Mõistes ilma ja inimesi. Kui äsja gümnaasiumi lõpetanud kaheksateistaastane noor ja ütleb, et ülikool las ootab ja ma lähen mitmeks kuuks vabatahtlikuna Balkanimaadesse siis vähesed vanemad suudavad seda soovi aktsepteerida. Ja see mõte tundub hull ning väga julge. Just sellise tembu tegi paar aastat tagasi Anette Ross, kes räägib täna meile oma loo ja tutvustab meile Makedoonia minu nimi Krista taim ja head kuulamist. Anette Ross, saalide kaheksateistaastane, kui läksid väga noore vabatahtlikuna Makedooniasse riiki, millest mul on väga palju, ei teata, kuidas see juhtus ja kuidas sa sinna sattusid. Minu. Ta oli see, et, et pärast gümnaasiumi peaks aasta aega tegema midagi muud kui istuma koolipingis. Ja siis ma hakkasin vaatama neid vabatahtlikke projekte. Kuna ma olin enne olnud kodujutades noortejuht, siis ma mõtlesin, et, et võiks noortega edasi tegeleda ja noh, mõnes mõttes, eks ma olin üksinda noorte seast ta, ma hakkasin otsima natuke selle järgi projekti, kuhu võiks minna, ja teiselt poolt selle järgi, mida võiks teha. Ja alguses, kui ma proovisin leida endale meelepärast projektikoha järgi, siis see ei tulnud nii hästi välja. Ja sellepärast ma sattusingi Makedooniasse No mis kohtis alguses mõtlesid või mida noored mõtlevad, et kuhu võiks minna? Ma mõtlesin keele pärast minna Saksamaale, sest ma olin gümnaasiumis õppinud saksa keelt, et siis saaks korralikult suhtlema ja korralikult selle keele Su teiselt poolt Taani peale, et seal edasi õppida. Võib-olla. Aga kui tuli Makedoonia, siis mis tunded valdasid, teadsid sellest riigist midagi ja sellest, mis seal toimub. Eks Balkan oli üks segane riik, et see tundus päris huvitav ja kuna see projekt oli nii tore kirjeldusest, siis ma mõtlesin, et miks mitte, et et miks ma üldse peaksin valima mingi riigi selle järgi, et kas õppida keelt või või jääda sinna edasi õppima, et miks mitte proovida midagi muud kuskil mujal. Milline see projekti kirjeldus oli, mida see alla siis ei lubata ja keda siin oodati? Nende projekti kirjeldustega on alati see, et kunagi ei tea, kuidas on ta ka edasi minna, et, et kas see, mis on, on kirjas, on ka päriselus. Ja nagu ikka siis päris ei olnud päriselus ma alguses seal on vabatahtlik mõne kooli juures tegema pärast kooli mingeid huviringe ja noh, sellise mõttega ma astusin ka lennukisse, et minna sinna siis kooliõpilastega tegelema. Meil on nii, et kui ma kohale jõudsin, siis öeldi mulle, et no nii, et siin on meie noortekeskus, mis tegelikult oli seitsmendast kuni 12. klassi noortele mõeldud. Nii et et noored ma sain ja lõpuks projekt arenes nagu igas suunas edasi. Koolidesse ma ei, ma ikka sattusin, aga mitte nii suures hulgas, kui ma alguses arvasin. Aga põhiliselt oli sul siis tegeleda, on, kui nüüd leebelt öelda, siis probleemsete lastega. No lastega, kes on unustatud jah, nii ja naa, et sealt noortekeskuses võisid käia kõik, kes tahtsid, nii et sinna sattus tavalisi kooliõpilasi vast kõige rohkem. Aga selle kõrvalt tegelesin ma kavatse linnas elavate mustlastega, kes on suhteliselt isoleeritud ja kes on lihtsalt üha väiksema ala peal koos elavad, ei taha eriti kontakti kellegi teisega ja noh, keda võib siis võib-olla rämpsuks nimetada, sest nad ei, ei saa tihtipeale kooli, minduse ja haidlustamaletud ja maaeluga nii teede peale võib-olla. Kui veel jõuame, selle eluolu juurde, huvitaks, kuidas sa sinna läksid ja milline oli sinu ettevalmistus, ikkagi noor inimene, kaheksateistaastane, mida kodused arvasid ja kui palju oli sul nagu seda kindlustunnet, et midagi seal ei juhtu. Et sa ikkagi lähed Balkani riikidesse, aga mitte ei lähe Saksamaale või Taani, kus on natuke nagu asjad selgemad, mulle tundub, kui võhikule nii. Jah, eks Balkanil polegi nii, et ta tundub distantsilt selline sõjakolletega piirkond ja pika keerulise ajalooga, aga ma arvan, inimeste keskel on seal just lihtsam hakkama saada. Seal on hästi lihtne hakata suhtlemast lihtne edasi minna. Minu läheduses arvati sellest, et ma lähen siis noh, üks asi on kindlasti see, et see on aasta aega, mitte hariduse omandamine. Mis ei ole nii soositud Eestis, et see on, on Balkan, milles keegi ei tea ja jumal teab, mis seal juhtub. Aga noh, see tundus, ma arvan, huvitav enamikele inimestele, et midagi sellist teha, mingit sellist kohta rohkem taastuda, vanimad ei olnud vastu. Taani jana, natuke oli kõhklusi, et, et ma oleks võinud ülikooli ka edasi minna või või et kas 109 kuud siis seal olla ja aga üldiselt neil hea meel, et ma midagi, mis ma tahan. Kuidas seal keelega lood olid? Ma olin õppinud kaheksa aastat vene keelt ja see oli mul enam-vähem suus. Ma mõtlesin, et miskit abi sellest ikka on, Makedoonia keel on, on slaavi keel ja inglise keeles suhtlesin vabalt, et ma teadsin, et alguses ma saan seal töötajatega ja ilmselt ka noortega suhteliselt palju inglise keeles rääkida. Et siis ma eriti ei valmistanud ennast keele poolest etta ja said hakkama vene keelega ja inglise keelega on vene keel, aitas mul kindlasti palju õppida Makedoonia keelt, aga paljalt vene keele põhjal saime aru võib-olla igast 10.-st sõnast kui sedagi. Et hästi palju selliseid muutusi, mis teevad nad sõnatüved tundmatuks, et ei saagi aru, et sama sama tüvi võib olla või et et on samamoodi. Aga mis see linn oli, kuhu sa läksid ja kui kaugel ta asub pealinnast ja kui palju seal rahvast elab? Me ju siis uus kodulinn oli ka vaadat siin mis asus kahe tunni bussisõidu kaugusel, see oli 100 kilomeetrit pealinnast soli Kreekale lähemal, võib-olla kui, kui pealinnale seal oli umbes 35000 inimest. Kui lugeda neid lähedal olevaid külasid ka, noh, selline väikese ülikooliosadega, et mõni noor sai sinna jääda suhteliselt keskendunud rohkem viinamarjaistandus tele ja, ja linnas on suur veinitehase. Millega seal inimesed lisaks veel põllumajandusele tegelesid, oli seal ka mõni tehas või oli seal inimestel nagu töö olemas? Vald seal on, on suur metallitööstus, no igalühel on oma pood ja nii, et inimesed leidsid, millega tegeleda, teiselt poolt see on noorte jaoks hästi-hästi raske sinna jääda. Et sellepärast ei olnud eriti noori, kes pärast gümnaasiumi lõpetamist oleksid jäänud sinna õppima. Mõned üksikud, et enamik ikka lähevad pealinna või mõnda suuremasse linna. Tulevikuvaade ei olnud nagu nii positiivne. Samas elu tänavatel käis ja tundus, et, et mingit suurt probleemi nagu töötusega ei ole, et kes tahab, see tegeleb ja just nagu põllumajandus võib-olla kõige suuremas osas ikkagi. Kui palju sa kogesid sellist suhtumist ka noorte puhul, et tahetakse minna ära ja ära ka oma riigist parema elu peale siis Saksamaale, Inglismaale, ära Lääne-Euroopasse? See oli üks valdav teema küll, et kõigile tundub see, et Euroopas on või noh, mis Euroopas Balkan ka-Euroopaga, et Lääne-Euroopas on ikka hoopis teine elu. Meie kui idabloki maad oleme kehvemas seisus ja meil nagu ei ole siin mõtet elada Pealmine suht osati küll, et just nende töövõimalustega Nonii ja kuna, kui ma sinna läksin, siis ei saanud veel makedoonlased ilma viisata reisida väljaspoole Valkanit siis tekitas sellise keerulise olukorra isegi isegi reisimise jaoks või nii, et see oli nagu sihukse piiri taga see Lääne-Euroopa, et võib-olla sellepärast arvutiga see olevat mingi imedemaa. Et kõik mõtlesid ikka, et hoopis teine, hoopis teine elu, hoopis teised võimalused. Aga samas oli ka neid, kes, kes pigem nägid nagu Makedoonia selle edasise võimalusena kõigile angel sugulased Saksamaal, Rootsis, Austraalias ja selles mõttes see mõju on nagu päris suur, et vaadata just, et need võimalused, et mida saaks seal õppida ja kuidas. Aga kuidas see linnapilt välja nägi, võrreldes näiteks meie linnadega, meie väikelinnadega on nad korras, ilusad või on nagu seal midagi sellist nagu filmides vana ja väsinud ja kuskil on lihtsalt istutakse kortsus näoga mees maja ees. Mulle tundub, et nad on nii palju nagu tihedamad, et neis näeb nii palju rohkem, neil juhtub nii palju rohkem Makedoonias, talle meeldib väga sooja ilmaga olla tänavatel oma musta ees. Ja võtta osa sellest igapäevaelust. Mis mind üllatas, oli see, et kui mulle tundub, paistis pigem püüeldakse mingisuguse välise täiuslikkuse poole, et tõmbame siis vaja ikka mingi värviga üle, siis siis Makedoonias see ei ole nagu kellegi asi, et kas, kas ma majal peaks olema mingi värvikiht peal või võivad need tellised seal paista. Et siis mulle tundus, et miks nad ei lõpp, miks nad ei tee neid töid lõpuni, mis seal on. Aga noh, see lihtsalt see pole üldse oluline, see on teisejärguline. Et siis ta võib-olla alguses paneb, vaata ma neid linnu nagu lohakatena või või teistmoodi, aga aga samas on nii palju sisu, et nii palju juhtub, nii palju on kogu aeg toimumas. Nägite seal ka sõjajälgede konfliktide jälgi, sest Balkani seal ju palju erinevaid rahvuskilde usulised konfliktid lisaks. Kõige rohkem nägin ma südamest inimestes see, kuidas suhtuti sellesse, mis on olnud või kuidas kõigil olid mingid isiklikud kogemused kuigi neid ei toodud eriti välja ja need on jäänud minevikku. Aga kui inimestega rohkem rääkida või paluda neil kirjeldada või meenutada midagi, siis kõige rohkem vastanud inimestesse. Enamik kohti on korda tehtud, mis on saanud kahjustada ja ta oli Jugoslaavia. Ja peale seda suurt lagunemist eraldus ja kas tema eraldumine läks valutumalt kui Bosnias. Ja kahtlemata, sest Makedooniale ei olnud sellist jätkuvat sõjalist konflikti pärast taasiseseisvumist. Kui reisida Bosnias või Serbias Kosovos, siis on päris palju rohkem näha neid mälestusmärke, rääkida inimestega, siis, siis on nagu veel isiklikum või veel selline suurem mis on kindlasti sõdadest või kui suurtest vahedest. Inimestes on kõigi väga tugev enese defineerimine rahvuse kaudu. Et kuigi sa räägid enam-vähem sama keelt sesse sest see on ikka kõige olulisem, mis rahvusest sa oled, kui ma Balkanil reisin, siis ma ma räägin küll väga kehvasti, aga, aga kuidagi Staserva, horvaadi, Bosnia, Montenegro keelt või siis nagu nad ise ütlevad siis meie keelt. Kui ma püüan suhelda inimestega selle taktikaga, et jah, et ma räägin ka natukene seda keelt, siis see võtab mul alati tükk aega, et otsustada, miskeelses öelda, sest kui ma ütlen, et see on serbiakeelses bosnialased solvuvad ja ütlevad, et et see Bosnia keel, mida ma räägin. Ja kui ma räägin, et ütlen, serblased, ma räägin horvaatia keelsesse, siis vaadatakse mulle väga viltotsa. Noh, sellega peab kogu aeg arvestama. Sest inimene on, kuigi nad räägivad üht ja sama keelt. Ja Makedon lastel on nagu veidilistantseeritum, et serblased ei saa Makedoonia keelest niimoodi aru või noh, see mitte vahe jah, et pigem on probleem makedoonlased bulgaarlased vahel, kes räägivad väga sarnaseid keeli, aga neil on poliitiliselt väga oluline, et nad keeled oleksid eraldi defineeritud. Ja kui ma Bulgaarias reisisin, siis sainika oma Makedoonia keelega pärisestreka, et need keeled on üpris sarnased. No kuidas sinusse kui võõramaalastesse suhtuti selles mõttes, et sa ei kuulu sinna konfliktikoldesse saiale, ei serblane, horvaat ei pulgaarlane, kes nad seal omavahel väga sedasi peavad siis silmas, et kes sa nüüd oled rahvusel, olles hoopis eestlane, kuidas sinusse suhtuti, kuidas nad sind vastu võtsid? Väga hästi, kuna pomiseb väljaspoole palka, et on, on kõigile sihuke suur helge maa siis uuriti päris palju riigi kohta ja keele kohta ja kultuuri kohta, et kus ma tulen samamoodi, eks, kuna ma olin väikses kohas, sest see on ju kõigile huvitavat. Et kes on, kes on, on tulnud. Et kui keegi on väljas, siis kõik teavad, et keegi on seal linnas väljast tulnud ja mida ta teeb ja kuidas on, käisid sind uudistamas ja eriti noh, tänaval kasvõi et läheb poodi sisse, siis Aadeebeed laskma sellesse, et mis sa siin teed, kus sa oled, miks sa oled makedoonlased, hästi vahetud, need on alati nagu hea meel teada, mis nende ümber toimub. Kus sa seal elasid ja milline su päev välja nägi. Alguses hakkas kohese noortekeskuse töö peale, see noortekeskus oli avatud, Nadal vist Sten või paar nädalat enne kui mina saabusin ja kuna meid oli all alguses ainult kolm, siis, siis kõik läkski sellele, et hakata keskenduma sellele noortekeskuse tööle saada ikkagi need plaanid, saada paika, mida, mis on minu roll seal noortekeskuses ja kuna ma elasin koos prantslanna, kes oli siis eelmisel aastal või aasta enne seda olnud ka vabatahtlike oli jäänud edasi Makedooniasse tööle siis tema aitas mul saada ühelt poolt natuke selle kultuuriga nagu järje peale selle keelega ja aitas mul seal kohaneda ja siis elada. Ma elasin temaga koos alguses ainult kahekesi ja siis mul oligi kogu aeg keegi, kes tegeles sellega, et, et ma hakkama saaksin seal, et ma kõik tehtud saaks, mis, mis võiks majal ilus korter, lasime alguses linna ääres, mis tähendab küll kõva tantsija mõttes kümmet minutit keskusesse ja nagu ma umbes pool aastat hiljem teada sain, siis kohalikud vaatavad seda maja kui mingit viimast pättide urgast, kuigi tegelikult see on täiesti korralik kortermaja. Aga lihtsalt, kuna Vistani ääres ja linna ääres ja inimesed ei satugi sinna võib-olla, sest see elu on nii ühe kilomeetri keskne. Noh, minu arvates oli see väga kihvt, kõik olid hästi toredad, kes seal elasid ja ja me saime kohe rohkem tuttavaks nende inimestega, kes meie trepikojas elasid. Või see on nii põnev alati, kes inimesed satuvad ühte majja elama, mis lugudega nad on? Ja meie naaber oli üks, üks noor poiss, kes käis alati kitarriga, kes kuulas meie kõrval lääne muusikat, mis on Eestiski väga populaarne. Aga erinevalt tüüpilisest makedoonlased staarid ei kippunud suhtlema siis, kui ta kohtas meid. Aga kõige põnevamad hoidvast, et vanatädid, kes alati tulid õuntega ikka kui trepi pealt juba oli kuulda, et keegi mööda lähevad, läheb, tegid oma ukse lahti või kui nad nägid, et me koju tulema, siis tegid oma ukse lahti. Nii et kui meil oli kiire, siis vahepeal vahetasime uksest välja, kas keegi koridoris keri lasime ära minna ja siis tegime ukse lahti, jookseb sealt välja, et ikka tööle õigeks ajaks jõuaks või kohtumisele, noh, see aitas nii palju ka seda kultuuri tundma, seda keelt õppida, et kui, kui sind ei lasta enne ära, kui sa oled vastanud küsimustele andnud teada, kes oled, siis pead õppima peatsest aru saama. Niimoodi, aga see töökoht nüüd noortekeskus, esimene kokkupuude nende noortega, kui nad siis tulid ja hakkasid sind uudistama, kuidas see välja nägi ja mis te siis tegite seal? Ta ei pidanud seda üpris lihtsaks, kuidas suhelda noorte või lastega, kes ei räägime ka sama keelt, nii et mulle pakub saati palju lõbu ja tekitab põnevaid mõtteid, mida teha või mida mängida. Alguses jäi see võib-olla jah, nii et me tegime rohkem asju, kui rääkisime. Et nad püüdsid mulle õpetada igasuguseid väljendeid ja sõnu. Ja no neil oli huvitav, see oli esimene selline aktiivsem noore noortekeskus, mis seal linnas olin, ma ei olnud enne sellise asutusega üldse nagu kokku puutunud või ei teadnud, mis seal on, nii et päris suur huvi oli. Loomulikult, minusse suhtuti hästi. Mind kutsuti mänge, mingeid asju koos tegema kohe esimesel kuul minu arust või võib-olla isegi teisel nädalal või midagi, kutsusid ühed noortekeskuse lapsed mind rattaga sõitma ja otsisime veel mingid rattad linna pealt kokku, et, et me saaksime koos minna haarasid mind kohe sellesse elusse, mis seal on. Aga mulle nagu siit kõrvalt tundub natukene kummaline, et neil on noortekeskus kas neil siis omal ei olnud kedagi, kes võiks lastega tegeleda? Noorsootöötajat? Kuidas, eks Makedoonias, väiksemates kohtades seda noort elu reguleeribki kool on kool ja siis võib-olla noh, mingid trennid või, või muusikakeele tunnid, mis võetakse kooli juurest. Aga see ei ole nagunii populaarne, kui siin mulle tundub, et et nii paljud lapsed ei käi käinud trennis siis pigem lõbustas neid niisugune arvutikeskus, kus nad said mängima, mängimas, käia keldrikorrusel. No eks nad on palju parkides ja palju väljas Makedooniasse. Igapäevane suhtlemiskultuur on nagu teine, et ikka istud kohvikus või, või kuskil pargis või oled nagu mingis keskkonnas, siis meie meie noortekeskusest sai ka selline koht, kus nad sõitsid, et tulla ja suhelda inimestega, kellega neil ei ole võimalus igapäevaselt suhelda, kes on, kes on teistest riikidest teiste kultuuride ostudega, need tekitavad mõtteid, äraminekust ja ikka küsiti, et kuidas oleks, et kui lihtne oleks tulla ja kuidas oleks olla, aga samas mulle tundus, et kuna enamik noori oli siis kui nooremad kui gümnaasiumi viimane klass, et siis neid huvitasid nagu sel hetkel mingid hoopis teised teemad. Noored, kes on, ütleme, et on koos, on erinevatest rahvustest noored seal, kuidas nemad omavahel läbi saavad, kas ka nemad vaatavad seda, et mis rahvusest sa oled, siis ma räägin sinuga või hakkan sinuga käima või on see rohkem nagu keskealiste ja vanemate probleem, kes siis seda mäletavad? On noorte seas on seal praegu väga tugev, vähemalt levinud ja alguses oligi nii, et noortekeskuses käisid ainult Makedoonia lapsed, seal ei olnud mustlaslapsi, seal ei olnud taanlasi, türklasi, kellega elas ka vaadata, siis aga vähem. Ja nad olid ise päris uhked. Nad ütlesid, et et noh, et kui sa tahad, siis ikka on ainult makedoonlased peamiselt ja seda juhtus päris tihti, kui räägitust, et no kui, kui siin oleks vanni kreeklane, siis meie suhtuks hästi ja kui siin oleks keegi ja näiteks meil oli rassismivastasel nädalal iga päev erinevaid üritusi mõnes vestlusringis, noh, see tundus täiesti võimatu nagu otsustada koos, et teisest rahvusest inimesed võivad olla ka inimesed, noh eriti kuna Makedooniale Kreekaga palju probleeme, siis lastesse suhtuti väga halvasti. Taanlastega on konfliktides albaanlaste karvast olla, isegi lapsed, mitte täiskasvanud noorte seas oli see ikka väga tugev ja mulle tundub, et noored võtsid seda emotsionaalsemat kui täiskasvanud. Et neil ei olnud nagu mingit tausta, mis on olnud või mis on juhtunud või neil on lihtsalt see teadmine, et ühed on õiged inimesed ja teised ei ole, et see oli väga raske. Võib-olla aga samas, kuna mu töökaaslane vastastest oli moslem ja Makedoonias on päris tugevalt jaotunud, et makedoonlased on õigeusklikud albaanlased, moslemid, sest see ei tekitanud neile nagunii palju probleeme. Aga mu töögas ei reklaaminud seda muidugi ka, et moslem on kogu aeg, aga, aga kes teadis ikka, et noh, et on ju nii tore, et miks miks ma ei peaks seda rääkima või miks ma ei peaks suhtlema. Neil puudub isiklik kontakt? Mulle tundub, et näha, et, et ükskõik, mis rahvusest inimene on ikka inimene. Hoitakse omaette oma rahvusgrupiga kokku. Ja seda, seda kindlasti, kui me püüdsime kutsuda aina rohkem mustes lapsi sinna noortekeskusesse, siis vahel tekkisid konfliktid, vahel ei tekkinud, aga mulle tundub, et, et pärast seda, kui ma ära läksin, siis neil õnnestus aina rohkem seda keskust teha tasakaalustatuma, eks, et, et see oleks Makedoonia lapsed. Samamoodi kui ma töötasin mustlaste, kas me olime Makedoonia kooli kõrval? Me lihtsalt joonistasime, mängisime seal muru peal ja üks hetk, kui endal koolilastel oli aus, siis nad, et olid väljas ja nende kahe grupi vahel tekkis selline tüli, et seal hakkasid pudelid lendama ja kivid lendama, nii et me pidime lihtsalt kaugemale minema sellest koolist, seal on mingit isiklikku kontakti nõndaks lihtsalt üks kõigepealt karjuma, et noh, et mis te siin teete. Ja siis läks nagunii käest ära, et nad on nii lihtsad tekkima, kui Ta grupid satuvad kokku. Et sellepärast ongi pigem linnas isoleeritum, et, et mis osas on makedoonlased ja mis osas on teised vähemused. Näiteks see ei ole üldse suur koht, aga mul võttis mitu-mitu kuud aega, et saada teada, et seal on mosse ja ma olin täiesti kindel, selles linnas ei ole ja siis mulle öeldi, et on küll ja ma hakkasin erinevatelt inimestelt küsima, pooled ütlesid, et kuskil on, aga ma ei tea, kus teised ütlesid, et et kindlasti ei ole. Ja tuli välja, et paar minutit peaväljakust kõndides lihtsalt sinna ossa, kus nad kunagi ei käi, sest seal elab rohkem türklasi Albaanlase, sest seal oli väike mošee ja ma sain tuttavaks nende inimestega, kes seal elasid, mis ei oleks, ei oleks juhtunud, sest isegi nii väikses linnas kõik nii omaette hoidvad mõnes mõttes Seltsis nagu väike vahelüli seal, kes oli neutraalne ja võis liikuda ühest linna otsast teise, ilma, et ta kartis, et saab. Peksa ei, see nii ei tule välja, nii palju ei tule välja igapäevase, sest enamik on ikkagi makedoonlased, mis tähendab, et enamikul ei ole mingeid probleeme üksusega suhtlemises. Noh, näiteks ka see, et, et moslemipered on tihti palju rohkem kodused ja palju vähem kuskil paarides istuvad. Et sellepärast on ka raskem üldse teada saada, et nad on kuskil olemas ja kui nad on omakeskis koos, sest makedoonlased on nagu ei juhtugi olema mingeid kontakte nendega. Me teeme siin nüüd pisikese pausi, kuulame muusikat ja seejärel jätkame juttu ning stuudios on Anette Ross, kes oli üheksa kuud Makedoonias vabatahtlikuna. Me läheme nüüd jutuga edasi kuulatud on natukene mustlasmuusikat ja mustlased olid ka need, kellega sa puutusid just Makedoonias, selles väikeses kaadratsi linnas kokku, kus olid Jah, see oli minu enda projekt, et, et hakata rohkem ka mustlaslastega tegelema selles linnas sest nemad ei sattunud niisama sinna noortekeskusesse, nii nagu paljud teised noored. Aga miks väikese omaette hoidmine ja, ja ja noh, isekeskis oma territooriumil olemine või nii et neil oli jõe kõrval selline telklinnak, telklinnak, neil on ikka korralik või noh, kas just korralikult ehitatud majad, aga neil on, nad on paiksed Makedoonias, väga paljud mustlased on vaiksed, erinevalt sellest, mis arvamus meil on, et nad on, võib-olla seal oligi toimunud selline muutused, need mustlased, kes olid enne seal paiksed, kolisid kõik linna teise assa anud, ehitasid sinna endale majad ja siis sinna olid viimase viie 70 sest aja jooksul tulnud siis eri kohtades mustlased asemel elama. Nad elasid lihtsalt koos, nad käisid kõige lähemas poes käisid tööl eri kohtades, mitte siis ametlikul tööl, aga, aga kas siis ise mingit maad valimas või kuskil kaugemal aitama, Sony ja need lapsed ja naised olid peamiselt sealsamas majade juures. Et nad ei tunne seda vajadust tungida igal pool, et turul ikka käisid. Aga lapsed koolis või kuidagi sotsialiseerumine, et huviringid või et lähme nüüd mustlaslapsed koos Makedooniasse, aga palli mängima. Nojah, see selleks peab neid Makedoonia lapseetükk aega ette valmistama, seda õliga tehtud. See oli üks nagu üks Ainciates suurematest õnnestunud projektidest, mis, mis selles linnas oli enne tehtud. Et, et tõepoolest saanud kokku sihukese toreda kamba, kes mängis koos jalka, ta veetis koos aega Pole need eluerinevused ka, et Need, kellega ma kokku puutusin vastaste seas, siis näiteks ühel minuvanusel, naisel siis oli, oli kaks last ja ta ütles ka see nii naljakas, et et siis ma olin 19, et sa oled 19 ja et sa oled siin niimoodi, et sul ei ole pere. Minu jaoks oli jälle midagi, mida ma ei oodanud, et mentimaadiveideks vaadata. 14 15 aastased on juba nii hõivatud selle elatise teenimise ja pere alustamisega, nii et ei, ei satu noortekeskustesse selle jaoks, et seal oma ülejäänud aega veeta, oma vaba aega veeta, neil ei ole sellist eluviisi. No aga sina läksid nende juurde, mis mõttega, mis eesmärgiga, mida sa tahtsid neile pakkuda või? Alguses mulle kõige vähem kui meeldis see, et, et nad ei lähe kooli. Ja siis ma mõtlesin, et Ma ei tahakski võib-olla et nad läheksid kooli, käiksid gümnaasiumini, koolis, kaotaksid oma olulised aspektid kultuuris vaid ma pigem mõtlesin, et, et noh, kõik see rahaga arveldamine ja ja lugemine või kasvõi nagu harjumine sellega, et pliiatsit võib käes hoida, et see läks ühelt poolt nagunii tore, kui saaks lihtsalt joonistada ja mängida ja õppida numbreid või ükskõik mida teiselt poolt see võiks olla kasulik. Ja siis ma otsisin erinevaid võimalusi siis, kellega tegeleda, kuidas ja lõpuks tuttava ema kaudu me läksime sinna, tema oli arhitekt, nii et tal olid hoopis teised plaanid. Kuidas neid aidata. Aga mina ja üks ameerika vabaduslik mõtlesime, et noh, et me võiksime siis jääda püsivalt midagi teha tegema. Kuna korruptsioon on Makedoonias üks kuri levinud asi, mis mis viib palju muslastele mõeldud rahasid teistesse kätesse, siis mõtlesin, et teeks mingi projekti, millel ei ole suurt eelarvet ja millel ei ole suurt raha taga. Aga meile läks sisu. Ja noh, käepäraste vahenditega siis me tegime sellist hommikust joonistamist, kirjutamist, mängimist nende kohalike lastega, meil ei olnud mingit vanusepiirangut või midagi, kes tuli, see tuli, see kirjutas-joonistas ja said ise valida, mida nad tahavad teha, et siis nad lihtsalt ütlesid meile mõlemat. Rääkisime Makedoonia keelt selleks ajaks, nii et et me saime nendega enam-vähem suheldud, hakkasin mõned lihtsamad asjad mustas käes ära, et noh, näiteks numbreid, et saaks numbrid paremini õppida, tele ei oleks seda kahe keele vahet kogu aeg, et õppida siis vähem asutavas keeles millest nad võiksid aru saada. Samas püüdsime siis ka Makedoonia noortega sinna minna, kes julgeks, kellel ei ole sellist, sellist hirmu, kas või mis neil paljuski on. Aga see jäänud nagu püsivaks, et meile jäänud mingit seltskonda, noori, kes oleks alati tulnud vaid seal ikka keegi noh, seatore mõte ja, või siis hästi, et ma tulen täna ka. Aga me ei saanud sellest nagu sellist püsivat makedoonlased projekti teha, et see, see lõppes ikkagi sellega, et kui ma ära läksin, siis siis Ameerika ei leidnudki endale kedagi sinna juurde ja näiteks talvel on hästi raske üldse midagi teha, sest tihtipeale tulevad need lapsed palja jalu lume peale ja sa ei õpeta neile numbreid, kui sa vaatad, et nad külmetavad paljajalu kuskil lume peal. Et siis ei olnud mõtet tehagi üldse selliseid asju. Kui me räägime vaesusest, kas siis mustlased on Makedoonias või ütleme seal linnas kus olid koerad, siis kõige vaesem inimene inimkihti. No seda kindlasti, sest ametlikult tööd saada on ikkagi väga keeruline. Kooli lõpetajaid on väga vähe mustlaste hulgas just nagu elustiilierinevusi, nii et et mõnes mõttes see ei loo nagu samu eeldusi, et hakkama saada selles samas ahelas sama moodi. Et neil on ikkagi hoopis teised viisid, kuidas nad ennast ära elatavad või või mis on nende tegevuse tõeni. No aga kuidas vanemad mustlased isad-emad-vanaisad suhtusid teisse, võtate nüüd lapsed hakata õpetama neid kirjutama mängima elama nii nagu teised lapsed, võib-olla nad pärast ei tahagi enam mustlased olla. Sellega alguses oli tõesti nii, et Miksmelt otsustasime, et me sinna järgmisel päeval jälle tagasi lähme oli see, et et kõigepealt meil öeldi, et noh, et siin on käinud küll inimesi küllalt, nad teevad midagi ja et kus nad nüüd on ja siis me mõtlesime, et noh, et kui peaksid selle naise projektiga samamoodi olema, kes meid sinna viis. Et noh, et siis oleme järjekordsed inimsed, kes tulid, vaatasid, tegid pilti, läksid ära ja seda me kindlasti ei tahtnud. Teisel korral, kui nad nägid, et me, et meil on paberid, pliiatsid, siuksed, karbid audadeks, et siis nad vaatasid, et noh, et miks mitte. Aga üks asi oli, miks meil nagu soojemalt vastu võeti, oli see, et ikka võtta, et äkki saab mingi projekti kaudu mingit raha kuskile mujale elama, ehk ehitatakse mingid korralikumad majad ja siis kutsuti meid alguses ikka kohvile kodudesse ja nii et et saaks vaadatuna, et kas sa nagu mingit materiaalset abi rohkem. Aga kuna me olime ise vabatahtlikud, kes selliste asjadega ei tegelenud, siis üsna pea nagu laste meil lihtsalt nende noortega tegeleda ja selles mõttes, kui me tulime, siis see oli Nad, nägid, kui positiivsed need noored meid vastu võtsid. Et nad ikka aitasid meil näiteks lapsi kokku saada, et ütlesin, sest et ma lähen ka, et või on need ka siia ja mis oli tore, et lõpuks nad leidsid meile ühe vaiba, kus pean, saime istuda, siis keegi leidis mingi laua, kus pean, saime kirjutada ja noh, aga ei anna mingeid asju selleks, et me saaksime paremini kirjutada, joonistada, mängida. Et mulle tundus, et seal ei jäänud nagu mingit mingit sellist, väga negatiivset emotsiooni. Kui sa nüüd mõtled selle kõigele tagasi seal oldud ajale, siis milline on sul olnud kõige ilusam mälestus sellest ajast ja teisalt ka, mis on olnud kõige sellisem kehvem mälestus või, või noh, mida tahaks veel unustada ka, ei lähe meelest ära. Kõige parem meel on mul selle mustlaste projekti kohalt, et see, kuidas nad meid alati vastu võtsid, kui me läksime ära, saatsid, et kuidas nad hakkasid meid usaldama ja rääkima igasuguseid Tomisse. Et see oli tõesti hästi hästi tore, eriti sellepärast, et et kuidas see kõik oli alanud, et meid ei võetud üldse nii soojalt vastu. Et selles osas olema hästi rõõmus, eks kõige raskem oli see, see majandamise pool, ma arvan, see linnapeaga rääkimine ja, ja nende linnavalitsuse töötajatega rääkimine, see, kuidas kuidas meid eriti ei toetatud selle linna poolt, sellepärast et et seal käib ikkagi kõik partei järgi ja meie organisatsioonist ei olnud keegi kuskil parteis. Mis tähendas, et meid ei olnud mõtet ka väga toetada, meil ei olnud mingit poliitilist tähtsust, sest tegelesime noortega. Ja Ma ei olegi kindel, kas nad on, kas nad on nüüd saanud linna poolt mingi toetuse. Aga ma tean, et, et pealinnas nad said sesse, organisatsioon töötab paralleelselt pealinnas ja seal lõpuks mingid väikesed toetused said, sest sest see on lihtsalt nii aktiivne organisatsioon, et seda on võimatu mitte näha. Aga ka tahad, siis see oli noh, see oli nii raske nagu selles mõttes, et sul ei ole seal ühtegi toimivat organisatsiooni. Kõik suuremad organisatsioonid, näiteks punane rist, Nad võivad sulle tuua suurealiste, mida nad teevad. Aga kas sa tead, et seal taga ei ole tegelikult neid üritusi, sa tead, et seal taga on võib-olla viis vabatahtlikku, kes, kes vahepeal kogu aitavad raha koguda. Sest samas sa tead seda, et seda ikkagi hinnata linna poolt, mis seal tehakse. Et see jättis mulle hästi hästi halva mulje või halva mälestuse või see, kuidas sa püüad nende ametnikega rääkida, sul on keelebarjäär, sest see on hoopis teine keel, mida sa räägid ametnikega, Nad teavad seda, nad kasutavad seda ära ja nad juhivad tähelepanu kõrvale ja nii edasi, et, et noh, see oli midagi, millega ma ei olnud harjunud ja see oli keelebarjääri tõttu raskes oli sellepärast raske, et me olime kõik nii noored, kes sellega tegelesid. Seal on, ma arvan, et sa koosid seal seda, et sind vaadatakse kui veidikene imelikku Niukest inimest, kelle abi me tegelikult nagu ei vajaks, et parem kui siin nagu ei oleks siin ametnike poolt. Ma arvan, pigem see, et, et sa võid siin ju olla aga meil ei ole sind või noh, meil ei ole sinust midagi head saada, et et noh, et see on, see kasu ei ole nendele linnavalitsuse töötajatele ja kui kasu ei ole neile, siis siis miks, miks peaks neilt saama mingit toetust Aga see võib olla päris keeruline, vastik tunne selles mõttes, et sa lähed sinna kõige paremate kavatsustega, sa tahad seal teha midagi head ära ja sa koged sellist vastikut vastuseisu nende poolt, kes on justkui valitud ja kutsutud selleks, et olukorda paremaks luua. Ja nemad nagu põlgavad sind ära, siis peadki nagu kuidagi leidma siis mingi teise tee või või kui palju sa tundsid, et teen mõttetut asja, et tegelikult ei ole kellelegi vaja, mida sa teed? Selles osas ongi lastega kõige parem töötada, et et ma arvan, laste ja noorte puhul tuleb see kõige paremini välja, kus sa teed, mida kellelgi on vaja või, või sa teed tööd, mis, mis on lihtsalt oma vormi pärast olemas. Ja selles ma küll kunagi ei kahelnud, ma, ma teadsin, kuidas riik toimib selle peale. Ma teadsin väga hästi, et, et raha liigub iga igasuguseid kummalisi teid pidi. Ja noh, see ei olnud minu jaoks mingi selline nagu isikliku töö tagasilöök, kui, kui ma sain teada, et, et meedik veel hinnata kui organisatsiooni, kes tegeleb noortega. Noh, see kõik, mis sa tagasi saad, on ikkagi nendelt noortelt endilt, kes tulevad ja tervitavad sind alati hästi või tulevad ikka veel noortekeskusesse, ütlevad, et hästi, teeme nüüd seda nüüd tulevad sinuga koos üritustele ja tahavad midagi koos korraldada. Kogemus Makedoonias kui palju aitas see sul mõista ilma ja inimesi. Kindlasti ka palju laiemalt kui see, mida ma olin õppinud Eestis, sest noh, kasvõi nagu erinevad usud, erinevad traditsioonidega inimesed elavad üksteise kõrval, et ehk siis noh, on ka see probleem, et et kõik on nii nagu oma kultuurikesksed ja mõnes mõttes hüpeldes seal eri kultuuride vahel nähes nagu miks nad 11 ei mõista, kuidas nad ei mõista ja, ja miks nad väikseks sest mõista, siis, siis õpetas mulle väga palju sama hästi nagu vabatahtlikud, kellega ma suhtlesin olid peamiselt Euroopast, aga igalt poolt Euroopast, et et see noh, laiendas seda, kuidas inimesed inimeste, kas jääda, millised nad on, kuidas nad reageerivad, see kõik oli hästi-hästi huvitav ja kasvõi see, et et kui ma sinna läksin, siis see oli ramatoni jääks sel ajal. Ja kui mu korteri naabrüts mulle teadsin oma iseloomuga praegu, et aga mina võin ju süüa, ta sööb õhtul siis ignorantne, nagu ma kipun olema, ma mõtlesin, et hästi Ramad on, mis usus nüüd ongi, et kõik nagu sellised hiiglaslikud barjäärid on kadunud, et ma, ma lihtsalt ei teakses, noh nii paljudest asjadest, et ma arvan, see on nagu andnud, andnud balletist huvituda, mis, mis on erinev ja kuidas see, miks see teinud sind ka siis tolerantsemaks teiste suhtes? Kindlasti, sest. Ma arvan, kõige lihtsam ongi muutuda tolerantsemaks selle kaudu, et et inimesed sinu ümber on erinevad ja sa saad aru, et nad on ikkagi inimesed, kes saavad sinust aru heegelast, sina saad aru, lihtsalt nad teevad asju teistmoodi. Sa õpid praegu Tartu Ülikoolis eesti soome-ugri keeli. Kui palju sa veel mõtled selle Makedoonia peale ja selle peale, et võiks sinna kunagi tagasi minna? Päris palju sellepärast, et et üks osa minu õpingutest on näiteks üldkeeleteadus, kus ma saan päris palju mõelda Balkani keelte peale. Balkani keeltega on igasuguseid huvitavaid muutusi, sellepärast et nad on kõik koos. Ja mitte kõik ei ole slaavi keeled. Teiselt poolt ma sain ülikoolis õppida näiteks türgi keelt aasta aega, mis oli väga huvitav, mis oli just sellepärast on huvitav amet. Makedoonia keeles on palju Türgi lääne ja seda türgi kultuuritaust on, on hästi palju. Moslemid on Balkanil sellepärast, et et muutnud oma usku Ottomani impeeriumi ajal. Ja see on, käib igapäevaselt minuga koos, ma läen Novembris oma tuttavate pulma Makedooniasse, ma olen seal olnud. Kuid tagasi pärast oma projekti ma tean, mis muutused on toimunud minu organisatsioonis. Ma olen veel ühenduses nendega, kes seal elavad. Et see on ikkagi üks osa mu elust. Kuigi ma praegu õpin siin, ela seal. Ma ei ole küll planeerinud otseselt niimoodi, et sinna tagasi minna elama või midagi, aga see jääb oluliseks osaks. Makedoonia perekonnad, kes, kes mul olnud väga lähedased ja kellega ma saan väga hästi läbi et ikka tahaks edasi kontaktis olla või see on riik, mis tasub avastamist kindlasti sundliitmist asuva astumist. Aitäh sulle. Tasse tulemast Anette Ross. Ja mängima jääb üks muusikapala, mis viib meid Makedooniale ja Balkanimaadele lähemale. Selline oli siis Anett Rossi lugu ja minu nimi Krista räimi ning Saadet aitas kokku panna Viivika Ludvig. Saade valmis koostöös Eesti vabariigi välisministeeriumiga ja mittetulundusühinguga Mondo.