Alustan täna katkendiga kirjast, mille saatis mulle põline raudtee lane Lembit Kiisma. Elasin sel ajal ja elan ka praegu jõhvis Narva maantee ääres ja mäletan, kuidas mõned päevad enne küüditamist liikusid Tallinna poole tühjad sõjaväe veoautod suuremalt jaolt Ameerikas stuudia Bakerid mis sõja ajal olid punaarmeele antud. Ma ei tea, mitu meest oli kabiinis, kuid autokastis olid bensiinipaadid. Seega operatsiooniks vajalik kütus oli kaasatud. 24. märtsil mäletan seda päeva selgesti. Olime oma teeparandusrühmaga tööl Toila ja orujaama vahelisel teelõigul. Lõuna ajal tuli meie juurde brigadir ja rääkis uudisest, mida ta Toila jaama korraldajalt oli kuulnud. Narvas on ootevalmis 10 vedurit ja kaubarongi paraadi. Järelikult on Venemaalt midagi tulemas. Mis see võiks olla? Kas tulevad sõjaväemanöövrid või hoopis küüditamine? Samas tuiskas meist mööda veel üks üksikvedur Narva suunas. Hiljem selgus, et rong ise oli jäetud Toila jaama ootele. Nii kiire oli. Mõni aeg hiljem hakkas Narva poolt paistma veduri suitsu. Vaatasime kõik hinge kinni pidades sinnapoole, mis sealt siis tuleb. Ja tuli see, mida olime kartnud terve rong, kinniseid, vaguneid, trellid akende ees ja pekk korstnat katustest väljas. Siis ikkagi küüditamine. Ja edasi hakkas neid ronge tulema umbes tunniajase vahega. Õhtupimeduses loetlesin neid viis, kui palju neid hiljem veel tuli, ei tea. Jõhvi jaama tulid vaguneid öösel ja ära viidi järgmisel ööl. Niimoodi said raudteelased 40 aastat tagasi koletu aktsiooni esimesteks tunnistajateks. Keda siis nüüd viiakse? See loomulikult oli esimene küsimus. Olid ju värskelt meeles need rongid, mis 1941. aasta juunis ida poole saadeti. Niisugust asja poleks osanud keegi siin Eestimaal isegi ette kujutada. Aga Stalini ja Beria käsul küüditati minema rohkem kui 10000 inimest vangilaagritesse või Siberisse, nälga ja surma. Ja nüüd siis jälle. Ometi olid selle ajani igasugused ametimehed ja propagandistid kogu aeg kinnitanud. See, mis juhtus 41. aastal, ei kordu kunagi. Seda ei oskagi praegu seletada, aga juba 1949. aasta algusest peale oli õhus midagi rasket jängistavat, mis sundis inimesi ärevale ootele. Ajalehtedes kirjutati järjest ähvardavamalt kulakute sepitsustest ja rahvavaenlaste liugastest mis ei laskvat talurahval vabalt kollektiviseerimise kasuks otsustada. Kirjutati ka kohtuprotsessidest, kus süüaluseks oli jällegi toosama kulak, kes kuritegelikult hoidvad kõrvale riigimaksude ja normide tasumisest. Sellest muidugi polnud sõnagi, et need maksud ja normid olid nii suureks aetud, et käisid üle jõu kõige jõukamale talule. Need, kes olid lugenud EKP ajaloo lühikursust, teadsid, et omal ajal Venemaal oli olnud nõndanimetatud kulakluse piiramise periood millele järgnes kulakluse kui klassi likvideerimine. Nüüd siis kordus kõik ka Eestimaal. Kellelgi aga polnud ettekujutust, kuidas kulakluse kui klassi meil likvideeritakse. Nagunii olid jõukamad talupojad 1949. aasta alguseks juba nii poliitiliselt kui ka majanduslikult ruineeritud. Järjest ägenevad ähvardused ajakirjanduses andsid mõista, et kuskil on midagi kohutavat teoksil. Ja nüüd siis need pikad rongid trellitatud vaguneid. Need ei jätnud enam mingisugust lootust. Kuid kas oli asi ainult kulakluse kui klassi likvideerimise, mis Stalini agraarpoliitikas asus küll kesksel kohal, kuid mis teatavates paikades ei pruukinud sugugi esmane eesmärk olla. Hiljuti käisin Raasikul külas ühel endisel kaukaasia mehel Arnold Durrell, kes mäletab kolmekümnendaid aastaid oma sünnikohas Krasnodari krais. Ka sealt olid kulakud kolmekümnendatel aastate alguses välja saadetud kuid tuli 1938. aasta Arovka külas. 38. aastal juulikuu 28. kuupäeval tulivad õhta mehed töölt, kutsuti klubisse koosolekule. Minu isa käis ka koosolekul, tuli sealt tagasi, ruttu, seal niisama ära ajavad, et puhata jälle hommikul vaja tööle, vara minna ja pile ära. Jäime magama juba ühe korra, koputakse. Brigadiir koputab jaagu tõuks lahti. Pane riidesse, lähme klubis. Nii oligi ja tänapäevani sedasi. Nagu läks, nii jäi. Kui palju neid mehi siis niimodi läks? Ööga selle öökellaks kahest külast. 147 meest. Teine oli veike küla Vanaatova küla. Ja ülejäänud kehast ja mitte ühtegi tuld tagasi. Kaks inimest tuli tagasi ja need on ka juba surnud, aga mis siis külas peale hakati, kui mehed kõik ära korjanud? Need korjati ära, siis oli juttu, kõvade, saadetakse peret ka järele. Üks, kaks kuud see ei läinud, ei elu, ei midagi, ootasine. Ema tootes joodi, saadetakse järel meedia, äkki need ei puudu? Kiul kirjutasivad Moskvasse, ei mingit kõhku, aeg on õhku ja ei tea siiamaani. Siis kuhu need kadusid, ei tea, kes kirjutas valge paberile alla, see viidi kõrvale, kes alla ei kirjutanud, seda nii kaua tuubiti. Üks mees rääkis, et nii kavad teksti kui vaeseomaks. Siis võeti peas jalust kinni ja seal mängivad õues olema see lubjaauk ja siis loobiti sinna lubja aukunen, see oli siis rajoonikeskuse Krasnodari krai keskuses, enda oli ikka Pealtnägijaid oma juttudega lollid, nüüd on nad surnud, kes nägivad? Aga kuidas te ise hindate seda asja, kas see oli siis tõesti klassivõitlusest tingitud või oli see lihtsalt rahva hävitamine? Teiste rahvuste hävitamine 37. aastal. Minu onu teenis Leningradis. Tema oli tankiroodu komandör. 26. aastal, noorena tuli ta Leningradi õppima, lõpetas kõrgemana parteikooli ära, siis õppis kroonu komandöriks mõistleks parteitööle ja siis, kui ta õppis parteikoolis neid oli 25 eestlast ja 25 lätlast ja neist ei anta peale sõja rohkem kui üks kuskilt Siberist kirjutas talle. Aga tema jäi sellega järele kõrvale sellest tapmisest, mis Leningradis need kroonumehed ära hävitati ja talle tehti parajasti jalgadele lõikes. 37. aastal kirjutati ta kroonust maha aga komandörid ütles, et talvel elasin Leningradis 37. aastal. Boviku tulevat staapi ei ole, seda ei ole, seda ei ole seda. NKVD. See ala, kuidas seda asja oskate seletada, vot Venemaal eesti külades tehti väga suurt puhastust juba see, et sa olid eestlasel, see siis olid süüdi. Aga liidu eestlasi, neid tuli ju siia Eestisse pärast sõda kes ise olid seda juba läbi elanud, korda ka nad siiski olitseinets aastate 49 50 nüüd ise selle organisaatorid, mida nad kunagi seal läbi elasid. Las olla ta eestlane, on paha asi inimesi ja on rumalaid inimesi iga rahvuse hulgas olgu ta mis rahvust tahes. Kuuldud lihtsa töömehe seletuses peegeldub stalinliku rahvuspoliitika üks tahke mida kuidagi ei saa arvestamata jätta. Kuid tulgem uuest Eesti olude juurde 40 aastat tagasi. Ajalooraamat püüavad neid olusid näidata mustvalges tehnikas ühel pool kulak, kes kannab hirmsat viha nõukogude võimu peale ja teisel pool töötav talupoeg, kes on jõudnud veendumusele, et tema tulevik on üksnes kollektiivmajapidamises. Nagu ma eespool ütlesin, oli jõukamatel talupoegadel juba hing kinni pigistatud kuna daaliaga klassivaenlane olid tema vastu lubatud mis tahes abinõud. Näiteks lugesin hiljaaegu Elva rahvakohtuotsust, seitsmendast märtsist 1949. Kohtu all oli Elva valla pastaku küla, trummi talu perenaine Johanna priima, keda talupidajana süüdistati, et põllumajandusmaksu tasumata. Talu oli kulaklikuks majapidamiseks tunnistatud ja Maksuteade näitas, et tasuda tuli 25694 rubla. Tohutu summa, mida oli võimatu kokku saada. Kuid jutu jätkab nüüd Rõngu tehase pearaamatupidaja Ellen Tüvi. See oli minu ema ja selle kohtuotsuse alusel ta mõisteti süüdi ja viibis Tartu vanglas aasta pärast seda saadeti Siberisse asumisele kus ta viibis veel kaheksa aastat. On küll teada, aga mis põhjusel süsteem talu kulakuks majapidamiseks tehti, oli ta siis liiga suur või? Talu ei olnud suur põld oli 15 hektarit ja kogupindala 24 hektarit. Kulaklike majapidamiste nimekirja ta Elva valla täitevkomitees andi seda põhjust ei tea. Olid veel võõrast tööjõudu, võõrast tööjõudu ei olnud, tööd tehti talgu korras ja päevilistega, kui oli vaja. Naabritalust Meil oli muidu töökas ja mitte eriti suurte taludega, küla olid juba mõisast vabaks ostetud vanaisadel. Ja kutsuti nagu puhtaleivaküla mõisaga ei olnud seotud teatud väljasaatmise. Isa oli tookord metsatöötlemiskulaklike, metsanorm oli ja töötas metsa üles laeva metskonnas. Kodus ta ei olnud. Ja hiljem ta vahistati laeva metskonnas ja toimus kah kohus Elva rahvakohtus ja mõisteti asumisele poolteist aastat. Ta viibis Kirovski linnas, kus ta ka suri. Oivaline veel. Ja ma olin 14 aastat ja vennas oli 11 aastat vana, tõid hüüdiksis minema, ei viidud küüditamise, nii oli veel aega tol korral. Ja seni võttis tädi meid enda juurde. Kasvasime siis tädi juures tädi avaldada oli ka vanaema. See oli 40 aastat tagasi üsna igapäevane lugu. Aga kas ka see, millest räägib vabriku tekstiil peaenergeetik Peep Varju? 1941. aastal küüditati ta koos emaga Siberisse jäi seal 1942. aastal viie aastasena täiesti üksinda ja sattus lastekodusse. Sealt leidis pärast sõda ta Palmse vallas elav tädi ja nii pääses poiss 1946. aastal Eestisse tagasi, jäädes tädi juurde elama. Pärast meie küüditamist 14 10. juunil 1940-l aastal jäi tema üksi talu pidama. Ja alates septembrist 46 olime siis tädiga kahekesi. Ja 49. aasta 25. märtsil oleksime arvatavasti sinna tagasi läinud kõikide tollal kehtinud eeskirjade järgi. Aga meid päästis juhus. Nagu elus ikka, öeldakse, et ei ole halba ilma heata, nii oli ka nendes halbades elu reeglites mõningaid erandeid. Tädi kui väljas arengute perekonna lähedane sugulane oli pidevalt kohalike võimuorganite lükata ja tõugata. Lisaks tavalistele normidele perioodiliste küüdis käimistele kas kino küüdis või posti küüdis või kohalike aktivistide vedu. Organiseerimisel tuli tal ka võimuorganite poolt mõjutatud inimeste ülalpidamist. Toitmist käis igasuguseid inimesi läbi aastate jooksul. Ükskord oli terve puhkpilliorkester tädi juures öömajal, sest mehe Mae küllaltki suur ja avar ja asus üle tee valla. Täitevkomitee ligidal oli ratturid valimiste puhul. Ükskord oli ülemnõukogu saadik koos relvastatud valvuritega oli julgeolekutöötajaid, miilitsaid ja teisi majalisi. Aga 49. aasta veebruaris juhtus ö majaliseks tolleaegne kohtuminister jõeäär Taali meie majas umbes nädalapäevad või natuke rohkem käis külades selgitustööd tegemas ja sai teada, et tädi on samuti kulakute nimekirja pandud nagu kõik teised taolised represseeritute sugulased. Kohtumine instraid kaasas oma kirjutatud brošüürid. Ta ise näitas täpselt ära, mis punktide järgi saab kulakuks tunnistada. Üks oli see kohe maaga hangeldanud, teine oli see kohe mingid äri pidanud ja kolmas on see, kui sa oled võõras tööjõudu kasutanud. Tädi pidas talu üksi, loomulikult ei saanud kõiki töid üksi tehtud. Vilja masindamine, kartulite panek ja paar veel sellist hooaja tööd nõudsid alati lisatööjõudu, kellele see loomulikult enda rasketel aastal rikkalikult tasutud. Kohtuminister ütles kohe teie Peate sellest nimekirjast olev maha tõmmatud. Eks ise valla täitevkomiteesse käskis maha tõmmata. Järgmisel õhtul teataski, et tädi nimekirjast maha tõmmatud. Ta paistis silma teiste ametnike hulgas oma inimlikkusega lihtsusega ja sai ruttu oma inimeseks. Oli veel selline tore moment, ühel õhtul, kui peeti koosolekuid meie külas siis ta nägi, et tädi oli hiljaks jäänud. Mõni minut ütles kenasti, et minu perenaine ei ole veel kohal. Ootame natuke koosoleku alustamisega. Siis kuidagi tuli, siis hakkas koosolek peale. Ilma kommentaarita ja on selge, et tegu oli erandliku juhtumiga. Tolleaegsetes oludes ei olnud lihtne kedagi kulakute nimekirjast maha tõmmata. Järgmine lugu aga viib meid pandiitluse sfääridesse, meenutab kunagine miilitsatöötaja Herni Raudsep. See oli umbes 1949. aasta veebruarikuul kui mina, töötades Valgas miilitsaülemana teatati mulle hommikul, et öösel on toimunud röövimine talus Taheva suunas kusjuures teatati, et on tulnud sisse kuus meest. Maskides automaatrelvadega lassid kõik majas olevad inimesed seina äärde nägudega seina poole, käed püsti ja hoidis üks neid relvavalve all niikaua, kuni teised puhastasid täielikult majas, mis võtta andis kõik riide vajalikud esemed tapeti maha, sead, loomad, mis kõlbasid, laaditi haljasolevale auto peale ja see kestis võib-olla üks tund või poolteist siis lahkus auto ja kõik minnes sinna vaatamise, nägin, et audumis väljas seisis veoauto oli värske, muudabel jätnud selget prožektorijäljed. Autoinspektor vaatas neid jälgi ja umbes veerand tunni pärast teatas minule. Autojäljed misele rüüs kohapeal on on Valga maakonna parteikomitee autojäljed. Nii kui ma seda kuulsin, andsin korralduse viivitamatult teha läbiotsimine selle autojuhi juures ja autojuhi juurest. Läbiotsimise saadi kätte röövitud esemeid, suure hulga riideid täpselt seda enam ei mäleta, mis seal oli igatahes küllaltki suur tamp oli asju, mida oli selle saanud. No muidugi, niisuguse asja peale tuli alustada kriminaalasja materjalide vormistama, hakata selle autojuhi suhtes. Aga nii kui ma seda asja püüdsin tegema hakata, et vormistada, siis tuli tolleaegne ülem. Ta oli auastmelt kapten, siis ist. Erm oli ta nimi ja võttis selle materjali minu käest ära enda kätte. Toivo ette ütelda, et olukord kujunes sellest niimoodi, et see autojuht mitte kedagi röövlitest välja ei andnud ja temale kohus määras karistuseks viis aastat, mida te istu sealsamas Valga türmis selles türmis, mis allus emmede ülemale? Sellepärast mina arvan, et emmede üle oli otseselt seotud selle röövimisega hirm. Ja samal ajal öeldi mulle selle autojuhi poolt tol ajal juba, et need röövitud esemed, mis sealt ära toodi, asuvad Valga maakonna parteiumite laos. Minul võimalik, ei olnud midagi ette võtta, sellepärast ma taipasin, nii et siin on tegu nende inimestega, kes ei lase seda minul uurimist läbi teha. Peale selle juba järgmisel ööl püüti mind ära tappa läbi akna ja ühesõnaga ma seisin niisuguse küsimuse ees, et iga hetk võisin tulevahetusse astuda. Küllap oli seegi lugu mõneti erandlik, kuigi ma selles päris kindel ei ole. Õiglus oli ju pea peale pööratud karistamatult, omavoli olid kõik kohad täis. Suhtumine inimestesse usaldamatu ja metsik. Minu arvates on ajastu kohta väga iseloomulik see mälestuskild, mille jutustab kolleeg Avo Hirvesoo, kes pärast sõda oli kooraste vallas ühe väikese asuniku talu karjapoiss. Veel hommikul, et see võis olla nii kusagil juunikuu sees, tuleb metsast välja võrdlemisi sihuke sasitud räsitud mees. Ja hirmsa hooga minu poole poiss, kus sa venelasi nägid? Ei ole näinud. Ei ole. Korrad, kui sina valetad, tulen tagasi, lasen soolikad välja. Noh, ega midagi läks minema, läks üks pool tundi mööda, seal üks väike kuivenduskraavid, väikene, olin parasjagu seal pikali maas, mõtisklesin oma oma asju ja näen metsast tuleb ahel ei vii. Ees on siis Nagaaniga mees eest kuubol lahti, säärsaapad jalas. Taga tuleb siis sõjaväerivi, palju neid võiks olla 10 sammu meestel vahet. Ja tulevad üle selle väikse metsalagendiku, seesmist poiss, kassa metsavendasid, oled näinud. Ehmatasin ära, ei ole näinud. Ega ma tean, kes see mees, kes ennem käis, muidu ei ole läinud. Vaata kurrat, kuis avale tulen, lasen soolikad välja. Ja see just, et ühtemoodi väljendasid mõlemad mulle eluks ajaks meelde jäänud. Ja nüüd tekkiski küsimus, eks ole. Mis ma siis nüüd peaks tegema, ma olin tol ajal 12 aastane. Jah, 40 aastat tagasi ei olnud eluvärvideks ainult must ja valge aga ka need äärmuslikud värvused on teinekord segi aetud, ära vahetatud. Seda jesuiitlikult põhimõttel, et ise puhas näida, tee teine hästi mustaks. Kuuldu oli sissejuhatus teemale küüditamine 1949. aasta märtsis, mille käsitelu läbib päris mitut saadet. Ma ei sea endale ülesandeks kõigile küsimustele, mis selle operatsiooniga seoses vastust leida, sest uuringud alles kestavad. Mõnda ajaloolaste poolt tehtust, kuulate tänases reporteritunnis kell 17. Null null. Meie käsitluse aluseks on isiklikud mälestused, mis aitavad luua pilti sellest traagilisest sündmusest ja seeläbi saame ehk ka mõne vastuse kätte. Meile pole veel päris selge, kuidas koostati küüditamisele kuuluvate nimekirjad. Teada on ainult, et nendega tegelesid julgeoleku organid. Maakondade täitevkomiteede kinnitatud kulakute nimekirjad olid ainult üks osa alusmaterjale kes pani kokku nõndanimetatud okupantide käsilaste nimekirjad. Kui palju oli neid juhtumeid, kui 100 kaebuste alusel hüvitamisele määrati ja nõnda edasi? Kõik need küsimused nõuavad vastamist. Ka küüditamise organisatsioon töötati välja julgeolekus. Kuidas nimelt julgeolekuteenistuse erualampolkovnik Valdur Timusk. Väljasaatmised ise toimusid järgmiselt. Üks operatiivtöötaja oli saanud kindla nimekirja ja kindla territooriumi tavaliselt nimekirja kuulus 10 perekonda. Millised see operatiivtöötaja pidi välja saatma. Operatiivtöötaja käsutuses oli aga 30 40 kuni 50 partei ja nõukogude aktivisti. Kui nüüd teha väikest matemaatikat, siis me võime selgusele jõuda, et väljasaatjaid oli peaaegu niisama palju nagu välja saadetudki. Tol korral kõneldi sellest kui kommunistliku partei ja valitsuse eriülesandest. Ma tean, et väljasaatmisest osa võtnud nõukogude ja partei aktivistide seas aga umbes 20000 inimese seas oli ka mitu praegust sotsialistliku töö kangelast. Me võiksime rääkides väljasaatmisest siiski kinnitada, et sellest üritusest võtsid osa paljud. Teine küsimus on, kuidas need aktivistid osa võtma kutsuti, kas neile öeldi enne sõda või mitte, tavaliselt ei öeldud. Tõsi, ta on, et kõik ettevalmistused olid vägagi salastatud. Näiteks saadeti küüditamis nädala esmaspäeval maakondadesse arukalt Tallinna partei ja komsomoliaktiviste et hoogustada enne kevadkülvi kolhoosi propaganda. Ette teadmata osutusid need kõik küüditamise kaasosalisteks. Aga kuidas oli kohaliku juhtkonnaga näiteks maakonna tasemel? Meenutab personaalpensionär Rudolf Meijel, kes 40 aastat tagasi töötas Tei Pärnu maakonnakomitee esimese sekretärina. Ma ei tea, kas parteikomiteed ka ei usaldatud, aga oli niimoodi, et hommiku helistati Tallinnast keskkomiteesse, kutsuge kokku aktiiv. Teile tuleb lektor Tallinnast rääkima tähtsas riiklus poliitilises küsimuses kella kuueks. Kutsume siis kokku, ega see kokku kutsub, niisama lihtne ei olnudki tol ajal saal oli rahvast täis, nii linna tiiv kui ka maalsel partorgi lektoreid olnud juba hulk aega vaadata devahelisse, siis Tallinnasse. Ja milles küsimus on, et kästi kokku ajada aktiiv, aga elektrit ei ole. Aga rääkige esialgu oma kevadkülviküsimusi, arutage, et, et nad on juba välja sõitnud, aga keegi ma ei mäleta, ütles mulle veel, et et Riia maanteele on tulipäevad tohutu autokolonn. Ta ütles, et ei, mina ei tea ka, et ei ole mingisugust ürits kuulda ka teid ei ole tigu ei aimanudki midagi, tähendab siis kui see tulivad koha peale Tallinnast kolm inimest oli, mäletan. Kaks oli vormis, üks oli erariides ja ütlesid, et lukustage uksed. Mõtlesin, milleks nuuksed ja vot selle jutuajamisest ei tohi teada, väljas aja keegi, siit enne ei saa keegi välja. Kui on see küsimus ära korraldatud, siis ma hakkasin aimama tõsisest midagi. Tule Ta meie maakonna julgeolekuülem oli ka, tuli sinna ja ma siis ütlesin, milles siis asi on kurat, miks siis midagi ennem varem ei olnud räägitud midagi, et mis siin tuleb ja ta ütles niimoodi, et see on saladus, mis võib kergest rahva hulka minna, mis võib selle nurjata. Igatahes see juba see autokolonni kohaletulek, see teatud määral informeeris üldsust ka, et midagi tõsist on tulemas. Ja väga paljud need, kes olid sinna nimekirja pantud neid enam kätte ei saadud, need olid juba nagu ära varjanud ennast. Ja ma mäletan siis, kui see seletati ära selle aktiivile jaotimatena gruppidesse. Ja siis, kui ta saadeti nad välja juba operatsioonile siis ühes vallas oli seal. Ühe arreteerimis oli igatahes noaga seevastu hakanud, ta aitaks surmavalt haavas, sest aga oli seal ühte püstitajat. Aga siis järgmine päev oli diskäsi, et ma olin parteikomitees ja tuli minu juurde. Üks vanem naisterahvas nutab ja räägib, et pastori poeg talve ei tasu vähem sugulane, tema oli Kingset, vigase jalaga Kingsava tööd tegi tema perekond. Ja miks, mis tema ikka tegi, tema ei ole mitte midagi halba teinud ja ja mina siis olin eszkased karida masinasse ja sõitsin Sindi, Sindi seal oli see, et seal oli seal ülemiks, major oli see oli, julgevad töötavatele eesti keelt ka. Ma ütlesin, et vot on pandud vagunisse üks inimene, kes ei ole mitte midagi teinud ja inimesed teavad, et ta on lihtne tööinimene ja ei ole millegagi seotud olnud, et mitte erastada ja julgeolekutöötaja võttis kaasa või nimekirja kontrollis ja ütles, et jaa, et maal talus seda, keda taheti, ei olnud ja siis võeti plaani täiteks, see ajas mul marru. Andsin otsekohe korralduse, et see inimene vagunist välja võtta oma perekonnaga ja saata oma kodukohta tagasi. Korraldas siis täidet täideti ära ja Nazarov oli tookord julgeoleku ülem. Nazarov käest küsisin, et kus need nimekirjad, see on tehtud ja kus need on saadud, kas need on tehtud vastavate töötajate poolt, kes on asja kõik välja selgitanud ja need nagu oleks kooskõlastatud ka kohalike tõugude organitega. Aga keegi neist kooskõlastamist minu teada küll ei teostanud ja ei maakonna komitees ega ka valla täitevkomiteede sõja muidugi kammide parteikomitees. Ja see oli nii, nagu mulle tundus, täiesti niisugune julgeoleku organite juhtimisel ja suure saladusega koostatud materjalide alusel läbi viidud operatsioon. Kuidas aga vallas see kõik välja nägi, seda meenutab Karl Vunk, kes 40 aastat tagasi oli Padise valla täitevkomitee esimees. Juhuslikult oli valla aktiivpoos kõik kevadkülvi ettevalmistustööde käiku läbi arutamas ja helistasid, olgu 20 aktivisti õhta kohal. Sealtsamast sai valitud ja paljud jäävad ise kohale. Aga kuna mingisugust teadet maakonnast ei olnud, siis tuli oodata ja ootasime, kott, tuli, julgeolek ja siis ka varjati veel nimekirja, keda saata ja mismoodi on. Lõpuks ikka siis öeldi ära, et vot niisugused niisugused inimesed. Ja kui selgus, et seal oli perekonnanime enam ei mäleta, Auda viljakülast marja väljasaatmisele, kuna ta oli meil valla vaesti kirjas selle, ta elas väga vaeselt ja sai ta aidatud, siis pani imestama see ja ma helistasin maakonna täitevkomitee esimehele. Et niisugune asi, et see on valla vaeniat, millest vanainimeste välja saadetakse. Tema ütles, mina muuta ei saa. Ja mina helistasin Veimerile. Ööse Veimer vastas mulle, et me muuta ei saa, julgeolekunimekirjad on. Ja praegu tuleb välja saata ja hiljem taotleda tagasitulekud. Asi oli selles, et selle poeg elas laus ja oli sakslaste käsilane. Aga teine, noorem poeg teenis samal ajal punaarmees. Ja siis pojale teatripoeg tuli siis vallamajasse. Ema oli välja saadetud, mõjub, olukord oli kurb. Ja sai hakatud taotlema tagasi tuua mis ja võttis aasta rohkem aega siis kui ema tähendab, vabastati sealt ja sai oma kodupaika tagasi. Juhtus see ka lugusid, et kuula ja imesta kuid kohe kuuleme, mida räägib praegune pensionär Heino Järvik, pärit Järvamaalt Käru vallast talu peremehe poeg. Isa oli Eesti vabariigi ajal Käru vallavanem. 1941. aasta juunis küüditati kogu pere Siberisse. Heino Järvik koos kahe noorema õega pääses 1947. aastal Eestisse tagasi. Ema ja vanem õde pidid veel 10 aastat Siberis olema. Et elatist teenida, õppis noormees siin autojuhiks ja töötas autotranspordi hotellis. 49. aastal üks korda märtsi hommikul ateljee esimees ütleb, et ehibjad garaaži tagasi tulema, et kolm masinat tagasi tagasi tarvis. Ma ei mäleta, kas komissariaadi käsk või mis see on ja midagi ta ütles ja läksime tagasi. Käest oli paagi bensiini täis panna. Ja oodata, kas kahe või nelja paiku peale lõunat. Anti käsk tuleb. Viiendasse baasi sõitev, kogunes meid üsna palju masinaid ei oska ütelda, kas see nüüd oli 20 või 30 või vähem või rohkem ja meid siis pandi rivisse kolonni. Läksime Mäo mõisa, seal tuli ööbida mõisas ja hommikust ööd aeti ülesse pandi meil vastavad mehed kõrval selle minule ma ei tea, kas siis sellepärast, et ma olen natuke vene keelt rääkisin tulid kõrvale oma välimuselt lõunamaiselt, nii nagu meil öeldakse, need mustad või, ja täitsa umbkeelsed, täitsa umbkeelsed käsk, sõitaja minule näidati, vaat siit sinnapoole siit sinnapoole ja muslat oskasid nad välja lugeda, et kus on need sinna sõidame, noh ma autojuht teadsin ikka juba ümbrust ja mustlast, oleme läbi ussisoometsa vahel sõitmas. Kui hästi tähendab paremale keerata ja seal oli üks väike rada. Materjalilt teadsid kõik juba ära, et rada on olemas ja metsa vahele jäeti mind üksi ja öeldi, et kui keegi tuleb küsima siis ütled, et nad metsaveol. Nojah, ja mõne aja pärast tuligi esisel üks mees ja keda te ootate, naas, mida ma nüüd ütlen, ma ei või rääkida ka midagi. Et ootan, mis asju. Julmalt kästi öelda, et metsaveol olen nii palju julgust oli, aga ega väga ei julgenud rääkida ka. Ma kaua aega ei läinud, kui üks meestest tuli mulle järele ja tule tõlgiks. Ta oli seal küla keskel üsna vilets maja nagu sauna moodi või midagi taolist. Ja seal oli siis perenaine ja vist oli kolm tütart. Peremees oli vist 47. aastal arreteeritud. Kas need tütred olid väiksed keset väiksed ja kas oli seal üks üle 10 aasta vaste? Kõige suurem? Mul tekkis niisugune imelik. Tere, kas mõni ütleb, et loll mõte või kuidas? Aga mina siis hakkasin kohe, et kui nemad midagi käskisid, et ta peab seda tegema, siis mina tegin seda nii hästi, tigeda või valju häälega. Ja sellega ma saavutasin kivist oma tahtmist, et nemad hakkasid mind usaldama ja jätsid minu lihtsalt üksinda sinna. Et ma vaataks nende järel ja jälgiks, et nad pakiks oma asjad ära ja läksid ise kõik kolm minema, siis ma sain selle perenaisele vähemalt rääkida, et kuidas olukord on, et ise sealt tulin. Et mis on minu arvates tal tarvis just kaasa võtta, hädavajalikud. Kui palju sellest kasu on, seda võib-olla ta teaks nüüd järele ütelda, ma arvan, et oli. Siis oli sealt edasi üks maja, kus paistelised ka tahet ja see maja oli tühi, sealt ei saadud kedagi kätte. Kuskohast misse küsija tee ääres pärit oli? Minu mälu järgi sõitsime sinna ja võtsime sealt ka kedagi peale veel, aga ega ma seal kaitsta, kedagi ei saanud või minu meelest justkui Aravetel või kusagil seal, tähendab Paide-Tapa tee ääres enne kärevettelt sai maha pandud kusagile ruumi paidesse uuesti, seal õnneks minul ei tulnud kordagi rohkem inimesi peale võt paides olime meie kolm päeva üldiselt toimelise sõjakomissariaadi ruumis oli see tegevus siis paides anti meil auto ja juhitunnistused asjata gaasiallkirja vastu, et me olime metsatööl justkui siin üle vabariigi, kõike ei tea, mis tööl me valime. Ja muidugi mitte kellelegi rääkida, see oli ka. Need olid siis tänased lood, millele jätku kuulate kahe nädala pärast. Kuid lõpetada me siiski veel ei saa, kuna jällegi on tulnud kirju sooviga saada teavet kadunud omaste kohta. Niisiis, kes teab midagi Jaan Soova saatusest? Ta töötas Sakala pataljonis velskryna ja läks üle punaarmeesse, kus ta ülendati arstiks. Kaduma jäi ta sõja alguses Pihkva kandis. Mõnedel andmetel olevat arreteeritud. Edasi soovitakse andmeid Harry Endel Jürgens kohta sündinud 1921. aastal. Ta töötas kõrval, mille nimi oli kas kabli või kaatori. Viimased teated temalt jõudsid omasteni 1941. aasta kevadel. Klaipedast on kuuldusi, et seal olevat eestlastest laeva meeskond arreteeritud ja Siberisse saadetud. In your kolleegiumi Eesti NSV esindus soovib andmeid Aleksander väärbu kohta seoses tema Kanadas surnud venna pärandus asjaga. Aleksander väärpuu on sündinud 1909. aastal. 1941. aastal mobiliseerituna jõudis ta Eesti rahvusväeossa, kus aga 1942. aasta sügisel arreteeriti ja mõisteti sunnitöö laagrisse. 1945. aasta sügisel. Ta vabanes amnestia ka ja määrati elama Murmanski oblastisse Montsegorzky linna. Sealtpeale tema jäljed kaovad. Kordan nende nimesid, kelle kohta oodatakse teavet. Jaan Sova, Harri endale Jürgens, Aleksander väärpu kirja saatja nagu ikka aadressil Tallinn, 200 100 Lomonossovi 21, Eesti Raadio saatesari need aastad ei unune taas kuulmiseni.