Laula. Suuõõs. Sinu juure süda sinu mees päiksepoolses toas leiad. Sa Nabla etiseksima jääma. Sena näeme väikses päiksepoolses toas leiad ta isana ja teiseks ma jääname siis nii vain olla. Sinu läänes väikses umbses toas leian ta, kui ma saan. Ta. Tere hommikust, Panso, tere hommikust. Ja kui ma nüüd Akadeemilisemalt tahaksin alustada, siis mina olen Margit Kilumets ja tere tulemast jutusaatesse muusik Andrus Albrecht vist. Mis siis ikkagi selle Andrusega juhtus, et sa ei tahtnud enam Andrus olla? Ei, mina tahtsin väga Andrus olla, aga mul oli üks sõber Rakveres, see oli 80.-te lõpus. Ma tutvusin Rakvere ühe väga legendaarse elanikuga Elmar sats omavahel hipi. Ja me hakkasime temaga bändi tegema, sellist bluusi laadset muusikat mängima ja ja mina mängisin tol ajal hoopiski trumme. Ja ma mängisin tema arvates väga ansambli Led Zeppelini trummari Jon Bon Bon, Amy Moody. Piirid olid nagu sarnased või mingi selline löök või kuidagi oli, oli sarnane sellele Bonzo panna, millega siis hipi arvas, et et tema hakkab mind Cabonzos kutsuma. Aga võib-olla oli tal lihtsalt tutvusringkonnas liialt palju Andruseid ja et mind nagu teiste hulgast nagu paremini tähele panna, siis panid mulle Panso nimeks. Aga sa tunned ennast selle nime sees hästi. Ja tunnen küll, et, No ausalt öeldes on see ju üsna selline rasvane ja kaalukas nimigi, osa nendest järgi mõtled või ta kõlab kuidagi. Minule ta tuletab kuidagi mingit džunglit meelde või ma ei oska nagu öelda, mul tekib, tekivad sellised liaanid ja selline soe ja ja, ja. No vot, siis siis ma arvan, et et noh, inimesed, raadiokuulajad, kes mind on vahest võib-olla näinud niimoodi visuaalselt, siis võib-olla sa nimi iseenesest sobib mulle hästi ja ma olen ta omaks võtnud küll väga. No me alustasime oma tänasest loodet ühe looga, mida praegu raadioeetrist vähemasti vikerraadio eetrist väga sagedasti kostab, see kannab pealkirja suuda öelda ei. Ja kui ma kodus seda tänast saadet ette valmistades ja siis ma mõtlesin, et see on ajakirjanikule kohe nagu kompvek öelda, et kas sa siis ei suutnud öelda, ei. Et kutsusin saatesse ja sina oleks võinud öelda, et ei, ma ei taha endast rääkida ja tagasihoidlik olla või kuidas sa üldse sellistesse isiku intervjuudesse suhteliselt? Noh, tead, aga ma ausalt öeldes nüüd väga suure hurraaga, kui võtta seda infot nagu või seda teadmist ma pean hakkama kellelegi endast rääkima, kuigi samas on see, et mida aeg edasi, seda rohkem ma nagu leplikumaks muutun. Ja ma saan nagu aru sellest, et, et kuna Eestimaa nii väikene ja muusikuid siin väikesel maal on väga palju ja kõik tahaksid nagu olla ja elada, eriti kui see on sinu ütleme, nagu professioon selles mõttes, et et minul ei ole näiteks muud ütleme siis sellist elatusallikat, kui on muusika tegemine, lugude kirjutamine, kontserdite andmine siis paratamatult ma pean mõtlema selle peale ka, et selles kõiges virvarris nagu nagu ellu jääda, siis paratamatult peab olema pildis. Et inimesed tegelikult unustavad ikka üsna üsna ruttu ära. Niiet, noh, ma üldjuhul olen teinud neid asju küll selliseid intervjuusid No vaatame, mis välja õnnestub kaevata. Ei, ma ei ole üldsegi mitte selles mõttes selline inimene, kes suhteliselt midagi nüüd sa pead kook ja ma mäletan, et ma olen üsna avameelne, räägin oma elust üsna avameelselt alati noh, nii intervjuudes või siis või siis sõprusringkonnas ka, et. Ja sul ei ole meedias senini halba teinud Eestis? Mul on olnud Paar sellist ebameeldivat intsidenti, aga noh, sellest ma ei peaks hakkama rääkima siin, nii et ma olen ettevaatlikum kui muidu. Alati palun, või kui ma teen intervjuusid, kui minuga tähendab, tähendab tehakse intervjuusid, siis ma eelistaksin sellist meilivahetus laadi, et et inimene esitab mulle küsimuse, ma saan rahulikult mõelda selle peale. Et ma ei hakka, et purske välja kohe suure hooga mingit sellist, mida ma pärast kahetsema peaksin, et siis ma rahulikult vastane tippin, see intervjuu tegemine võib väga pikaks minna niimoodi, aga samas ma saan olla kindel, et noh, et mingit jama ei ole. Kuigi ma ütlen veelkord olnud paar koledat joosta, aga noh, las ta jääda siis sinna kuskile aegadel taha. Sa ütlesid, et sa oled või peaksid olema pildil sellepärast et sa oled muusik. Kui sa oma karjäärile tagasi mõtled, siis millal või kuidas see juhtus, et sa nagu sellisesse üle-eestilise pilti üldse tekkisid? Tegelikult on niimoodi, et ma olen muusikaga tegelenud aastast 89 kui Rakveres oli selline poisteansambel nagu peo Est-track. Seal mängisid umbes kümneaastased poisid, kaasa arvatud basskitarril Mihkel, märganud, kes on tänane Eesti pass number üks, ütleme või kaks. Ja sa baskid, tal oli tol ajal temale nii suur, et mul oli temast kahju, sest ta oli ise nii pisikene, raske pilvedel kaela. Siis ta mängis juba väga teraselt ja hästi. Seal selles selles pundis alustasin. Alustasin mina oma laulmist. Aga, ja siis ma tegelesin üsna pikalt, aga sellise kummardamisega või kuidas seda nimetatakse, mängisin teiste lugusid põhiliselt siis nagu läänemaailmamuusikat mu erilisteks lemmikuteks said Niiliang ja Bob Dylan ja Joni Mitchell ja Tom võid. Ja ma töötasin väga palju reisilaevade peal, kus ma siis neid lugusid esitasin? Sellisesse eesti muusikapilti, kui nii võib öelda, ma jõudsin aastal 2004 koma, kui ma avaldasin oma esimese helikandja ja teisipidi tegelikkus. Seal olid juba siis sa oled ka, osad olid laenulood, aga seal oli ka juba ütleme peaaegu, et fifty-fifty olid ka lisaks laena lugudele minu enda laulud, mis ma siis olin kirjutanud juba selleks ajaks ja eesti keeles. Et siis sellest ajast peale on nagu hakanud see see nagu laienema. Jah, või, või trepist oled hakanud üles üles tõusma. Aga taevaisa või? Ma ei tea, võib-olla saatus võib olla. Perekond on kinkinud sulle ka sellise hääle, millega õnnestub seda karjääri teha, muidu oleks tore, mängid kuskil poistebändis trummi, kitarri, aga no laulda üldse ei oska. Kust see hääl tegelikult pärit on, kas oled jälitanud? See küsimus on mind painanud kogu aeg. Ja. Ma ütlen ausalt, et minu, ma ei tea, et minu esivanematest või siis esivanematest oleks olnud. No eks nad laulsid ikka kõik laua ääres, eks ole nagu eestlased, nagu eestlased ikka, eks ole, aga, aga aga sellist ütleme et kohe noh. Ma ei mäleta või ma ei tea, et oleks olnud ainuke asi, mida ma, millega ma või kuidagi seda mingil määral seostada on võib-olla see, et minu üsna üsna lähedalt sugulane, vanaemapoolne, minu isa emapoolne sugulane oli Leonhard Merzin kes oli laulumees kunstniku näitleja, üleüldiselt, selline andekas tüüp. Et see on ainuke loogiline liin, kus pidin, ma võiksin mõelda, et midagi on kandunud minule üle. Rohkem ma ei tea midagi. Ma käisin hiljuti kõrsikute kontserdil, kõrsikud on bänd, kuhu kuulud siis sina ja päss ja Pehk ja me räägime kõrsikutest loodetavasti tänase saate jooksul veel. Aga seal laulsid seda lugu, mille pealkiri oli Vilma ja mille puhul mind lihtsalt hämmastas publiku reaktsioon saalis, sellepärast et väikesed lapsed panin näpud kõrva. Naised hakkasid pead raputama ja see oli ikka, see oli ikka päris vägev. Kas oma häälele mõnikord liiga kadee? Teen ma teen oma Aerale kogu aeg liiga sellepärast, et ma ei ole kunagi õppinud oma häält õigesti käsitlema mõele, õppinud kunagi oma häält õigesti tekitama, seetõttu ma teen kindlasti kõik asjad valesti. Aga noh, ütleme siis nii, et ma ei ole pidanud ka seetõttu väga kannatama, seal ei ole mind alt vedanud veel kunagi. Võib-olla sellised pisemad nüansid on olnud, aga noh, need on ületatavad kõik. Aga noh, ma olen piisavalt laisk või mugav inimene, selleks et hakata. Ma tõesti ei viitsi hääleharjutusi teha, ma olen seda kunagi pidanud tegema oma laulsime skooris. Aga aga noh, ma ei, ma ei oska öelda, kuidas selle Nojah ilma mõned lood lihtsalt on sellised, kus sa pead panema välja kõik, mis see toru seal võimaldab siin, et või kops või terve see keha või diafragma ja ma ei tea mis iganes. Mõned lood ise, loomad nõuavad sellist röögatust. Muuseas, see, et see on huvitav jah, ei no muidugi ta ongi, ta ongi vali see refrääni koht ikkagi ongi väga vali ja, ja ausalt öeldes minu viieaastane poeg siiamaani näiteks kui ta kuuleb juhtumisi kuskil, et seda lugu raadiost või näiteks või kuskil kontserdil, kus ma olen ja ta on kaasas pool näiteks siis siis ta põgeneb. Viimane kord, kui me kõrsikutega Rakveresse drugesitasime, ta istus muide esireas, siis ta selleks ajaks jooksis minema saalist üldse. Ja siis, kui eluga leppisite Millest ma võin järeldada, et sa kodus seda häält ei tee, kui sa tahad öelda talle, kuidas tema nimi on Jonas et Joonas, palun pane ära või tule arvutist ära, siis sa ei rakenda seda seda meetodit proovida. Jah, see on endiselt hea mõte, ma proovinud seda järgmine kord. Sa ütlesid mõned lauset tagasi, et see ei ole kunagi õppinud oma häält konkreetselt valitsema, ega, ega ilmselt ei olegi teda kunagi koolitanud. Kas sa tunned sellest mõnikord puudust? Aga üldse laulu ja muusikat? Muusika juures küll tulena laulmise juures, mitte et ma ikkagi mulle väga meeldib selline, kui inimene tegeleb sellise. Ei, see ei ole üldse halb. Ma ei ütle seda loomulikult tegelikult seda tuleks mulle, ma arvan, ainult kasuks, et ma saaksin oma sellist noh, mida iganes ulatusid diapasoon värke veel paremaks teha, kui nad mul võib-olla praegu ta on. Aga samas on see, et meeldib ka selline naturaalne või ürgne lähenemine asjale, et sa laulad nii nagu Sul on antud seda, seda asja teha, eks ole, et et nagu mul mõnikord mõtlen sellise asja peale, et nagu see muusikakoolid on näiteks siin 90. aasta algus, on ju noh, vaatasin neid. Noori, kes tulid ise samamoodi noor, sel ajal, aga, aga lihtsalt jälgisin neid muusikuid kes tulid Georg Otsa muusikakoolist. Ma tahan, et mitte midagi kellegile halvasti öelda kooli kohta midagi öelda või aga lihtsalt mulle tundus see, et nad kõik olid tehniliselt hästi perfektsed ja oskasid Äiti kihvt nippe teha, jäägu. Ja kogu see asi oli väga äge, aga mulle nagu tundus, et seal puudus nagu selline isikupära mida, mida nagu mina oluliseks peal või. Oleksin tegelikult tahtnud sinuga nii ehk nii rääkida eesti noorest muusikast, kui sind juba pidada selliseks noh, mitte enam mitte enam väga nooreks muusikuks, vähemalt mitte algajaks, ütleme nii, et ei ole algaja, sa oled ikkagi olnud vähemalt eks ju 10 aastat keerelnud selles karussellis. Nojah, rohkem isegi jah, aga ütleme siis nii, et järgmisel aastal 2014 saaks juba isegi 10 aastat esimesest plaadist. Nonii, ja et kui sa vaatad eesti noort muusikat, siis sul on kindlasti välja kujunenud sellised oma lemmikut, kellele sa vaikselt silma peal hoiad näiteks. No mõned muusikud enam nüüd taga, noored ka ei ole, et aga kui rääkida noortest muusikutest, siis. Mul on kindlasti vaata, ma natuke mõtlen nüüd, aga, aga esimesena kindlasti tuleb mul meelde ja keelele Argo Vals kes üllitas hiljaaegu suurepärase plaadi. Ja, ja kindlasti Argo valsi laula, ta mängib kitarri. Okei, no ma mõtlesin, et ei, mina tahtsin, mõtlesin kuulajatele praegu teadmiseks, kes ei pruugi teada No ütleme siis, tema on suurepärane instrumentalist, eks muusik, kitarrimängija, klaverimängija. Aga kui nüüd rääkida konkreetselt lauljatest, siis siis mulle väga sümpatiseerib ten fold, Räbit. Mul ei tule, praegu kargab pähe, neid on kindlasti veel, aga kellest ma kindlasti tahaks mööda minna, on noor lauljanna Marie Vaigla, kes kes on minu meelest absoluutne või selline kuidagi viimase aja eesti muusika täielik üllatus. Fantastiline lauljanna, ta on, ma ei tea täpselt, kui, kui noor ta on, ala on ilmselt väga noor. Aga kui ma teda nägin esimesi kordi mingisuguseid video ülesvõtteid temast, siis ma lihtsalt jäin suu lahti vaatama, siis mõtlesin, et ei ole võimalik, et kuidas üks noor naine. Noh, kuidas ta laulab, sest ma üldse nagu ei räägi, et seal midagi erilist. Et sellist ei ole minu meelest praegu Eestis. Teist võrdväärset, et aga see on tal otsas, ma vaatasin ta olemist silmi ja, ja kõike seda siis mulle tundus, et et lisaks sellele andekusele ta on äärmiselt intelligentne. Seal oli, kohe oli arusaadav inimesele ots peale, sa saad nagu aru, eks. Ja pühapäeva hommikusse sobib imehästi, ma arvan küll, et me nüüd kuulame ühe loo. Marie Vaigla. See oli Noor-Eesti lauljanna, siis Marie Vaigla ja tema bänd Frankie Animal ja stuudios on Bonzo ja mina olen Margit. Kilumetsasaatest on juba kahetsusväärselt vähe järele jäänud. Aga räägime sinu kodulinnast sinu kodust, Rakverest, sa oled olnud Virumaapoiss aegade algusest ja sinna jäänudki. Jah, ma olen kuidagi niimoodi läinud, et vahepeal võib-olla siin 10 aastat tagasi midagi sellist tekkis mul tunne, et et miks ma seal olenes, kuna kõik muu elu käib hoopiski näiteks siin linnas pealinnas, et, et peaks tulema siia kuidagi see ei õnnestunud ja ma ei tea kuidagi miskit, pidur oli mulle peale, ühesõnaga ma ei tulnud siia praegu ma mõtlen, et seal ikkagi jumalast õnn, et ma siia ei tulnud, sest et pealinna rahulduse ma saan siin käies nii tihti saan kätte ja rohkemgi veel, kui ma vaatan siinseid ummikuid, siis ma mõtlen, et mul on nii hea seal Rakveres elada, et ma ei taha sealt kuskile minna, ma olen seal sündinud-kasvanud, elan, elan siiamaani ümbritsevaga, lõpetan, sest minu töö suhtes minul noh, ameti suhtes, ütleme siis nii. Ei ole tegelikult noh, eriti mingit vahet, kust kohast stardin. Et mul noh, minu töö on, eks ole, üle vabariigi ja ma sõidan erinevatesse punktidesse. Aga seal on hea rahulik elada on piisavalt väike. Samas on seal kõik asjad olemas, mida inimene oma heaoluks nagu vajab teater, keskused põhimõtteliselt on, kõik on nagu hästi. Et jah, ma olen seal ja jään sinna Seal on ka kindlasti oma lemmikbaar, näiteks kus sulle meeldimist? Tead, ma ei käi eriti kuskil väljas seepärast, et noh, jällegi ma saan nii palju väljas käia oma oma tegemiste tõttu, et et vabal õhtul no väga-väga harva juhtub, seega ma võib-olla ta ei lähe sõbraga lihtsalt umbe kooserdama mööda linna ja võtan ühe napsi ühes kõrtsus teise lapsega eeskätt selles, aga siis ma näen kohe ruttu koju tagasi, sest sest noh mida aeg edasi läheb, seda väiksemaks niisugune mürataluvus nagu jääb ja ma ma eelistan sellist kodust olukorda või olemist. See muusiku elus alustasid laevadel ja tegelikult ju siiani käid õhtutel mööda Eestit, jõuad vastu hommikut koju ja siis järgmisel õhtul jälle. See on tegelikult üsna ennast põletav eluviis. Kuidas sinu tervisele mõjunud on? No eks see on ikka nii nagu sa ise nagu ei muidugi, ega see öine sõit ja, ja päevade ööde sassiminekuid olekus on, on üsna laastavad nagu tervisele ja füüsiliselt kui vaimselt. Aga, aga jällegi, mida aeg edasi läinud, seda rohkem ma praktiseerin, sellist asja, et ma ei sõida iga kord enam tagasi koju, eriti kui on kuskilt väga kaugelt tulek, et võimaluse korral ma ikkagi üritan. Kui mul on võimalust mõne sõbra juurde jääda kuskile ööseks või nad magan, puhkenalja hommikul hakkad sõitma, et see valge, see päevane sõit on ikka teine asi. Et, aga noh, ikka tihtipeale ma pean ikka tagasi sõitma, et ega see lihtne ei ole jah, et. Aga aga kui võtta sellest küljest veel, et noh Tervis sõltub ikkagi suuresti su enese sellisest enesereguleerimisest, siis et noh, ikka tihtipeale käib ju sellise tralliga kaasas ka väike naps on ja, ja siis et see kõik kurnab, aga, aga kui sa oled tark inimene, siis sa käitud targasti. Kas sul on elus muide olnud selliseid perioode, kus see naps on natukene nagu probleem olnud. On on ikka jah, no ma ei salga üldse, seda on ikka olnud, et ma ei ole kunagi klaasi sülita mees olnud ja mõnikord on läinud see asi ikkagi ka päris põrgulikult liiale. Aga ma pean ütlema seda, et ma ei ole veel kunagi jõudnud oma otsaga nii kaugele, et ma peaksin sammuma sinna Wismari tänavale, et selles mõttes ma olen nii palju suutnud ennast hoida, ise sellega oma oma asjadega hakkama saada. Jälle saate alguses, muide sa ütlesid, et sa jätsid just aasta tagasi suitsetamise maha ja kas see oli ka märk sellest, et hakkas koormama. Terviseläks selles mõttes ikkagi nii käest ära, et ma pidin seda tegema, kuigi mulle väga meeldis taltsutada, aga, aga lihtsalt ma pidin sellest loobuma. Loobusin sellest A pealt. Ja, ja tunnen ennast väga hästi tänu sellele. Mistõttu läks muidugi Napsutamine tihedamaks, aga eks vahe nagu asendab teisega. Aga selles mõttes, et, et kõik on kontrolli all. Ma olen. Ma tahaksin, noh, ega meil ei ole mingisugune Sõidud sõltuvust tekitavate asjade mingi saade praegu võtate. Et aga kõik on kontrolli all ja ma tunnen ennast praegu suurepäraselt ja, ja oskan piiri pidada kõikide asjadega. Aga kui sul on sellised hetked elus, kus sa ei tunne ennast suurepäraselt, kus sa näiteks ei ole endaga rahul või sinu pere ei ole sinuga rahul, sinu naisel on sulle etteheiteid siis mida sa teed? Oled selline endasse tõmbuja tüüp või armastad asjad ära klaarida või? Ah, ega ma ei ole mingisugune suur asjade klaar ja ma ikkagi. Mulle tundub, et ma ikkagi tõmbun endasse, need asjad kõik ja ja, ja ma ei ütle need võib-olla välja ja, ja siis ma vaevlen ja, ja võitlen nende asjadega oma sisemuses hästi pikalt. Enne kui siis mingisugune Asi muutub, et hakkan nagu asjadest rääkima või arutlema nende üle, et et ma olen ikka selline mõnes mõttes selles mõttes niukene üsna introvertne tüüp, et et need asjad on minu enda sees ja rohkem. Aga mingil ajal ikkagi toimub mingisugune purse, et siis klaar, klaaruvad asjad ära jälle. Mis sul üldse sellist lõõgastust pakub, kui me nüüd need kõik need napsud ja muud asjad kõrvale jätame, et ei ole tööpäev, on ilus, päikesepaisteline hommik ja vot tahaks kuidagimoodi nagu ennast premeerida. Mis see siis on? No üks võimalus on lihtsalt niisama olla, et. Vot, aga kas ei hakka tikitama kohe peas see, et mul on 10 tegemata asja kolonn tilgub lastega minema sinna-tänna. Absoluutselt kõik need asjad on olemas, aga ma kuidagi lükana niimoodi eemale endast. Ja ma tean seda kõike ja ma olen selle keskel, et see on määrata ja see on ära teha, aga, aga ma kuidagi vaata, minu meelest peab olema asjade ärategemiseks, peab olema sul vastav tuju vastavalt sellele meeleolu või niukene impuls teinud, ma teen selle asja ära siis asi õnnestub hästi, sa teedki selle ära, hästi ära. Aga kui mingi tõrge on sees, siis ega mina, minul ei tule välja midagi, mul võid, mul jookseb üks köögivalamu kraan jookseb praegu mingeid läbi, nii et ma ei teadnud. Ja sa ei tea seda. Mina praegu ütlen selle välja, et mul jookseb köögikraan, tihend ajab läbi ja see ujub seal pidevalt, et ma käin ja kuivatan seda paberite värkidega, aga ma ei lähe poodi ja osta uut tihendit ja, või seda segistid ja ei vaheta seda ära. Lihtsalt sellepärast, et mul ei ole sellist meeleolud. Ja nii ongi. Aga siis jah, selle asemel näiteks ma võtsin videolaenutusest kolm osa Sõrmuste isandat vedelat siin 11 tundi teleka. Vahtisin lihtsalt kõik need kolm osa ära mingit juppi, mingit muud keelatut. Bonzo, mis ma tahaksin teha, anda sinu abikaasale või elukaaslasele, ma ei tea, kes ta iganes sul on. Tahaksin anda auraha, et köögis tilgub kraan, Jel mees lihtsalt vedeleb ja vaatab 11 tundi järjest telekat. Mina absoluutselt ikka, aga ka kaotaksin kannatuse. Ennast temaga kaotanud, aga ta vaatab, mida sa vihmaga teed, no kaua sa ikka tyhja võitlejad, et aga, aga samas on jälle see, et ma luban, ma võin praegult oma abikaasa lubada raadios, et ma teen selle korda. Järgmisel nädalal. Kuidas tulevik paistab lähitulevikku? Lähitulevik a ma räägiks veel sellest ka, et selle vana teema juurde tagasi tulles korraga sa lubad, et et kui veel sellist premee enda premeerimiseks rääkida, siis et mulle näiteks meeldib väga teha ja meeldib ka lihtsalt kuskil väljas olles süüa häid toite. Ise ka ise teen ka. Ja et see on ka selline lõõgastus variant näiteks, et teha midagi suurepärast. No, mis sa näiteks pühapäeval olla võiks? Talvisel pühapäeval sa ei pea retsepti andma, aga no enam-vähem, et me saaksime aimu, et kas sa keedad mulgi putru või hakkad mingit prus ketasid tegema peenelt itaalia moodi või mis, mees, sa oled seapraemees. Seapremees päris hästi kõlab, see võiks järgmise laulu nimi olla. Ei ei, ei ma, mis väga peent rida, kajad protsetada ikka seda muidugi väga toredad asjad, aga mulle näiteks meeldib Kulješ väga, ma teen, kui loss ise selle tegemine võtab aega mitu-mitu tundi. Ja siis eriti tore on seda teha veel väikse sõpruskonnaga kutsuda omale ühe või kaks head sõpra külla. Ja, ja siis teed seda. Mis on sellise tõeliselt hea Kuljaši? Selline nipp, ma saan aru, ikka inimene oskab liha hautada ja siis teeb sellise pruunika kastme sinna peale ja podistab ja podiseb, aga mis on see, mis annab selle õige meki? Mul on lihtsalt oma, oleks mõte olemas, aga ma tahan sinu peal kontrollida. Nii maitseaine. No sina kepi palju maitseaines, eks ikkagi. Mis on nagu põhikomponendid on, eks ole, tal on ikkagi üsna rammust, on rasvane toit, seal käib, eks ole, paprikat aga palju sees noh, ja siis võimalik ka selliseid piprad, mulle meeldivad hästi tulised toidud või ma ei tee muidugi Lösseviga, tulista ka. Aga mulle meeldib, kui on seal selline pipra aktsent juures. Aga ega ta mulle ostes mingit erilist retsepti nüüd ka ei ole, et, et kõige olulisem on see, et selle tegemise juures tuleb lahendada mõned pudelid Ungari vein ära ja pärast üks pits uunikumi peale võtta siis on nagu asjad korras. Nagu see on Svagdan, Ungari lik või niukene ürdiliköör, kange. Aga minu nipp Kuljaši tegemise puhul, see on tegelikult kunagi kuuldud Katrin karisma käes ja ma olen seda oma naha peal katsetanud ja võin sinule sinu sõpruskonnale ka anda edasi. Panna viimases Kuliossi valmimise järgus sinna peale paar-kolm viilu head eesti musta leiba ja sissemust, leib nagu podiseb sinna selle Kuljaši sisse, natuke võid veel murendada ka ennem ma ei oska öelda, see leiva maitse seal, kusjuures see on, see on nii meeletult hea ja ta läheb selliseks paksuks ja rukkileiva Sekse tummiseks ja selline eesti versioon Ungari Päraseks suu jookso ette. Mul ongi hea võimalus, ma järgmine kord proovin selle järgi, tead, mul on selline hea asi, juhtus, mul juhtus mitu head asja eelmise aasta jooksul. Sa kõrsikute kokkusaamine on üks asi ja teine asi on see, et minu hea sõber Heiki Hallik, kes tegi minu kõrvaltänavasse väikese pagaritöökoda töökoja ja pani sellele nimeks päts, paganama hea ja hommikuti ja nüüd ma käin sealt umbes kella kaheksa paiku oma lapsed kooli viine lasteaiale käin läbi ja võtan sealt ühe mõnusa värske, sooja croissanti või siis mingisuguse muu maitsvuse. Ja tema teeb ka suurepärast seemnetega musta rukkileiba, nii et mul on hea võimalus koheselt värske leib võtta, siis küllažidesse proovida. Ma kindlasti proovin selle järgi, siis ma annan sulle teada, kuidas mulle maitsjasse. Nii, aga millest jutt nüüd algas, nüüd mul on küll probleem, sest ma ei mäleta, mis, mis see oli, mille, millest me rääkisime, sellest toidujutt tuleb siis mul läheb nagu täiesti kohe läheb pilt eest ära ja ma unustan igasuguse soovi kirjaniku rolli. Et mida tulevik toob. Me hakkasime sellest rääkima, kas ei olnud? Võis olla ja kõrsikutele ta toob tegelikult nüüd lähitulevikus ja selle Eesti laulu poolfinaali. Ja no oleks seda teadnud, siis oleks selle asjaga tegemata jätnud, sest ausalt öeldes see möll selle Eesti lauluga, mis sellega kõik kaasneb, on ju, on noh, ma ei tea, ma arvan, et see nii intensiivne hullu, et sa pead tegema kõiksugu asju käima seal esinemas, käima seal esinema SRS, tegema seda ja seda ja seda ja seda mingi hunnik lepinguid. Kas see käib ikkagi sinna pildil olemise juurde? Ja ja käib, et selles mõttes on mul muidugi hea meel ja tulevik paistab olevat väga hele, seepärast, et selleks aastaks suveks on, on kõrsik Marmatud krõpsikute aasta. Kõrsikud on, kes ei tea, ma igaks juhuks ütlen, on kolm sellist vahvat vuntsi, kes ei ole maailma kõige peenemad, ei ole. Ei üldsegi mitte, noh, ütleme nii, et 100 130 pluss on selline selline noh, niukene ühik, kilogramm. Et aga me kokku kokku kolme peale meelde neljas kõrsik ka, kes istub helipuldis, ilma kelleta emad lauri liivakuta, me ei tee ühtegi kontserdit, sellepärast et et meil on väga oluline, meie saund oleks hea nii laval kui saalis, nii et meil on neli tegelikult kokku ja me anname selliseid pool tonni kokku küll. Ja kõrsikute aasta tuleb, mille pärast? Sellepärast mulle tundub, et, et kõikvõimalikke toredaid esinemisi ja tuuripakkumisi on juba tehtud suveks. Ja, ja kui ma nüüd siin lähitulevikus ka, eks ole, see Eesti laulul osalemine annab sellist, sellele ansamblile palju, ma loodan tuntust ja au ja kuulsust juurde ja seoses sellega tuleb ka esinemispakkumisi. Ja kui on esinemispakkumisi, siis muusik rõõmus, sest siis ta saab lubada omale kõiki häid asju. Klopiti hästi, eks ju? Et selles mõttes ka uus hingamine, et sa oled ju pikka aega ikkagi olnud üksi Bonzo ja nüüd oled sinust saanud selline bändimees. No ja eks ma ei ole ainult bände enne ka teinud, aga, aga selle kõrsikud kuidagi jah, see see tähelend on kuidagi olnud jube kiire selline võimas, sest meiega kogunesime tegelikult aasta tagasi alles me oleme nii noor ansambel. Ja ja Ma arvan, et see kuidagi noh, et inimesed mind nii hästi vastu võtavad, kuigi noh, väike lootus oli või kui me vaatasime ennast nagu kõrvalt niimoodi nendest täitsa toredad sellised komplekile ja hurmur Itseised. Et võib tulla sellist edu nähtuliga. Igal juhul kui me tahaksime siin kahe peale nüüd soovida kõigile oma kuulajatele midagi mõnusat pühapäevaks siis mis see olla võiks? Pühapäevaks. No ma ei oska nüüd öelda, aga see on, see on suhteline, sest ma tean inimesi kellele näiteks pühapäev üldse ei meeldi, näiteks mina. Minule ta juba iseenesest meeldib, seepärast, et reeglina on, mul ei ole kuskile, järgmine päev, aga hommik kiiret mind ei oota, mingisugused kohustused. Kohustus ikka on, aga ma tahan kuskil hommikul minema jälle mingisse stamp jänni astuma, et sellistesse mul ei ole. Et mul on suva. Aga, aga noh, võtke sellest pühapäevast seda, mis võtta annab. Olge olge rõõmsad ja olge rahulikud ja ärge põdega selle homse hommiku pärast, aga või homse päeva pärast, et küll need asjad kõik lauruvad reega tule tulemustele. Aga edu kõrsikutele Eesti laulul ja häid loomingulisi mõtteid sulle Bonzo stuudios olid täna. Margit Kilumets. Andrus Albrecht sataja aitas kokku panna Vivika, Ludvig ja ilusat pühapäeva teile kõigile. Ja siis ma piiskusay. Ja nagu juba Käin kaastunne, et nagu nutaks sinu. Eelpäikese poole pöörduma. Ütle hoolsoni võiksid siiski. Ja. Ja naerdes mul kuivad näod seisma. Mis siin? On su mäele saama mil nimeks. Keeld. Ma. Kas meest sinu ele on nisumäele saama Mil meeme Scar siis keelde. Land vihmapiisku. Ja ma ju või saanud ta sai mul siiski. Peatada sadu, ma ei saa huvid või vahe ka keetma. Olla päikest täis.