Enne sõda Eesti kaitseväes aega teeninud mehed mäletavad kindlasti üht kuulsamat kindralit kindral Tõnissoni Aleksander Tõnissoni sünnist möödus tänavu aprillis 120 aastat. Sel puhul avati mälestusnäitus Tallinna linnamuuseumis, kus kõneles sõjaajaloolane Rein Helme. Mis on kui üks Eesti ohvitseridest? Eesti vabadussõjas oli selles mõttes tüüpiline eesti ohvitser, tulnud maalt talust läbinud Linno sõjakooli ja vene impeeriumi viimased sõjad tuli ta suurte kogemustega mehena eestivägedesse. Ta ei lahustunud Vene impeeriumi armees ja ühiskonnas, nii nagu tuhanded teised eestlased. Ja kui ta tuli Eesti sõjaväelaste ülemkomitee kutsel esimese Eesti polguülemaks, siis läks kõigile südamesse ja sööbis aastakümneteks meelde kindrali tol ajal polkovniku lubadus juhtida polku nii, nagu seal tarvis Eesti rahvuslikele huvidele. Seda pean ma tähtsaks jooneks, et äsja suurest vene rahvaste katlast tulnud mees oskas kohe tunnetada vajadust viia Eesti sõdurid võitlusse üksnes Eesti rahvuslike huvide kaitseks. Kindral Tõnissoni korraarmastust ja nõudlikkust toonitas oma sõnavõtus kaitseminister Andrus Öövel. Olles tõsimeelne ja korra armastaja ei puudunud ka tal huumorimeelt. Ja ehk üks näide sellest, kui kord vabadussõja ajal kaebased vene valget Tõnissonile, et üks Eesti ohvitser oli ratsasisenenud venelaste lemmikrestorani ja seal õige palju pahandust teinud ning nõudnud selle eest karmi karistust. Tõnisson tõesti ka karmi karistuse ohvitserile tegi, määrates talle kolm päeva peavahti riigile kuuluva hobuse tervise ohtu seadmise eest. Kindral Tõnissoni mälestusnäitus linnamuuseumis on avatud veel poolteist nädalat. Aprillikuusse langes ka Eesti vabariigi sõjakooli asutamine. Aastal 1919. Oleme saanud Rootsist kirjanik Enn Nõu käest haruldase heliülesvõte Te kuulete rääkimas sõjakooli esimese lennuga deti major Mihkel martsood. Muidugi seal sõjakoolis oli väga intensiivne see õppus nii-öelda kõva mahv oli kõva ja aga väha omapärane oli üks asi. Juba õppusest kõik läbi tehtud ühekorraga anti korraldus rivisse võtta ja viidi tervezi seakoolikompaniid Seewaldi juurde ta sinna Stroomi metsa ja seal rivistati ülesse Meeli meili, mitut midagi, milleks võimis õppus tuleb. Aga korraga sõitis rida autosid, mis sel ajal oli väga vähe ja sealt astus välja esimesest autost ülemjuhataja kindral. Ja tehke kindlaks, kui palju nad Noh, ja siis hakatigi, mina sattusin selle kindral soodsi tol ajal kolonel soodsi või polkovnik soodsi eksami meeli ja juure ja tema siis panimiseks küsimusi ette, näiteks salvestis sellest topograafilisi kaarti näitas. Siit sobiks sõduritundi jätkata. Eesti sõjakoolimarsiga mängib riigipiirivalveametiorkester. Eesti sõjakuul võõrsil saatis aprillis 1945 Nedeklaust rindele teise ja viimase lennu noori ohvitsere. Eesti diviis oli jaanuaris, veebruaris ja märtsis pidanud raskeid tõrjelahinguid ning kuigi ei sõditud enam kodumaa pinnal, võideldi mehiselt. Kuid just saksa naaberüksuste vastupanulõtvus ja eestlastel tuleb märtsi keskpaiku jälle kord välja murda vastase haardest. Aprillis paisati eesti diviis uuesti hõredaks jäänud rindele. Sõduritunni sisustavad seekord mehed, kel on midagi mäletada sõja viimastest nädalatest, kes kus oli. Vaata ülemat, ma ei näinud nii palju, kui ma ründejoonel ees olid, tola ei näinudki seal üldse tolle aja jooksul ant vana rebane ise käis kaks korda, käisime kahjuks vaatuse juttu ajamas ja ja aga muidu oli siis seal, oli jah, karbessausis pidasime nii kaua vastu, kui kord öeldi, et nüüd oleme kotiseerivannitlesid, võtame õhtul mehed, kui ja siis ta korjas kõik oma mehed kokku ja hakkasin siis kotist välja murdma, no siis oli väga palju meid oli seal, ei olnud, terve diviis oli seal 46. rügement seitsmes ja viies ja kõik olid seal sees sakslasi, kahuri, üks osa põleva küla juurest, hakkasime siis rändama. Nii ilusti siis terve öö siis rändasime, enam ei saanud aru, juba jaotati juba siia kotti jaotati juba mitmeks ja, ja enam ei saanud midagi aru, kust, kuhu poole sa pead minema, oligi Rebane kuus vabatahtlikku, kes ette tubli koosi läks, ees, meid oli, kolonn oli pikal mitu ja mitu päeva juba magamata, siis oligi muidu saanudki käia kolonnis eelmise mehele rihma vahel surusid käe küünarsaalis midagi kahtlast, märgati kolonni seismas, jooksid mehele eelmisel mehel otse, siis ärkasin üles ja ükskord välja sa Salise küla juure, siis lased kõik pikali maha, kes poisid suitsu tahab teha, siin üle päeva, prints, tehke suitsu. Siis minna veel vaatama, et kas, kas oleme ikka väljas või ei ole või oleme veel kotis, sest sees on võib-olla venelane kurat eest veel kinni tõmmata. Jah, ja siis läks üks tund aega tulid tagasi, kui korras on kõik, oleme väljas. Jah, ja siis oli mingi jah, ja siis ma seda veel ütelda rääkida siis kui kub peale uuesti kaevusel, Simmid olid hõredaks jäänud, sest me saime väga hea suure saunakotist välja, osa mehi jäi ikka sisse ja ja siis meil oli kaitsepunkti tuld kui muidu, muidu oli rindejoon. Et kaevikuid ja kõik, aga siis oli kuskil kaitsepunktide vahe oli meil kuskil meie minu kohal oli seal kuskil 150 meetrit, kaks meest oli siin 150 järgmine 200, siis seal oli oma kuulipildujad, oma relvastust, kõik, mis vaja. Jah, ja mäletan, valasime venelase laskemoona laos põlevana, siis käis Kompanii ülem, innus käskis õnnitlema. Jahe, aga rääkige sellest tõmbust lähemalt, kuidas korda läks, see või? Seal oli väga raske, halb koht oli. Öösel oli meil peavõitlusliini vahe 150 meetrit. Poolte vahel päeval ei, kuskil 300 ringis külas nad olid külas ja mina vaatan, mul õhk haiku binokli, tegid väikse augu, tegid mullas katsed ennast ära ja alguses proovisid ära kiivri püügipüssi otsa. Maitselt natuke, kui plaksu käis, snaiperid, joon, siis võis julgelt rahud vaadata. Ükskord oli ühes kohas, oli snaipri seal ja sai black vara, siis nagu hakkas kartma. Kurat jah, ja noh, siis oligi, vahetan kaks meest lähevad kuge kuuri juure, kõrvalhoone hakkavad seal tirima mingisugust kasti, kahe vahele majandus. Arvasin Timeste paduni kastet, vast poisid hakkavad siis laadima omale kuuli pilalinte valmis? Jah. Ja ära läksid, aga meil on omal oli meil tollal lõpp, sõja lõpp oli juba seal kuskil juba aprillikuu oli ju täiesti mõni nädal seal jah, laskemoona vähe ja siis meil oli kuulipiida. Lint oli juba selliselt laaditud, et viiesed laengut tehtis saksa MG 40 200 oli väga kahesööta, kiiret tuld andis ja et siis palju raskem on ära ei kuluta, siis oli iga viie esimene oligi, oli leekkuul ja siis veel 14 vahe jälle tüütama, lukku jälle sedasi laskma. Käes võtsin sealt ühe leek, kuulad, ma vaatan nagu esimese surakatsin, tulid kohe hakkas hirmus ragin hakkas põlema. Mehed tulid sellepärast ost tagasi, jah. Ja virutasin meestele putse maa tõus 300 meetrit oli ikka pihta, ei saanud niiviisi kärisesti pahane esimese valanguga otse ühe pauguga, valasin vintpüssist toda, ma kuulsin siis mul oli hea meel, veli, meil kõigil oli, kus automaat oli ja siis kuulipilduja ja kaks stardirusikat oli igal mehel kaevikusse sabilt pidama, seal 100 50 eetrist 200 meetrist rinde lõikub kahekesi kinni, enne oli seal võib-olla iga 10 meetriber, kurat kaks meest tuligi linnus ja. Tubli poiss ja aprillis, kui kotist välja murdsime, olime natuke seal ees ja ühel siis, kui juba paar päeva enne öeldi ära, et Rebane käis seal ja ütles meest, lähevad kõik need saksa märgit, võtke maha, ilusti anti kõigile veel, täiendavalt oli meie embleemse sinimustvalge-sinimustvalgel see ja siis ka mõne sellise käsi mõõgaga Jaggeri õmmeldi need pääle ja, ja noh, räägiti seda ka, ütles, et et meil on tšehhi valitsus, on kokkulepete mid, lastaks läbi. Jah, ja no me siis oligi. Läks paar päeva algaski taganemine Ta hakkasimegi marssima läände. Et valitsusega endise valitsuse Tseebi mudilast läbi laskma ameeriklaste juurde ja ja noh, hakkasime siis marssima marssima ja niikaua kui üks kord mitmes linnas oli, kohti enam ei mäleta, sakslased istusid juba traataia taha, kõik, meie varsin vapralt, ega meid ei puuduta, meil on oma sinimustvalge lipp kah, oli veel üks jah, ja marsime siis ilusti edasi, jaja. Pärast siis tuli tank taga, keeras ringi. Elulistanca oli saksa tank, oli plaanis uuesti relvad, meestele aastased, ikka jälle edasi ja siis marssisime edasi. Õhtuvedelikus siis list lillasid, mäletan, vist oli Müncheni Gretz. Nii nagu on ta nimi meelde ja seal siis ilusti võtsid kõik, siis oli vanglad juba lahti tõmmatud, oli neid triibulisi viisnurgateest paljudel vangiriietes ja siis võeti ilusti, löödi keldrisse ja täistuubitud, võib-olla leidub mitmes kohas tule vähemalt seal, kus mina olin tollel tolles maja keldris, kõik täis seina ääres, mis ma ei tea, mis seal võis olla, pidime 12 rida või et üksteise ligi ja no käsi üleval jõunud hoida näoga vastu seina ja siis küünarnukid panid teise, meerimisime õla peale ja siis jõudsid käsi üleval hoida. Ajal kole mees ei taga automaadiga, üsna oodati korraldust, mahalaskmine, korraldust oli tšehh või venelane. Venelased veel sees ei olnud, säitud valvet, tõmmati lahti, vanglakangariides oli osa välja punase või valge lindi, seal oli neid kõiki, seal oli neid kõiki. Jaja oli punase ja valgega ja see oligi linnas oli, pärast hiljem oli siis marss edasi sai sealt mõni päev hiljem osa nagu linnainimesi, seal olid ju väga põnev vaadata, oli valgeid, väljas oli punalippe, väljas oli tsehhi, lib mõni mõnest aknast pil Ameerika lipp ja igaüks, keda mina ootas talle vastavalt sellele pani siis olime seal terve öö siis mis meil keldris keldris mahalaskmist massiliselt ei tehtud, meie seal võeti ühekaupa, hakati siis võtma kõigi igalühel käsi üles. Kas veregruppi ole? Meie mehe, see diisel kõik ära grupeeritud. Pidevalt võeti nii, umbes iga viie minuti takka võeti üks mees ja kuulsetustel lastel sealsamas kõrval ja jälle tulid uue järgi nägu oli seina poole ja terve rida oli meid, mis seal võis olla, kaheksa 10 meest oli reas ja siis püssimees oli kukla tagaajamiskorraldus, ükshaaval nopiti ükshaaval, siis viidi jälle tuli ja siis oli õnneks üks mees oli ükskord kui ma õieti mäletan, Kangur vist oli ta nimi. Virumaapoiss oli ja siis tooskassehhi ideelt. Ja siis ta rääkis, et noh, et ikka see, kas me oleme eestlastega, me ei ole sakslased ja kes on jah ja jah, ja noh, dokument veel meil midagi ei ole, enne kui, kui keldri pandi õieti kõik viimasel rahakotid ja kõik, noh meil ei olnudki meil dokumendid, kõik minema visatud ja jah, ja siis jäeti siis rahule. See oli üks üks, noh selles mõttes sünga 18 on ju räägitud väga palju ja maa ja kodumaa olid ära antud. Tagasi pääsemise perspektiivi tollal absoluutselt ei olnud. Ja, ja ma ei, ma ei oskagi ütelda. Täna on just see aeg käes, kus me pühitseme nagu või pühitsetakse ülemaailme selle maailmasõja lõppu ja kes võitu, kes kaotust muidugi. Aga ühest küljest muidugi sõduritena me ootasime ka, et see sõda mõttetu juba ja, ja loll ja sõjad on üldse mõttetud, et ta võimalikult pea lõppeks. Aga oli selge ka see, et meie oleksime olnud kaotaja poole peal ja sellisest asjast on üldiselt väga vähe rõõmusid. Kui tuletada meelde seda aega, siis peab ütlema, agoonia. Toimus täielikkusele Suur-Saksamaa kolmanda liiga koonia tol korral meie lendurid endised ei olnud enam bensiini ja neid oli üle viidud õhutõrjesse raskesse õhutõrje suurtükiväkke ja siis Dortmundi seal Ruuri basseini kaitsel seisiski eestlaste kruus, patarei, see tähendab üheksa torune tavaliselt vist patareis oli seal neli toru, aga siis meid ju seal hulka rohkem nimetati ja Suur-Patarei ja siis nüüd kujutage seda asja ette. Olime seal ja torud olid üleval kõik nii ja, ja, ja seal Stelnungis või seal nendes selles patarei sees ja me ei tohtinud tulistada, sest jätkunud mürsk tulistada võis ainult siis, et segada pommide heitmist. Ja, ja lihtsad, suured need, et lennuüksused seal 800 poolteist 1000 lennukit lendavad, kindlused kärutasid üle edasi-tagasi, pommitasid linnu ja, ja siis. Ja meie ei tohtinud lasta muuseas veel, mis veel need hiinlased tegid, eriti et nad loopisid Allastaniooli nii, ja siis muidugi nüüd meie need funkmeski reidid või need radarid, kiir kiiritasid seda lendavaid, neid lendavaid kindlusi seal üleval ja päeval töötasime optiliselt, nii, aga ööse staniooli, seal 100. siis alla ja me saime tuhandeid tule väärtusi, elasime nagu öeldakse metsa poole ja nii, et see oli lõiget seierid, seal jookske igatahes tagasi ja kui veel pommitati kanov, siis andsime muidugi pool, eks ole, nagu öeldakse, et äkki läheb kellelegi külge ja need kõik Lääne-Saksa mehed olid seda okolaadi paberit täis. Tinapaberid ja kõik kohad kuradi puude otsas rippusid ja see oli kuidagi niisugune. Kõik see oli väga masendav ja, ja üldiselt tahtsin ütelda, et ikka väga sant on, olgugi et sakslaste võitu absoluutselt ütlen, jumal hoidku ta kapa pada ja katel. Aga siis magasin ühest vahvast meest, rääkida seal Saksamaal, tähendab üks kuradi vend artist rahva hulgast ja, ja see oli sakslane seal meil patareis kuskil abi abitööde peal ja ilmselt ta oli niisugune antifašist, võiks ütelda seda, see kõik, mis ta suust välja ajas, selle eest oleks, kui meie oleks olnud koputajaid, poisid oleks temal seal seal gestaapo otsaga näiteks ta Kööbelsi häälega, tema diktsiooniga tegi jube kihvtilt. Austen Jaan õnghele, Hurda seksuntraizzi virts, Virty kunstoonisin, tuiksoo hirmata hinge, sööd ta tankipolk Ta füürer ja nii edasi, tähendab ühesõnaga nii eesti keeles, et 1936. aastal sai kunstmesi Saksa relvajõududes sisse viidud selle eest ärame Saksamaad ja füürerit, vot nii ma tean, seda aeti kivi seest ja talle magusa oli ja siis teine selle mehe vahva jutt oli see, et ühel päeval lendama tulevad poisid, homme lõpeb sõda ära. Kuradi jama, Seinz või mis ta seal võib, ajad möödas, teated, niisugune asi oled, tema kuulas kõiki meie kindralstaabi teadaandeid ja, ja summeeris kõik kuradi kõik need kokku, need kaotused, mis on tekitatud vaenlasele ja ütlesin, et homme tapetakse ära viimane venelane, no kõik need, kes on vangi langenud nii edasi ja nii edasi, et vene rahvas on otsas. Vot niukseid rahvamees oli. Ja tol ajal meile andis käsk minna Dortmund-ist, mitte minna esialgu hundi käes sõita marsbeks veel ja kõik toiduained kaasa nagu sõduri, see asi on minna hamburgisse ja praktilised seal kolmveerand teed. Me kõndisime jala. Sest et kõik need raudteed ja, ja ühesõnaga mingi transport enam ei liikunud. Ja muidugi siis me olime ka need sõjapikendad, astusime Sislariini äärt mööda Hamburgi poole ja, ja siis katsume ka seda toiduratsiooni saada ja, ja ööbisime taludes ja üheskoos tegime heina isegi ja nii edasi, noh see oli üks ilus reis muidugi seal jalgsimatk islamil Dortmundi, Hamburgi ja kõige kurvem oli see, läksime siis jõudsime Hamburgis ja nii nagu oleks kokule salajane kokkulepe olnud Nõukogude Liiduga, võeti meid kraes kraest kinni ja toodi viimseks kaheks nädalaks idarindele teed, ma olin praktiliselt üheksanda maini üheksal maigu kelgutada, kus me läksime Rebase diviisiga rügemendiga läksime siis rinde poole ja ma mäletan, kui raadios öeldi, et Saksamaa on kapituleerunud ja siis üks allohvitser, see, see kurat paras tahtis veel arel kaela ära keeratlasest. Kuule sõda lõppenud nomine Sinaga issand, Raoul laskis laaniga lahti semul viimane nii-öelda lahi tegevus oli seal riieteta noor rinde rinde nii-öelda tagava positsiooni laks vette minema, nagu öeldakse sel momendil siis lõppes see asi ära. Nii et, et see oli sünge asi ja muidugi muidugi venelased räägivad, et nad kangesti seda sõda võitsid ja aga kui seal väga süstemaatiliselt pommitati, linn linna järel, tööstuspiirkonnad pommitati maatasa. Nii et, et mulle tundub, et see võit ilma liitlasteta ja nende tegevuseta Läänes. No ma ei julge ütelda, et oleks kahtluse all lausa olnud, aga ta oleks küllalt raskelt tulnud ja mina isiklikult ei juhtunud kuulama, aga kui Hitler oli nagu öeldakse, kaputt ja siis juhtimise võttis üle suuradmiral kruus, admiral töönits ja siis tema olla pidanud niisuguse kõne, et käivad läbirääkimised praegu lääneliitlastega. Ja juhul, kui nemad teevad meiega separaat, rahu, siis oleme me sügiseks Moskva all. Aga muidugi noh, see ei saanud ääreliitlased niisugust asja ette võtta ja, ja ühesõnaga sõda lõppes ja jumal tänatud. Ma tahaksin kodus olla. Kallim on sinuga ja ka sina ja mina uus viibida. No ja siis oligi, viidi meid röögine, seal olime vist päev või kaks siis oli selge, et vesilennuk Toomeid siis ei olnud, miski väljasõiduilma ei olnud. Aga siis vahepeal oli veel enne sõitsime, anti meile seal kõik, kuidas side hakkab toimuma ja see kurbelis rääkis meile, ütles, meil on täiesti siidi olemas juba inglist salaluurega. Tema rääkis, ütles, et teid niikuinii vormistatakse automaatselt ümber selle sõja lõpp on lähedal, et vormistatakse üle selle inglise luure teenistusse. Tagasituleku sealt on ja noh, see oli kopijat vahet kui sõda puhkenile liitlaste vahel selle vahel, et siis on võimalik teile saate järel kas allveelaev või, või siis või lennuk või pärast aru küll, et see oli ju nisukene juhtunud, kus üldse ei saa ju paika, pidadagi ka juba on, laguneb kõik Lasnamäe, kes siis enam meelde jah, inglislauale, kas inglased olime mees nii huvitav, et nemad oleks Adriskindavat, saad selle võõrasse kätesse laeva või siis lennuki järele või noh, see, et aparaadid olid kõik inglise luure poolt, seda ütles küll sona inglise luure poolt Raparaatil aparaadis küll võimsad. Meie ülesanne oli siin Põhja-Eestis, kus on rannatõrje, kuidas avamislaevastik liiguvad ja siis Tallinnas, mis missugust sõjalaevad Tallinnas on, mitte diversiooni oli lihtsalt niisugust luureandmed aegses lennuk viskas meid ka valesti alla. Kuulge, missugune lennukese kõigepealt reisilennuk, kahe diivan, hirmus põrne. Kas teil endast välja päeval õhtul öösi lippu pool kaks öösel nime Eesti esimene Eesti kohal ja Eesti kohal. Ta tuli kaua kaasnev põristas tulla? Kindlasti olime üle, siis oli Tallinna tuletõrje- näha, istub Tallinna, täitsa tuledes tuli Tallinnast üle, tema pidime viskama alla Virumaale, koitjärvel koitjärve äärde pidi orienteeruma. Tema orienteerub järve järgi küll aga viskas meid rummu järve äärde, seal, kus vangilaagrit on sinna alla nööridest, sakslased, lendurid ja, ja seal oli kõik automaat langevarjude ainult. No aga seal ka lennuki võlgu, ta kiiruski nii suurune valeliku Alt alumisest luugist saab kiiresti sealt külje pealt luuki ja tema oli veel Lucali kõrgemad. Ronisid, väljasid, seal ei saagi õhu moodustama, usu iseennast alla. Kukkusime ikka niivõrd kaugele kolmekesti üksteisest öösime kokku ei saanud. Ja hommikul siis, mis kuradi teha, et et iseenesest vale, siis kõik arvavad, et ma läksin, vaatasin küll kuusikus, koer, haukus hakkas siis näpule minema, leidsin oma paki ülesse, selle panime kuuse alla, langevari oli kuuse otsastel, tirisin ka alla. Väike labidas, kaevasin ära, panin Langvarjumationärasenda kotiga sinna. No kuused koera augumite kaugele. Hakkasin minema sinnapoole. Teine mees oli seal, ei olnud kaugel, üks paarsada meetrit, see oli puu alt, seal. Hõikas Puusepp, mitte Poola. Kõige aega olime harjunud sellega selle Puusepa nimega. Saime temaga kokku ja tema oli nii õnnetult hüppad, oli neidki, kes siis lendas järve tema pakki leeki üles, seal oli noh, soojad kampsunid olid sees ja siis vahetuspesu ja raha. Ja siis vene vene raha ja ja siis palju raha anti kaasaga, oi jumal, meile hirmsasti kaasasime kuskilt lugedagi, sealt sajad tuhanded sajarublase trahadki. Ja ega seda oleks võinud võtta seal nii palju tähtedega, see keegi pakid ei lubanud muud vaja võtta ka kelle käest saad, see oli, saadi, oli kolmanda mehe käest, keda me ei leidnudki üles ja siis mõtlesime, et võtame seda rindu. Mõtlesin, et noh, meil olid. Taskurelvad olid laike, mul olid Belgia püstol, kolmeteistlasuline, temal oli väike väike saksa seitse kuud viibistu. Läheme sisse, sa lähed nüüd Eestis lausa taga, kuhu juhtume. Läksime, koputasime sisse. Läksime sisse, üks vanem mees istus seal köögipõrandal maas, parandas vokki. Vaatas altkulmu. Kuradi, õigemini võtad kole kahtlase kohta, nüüd sattusime. No ja siis hakkas rääkima, küsimus, mehed olete, veetsime Tallinnast tulema, et oleme sealt Tallinnas, töölised, lähme linna Virumaal, et toiduained muretsema. Vaatas, vaatas ja meie väegade niisukesingu teie liiguks nüüd õige hulga hulganisti kohe. Eesti sõduri tund ootab teateid järgmiste rindemeeste saatusest. Annast Endel Mobility eriti novembris 1943 teenis mingi vahipataljoni, kolmandas kompaniis, oli velskri Narva rindel, Alutaguse metsades, hiljem Tartu lahingus langes vangi 25. oktoobril 44 Põltsamaal surnud jaanipäeval 1946 Volski vangilaagris. Küsitakse andmeid Endel annasti teenistuskohta, kes teab ka tema väeosa. Kivi Osvald 1941. aasta vabatahtlik, hiljem arvatavasti allohvitser Eesti diviisis langes septembris 44 Narva rindelt taganemisel Roosna-Allikul vangi ja lasti koha peal maha. Ootame teateid teenistuse vangilangemise hukkumise kohta. Kivistik Oswald mobiliseerida vot siis, 1944. Maist juulini oli Viljandi laatsaretis. Langes augusti lõpul või septembris 44 Tartu lähistel, kes teab temast ja tema väeosast. Lätte Eugen olevat langenud septembris 1944 Tabivere all vajatakse teateid teenistuse ja langemise kohta. Nilk Johannes esimese piirikaitse rügemendi kolmanda pataljoni 12. kompanii reamees, langes arvatavasti seitsmeteistkümnendal septembril Emajõel sääres ehk teate temast midagi. Oruvee Heinrich teenis 20 üheksandas politseipataljonis viimased teated noi hammeri õppelaagrist, kes teab tema saatusest. Pruul Aleksander Friedrich mobiliseeriti veebruaris 44, septembris langes Lõuna-Eestis vangi ja oli Viljandi vangilaagris, kust viidi Novosibirskisse. Suri seal vajame andmeid väeosa vangistuse, surma kohta. Saarniit Valter läks sõtta 1943 suvel 44 Eesti diviisi allohvitser langes Emajõe lahingus. Oletatav väliposti number neli, neli, kolm või neli, neli neli. Kes teab tema teenistusest ja langemisest lähemalt. Palume kirjutada aadressil e-null üks, 100 Tallinn, Gonsiori 21, Eesti Raadio, Eesti sõduri tund. Loen veel kord ette. Nimed. Endel annast fosfalt kivi. Osvald Kivistik, Eugen lätte, Johannes Nilk, Heinrich Oruvee, Aleksander Friedrich Pruul, Valter Saarniit. Iga teie kiri, ka kõige napim teade nende meeste kohta aitab kedagi. Juhtus nii, et mul kompanii ülemaks oli üks Eesti aegne ohvitser. Ta oli väga tore mees, aga ma ei tea siis, kes täiesti haige või ei tahtnud väga seda lõppu, tema Ta läks haiglasse. Ühesõnaga, ja siis mul tuli see juhtimine oma peale võtta. Meil oli niisugune asi, näiteks, et kui see Adolf Hitler otsa sai, siis minul oli juba kaks nädalat enne seda oli, tähendab seifis kinnine ümbrik, mida ma pidin siis käsu vahele tavama. Varem oli teade valmis ja selle teate siis mina lugesin kompanjees ette veel. Et vaata, Adolf Hitler langes võideldes, relv käes, riigihoone ees, kaitsekraavis laavat. Õnneks tuli mul siis lõpuks siiski välja kompaniiülem, nii et ma sain nii-öelda vastutuse enda pealt ära ja metsis saadetise viimases lõpus taganemist katma. Siis oli massiline taganemine. Me läksime jalgsi, me ei saanudki kuidagiviisi läbised, tee oli rinde poole oli niivõrd paksult, tähendab, oli rahvast täis. Siis me saime siis ühte külla välja. Ja siis oli juba niiviisi, et kadusid tasapisi. Poisid ära kadus ära camu kompaniiülem ja meie olime küll ausalt. Väikse grupiga jäime alles ja ootasime, mis päeva täpselt ei teadnud kuhugile minna. Kuulipilduja raginat oli isegi kuulda juba, nii et ja, ja hommikul oli siis järgiks. Ma ei oska ütelda, võib-olla üks, 15 meest. Noh, need kogunesid nii kui minu ümber keikene. Mina ütlesin, et kustutada, praegu ei ole vist mõtet tänama oma nina sinna torkida, et kui nad geid taganevad, see meie 15 meest ei aita ka enam mitte midagi, pöörasime otsa ringi ja tulime tagasi Herzberkki, mina oleksin siis sinna kasarmusse veelselt, kiskusin oma nimesildi seid ukse pealt ja, ja korjas sinna, sest need kirjutusmasinaid ja dokumente viskasin mõned granaadid sinna kantseleisse. Noh, et neid hävitada ja, ja nii me siis hakkasime taganema tšehhi piiri poole. Aastaksime. Mul oli seal vanasti tuttavaks saadud juba üks, üks auto remondile, tehase omanike oli, läksime tema juurest läbi. Ja see muidugi pakkus välja, et ütles, et sõjal on ju kõigil lõpp tõmbama munder, raha temal on autos oht ja tema tituleerib mind enda nii öelda väimeheks, et ulguma autosse. Aga ma ütlesin, et ei, seda ma ei tee kunagi. Mina ei ole, sest mul oli mu isa maali läind. Selles mõttes ma midagi ei teadnud. Armee oli ainuke koht, mis mind nii-öelda sidus veel selle, selle kõigega. Sõduritunnis rääkisid Kaljo Alaküla, Eevald Laidre, Helmut Luiga, Axel Väljaots ja saate koostaja Lembit Lauri.