Eesti sõduritund. Jaanuarikuu sõduri tund peab kohaseks meenutada, et just jaanuar oli kunagi ammu vabadussõja murdelahingute kuu. Jaanuarist 1919 löödi vaenlane tagasi Tallinna lähistelt ja sunniti taganema üle Narva jõe Venemaale, kus ta oli tulnud. Võib-olla nimelt nendes lahingutes säästeti meie rahvas Ingerlaste saatusest ning kindlustati iseseisva Eesti riigi ehitamine kaheks aastakümneks. 14. jaanuaril vabastati soomusrongide üllatuslöögiga. Tartu ägedad lahingud kestsid Valga suunal kuu lõpuni. Ohvriterohkeks kujunes Soome vabatahtlikele ja Kuperjanovi partisanide Paju mõisa vallutamine. On tõesti hea meel kohata tänapäevalgi meest, kes ise tegi kaasa Paju mõisa all. Jaanuari lõpupäevil 1919 kõneleb vabadussõja veteran, 91 aastane Elva elanik Aleksander Kadaja. Ma sain alles järgmine suvi 16-ks ja sellepärast oligi niimoodi, et mobilisatsiooni alla ei kuulunud ja ainukene võimalus vabatahtlikult aga propagandale ka niivõrd suur see jälva jaamas siin käis ju ülemjuhataja käis siin ja kas ülemjuhatajat oma silmaga nägite ja, ja nägin küll, räägin küll sellest oligi kõige hullem, et no tema kõne oli niivõrd valgustatud terve jaam siin ja ja kaks soomusrong oli sees ja no irw oli siin nii-öelda päris kõva sõnaga mees ja ja no kõige hullem just, mis meid ajas koolipoisse, et kui me nägime soomlasi, need oli küll vähe esialgu siin aga. Aga ikkagi oli vaja minna ja minul ei olnud, isa oli surnud ja ema oli, jäi üksinda. Sõttaminek oli niimoodi, et, et noh koolipoisse ja tuli koprianovi külased, koolipoiss oli, aga kes oli kuue täiesti rohkem, aga meil ei olnud, aga tahtmist oli, ega mees kujutajat Mesisõda, õieti on nomissisi. Poisina ott nüüd oskab arveldada, aga ta oli vaja sidepidajat, oli vaja laskemoonakorjajad ja rõhk kompaniide rühmade vahel sidet pidada. Ja lõpuks oli niimoodi, et esimene kompanii oli soomussalongi, käsutas rohkem siin. Teine kompanii läks kirjutama bee Uderna Kirepi ja sealt edasi ja esimene ei õnnestunud. Udernas löödi tagasi, aga teinekord õnnestas läksime edasi ja siis oli paar päeva vahet, oli siis kerepi rünnak ja keepi rünnakus sai siis rühmaülem mul surma ja siis ma jäin, ütleme, esimese kompanii teise kompanii vahed sidet pidama virgats. Ja no siis oli toidu viimine tagast rindemeestele valvepostidele sidepidamine, padrunite niga varustamine ühte või teist, kes aga käskis, tuli käest täita, ega seal midagi teha ei olnud. Ja niimoodi siis läkski nii kaua välja, niikaua kui paju maiseni. Paju mõisas oli, siis niimoodi, et käisime sidet pidamas Soomes rongiga. Aga see oli küllalt raske, lumi oli umbes poolest säärest saadik külma ei olnud. Võib-olla oli nii viis, kuus kraadi külma, öösiti oli rohkem, aga pidamine oli niivõrd pikk maad ja tundmatu olukord ka seal oli metsad vahepeal ja, ja kõige hullem, mis vahepeal oli need sõjalaiali olnud üksikud vastase grupid, kas oli lätlased ja, ja venelased ja, ja? Hiinlased nii. Ja siis oli niimoodi, et. Ma ei jäänud vahele. Aga minu menu, kaasvõitleja, kaheksameheline grupp, kasukad seljas ja mis neil kellelgi oli, püüdsid kinni, kus sa lähed, temal oli teade Veldi sees. Läbi otsite Noonia Pole midagi, nii et tema sai ära käia ja ära viia ikkagi, olgugi, et teda kontrolliti, aga minul tähmaset minul ei kontrollitud. Ja nii oli kogu see aeg, niikaua kui, siis 29-ni ma ei mäleta täpselt, kas oli hommiku. Nii õde, kelle üheksa, kaheksa, üheksa vahel oli kõvasti soomusrongi, tuled sinna Paju mõisa pääle, olgugi et maa oli niivõrd kauged, nad täpsustada ei saanud, aga siia ja sinna ega minule õnnestuks niimoodi, et et ma sain seal seal plähvi ära. No ja siis ma ei mäleta, mitu tundi vahepeal oli, ainult kui ma ärkasin üles, oli siis koolivend juures ja üks vanem naine ja mees oli talumajas kuu kohta te pihta saite? Põrutada, sain põrutada suust ninast ja verd oli kõige kuigi palju, aga ma ei kuulnud ka mitte midagi kaugelt Paju mõisast olite Paju mõisast ei olnud rohkem kaugel kui. Poolteist kilomeetrit ehk võib-olla ei olnud sedagi, sellepärast et see teine liin, kuda esimesena olevat tagasi löönud, teine liin oli sealsamas, kus me meie tonni mehed olid. Töine liin oli, nii et seal oli rohkem kõvasti neis 600 meetrit toiduvarustamise ja selle sidega ja seda ma kuulsin isiklikult, kui oli kapten irv ütelnud niimoodi, et ootame ära soomlased. Et siis üheskoos, aga oli kartad, puna, väelased tulevad Valka sisse ja Kuperjanov oli ka niisugune mees, et Tartu vallutamisel ta oli küllaltki, sai auastme juure ja oli kategooriline mees ja läks päeva ega varem. Ja siis ma ei tea, mis hiljem ainult kuulujutud, mes hiljem sündis, seda ma enam ei tea. Kas Julius Kuperjanovi silmast silma olete näinud küll? Mitu korda sai, aga ta võib ütelda, Neeme oli talle väga mõrumees. Ega kui TEMA SÕNA ütles, palju ei rääkinud, aga tema ka vastava räägime, palju ei olnud. Ja nii palju ma tundsin teda ja häbematu julge lahingus ikka niimoodi. Ta lahingut otseselt läbi pidanud, aga, aga nii julge mees ei, ei ole mõtet sõjaväes olla. Ta oli küljelt pikk vees ja temal oli oma Revalv roolil külje peal mitt, Vesson vanaaegne ja, ja kaarditasku kaelas ja, ja oligi kõik. Nii et ma ei oska ja peale selle midagi, kui ma seal ära sain, siis ma olen. Sel korral oli sõjaväehaigla, oli Savi tänavas Tartus. Savitänavasse ma esialgu oli seal kolm nädalat sees, siis ma käisin vahepeal kodus, aga kodus puuedmine ikkagi ravile, ega ma siis veel midagi ei kuulnud. Ja, ja aga aga mäda hakkas tulema, kuulmine kuumeneb, tuli, aga lõppude lõpuks ikkagi vasak kõrv jäi natuke puudu, aga no kui komisjonis arstlikus komisjonis läbi läksin oli sõjaväkke minek. Uusaastapäeval 1940 pidas ülemjuhataja kindral Laidoner lähematele kaasteenijatele pooletunnise kõne. Ta avaldas lootust, et idanaaber respekteerib pärast baaside lepingu sõlmimist Eesti vabariigi rippumatustega. Sega meie siseasjadesse. Samas hoiatas ta, tsiteerin. Ida-Euroopas ja meie külje all veereb edasi ja võib karmilt puudutada meie kodumaad. Mõni tund pärast ülemjuhataja kõnet lendas kuus Nõukogude lennukid pikemat aega Männiku laskemoona ladude kohal. Kuigi see ala oli ülelendudeks suletud ka meie oma lennukitele. Eesti ei olnud enam oma õhuruumi peremees. Jaanuaris loobusid venelased üldse arvestamast kokku lepitud õhukoridore ja iga lendur lendas Eesti territooriumi kohal nii kuidas heaks arvas. Ammu ei olnud enam saladused, Soomet käidi pommitamas eesti baasidest. Ainuüksi ühe päeva jooksul, 29. jaanuaril sooritas Eesti eri paigus hädamaandumise 28 pihta saanud punalennukit. Vahekorrad baasi vägedega olid arutlusel ka sõjavägede staabiülema kindralmajor jaaksoni kohtumisel Läti kolleegiga 24. jaanuaril. Vabadussõjaaegne jaaksoni rügemendi kaaslane, viimane Läti välisminister Munters ennustas. Kui Euroopa ei ühine kommunismivastases võitluses, siis läheme vastu tumedatele aegadele. Järgmisel aastal olid mõlemad nii nagu ka parem osa Eesti, Läti ja Leedu ohvitserkonnast. Venemaa vanglates ja surmalaagrites. Eile öeldi niimoodi. Konvoi ütles meile. Kui ideid on siia saadetud siis teie siia ka surete, selleks on teid siia saadetud. Ja seal see oli, see oli, see oli kuratlik väljamõeldis. Kui ei täitnud normi, siis anti 300 grammi leiba päevas ja ja supikulbitäis suppi sai siis kolm kord päevas. No mis sa sellega elada. Ja siis pandi meid selle trahvi, see teadaande, 300 grammi leiba ja, ja siis seda. Meil oli 20 meest brigaadis. Ja kui su 10 päeva möödas asi on rohkem kui kaheksa meest kes läks haiglasse, kes oli maa ja, ja, ja kus nad kõik läksid. Mina peaksin olema usklik, vad võimisele selle Levada valima, le madal. Seal oli, muidugi oli prügikastid ja prügikastidesse. Need Sa olid ju kõik läbi. Sinna pandi see lukud, pandi sinna ette. Aga ega see lukku kuigi kaua ei olnudki. Olija teisi lahti. Mina ühel hommikul varakult kella kuue ajal kell oli vist. Nii umbes hommikusöök oli kell. Mina läksin prügikasti. Ja teen kaane lahti ja vaatan seal kalatükid, noh ütleme üks, üks, viis senti pikad ja kala suurus umbes viis senti viis senti laiad ka, vaat niisugused tükid otsinud. Miks nad sinna toodud olid? Vaat seda ma ei tea. Mis mul, minul muudkui hüppasin kohe sisse ja tõmbasin kalja klõpsti kinni ja ja hakkasin taskusse panema. Ma püüdsin, seal sees oli maoli maas, kus ma seal olin. Ja vaatan, prao vahelt tuleb kokk selle prügikasti poole. Et see mees minu juurde ei tuleks. Ja teate, mis juhtus. Ta oli üks viis meetrit, oli seal kastist eemal. Ja läks tagasi. Vaat ja mehas ained, Need 10 tükk oli 10 või 12 tükki, neid jälle. Kala tükkisi pani taskusse ja läksin barakke. Muidugi kõik korraga ära ei söönud. Ma sain iga päev mõne ainult ja Sindi, et ma sain 10 päeva jooksul sain ikkagi natukene natukene toetust. Sest kui kokku oleks tabanud sealt, siis ei tea, mis mina ei kartnud mitte seda, et et Mark nüüd lüüa või, või mõni kopp, osal, mis tühjagamis kontikas on jälle kas ta võib-olla oleks mõne tola kannud ja oleks olnud, aga ma kartsin seda, et ta võtab need kalad mu käest ära. Kuuldud jutustus oli raadio heliarhiivist jutustajaks surmalaagrist eluga pääsenud Eesti leitnant, üks vähestest. Võib-olla aitab kuuldu mõista, miks jätkus eesti sõduri võitlus veel sõja 12. tunnil kui kodumaa oli loovutatud ja lootused kodu näha kadunud. Jaanuaris 1945 viibis Saksamaal taas formeeritud Eesti diviis. Väljaõppel Yammeri laagris. 45. rügemendi ülemaks jäi riit palu 46. rügemendi ülemaks sai Rebane. Diviisi koosseisu kuulusid pioneer ja sidepataljonid, õhu- ja tankitõrjeüksused. Jaanuari lõpul tuli käsk rindele major Telliskivi. Me pidime olema esialgu maikuuni nayameris et siis korralikult saanud väljaõpet ja formeerida ka, aga noh, neid inimesi tuli ju kogu aeg juurde ja ja siis see õppetöö muidugi käis, väga intensiivne õppetöö käis, aga meile ta oli siiski ootamatu, see, see, see rindile kutsetud 21. jaanuari tuubarastanud külmuti kõhtu poolpime oli juba kui kutsuti staapi, öeldi, et, et homme sõidate välja nii, no vot siis nüüd rippalo sõitis kohe hommiku oli kõik oma asjad siis võttis ta kaasa ja sõitis siis kahe pataljoniga kohe ära seal jaanuari, 22., mina nüüd seda ei teagi, minalist läksid viipalu järel kohe, nii et et liigun, transpordivahendeid oli, sest me pidime raudteega sõitma siis ja minule siis öeldi nii, seal korraldus, et siis pioneerpataljon oli absoluutselt väljaõppel, sest et seal oli väga palju uusi mehi ja pioneeriasja, nii et seal väljaõpe on väga pikk ja, ja seal on ju kõik lõhkeained ja miinid ja sillaehituse teab ja kõiksugust võimalikult vähe, siis siis ei olnud ja minul oli niimoodi, et võtate 150 meest, valige enam-vähem välja need, kes on enne rindel olnud. Ja põhimõtteliselt vabatahtlikud. Ohvitseri võtate nii palju kaasa, kui te heaks arvate. 150 meest ja siis otsustatakse camp scope Telliskivi siis ja mina kellegile ei, ei otse ei hakanud alluma, ega ma ei andnudki terve selle aja jooksul antet siis diviisis suunati, kuhu või kellele ma pean appi minema, sest ma olin niisugune füüsiviir pataljon või no ei, no kus, kus häda käes oli, siis suunati sind, ja kui see häda oli seal, tähendab, siis tuli tagasi, siis läksin, teise koht, missugune olukord valitses teie kohale jõudmisel kohale jõudnud selleni, et see oli niukene, samasugune ilm nagu praegu ma öösel jõudsin kohale kuskil kella kella ühe või niimoodi paiku ja, ja niisugune, ja siis tuiskas, tuiskas ja tormas ja siis mulle öeldi niimoodi, aga seal oli üks vastas siis öeldi, et diviisi komandör ootab juba teid ja mehed ja see varustus tuuakse tagantjärele sõitke otsekohe praegu rügemendi staapi ja siis te olete, mis teil seal öeldakse. Kui mina käsin ära saatmas palud, siis oli ta veel terve mees ja siis, kui ta nad sinna jõudsid sinna jaamasel briige või saamisi oligi seal te jõudsid sinna jaama sissejaam oli juba suurtükitule all. Nii et sakslasi oli seal lennuväemehi ja kes need seal olidki, hädaldasite ohkesid seal ja siis Kariipalu töötas seal edasi, nii nagu poleks üldse mingist olnud segamis, tema kamandasid seda mahalaadimist raskerelvastuse mahalaadimist seal ja siis kobar hästi sisse, otse otsesihtimisega. Ja siis üx adjutant läkski, riit pole juurde, ütles, tulete, kulla lasevad otse otse sisse, et niimoodi ei saa, me see küsite, kui palju neid seal on, see ütles ta arvatavasti kuigi palju ei ole. Siis otsi see esimese pataljoni ülem üles, ei ütle, ta läheb, teeb selle asjaga klaariks, aga kiiresti. Ja, ja siis see läks sealt minema ja siis natukese aja pärast pooltunni pärast või nii oligi rahu majas, enam ei tolm sisselaskmist ja niimoodi nad marssisid kohe sealt siis omale rindelõikudesse Novoti, kui mina sinna jõudsin, siis tuleb mulle vastu diviisi staabi. Sellesse ukse peal tuleb mars törts. See oli kogu aeg leegioni kui leegion olija, esiteks diviisis oli Bogak oktari gradient sakslane diviisi üle vaadanud diviisi ülema adjutant ja pärast tema oli siis juba 44. aastal, siis tema oli tagavarapataljonile ülem, kähvas, sest särts. Ja siis siis muidugi, kui nüüd langes välja tall, mattake, midagi juhtus, kas neeruatakk või mis ta luhtunud, ta viidi ära otse vahel siis Maitland vaidlema, kapten, kuidas suured pannakse rügemendi ülemaks, kapten, eks ole. Ja siis major siin olemas, siis, siis pandi sees törts ja siis seal seal oli üks, üks võis, muidu väga võtmepositsioonil oli see mõisal pea kompelni külje all, ainult üksus anti kätt käskse mõis ära võtta. Ja tigedes lahingusse või me saime selle kätte ja katusterdsay põlvest nii palju kõvasti haavata. Ta on mulle vastu, tuli siis oli täis ja ja ütles, et näed, minu karjäär lõppes ja siis pandi Maitlasele rügemendi ülemaks. Kapten küll, aga nii ta sinna ja, ja tal rüütaliste mehed ka ja tot siis läkski taoliseks asjaks, Meidiba paluti ööseks appi sinna, et lahingus oli tarvis üksusele mõisa asi seal ära võtta. Selles samas kohapealne linna all siis üksus läks siis sinna ja teise rühmaga ma läksin juba kahe teise rühmaga, ma läksin juba rebase juurde. Rebane ütles mulle niimoodi, et jätkula sõbrard, et kolm kilo mõtet on minu ees lahtist rinnet, mitte kedagi ei ole, nii et kui praegu venelased siia Ovi marsivad sisse, siis siis ütlantrast või ei, ja kõik, eks ole, need teda, mine nüüd sinna selle ühtlast teedesõlme ja hoia seda, lükka oma käes, niikaua kui sul seda on, siis ta vahepeal vaidlema Ozzy viidud sistambro lossist, siis tulid autod ja võtsin need peale ja viisid mind ärata niive külla, päris ilus, ilus suur Saksamaa külanes niisugune väikelinna moodi ja siis mulle öeldi niimoodi, et ees on üks sakslaste üksuse mees, seal vastasrinne venelased ja neid hobuseid selleks 30 tanki Neist. Et pea seda meeles, et sakslased absoluutselt ei pea, valmista nüüd kohe praegu niimoodi ette, nii kaua, kuni need venelased viivitavatetsena ennast vähegi sisse seada siin vaadata kuskilt, kus kohtad, teha kuulipildujapesad ja nii edasi. Ja vot vahepeal seda mult ütlemata, et kui ma sinna auku tuli, siis ka unest ülesse ja ahaa, helist jõudis kohale ja ütles sellel relvurohvitser, andke temale igale mehele turmveer kus see oli sel ajal isegi meie diviisis olid need arvutused, aga lõpuks oli mingisugune väga raske operatsioon läbi viia, siis anti neid rohkem, aga aga siis mullal, kuidas ütelda, Vigale mehe rünnak püssis oli mul selgelt pioneeriasjanduse, kui mul üldse midagi tegemist, tore ja kindlasti, kui nüüd igamehele antakse, siis peab tulema ainult kindlasti niuksed. Tõsised lahingud on. Nonii, me saimegi ja siis me oleme uhked selle peale, see oli moodne ja tõhus relv. Kohutavalt tõhus relv, ta oligi, see on praegune, see, see, mis venelased kasutavad ja üldse maa üldmaailma kasutavad kõik seda, seda surgiveri algeksemplari. Nad kõik on kuidagimoodi ümber natukese ehitanud ja parandada. Sest sellel oli ainukene igaveseks saksa tööl üldse. Ta oli väga täpne riist ja niuksed asjad tulid tema kätte, et näiteks Me ründasime porise põllu ja kui me jõudsime juba niimoodi 25 meetri kausultars püsti tõusta rünnakule minnes mina oma relvast pauku kätte ei saanud. See oli selles mõttes, et vaata, kui ta natukese liiva ja pori läkstele sülje siis tema eest pidi hoolitsema, väga puhas, ja siis see asi meil läkski, jäid siis sinna küll muidugi järgneva hommiku koheva kuulajad juba hurra käib ja need taks, sakslased hakkasid sealt jooksma niipalju kui jalad võtsid sealt ja siis. Ma püüdsin neid kinni, esimesi seal kolm 40 meest. Aga ülejäänud nägid ära, et neid kinni püütakse, need panid kuskil kõrvale nii metsa ei saanud neid kätte. Siis hakkasin ma paindjad oma sõduritega koossenna seal võitlema ja siis sakslasi, jah, ja siis ütlesin ka niimoodi, et kes nüüd püsti tõuseb ja oma läks maha lasen, kohe mingit juttu ei ole. Ja siis oligi niisugune asi, et, et noh, natuke vast oligi juba see rünnak meie juba õues seal ja siis ka nad ta nüüd nii närvid läbi, nad kargasid püsti ja Venemaa, aga no seal ei julge sisse, siis muudkui kukkusid kokku üksteise järel, sellepärast et suur, märg ja tabada on hea ja kui, kui kuskil niukses linnas ma ütlen praegu tšetšeenide, siis mõtlen selle peale, linnalahingud peavad olema hoopis teised sinna. Seal pead olema seal varemete vahel nagu Iiv vakka ja ainuke siis, kui näed või nagu täpselt vaja on, siis ased, udused, pambud rumala teatriga, seal see midagi sulle teekillud lendavad, avata saadakse aru. Aga siis, aga, ja, ja tankidega ka sisse ei maksa minna, sellepärast et tankid selles, et kas alumisest aknast või ülemisest aknast laseb sulle pähe, eks ole, ärge andke liiga palju head nõu. Naabrimees kuulab omavahel ja siis teab siis, et ei lähe kuskil. Vot niimoodi siis me seal olime igatahes ripolo oli juba siis välja mingid, aga esimene pataljon seal oli üks hirmu siin eriline mees, keda hüüti kera välguks. Tema hüüdnimi oli keravälk. Ja ma tundsin seda mees ka minuga temaks, Eesti sõjaväes oli temaga tegemist ja hirmus energiline mees ja see kaks kilomeetrit oli, oli Niukest põldu, lagedat põldu, siis sa oled meid vaid ka tugevalt, seal oli teada, et seal venelased sees on ja muidugi see kamandas omasele pataljon, kurat, me võtame ta otserünnakuga ära, tead, eks ole. Ja seal aga paks lumi oli ka ja siis hakkasid minema ja seda muidugi nähtavasti venestus sellest selle sisse lasknud täpselt kõikide granaadiheitjate püüd siis kuulipildujatega selle kahuritega Läskit selle rinde sisse, nii et kui mehed jõudsid juba parajas kauguses võeti nisugune tuli peale, et seal vahendatud just tapmine. Aga ega meie sõdurid olid paljud või nuh erakordselt külma närviga inimesi ikka on eestlased, kui on vaja siis sellegipärast rünnak läks edasi, olgugi et seal olid surnuid ja haavatuid ja ja, ja neid rohkesti kohe ja haavatuid katutite siduda ka ja nii et nad päris neid metsatukka kätte saanud, aga sinna lähedale jõudsid küll, aga siis oli juba see asi teada, et seal on niisugune olukord tekkinud. Tahan tagasi tulla, Kaisa, lage maas taas olnud, siis ju nopitakse viimase meheni maa seal kõhuli lume sees veel kuidagimoodi hüppad kiiresti neli, viis meetrit edasi jälle kõhul, eks oli, siis räbal rebase, vaat rebane saabus siis seal, sellel ajal saabus rebase need üksused rindele ja siis üks rebase Kompanii läks, võttis selle rinde üle. Ma täpselt ei olnud sealjuures lugevusega, siis ütlesid seal, sest Maidla kompanistrite tuli siis üks ohvitseri, üks alluv tuli 11 meest, tulid sisse vaba jala, marssid tagasi ja teravalt ja keravälk see siis pärast seda sõitis siis rindelt ärasindav pataljoni, avastas ta, ei ta kapten kaptenil ja ta oli kõva kõva mees, hakat niukene, no niukse liigaur mees, no vot ei saa riigisõjas peab olema natukse, kavalust ka nooti sisse, ühesõnaga see lahing läks veel palju maksma ja sellepärast see ise omale seda. Ja seal on rääkinud, et, et see oli kindlasti palju verisem lahing, Paju lahing oli seal veel haavatud surnute poolest, eks ole. Seda Eesti rahvas ei tea, mitte midagi. Pole kuulda, imidži lahingus pole, vee hulk on aga Eesti mehi jäisena kohutavalt. Need lahingud käisid vahelduva eduga. Siis oleks veel üks huvitav asi oli see, et seal oli sakslaste neli või viis kohutavat suut, korpust, viiekordset või 40 korpust. Toiduainetelaod seal nagu nad ise sakslased ütles, et kolm, neli miljonit toiduportsjoni oli seal sees ja see oli siis sakslaste käest vedest ründasid, said selle maja kätte, esimesed sakslased löödi sinna, täägige selle vaatide küll kindel, suured vaadid, niuksed poole seda ruumi täitvaid veini täis siis konjakit läks põlema, olete voolas aknast välja, nihukese loovatisi halvenesid, siis tulid veemehed siis leid venest välja, sealt aga need ka kaugele läinud ja siis oli niuke ööse, kes julge mees oli, hobusega sealjuures ja siis läksid, ronisid sinna sisse ja siis said sealt kastide kunagi talvel ja siis teised tootsid, need üks transport läks kogu aeg, nii et meil oli selle šampuse sampust, oli nii paljud polnud kuskil panna ja konjakit samuti. Minu mehed olid seal kambas ja siis saime sealt konjakit kõvasti ja siis igast lihakonserve ja kõiksust riisipudru, ümbri, kasut loomidega, kõike seda asja siis, miks ma seda räägin, sellepärast et kahurvägi võisse kahurväeüksuse ülem võis anda lasta kolm lasku. Sinu palve peale võtet, kui mõtlesime kahur, tankid, ründavate Doriaasane nüüd suurtüki tule ette tõkketõkketuld siis ta ütles suletud kolm lasku, ma võin, jaab sõbramehe poolest välja ka, ülejäänud on juba diisiivsema korratsed püsidiviisi ülem õnnest lubanus kurat Iirimaalt. Ja siis oli niisugune asi, et, et siis sai nagu elu ikka käib, kas nüüdsest iga vürtsumissannatanud pudel konjaki ootaksin siin ees, nii et niimoodi ma ükskord sai nüüd 30 mürsku ja kõige hädalise majal siis sinna nende nende tankidega. Käia läks maksma kolm pudelit konjakit, läks käest ära, jah, aga. Aga siis. Olla laskemoona. Ja selle tõttu oli asi muidugi vilets, aga no siis see. Kuna see oli pealöögi suund, siis seda rünnati väga tugevate jõududega. Aga ega meie mehed ma pean ütlema, olgu ta seal Rebase pataljon ja noor sel Maita pataljon, ütleme et ega need järele kuskil niimoodi ei anna, kaotus toimis, olid, aga, aga me seisime seal, kus me, kus me siis seisime ja siis sellepärast tuli üks raske lahing ära ja siis kanal, siis jäid nad paikseks ja siis juba järgmine hommiku kuskil rünnati uuest. No ja siis see asi oli nii hull, et nagu seal noh, räbal ütlesime, kolm kilovatised ees lahti ja, ja siis oligi nii, et kui mina sain sellest selles linnas oli neli päeva, olid selles külas, mis kästi mul seda hoida, kinni, seda, sest nad jätsid sealt selle pressijärele ja hakkasid mööda minema. Siis siis sellest külast oli ainult üks kivimuni kerel. Aga kaotused ei olnud meil surnud, ma ei isegi, mäletad surnud oksad, haavatuid oli palju. Kahju siis räägiti sellest ja Maita seal pidas paar korda seal selle sõduritel seal kõnet, ütles, et järgmine jõululoob õhtul kodus ja ja, ja siis. Aga siis mõni mees, parandasin eurot koos ameeriklastega, toovad ka selle palle tõsiselt, loodeti. Loodeti selle omaval sõduritel, siis arutasid asjate kurat, ega siis ega siis inglased ja selle maa näiteks selles, et nüüd nii palju ei kaota, see on, et nad jätavad nüüd Euroopa Venemaale surra allagi. Ta kindlasti, kui sakslasega asjad, karitus, venelased, aga noh, näed, ei läinud. Palume tähelepanu Eesti sõduri tund ootab teilt teateid järgmiste rindemeesteteenistuse ja saatuse kohta. Arnold sein. Veebruarist augustini 1944 griva soos kolmandas piirikaitse rügemendis kapten Elkeni alluvuses langes seitsmendal augustil 1944. Johannes ka Juhan Brahe teenis major kure julgestusüksuses olevat augustis 1944 teel laatsaretis üksusse sattunud punaarmeelaste kätte jahukatud silver. Jääger teenis viimati straal autovedudel 630. rügemendi esimeses kolonnis asukohaga Tartus sügisest 44 alates puuduvad andmed. Hugo Kaljuste esimese piirikaitse rügemendi allohvitser, teadmata kadunud või langenud pärast augustikuu 20 kolmandat 1944. Eugen lätte mobiliseeriti suvel 1944 olevat langenud septembris. Osvald Meema teenis arvatavasti esimeses piirikaitse rügemendis, langes Tartu rindel ja maeti Luunjas. Kaarel Pohla ja Hugo Rahumäega septembris 44. Albert Murulaid esimesest piirikaitse rügemendist langes Emajõe lahingutes 25. augusti paiku 1944 Ülenurme lähedal. Adam mürk mobiliseeriti märtsis 44 oli väljaõppel. Viljandis. Langes Väike-Emajõe ääres 15. septembril 44, kes teab, mis üksuses. Mees teenis. Oskar Friedrich rämmar teenist silleri pioneerpataljoni esimeses või teises kompaniis. Viimased andmed Tartu rindelt Ülenurme vailt. Arnold koort saadeti Rebase võitlusgrupiga. Tartu lahingutesse viibis haavatuna Tallinn Nõmme haiglas sügisel 44, kus arvatavasti suri või viidi laatsaretlaevale moera. Palume kirjutada aadressil Tallinn, Eesti Raadio e-null üks, 100, Gonsiori 21 Eesti sõduri tund. Iga teade on kellelegi vajalik. Eesti sõdurid on lõpusõnad, ütleb sõnavabadussõja veteran, 91 aastane Aleksander. Kada ja muud huvi mul enam ei ole siin, kui ma saaks ükskord ainult minna varusse Kuperjanovi juure nähe, kuidas sõdurid praegu elavat ja mismoodi nad seal kõik on, kumma seal ühe tunni aega saaks ringes käia, vaatas nende elamuid ja kõike siis mul rohkem enam elus soovi ei ole. Sõduritunnis rääkisid vabadussõja veteran Aleksander Kadaja major Robert Telliskivi, leitnant Oskar Uluots arhiivi helilindilt ja saate koostaja Lembit Lauri.