Algab saade pianist Erna saarest. Klassikaraadiokülaline on täna pianist Erna Saar. Tere tulemast. Tervist. Teie elu oli 89. eluaastal tall muusikaliselt väga rikas. Rääkigem sellest ja vaadakem tänaga nendesse kaugetesse aegadesse, mida te olete nimetanud oma elu kuldseteks aastateks. 1934 kuni 44. Mill õppisite elasite Tartus ja puutusite kokku kordsete isiksuste ka meie kultuuriloos. Alustagem lähiminevikus. Eesti klaveriõpetajate ühing määras 28. oktoobril 2012 pikaajalise silmapaistva pedagoogilise tegevuse eest Bruno Luki nimelise klaveriõpetaja preemia laureaadiks Erna Saare. Ja te olite tõesti pikki aastaid seotud Bruno Lucyga lõpetasite Tallinna riiklikus konservatooriumis Bruno Luki klaveri zip, töötasite pikka aega tema assistendina klaverikateedri õppejõuna üldklaveri õppejõuna. Räkid, palun sellest. Ma olin tema õpilane juba 39. aastal Tartus. Meil läks klaveriõpetaja Teele prosse Saksamaale ja tema asemel tuli Bruno lukk üheks aastaks ja tal oli seal 15 õpilast. Sinna kuulus krossis hilja valm. Tookord nelja räidelt. Eugen Kelder, allidod, minajaam, mitmed teised kokku 15 õpilast. See kestis ainult aasta, siis ta elas pool nädalat Tartus ja pool nädalat Tallinnas, tal olid oma õpilased siin, Tallinnas ka. Ja temaga kohtasin pärast sõda, siis ma juba astusin konservatooriumi. Vahepeal ma olin Tartu muusikakoolis, ma loen ette, võib-olla selle arhiivitunnistuse Kulama Tartus õppisin ärna saare õppis Tartu kõrgemas muusikakoolis seitsmendast septembrist 34 kuni 15. märtsini 44 jõutis solisti harus kõrgemal kursuse kolmanda astmesse, kus töötanud aastahindega väga hea, aga ei lõpetanud. Vot niisiis tuli sõda ja siis 45. ma läksin kohe konservatooriumi eksamitele. Tol ajal Tartus õppisin, ma ei saanud lõpetada sõja tõttu, aga ma õppisin hirm Carcaudri juures minuga koos tuulik Audru, Tallinna ja ma oleks jäänud tema õpilaseks. Aga nad otsustasid Bruno Luki ka, et ma lähen Luki juurde, kuna ma juba olnud seal. No ja siis ma olin neli aastat väärati teisele kursusele, sest Tartu puhul oli väga tugeva tasemega ja muidugi ma oleks hea meelega tahtnud rohkem õppida kui neli aastat. Ja Mul oli valida, kas minna tööle Tartu või Tallinnaga. Professor Bruno lukk tahtis, et ma jääksin tema assistendiks. Ja siis ma ütlesin Oma õpilased ja professor luugiga, me olime sõbrad 50 aastat. Meil oli väga hea kontakt eluaegne. Pärast võõransi surma minu abikaasa surma iga nädal ma käisin tema juures plaate kuulamas. Jaa, vestma ja mängimas. Nii et see elu läks nagu siis Tallinnas kuni Bruno surmani ja nüüd edasi elan ma siin, eks. Aga, ja teil on säilinud siiamaale väga hea kontakt meie pianistidega ja teiste klaveriõpetajatega ja see austusväärne laureaadi tiitel. Tell räägib ise enda eest. Reaalse tiitel on ükskõik, kas see on või ole, mängin ma niikuinii ja endist õpilast läbi eluaeg. Armastan noori pianisti, mul on, Mihkel Poll on minu väga hea sõber juba üle 10 aasta. Kes käib mulle vahel mängimas, kuulan tema esinemise alati. Tema õpetaja kutsub Ivari, Ilja kutsub mind kuulama. Kui ta läheb konkurssidel siis minu juures lõpetas Anto Nahkur, oli mu viimane õpilane, kes on ka väga väljapaistev tänapäeva noor pianist tema Ameerikast. Ja kui ta siin käib, siis me alati kohtume ja seal olles ta mulle helistab. Samuti on jäänud mul Olerieldsuga väga head kontaktid, kui ta tuleb külla, mängime neljal käel. Ta tahtis peenikest siks, algas õpinud, tähendab nii üks kui teine Tartu dirigent Lauri Sirp samuti, kes väga hästi mängib. Ta lõpetas viiega, nimelt mängis Šostakovitši prelüüd ja fuuga. Ja kõiki peaste Tobiase sanatiin Amsi. Nii et haruldane poiss. Ja siis on veel seal heliloojad. Arvo Pärt oli lühikest aega ja tema mängis nii hiilgavalt, et temaga me tund ei teinud, mängisime ainult neljal käel, tema tuli tundi, nii et noodid olid tal kaelas ja hakkame täna seda või teist mängima. Eksam oli, siis oli muidugi häda käes. Ja siis on mul veel ka human see helilooja, kes ka väga hästi mängis. Ja siis on mul see orelimängija, Maris oi kivi. Tema mängis age ilustega klaverid. Samuti on Anu Tali peale mu eri klaveri. Mul olid need väga toredalt heliloojad, dirigendid ja muusikateadlased. Ja nendega koos olete te siiamaale harrastanud salongi musitseerimist? Seda mulle meeldib. Kõige rohkem elaksin Schopenialisti ajal seal. Minu meelest see on kõige ilusam. No omal ajal taheti mind leipzigi konservatooriumi muusikakoolist, meid oli kolm väljavalitud, mina hilja kolm ja Raimond Raimond oli taprogramme, mängisime siis viimase kontserdi vanemate õpilaste kontsert, räimot mängis ta kääniini. Mängija ja mina mängisin praam tsentri variatsioonid ja hiljem mängis Hispaania rapsoodiat. Ja minul oli siis ema ja isa poolt luba sõita. Teised veel ei olnud kindlad, aga siis tuli sõda ja kõik jäi ära. Sel juhul ma arvan, et ma oleks olnud kontserdil mängijad kontsertlaual. Aga ega ma eriti selliste juunistanudki. Ma tahtsin lihtsalt mängida klaverit, aga mitte mingisugust väljapaistvat kohta saada seda ma pole tahtnud. Ma olen praegu väga õnnelik, et see kõik on nii läinud. Tõesti, Ma oleks arvatavasti kas surma saan seal või abielus sakslasega. Ja sinna tööle. Möödunud suvel oli teil aga hiilgav võimalus salongi musitseerimiseks, kui Mart Sanderi galeriis esitati teie abiga osa Johannes võõra tõid, see oli mälestusnööri. Mina tahtsin seda teha ja valisin Sanderi galerii, sest see on südalinnas ja niisugune väike, väga intiimne. Ja ma ütlesin mardile, et tingimata peab seal klaver olema, sest võõrans oli kunstnik, kes armastas muusikat üle kõige. Sest muidu ma ei oleks üldse temaga abiellunud kisest, tema kavatses mitte abielluda, aga kui ta klaverimäng oli mitmel korral kuulnud, siis ta küsis, kas ma ei tahaks mu naiseks saada. Nõnda siis lõpuks abiellusin, kuigi endal ei olnud erilist soovist, ma olin juba ükskord lahku läinud ja muusikuga abielus olnud sinna galeriis, Mart muretses klaveri. Ja siis ma hakkasin mängimas käima seal tihtipeale ja võtsin külalisraamatu kaasa sinna väga ilusaid märkusi tehtud, mitte ainult ilusast näitusest, vaid paljud kiitsid minu mängule ka. Enda ja ühesõnaga see oli ka väga ilus aeg, väga ilus aeg ja mul on hea meel, et see sai tehtud ja et Mart Sander nei lahti oli ja seda galeriid siis mulle laenas. Seal näitusel olid eksponeeritud siis need võõrandunud teosed, mis olid teil kodus ja need kodused teosed ja millega kooste olite võõrahansule klaverit mänginud ja ei pea. Tema oli inimene, kes kuulas meelega ja ütles, olete õigeid märkusi, nii et ilma muusikata üldse nagu minagi, ütleme ka elu üldse ei saakski eksisteerida ilma muusikata, ilma maalikunsti ta on veel võimalik, aga ilma muusikata ei oleks. No kujutage ette, kui kõikseks ära ühtegi, aga mul ei oleks ühtegi ooperit, ei olegi. Linnulaulu ka ei oleks üldse, muusikas on ju ka muusika kõige ilusam muusika kõik, eks ära. Nii et siis ma seal mängisin, mida ma oskasin, ainult, et et see klaver ei olnud kõige parem, ütleme selles mõttes, et ta ei ole kontsert. Aga, aga see on salong, sinna ei ole nagu üldse vajalik, teist, see sobib sinna suurepäraselt. Nüüd ma käisin seal jälle mängimas, oli valli pakatkina. Tema kutsus mind kohe, sest tema on oma töid teinud minu klaverimängu järgi on väga mitmeid ja mida siis nüüd mängisin juba seal rohkem sain juba natuke, vahepeal harjuta äikesinga listi lapsoodiad, katkendid ja mängisin Schubert listi varjupaika. Ja Schuberti eksprompt, kriigi muusikat, Eduard Oja oma õpetaja vaikivad, meeleolud sai palju kordi mängitud. Aga võõra Hansu näituse ajal käisite te praktiliselt igal päeval seal musitseerimas, iga päev ei käinud. Aga mitmenda nädala jooksul? No ma olin seal tihti kella kahe ja nelja paiku just jah, et kella kuueni või BNS lahti. Ainult oli kahju jah, et mõned tulid ja kirjutasid, et käisime ja ei olnud need kõik hakkasidki ootama ja ma leian, et näitused üldse sobivad muusikaga kokku viia, kui näitust vaadata. Ta muusika täiendab, inimene vaatab pildi ära, ta tahab istuda ja natukene mõtelda. Ja kui siis keegi mängib klaverit ja pakub veel midagi kõrvale kaasa küpsiseid ja šokolaadi ja vahetevahel ka veini, võib teine meeleolu tekib. Et kas teie seal musitseerides läksite ka ajas tagasi? Hoiti, et mulle ükspäev või kahel korral ma pean ütlema, ma ei ole tükil elu nii hästi mänginud ja ma ei saanudki tõuste kõik, ma mängisin siis juba peast ja inimesed ei läinud ära, istusid ja kuulasid, ütlesite, olete imeinimene, eks, härra ütles, millal te jälle mängite? Et nii, et see oli üks õnnestunud päev, need olid paar päeva alguses, esimesel päeval ma mängisin mõnda asja halvemini saanud selle klaveriga nii kontakti väga. Aga nüüd ma juba olen sellega harjunud ja, aga räägime nüüd neist Tartu aastaist. Tartu kui ülikoolilinn on alati olnud vaimu ja kultuurielu keskpunkt ja siin on elanud, õppinud, töötanud meie kõige silmapaistvamad heliloojad, kunstnikud, muusikategelased, kultuuritegelased. Siit on alguse saanud üldlaulupeod, esimesed sümfooniakontserdid ja esimesed helilooja autorikontserdid ka. Samuti kui nüüd rääkida, siin on esimene ooper ka olnud Lemba, Lembitu tütar ja palju muud. Nii kujunes ka Tartu kõrgem muusikakool hiljem 20.-te aastate alguses muusikaelu silmapaistvaks kooliks kõrvuti kunstikool Pallas ega. Ja ka Tartu gümnaasiumid said oma kuulsuse ja tunnustuse eriliste mitmekülgselt arenenud õppejõududega, kes ka töötasid näiteks ülikoolis. Minu kool oli Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasium selle kõrval Treffneri Gümnaasiumi. Tol ajal olid koolid eraldi tüdrukutele ja poistele. Esimeses koolis näiteks Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi missioon, praegune Miina härma kool. Puutusin kokku Bent Nurme Kunnuga kellega ka mul oli tema surmani väga hea kontakt. Ta andis ladina keelt, kes oli ka muusika austaja ja lõpuks ta käis meil külas, võre tundis, käisime suvilas. Seal koolis käis ka Miina härma kuulama, samas mina selles koolis juhatasin, koori, esinesin solistina, saatsin pidudel lauljaid, need, kui algas, tantsis, ma läksin koju, ma olin väsinud. Ma tegin seal kõike seal, kui ma lõpetasin, sain ma kõige ilusama ära raamatu kingituseks, kuigi mul olid ka kolmed tunnistusel. Ja seda kooli külastas tihti Talle Eduard Sööt. Gustav suits, Voldemar kliimanud, Me kuulus koorijuht oli seal lauluõpetaja. Aga seal, Tartu muusikakoolis, kõrgemas muusikakoolis on õppinud ka minu klaveriprofessor. Lukk. Enne mind. Tol ajal oli direktoriks Juhan Aavik. Minu ajal oli direktaks aralt Laksberg. Eller saabus Tartusse 20. aastal, töötas muusikakoolis kuni 40. aastani. Aga ta oli juba tol ajal noor ja väljapaistev muusik. Ja muusikakoolis sai minu õpetajaks Adeele prosse. Tema töötas juba tol ajal nende kuulsa kahe naisega Adeele Piusega, kes oli Olav Rootsi õpetaja. Samuti töötas siis luuki õpetaja. See oli Marta Pedge sakslanna. Nad olid mõlemad need daamid õppinud Venemaal ja hip bios on ka hiljem listi juures, et mänginud ja tema koolist osa saanud samuti Anton Rubensteini juures. See naine, kui lukk läks sinna õppima, oli juba kaheksa kümnetes väga peenmuusik, väga elav ja hea maitsega. Kahjuks mina nendega enam ei kohtunud. Tol ajal paljud õpetajad ette ei mänginud, ei näidanud näiteks Adeele prosse minule kunagi mänginud ette ja ma ei saanud temaga väga head kontakti, sest ma kartsin teda väga. Ta istus mu kõrval, kerkis samuti, oli rääkinud Luki õpetaja, ka ei ole üldse mänginud. See pro Pedge. Marta Pedge. No vaadake, on olnud palju juttu nüüd sellest, kas õpetajal on kasulik ette mängida või mitte. Mind valmistas muusikakooli astumiseks sarv väga kuulus klaveripedagoog ja tema oli ka alghariduse saanud. Tema näitas kõik klaveri peal, ta mängis kogu aeg ise väga emotsionaalselt väga ilusa kõlaga, sest vene koolis on teada, pannakse rõhku suurt kõlale, mis on ka muidugi kõige olulisem muusikas, võib-olla iga pilli juures kõla ja värvid. Tema käest ma sain ilusat Lekaatod, aga Adeele prosse istus, kõrvaldan ei puutunud õieti mu kätte. Ta oli väljapaistev õpetaja ja pärast me saime väga hästi läbi. Kui ma juba paar aastat õppisin, ma sain avalikult hakata esinema. Ja kui ma 15 aastaselt mängisin kriigi klaverikontserti, siis ta juba hakkas mind armastama. Hakkas meeldima, ta ikka võis olla vast väga kuulus õpetaja, ma ei oska midagi öelda. Aga minule tundub, et ikka üks õppejõud, kui ta ise mängida oskab, peaks ikka ette ka mängima. Ma kujutan ette, kui ma läheksin õppima näiteks juurde ja ta mulle üldse ei mängiks, ma tuleks väga pettunud ära, sest ikka jaan kuulsa. Ega sa ei saa trahvida, inimene ei saa ju teiste järgi mängida, aga tal jääb kõrvu midagi talle kõrvu, tal jääb midagi kummitama, mille poole ta peaks püüdma? Noh, kuna seal koolis paljud niisugused väljastpoolt kõrged isikud käisid, siis nad kuulsid ka mu mängu ja mind kutsuti esemega Gustav Suitsu 60 selle juubelile. Ma kartsin ka väga, aga mul oli Shappeni ballaad, mida ma väga palju mängisin, esimene ballaad GMOl ja mängisin seda seal ja olin isegi väga õnnetu, et mõni noor olen. Seal oli väga suur kirjanikkude seltskond. Mõnega sain natuke rääkida, aga üldiselt ma sealt kiiresti läksin ära. Teine koht, kus ma seda ballaadi mängisin ja see oli nüüd väga õpetlik käik, see oli Aleksander Läte kodus. Tema lubas minule klaverikasti, et kui sõda on, et ma sarnomar klaveri ära vedada. Ja nüüd on need õpetlikud sõnad ainult mul meelde, mis mind kogu elu on saatnud ja mida ma ka olen õpilastelt nõudnud, ise ööbinud saada. Mängiti väga hästi, katsetage rohkempiaano poole, otsige muusika dünaamikas, nüansse. No need on eluks kuldsed soovitused. Ja kui ma tema laulegi kuulan, millised need on. Nii et mõtlen tema peale, Aleksandr selle peale tähendab suure armastusega. Et ta kuulas mind ja rääkis minuga. Kui büroo prosse ära läks tuli üheks aastaks siis Bruno lukk. No ja rohkem ta ei saanud olla ka, tulin selle tõttu. Ta tegi avaliku õpilasõhtu. Mäletan, mängisin pahtausikid Tokaatleti fugat. Hiljem ma olen ma mänginud. Prosse õpilastest võib-olla ma tahan öelda, kes tema juures pisid tal olid väga palju ja väga head õpilased, näiteks Semm-Sarv, kes mind valmistas tema siis Mall Sarv. Tartus oli pärast pikka aega klaveripedagoog. Siis Eugen Kelder, lainekallak, mets, kes on samuti Siis Villel Tilting, kes oli Tartu muusikakooli õppejõud, tema lõpetas ka ja Villem pildiga oli minu aeg, õpetas veel tema lõpetanud prossa juures. Ja ta Pirkendal ja siis oli üks noormees, kes hiilgavad, mängis ja väga varakult suri. Kahjuks. See andekas noormees oli Endel Aino mäe. Ma mäletan tema poolt mängituna listi matuseid väga ja ta oli väga hinnatud pianist Tartus. Noh, niimoodi, et tema läks ära ja, ja siis, kui lukk läks ära, siis ma jäin üks aasta tuli 40 aurase ver. Teisteks õppejõududeks olid mul muusikakoolis Heino Elleri, Eduard Tubin, Eduard Oja, Olav Roots, Johannes leeve, Arkadi oskurul ja teised õpetajad teistel aladel, seal tol ajal õpetasid evolturgan tooni kroon. Rudolf Jõks, Tõnis koosna sello. Nüüd vahepeal ma räägiksin veel Tartu elust üldisest elust. Üks oluline ettevõtmine, millele tähelepanu juhtida, toimusid Vanemuise suve ja kontsertid. Mida ma veel mõnda kuulsin, Edalgasid pika ettevalmistusega väga varakult peale. Sel ajal juba nad hakkasid lõppema, aga mina sain veel paarist kontserdist osa. Need kontsertid olid erilise tähtsusega sellepärast, et toodi rahvale avalikult eesti muusikat. Toimusid Tartu suveaias kus olid erilised lambid, puud, ilusat suveõhtud Emajõgi, rahvas tuli kohtuma, inimestega aega viitma ja selle juures said kuulata Ta muusikat tutvuda heliloojatega, nii et sellel oli kahepoolne mõte. Ja see kontsert, mis seal siis juhatas Tubin ja Krull jäi mul ka väga meelde see meeleolu, seal käis väga palju rahvast ja neid kontserte korraldati enne mind väga tihti, iga nädal seal käisid ka solistid. Ja siis Juhan Aavik kandis ega vene muusikat, sest tema oli ju sealt tulnud. Tema sõber, heliloojad olid Rimski korsaga. Nii et see oli üks eriline. See on ajalugu, see on Eesti muusikast üks peatükk ajalugu, need suvekontserdid, suveaia, Vanemuise kosjas. See tee ettevalmistuseks. Väga paljud inimesed panid enda töö, aitasid lättega, nad alustasid ka Aavik, Juhan Simm. Leent pere Simm oli ju väga kriitik, ta on ka meie muusikaõhtuid kritiseerinud. Ma mäletan, kui ma mängisin listi tööde Istanbul pedaalide kohta, midagi rääkis vajaliku. Nii et ta tundis ka klaverimuusika vastu huvi. Nüüd Vassis, õpetajatest, võib-olla ma räägin Ellerist kõigepealt. Eller andis harmooniat ja koosmängu. Elleri tunnid olid väga huvitavad. Veel oli väike seltskond, neli-viis inimest ja ta oskas väga hästi joonistada, kui mul tuli üks pikk noodisaba, ta tegi mulle ilusa pea. Jäär kutsus mind ärna. See oli üks saksa kuulus lauljanna üldiselt muusikakooli õhkkond oli ju niisugune, et need õppejõud suhtusid õpilastesse kui oma perekonna liikmetesse. Mina nimetan seda maja pühakojaks. See oli, on ja jääb ja niisugust, sest ei ole olnud ja ma olen kindel, et ei tule. See oli eriline õhkkond, erilised inimesed. Noh, juba need nimed ütlevad teile, kes need heliloojad, need on ju Meie kõige kuulsamad. Aga nad olid kõik nooremad, kui ise oled, noh. No ja koos mängutunnid, teate, olid ka Ellera, tegime bänni mängima neljal käel kas ühe klaveriväel või kahe klaveri peal ja ta seisis klaverite keskel ja dirigeeris. Mis saab rõõmsam olla, kui helilooja, Elleri taoline inimene dirigeerib ja meie mängime näiteks Beethoveni sümfooniat neljal käel. Ilus ilus aeg ilusalt. Tubin andis pillide tundmist ja viis ka meid agenda poole muusikat kuulama. Ja kuna ta oli pika aja dirigendina Vanemuine kuni 44 minu meelest nad olid ju kõik Kelleri õpilased, tookord, nii roots Tubil kui Oja Tubin, vahepeal ta käi särada, kes Budapestis Viinis ennast täiendamas, kuni 44. aastani oli ta dirigent vanem õõnes ja meil on Rumessen ikka juttu olnud, seal ei ole dokumente, mis aastal ta andis menule tunde ja mina arvasin, et varem, aga nüüd mas see oli täiesti meelde, et see oli 39. aastal, mitte varem, ma olin juba natuke vanem. Ma olin juba 15 kuud, siis ta oli 44-l. Ja siis ta võttis meid käekõrvale ja viis teatrisse proovile. Ja pani siis meid üksikult Pille kuulama, et me oskaksime neid värve eraldada pillide vahel. Nii et see oli väga-väga huvitav. Ta oli väga tõsine, nõudlik, teistmoodi niisugune kontaktid aga väga, väga lahke ja ja tahtis meile ikka palju õppust anda, pillide osas. Kuulakem vahepeal Ellerna share esituses Eduard Tubina prelüüdi number kaks. Jätkame jutuajamist Erna Saarega. Erna, te mainisite ennist, et teie klaveriõpetaja oli ka Aurora Semper. Tema oli üks aasta Tartus. See oligi pärast Bruno Luki, ma sain tema õpilaseks, tema andis tunde, kodus. Oli väga külalislahke, elas oma kahe tütrega. Need olid pisikesed, naersid kõrvaltoas, aga meie tegime tõsist tööd. Tema juures õppisin ära selles Openi ballaadi, millega ma esinesin mitmel tolad. Ja veel õppisin Tšaikovski kontserdi esimese osa ja seda me käisime temaga koos mängimas Treffneri gümnaasiumis. Seal oli kaks klaverit ja tema oli niisugune väga elurõõmus naine väga armastas ka mängida ja talle meeldis seal koolis olla. Ta tuletas meelde mulle, kuidas tema seal kurammeeris Johannes Semperi kodus pakuti mulle väeti õhtusööki. Kui ma hiljem olin seal tunnis ja väga-väga koduselt, tundsin ennast väga hästi. Kõige viimaseks Tartu õpetajaks jäi mul hirm kord kaudu, need. Tema oli erakordne muusik. Ta oli saanud oma hariduse välismaal, tal oli olnud Saksamaale õpetajaks kuulus pianist Peetri ja tema. Kui rääkis muusikast, siis ta ise oli väga suures vaimustuses. Ta oli väga r väga erudeeritud, väga-väga mitmekülgselt haritud naine. Ja tema juures ma olin siis kuni 44.-ni, kui mul siis sõja tõttu see kool lõpetamata jäi. Väga palju mängisin õpilasõhtutel ja väga hea kontakt oli mees ja ta mängis ise väga ilusasti. Ta tuli ka Tallinna pärast sõda tööle. Matti Reimann ja tema õliga Villem Reimani eritööde esimene ettekandja tihti. Ja ta mängis palju Mart Saart. Tema mängulaad oli väga süvene, väga läbimõeldult, väga selgelt raseeritud. Ma alati kuulasin teda huviga. Niisugune vana ekse kooliga. Tark naine. Need olid teie klaveriõpetajad, aga et kas tahate veel rääkida nendest muudest muusika? Haine õpetad? Jah. Ma ei ole veel rääkinud kolmest heliloojast ja bega kuulsast mehest, kes tol ajal püsid kõik Elleri juures. Need on Olav Roots, Eduard Oja, Johannest leive. Nemad olid kõik väga erinevad isiksused. Olav Roots, tema mängis hiilgavalt ja ma olen siis hiljem kuulnud, et ta ka mängis, kui ta siit ära läinud ikaga peale dirigeerimisega klaverit väga tihti tartlustan, mängis Franki sümfoonilised variatsioonid orkestriga. Nuttida kutsuti välja seal kümned korrad, aga lisapalad ei mänginud. Aga kuulsin teda laval muidu palju, mina keerasin lehtedal, mängis evolturganiga Tubina sonaati ja siis ma sain jälgida tema mängu, tal olid erakordselt ilusad käed ja sõrmed ja tema mäng oli peen ja elegantne ja vaba. Ja kõla ilus. Klaveri mängimise kohta ta rääkis nii et ei tohi Kanda isegi viie sendilis saia ei soovita pianistidel kanda. Ja kui ta liikus tänaval, siis ma juhtusin ükskord tema sõrmes kogu aeg, tal liikusid kahel pool laiali, käed ja sõrmed liikusid. Ja tema korteri perenaine ütles. Huvitav, kuna ta jõuab, selle manud, oli ära võtta, kui juba heliredelid käivad klaveril. Ta oli niisugune suur klaveriaustaja, mängis palju, käis Pariisis kortoled mängimas ja dirigeerimist käis täiendamas Viinis. Nii et meil oli oja ja roots andsid vaheldumisi solfeedsut. Alguses oligi Rootsis, ta läks ära ja tuli Eduard Oja Rootsiga oli mul siis veel üks huvitav juhtum pärast eksamit, kui ma olin Solseitsus tahvli pealt ära laulnud, olin üksinda seal klassis, ta ütles, sa laulad väga hästi. Aga vot kirjalikus töös kõik ei olnud nii. Nii kui ta seda ütles, mina nutma hakkasin. Tema ütles, aga hinne on sul viise. Ja nüüd ma ei saa sind klassist välja saata. Teised õpilased vaatavad, et sa vist kukkusid läbi. Aga õnneks oli klassiruumil üks, teine kas see vist teisi koridori ja siis ta saatis mind seda oks kaudu, veel hiljem ma käisin tal Tallinnas külas Semm sarvega oma õpetajaga. Siis ta ütles ja siis oli aastaid mööda. Oo, sa oled tüdruk, kes nuttis alati. Ja nüüd ma olin väga õnnelik, kui ma hiljem teadsin, kui kuulsaks ta sai, sest ja kui kuulus dirigent, ta oli elu lõpuni üle maailma hinnatud. Eduard Oja, tema oli väga ilusate silmadega, mis olid müstilise vaatega, suge, stiivne ja liikuv, temas elas nagu kogu aeg muusika. Ja nüüd, kui ma mängin, tema vaikivad meeleolud, ütlen ja tahan kirjutada sugestiooni, nii et need olid kõik väljendusid temas endas nägin ma neid juba lapsepõlves. Ja mulle väga tema muusika meeldib, mis on meloodiline erilise, huvitava armooniaga. Väga ilusad laulud on ta kirjutanud ja väga palju kammermuusikat, nii et klaverile vähem, aga tal on muu temaga ja mõne teise õpilasega koos pommitamise ajal. Me käisime Haasaval. Temal oli üks õpilane, kes õppis kompositsiooni, tema nimi oli Oskar Roosaar. Siis temal oli suur tiibklaver säält oja mängis tihti oma helitöid meile ette. Jälle kahju. Ta suri noorelt ja jätnud endast jälje. Aga ta oli meie heliloojatest väga-väga väljapaistev. Kahju, et nii varakult lahkus. Väga andekas inimene. No ta tundis ennast väga üksikuna, aga ka tema muusika on ilus, avatud, intensiivne. Tundi tulles pakkus ta meile siis alati kontsert väikses rühmas. Kõigiga oli väga hea kontakt ja kui ma kirjutasin meloodilise diktaadi kiiresti valmis, siis ta pani mind mängima, arvatavasti läks siis suitsetama. Jääb leive, tema oli täiesti erandlik. Ta peaaegu ei rääkinud ja ei naernud. Omaette isiksus. Väga tõsine. Aga hiljem sain teada, et tal olid perekonnas suur tragöödia. Tema isa oli vaimulik, ühenduses sellega, aga meie tegime ulakusi, krõbistasime pabereid ja tahtsime teda naerma panna. Siis ta ütles vaikselt. Mida te teete? Noaga mee lõpetan sellega, tahtsime teda viia. Jega naeris et noored inimesed ei oska aru saada inimeste tõsidusest iga kord ja nende iseloomust ja nende mõtetest. Meil oli siht teda natuke rõõmustada. Seda tegime siis omamoodi. Jah, peab ütlema, et kõik need õpetajad tol ajal olid juba väljakujunenud isiksused. Mina olin kümnene, kui alustas seal, aga nemad olid siiski juba 25 ringis ja niisugused. Ja aga ma siiani elavalt mäletan neid nii nagu see oleks alles hiljuti toimunud. Nad olid niivõrd mõjuvad niivõrd endas sügava-sügava mulje ja jälje jätnud minu ellu. Ma arvan, et ma olen väga õnnelik inimene, et sattusin saatuse tahtel sinna kooli ja puutusin kokku nii suurte esiksustega. See terve kool oli nagu suur perekond, alates anskingust, kes oli koolimaja hingeks, kes võttis kõiki esikus ilusate sõnade ja naeratusega vastu. Ja samal õppimise ajal töötasin klaverisaatjana Evald Turkani viiuliklassis väga palju mängimise koos haaral taasaga. Vot jama. Hiljutine 90 aasta juubeli Just toimus? Jaa, turgen tuli ka pärast sõda Tallinna konservatooriumi, aga sealt ta viidi Venemaale. Ja kui ta tagasi tuli, siis me käisime Harold aasaga nõmmel seda väga tihti vaatamas. Aga tema tervis halvenes. Ja viimane kord, kui ma käisin, mul oli paar kinnist roosi, siis ta ütles, et ärge minge enne ära, kui roosid lähevad lahti. Varem ikka saime väljas natuke kõndida, kas siis ta enam ei tulnud? Ütles, et kui ma saan terveks, siis hakkame koos mängima. Tema mäletas ka seda Tartu aega, nii nagu nad kõik ka, kui ma kohtasin Tallinnas, Ellerid ka tema alati rääkis Tartu ajast. Lühikest aega oli Tartus ka Arkadi Krull Olga kui abikaasa. Tema oli väga mitmekülgselt haritud mees, dirigent, pianist oli lõpetanud klaverimuusikateooria alasid. Oli koori- ja soololaule kirjutanud ka, töötanud kaua Riia teatris ja samuti ka Vanemuise teatris. Aga tema oli väga lühikest aega, üks aasta puutusin temaga kokku. Aga siis oleks veel rääkida Tartu seest kuulsust ja väljapaistvast inimesest seal inglane Artur Õun. Tema tuli 39. aastal Tartu ja Ta oli ülikoolis Inglismaal õppinud keeli, aga muusikalist haridust tal ei olnud, ta oli iseõppinud ja väga suurte teadmistega muusika ajaloos ja väga laialdase ettevalmistusega enda poolt. Ja tema hakkas õpetama muusikakoolis muusikaliteratuuri peamiselt lääneliteratuuri ja ülikoolis inglise keelt. Aga temast sellepärast, et ta oli nii avatud publikule ja muusikutele. Tal oli kohutavalt suur plaadikogu juba enne neid kauamängivaid plaate ja tema juures käisid kuulamas, kes tahtis, mina käisin seal väga tihti, ma kuulsin seal esimest korda Schuberti laulutsüklid, talveteekond ja Tallinnas, ta saatis mulle hiljem mitu kirja, tahtis osta kõiki Beethoveni sümfooniaid, neid ei olnud siis saadaga, mina sain teatri näitlejad, need ta täiendas ennast nii mitmekülgselt igal alal. Ja oli väga lugupeetud õppejõuna muusikakoolis, nii et uskumatu võimetega inimene. Ta oli ju väga palju uurinud heliloojate Mozarti kohta eriti, kellega ta tundis hingesugulus, ta armastas Bachi, Mozartit ja Schuberti üle kõige Superti kohtuda. No nagu ongi öeldud, on metspäikeses ja varjus. Ja Schubert oli üksik. Ta oli lugudud ainult muusika kirjutamiseks Jaan õunauuris, tema sonaate põhjalikult oli nendest sügavast vaimustatud. Ja ta teadis hilja, eriti neid oli see ette kandma, seal oli muusikas täielikult kodus ja ta nautis Richteri ettekandeid sonaatilises, et ta arvas, et Richter on leidnud selle võtmed Supertile ligi pääseda. Ja tema avaldas ka niisuguseid mõtteid, et muidugi alati originaalkeeles laulmine on vajalik ja soovitav, aga niisugust muusikat nagu suu pealt, mis on mõistetav kõigil, ükskõik mis keeles ta on niivõrd sügav muusik ja see on ka vist õige, võib laulda ka teistes keeltes. Tartus väga paljud välissolistid käisid nendes ka, ma ei ole veel rääkinud väga kuulsad muusikud, näiteks Arrow, keda ma kuulsin Arrow siis Eduard maal siis Magda, tal jääb veerand. See on ka üks naine, brasiillane, kes üheksa 10 aastaselt mängis ja on istunud paljudes sülides. Teda oli ka Bluna lukku kogunud ja teadis. Nüüd käis siin üks brasiillane ka väga hiilgav mängija. Klaverifestivalil jaa, Arrow mängis Beethoveni ja siis on veel käinud prantslane Ellegaard viiulane kandelamp, väga eriline kuju, kes suri, lained, linoori ja noori ta vallutas. Mis oli üks organist, pianist Elter, kes tegi orelikontserte, mängis peast ja klaverikontserdikorraldus. See oli meile niisugune ime, et organisti pianisti mängib ka orelit peast. Aga miks Nad ennast kuulama panevad, need Sursused ja aastateks meelde jätavad? Ma arvan, et nende see tähtsus on sisemine jõud mis nakatab kuulajad. Ja veel muidugi midagi seletamatut midagi magneti taolist, mida ei oska sõnadega ära rääkida. Seda kahjuks ei tule väga sageli, et sellepärast on ka neid erilisi väljapaistvaid suurusi. Nii need õpilaskui solistide kontserdid olid täissaalile. Ma tahan sellega öelda, et Tartu inimesed olid väga kunstidele avatud. Kõige vastu tunti suurt huvi ja süveneti, kirjutati palju õpilastest, nende arengust, edasijõudmisest. Ja tihti said sellest alguse mitmed suured sündmused, ettevalmistuse, mida hiljem noh edasi anti ja mis kujunesid traditsiooniks. Tolleaegset inimest võib-olla ja tartlaste iseloomustas uudishimu heas mõttes ütles soov neid hetki vastu võtta, püüda edasi anda. See vaimne elu oli väga rikas, üldine vaimne elu ja väga värvikas. Nii et ma armastan Tartut linnadest üle kõige, kui ma sinna vahel satun. Ma tunnen ennast kodus ja ma tunnen ennast teise inimesena. Suur aitäh, Herna saarete oma mälestusi ka klassikaraadiokuulajatega jagasid. Aga milline võiks nüüd olla muusikapala, mis neid Tartu mälestusi kõige paremini kokku võtaks ja meie saadet võiks lõpetama jääda? Võib-olla mängiks natukene Beethovenit, Semmsaar minu kõige esimene võtta ja tema armastas väga Beethoveni teemal sonaat. See on retsitatiivi sõnad. Võib-olla seda natukene Kuulat, kuulakem. Saatekülaline oli täna pianist Erna Saar, kel täitus kolmandal jaanuaril 89 eluaastat. Teda küsitles saate koostas Kersti Inno. Salvestasid ja tehniliselt teostasid operaatorid katrin ja Helle Paas. Erna Saare esituses kuulsime Eduard Tubina prelüüdi number kaks ning fragmente Frederick soppeni ballaadist Astuur ja Beethoveni sonaadi. Seda hukkus 31. Number kaks esimesest osast.