Raiskas ilma ja inimesi. Et kuule, täna kutsume teid avastama riiki, mis on saanud oma nime hõbeda järgi. Argentiina on see maa ja tõesti, ta on särav, nagu ta nimigi ei asuta Lõuna-Ameerikas andide atlandil Oceani vahel, tal on palju naabreid, kõik need riigid on muljetavaldavad ja põnevad. Aga täna peatume just Argentiinas, kus veetis aasta vabatahtlikku tööd tehes Eestisse noormees Alo Raieste. Aga enne, kui kohtume temaga, kuuleme tangot argentiina tangot. See oli siis tango ja tänane jutt on meil Argentiinast ning Buenos Aireses tuleb siis lähemalt juttu ja stagulist, kus töötas aasta aega vabatahtlikuna Eesti noormees Alo Raieste. Ole nii kena, ütlen, et mil moel sa leidsid Argentiina ja kus tekkis mõte just sinna minna. See mõte tekkis mul tegelikult juba mitmeid aastaid tagasi ütleme, et neli või isegi rohkem aastat tagasi, kui ma saatsin sinna ise oma organisatsiooni kaudu ühe vabatahtliku eerika tegema, samuti vabatahtlikku tööd noortega, lastele, ress, Argentiinas elavad Buenos Airese seal ümbruses elavad ja ma läksin selle projekti ettevalmistava kohtumisele sinna. Et avanes selline suurepärane võimalus Euroopa Komisjoni toe, et et nii mina kui Eerika läksime seda projekti nii-öelda ette valmistama kahekesi. Ja sellest hetkest kuidagi tekkis armastus selle riigi ja kultuuri ja inimestega vastu kogu selle aja raames, queerikasel ise töötas pärast retro Strutisiiti kokku aasta aega. Ma olin temaga ju jooksvalt kontaktis ja ma sain tema vahetud muljed selle kogemuse kohta ja see kuidagi jäi mulle sisimas kripeldama, et mul on endal ka tegelikult vaja sinna mingisugusel hetkel kohale minna ja seda isegi kogeda. Aga miks seda vaja on, sest Eestis töö olemas kliima, hea inimesed, tuttavad minna nii kaugele ja isegi mitte raha teenima. Võiks ju küsida kindlasti mitte raha teenima, et et selle vabatahtliku töö raames noh, pigem on võimalus ise peale juurde maksta, eks ole, et see rahasumma, mida Euroopa komisjon annab, vabatahtlikele ei ole mitte väga suur, aga sellest saab ära elada? Jah, et kui siin Eestis korralikult tööd teha aastaid ja aastaid, siis mingisugusel hetkel võib tekkida olukord, kus sooviks võtta natukene pikema puhkusega, seda on 28 kalendripäeva või siis või siis mingisugune lühem periood ja näha kogeda midagi muud. Ja noh, Eesti kliima, Eesti kliima on hea, aga sealne kliima on ka hea tegelikult, miks mitte elada aasta aega? Natuke soojemas kliimas? Ja sinna sa siis läksid, sa teadsid, mis sind ees ootab? Ma tegelikult teadsin jah, kuna ma olin riigis varem käinud ja tegelikult ma isegi omasin, omasin seal sõpru, mitte lihtsalt tuttavalt Vaiga sõpru ja ma võin öelda selgelt, et mul oli seal oma selline teine perekond, isegi ema isa ja samuti kõrajevend, keda ma varem teadsin juba aastaid lihtne kohale sõita, oli lihtsam kindlasti ja, ja ka, ja ka seetõttu, et minu kohustus oli endal leida ise majutus seal. Aga mul tegelikult ei olnud seda, kui ma jõudsin kohale, et võtsin selle pika pika lennureisi ette, tegelikult mitmed lennureisijad, eks ole, ja ja viimane noreesolima triivis Buenos Airesesse ja siis saad avadki ennast hetkel, kui sa oled võõras riigis täiesti ihuüksinda oma mitmete pagasitega. Ja sul ei olegi tegelikult nagu uut kodu, aga õnneks oli siis nii-öelda see kontakt, perekond minu head sõbrad seal ja nende juures peatusengi esimesed kaks nädalat siis ja siis otsisid endale uue elukoha ja otsisin, et mul kuidagi läks, läks õnneks sellega, sest et tahtsin öelda eemaldi laiali juba Eestis olles ja Ma suhtlesin mitmete inimestega sel teemal, kes olid varasemalt käinud ja elanud Buenos Aireses. Ühest sellisest meelist oligi, oligi kasu tolku, et see läks ringlema ja siis niimoodi ma selle majutus endale sain ja ja üllatuslikult elukohale väga lähedal oli ka töökoht, et arvestades asjaoluga, et tegemist on väga suure linnaga suurriigiga samuti, kus elab pea 40 miljonit inimest, siis linnas Buenos Aireses elas, elab siiamaani 15 16 miljonit inimest. Keegi ei tea kui palju täpselt, eks. Et ma elasin, ütleme, kaheline minuti jalutussaju kauguselt oma töökohast. Nii, aga milline su töökoht oli ja mis sa seal tegema pidid hakkama? Minu töökoht oli ühes kolmanda sektori asutuses ühes mittetulundusühingus nimega LIFE LIFE Argentiina. Ma töötasin tavaliselt kontoris ütleme 80 protsenti oma tööajast, vabatahtliku tööaeg on siis üldjuhul noh 30 kuni 35, võib-olla ka 38 tundi nädalas. Ehk siis tegelikult ikkagi vähem kui täistöökohaga töötavate inimeste oma. Ja see 20 protsenti, mis sellest üle jäi, ma töötasin sellistes kohtades nimega viisakirjapildiga villa. Et võib-olla meie eestlaste jaoks mitte võib-olla päris kindlasti villa tähendab midagi muud aga, aga sealses keele keele häälduses tähendab see me nimetame seda viisaks ja see tähendab tegelikult agulit. Sa täitsid agulis, töötasin agulites ja ma töötasin ka perifeerias võttes, mis otseselt aulidega, mis on linna piiridest välja jäävad piirkonnad. Agulid on ikkagi linna sees olevad territooriumid, mis on jah, oma eripäradega loomulikult siis perifeeria ühe ühe nimeks oli R, mis on nii-öelda linna ja lennujaama poorne säärase rahvusvahelise enam vahel siis seal Saigenele tööd tehtud. Aga kui sa nüüd kirjeldaksid seda linn nagu elavat organismi, mis elu seal sees käib? Seal oli selline värvi värvikirev, rikkalik elu, kui sala elavalt inimesed üle kogu maailma, kus elu keeb, kus on palju emotsioone, kus saab tegeleda sellega, millega sa vähegi tahad tegeleda, kus sa saad elada ja väga rikkaliku elu väga mitmekülgset elu kulutada hästi palju raha, käia põnevatel üritustel, teha sporti, mängida poolot, rikaste elu, mida sa praegu, see on rikaste elu ja ma jõuan välja selleni, et sa saad seal ka väga väikeste vahenditega hakkama elada. Mitte rikaste piirkondades on seal väga palju ja samuti eluga hakkama saan, aga väga väikeste vahenditega elada nii-öelda siis ka ebaturvalisemas keskkonnas tegelikult. Ladina-Ameerika meele tutta eestlastel enamasti läbi seebiseriaalide novellada mida me oleme näinud, on see elu siis selline? Jah, tegelikult tegelikult on küll, võib-olla Argentiinas natukene vähem, kui seda võib olla näiteks Kolumbias, Brasiilias, aga siiski see minu, minu perekond, kellega ma seal läbisin nii-öelda minu teine perekond Ladina-Ameerikast. Et nemad olid ka pigem sellise kõrgema klassi esindajad, siis õnnestus ka läbi nende tutvuda teiste inimestega, kes ka taolist elu elasid, eks elasid väga soliidses linnaosas, omasid suvilaid ja käisid ikkagi Euroopas reisimas, niimoodi päris päris paljust. Tavalise argentiinlase jaoks seda siiski nii-öelda ei juhtu, et sa käid väga palju Euroopas reisimas. Noh, ma ei olnud kokku puutunud, et väga palju sellega, et ma ise ei peamajade uks kunagi avama, et tegelikult selleks tööle võetud ometigi inimest, kes seal uksed jäävad lahti, et kui sa sisened majja, kus samuti ära lähed, eks ole. Et kes istuvad oma oma kullast laudade taga seal ja põhimõtteliselt ei midagi, ei tee midagi, ei tee ja elavad sellesama maja viimasel korrusel katusekambris ja sellest kunagi mitte mingisugust renti maksma ei pea, eks ole, et ma ei olnud sellise sellise elukorralduse kunagi varem kokku puutunud näiteks muidugi inimesed sellised, las inimesed hoolitsevad loomulikult oma oma välimuse eest väga palju argentiina väga tuntud üle kogu maailma selle poolest, et nad inimesed tegelevad selle sellega, et nad käivad iluoperatsioonidel, et et kui me siit siitpoolt ookeani guugeldama vaatama, mida Argentiina firmad pakuvad, siis nad pakuvad selliseid pakette, kus siis lisaks nende kurikuulsate turismi objektide, linnaosade külastame selle, saatke osa võtta iluoperatsioonidest nii-öelda muuseas seal, eks ole, et kas sa, minu, minu perekond, siis, ja seal mõni mõnigi pereliige peamiselt naissoostus käis, teatud kehaosasid korrigeerimas, sellel oldi väga uhked. Eriti aga kuidas nad suhtusid sinu tegevusse Euroopast, küll aga tuled ja nüüd hakkab meil siin mööda aguleid kondama ja tegeled sellise tööga, mis nagu ei oleks justkui valgele inimesele kohane. Nad suhtuvad sellesse väga positiivselt, sest ilmselt ka neile meeldib see, keegi tuleb ja midagi seal ära teeb, sest nemad sellega ometigi õidegele. Kui siis siis sellised väga rikastest perekondadest pärit pereemad, kel muud ei olegi teha, et nad ei peagi ometigi tööd tegema kunagi pidanud tööd tegema. Sest raha lihtsalt on rahaliselt, kusagilt tuleb ka sisse ja selle mitte midagi tegemise all, mõtlen ka seda, et nad ei pea loomulikult koristama, süüa tegema, aga poes käima läks. Et selliste inimeste jaoks on selline vabatahtlik töö agulites perifeerites midagi väga, väga üllast ja õilist ja kui seda tuleb tegema inimene pärast, nad ei saanudki sellest aru tihtilugu, et nagu miks siis sina, aga nad aga nad väga-väga hindavad seda. Et loomulikult, eks ole, kui sa lähed mingisugustele kunstinäituste avamistele või kõnnid on sattunud mingitesse seltskondades, kus sinu käest küsitakse millega sa tegeled, siis mulle endale tundus küll, et kui ma ütlesin, et ma olen vabatahtlik, stay Volontaaria. Et see tähendas seda, et ma sain sellise positiivse vastukaja inimestelt sealt kohapealt. Ja noh, loomulikult kui tegemist oli sellise pigem pinnapealse vestlusega, siis sellega kaasas suhtumine, et ma olen väga rikkast perekonnast ühiskonnast pärit, kuna ma maksan kõik ometigi kinni, mis antud juhul ei olnud tõsi. Ja nad ei pidanud teadma, ei, seda, seda mitte. Nii selline üks poole suhtumisest, aga teine pool, need inimesed, kellega sa tööd tegid ja kellega sa iga päev kokku puutusid, kes need olid ja mis elu nemad elasid. Ütleme siis selle, selle, minu vastuvõtva organisatsiooni lõppsihtgrupp oli siis agulites elavad lapsed ja noored ja laiemalt nende perekonnad Sagulis nimega Alt okulta, ehk siis varjatud linn mille väikesel territooriumil elas, elab tänaval, panin kokku umbes 100000 inimest, ehk siis niipalju kui elakkamel suuruselt teises linnas Tartus. Eks, aga see kõik oli, oli väga kokku pakitud. Et inimestel ei olnudki väga personaalset tsooni, aga nad, ega seda väga ei vaja, eks ole, võib-olla nii palju kui meie seda vajama siin Eestis põhjamaades näiteks noh, millega, millega nemad siis sealt tegelesid, võib küsida, et suurt ei millegagi, kuidagipidi Ärelam, jah, aga nad ei maksa oma elamisest mitte kuidagimoodi, nad ei maksa loomulikult mitte mingisugust üüri maksta suuresti või üldse mitte kommunaalidest. Elekter, vesi, see vesi ei pruugi olla ometigi mitte puhas, eks ole. Ja elekter lihtsalt kusagilt tulija, kui seda enam lihtsalt ei olnud, seda lihtsalt ei olnudki. Ja ka meie pidime selle olukorraga leppima, et kui me seal agulitas, tegime laste ja noortega erinevaid, töötubasid workshop tassisime sünnipäevi, pakkusime Neile kooli järeleaitamise tunde kas suuremale grupile või pigem personaalsemat lähenemist kasutades, siis kui elekter läks ära ja me olime siseruumides, siis noh, tuli küünal põlema panna või see tegevus lõpetada, oodata, millal elekter tagasi tuleb, seda kunagi ei teadnud. Millal te elektri tagasi tuleb, see lõikus, nad jah oma majakeste ees mängivad, mängivad malet, joovad kurikuulsat mate teed. Nad jah, tõesti löövad ka seal väikesed reisid püsti, küpsetavad saiakesi, küpsetavad empanaadasid, müüvad puu- ja juurvilju, ütleme sellised Ta võtlikumad naisterahvad näiteks nemad käivad ka nii-öelda linna sellistes vähem või rohkem peenemates piirkondades müümas ka näiteks lilli ja need juur- ja puuvilju. Ja kui üldse räägime inimest, kes elavad agulitas Boona säärast, siis tegemist on peamiselt ikkagi immigrantidega. Ja näiteks inimestega, kes tulevad poliiviast paraguayst, Peruust ka, aga ikkagi vähem või üldse mitte peaaegu üldse mitte Tšiilist Uruguaist näitaks. Aga maapiirkondadest vool pealinna? Kaseda jah, vagunites ongi peamiselt immigrantide inimesed, kes tulevad nii-öelda suurlinna Argentiina pealinna Buenos Aireses oma õnne otsima nii-öelda. Kas nad selle õnne ja parema elu aresel kunagi leiavad? Seda ei tea. Kui palju sa kuulsid agulites, kus sa töötasid jutel lootusest ja legende, et kagulist on võimalik välja murda ja oma positsiooni ühiskonnas kuidagi tõsta. No mitte väga palju tegelikult, sest tegemist on nagu selle koha peal, palju räägite ka surnud ringiga, kui sa sinna satud, siis on sealt väga-väga raske või keeruline välja saada. Et see organisatsioon, kus ma töötasin, et me pakume nendele lastele noortele nii-öelda seda tuge, et nad saaksid kuidagimoodi parema haridusena järeleaitamistundide näol saad lagulist. Et kui ma küsisin oma ülemuse käest, Liana seda, et, et kas selle Organisatsiooni 10 aastase töö tulemusena on jõudnud noori ka ülikooli kas on võimalik neil noortel kunagi pääseda ülikooli. Siis ta tõstis üles ühega näidetes kindlasti ütleme viiele sõrmele, viiele noorele ja võib-olla natukene rohkemale veel. Et arv ei ole kindlasti mitte 10. Üldjuhul nende noorte haridustee lõpeb ikkagi üheksa klassiga seal ära. Aga noh, Diego Maradona isiklikult on ka sealtsamast sellesama agu aguli lähedalt, et pärit, eks ole, ja noh, loomulikult lastel on seal palju, palju vaba aega ja alati ülikoolist haridust saama ja ka sporti tehes kuulsaks kuulsaks saada, aga, aga selliseid selliseid linnalegende väga palju vist tegelikult ei olnudki. Suhteliselt lootusetu. Jah, suhteliselt lootusetu, et jah, kui sul hästi läheb, pääseta pääset paremasse kooli, saad parema hariduse, aga sa pead tohutult selle jaoks tegelikult pingutama. Ühiskond ja see, kus sa elad, siin ei toeta sind seal agulis. Keeruline on sellega, ühiskond toetab nii-öelda neid keskusi, kus ka meie töötasime, ehk siis tihtilugu selliseid supikööke, kus siis selle teeninduspiirkonna elanikud, mitte ainult lapsed, perekonnad tervikuna saavad tasuta süüa, siis jõuame teisele aspektile, eks ole, kui ma rääki rääkisime eelnevalt, et me saame tasuta majutuse, ei maksa kommunaal-le, siis me saame tasuta sööki tegelikult, nii palju, kui mina selle aasta jooksul nägin, siis Need supiköögid olid ikka väga hästi varustatud kartulid riisipastaga köögiviljadega küpsistega. Et seda tuli nii-öelda jooksvalt. Noh, ütleme siis valitsuse poolt, eks ole, toetusena nendesse piirkondadesse sisse, et nad, nad toitusid küll väga hästi. Iseasi muidugi, kui palju sa suudad seda sai ja nii-öelda süüa igapäevaselt, eks ole, aga, aga süüa neil oli tegelikult küll jah. Kuidas on lood kooliharidusega, mitu korda käis nagu läbi, et ta on erineva tasemega koolid, aga see, et kus agulilapsed käivad, mis tase seal siis on, et nad nagu isagi kuhugile setega? Kas ma võin ühe küsimusega, et mis te arvate, kui palju nendest lastest, noortest, kes elavad viisades agulides, käib üldse koolis? Ma arvan, et see protsent on väikese pärast, ma olen ka üllatus, et üldse on koolivõimalus? Ei, vastupidi, see protsent on väga suur, see on peaaegu 100, ütleme, et on mingi 95, et seal noored käivad koolis nüüd küsimus, et miks nad koolis käivad, miks nad tahavad koolis käia? Nad saavad seal süüa, see on peamine põhjus, miks nad käivad koolis, nad saavad seal tasuta süüa, nad ei maksa sellest midagi nende perekond katki läinud, et igal juhul suur perekond, Saguli perekonnad koosnevad suurtest numbritest, eks ole, kuni siin 10 või isegi rohkem vaat seal isegi hommikus näki näiteks mingisugust küpsist ja piima sinna juurde. Ja siis ja nad saavad seal lõunasööki sellise toeka lõunasöögi ja võib-olla nende jaoks ongi see lõunasöök ainukene söök päevas ainukene korralik regulaarne söök päevas, mille nad saavad. No muidugi siis sealt juurde supiköögitemaatika ka, eks ole, mingisugusel õhtusel kellaajal. Aga aga jah, et kui sa ainukesena sinu ainukene mõte, peamine mõte koolis käies on ikkagi see, et millal ma nüüd saan selle järgmise söögi, siis noh, sa ei suudagi keskenduda mitte mingisugustele õping Ta oli, eks ole, ja kui me küsisime, et kes need õpetajad siis on, need, kes sinna piirkonnas töötavad, kes üldse tööle tahavad tulla võivad elada kisa kuulites või sõita sinna kohale, see ei ole probleem, aga aganad ja nad on täitsa kvalifitseeritud, õpetajad teevad oma tööd väga hästi, aga töötamine nende laste noortega on väga keeruline. Sest et niipea, kui nad sealt koolist lahkuvad, siis nad lahkuvad ja nad üldjuhul nende jaoks kodutükk. Tükkide tegemine on natukene komplitseeritud, kuna nad ei saanud perekondadele piisavalt toetust. Meie läheme koju, eks ole, me küsime ema käest. Me küsime isa käest küsima mõlemate käest, samuti ka vanavanemate käest toetust koolitükkide tegemiseks, siis neil sellist võimalust väga ei ole, kuna nende vanemad ei oska võib-olla isegi mitte arvutada ja lugeda. No kui meelsasti nad tuli teie juurde, teie õpetaksite aitaks. Väga meelsasti, et meie tegevused koosnesid kahest osast või üldjuhul, et esimene tund koha peal olles kulus Ki nende õpetamisele kas siis seoses hispaania keele õpingutega kohalike eks kaste, Jon keel, hispaania keel, teisalt Ta oli seal matemaatika järeleaitamine ja kolmandaks inglise keel. Et see oli ka meie jaoks lihtne, selles mõttes, et meil vabatahtlike ometigi ülemaailmne igalt poolt, eks ole, ja kui vabatahtlikud ei pidanud oskama hispaania keelt, mis olnud asutuse nõue olemaks vabatahtlik, siis sooni juures, siis nad vähemalt teadsid inglise keelt, oskasid, ajasid ta laste noorte koolitükkide tegemisel. Et seal oli selline esimene tund nii-öelda teine tund oli lihtsalt puhtalt nendega olemine, mängimine pakkumaks, sellist turvalist, rõõmsat keskkonda. Et nad oleksid kuidagi selliste asjalike tegevustega seotud päevas vähemalt tund aega siis ja ka esimese tunni jooksul mõtlesime lisaks veel geograaf õpingutega. Et mingi õppimissooviga on, et nad kohale tulid? Et loomulikult on, võivad, võivad seal tänavate peal ju hängida nii või naa, aga seda nad teevad kogu aeg. Koolipäevad üldjuhul lõpevad. Pärastlõunal, ütleme poole nelja nelja paiku, siis ka meie oma tegevustega alustasime. Milline oli seal turvalisus ja ma kujutan ette, et kui lapsed on oma täis, siis kuritegevus on väga lihtne tulema. Nojah, et minuga ei juhtunud istunud seal agulis mitte ühtegi sellist ebaturvalist olukorda, küll aga juhtus väga peenes linnaosas minuga üks väga selline negatiivne juhtum, aga me ei tohtinud mitt Te kunagi siseneda aguliterritooriumile ilma et meil oleks olnud asutuse logoga. Ehk siis LIFE logoga T-särk seljas. Meil oli kahte värvi T-särke, kas valgeid või musti vastavalt eelistusele, eks ole. Ja me pidime alati seljas kandma, selle ees oli selline suur oh asutuse logo ja siis ka loomulikult logo, üks osa oli siis nimi life. See oli nii-öelda siis identis situatsioon sellele, et tegemist on inimestega, kes tahavad midagi siin, kas sulle endale, sinu pereliikmele, perele tervikuna sinu lapsele sugulasele territooriumile midagi head teha? Malati kandsime seda seljas? Ma alati pidime liikuma ühes grupis, me ei tohtinud kuidagimoodi eralduda. Mäletan küll, näitab, muide ma tegin minul läheks tööle, sõnas kontoris, oli kõiki vabatahtlikke ette valmistada, teha neile koolitusi. Et milleks üheks osaks oli ka siis käitumine agulites ja kõik see nii-öelda dresskood siis, mida tohid selga panna, et üks asi, loomulikult see särgi selga tõmbamine. Aga loomulikult ei kõrvarõngast tale uhketele, prillidele, päikseprillidele, jalanõudele, uhketele, püksidele, ei loomulikult mitte, et me pidime välja nägema väga sellised nagu nemad nii-öelda ei, mitte midagi uhketega silmatorkavat, neile ei midagi sellist, mille vastu võis neil tekkida selline kõrgendatud huvi, ütleme näiteks mingi peen mobiiltelefon, nutitelefon loomulikult seal vabatahtlikud ühendkuningriikidest ja Ameerika ühendriikidest ja Austraaliast kõik vahendid ometigi olemas, eks ole, et mitu telefoni, uhked kaamerad ja, ja nii edasi. Ka pildistamine oli lubatud nendel väikestel tänavatel, mis seal olid tänaval haigus oli umbes umbes meetrikene või natukene rohkem seal ringi kõndisime suure kambaga ja alati, kui me jõudsime autotranspordiga kohale, siis miljonile, vastas keegi selle piirkonna inimene no võib-olla sealtsamast supiköögist, kes need 15 konkreetses sellesse nendesse kohtadesse, kuhu me siis grupiviisiliselt läksime. Ja samuti ka tagasi sealt kohas liikunud, mitte kunagi üksinda. Et see oli meie jaoks keelatud. Oli siis varem midagi juhtunud või et miks nii karmid nõuded? Meie asutuse juures organisatsiooni juures töötas ka kohalikke vabatahtlikke kes elasid ka väga tavalistes piirkondades ja ühe vabatahtlikke, vabatahtlik Kuua juhtus tihtilugu niimoodi, et ta läks sinna ajama tööasju nii-öelda midagi viima, midagi või rääkima, midagi küsima. Ja tema ei kandnud seal Lifi T-särki ja ta varastati alati paljaks. Temalt ei olnud mitte midagi võtta, tal ei olnud isegi, ma arvan, mobiiltelefoni ja isegi ühel korral RAHA üht peesot, mis kunagises Eesti rahas oli kolm krooni, et sõita koju ja isegi seda raha ei olnud olemas, ta pidi jalutama koju kolm tundi või kaks pool tundi, eks ole. Et temalt ei olnud ka mitte midagi võtta ka ilmselt siiski mingid püksid või siis tossud võeti talt ära, eks ole. Juba see näide oli, ma arvan, piisav selleks, et ta oli ka kohalik samast, peaaegu samast piirkonnast rääkis kohalikku keelt, ta ei sõitnud autoga. Linnapiirkondades paluti meie vabatahtlikelt viisakalt vahetada ka jalanõud lihtsalt mingis kontekstis, kuna vabatahtliku ühendkuningriikide vabatahtlik kui alanud nägid natukene paremad välja või rohkema natukene paremad välja kui siis agulist pärit noore jalanõud, eks ole. Rääkimata jah, sellest, et tegelikult meil juhtus ka seal minu olemise jooksul üks selline intsident, kus õht supikööki sisenes teismelist punt kolmele neljale punt kes lihtsalt võtsid ühel prantsuse vabatahtlikul nii-öelda särgijalt kinni, tõstsid ta peaaegu et lae alla. Sest seal üht-teist, eks ole, kujutage ise ette, et mismoodi see vabatahtlik siis ennast oledki, tundis rikka pärast nagu ta meil kontserdid, tasud väga hästi magada ka, et nii-öelda võid pärast seda, kui ta põhimõtteliselt jahvardite seda nii-öelda päris tõsiselt seal. Ja probleemiks oli see, et selle supiköögi vastutavat isikut ei olnud tol hetkel seal koha peal, alati pidi olema ka loomulikus, selle kohaliku supiköögi või selle kontaktkeskuse kohalik inimene üldjuhul siis kui naisterahvas, eks ole, seal tegevuste eest vastutusega õhtuti sööki vàlja jagas, pidi olema kohapeal oledki ei olnud kohapeal. Ja loomulikult me lõpetada mõtlesime koheselt koostusele keskusega meie organisatsiooni Joa Ta sõitis sinna kohaselt kohale, uurimaks, mis juhtus. Tegemist oli, oli noormeestega, kes olid lihtsalt mõnuainete mõju all ja tarvitasid nii-öelda pakut mis on selline droog, mis segatakse kokku kõikidest jääkidest kaasatud klaasikildudest tükkidest ja saanud ka soodne viis midagi tarvitada ja millegi mõju all olla ja siis selle mõju tulemusena aga võib-olla muutuda agressiivseks, eks ole, mingite inimeste vastu. Aga see oligi konkreetselt selline olukord, mis minu seal töötamise jooksul juhtus agulis vaatamata koolitustele, mida ma seal jooksvalt kollasime iganädalaselt kolm korda. Juhtus seda, kui vabatahtlikud lihtsalt keset organiseeritud sünnipäevapidu noortele, mida me korraldasime kord kuus, ühe keskuse juures, et oleks igal lapsel võimalus oma sünnipäeva tähistada ja saamaks üks kinki, üks tore pidu ja õhupallid ja, ja nii-öelda küünaldega tort. Sellisest vähemalt ühest korralikust kingist osa saada ka peost osa saada, siis valetan seda, kus kaks vabatahtlikku küsisid minu kui vastutava koordinaatori käest, et õigemini mitte isegi küsisid, vaid ütlesid, et meie läheme nüüd ja toome täiendavalt mingi šokolaadi juurde siia lastele, et kuidagi tundus, et nagu võiks veel nüüd olla. Siis ma ütlesin, et vabandust, aga, aga kuhu te nüüd lähete, see niimoodi, et ostma šokolaade, kuhu väljas on pime, oli talvine aeg. Te ei tea, kus singa mingid poed on, kioskid on ja pealegi ei liigu kahekesi väljas. Ja siis nad hakkasid mõtlema, et võib-olla see ei ole mitte kõige õigem tegu. Ja minuga juhtus niisugune põnev lugu, et kõrvaldasime kõige vaesemas kõige vaesemas piirkonnas siduaadocultas ühe mahajäetud haigla kunagise haigla taga olevas keskuses, õigemini selle tänava peal sünnipäevapidu noortel tegemistel laupäevaga. Kuidagi üritus läks väga hästi ja ülemus sõitis mingiks hetkeks ära korraldama, mingit mingeid tegevusi läbi rääkima teiste inimestega, seal agulis elavad ja sünnipäevapidu lõppes alati sünnipäeva tortide lahtilõikamisega ja ka morsi, miks joogi pakkumisega sinna juurde? Ja ma kuidagi võtsime hästi nagu vaikselt, me ei ole piisavalt aega, lõikasime rahulikult seal torti lahti vabatahtlikega pakkusime seda noortele ka. Ja vaadake, kui meie jaoks pole tort üleüldiselt näiteks selline asi, mida me seal ühe tüki kohvijoogi kõrvale magustoiduks siis nende laste jaoks võib-olla see jällegi laupäevasel päeval päeval, kui kooli ka ei ole, või koolipäev on kuidagimoodi lühikesem, siis näiteks selline jällegi üks, üks võimalus saada kõhutäidet nii-öelda siis loomulikult sellest kahest koogist tordist glasuuriga kaetud koogist ei olnud, ei olnud piisav, et kõik kohale tormanud jooksnud lapsed tänava ja selle tänava kõrvaltänavate, et noh, ometigi kui mingisugune tegevus action käib seal, siis sellest saavad ju paljud teadeks ümbruskonna noored lapsed ja ka perekonnad. Siis kui ülemus jõudis kohale ja ta nägi, et see noorte hulk on nagunii suureks juba kasvanud ja ilmselgelt väga paljud jäävad sellest koogist ilma siis ma sain nii-öelda lahutada tema käest. Et, et ma kuidagi see protsess oli natukene aeglasem, muide, tegelikult oleks võinud olla sellepärast kujutage ette olukorda, kui siis need lapsed jooksevad oma pereisade juurde näiteks oma perekondade juurde tegemist laupäevase päevaga, inimesed on juba napsi võtnud, eks ole, kell on kuus õhtul. Vennad on mõnuainete mõjuvõimu, sest nii-öelda ja nad tulevad oma tulirelvadega või külmrelvadega ja lihtsalt siin maha notivad. Et ta oli sellepärast nagu väga-väga murelik. Et palun, tehke kiiresti. Koristage kiiresti need kandikud siit ära, paneme asjad kokku ja hakkama ära minema, asjad on ometigi otsas. Et selliseid noori, kes nii-öelda pettuksid selles, et mina ju kooki saanud, aga näete, minu sõber sai vargu, halvad nad on. Ja siis isa tulekski ja põhimõtteliselt laseks maha selliseid püssilaske. Tegelikult oli aeg-ajalt kuulda küll. Ma ei tea küll, mille või kelle pihta, eks ole. Aga, aga neid ma aeg-ajalt kuulsin. Aga kui palju seal üldse politseid näha Hagulites? Ei olegi, sest politsei ei lähe sinna sisse. Ma olen kuulnud lugusid, et õhtul aetakse tankid ette, et keegi välja ei saaks keegi sisse isaks. Noh, seda ma seda ma ei tea, aegsel agul ei ole selles mõttes nagu ju selline rahastatud territoorium on, sinna saab igalt poolt ligi. Et ühest tänavast ametiga kõike pihta hakkab, et kui nad natuke paremini välja nägevad, majad otsa otsa saamas, hakkab selline lobudikud rajoon nii-öelda pihta. Politseid seisid alati ja kooli ja selle parema kvartali piiri peal. Et kunagi sisse ei läinud. Nad hoiatasid, et mida nad seal hoiatab, ärge minge, ei tule, ei noh, et ilmselt ka siin on niikuinii ära ei satuta, et keegi ju ei lähe sinna, et et kui ma oma perekonna käest küsisin, et kas teie olete käinud, kuna kavulisest ei ole, et loomulikult, et mida ma seal teen minema sinna ära kaotasin nii-öelda sellel elatakse hoopis mingisugust muud elu. See on huvitav, see on kaks täiesti vastandlikku elu, mis paralleelselt Kulgevad kõrvuti kulgevad kirud jah, ja tundub, et tundub, et jah, ega need inimesed, kes augulites elavad, aga nad võib-olla ei olegi nii õnnetud, seda ikka naeratavad ja ja, ja kogevad ja, ja õpivad ja ja on nii-öelda, et ei saaks öelda, et nad nagu võib-olla õnnetumad on, et me täpselt ei tea, aga aga nende silmast oli näha seda, et kui me käisime seal kohapeal, siis nad olid küll väga rõõmsad, nad ei oska sulle võib-olla öelda jah, seda, et, et aitäh Grazias selle töö eest, mida sa oled teinud seal viimase kahe tunni jooksul oma nende enda lastega. Aga nende silmist on näha seda. Vaatasin nii-öelda tänavalt, härra saadavad. Et jah, et see oli midagi toredat. Aga jah, kaks elu paralleelselt ja ei, ei lähe sinna territooriumis ei politsei ei kiirabi, samuti mitte ega ka tuletõrje näiteks, et kellelgil midagi juhtub, topsis kogukond ise aiti aja ikka, võetakse veeämbrid välja, tulekahju kustutatakse. Kui palju sa kogesid seal selliseid kirjutamata reegleid, et või kombeid, mis on tavaks ja mis ei ole tavaks, tabud reeglid, normid, mille vastu ei tohi eksida või siis mida täites oled ju? Kuna ma, ega see omaks nii väga seal tegelikult ei saagi, et kes sa siis oled, kes sa siin-seal nagu käima hakkad, et võib-olla need omad inimesed olid siis selle organisatsiooni esindajad ega sealt need, kes olid revolutsiooni loonud, kes seal kohal käisid ja kogu aeg käisid kohapeal. Et ma arvan, et need vabatahtlikud seal kunagine omaks ei saa, et nad ei saa kunagi aru saama, mis elu on see kunagi elatud ja mis elu seal ka hetkel elatakse, nemad tulevad sinna ainult korraks, käivad ära, lähevad tagasi oma kodudesse. Ja ma olin seal kui aasta aega käisin seal teatud intervallidega, eks ole. Jaa, jaa. Et mind seal omaks võetakse, mis aktsepteerima hakatakse siis tähendab seda, et ma ilmselt pean seal kuidagimoodi elama hakkama, et kui ma lähen tagasi ikkagi mingisugusesse piirkonda, eks ole. Õhtuks käin päeval mingit tööd tegema, et see on ikkagi kindlasti midagi muud, kui see seal koha peal olla ja elada, et sa pead ikka võimalikult palju nagu samastuma nende inimestega, nendega ühiseid asju läbi elama. Et sind hakatakse omaks võtma selle selles piirkonnas. Ma olen veel aru saanud, et vabatahtlikku tööd tehakse selleks, et maailma justkui muuta, midagi muuta, mingi eel kindlasti, et kas sina tegid seda, sellepärast õnnestus sul midagi muuta, või on see kõik üks tühi töö ja vaimu närimine? Mina ei arva, kindlasti-s on üks tühi töö ja vaimu närimine, loomulikult ma arvan, õnnestus seal midagi muuta, mingisuguseid protsess nihutada, midagi natukene paremaks muuta, eriti selle aasta aja jooksul, eks ole, et kasvõi see, et kui seal ülimaks ära läinud, siis oleks saanud näiteks vabatahtlikud palju kehvema ettevalmistuse või oleks palju vähem olnud, kes aitasid seal reaalselt kogukonnas midagi ära teha. Et iga inimene, kes sinna läheb tööle vabatahtlikuna, läheb sinna praktikantidega, praktikant oli meil päris palju, et sinna saadeti inimesi nii-öelda ka ülikoolide juurest ja kutseõppeasutuste juurest praktikale ja ka need lühiajalised, kas sa lähed sinna, ütleme nädalaks või kaheks, et noh, Buenos Aires on küll suur linn tõepoolest. Aga, ja kui sul on kolm nädalat aega selles linnas, sa jõuad need monumendid ja linnapiirkonnad tegelikult ka nädal aega läve ära käia. Ja, ja kui sa tahaksid midagi nagu asjalikumat teha, maailma parandada, enne loomulikult step by step, eks ole, teeme, teeme ühe väikese teo ja teeme teise sinna juurde ka võib-olla sellistest 10-st heast teost tekibki see võimalus noorel, saamaks sisse näiteks mingisugusesse kooli või et et me oleme ka toetanud sealseid, seal asutuse, vabatahtlike, sellega, et me oleme saatnud välismaale vabatahtlikuks näiteks, eks ole, et neil on omakorda siis suurem motivatsioon selleks, et aidata, seal asuvad seal üldse funktsioneerida, asutus seal toimis ikkagi nagu vabatahtlikkuse alusel. Kui palju aitas see kogemus sulle mõista ilma kui sellist ja inimesi üldse. Sa nägid erinevaid inimesi, rikkaid ja vaeseid ja ka erinevaid suhtumisi. Ja loomulikult aitas, et noh, ma ei saaks väita, et ma päris silmaklappidega ringi käisime kuidagi nagu kitsalt seda asja vaatasin ka eelnevalt, et ma olen teinud rahvusvahelist noorsootööd juba aastaid ja tegelikult üle dekaadigi. Aga siiski avardab, et kui sa oled uues kultuuriruumis teiste inimestega, kes kohati sinust absoluutselt aru ei saa, selle seotud sellega, et nende keelte mõistliku isegi siis, kui te räägite ühist keelt et see ikkagi avardab, avardab sinu maailmapilti mõtlemist tohutult tegelikult, et et raske seletada ka, et või keeruline keeruline seletada, mida ma siis nagu sealt õppisin, mida ma siis nagu isiklikult sain, seal ma võin välja tuua, et okei, ma õppisin ära uue keele, mis on, mis on ka tõsi, et ma räägin kuidagimoodi ma räägin seda Hispaania ehk siis kasteisano keelt, mis on väga positiivne, eks ole, et et Lõuna-Ameerika sain, ameeriklased on ainult üks riik, Brasiilia, mis räägib portugali keelt. Et sul on kõik räägivad hispaania keelt, aga kuidagi kuidagi pani nagu mingit mingisuguste protsesside peale mõtlema ja ja isegi see fakt, et ma olin seal väikene lüli, kogu suurest protsessist kõla kuulumine, teadmine, aga ma kindlasti hindan, hindan seda võimalust minna sellise programmi raames vabatahtlikuks nagu jah, Euroopa noored, et et see on ikka uskumatu kogemus tegelikult, et loomulikult ma olen mingisuguse kogemuse võrra rikkam. Jah, et kui, kui varem kui enne seda, kui ma läksin sinna No tead sa vastust küsimusele, et miks me maailmas ikka inimesed oleme, nii erinevad. Ei tea, et ma arvan, et et see, et me oleme erinevad, et see on, see, on põnev. Et oleks päris üks oli see, kui me oleksime kõik sarnased. Et mõtleksime samamoodi. Käituksime samamoodi, käituksime samamoodi, räägiksime sama keelt. Et noh, siis võib-olla olekski lõpuks, millest, millest nagu rääkida, eks ole, et see paneb ka meid nagu mõtlema ja tundma ja rääkima ja mõistma, reisima ja huvi tundma. Et Sangla. Selline oli siis Alo Raieste lugu ja minu nimi on Krista taim ning Saadet aitas kokku panna Liivika Ludvig. Saade valmis koostöös Eesti vabariigi välisministeeriumiga ja mittetulundusühinguga Mondo.