Kümmekond aastat tagasi käisin koos paari koolivennaga külas oma vanal õpetajal pärast tema kaheksakümnendat sünnipäeva. Juubilar oli kooli ajal tuntud vägapi tantse pedagoogina ja mõnda aega veelgi pedantsema õppealajuhatajana ehk inspektorina, nagu varem seda ametit nimetati. Külaskäik oli kavatsetud viisakus visiidina lillede ja õnnitluste üleandmiseks umbes pooleks tunniks või pisut rohkemaks. Kuid tegelikult lahkusime sealt hea tujulisena alles pärast südaööd. Kunagi kardetud õpetaja avanes meie ees hoopis teistsugusena. Kui kooliajast mäletasime, üllatas tema lai huvidering ja sädelev huumor, eriti aga konjak tema kaetud kohvilaual. Olime ju teda alati pidanud puritaaniks, kellest maailma ahvatlused kõrgel ja kaugel. Kõik kunagised vaenud ja lahkarvamused said sel õhtul mahedaks räägitud kooliaja mälestustes iga asi oma kohale pandud. Ja kui jutt kaldus kooli tööle pärast 1944. aasta sügist reetis eakas pedagoog meile ühe saladuse. Nimelt selle, kuidas siis õpetajad olid meie pärast kartnud ja sellega seoses ka enda pärast loomulikult ikkagi poiste kool ja tuntud vanemadki oma vabameelsuse poolest. Ta rääkis meile, kui tihti käidi ühe või teise poisi kohta andmeid tahtmas kuidas mitmesugustel nõupidamistel koolijuhte ja õpetajaid hoiatati õpilaste illegaalse tegevuse eest ja nõnda edasi. Teie poisid ei osanud Naudi oma suud pidada, kõik, mis meelel, oli ka keelel resümeeris ta omaaegset olukorda. Ja lõpuks jumal tänatud, et meil midagi niisugust ei juhtunud. Mis mõnel pool mujal halvasti lõppes. Olite, kes te olite, aga selle koha pealt olite tublid küll. Nii et sel õhtul olime me kõik oma vana õpetaja poolt täielikult rehabiliteeritud. Ega me siis 44 45 aastat tagasi teadnudki, mis mujal juhtus. Kumu ja kõlakaid liikus ringi küll, et kuskil Meil oli midagi olnud, koolipoiss oli kinni võetud ja vangi mõistetud, aga täpsemad, teavad meieni jõudnud. Alles nüüd hakkab mingisugune pilt välja kujunema, mis noil aastal kusagil toimus. Käisime siis sõpruskonniti koos küll ja arutasime muude asjade kõrval ka teravaid poliitika probleeme aga ei osanud arvata, et keegi võiks seda põrandaaluseks tegevuseks pidada. Mingile organisatsioonile meie küll ei mõõtnud kuid mujal siiski mõeldi näiteks Paide keskkoolis. Mida nimelt, seda selgitab selle kooli toonane õpilane, ajava doktor Evald Tõnisson. Paide keskkoolis nagu paljudes teisteski koolides, tookord tekkis ka noorteorganisatsioon, 45. aasta Ta on veebruarikuus, sellele sai algus pandud, kui meenutame seisveel sõda käis, lõppes alles paari kuu pärast. Ja meie tegutsemisaeg kestis, kuni me kooli lõpetasime, siis läksime nii-öelda rahumeeles laiali, kui nüüd järgi mõtelda, mida me siis ära tegime ja mis iseloomu ta oli, muidugi võib suurtest laastus öelda, nagu see tavaline ütlemine on, olime natsionalistid, kodanlikud, natsionalistid tänapäeva mõõdupuuga. Sinule ei tänapäevast aga see sõna natsionalism palju nii kaua meil olnud, seda võime partei ajalookursusest. Me hiljem õppisime seda, mida see kõik tähendab ja, ja kuuleme seda praegu ikkagi need, see joru läheb ikkagi samas vaimus põhimõtteliselt edasi. Kui nüüd küsida, mis meie siis eesmärk oli? Nagu mujalgi üldiselt taolistel organisatsioonidel, ma usun, see oli iseseisev Eesti, ütleme niimoodi, otse. Süüdistuses on ta kirja pandud muidugi kodanliku diktatuuri taastamine aga sisuliselt noh, ütleme siis iseseisev Eesti ja selle rajamisele siis nagu kaasa aitamine praktiliselt ju eriti korda saata ei suutnud kuigi, kui meenutada seda, mida kõike meie käest nagu teada taheti ja ja milles meid kõiki, nii nagu süüdistati ja millest need küsimused, tookordne reisid, siis noh, ütelda niimoodi, et ega, või näiteks ühtegi relvaladu õhku ei lasknud kedagi maha pole löönud. Isegi ei jõudnud ausamba õhkulaskmise, nii nagu mõni teine organisatsioon. Meil sidemeid ei Lääne luureteenistustega sisemigrantlike organisatsioonidega, kogu meie tegevus sisuliselt ütleme niimoodi jäi siis ideelisele ideestiku tasemele, oli kavatsus, oli mõte, aga päris tegu ei olnud, oleks tegu tulnud, siis muidugi ma ei tea, mis moodi see asi oleks siis edasi läinud, praktiline tegevus seisnes pil koosolekutepidamises, käisime koos pidasime üksteisele vastastikku ettekandeid. No muidugi, meil oli oma struktuur, konspiratsioonireeglid olid isegi nende koosnevad, võta pidamine, omajagu on selles muidugi ka niisugust noorusliku, selles romantikat, midagi taolist selle asja juures kaotasime küll ajalugu, küll filosoofiat, aga vägagi palju ka puhtpoliitikat, meie hulgas oli tulevasi juriste, oli juuraküsimise õiguse küsimusi ja ega päris poliitikat humanistliku kallakut üsna pallivad. Nagu öeldud, lõpetasime oma tegevuse ise 46. aasta kevadel, tähendab, kui lõpetasime keskkoolis, oli teada, iga mees läks ise nõuda. Osa meid läks Tartu ülikooli edasi õppima kogu ülikooli ajal selles suhtes meil mingisugust aktiivset või no ütleme tegevust kui selliste kooskäimist. Meil on aumeeste kokkulepe tõepoolest, et lõpetame lõpetatud. Kinni võeti meid 51. aasta algul priorite, siis ülikooli lõpetamas ka Eesti riigiõiguste aluste eksamiteks. Valmistusin nii, et juhtus, juhtus niimoodi, tähendab just eksamisessiooni nii lävel 51. aasta jaanuaris minu meelest 51 oli üldse üks selline aasta, kus üsna puhast nurka nagu tehti, võeti palju kinni veel neid, kes oli neid varem kinni võtmata jäänud, kes olid nii-öelda seal nagu kinnivõtmise reservis või kuidagi niimoodi. See aeg oli just. Ma ei tea, kas sellest saadetes juttu on olnud, aga Tartus oli suur koolinoorteorganisatsioon SMTP kelle esindajad just täitsid Tartu halli maja. Konge nendel päevadel jaanuaris ja meid lükati nende hulka ja võib-olla nii kaudselt üheks ajendiks võib-olla oli, seepärast muidugi huvitas neid meie võimalikud sidemed sele meistril märksa nooremate meestega ja sellelaadseid. Küsimusi muidugi muidugi oli, aga meil tõepoolest sidet selle organisatsiooniga ei ole, kuigi meie siis ühiseid kambriga jagasime seal mitme kuulik. MIS SEE VEEL tähendab, ei tähenda midagi muud, kui sinimustvalge võib olla täit peeti siis, kui vanemaid mehi peeti isegi nende nii-öelda ideeristeks juhtideks. Mul on selline kahtlus, võib-olla tekkis, aga nemad jõudsid nende ideede minu meelest meist täiesti sõltumatult oma teid pidi, nii nagu enamik nendest kooliõpilaste organisatsioonid sellepärast et ma usun, ega vist palju selliseid märke ei ole, et need organisatsioonid omavahel eri keskkoolides oleksid palju üksteisega sidemete saadud, neid oli siis üsna palju, kes siis kinni võeti ja nagu arvata võib. Ega nad kõik Tartus ei olnud? Jah, tookord oli, muidugi oli laiali vaata täpselt, arvu praegu ei mäleta, kuni 15 ümber võis meid olla olime suur osa oli meid siiski. Ta oli ka teistes linnades, mida te nüüd arvate, kuidas siis teie jälile saadi konna teise, just lõpetasite oma tegevuse ja midagi kurta ei saa, mis oleks teile tähelepanu pööranud, ei oska siin ka midagi kindlat ütelda, et meil on nagu selline tunne, et mingil määral meist oldi teadlik juba siis, kui me paides tegutsesime, need Paide julgeolek andis need materjalid nähtavasti Tartu julgeolekule üle. Meiti jälgiti. Aga siis oli juba ülikooli lõpetamine käes ja Tartust omakorda laialiminek, ju siis Tartu julgeolek tahtis selle asja ära teha ja nii ta siis tegigi, sai seal tegelikult teise linna asja, võttis nagu endale täitis oma plaane nendega täiturite kinni, kuulati üle, nagu see kõik käis. Missugune oli siis kohtuotsus? Kohtuotsus on 10 aastat, see on siis selle niinimetatud erinõupidamise otsus, mille kohta nüüd öeldakse, et seal loovutis kohtuväline tähendab, tegelikult on ta tõepoolest niimoodi, et ühtegi kohtunikku vee üle kohut mõistis, silmast silma näinud ei ole, see loeti kõik selja taga ette. Ja ma mäletan, et vangivalvurid peaaegu, et oleks õnne soovinud, ütlesid, et nii kergelt pääsesite. Sellepärast, et need, et omakaitse mehed või need mehed, kes olid oma kaitsemeeste eest kusagil silla valvels käidud ja keda ka 51. aastal veel leidus ja keda siis julgeolekukeldrites oli, sellepärast need said eranditult kõik 25 pluss viis kohalike tribudaalide käest. Mis aastal teie tagasi saite? 1955? Aprillis osakaaslasi sai, hiljem tähendab posteti kõik 51. aastal siis meie kodumaa avarustel realist maanteel suure laidab kõige lähemalt kodustele. Minu meelest olid siis põhja komisi Vorkutaasia Intlas sealsamas, kus praegu streigid käivad ja kõige kaugemad muidugi Magadanis, nii et sinna vahele mahub väga palju põhimõttel niimoodi, et enamikus kõik ikka iga mees oleks ise laagris, kuigi juhtus ka nii, et mõned mehed said ühte ja samasse laagrisse ja kaugele teie ära käisite. Mina olin üks lähemaid, olin Intar rajoonis põhjakomisjon. Edasi pisut pikemalt analoogilistes asjadest Viljandis. Meenutamas on Eduard gala. Tegelikult on ta pärit Narvast, kuid 1944. aasta alguses, kui rinne jõudis Narva alla, evakueeriti nende perekond Viljandisse. 1944. aasta sügisel jätkas Eduard kala õpinguid Viljandi teise keskkooli seitsmendas klassis. Sinna kooli me temaga koos lähemegi. Üheksandas klassis hakkas tekkide õpilasgrupp, kuhu kuulusid neli meie kooli õpilast. Ja nii me koos käisime, kuna need probleemid, mis arutati mitmeid eluvaldkondi, tekkisid ka poliitilised probleemid mille taustal siis kümnendas klassis kolm sellest Ja see omakorda selle kolmeks. Kusjuures igaüks tundis ainult kolme ja oma kõrgemalt. Põhi oli ainult versioonina pärandi jätkamine, keegi unustaks, vaba Eesti, keegi unustaks minevikus, teiseks muidugi kõik koodid, valget laeva ja kui see valge laev oleks pidanud tulema, siis kõvatsivisla valge laeva tulekut alistada oma jõu ja nõuga. Koolis on liidame liikmed, küllaltki aktiivsed õpilased, kõik nad kuulusid klassi ajalehe poisu lehe toimetusse. Ja see aeg oli üldse keskkoolielu natuke teistmoodi kommunil koolis või mõned üksikud, ainult nende tegevus ei paistnud mitte kusagil silma, nii et meiega koos mõtlevad õpilased olid küllaltki juhtpositsioonidel kõikidel koolielu tegeledes küsimustes. Nimetasite siin kooliajalehtedes poisteleht, kas see oli ikkagi illegaalne? Kaalne seal meie üldse sellele mõelnud, tegelikult praegult võttes 24. veebruaril välja antud number 40 17 oli kujundatud pealt mikihiirtega, kusjuures mikihiired, kõik sinimustvalged möll, kõik kaasaaitaja juures. Palju oli seal filosoofilisi artikleid, palju oli klassi elu käsitleda artiklis probleemide ring, mis siis keskkoolis oli ima noapoisi probleeme siin ikka kokkupuutel samas vanusejärgus vaid hoopis midagi muud peale sealsed probleemid, kõik perekonnad, põhjuseid. Ja kellelgi ei ole seekord eriti ei meeldinud sead pidasin päevikut ka ja nüüd, nagu selgub 47. aastal, kõik söödi kõiki 30. ja kolmesündinud poisse. Miks registreeriti, seda muidugi siiamaani ei tea, ega see ei olnud sõjaväearvele võtmine, keegi, mind nimekirjad ja kuunil ehitati, seda ma ei tea. Ja muidugi, mis mõjutas tolleaegsed, meie elukäik, oli ka see, et ükskõik kelle kodusõda ei oleks igal pool kiruti kehtivat korda ja oodati valget laeva neist asjadest siis räägiti mitte nii väga sosinal. Vahel räägiti päris kõvasti seda ja seal võib-olla selles ka, et ei olnud kaebajaid. Viljandit tütarlaps kandis musta kübara juures valge sinist lippu sinist laia linti. Muidu Me kõik imestasime, et kuidas ta siis kinni võetud, ütles niisuguste asjade pärast. Ja kohe pärast seda tuli linna Jutat, mõtlesin, et nurk on julgeoleku, ent niuksed juhused, Väikse linnas lähevad ju kole kiiresti laiali ja kõik need tekivad niimoodi. 11. klass juba algusest peale. Esimesest koolipäevast hakkas küsimus selles, missuguse kavandi järgi teha keskkooli lõpumärgid. Mõlemad klassid, koosseis omaette vaidlused olid koosolekud omavahel kummad kavandi järgi siis tellida 11. b klassi, siis leidsime meie kavandan, ilusam. Joonis oli siis üleval, märgi hoidmiseks oli tammel ette keeranud, oli alla, seal all oli siis originaalvariandis on kaitseliidu kotkas, mõõdada järvel kaks plaadi kitsama plaat, mis oli must, selle peale oli siis hõbenumbritega 28. Märgi tähenduse oli see, et vaba Eesti eest oleme valmis. Sireli kadrikotkas üleval, no ta ei olnud, tähendab täpne koopia tsiviliseeritud midagit selles variandis. Nii et meil siis oli kaks märki. Märkide jooniste ja tegemine oli. Mõtlesime, et meie siis jäädvustame selle märgi ajaloo musta gladesse tema algusest peale, kuidas need probleemid tekkisid? Lihtsalt vaidles, olid, kuidas märg telliti. Ja mis eesmärgiks siis edasi sai. Ka märgid, me saime Tallinnas kätte oktoobri lõpus. Järgil käin mina neile. No muidugi, võib-olla see on niisugune natuke põnevust tekitavat märkima, siis midagi raudteejaama toonud märge portfellis. Mind oodati Viljandis üle liidu kohal, mina märkidega portsjoni kätte. Ja muidugi siis jaamas, kui midagi kinni peetud või siis ei oleks nagu midagi olnud. Märgi helistamine ja tema peo moodustamiseks. Kes kellel kurameerinud, tekkis sisemised pinged seal lõpuks siis otsustasin, siiski korraldan oma. Praegune vees ja Tõnis Kask joodis märk välja vei, kes joon siis kallal maha või no ühesõnaga, märgid oli siis nagu ütlesin, käes. Ja siis võttis sõna meie paralleelklassi tütarlaps, kes õnnetult lõpetas oma kõne sõnadega. Et õppida, õppida ja õppida, see oli osaleja seltskonna nagu punane rätik vähemalt meie lauas, see pani meid rõkkama, mitte mingit õppimisega, elagu kolmas vabariik. Ja muidugi Mahast ain. Ja seda oli vist isegi kuskile kaugemale veel. Ega siin rohkem polnudki vaja kui ainult väikest tõuget, et need protestimeeleavaldus kit väljatäitjale märge Õisus, kes siis järgmise päevani veel kõike ei saanud osa võtta, siis ma ei tea, kas järgmise õhtu või ülejärgmisel päeval Viljandis. Need Jutega väikses linnas veidralt kiiresti, kes oli kodurääkinud, võib-olla keegi kellelegi edasi? No üldiselt oli rahulik novembri alguseni. Aga novembri algul siis oli jälle, kui nad esmakordselt nauti keskkooliõpetajast läheks oktoobrirongkäiku vorme, mütsidest sellega on muidugi jälle ei nõustunud, niiet üheteistkümnendas klassis minu arvates kümnendad klassid, kes läksid rongkäigu palja peaga. Ja eks see ole jälle meie lugupeetud direktorile Anton härma keele õpikute autor ja tema andis meile ladina keelt. Tema muidugi oli ja mitte ju väga punase Leena, nii et temal oli pahandusi rohkem kui meil. Ja novembri lõpus olimegi nagu kaugele juba jõutud, et ametlikus allikatest me ei ole täpselt meeles komsomolikomitee vist ja nõuti eetri käest. Et meie keskkool märgid ringi, kusjuures tingimata pidi olema punane viisnurk mis seal ametlikult kinnitatud ja juba jõudis ka kuuldused nina pealt, et tähendab, see märge õnnistamine koos nende märkidega on juba julgeolekukäes mida linadis kutsuti valgeks majaks. Praegu tagantjärgi vana märkmeid, tuleb välja, et üheksanda detsembri õhtul nägime kaks tüdrukut koos nende kooliõpetaja kurikuga Läksid sisse valgesse majja tila julgeolekusse. Ja teisel päeval Eiki läinud koolis ei olnud, muidugi, eks see tekitas paanikat. Mõtlesin, tehaseid pandi kinni või ei tea, mis seal toimus. Saime teada, et julgeolekus oli juba nagu öeldakse, toimik avatud, Need kõik teada märgi vaimses suhtes. Nii mida see märk tähendas, kui ka selle peo suhtes. Ja 14-l detsembril kellaaeg võimul päikeselt 10 30 tuli siis mulle järgi. Koju, tulge koju, tuldi järgi ja. Meil oli muidugi plaan juba siis võta keskkoolist paberid välja. Eriti maabusid siis kohe, et Läänemaale kasemetsa sellepärast et see aeg oli ikkagi metsavendade elu. Kirjapress ja pikk terav joonlauda istuda pidevalt kahe tagumise tooli jala peal, kellel seina peal, nagu ta oleks tagasi vajutanud tooli tagant läinud vastu kellanuppu lõida mõlemad, ükskõik kummale siis kas parajasti käepärast, siis kirjabess või siis joonlaud. Nemad vaatasid välja. Ei magaks ja siis tuli väga Tomusk. Tomusk oli tuntud kuju Viljandist, oli minu teada endine Viljandi kingsepp, kes enne sakslaste tulekut 41. aastal viimaseni lasi maha Viljandi vanglaõues vanglas istujaid. Nii et küllaltki kurikuulus koju. Ega seal ei olnudki sul midagi, siis kõik oli juba teadlaselt. Märgi idee oli teada, nemad nimetasin seda muidugi sotsialistlikuks kuriteoks mille sihiks oli kodanliku Eesti taastamine ja võitlust tema ees, kuni lõpliku vabaduseni muidugi eriti tigedad olid nad nende Stalini kohta käivad. Õieti pärast hirmsat marru siis asi neid välja 20. kuupäeval, siis soovitati mul paberid koolist välja võtta. Ma seda tegingi, ülekuulamised ja sellepärast, et kutsuti välja tüdrukuid ja poisse ikkagi sellest tühisest asjast. Nii palju tehti tülija lärmi 22. kuupäeval mulle täiesti uuesti paberid koorile tuua. Direktor oli saanud kuskil korralduse, et mitte kedagi, koristaja rabasse. Me eriti südant vaevalt selle pärast, mis oleks saanud. Eks paistis küll, et et nad ikka tahavad meid kinni panna. Me läksime temaga kooli, ma pole teele ja tee peal, teisel tänavanurgal olid juba julgeolekumehed ümber ja mind võeti kinni. Ja julgeolekusse 331 öösel viidi mind Viljandi vanglasse. Mind pandi kohe esmajärjekorras ühiskambris ja seal olid põhiliselt hommikul, nagu selgus sees maamehed. Kutsuti välja, meie oi, oli valmis siis kohtadele algama, selleks kirjutasime alla, siis seal üleval on sõpru, oli 206, vist oli, kui ma mäletan, kui jäin ootama, siis juba väljakutsed kohtusse. Kas selle täiskortse vangistamise või teistkordsel? Äraviimise järel siis anglasse olles ka üle kuulata. Rahu oli kuskil moti, julgen ütelda, kaua see rahu oli kui ükskord ülesse. Et meie asi on antud pagari tänava alla Vanglas laupäeval matkadel astub tema konna oli see, et just nagu sa magama seitsmenda näridele visata liigutasin talla siis pandi kõigepealt välja, käikusid kinni küll muidugi. Siis olid seal, tõi kaks kolm, kuidas seal pole, siis oli siis kui sa hakkad rääkima või jätkad, jutt oli väga lühike, eaka 10 15 minutit tagasi veel sinna siis kui su käest veel kord üle, et kas hakkame rääkima või siis pärast viit-kuut tundi seal all olemas, siis lahtiseid kambrisse paariks tunniks magama või tund aega ei saanud üldse magada. Liiga öösel üks soli laua sõi terve õhtu siis näete, seal puhkesid pühapäevast esmaspäev kunagi välja, kus liigese kuut kuuega kindlasti oligi asi viidud kolme paragrahvi peale. Isamaa, reetmine, propaganda, jalatsioon pretsedendiks toodi patareisse üle või ei toodudki lõpuni üle, sest meid oli palju siiski, kui palju siis noh, 12 õpilast ja õpetaja kurit need 13 ja milleks 30 inimesega ta Tallinnas üle pidama voolab. Viis uurimise Viljandis lõpuni kuus toimus meil 21.-st kuni 24. juunini 49. aastal Viljandi politseilossis, nagu ta kutsuti Leidri ringkonnas ärge kunagi poolt istungil kuraditosinast lugu, mis seal koos oli täid 10 25 pluss viis aastat. Kaks tükki sai siis 10, mis õpetaja sai õpetusega 25 aastat. Kuigi ta Vaata muidugi juurde ei lastud, nemad olid muidu kuulda masendavalt meeleolud, kui meie olime, siis me võime juba teada, mis neid ootab, kuni sadasid süüdistus pute, kuidas võtta ühte ja sama asja võib nimetada mitmet moodi. Märgid olid. Organisatsioon oli olemas, on, see oli põhimõtted, ideed olid samuti kõige kehaga. Ja kas nimetatud neil raskema nimega nimetatud kergia nimega see enam midagi nagu öeldakse, juurde ei anna, ega midagi ei võta. Pärast kohut olime siis juba siis nagu tapiootel kambris koos terve oma pundiga võeti meid siis välja. Tappi Tallinnasse sõitsime mäe loomavagunis augustis, siis olime me juba patareis. Muidugi, patarei võrreldes Viljandi pangaga oli midagi muud. Keelan sistlika täielikule vanglaelule. See on nagu kupeevagun, ainult et need küljed, mis on vastukoridori, Need on siis trellitatud kohtade arvu järgi viis, seitse inimest mahtunud. Sinna pandi muidugi nii palju, kui neid läks. Neid viidi siis Leningradi jaotusvanglasse koduvad kirja põhjal selgub, et ma jõudsin Leningradi seitsmendal oktoobril. Meie vangla oli kontserni olnud raske ja kuus, see oli muide osaliselt ainult jaotas vangla, põhiliselt oli ta põhjal laagrite naisvangide suguhaigusest ravimise punkt. Ja neid oli seal mitu korpust koha ja 30. kambris, muide lähevad poliitvangid, suur kamber, olime siis me koos lätlased, sakslased ja eestlased. Kusjuures sakslaseid vangi langes toodud, kes olid seal juba sõjavangis. Olled veel läksidki auto alla ja anti neile samuti poliitilise paragrahviga karistused peale. Seal oli, kas ta oli nüüd siis levide rinde abinemikski, sakslane Emanuel kaasastantsik. Tei sakslasi server. Kambri vanadeks oli meil Lembit Kivistik. Ja muide, tema oskas võib-olla hästi kohaneda nende vanglaoludega, mis muidugi leviga hulga vabamad konittidena võrreldes patareiga ta oma kambrile või väga palju seal kasu ja head taastasime traditsioonis õhtune loendus, kõik seisid narride püstini ülemise korruse narrida rahvuste kaupa. Ja pärast loendus äraolekut välja läksid. Enne magamaminekut võeti siis valvel ja kõlasid kõigi nelja rahvuse Emmlid kolme balti omad ja saksa. Ainult ilma esimese säilitanud, sellepärast et nad lugesid seda meile solvavaks. Deutschland, Deutschland über alles ja, ja et mitte üle maailma. Siinkohal ma praegu katkestan Eduard Kalajutustuse. Edasi tulid vangilaagrid, millest samuti oleks mõndagi rääkida. Ent see on juba teise saate teema. Nagu me võisime kuuldud meenutustest tõdeda, oli nii paides kui ka Viljandis õpilaste salaorganisatsiooni eesmärk iseseisva Eesti taastamine. Nii oli see ka mujal Tartus, Võrus, Lihulas ja nõnda edasi. Noor põlvkond just nagu tunnetas vajadust rahvuslikku meelsust süvendada, et see ei kustuks stalinismi kuritegude mõjul. See ei olnud lihtsalt noortele omane opositsiooni disus. Selle vastutegevuse juured olid hoopis sügavamal. Mida arvab sellest Evald Tõnisson, kui ajaloolane? Mina ise arvan niimoodi, et üheks peamiseks põhjuseks tuleb otsida nimelt nendest aastatest, millal ma sündinud olen, tähendab 20.-te aastate lõpus, aga see kehtib mingil määral ka muidugi teiste aastakäikude kohta ja eriti 20.-te aastate käikude kohta jäävad natuke varasemad. Ühesõnaga kõigi nende kohta, kes olid sündinud Eesti vabariigis ja jõudsid selles vabariigis ka nii kaua elada, et nad hakkasid mõista, mis vabariik nendele on. Ja siin tuleb selline erinevus kõigi nende varasemate põlvkondade ka, kes ütleme Eesti vabariigis tegelikult juhtkohtadel olid ja sõjaväe kõrgem juhtkond ja poliitikud, nad on ju kõik enamikus tsaariajast pärit, nende elu ei kulgenud ju kõik sugugi selles vabariigis, vaid vabariik astus nende ellu siis, kui nad olid näinud, käivad midagi muud, on memuaarkirjandust lugenud ja nii mõnelegi inimesele tundesse Waba riik mitte mingi seaduspärane, vaid nagu juhuste mäng, mis avanes esimese maailmasõja lõpul. Et selline juhus, mis oli aga mis võib ära kaduda, aga nüüd see põlvkond, kuhu mina kuulun, meil midagi muud ei olnud, meil oli vabariik, oli kõik, see oli meie riik. Ja ta tundus ääretult kindlana niimoodi, nagu ma mäletan, 30.-te aastate lõpul, eriti kui tähistati vabariigi kahekümnendat aastapäeva sel aastal 1938 munad see väga hästi meelde jäänud, kuidas lipud olid kõik välja, seda, kuidas tähistati 20 neljandat veebruari, kuidas sinimustvalge lehvis, siis nüüd juhtus niimoodi, et oli see esimene nõukogude aasta järgnes sellele sakslaste kes meie olukorda mitte millelegi ei parandanud, osa inimesi nagu lootis sakslaste peale, et aitavad vabariiki taastada, iseseisvus taastada ju teame, et need kõik praktiliselt ju luhtusid. Ja samuti ka 44, kui sakslased siit minema löödi ja tulid Nõukogude väed tagasi, praktiliselt mitte midagi ei muutunud, siis tundus niimoodi, et me oleme ikkagi väga palju millegist ilma jäänud, meilt on nagu midagi väga oluliselt ära võeti. Põhialus on muidugi see muidugi igalühel on veel oma, selliseid isiklikke bassi mängib rolli ka, ütleme teatud nagu kambavaim, ega sedagi salata ei saa kõik ühes klassis praktiliselt kõik poisid on siis nemad seal kongi, kuigi mõni võib-olla mõtled seal midagi muud ja ta ei jaga kõiki neid asju, aga aga siin on ka midagi nakatavalt sellist asja. Ja võib-olla muidugi veel niimoodi võtta. Miks see nüüd Järvamaal ja miks see paides võib-olla Tallinnas ei kuskil, see asi paistis noortele natukene teist olime praktiliselt ikkagi, me olime talupoeglikust ümbruskonnas, meie mentaliteet oli talupoeglik ja kuigi me õppisime seal võib-olla rohkem jagasime, teadsime kui taval tavaline talupoega, kas see siiski meile midagi selles suhtes meie meie käekäik on nii nagu väga lähedalt seotud selle, meie kui rahva enamuse selle selle põhjaga ja kuigi noh, Tallinnas või kuskil olid siin sotsiaalset vastuolud töölisklassiga täiesti olidega, neid ju keegi maha salgama ei saa hakata ja isegi katsel talupoeglikust keskkonnast on alati erinevusi, aga need siiski suhteliselt jäid nagu Marju ja need naguniivõrd silma ei paistnud, et need oleks seda mõjutanud. Aga nüüd siis tagasi mõtlemine sellele, mis oli, ja selle seos tänapäevaga. Võib-olla tekib veel üks selline küsimus, et millises vahekorras me siiski nüüd oleme meie praeguse riigiga, mille ametlikuks nimetuseks on Eesti nõukogude sotsialistlik vabariik tähendab tema reetjatena ametliku süüdistuse meid ju kinni pandi 51. aastal needsamad paragrahvid, mis on kõigile väga hästi tuntud, ikka needsamad 58, üks ja, ja 11 tähendab kõik see reetmine toimus organiseeritult. Nüüd me teame, et meie ENSV on küllaltki palju muutunud ja sisuliselt needsamad asjad, mille pärast koolipoiste noorteorganisatsioonid olid seal ju peaaegu nüüd saanud ametlikuks poliitikaks. Ja need selles valguses tekib ikkagi see, see küsimus, kes meist siis nüüd selle valitsuse silmis oleme, oleme me siis endiselt tema reetjad või on meie staatus muutunud? Muidugi, meie riigil on väga palju tegemist ja asju, aga kui ta siiski vaata või ütleme, meiesuguste vool, et ta vaataks, nagu peeglisse pistiale sealt vastu vaatab, ma ei räägi mitte rehabiliteerimisest, aga kõigepealt peab olema, tähendab kes endale selle õiguse võtab, kedagi rehabiliteerida või rehabiliteerinud jätta. Ja rehabiliteerimine ei seisne ka siis mitte ainult parandust küsimuste lahendamises või selle tagasisaamises või ka siis ainult tööstaaži juurde saamisest nende kinniistutud aastate eest, vaid siin on siiski selline sügavam mõte selle asja juures, nii et ma usun, et et need vahekorrad, me peaksime ka ükskord ikkagi päris selgeks saama. Arvan, et täna kuuldu pakkus ainet mõtlemiseks ja meenutamiseks paljudele. Kuid nüüd taas soovid kuulajate kirjadest. August pagil sündinud 1909 Sõrves mobiliseeriti punaarmeesse 1941. aasta suvel. Edasised teated tema saatuse kohta puuduvad. Juhan Roone, agronoom elas Tartumaal Varbusel. Alates septembrist 1944 ei ole tema kohta mingeid teateid. Johannes tina arreteeriti 1945. aastal koorastes. Viimane teade tema kohta tuli 1950. aastal Permist. Mis temast edasi sai, ei ole teada. Herbert peet sündinud 1906 viibis võrguta vangilaagris, kus olevat 1951. aastal surnud. Kas keegi teab lähemalt midagi tema saatuse kohta? Kordan tänaste otsitavate nimed. August pagil, Juhan Roone, Johannes tina ja Herbert peet. Kirjutage meile, kui nimetatute kohta midagi teate. Nüüd aga juhin kuulajate tähelepanu sellele, et meie järgmine saade on eetris erakorraliselt, mitte kahe nädala pärast, vaid juba nädala pärast. Seega siis kolmandal detsembril taas kuulmiseni.