachi-nimeline festival muusikafestival, mida siis peetakse juba teist aastat järjest ning mängitakse ohtralt Johann Sebastian Bachi muusikat, et ka klassikaraadio tegi kolmest kontserdist otseülekande ja mul on hea meel, et klassikaraadio stuudios on nüüd ka üks vabakutseline organist Gustav-Leo Kivirand, kes käis festivali avakontserti kuulamas. Missugust eesmärki Bachi festival täidab? Et minu meelest on põhiline eesmärk pakkuda publikule kõrgetasemelist orelimuusikat. Bachi muusika on selline, üle aegade ulatuv muusika ja Bachi muusikast leiab alati midagi uut, see kõnetab kaasa inimest, muidu ei oleks ju publikut. Vene publik on seda ammu mõistnud ja kui nad tulevad aastavahetusel Eestisse, tahavad nad oma aega sisukalt veeta. Et oletame näiteks, et kui seda ei oleks, seda festivali Nis oleks tegelikult ju kultuure elu palju vaesem, ikkagi need 500 venelased, kes tulevad kuulama, nad lähevad võib-olla kuskile baari või noh, jumal teab kuhu. Et selles suhtes on ikkagi parem, kui nad lähevad kirikusse orelimuusikat kuulama. Gustav-Leo Kivirand, sul õnnestus seda festivali kuulamas käia ka möödunud aastal, mis sinu meelest on tänavuse aastaga nagu muutunud või kuidas on see festival nagu edasi arenenud? Sisulises plaanis oli, ülesehitus on sarnane. Üllatas just see, et kava järgis eelmise aasta ülesehitust, ilmselt rahvas soovib kuulata tuttavaid lugusid ja tänavu esitus oli muidugi tunduvalt küpsem, tundsin, et need esitajad ja interpreedid ja kõik see oli nagu kuidagi selgem, paremini kokku mängitud kui eelmine aasta rohkem läbi mõeldud. Jah, et orkestri puhul koosnes muidugi kogenud mängijatest, paistis, et see koostöö oli väga hea. Ja samuti on mustamäel muidugi ääretult karismaatiline kaasakiskuv, kellel on oma nägemus. Ja tooksin veel esile Mari-Liis Uibot, tema mängis tõelise professionaalina, ta on tohutult edasi arenenud ja parale oliga Kädi plaasi esitus tema laulus oli veenmust ja läbimõeldust. Kirik jäi kõlama, see oli suurepärane. Organistina oskad sa nagu hinnata kõige paremini ehk organiste? Kuidagi Andres Uibo esitus jättis väga hea mulje tõstaks esile eriti kahte koraalieelmängu aplayPa JUMZ härjesu Krist kataloogi numbriga 649 ja lund hanked talletatud katalooginumbriga 657. Ütleme niimoodi, et iga interpreet Ta mängib omamoodi. Kui ma oleks seal mänginud, siis ma oleks muidugi valinud teistsugused registrid, ilmselt teistsuguse lähenemise. Tõenäoliselt ma oleks üldse kuskil mujal mänginud seda avakontserti mitte Niguliste kirikus, mitte noh, jahmitte Nigulistes kätsima. Sõbrakustikate jah, all on mõnikord probleeme akustikaga. Et kas see tuli siis välja ka sellel kontserdil? Mõnes kohas võiks öelda küll, pigem oli just nagu orkestri kokkumängus mõnes kohas. Mul tekkisid väga palju erinevaid mõtteid, oli väga pidulik, muidugi võib olla, et on suur rõõmupüha, kiitus jumalale ja saal oli rahvast täis, kõik Latsutasid pidevalt, siis ma mõtlesin, et, et väga hea, et teda publikut on nii palju. Aga samas, et võiks natukene rohkem ka haritud publikut olla, et mitte iga osa järgi plaksutada. Ma käin kuulamas väga erinevat muusikat, see oli lihtsalt üks ilus kontsert. Teise Tallinna Bachi-nimelise muusikafestivali avakontserdist rääkis organist Gustav-Leo Kivirand. Kaheksandal jaanuaril sai Estonia kontserdisaalis kuulata ühte põnevat kammermuusika kontserti kus astusid Eesti interpreetide ja Eesti Kontserdi korraldatud eliitkontsertide sarjas üles Meie head Eesti muusikud eesotsas siis Peep Lassmann klaveril, Mikk murdre viiulil, Mari-Katrina Suss, samuti viiulil Johanna Vahermägi vioolal ja Henry-David Varema tšello. Ja seda kontserti käis kuulamas leelo kõlar, kes klassikaraadio stuudiosse jõudnud. Tere, tere. Kuidas kontsert Estonia kontserdisaalis teisipäeval läks? See kava oli väga tõsine, raskekaaluline, läbinisti timinaarne ja see nõudis mängijatelt jaga kuulajatelt väga head süvenemist, sisseelamist ja kaasamõtlemist. Kava raskuspunkt kippus olema Alfred niitke klaveri klienteetil. See on väga eriline muusika, väga omapärane külmavärinaid tekitavalt õudne jube sest ta sisaldab kahte surma. Üks on alguses, sõitke ema ema mälestuseks, ta selle kirjutas ja selle kvintetti kirjutamise ajal suriga. Dmitri Šostakovitši terved teos on valdavalt erinevas kaliibris sekundite küüsis mis varieeruvad siis erinevate keelpillide vahel isesugustes värvides. Schleif armastab väga ostinaatseid motiive, enamasti need on klaveril ja need on väga erinevad ja neid on igas osas. Üks teema oma erinevas mõttes on läbi kõikide osade kuulda kohe moderaatos. Esimeses osas algab see kurjakuulutav muusika ja lülitab kuulaja sellesse sisse. See õnnestus väga hästi, eriti hästi oli tabatud teise osa valsi iroonia. Mulle tundus, et neljandas osas oleks võinud olla rohkem kaasaminemist. Tundus niisugust objektiivset olekut, mis seal nagu ei tulnud asjale eriti kasuks. Muidugi tervet seda teost oli väga raske kuulata, et üle elada. Ja arvan, et ega mängija telgi kerge ei olnud. Mulje on sellest muusikast muidugi vapustav. Viiendas osas tundub nagu oleks lahendus, sest klaveril on niisugune väga helge ostinaato, mille taustal teised hakkavad tegutsema. Jällegi need sekundid erinevates kombinatsioonides, isegi pundi tšello seal kohati oli, mida jälgida ja kuulata. Ja mille üle mõtelda. Kava algas Mahleri klaverikvartetiga tegelikult ja see ei olnud väga tüüpiline maaler. Väga romantiline ja natukene riivas oma helikeelelt kas saansi või jupike midagi Soomanlik kooli seal. Minu meelest mängin seda hästi võib-olla veidi kainelt liiga, et oleks võinud selle romantismile rohkem alla anda eriti töötluses laste ennast rohkem nagu edasi kanda selle tormakusega, mis seal on. Ja sellele klaverikvartetile lisandus siis üks osa, mida šnitke sellele kvartetile nagu lisandunud. Vot seal mul tundus, et oleks vaja olnud rohkem meelekindlust esituses. Kuidagi tundus niisugune ebalev olek, et ei olnud päris läbivat joont selgelt olemas. Ja nüüd siis kava teises pooles oli Johannes Brahmsi klaverikvartett ilus muusika ja kõik mängisid hästi oma asja, ka ühistegevuses ei oldud ühel lainel. Mulje jäi selline mulje, et kõik on ju väga head, mängijad valdavad seda materjali täielikult, hakata neid eraldi vaatama, sest seal on kõik nagu nagu väga hästi korras, aga vot mingisugust niisugust ühist olekut ühist kaasaminekut tahaks rohkem. Ma ütleks nii, et aktiivsus asendas intensiivsust. Oldi väga aktiivsed, aga vot kui sügavale minna, ma ei tea. See oli väga hea. Siis ma mõtlesin, et finaalis oli klaver väga diskreetne, aga võib-olla ta oleks võinud konkreetsem olla, sest et keelpillid jäid natukene toeta. Kuigi seal oli väga palju head ja, ja seda oli mõnus kuulata, nii et nagu ei ole ilus praegu siin niimoodi norida, aga ikkagi jäi nagu midagi kripeldama seal ei olnud lausa tunda nüüd mingisuguseid lahkarvamusi, mitte sugugi. Vot niisugune sügavuti sisse minek sellesse muusikasse ühiselt ühtemoodi seda oleks nagu rohkem tahtnud. Muidugi, kui kokkuvõttes tervet kava iseloomustada, siis oli see ikkagi väga-väga suur. Väärikas jaa, soliidne ettevõtmine. Rahvast oli hästi, mis kammerkontserdi kohta väga tore. Et selles mõttes niisugusi raskeid kavu võib ka rahvale täiesti pakkuda. Sest et juba selle kava peale vaadates tekitas kohe äärmiselt suurt huvi. Ja see huvi ei pettunud. Kas sellest ansamblist tahaksite tuua kedagi eraldi mängijatest esile? Eraldi ei ole nagu põhjust esile tuua, just vastupidi ei tahaks nii-nii väga eraldi nendest rääkida. Nad on ju kõik head mängijad ja siin ja seal igaüks paistis millegagi väga kenasti silma. Lihtsalt mis ma siin rääkisin, et kus oleks võinud olla natuke rohkem klaverit või oleks võinud olla rohkem kandvust. Aga üldiselt ma leian, et just selles oligi selle asja iva, et niisuguses ansamblis ei ole vaja nii palju olla eraldi kui just väga ühiselt mõtlev, ühiselt tunnetatav just peamiselt see erinev tunnetuse skaala, see torkas siiski kõrva mitte nii väga teravalt, aga kuidas kellelegi, minule küll? Aitäh leelo kõlar nende muljete eest sellest teisipäevasest kontserdist, kus Estonia kontserdisaalis esinesid Peep Lassmann, Henry-David Varema, Mick murde, Mari-Katrina Suss ja Johanna Vahermägi Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Läinud aasta 24. detsembril suri 70 kuueaastaselt tuntud briti helilooja, pianist ja džässmuusik Vitžak Rodney Bennett, kes oli kõige laialdasemalt tuntud kui filmimuusika autor. Lei muusika sellistele kuulsatele filmidele nagu mõrv Ida-Ekspressis ning neli pulma ja üks matus. Oli aeg, kus Deutsche Rodney Bennett oli kuulsa prantslase per Puleesi väheseid õpilasi nimelt ajal, mil ta kirjutas pühendunult seeria tehnikas muusikat. Läti sulest pärinevad kolm sümfooniat, kaks balletti ja arvukalt instrumentaalkontserte. Kuid seal roni pellet sündiscentis ja Sai haridusel Londoni kuninglikus muusikaakadeemias homorpheugozzani ja Lennox pöökley käe all. Ta oli ka andekas pianist, kes mängis kuuekümnendatel aastatel kõige keerukamaid partiisid tolleaegsest, nüüdismuusikast. Ja Bennett ei olnud veel 20 aastanegi, kui ta tõi Inglismaa esiettekandele Puleesi klaverisonaadi ja Benneti enda klaverisonaadi oli selleks ajaks välja andnud universaali kirjastus. Rajal mängis ta džässi ja esines klubides. 18 aastaselt oli Bennet kirjutanud juba kolm keelpillikvartett, teen ja asus ka tööle oma esimese dokumentaalfilmimuusika kallale. Oluliseks pidepunktiks Benneti muusikuteel oli ka Tarmsastati suvekool ja beer. Puleesi pidas Bennet oma suureks mõjutajaks, kuigi nende vaated muusikast tihti ei klappinud. Oma elu viimased 30 aastat elas Richard Rodney Bennett New Yorgis, kaotamata seejuures sidet inglise muusikaeluga. Pellet oli väljapaistev džässpianist ja suitsuse hääletämbriga laulja erinevates džässklubides. Ta ütles, et oma džässmuusikateadmised sai ta valdavalt plaate kuulates ja laulmist hakkas ta katsetama kuulsa laulja märjal Montgomery soovitusel. Viimastel eluaastatel ei tundnud Bennet erilist huvi nüüdismuusika vastu. Ta on öelnud ka, et teda ei huvitanud enam viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel kirjutatud muusika ei Puleesi ei kellegi teise ega ka tema enda teosed sest ta tundis, et on sellest muusikast välja kasvanud. Teda huvitas hoopis kunstinäitustel käimine. Peleti kirjastaja kyll rohkem on öelnud, et ta oli väga mitmekülgne artist, kes kirjutas nii džässistandardeid, seeria, tehnikas, muusikat ja ka kõike seda, mis jääb nende kahe äärmuse vahele. Oma filmimuusikatööde eest Don Bennett olnud kahel korral Oscari nominent. Säärest saime rätla andis teada, et ta ei kavatse pikendada oma lepingut Berliini Filharmoonikute peadirigendi ametis. Hetkel kehtib tema leping aastani 2018. Rätla ütleb, et aastaks 2018 on ta Berliini Filharmoonikute ees veetnud 16 aastat oma elust ja et enne seda oli ta 18 aastat köömingamis sümfooniaorkestri dirigent. Ta ütleb, et on selleks ajaks 64 aastane ja arvab, et siis oleks kellelgi teisel aeg peadirigenditööd Berliinis tegema hakata. Zaiwald ütleb, tegu ei ole muidugi kerge otsusega, ta ütleb, et armastab Berliini Filharmoonikute väga ja seepärast sooviski oma otsuse teatavaks teha varakult, et anda orkestrile võimalikult kaua aega uue peadirigendi otsimiseks. Kestri mänedzher Martin Hoffman ütles, et orkestrile on see muidugi väga kurb uudis sest sor Shannen Ratlon seisnud hea selle eest, et Berliini Filharmoonikute tuntakse maailmas kui Berliini kõige tähtsamaid kultuurisaadikuid. BBC raadiot kolm plaanib käesoleval aastal teha ülekanded kõikidest maakleri, Verdi ja Brittany ooperitest sest Wagneri ja Verdi sünnist möödub tänavu 200 aastat diaBritteni sünnist 100 aastat. Kokku kulub kõikide nende ülekannete peale 140 tundi eetriaega. Ülekandeid tehakse kuulsatest ooperimajadest, nagu Metropolitan Opera, Londoni Kuningliku ooperimaja, Inglise rahvusooper, Viini riigiooper ja Milano La Scala ooperimaja. Samuti on eetris mitmesugused Verdi, Wagneri ja Britteni loomingut analüüsivad raadiosaated. Verdi saadetega tehti BBC algust juba kuuendal jaanuaril ja sellega algas ka Verdi kuu, mille jooksul kantakse raadios läbis Verdi ooperit. Esimene Britteni. Ooper on BBC raadio kolme eetris aga 26. jaanuaril. Teoseks on billi paat ja Wagneri Parcifalganud antakse üle teisel märtsil. Jonas Kaufmann iga peaosas. Ja nüüd lühiuudiseid hiina viiuldaja Venn vei sõlmis hiljuti lepingu plaadifirmaga deka ja andis välja omanimelise debüütalbumi. Hiinas oli antud pressiteate andmetel on tegu esimese hiinlannast viiuldajaga kestekaga plaadilepingu on sõlminud ja seega astub ta ühte ritta kuulsate viiuldajatega nagu ja niin Jansen, Nicola bene Teddy ja Julia Fischer. 14. jaanuaril tähistab seitsmekümnendat juubelisünnipäeva dirigent maris Jansons ja teeb seda oli veeemmesseani Durangalilosümfooniaga, mida ta juhatab oma sünnipäeva nädalal kaks korda Münchenis ja ühel korral Pariisis. Dirigent Riccardo Muti on aga gripiviiruselainel ja seepärast oli ta sunnitud ära jätma oma kontserdid Chicago Sümfooniaorkestriga. Samas loodab ta siiski osa võtta orkestri aasia kontsertturneed, mis algab 25. jaanuaril. Ooperimaailma glamuurne abielupaar Angeles Giorgio dollania andsid teada, et plaanivad oma abielu lahutada. Nad kohtusid 1994. aastal, mil osalesid mõlemad Kopenhaageni poeemi produktsioonis ja abiellute kaks aastat hiljem. Mõlemad Saaremaailma superstaarid on tuntud oma impulsiivset käitumislaadi ja esinemiste ära jätta. Mille poolest lahutusest on juttu tulnud varemgi, aga nüüd tundub olevat asi lõplik. Saksa pealistlars Vogt määratajaga Hannoveri muusikakõrgkooli professoriks. Ta võttis selle ametiposti üle oma viimaselt õpetajalt ja mõttekaaslaselt Karl Hans kemmerolingilt, kes oli Hannoveris pikka aega professoriks. Karl Hans kemmerling suri läinud aasta juunis 82 aastaselt. Ja lõpetuseks muusikauudiseid Lätist. Detsembris tähistas Läti rahvusballett piduliku balletigalaga üheksakümnendat aastapäeva. Rahvusballeti näol on tegemist ainsa sellelaadse balletitrupp iga Lätis. Läti rahvuslik balletikool on aga kõik need aastakümned olnud väga tihedalt seotud vene klassikalise balletikooliga, millest pärinevaid teadmisi on Lätis põlvest põlve edasi kantud. Lätist on esile kerkinud selliseid rahvusvaheliselt tunnustatud balletiartiste nagu maris Liepaja Aleksander Kodonov. Kambris toimunud balletikalal võis näha nii läti balletiartiste kui ka väliskülalisi ja publikuni toodi fragmente lavastustest, mis tähistavad kõige säravamaid hetki Läti Rahvusliku balleti ajaloos. Karel Mark Jackson asus esimesel jaanuaril ootamatult tagasi Läti riikliku sümfooniaorkestri muusikadirektori ametikohalt nimelt süüdistama partalleti Kultuuriministeeriumit, kes taganes lubadusest tõsta orkestrantide palka. Karel Mark Jackson väidab, et tema kui dirigent ei suuda enam Läti sümfooniaorkestri orkestrantide motiveerida sest nende palk on väga armetu. Dirigent Don varasematel aegadel olnud ametis näiteks Rootsis koni orkestri juures ja ta on abielus Läti lauljanna Elina garanžaga. Läti riikliku sümfooniaorkestriga on Karel Mark Jackson teinud aga koostööd viimased 13 aastat ja orkestri peadirigent oli ta alates aastast 2009. Et viimastel aastatel on Läti riiklik sümfooniaorkester teinud läbi suure arengu ja muutunud Baltikumi parimaks sümfooniaorkestriga. Läti raadio on aga taastanud oma bigbändi nimelt üheksandal detsember prille. Läinud aastal andis Läti raadio bigbänd kontserdi Riia kongressi majas, solistiks oli Ameerika džässlaulja kurt elling. Kontsert toimus festivali Riia rütmid raames. Esimene Läti raadio nime kandev džässansambel rajati aastal 1966 ja tol ajal kandis nime Läti televisiooni ja raadio kerge ning džässmuusikaorkester. 1992. aastal hakati orkestrit kutsuma Läti raadio bigbändiks. Kahjuks see ainus professionaalne džässorkester Lätis suleti aga 1966. aastal. Nüüd on aga Läti raadio bigbänd pärast 16 aastast pausi taas ellu kutsutud ja hetkel tegutsetakse projektipõhiselt. Orkestri krooniks on tunnustatud helilooja ja pianist Raimonds Pauls. Aasta 2013 on kuulutatud Kultuuriministeeriumi poolt kultuuripärandi aastaks ja mis oleks toredam kui aasta alguses rääkida meie ühest olulisemast pärandist ehk Eesti pärimusmuusikast, aga mitte nii otseselt, aga selle kandiga seotud ühest toredast ettevõtmisest. Ehk siis teeme tutvust Estonian fook ookest väga, mis ongi inglisekeelne pealkiri rahvamuusikaorkestrile või rahvamuusikute orkestrile, mis alles väga värske ettevõtmine ja mida veab eest Tuulikki partasic. Ma olen palunud siia sellisesse interaktiivsesse vestlusringi neli pärimusmuusikut ja meil on Ühendus Tuulikki partocikiga, tere. Tere. Meil on siin stuudios Merike paberiks. Kõik löödi ja Eesti torupillimängija. Tere. Meil on siin stuudios Mihkel Roolaid, kes õpib laulmist Eesti muusika- ja teatriakadeemia pärimusmuusikaosakonnast ja meil on Tartu stuudiost Kaisa Nõges harfimängija, kes õpib ka Viljandi kultuuriakadeemias. Tere, Kaisa. Aga kogu selle ettevõtmise ehk Estonian Fogookestra eestvedaja on Tuulikki partusi, kes tegutseb nii Eestis kui Rootsis, on muusik ja pedagoog ja õpetab akordionit tuulidki partusike. Miks te kutsusite ellu sellise ettevõtmise nagu Estonian fookookestra? See valmis juba kaks aastat tagasi, kui see projekt alguse sai, maja osalesime EMTA tudengitega Viljandis, meie esimesel ühisel projektinädalal, Viljandi pärimusmuusikutega ja siis ma lihtsalt ühel hetkel taipasin, et nüüd on nendele tudengitele, kes Eestis pärimusmuusikat õppivad tarvis sonist ühte ühist, suurt projekti. Et see tuleks neile kasuks, kui õppetöö toimuks mingil perioodil koos. Ja kuna mul on endal suures parim suusk orkestris mängimise kogemus Stockholmis, siis osalemine sellises orkestrisse viib edasi tolerantsust muusikas ja inimesena ja tugevdab tudengite identiteeti muusikuna. Ja kuna Eesti on nii väike riik ja meil on ainult praegu, on vist 35 ligi 40 välismaal õppivate tudengitega koos pärimusmuusikut, kes õpivad seda eriala Eestis, et miks siis mitte panna nad kokku, ühendada jõud ja ka midagi positiivset, mis annab kõigile sellise positiivse tunda ja samas Eesti pärimusmuusikale muusikale üldse laiemat kõlapinda sellele muusikale, mida tudengid mängivad, et nad saavad sellise positiivse kogemuse. Kuidas orkester koos käib, meil on siin stuudios ju mängijad ise sellest orkestrist, et kas see on projektipõhine, on see sellise ühe esinemise põhine kooskäimine, kes on juhendajad? Palun, Merike. Aga me saame kokku aasta jooksul kolm-neli korda ja üldjuhul õppeperioodil on see siis sellisel kindlal ajal nagu projektinädalal, mis siis muusikaakadeemias toimub ja ma tean, et Viljandis mingil määral ka, ehk siis on selline vaba nädal, kus õpilased saavad tegeleda mingite kindlate projektidega ja pärimusmuusikutel on selleks siis orkester ja me saame kokku Viljandis yldjuhul, teeme nädal aega proovi. Juhendaja lisaks on üldjuhul tuulgi ise, et Joonas saab käia ainult esinemistel. Et tema on meil väga hõivatud inimene, millised on olnud kogemused? Kaisa kogemused on olnud väga põnevad olla harfimängijana orkestris üksinda, siis mõnikord on väga eriline tunne. Aga mõnikord samas oleks hädasti vaja, et oleks kaasharfimängija, kellega arutada ja lahendada mingisuguseid tehnilisi või muusikaliselt ilusaid kunstilisi kohti. Ja oleks hea, kui saaks nõu küsida oma pillimängijalt. Aga see on andnud väga toredad kogemuse ja julgust juurde. Tundub, et et siin on siis kaasatud kõikvõimalikud eesti pärimusmuusikat õppivad tudengid, kui palju teid kokku on? Päris palju üle. Mihkel, sa oled õppinud laulmist, et kuidas laul ja saab osaleda orkestrist. Lihtsalt laulabki, aga asetamine pillidega, see on selline üsna peen töö, aga muidu on noh, nagu ikka, laulab, et võtab kätte ja kõlava laulugrupp selles mõttes, et ma ei ole üksinda, seal. Me oleme ikka grupis, Tallinna lauljaid on muidu on viis, aga nüüd vist on neli neli kuni viis. Aga tulidki, kuidas te olete lahendanud selle iga mängija siiski saab nagu panustada, et see ei ole selline lihtsalt tühise viisi joru veeretamine, vaid et sellel on ka mingisugune niukene formaat. No teeme tööd pilligruppidega niimoodi, et keegi ei pääse sellest, et ta mingil hetkel peab üksi mängima seda, mida ta seal orkestris mängib. Sellist olukorda, et nagu pugeda kuhugi peitu, et ma nüüd olen suures orkestris, et mis ma siin ikka tõmban paar nooti, et nad ei ole oluliselt sellest ei olegi ette tundmatusse, kuna me tegelema päris palju sellega, et mis on stiil nii rütmiliselt kui meloodiliselt, kuidas meloodia näiteks peaks kõlama, et kõigil oleks ühine arusaam, mis tähendab, et tihti tuleb ette, et näiteks flöödigrupp mängib ette piimlitele või vastupidi või lõõtsad mängivad tervele orkestrile, siis me püüame neid jäljendada, et seal on nagu see pärimusmuusikamoment on väga tugevalt sees, jäljendamise momente. Mida te esitate, Merike, me esitame Eesti pärimusmuusika seadeid, et see ei ole päris puhas muusikat, sinna lisatud väga palju uut ja huvitavat ka muudest muusikastiilidest, et need on ikkagi seaded ja isegi mõne loo puhul võiks öelda töötlused. Et selline tantsufunktsioon nii mõnelgi loolisi kaob ära või selline traditsiooniline funktsioon, mis tal on, siis algupäraselt on, et sellised pärimusmuusika seaded Kui palju te ise sate mängijatena kaasa lüüa just selle seade kujundamisel? Nii palju, kui ise tahame, kes Ki kaasa lööb, häält tõstab, siis seega kaasa lööv kaisa. No mingil määral mõnes loos on noodid täpselt ette antud ja kui kokku mängida, siis tundub, et selline lahendus toimib, siis nii see ka jääb, aga, aga kindlasti on alati Joonas jätnud ka võimaluse, et kui tundub, et tema pakutud lahendus ei toimi hästi või ei ole sellel pillil rühmale sobilik või mugav siis otsitakse uusi lahendusi. Ja siin saab iga nagu välja pakkuda oma idee, et see on väga tore. Milliseid instrumente seal orkestris kõige enam on ja milliseid pillitüübid üldse on esindatud? Seal on momendil kõige rohkem riiuleid on väga tore, alati ei ole, nii et tuleb nii palju viiuldajaid õppima, aga päris suur on kaks Lõõnestide torupilli flöödimängijad mängivad tavaliselt torupilliga nende sektsioon ja siis järgmine on lõõtsad. Praegu kolm parimat lõõtsamängijat õppimas, lõõtsasid on kokku neli. Sa praegu ja kitarrid mandoliinid on umbes samas suuruses, siis on Kaisa üksi harfiga siis on kandlaid kandlaid suuri kandes, praegu ma ei ole kasutanud orkestris, aga ühes loos näiteks mängivad viiuldajad kannelt ja paar teiste Bild mängijat kuuekeelset kannelt siis lauljad, nagu Mihkel ütles, neli on nüüd sellel poolaastal ja üks bassimängija ja kaks löökriistamängijat ja kaks akordionimängijat, et riiulid on jah kõige suurem ja siis vahepeal üks laulja mängib tšellot ka, et me kasutame inimeste erinevad võimalused. Kui nad valdavad mitut pilli, siis siis nad saavad ka neid pille seal orkestris mängida. Kuidas tundub, et mis eesmärk sellel orkestri just nagu eesti rahvamuusika seisukohalt on ja milliseid eesmärgid selles vallas olete endale seadnud, et kuidas võiks edendada või siis teadvustada või siis populariseerida eesti rahvamuusikat, olete te sellele üldse mõelnud? Ma ei ütleks, et ta nagu peaks üldse populariseerima Eesti rahva pärimusmuusikat, aga üks suur asi, mis minu jaoks on oluline, kui selle projekti puhul on see, et kui me seni oleme väga kiivalt hoidnud oma traditsioonis kinnistlast selles natukesest, Pedame arhiividest, leiame seda küll, tuleb kogu aeg rohkem ja rohkem ja oleme väga püüdnud jäljendada vanade pillimeeste mängustiili sisse, see projekt on täitsa risti vastupidi, kohati sellele, kuigi Me harjutust otseselt täiendame 11 ja kõike seda teeme, aga see muusikaline lõpptulemus et ei ole ainult sarves olla kiivalt kinni sellest traditsioonist võib ka väljuda piirides. Sest et see, kui nendest piiridest väljuda, sest see toob meid nagu tagasi selle traditsiooni juurde vähemalt minul endal on selline kogemust, hakkame veelgi selgemalt nägema, seda lihtsalt traditsioon, siis on. Mis siis just Eestit iseloomustab, mis meil on olnud, et mitte võta seda nendest piiridest väljuda vaid need kõik on võimalik teadlikult teha. Mida teie mängijatena olete kõige rohkem sealt nagu saanud uut teada ja kogeda muusikat. Minu jaoks on üleüldse koosmäng, et tegelikult oli päris raske saavutada seda, et orkester tunneks ennast kui üks et seal on ikkagi väga tugevad isiksused ja kui üldse pärimusmuusika on pigem selline, no mängu teema siis see orkester oli, ma arvan, kõigile väga uus kogemus ja minu jaoks kuigi ma mängin bändis mul raskusi koostöö tegemiseks, aga lihtsalt need saavutada selline ühine tunnetus, ühine hingamine, et see on, ma arvan, kõige suurem asi, mis meil nüüd siis on nagu pärast seda kahte tööaastat. Minu jaoks oli see kõige suurem. Lisaks siin on väga põnev näha neid seadeid ka noodikirjas, et kui kuuled lugu tervikuna, siis ei saagi aru, et mismoodi see on üles ehitatud, aga siin on täpselt selline õppimise moment, et sa näed ja kuuled proovides, mis partiisid teised mängivad ja ja eraldi jäänud partiid näita välja, mis sellest lõpuks tulema hakkab, aga siis üllatus-üllatus, kui kõik kokku mängivad, on täiesti uus, uus ja huvitav lugu. Ja minu jaoks on põnev olnud näha, kuidas pikk muusika rokkmuusika elemente kasutatakse, mismoodi see rahvamuusikapillidel sünnib ja kõlab. Kas teie meelest võiks see ettevõtmine ulatuda nagu kaugemale kui ainult nagu tudengite sellisest koos mänguprojektist, et kui jätkusuutlik see on? No midagi nii palju, kui seda oma nii palju ise teeme, tõlki. Mina nagu selles vormis, nagu see projekt praegu töötab, selles vormis olen ise planeerimisega lõpetada sügisel, kui Eesti Kontsert korraldab meile Turmeesti kontserdimajandust sellepärast, et mingil hetkel nagu asi ammendub selles vormis, siis peabki seda edasi tegema, võib-olla siis juba koolidest väljaspool aga momendil, et üldse saada majanduslikku toetust nii suurele projektile, nüüd ma olen organiseerimas Rootsi turneed ja siis me läheme stuudiosse, selle käigus lindistame, anname välja plaadi sügiseks. Et seda on võib-olla keeruline teostada ilma koolide toeta, et me oleme ikkagi saanud kasutada Viljandisse tehnikute abi, prooviruume ja MK samamoodi, me oleme saanud tuge nagu juba läbi selle, et siis peaks lihtsalt mõtlema, et kuidas teostada ja kes rahastab, sest et on ka käinud siin skandinaavia Araabiamaades läbi selline mõte, kus need orkestrid on rohkemgi koolide juures Soomes ja Rootsis. Et miks mitte teha professionaalne pärimusmuusikute orkester, nagu näiteks Lõuna-Euroopas Haanjas näiteks on olemas sellist ja ma tean mujalgi. Aga me ei ole jõudnud kaugemale veel aruteludes, eks aeg annab arutust, ta näitab, et kõigepealt võtame ette rootsi tuuri ja esineme väga prominent, sest saalis Stockholmi kesklinnas Eesti vabariigi 95. aasta pidustustel, mis siis Eestis saatkond Stockholmis korraldab, nad soovisid, et me teeksime terve kontserdi nende külalistele, mis meil on väga suur au. Ja siis me läheme stuudiosse, lindistame, oleme UVA pärimusmuusika festivalil. Siis esineme pärimusmuusika aida viiendal juubelil Viljandis ja siis teeme oma Eestiga kontserdituuri ära ja siis alles vaatama, mis asjast edasi saab. Aga see kõik näitab, et huvi Eesti pärimusmuusika vastu on ka mujal maailmas täiesti olemas, on seni. Absoluutselt absoluutselt kindlalt, et meil rootsituudi käigus korraldame veel tantsuõhtu, mis on avatud kõigile Stockholmi linnast minule üldse rootslastele pärimusmuusika laval stallet ja on tekitanud juba elevust, et tulevad sellised pillid nagu eesti lõõts, mida kuskil mujal ei ole või eesti torupill tekitab alati väga elevust ja kui panna enda peal, saabki mängida tantsumuusikat, et seda teeme meie, seda näiteks Rootsis ei teenimiseks. Et see loomulikult äratab elevust huvist. No see on tore, et me saame oma juuri näidata ka mujal, aga teie mängijatena, kui see projekt nüüd peakski siis jõudma nagu professionaalse rahvamuusikaorkestri nii kunagi tulevikus, kas teie oleksite liikmed, oleksite te sellega kaasas? Mina isiklikult. Ma arvan, et ma oleksin ja Kaisa, miks mitte? Hoiame teile pöialt ja loodame kõige paremat ja aitäh, et selline tore ettevõtmine on ellu kutsutud ja ma arvan, et Eesti pärimusmuusikale muusikutel kui ka kuulajatele on see väga tore ja tänuväärt. Estonian Fokookestrast rääkisid idee ellukutsuja Tuulikki partosik Merike paberit, Kaisa Nõges ja Mihkel Roolaid. Head kuulajad, selline oli 12. jaanuari heligaa saade. Saatele tegid kaastööd nelevastenfelt Erki Pehk, Gustav-Leo Kivirand ja Leelo Kõlar. Saate toimetas Annika Kuuda ja mängis kokku operaator Helle Paas. Aitäh kuulamast. Sülgaja.