Mõistes ilma ja inimesi. Täna kutsume teid kaasa elama kahe noore seiklustele Nigeerias Eestist 10 lennutunni kaugusele jääb see Lääne-Aafrika riiki ja piirneb ta Beniini, Nigeri laadija, Cameron iga rahvaarvult on see Aafrika suurim riiki ja just seal veetsid neli kuud neli Eesti noort vabatahtlikena. Harva juhtub, korraga satub ühte kohta neli inimest. Eks sellisel koos minemisel on ka omad plussid ja hea on koos meenutada, kuidas seal elu olid. Kuidas seal siis aga elu oli ja mis inimesed seal elasid. Täpsemalt siis Nigeerias, Lagose linnas. Sellest räägivad täna kaks vabatahtlikku, Jürgen Kristofer korstnik ja Katrina Helsteid. Aga kõigepealt tutvume sealse muusikaga. Katrina Helstenia, Jürgen Kristofer korstnik, te olite koos kahe teise eestlasega neli kuud Nigeerias Lagose linnas vabatahtlikena. Kuidas te sinna sattusite ja kui palju te enne Nigeeriast üldse teadsite? Ega Nigeeriast eriti ei teadnudki, mina mäletan seda, et mul oli magistritöö lõpetamisel, ütles minu juhendaja, et siis, kui sa selle ära teed ma olen kirjandusteadust õppinud. Et siis sõida või vabatahtlikuks Aafrikasse ja, ja nii lihtsalt juhtus minul isiklikult. Et aga vabatahtlikkusega puutusin mina kokku PÖFFi raames selle selle raames, et ma ühel hetkel taipasin, et mul on aega et ma saaks vabal ajal teha just neid asju, mida on päriselt vaja. Mida, mida saab teha ilma rahata, kus saab uusi kogemusi. Et minul isiklikult oli see niisugune tee, et Jürgenil on ise äkki teistmoodi. Ma ei olnudki kunagi ametlikult tööl olnud, et siis ma olingi vabatahtlikku tööd veidi teinud aga mitte sellises vormis. Et pigem lihtsalt sellised nagu väiksed abistamised ja tööotsad. Aga Nigeeriast teadsite te midagi rohkemat kui lihtsalt, et on maa ja aeg-ajalt uudistest käib läbi, et Nigeeria kirjad liiguvad ringi. Jah, jah, jah, see oli, see oli võib-olla ainukene asi, mis minule isiklikult Ennosotseerus Nigeeria ja ja see oli päris huvitav, et kui ma sinna lõpuks kohale jõudsime, Me jõudsimegi vestogdowni mis ongi suur, kõige suurem just nende Nigeeria kirjade pesa, et siis nemad ka kohutavalt kartsid, et me teamegi neid ainult selle kaudu. Ma olin, läksin sinna tegelikult valge lehena, ma unustasin, kirjad, naera aga nende jaoks kirjad väga olulised, nad häbenesin neid maa alla. Ja eks ta oligi, turuplatsi asemel oli enne meid lihtsalt olnud hunnikus arvutimajakesi, kus inimesed saatsid iga päev kirju, kuni lõpuks saatis riik peale politsei hordan. Ja kõik inimesed lihtsalt viidi vangi. Ükskõik sa kirjutasid oma heale sõbrale Ameerikast tõesti kirjutasid, kes oli nii keelane, kes oli sinna sõitnud. Sa kirjutasid talle kirja, aga siin pandi selle eest vangi, et sa lihtsalt olid selles internetipunktis, kus tavaliselt saadetakse Nigeeria kirju. Kui palju Jürgen, sina teadsid Nigeerias ja mida? Võib-olla isegi vähem poliitikas kindlasti vähem, et pigem natukene ajalugu ja seda geograafilist poolt. Milline kliima seal on? Ja natukene mind huvitas aga inimkonna häll, inimkonna juured siis, et ma uurisin järele, et umbes sealtkandist Lääne-Aafrikast pärinevad kõige vanemad nagu säilmed, vei tõendit inimkonna kohta, mida hetkel nagu teati ja minu andmete põhjal Aga ta lõi sulle siis ju omamoodi sellise romantilise huvitava pildi, et tahaks näha seda, kuskohast inimkond kunagi kas siis alguse sai või vähemalt suured hordid liikuma läksid. Jah, osaliselt sellest osaliselt ka ühest teisest raamatust keemia põhjal lugeda seda Peeter Vihma raamatut ja et see andis väga palju inspiratsiooni, et kuidas see kohalike eluviis seal ikka on. Millised olid teile ettevalmistused siin ennem tuli õppida mõni keel ära või kombed või saada pilt sellest, et kuidas seal käituda ja kuidas ei tohi käituda. No me tegelikult eriti selles mõttes ei osatud instrueerida, Nigeerias räägitakse inglise keelt ja seda räägib enamus rahvast. Ja meie sattusime ka tegelikult suhteliselt heasse linnas kus kohalikud põhimõtteliselt koha peal instrueerisid just nimelt neid kombeid ja asju, et ega, ega meil ei osanud ka keegi öelda, mis seal päriselt toimuma hakkab. Et kui te olete lugenud avanturistide blogi, siis seal oli, noh, need tüdrukud ei saanud Nigeeria praktiliselt üldse näha. Nii kui nad tulid sealt uksest välja, nii need kohalikud pagendasid nad kohe oma koduruumidesse, sellepärast nad kartsid, et valgetega võib igast asju juhtuda. Nad ise kardavad kohutavalt, et valgetega juhtub asju. Aga, aga siit eestist, Me preede treeningut saime tegelikult hästi palju sa oled vabatahtliku töökoha pealt, et mida ja kuidas seda võiks teha. Et sellist innustust ja julgustust, aga just kommete koha pealt, selle, selle pidi ikkagi seal kohapeal selgeks saama. Et nende inimeste käest, kes, kes seal kohapeal olid ütleme, jõuame nende kommentini, mis tõenäoliselt on hoopis teistsugused. Kui meil siin aga veel alguse juurde tulles, et mida te sinna tegema läksite? Meil oli nagu jaotatud töö peamiselt kolme ossa. Kuigi tegelikult see projekt meil väga muutus koha peal, et see oli väga ootamatu tegelikult, kuidas kõik kujunes. Aga, aga põhimõtteliselt oli see seotud osaliselt Euroopa lood, müüdid, mütoloogia ja igasuguseid kirjandus ja, ja samuti ka siis terviseprojekt. Põhimõtteliselt meil oli, eurooplasi oli seal kuus lisaks meile oli veel neli, neli inimest, kaks eesti tüdrukut ja kaks itaallast eesti tüdrukud tahtsid tegeleda tervise küsimustega, sest et kohe nad märkasid, kui kummalisi toite kohalikud söövad. Nad olid kõik üsna ülekaalulised ja tekitas kohe küsimuse, et miks ja kuidas ja, ja kuidas, saab aidata ja, ja, ja noh ka see, et väikesed lapsed juba ja väga-väga väiksest peale joovad kokakoolat, aga ilmselt seal on ka mingisugused kultuurilised asjad, mingisugused Ameerika asjad, ma ei oska täpsemalt seletada. Ühesõnaga tüdrukute jaoks oli see huvitav. Mina. Kas Kristofeliga otsustasin siis võtta selle mütoloogia osa? Ma tahtsingi minna kohapeale ja lihtsalt minna kooli koolitundi teha eraldi koolitund, kus me räägimegi meie kommetest meie, meie noh, kasvõi Eestist, eks ole, ja, ja ka täiesti kreeka mütoloogiast, mida me mängisime, tantsisime, et näitlesime ette ja nii edasi ja see oli väga noh, see oli laste jaoks, aga huvitav kogemus meie jaoks. Me käisime erinevates koolides. Jaotus tegelikult natukene hiljem kui enesest täpsemalt välja, et alguses me tegime asju koos käisime koolides ja mõõtsime raste pulssi. Näiteks selliseid väikseid asju anti meile ülesandeks. Jah, aga põhieesmärk oli teil tutvustada neile Euroopa müüte ja seda, miks me sellised siis oleme läbi nende müütide, just milline see linn oli, kuude läksite, kui palju seal elanikke oli ja milliseid selle majade koolid välja nägid? See oli Laagose leekuse ehk siis tegelikult ühe väga suure linna linnaosa. Arvan, et oli keskklassikoht, seal ei olnud väga drastilisi kooli näitajaid ei olnud, et me käisime hiljem ka veepealses külas, kus me ei saanud õpetada, aga mis oli tõesti, see oli vee peal ja inimesed olid tõesti noh, nad olid hulka vaesemad kui, kui need, kus, kus meie elasime, eks ole, et, et ma ei teagi, mitu 1000 elanikku seal elas, eks ole, meil elas kuskil selles üsna üsna pisikesel maa-alal ikkagi mis on suhteliselt ülerahvastatud, ma ei tea, kas 500000, eks ole selles linnaosas konkreetselt, et üldse Leegoses elab kas 20 miljonit või noh, see on, see on tohutult suur maa-ala, seal on slumme seal Victoria laiend on näiteks puhtalt valgete ja hästi rikaste inimeste maa-alad. Meie sattusime juhuslikult sinna noh, suhteliselt keskklassi, aga sinna ei satu tegelikult tavalised valged. Ja need koolid koolid olid tõepoolest väga erinev. Noh, mõne mõned koolid on ikka väga jubedas seisus. Et ma tegin täiesti ühe pildi, tegin, mis on praegu Tallinna Ülikoolis näitus on üleval väga ilusti riietatud härrasmehest kelle selja taga olid lagunevat pingid kokku vajunud kohad, eks ole, siis siis ma olin nii šokis, sellest ma küsisin, et ning siis midagi ei tehta, et miks kohalikud midagi ei tee. Aga noh, selles mõttes, et juhul kui vanemad hakkavad rohkem raha teenima, eks ole, siis nad lihtsalt panevad oma võsukese sinna, kus, kus on see tasu või koolitasu natukene. Need riiklikes koolides on kehvem haridus ja, või võrkusest haridusega võimalused, jah, jah, kehvema hariduse kehvemad võimalused, eks ole. Neid lapsi lihtsalt sünnib seal nii palju tahes, perekonnas võib tõesti vahepeal olla ikkagi 12 tükki neid ja neid pole lihtsalt võimalust nendes nii hästi hoolitseda kui võiks, eks ole, minu sõbranna, kes teenib nagu keskmisest palju paremini, isegi paremini kui nii mõnigi meil, eks ole, siin tema ütles, et tema alla viie lapse nagu ei planeeri saada, et neil on seal muidugi kombestikus sees ka, et lapsi palju olema, aga noh, see see nagu mõjutabki kvaliteeti, mis neile antakse seda õppekvaliteeti ja, ja ka seda, et mis lõpuks nagu välja tuleb. Et millistest tingimustest sealise elasite kuuril elama pandi või pidite teise otsima koha. Oleks meil pandi tegelikult rohkem elama viie tärni hotelli. Et oli meile ootamatu, me pidime minema tavalisse korterelamusse, aga iseenesest esimestel päevadel, nagu see kombeks on, et sa valgele inimesele seal eriti, et me saime kokku kohaliku linnavalitsuse mehega. Lausa nii kõrgel tasemel tulvil vastu. Jah, tuli tuli ka vastu ja, ja siis kes meid edaspidi hästi palju ka sõidutas igasuguste erinevate tähtsate meeste juurde printsesside kuningate juurde ja seal oligi väga huvitav, et see, et, et hästi palju oli erinevaid nagu maa lapikesi, mida valitses eraldi kas kuningas või siis prints, on siis juba sellise suurema Kutsutakse vabad, eks, et et enne, kui sa sinna maa-alale lähed, enne kui sa seal üldse midagi teha, tohid, noh, meil oli isegi niimoodi, et me läksime turule Jörgeniga ühel ilusal toredal päeval siis meile öeldi, et nii nüüd peate selle turu kõige olulisema mehe üle vaatama. Ma pean teid üle vaatama ja, ja siis siis te peategi postitama, siis te peate lubama sinna, kus ta, kus ta peab lubama, eks ole. Peamine on oluline see, et sa tunned inimesi kelle tuttav sa lähed või kust sa tuled. Tere hommikust ja seal on ju oma 20 miljonit inimest ja kõiki neid tunda. See tundub ilmvõimatu. Noh, ega see ongi aga selles mõttes, et noh, meie nimel muidugi paremas staatuses, Me olime valged, sellepärast ka ilmselt see esialgne suur tähelepanu. On tõesti, me olime nagu väiksed tšintšilja koerad Paris Hiltoni kotis, keda veeti lihtsalt ühest kohast teise. Ja ma lõpuks ei saanud absoluutselt aru, mida me seal teeme. Esiteks me võime tõesti, me olime seal viietärnihotellis, eks ole, ja me saime küll väga palju nii-öelda kohalikke suuri privileege. Aga meie jaoks, kas see oli noh, kuhu, miks, mismoodi me ikkagi tulime, jah, ja isegi hommikusöök ei saa osta seal, sest see on lihtsalt nii kallis, eks ole, seal kohalikus, selles hotellis, eks ole, et seda, seda peab linna pealt taga otsima ja nii edasi, eks ole. Et siis siis ainult muidugi paigutati lõpuks meie enda uutesse elamutesse ja kohtadesse, mis asusid suhteliselt heas kohas. Ja siis meid paigutati kolme poissi ja kolm tüdrukut, eks ole, kolme tuppa. See oli jälle omamoodi selline seiklusrikas ja omamoodi olemine elamine, et aga, aga õnneks me sattusime niimoodi, et, et me kõik loppisime omavahel, et see selles mõttes, et mina sattusin Jörgeniga ühte tuppa ja tüdrukut omavahel ja poisid omavahel ja tegelikult see oli mõnes mõttes väga tore, väga vahva. Et uus elamine oli nüüd väga erinev pidime ise väga palju seda asja tegema, näiteks vett tooma, laskma vett tuua. Ühel mehel, keda kutsuti malamiks ja elektrit ka seal, siis ei olnud iga kord, et võib-olla paar päeva nädalas. Sellises korter, kus vesi tuli sisse tuua ja elektrit tuli oodata. Kuva pensisiini bensiinijaamast generaatorid tööle panna, kui testi elektrist läks aja sisse, undas seal naabril kaalati, undas seal generaatorit. Jah ei, see oli täiesti noh, selles mõttes, et see oligi nagu see päris aru, mis nad elavad seal, kuigi mõnedel tasti aeg elektrit, kui satute slummi, siis nad maksavad küll kõik oma elektriarved ära, aga elektriga on see lugu, et kui elektrit ei ole, siis ei ole ka vett selles mõttes, et vesi on muidu olemas, eks Rograanis, aga siis kiskuda tagasi tuleb nii-öelda päriselt tagasi tuleb siis, kui seda genereeritakse ole siis, siis tuleb selline mõnus roostane juga. Joogivett oli ikka suurte pudelitega ise tuua, aga, aga see oli ikka teismelisi. Jah, ja, ja, ja, ja siis pesumasinat meil ei olnud, me pidime ise pesema kätega, nagu need kohalikud teevad, et see oli ka omamoodi kogemus, kus me noh, põhimõtteliselt me õppisime kõiki neid vanu häid asju, mida meie vanaemad tegid. Mina esimest korda hakkasin pesu pesema käsitsi. Selle jaoks tuli sõita Nigeerias. Nigeerias nii kaugele. Kuulge, aga kuidas te seal linnas ringi liikusid, sest noh, koolid ei ole ju kõik ühes kohas, kui te koolidesse läksite oma juttu rääkima, siis millist transporti kasutades või kuidas üldse seal Lagose linnas sõitmine käib? See on väga huvitav transpordisüsteem, üks põhiline liiklusvahend oli mootorratas tänavale ja neid seal sõidab päris palju püsti ja siis üks mees tuleb mootorrattaga siis juurde. Seda mootorratast nimetatakse okaadaks. Et tal on spetsiaalne ülesanne, ta viib inimesi ühest kohast teise sellel mehel, kes seal mootorratta peal on ja samuti on Kekked, sellised kolmerattalised, kollased sõiduki, mida hindasid näha. Juba seal kutsutakse teda rikk saadeks. Muidugi teed on vahepeal väga auklikud, et ikkagi Need bussid, ei nagu autod, need on ka, siis on ka ütleme, bussid on nagu sellised, mis käivad kahte erinevat laadi bussid, on üks, on selline suur buss, mis viib sinna Victoria Naylandile, kus on siis selline rikka rajoon, mis on sellised väiksed kollased, bussikesed, metallist istmed, nad ei ole üldse nagunii mugavad, neid topitakse väga inimesi täis. Jah, aga kui sa sellega sõidad, noh selles mõttes, et kui sellega mingi õnnetus juhtub, siis on kindel see sina relva ja mingid näiteks puust ja noh, selles mõttes nad on lihtsalt nii ära ära kasutatud bussid, kõige esimene asi, mis mind hämmastas, kui ma selle kollase bussiga sõitsin, siis seal seal piletikontrolör või see, kes piletiraha võtab, siis ta seisab seal tavaliselt sellest uksest väljas. Ja siis samal ajal see bussikene, eks ole, sõidame mööda linna ringi, siis ta teeb niimoodi siis mina, minul on ka niisugune tunne, et mis selle mehega seal selle bussi peal need juhtub, et kas vallase midagi juhtub, midagi? Kindlasti juhtum, aga mitte midagi ei juhtunud, sest nad on niivõrd nagu osavad Toskavad igas poosis seal oma tasakaalu hoida, et see, see on täiesti selline oma omamoodi elamus, et ma mäletan, et meil Jörgeniga juhtus selline asi, et sattusime sinna vektori naljandi üsna külje alla ja jälle turule kohalikule turule ja siis valget tõesti, need Victoria naljandirikkad, valged, nad tõeliselt kardavad kohalikud. Ja ma mäletan, kuidas meie kõrvale äkki positsioneerub suur must džiip. Me oleme siin olnud kolm, kolm või, või kaks kuud, me enam-vähem teame, kuhu minna, mida teha. Ja siis see aken läheb alla. Väljavaated väga, kaunis blond punases kleidis. Naine, mida te siin teete, mida te siin teete? Kell on juba hilja, arsti on pime, mis teiega juhtuda, kas ma saan teid ära viia? Ei, me teame, kuidas ühistransporti kasutada. Et põhimõtteliselt nagu see ühistransport, pidanet inimesed kõige rohkem kardavad mingis mõttes ka õigustatult, sellepärast et ta ei tundu kõige turvalisem. Kuigi kohalikud on sellega harjunud ja mingis mõttes on see hästi-hästi tore kogemus, kui, kui minna just sinna sisse sellesse maailma, sest et sinna tuuakse kohe sulle igasuguseid söögikraami jäätist, eks ole, jah, bussil. Mehed käivad ja naised ka käivad ringi ja pea otsa seal mingid suured, kas kastid siis või võikausid mingite toodetega, teinekord isegi aiakääridega? Igast asju võib seal olla, tulevad ja siis müüvad neid seal niimoodi karjuvad hästi kõvasti, et ikka kõik kuuleks meestele. Et noh, vahel seda teevad üsna väiksed väiksed lapsed selles mõttes meie mõistes 14 15 13 eks ole, teismelise eas, aga ikkagi lihtsalt sellepärast, et neil on liiga suured pered, eks ole, ja lihtsalt nad peavad oma vanemaid ülal pidama, et neil on isegi sellised voldikud on olemas, et seda nimetatakse hokingaks. See ongi see müümine, pea pealt müümine, tänaval müümine, pea pealt igasuguseid asju, kaasa arvatud pähkleid, mida kõike võib see müüa. Ja siis nendes nendel paberitel, eks ole, nendel lendlehtedel on tavaliselt kirjas, et see on halb, et teie lapsed müüvad, et nad peaksid koolis õppima, selle asemel, et müüa pea pealt või, või siis asju. Kuulge, aga nii suures linnas olla meie siin Eestis oleme harjunud, et meid on vähe ja igalühel on vähemalt kilomeeter vaba maa, kui väga tahaks. Kuidas te seal sellega leppisite ära kartnud, kaduda sellesse suurde rahvamassi, kuigi te olete valged, paistate paremini silma, aga ikkagi nii palju inimesi, nii palju võõraid. Jah, eks me ikka eksisime ära ka vahepeal. Eks ma alguses käisime hästi, palju tuttavatega sõpradega või kes meil sinna anti, ka mingid inimesed, kes meie eest hoolitsesid, viisid meid kuhugi, aga masti peagi saime jälle iseseisvamaks. Hakkasime ise käima, eriti ühes looduspargis, mis oli hästi ilus, mis oli niuke kosutav just sellest kirevast ja natukene väärikas linnaelust, et Eestis on sellist rahu ja vaikust hästi palju. Et võib-olla alguses oli hästi harjumatu, siis oli vahepeal sellist vaiksemat kohta vaja, et omaette olla, mõtiskle edasi seal praktiliselt omaette olla. Väga oledki, et kogu aeg olid inimesed igal pool ja teretasid sind, küsitlesid sind võõrad isegi jah, et aga avalikult vabalt tulevad ja küsivad, mis sa teed ja kuidas läheb ja hästi sõbralikud. Ma saan sind naiseks võtta, mõnes mõttes mõistan seda blondi naiste limusiinis, kes küsis, et mis te siin teete, ega eksinud ei ole, kui turvaline linn on selles mõttes, et te olete valged ja valgeid, millegipärast Aafrikas peetakse raha kottideks või vähemalt võõraid kellel on raha ja kellelt saab seda kas või röövida või küsida või. No tegelikult, ega meil ikkagi juhtus nii mõndagi, Jürgenit varastati nii üks mobiiltelefon ära kui ka, mis asi see oli? Foto autor? Aga mina, mina ütlesin konkreetselt, kui, kui meil jälle noh, kasvõi need okaada, mehed, nad ju panevad selle raha paika sel hetkel, kui sa sinna peale lähed, eks ole, agada mehed ehk siis need mootorrattamehed, kes sind ühest kohast teise viivad, eks ole, ja nende puhul on see asi, et, et sa pead lihtsalt neile selgeks tegema, et kui suured on sinu võimalused ja ja ega varem või hiljem oma tarbeks ära selles mõttes, et need kohalikud ikkagi said aru. Ega sul neid võimalusi nii palju ei ole nii lõputus hulgas. Mina isiklikult arvan, et see, see hirm ei ole nagu põhjendatud. Ei, ma ei usu, isegi põhjendatud ta mingis mõttes põhjendatud, sest et loomulikult sa kardad, kui sa oled sellises keskkonnas ka minu minu jaoks oli see, et ma esialgu noh, sõna otseses mõttes ma sain tuttavaks, oma mentorigema. Mõtlesime mõtlesime, et kui pikad oleme, mis juuksed meil on, mis, mis Värne lahk on see nii huvitav, see oli lihtsalt nii huvitav, aga mina ei suutnud seda nagu kuidagi kartma hakata, sest ma tundsin korraga, et see oli nagu mina tundsin ennast tegelikult Aafrikas täitsa kodus, aga aga just nendel hetkedel, kui, kui Jürgeni varastati see fotoaparaat ära ja noh, täiesti niimoodi juhuslikult niimoodi, et, aga noh, ma usun, et meie, meie puhul on seda lihtsalt lihtsam teha. Sellepärast et. Me oleme kuidagi nii nähtavad, eks ole, valged. Ja loomulikult meil ongi natukene justkui rohkem raha, aga tegelikult meil ei ole rohkem raha, kui ma peaksin seletama. Ja kui ma lõpuks seletasin oma mentorile, kui palju saan mina palkama raamatupoes, siis ta hakkas võrdlema enda palgaga. Ja siis ta siis ta oli täiesti noh, Kreps lahti. Aga nad ikkagi, neil on ettekujutused valged, need on. Kas neil on võib-olla mingi äriettevõtte seal turistide väga ei olnudki, kindlasti mitte selles linnaosas, kas Manime iga minut ka ikka palju küsiti, et mis ettevõttes Ta tõi midagi tegeleda, jagati oma visiitkaarte, mis oli väga tavaline seal ühiskonnas, et need, kes kuskil töötavad, et annavad oma nagu tutvuse visiitkaardi kujul edasi. Ja kui sa seda siis näitad kellegile näiteks, et vaatame seal sõber, töötad selles suures naftakompaniis või on selline realik seal kusagil linnas, et siis see on väga suur sõna ja võib-olla politsei jätab sind rahule, kui sul midagi näiteks juhtub või ta küsib, et mis sa siin teed ja hakkab kahtlustama sind milleski? Üldiselt jah, peeti meid rikkaks ja kui me ütlesime mulle vabatahtlikku tööd tegemas siis väga üllatus neid, miks te seda teete, et see oli kuidagi nii iseenesestmõistetav? Et sa ajad oma töökoha ja sa teed tööd raha eest? Me kohtusime seal päris palju erinevaid inimesi ja noh, mitte ainult oma töö raames, vaid ka nagu kuna Jürgenil oli kaasas kaamera siis millised käisime ja tundsime inimeste ostu lihtsalt niisama huvi, et meil tekkisid mingisugused omad sõbrad, jaamad, tuttavad ja alates kohalikust Chrysnaiidist, kes ei söönud liha ja nende inimeste puhul muidugi oli see, et nemad, nemad ikkagi sinus rahakotti ei saanud enam näha, sest nad lihtsalt nägid veel paljusid muid asju, mida sa veel sinna juurde rääkisid enda kohta ja oma maailma kohta. See tore, me teeme siin nüüd pisikese pausi, kuulame muusikat plaadilt, milles Jürgen Nigeeriast ostsid. Mis see on nüüd, kes laulab siin peal? Kirjutatud, et Tamilola on selle muusika autor, ta on selline hästi ehe, kuidagi ehe ja rahvuslike muusika. Et muidu üldiselt kuulatakse hästi palju popmuusikat ja sest Ameerika lääne muusikat seal aga, aga muidugi ka see traditsioonid on väga tugevasti jõus. Selles muusikas on võib-olla seda natuke tunda sellist trummirütmi ja nihukest laulu, mis on natuke teistmoodi, kui meie seda tunneme. Me läheme nüüd jutuga edasi, oleme kuulanud muusikapala Nigeeriast ning saates on meil täna külas Jürgen Kristofer korsnik ning Katrina Holstein. Jõuame Nigeeria selle päris oma kultuuri nii. Väga palju on sinna sissetunginud läände kultuuriühiskonda, Coca-Colat kõike muud, kui palju on neil oma seda ehedat ja päris just seda Nigeerijat säilinud. Mida te nagu seal tähele panite, et mis võiks olla see, mis seal iseloomustab neid? Kest ühe väikse loodu, näiteks, et kui me kooli läksime siis me nägime, kuidas kõik koolilapsed ja õpetajad üheskoos mängisid trummikooli õuel ja väga osavalt, et mida ise ei oskaks isegi teha. Et selline rit kuidagi oli väga tugevasti sees. Ja kuidagi nagu veres meil ja samuti laulmine. Et nad absoluutselt ei karda laulda ja tantsida muidugi jaa, tants muidugi käib väga tugevasti kaasas. Et see muusika oli kinnastega, aga tugev, sellise traditsiooni edasikandja. Jürgenson on ka üks pill kaasas, ma oleks raadiokuulajatele seda näidata ei saa ka, küll teeb see pill häälde ja mis instrument seal? Ta on nagu selline keelpill väikene, tähendab, nimi ei tule meelde, et pigem jah, neliste tehtud. Tal on siin üks sihuke puutükk, mis hoiab, mis on nagu siis kitarrikaelaks. Et kui, kui talle kitarriga võrrelda, kas tulevadki viled ja lähevad sellise ümmarguse ümara mingi puuvilja külge, et on selline puuviljakoor niisugune tugev, sellise sellisest materjalist nagu kõrvits ja et see on nagu kõlakastiks see väike auk sees. Kui nüüd mängida selle tamiiliga tamiili peale, mis siis keeled ja teeb sellist häält Südamenäiteks kasutasime koolis vahepeal, kui me esitasime Hermese lugu. Jah, meil oli üks Hermese lugu, mida me rääkisime, Hermese lugu selle kohta, kuidas saab ennast puhtaks pesta sellega, et, et sa kingid Apollale, kelle käest sa oled varastanud ära suure karja pilli, mida mängida, et see oli siis meie meil lüüra asemel. Sisuliselt me käisimegi mööda koole ja rääkisime igasuguseid võimalikke lugusid, just selliseid lugusid, aga mis puudutab seda keere kultuure, minu jaoks oli see kõige esimene elamus oli see, et ma läksin kirikusse ja ma tundsin, kuidas nad mängivad pilli, nad tantsivad, nad, nad on, nad on noh, ehedalt nemad ise, kuigi kuub on muutunud kuub on muutunud selleks nii-öelda kristlikuks, eks ole, aga, aga, ja ikkagi isegi need kristlikud tädid, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse, usuvad, samal ajal, kui uus usuvad sellesse, et kassid on koledad loomad, usuvad kõikidesse sellistesse väga kummalistest asjadesse unenägudesse, mis võivad päriselt nagu reaalsuseks saada. Minu mentori ema oli see, kes vaatas mulle väga kavalalt silma ja siis ütles, et kas sa tead, mis ma selle kassiga tegin. Selliseid asju sellise, selle kassiga, kes tema kodu juurde tulnud, mida sa siis tegid temaga. Ma ütlesin talle ära ja saad, Saruta läks, kasid on pahad loomad nende mõistes, et nad on küll kasulikud rottide hävitamisel, aga, aga üldiselt neid kardetakse. Ja jah, jah, just just, aga kui palju see ebausk ja kõik see igapäevaelu mõjutab, no ma saan aru, väike vahejuhtum kassiga, kui mulle mustes üle teemaga sülitan üle vasaku õla igaks juhuks. Et. Ja sellest ma saan aru, aga kui palju see lauguga segab, võib olla igapäevaelu. Et on mingeid selliseid tabusid asja, et inimesed keelduvad välja minemast või siis lihtsalt kuulutavad, et keegi on õigem. Rohkem temaga ei räägi. On igast juhtumeid olnud, et aga ühes kirikus, kus me käisime see oli selline teistmoodi kirik veidi, et kus valged põrandad ja valged sambad ja inimesed kandsid valget valget riietust. Seal usuti näiteks, et need teise kirikuinimesed, kes seal kirikus ei käi, seal väga erinevaid kirikuid ja inimesed on usklikud kus sa käid ja mis sa teed. Nad uskusid, et selles kirikus, näiteks kui see palja ajal oled sa, sest inimesed käivad seal tänu siis põrand imeb sult mingit verd, töötas, et eluenergiat ära ja sellepärast nemad sinna oma jalga ei astu. Kohtusime õhtul Mart, ketiti turgu, et kus oli ta näiteks sellised kuivatatud konnad ja kilpkonna kilbid ja ka kuivatatud rotid, et mida kasutati siis kuidagi mingite riitustel? Populaarne koht siis, kus inimesed käisid endale vajalike leidus halt, riputas, Noh, tegelikult võib-olla mitte nii populaarne seal yhes linnas, et teda igal pool. Meie Hožobo tuntud linn selle poolest juba, et seal on ikka püha mets, kus on nende esivanemate hinge ja kujud, kui inimesed seal tulevad ja palvetavad või küsivad abi, siis nad ka seda saavad. Ja siis sa tahad, eks selline püha jõgi mööda. Et kas nad usuvad, et kord aastas tuleb sealt see käivite jumal või selline hing hingus välja. Ja tervendab inimesi, kes sinna tulevad. Jürgenson oli malaariahoog, sa sattusid selle vee äärde, mis ta sinuga tegi? Ma huvi pärast kastsin ennast selle veega ja see oli küll huvitav, et peale seda mul läks malaaria, iiveldus, ära peavalu ja vererõhk hakkas jälle korda minema, et seal noh, me saame kõik seal malaaria muidugi. Aga kas te siis varem v tablette kaasa ei võtnud või siis 70 protsenti, eks ajan see tõenäosus, et sai, et sa ei jää sellesse ja kusjuures itaallased ei jäänudki. Eestlased on, tuleb välja, et on põhjama rahvamad ja meie jäime veidi eestlastes. Malaariasse. Jah, emme tiks täpselt ükshaaval, et algul oli, aga mida see tähendab, säigus ta minu meelest ei ole üldse nii hull, kui ta tundub, selles mõttes, kui sa saad abi kohe arstiabi selles suhtes, et sa saad lihtsalt ravimit, et see on nagu selline valu ja iiveldus ja kõrge vererõhk, et räägitakse, et sa hakkad hallutsinatsioone nägema või midagi, et võib-olla seda võib juhtuda. Või see tuli tablettidest liini tabletti? Nende kõrval lähevad, tulevad, aga, aga see läks nagu umbes nelja või viie päeva tagant üle tavaliselt. Aga te saite rohtu ja kõik oli korras. No selles mõttes, et ma kujutan ette, et tegelikult kui me ei oleks neid võtnud, siis meil oleks nad nähud olnud palju hullemad, kui nad olid. Minu, minu, minul väljendus ka selles, et ma lihtsalt läksin välja, äratasin tavaliselt öösel Jürgen Kristofer üles, ütlesin, et kas meil on siin väga külm. Haapsalus higistasin seal voodis selle nii palav. Jah, mina higistasin ka, aga mina lihtsalt noh, mul on ilmselt see palavik oli nii kõrgeks läinud, et ma lihtsalt ei saanud aru, et mis toimub, sest mu keha ei andnud mulle enam sellist normaalset reaktsiooni ja, ja väljas käimine lihtsalt muutunud selleks, et mul on jahe. Ma pean midagi selga panema ja öösel magamine oli ka, et mul on jahe, mul on küll, et no minul ei olnud vist peavalusid, isegi kui ma lihtsalt olin väsinud ja, ja, ja selline asi oli. Aga ma kujutan ette, et kui tõesti me poleks, näitab ette võtnud ja me võtsime nüüd tõesti kolm-neli kuud järjest, eks ole. Siis oleks see olnud palju vastikum. Jäite hoolimata sellest tablette, võtsite ikkagi malaariasse ja jaa, jaa. Siin öelda, et kohalikud on see tavaline, et nad ikka mitu mitmeid kordi malaariasse jäänud, aga, aga see on nagu selline palavik nende jaoks. Kohalikel käib kaasas tüüfus ja nad peavad seda täiesti normaalseks, et nad istuvad poti peal, neil on pahanenud, sedapidi pahane, teistpidi paha ja siis lihtsalt nii ongi. Selle selle vastu ei saa. Tühjus käib lihtsalt. Palju ka selle tõttu, et lihtsalt nad ei jõua kuidagi arstiabi saada. Et see kättesaadavus, arstiabi kättesaadavus ka nagu hästi palju määrab seda, et muidu need võimalused on olemas, aga. Riiklikud haiglad on jälle ülerahvastatud ja nad tõesti on noh, võib-olla on üks korrus, eks ole, mis siin on, eks ole, mis on, mis ongi niimoodi, et mis on paksult täis emasid lastega. Kui saad, siis saad, eks ole, kohaliku arsti juurde ja, ja noh, muidugi nad ei pea siis maksma või seal riiklik haiglaga, kui nad on. Noh, loomulikult on iga nurga peal kohalik nii-öelda selline mitteriiklik haigla, kus sa pead väga meeletuid summasid maksma. Üks eestlannadest kogemata oli lõiganud oma ninasse ja veri tuli nina pealt, eks ole, ja see, see summa, mis, mis ta selle eest pidi maksma, see oli meeletu. Ta oli valge, üks asi, eks ole, ja, ja need, need rohud, mis sinna peale pandi, mida ei olnud absoluutselt vaja, oli vaja lihtsalt see verejooks kinni katta ja, ja kõik, eks ole, Eestis oleks. Ma juba ma ei tea, vanas rahas 50 krooni maksma läinud kõige maksimum pusi oleks sedagi maksma läinud. Et, et noh, et see on jälle omamoodi maailm. Kus mängib rolli ka see, et kui sa oled valge pealt rohkemaks Ja muidugi küsitakse alati turul ja igal pool suuremat hinda, et isegi kolm korda suuremat hinda ja sa pead kõvasti tingima alla ja siis olema tutta selle olukorraga ja kultuuriga, et siis sa hakkad koduselt juba tundma, et siis läheb kergemini. Noh, lõpuks, et eesti tüdrukud ikkagi väga-väga hästi hakkama meie meiega enam-vähem saime hakkama kohalike turgude asjadega, aga noh tõesti nagu tore on, kui sul tekib seal mingisugune nii-öelda oma inimesed tekivad, eks ole, siis siis on isegi kaheselt ära minna, just sellised poe inimesed, noh, Eestis ei koge seda eriti tihti, kus sa lähed poodi, kui sa näed mingisugust kassapidajana, sa tahad talle tere öelda, et seda lihtsalt ei ole, sest et see on selline noh neutraalne, steriilne, valgete põrandate keskkondeks. Jah, et kõik on nagu üksteisest rohkem eemal ja nad niimoodi interakteeriv, et seal on see väga oluline ja tõesti, inimesed on väga sõbralikud selles suhtes. Meil on palju ja neid on palju, neid on palju, neid on väga palju selles mõttes, et laulupeo tänavad, eks ole. Et te olete iga päev laulupeol ja samal ajal ei saa olla seal eriti sihukese morjendava näoga, vaid te peate naeratama, te peate olema enam-vähem toredad, eks ole. Aga samas juhtus ka sellist olukorda, et saad kohaliku näiteks poemüüjaga tuttavaks ja siis tema järgmine Päeval pakub sulle tasuta saia või piima võtta. Ütles selle, et alati ei ole see äri ainult kõik, ainult äri pärast raha pärast, et oleneb, mis ide sul selle inimesega on. Mul on tunne, et olete, olite väga usaldavad ja avatud inimesed, sest kinnised inimesed väga ei lähe kodust kaugele. Kui palju te seal Nigeerias endale sõpru saite või neid inimesi, keda te veel siin Eestis olles neile tagasi mõtlete või mis mitte? Kirjutate neile? Mina kirjutan muidugi Martale, kes oli meie mentor ja, ja siis siis on muidugi veel mõned, mõned inimesed, kes, kes tekkisid täpselt see kriisnaid janu, kes, kes tekkis niimoodi, et ma lihtsalt ühel päeval avastasin, et ma ei taha minna ja meie kontorisse, kus pidi rääkima asjadest, vaid ma lihtsalt lähen sinna tänava lõppu ja siis ma kohtasin seal ühte väikest ilusat musta tüdrukut kelle laua peal oli suur omi märk ja väike koer, kelle nimi oli Obama. Ja siis ma mäletan siiamaani selle tüdruku lugu, kes kes oli pärit täpselt sellisest hästi kurvast perekonnaloost, kelle ema suri ära väga varakult ja siis ta pidi mõtlema välja, kuidas, kuidas raha teenida ja ta siiamaani ei oska kirjutada, aga ta oskab suurepärast india toitu teha. Ja me saime ka kaasa temalt igasuguseid inte toita ja tüdruk, kes, kes lihtsalt jäi ellu. Aga kui palju oli veel selliseid huvitavaid kohtumisi, mis jäävadki nagu saatma Jürgen? Eks selle veepealse küla, kohaliku kuningaga kohtumine seal oli kolm kuningat, kes seda veepealset külasis nagu üleval hoidsid. Ta oli otsesel tee peal nagu Veneetsias, et toigastavi sellistele sammaste peale rajatud. Ja kuidagi see oli minust üks väga meeldejäävaid kogemusi, me läksime sinna paar korda. Milline see kuningas oli, kroon peas? Tal oli siin alati niuksed, niuksed, kostüümid seljas, väga värvilised mustritega ka tavalistel inimestel, aga muidugi kuningale rohkem selliseid atribuute ja aksessuaare, Mare ja kes au vinged keedia ripuvad ja siis ta mingi seda otseselt siis suhtleb sinuga. Millest te rääkisite? Me rääkisime, et kui palju seal inimesi elab ja kuidas nad seal hakkama saavad, selles külas, kuidas lapsed koolis käivad ja haridus saad ja kuidas see nii on, et testi juba väiksed lapsed, kes on aastased, sõidavad seal paatidega majade vahel. Aga kuidas see kuningas tundus, tundus ta selline väärt valitseja või oli ta lihtsalt üks mees teiste seast, kellel on lihtsalt kirevam Ri? Võib-olla isegi üks teiste seast, et enda jaoks ta kõikide jooksta muidugi palju, midagi, palju enamat, aga aga samas ta kuidagi hoiaka, sellist sidet teiste inimestega ja tema distantseerunud nagu teistest, väga, kui ma. Teda teiste kuningate, kelle juurde me sattusime, noh muidugi me sattusime me veepealseks külas on niimoodi, et me sattusime sellesse koolimajja seal koolimaja, sellise kuningas siis või hooba siis tema oli muidugi tõesti, ta oli teistsugune, päri, ta oli üle viie-kümne aasta vana. Ta oli eelmise kuninga kõige vanem poeg ja kusjuures kõige kõige noorem poeg oli vist 24. Et noh, selles mõttes, et neil oli ka vist mitu naist vist, ma ei mäleta enam, kas oli mitu neist või ei olnud. Aga see oli kuidagi lubatud, tema, mul tõesti ei olnud seda distantsi nii palju tunda, ta kuidagi tõesti oli rohkem kontaktist teistega. Aga mida nagu rohkem linna minna, eks ole, täpselt see, mis te ütlesite, eks ole, 20 miljonit inimest. Sa ei saa kõikide Amohalamatega tuttav olla, et ka nendes pisikestes nii-öelda kohtades, kus noh, loomulikult kõige tähtsam on mees. Et selles mõttes ma olin kohutavalt rahul, et Jürgen et ma, ma isegi siis, kui ta oli minust noorem, meessoost ma tundsin, et, et juba see nagu kuidagi noh, aitab eemale peletada kõik need kogu selle eba vajaliku, mida mul ei ole tegelikult sealt nagu sellest maailmast kaasa võta. Meestekeskne maailm, jah. Ma ise tundsin, et see ei olnud tegelikult sugugi mitte nii meestekeskne selles mõttes, et kui sa suutsid, eks ole, ennast väljendada ja öelda, mis sul on vaja nagu, nagu igal pool, eks ole, siis sa said seal öeldud, et ma mäletan siiamaani meil oli selline lemmikkoht, kus me käisime Jörgeniga seal jõeäärne selline looduslik looduslik koht, kus me, kus me pidime käima, Jürgen võttis oma kitarri, mina võtsin oma, päevikustasime maha sellelt kohalikud mehed, kes jõid palmiviina hästi, selline mõnus jook, mis maitseb nagu kasarmu sisuliselt. Ja, ja siis ma mäletan, kui ma, kui ma lõpuks nagu nende meestega seal rääkima või jutule ja siis noh, kui ma rääkisin kõiki neid emotsioone, need esimesed emotsioonid, mis sa näed, eks ole, Eestis ma alles nüüd ma hakkan märkama seda sotsiaalset ebavõrdsust ja seda, mis inimeste vahel toimub, eks. Et seda Nigeerias oli esimene asi, mis sa seda seda märkasid, eks. Ja siis kuidas need mehed, eks ole, lõpuks nad lihtsalt kuulavad mind, kuulavad mina põimin sinna sisse mõned kreeka müüdid, Prometheuse müüdi. Mis on, noh, tegelikult see on igas mõttes igal pool aja- ja asjakohane see, kuidas üks, üks inimene otsustab või üks jumal otsustab peajumala vastu astuda selle, selle vastu, mis on ebaõiglane. Ja, ja siis need kohalikud lihtsalt kuulavad siis nad ütlesid, ütlevad, et sa räägid tõtt, räägid head jutt, eks ole, muidugi nad kõik mõtlevad seda, aga nad ei saa seda alati väljendada, sellepärast et sellest sõltub üsnagi palju nende heaolu. Et noh, nad ei saa olla väga konkreetsed ja, ja nagu meie saime tegelikult natukene pahaseks selle kohaliku linnapea peale ka, kes lihtsalt noh, tegelikult ta kasutas ju raha, mis on tegelikult kohalikele inimestele, kohalikele koolidele, kohalikele-riiklikele, haiglatele mõeldud sotsiaalabile, millele iganes ekssüsteemid on seal lobisevad üsna logisevad, et et kui ma siin nädal aega tagasi sain kokku ühe inimesega, kes päriselt töötab Nigeerias valge eesti poiss Victoria laialdil ehk siis rikaste linnaosas ja siis kui ma siis kui ma küsisin, et miks seal niimoodi on siis ta lihtsalt ütleb mulle, aga sa Kabaladest oled kuulnud kui palju kulda, kui palju naftat, kui palju asju seal on, aga mis sellega juhtub? 30 protsenti, eks ole, nendele inimestele, kes seda toodavad, teevad bensiiniks 70 protsenti riigile ja sellest 70-st protsendist enamus läheb Kabaladele ehk siis nendele inimestele, kes lihtsalt panevad Šveitsi panka kinni ja ongi ja ongi noh, ebaõiglus väljas, eks. Ja, ja inimesed ei saa rääkida, ei saa rääkida avameelselt ega ausalt sellistest asjadest, sellepärast et noh, sageli siis võib väga palju maksta neile maksabki. Kui palju. Kogemus nüüd, mis te seal saite, mõjutas Teide, muutis kuidagi seda, mismoodi te maailma nüüd näete, kuidas te seda ennem nägite? Seda, et kui erinevaid eluviis on olemas ja kui vähesega võib-olla õnnelik ja seal, kuidas ise hästi palju oma suhetega kujundame, seda või see, kõik see suhete võrgustik kujundab meie elu ja maailma elame, väike kogemus võib panna sind nägema maailma hoopiski erineval viisil. Ilu ja rõõm on väga lihtsates asjades. Mis olukord need olidki, see mõte pähe torkas. Kui me käisime nagu sellistes lummides sellistes ühiskondades, mis olid hästi looduslähedased nagu see p äärne küla, mitte veepealne küla, tähendab pigem jõeäärne, keda meil on komad nimetused. Täitsa oli üks niisugune koht, kus üks mees siis väikese paadiga teisele poole jõge ja klaasid niukse tädid, kes punusid kalavõrke, et neid siis hiljem linnas maha müüa, kalu, mida nad kinni peavad ja kilpkonni ja teisi loomakesi. Et selline elu oli kuidagi hästi yhe ja looduslähedane ja ütleme, mingis mõttes ellingu, inimkonna häll või või selline inimsuse, selline lihtne nagu fotodid, ma ei oskagi seda hästi sõnadesse panna. Tädid laulsid vahepeal laule, tantsisid niisugune palju nagu lihtsam, ehedam, võib-olla kui sa ärielu ja mis sa ümbruskonnas valitses. Garandrina takis oskab täiendada. Ei noh, selles mõttes, et eks ta muutis väga palju mingis mõttes kardinaalselt ma mäletan, et kui ma tulin tagasi tööle siis minu töökaaslased vaatasid mind, et sa oled vaba, Sa võid, sa tunned ennast hästi, sa oled vaba enne seda kuidagi nagu väga koordineeritud oli see tegevus, et ma teadsin, et ma olen kirjandusteadlane, kirjandusega seotud inimene, nüüd korraga sain aru, et ma suudan nagu noh, et ma ei pea kartma ennast inimesena. Et seal on see nagu selles mõttes. Aga samas see on ka hirmuäratav kogemus, sellepärast et sa ei tea, mida endaga peale seda pihta hakata noh, kasvõi väga paljud suhted, nagu nad, nad, nad ei ole enam sinu jaoks mingid inimesed pole enam sinu jaoks sellisel kujul vajalikud, nagu, nagu nad enne seda olid, eks ole, ja ja sa ise ei ole neile ka vajalik ja siis sa tunned ennast kuidagi noh see on, see on hirmuäratav, selles mõttes ma tulen sellest nagu võib-olla siiamaani mingis mõttes välja, et ma pean nagu iseennast nagu uuesti sõnastama ja ja oma kohta uuesti sõnastama, et, et noh, kui see varem oli üsna selge, siis peale seda sa muutus päris kõvasti, et noh, kasvõi see, et ma püüan saada eesti keele õpetajaks, mis on suhteliselt võimatu, sest ma jõuan sinna kohale ja kõik inimesed vaatavad mind imeliku näoga. Et mida sa siin teed, mida sa meist tahad koolides, eks ole, noh, muidugi mul ei ole seda pedagoogilist kraadi, aga sellegipoolest ja see on nagu selles mõttes see on üks minu minu jaoks natukene hirmuäratav kogemus. Aga samas, et kuivõrd palju ma sain just sellist suhtlemisoskust juurde ja julgust, et julgust, mida mul varem lihtsalt nii palju ei olnud. Julges väljendada ennast ja oma isa seisab. Jah et noh, loomulikult see kogu see kultuur ja kogu see muu maailm, mis seal ümber toimub, et see on ka väga oluline, aga just see noh, iseenda sopid, avastamine, mida sa tegelikult noh, kui sa oled harjunud, kui sul on mingisugune turvaline keskkond ümberringi, sa ei saa seda. Ja just see, et kuidas meil kõigil on omad nagu mingid anded või midagi ja kõik missugune jagada, et siis ta nagu täitsa julgelt. Sa jagad. Ma sain palju teadlikumaks sellest keskkonnast, kus ma olin ja praegu ma olen sellest veel rohkem teadlikud, kus mina praegu olen, ehk siis Eestis, eks ole, sest et, sest et sa oled küll seal kaugel, eks ole, sa hakkad seda võrdlema kogu aeg Eestiga ja samal ajal, noh, sa ei ole täpselt kindel, et kuidas meil Eestis on nüüd nüüd kui sa siia tagasi tuled, siis sa hakkad nägema, noh, neid ühiskond, hoovusi palju rohkem, seda, kuidas ühiskond on võimalik hallata ja sul tekib hästi palju selliseid küsimusi, et aga miks siis inimesed aeg-ajalt tunnevad, et need ei ole vajalikud, miks siis nad noh, Nigeerias oli ka see küsimus, inimesed lihtsalt tahtsid ära lihtsalt konkreetselt, ma tahtsin riigist ära, noh, meil on sama küsimus, tegelikult. Püütakse selline asi veel, et kui te seal jutustasid neile müüte, mis on meile, eurooplastele teada-tuntud siis on teil ka meeles mõni nende lugu, mida oleks hea meel teada. Ma räägin teile loo, mida, mida tasub meeles pidada, kui me räägime ohverdamisest või, või sellest, et kuidas asjad alguse saanud, neil on seal, eks ole, kaks aastaaega sisuliselt üks on väga vihmana. Teine on väga kuiv selle väga vihmasel ajal istutatakse asjad maha ja kuivana ja need siis süüakse nagu meilsijaksis talvel ja sellega seostub siis esimene lugu, jumal, see kõige peajumal, aga ta lõi kaks esimest inimest mehe ja naise algul olid nad ju selles ilusas perioodis, selles vihmases perioodis, kus need võid süüa kõike ja neil oli, mida süüa. Ja siis lõppesse otsa kõrbeperiood, tühjus, mitte midagi polnud süüa. Aga neil oli kaks last. Ja jumala ütles, et. Ma ei saa teid mitte kuidagi praegu aidata, aga ma sandid ainult niimoodi aidata, et peate need lapsed ohverdama sõna otseses mõttes ohverdama, maha matma ja nemad saavad teid aidata. Ja juhtuski see Nad ohverdasid oma lapsed, ehk siis mõtlesid need maha ja ühest lapsest sai kohalik jam, mida kõik armastavad süüa, meie sõime ka. Ja teises sai siis palmipuu. See esimene esimene lugu sellest, kuidas nagu ellu jääda või kuidas inimesed ellu jääda, on ilmselt ka põhjus, miks need nii palju neid lapsi sünnitavad, sest nad teavad, et mingisugused lapsed tuleb lihtsalt ohverdada elule. Selline oli siis Katrina ja Jürgen Christopheri lugu. Minu nimeedrissa taim saata aitas kokku panna Viivika Ludwig. Saade valmis koostöös Eesti vabariigi välisministeeriumiga ja mittetulundusühinguga Mondo.