Mõistes ilma inimesi. Tere tänases ilma ja inimesi mõistmisele kutsuvast mõttes. Olen palunud stuudiosse Tallinna Ülikooli Lähis-Ida õppetooli vanemteaduri Karin tiini kelle aastaks kavandatud uurimisreis Aasiasse jätkus veel 10 aastat. Kuidas tai võõramaalased vastu võtab ja millega kinni hoiab, seda selles tunnis kuulemegi saatejuht on Tarmo Maiberg. Ei olnud kõik niimoodi algusest lõpuni plaanitud, et ma valin tai või ma lähen sinna täpselt 11-ks aastaks, et see on kõik niimoodi kujunenud. Ma isegi ei tea, kust alustada. Ma olin. Võib-olla alustame peaks ilmselt sellest, et man, geograaf ja geograafina mind huvitavad kaugemad maad või kultuuriruumid. Ja ma saatsin asjasse, ma tahtsin esialgu Hiinasse. Ja ma mõtlesin, et et ei tahaks niimoodi lihtsalt reisida läbi erinevate riikide, vaid viibida erinevates paikades ja vähemalt aasta ja siis näha, kuidas inimesed elavad seal, õppida piirkonda tundma ja siis niimoodi töötades liikuda läbi mõne mõne Kagu-Aasia riigi või aasia riigi, siis Hiinas olin aasta ära ja sealt siis kandideerisin erinevatesse Aasia riikidesse tööle inglise keele õpetajana. Ja juhtumisi oli day üks ülikool täis põhja taisse May linnas, mis võttis vastu minu avalduse. Ja niimoodi ma sattusingi taisse. Keeleprobleemi või seda hirmu ei olnud, et kui lähed sinna kohta, et siis tekib olen täiesti omaette ruumis ja ma ei saa üldse inimestest aru. No ma läksin inglise keelt õpetama esialgu, nii et loomulikult ma eeldasin, et inglise keeles saab suhelda ja ja kuna ma läksingi hin aastaks, siis ma ei hakanud alguses kohe pingutama keele, aga ma mõtlesin, et noh, ma elan tais ma küll see hakka midagi ikka külge hakkab ja ma mäletan täpselt, et kui pool aastat oli mööda, siis ma pidin tõdema, et ega ei hakka küll. Tai keel on ikka nii erinev, et lihtsalt midagi külge ei hakka, selleks tuleb teha teadlik pingutus, et tai keelt õppida ja siis ma hakkasin seda õppima. Hääldamine on väga erinev ja tai keel on tonaalne keel, seal on viis tooni ja võib-olla need toonid on kõige raskemast eestlane on harjunud, eestlane on selline monotoonselt eesti keel, inimesed räägivad, kontserdieestlane on selline noh, reserveeriti, et raske on ennast emotsionaalselt niimoodi häälega häält ülevalt alla, alt üles hääldada, sõnu niimoodi, nagu need toonid seal langevad ja tõusevad, keskmine kõrge madal toon, mis seal on? Et selleks pidi ennast sundima? Jaa, muidugi. Oluline on hea õpetaja, kes kes drilliv nii kaua, kuni see toon tuleb õige või hääldushäälik, ütleme silbi hääldamine tuleb õieti välja. Et selleks on vaja head õpetajad, kes on professionaalne, kes, kes ei anna alla ja ütleb, et noh, käib küll, sest et kui niimoodi õppijakeel, siis tulemuseks on see, et ta ei saa aru, silp koosneb kahest tähest ja seda hääldada vale tooniga, siis tai ei saa aru. Kas seda võib tähendada midagi muud või või see ongi lihtsalt lihtsalt tema jaoks üks kurguhäälitsus. See võib omadega täiesti vale tähendust ja võib sattuda ka erinevatesse piinlikes olukordadesse. Tänu sellele. Millega see tai on erinev kui võtta need puhtalt Eesti ja Tai panna kõrvuti kolm-neli suuremat erinevust. Inimene tai inimesed on noh, kui nii tõesti, nii nii üldiselt ja pealiskaudselt võrrelda, siis noh, ma ütleks esimesena võib-olla rõõmsamad emotsionaalsemad ehk võib-olla ka avatumad koheselt igasugustele uutele või võõra, võõrastele kultuurielementidele või sallivamad. Et see on tegelikult avatuse, sallivuse vastu, oma asjade võõraste elemente vastu võtan taikultuurile nagu omistatud taikultuurile sellist omadust ja, ja lausa mõned mõned ühiskonnateadlased on läinud nii kaugele ja öelnud, et see ongi nagu väga tailikumadus. Kas siis see tähendab seda, et seal kutsutakse ka kiiresti külla, kui satub võõras inimene või, või tuttava tuttav, kes ei ole üldse kunagi täis olnud, et kutsutakse külla ja, ja näidatakse talle ka oma peret ja elamist. Tegelikult võib küll niimoodi olla täiesti, et, et isegi turist, kes jalutab kuskil kuskil väikesel linnatänaval, jää kuhugi seisma või, või, või kui ollakse harjunud. Täiesti võimalik, et see inimene võitaks kutsuda, kui on rõõmsas tujus taid või eriti, kui seal muidugi parati mõni pidu toimub või, või mingi rahvakogunemine või noh, keegi lihtsalt emotsiooni hetke ajendil, no lihtsalt võib kutsuda küll kedagi. Hanno luge lugeda neid üles küll ei oska suhelda, Ta saab taidega väga vabalt tänavatel, poodides ja arendada vestlust, et see sõltub pigem endast, noh, kui seal elada, siis iga päev ei, ei lasku sellist, siis on ikka omad käigud ja siis ei, ei lasku IGA PÄEV vestlusse võõrastega ja ei, ei lähe endaga kaasa. Aga, aga neid momente on kindlasti olnud. Palju, mis seal Dailaste jaoks kõige tähtsam elus? Me meile siin vaadatakse, et peaasi, et oleks uhke elamine, uhke auto, et, et kas see on samasugune siht või, või on midagi muud. No kui, kui ta nüüd ei oleks maininud uhket elamist, uhke uhket autot, siis ma oleks mõelnud pigema. Mul tuli kohe meelele üks sõna, taikeelne sõna, sa nukk, mis tähendab tore, lõbusam. Lõbu inglise keeles fun eesti keeles eesti keeles ei olegi nii täiesti üheselt. Fon fon ja taidel täidab sõnasa nukkiase sõnanil peaaegu igas lauses see väike liialdus, aga, aga iga tai kasutab seda on iga päev palju kordi ja põhjus, miks minnakse kuhugi inimestega kaasa või kasvõi töökollektiivi mingile üritusele, et et seal, et minnakse siis, kui seal on, on sanuk. Lõbus. Tore, et see lõbus tore on, on küll väga läbi imbunud sellisest arusaamast elustamise taide jaoks väga oluline. Aga nüüd, kui sa mainisid seda autot ja maja, siis peab ka tõdema, et taid samal ajal võib-olla see vastuoluline on, on väga-väga tarbijakultuur. Seda nüüd viimastel aastakümnetel see nii kujunenud rahvas on jõukam kui varem ja korraga on võimalusi ja pakutakse väga palju meelelahutusele orienteeritud tarbija kultuurile orienteeritud ühiskond samaaegselt, kuhu kohta hariduse. Tais on olemas mõned vanad auväärsed ülikoolid hea reputatsiooniga, tegemist on suure riigiga, seal on palju kõrgkoole ja, ja ka kõrgkoolides on üliõpilasi palju. Aga see haridus? Dailgi Tais seisavad ees reformid haridusreformide, et sellest räägitakse ja üldiselt on vaja haridust natukene viia kaasaegsemale tasemele ja rõhuasetus võib-olla seal räägitav segarõhuasetuses pigem sellisele natuke, võib-olla ehk läänelikumale õpetusest, et ajalooliselt on seal olnud drill ja, ja drill igasuguste väärtuste, Tai rahvusidentiteetide väärtuste ja kuninga austuse ja muu sellise trillimine. Kas see tähendab seda, et keskmine tai perekond kui suur see umbes võib-olla kolm, neli last, 10 last tõepoolest. Mul nüüd tegelikult andmeid ma niimoodi peast ei oska seda keskmist öelda, aga see kindlasti kindlasti ei ole. Neli, võib-olla pigem kahe kolme vahele jääb, traditsioon oli see, et loomulikult olid veel suuremad perekonnad. Aga nii nagu igal pool mujalgi, on see perekond muutunud kujunenud selliseks ema, isa, laps või ema, isa, lapsed, varem elasid koos ka sugulased ja vanemad ja et selline traditsiooniline mudel on kadumas, eriti seoses muidugi linnastumisega, kus elatakse korterites ja sageli vanavanemad jäävad maale ja eks neid lapsi jääb vähemaks. Aga perekonnas, kas siis vanemad saadavad lapsi kooli, milline on üldse kool täis, kas samasugune, kui siin? Õppeaja pikkus on sama, samasugune on, on algkool, on keskkool, on kõrgkool võimalik õppida erinevaid ameteid, nagu kutsekoolides siis on, ülikool, on kraadiõpe, et selles mõttes on sama. No ma ütleks, et algkooli ja keskkooli tasemel ma uuesti rõhutaksin, see trilli element on natukene erineb meie omast, et meil võib olla õpetataks rohkem sellist individuaalsust ja analüüsivõimet, aga ülikool? Ma ei oskagi suurt erinevust välja tuua. Kuidas see siis väljendub koolis algkoolis seesama nii-öelda treenitakse lapsi õppima, aru saama? Triidakse lapsi austama vanemaid, austama kuningat, austama religiooni, mõõkasid. Seda ma mõtlen, trilli all, vanemate austus on, see on täis, aga väga tähtsal kohal, kuidas veedetud põlvi, milles laseb vanemate sõna kuulama. See kõlab muidugi üsna loomulikuna. Vanemate austus. Kuidas on erinev vanematele, peab kuuletuma ilma ilma seletuseta, et ei tohi vanemate sõnas, kahelda või vastu rääkida või vastu vaielda, et see peab olema rohkem selline üks-ühene kuuletumine ja vanem mitte ainult vanematega, kõikide täiskasvanud inimeste suhtes peab olema laps väga kuulekas. Kas see kehtib ka siis täiskasvanute inimeste ja nende vanemate puhul või seal juba täiskasvanud on õigus kahelda oma vanemate sõnas ja öelda, et võib-olla see ei ole päris nii, nagu mina peaks arvama. Noh, eks seal ole rohkem täiskasvanu eas on suhted muidugi muutuvad, aga noh, üldiselt vanemate austus on, on, on selline, mida eeldatakse lastelt ka täiskasvanu eas, aga noh, ma muidugi ei ütleks nii, et peab olema sõnakuulmine ja vanematega nõupidamine igasugustes hilisemates etappides. Ega see päris nii ei ole. Kas kuulunud tasuta või tasuline? Minu arusaamist mööda vanemad peavad ikkagi mingi summa välja käima ja loomulikult siis veel ka õppevormiriietusmaterjalid ja õppevahendid. Ülikoolisüsteem on täis riiklikud ülikoolid ja mina, ma ei ole kindel, milline seal on see õppemaks või kui suur see on. Aga ma tean, et on eraülikoolid, kuhu on lihtsam sisse saada, kui on raha, et need eraülikoolid seal on õppemaks võib-olla ulatuda väga kõrgele. Kui perekonnast veel rääkida, siis kas Aasia riikides justkui jääb mulje, et, et vanematel on väga suur sõnaõigus kellega laps abi elukest Tais on see vaba. Ma ütleks küll niimoodi, et Taisk ei ei avaldata survet lastele, nüüd abielluda teatud perekondadesse või või ühiskonnakihtidesse, et näiteks on üldiselt ikka inimese enda valida kujus, tegemist ei ole kuninga perekonnaga. Kuivõrd tähtis see kuningas seal riigis on? Oota pühak. Üldiselt on teada, et kuningas on tähtis, ma arvan, see on jõudnud Eesti erinevad erinevaid kanaleid läbi Eesti inimeseni seinal eril, kuninga eriline staatus Tais, et et see on olnud kõneaineks. Tais on hetkel troonil maailma pikimat troonil istunud valitseja aastast 46, kui ma ei eksi. Ja ta on praegu üsna vanainimesed, ilgelt ollakse mures tema tervisliku seisundi üle, ta on palju aega veetnud haiglas, ta on üsna vähe niimoodi avalikult esinenud. Et eks mingil ajal tuleb aeg, kui see kuningas kaob areenilt ja alles siis minu meelest saab öelda, kas tegemist on olnud Tais sellise austusega kuninga vastu või on see olnud isikukultus? Et aastad näitavad, kuidas järgmisesse Vaizzas kuningas kuningaks saab, suhtutakse, et kuna praegune kuningas, kuningas, pomiban on olnud droonini pikalt, siis enamus Taisid on harin, nad ongi üle elanud selle kuningaga troonil. Ja nad on saanud alates lapsepõlvest sellist õpetust kasvanud üles teises keskkonnas, kuidas riik on vastavalt kuningat rahvale esitanud teatud külgede külgi, rõhutades teatud selliseid oma tema omadusi rõhutades ja tema tegevusi rõhudes, mis on valdavalt olnud heategevuskuningad, on esitatud nii-öelda rahva isana, kes muretseb rahva eest ja ja on õiglane ja, ja aus ja ja tunneb rahvuse eriti just vaeste vastu huvi, aitab neid noh, tegelikult Tais on selliseid kuninga projekte või kuningkuningas on väga jõuka kuninga kuningaperekonna poolt rahastatud projekte vaestes piirkondades, sellist arusaama kuningast ja tema omadustest ja tema tegemistest on täis kultiveeritud. Ja ta ei tun selle sellega üles kasvanud, et et eks siis näis, kuidas, milline see kuninga kuninga institutsiooni saatus edaspidi saab olema. Kuninga kujutamine või see osalustaid elus toob mingil määral võrdluse siin meile, et praktiliselt kogu minu eluajal olnud paavst Johannes Paulus teine ja mitte keegi teine, et siin peaaegu umbes samasugune võrdlus, aga minnes kuninga juurest edasi, siis kui tähtis või millist rolli mängib elus usk. Religioon. Erinevad allikad panevad budistide protsendiks täis kuskil 94 kuni 96, et väga ülekaalukalt budistlik riik, kuigi juht täis, on ka kristlased ja muslimid. Budism on igal juhul days nähtav. Et seda ka turistile. Ta on igal pool seda, budismi on võimalik näha tänavatel, templid paistavad üldiselt. Ükskõik kus ka ei oleks, on templeid tavaliselt mõni tempel on kuskil silmaulatuses. Üldiselt Aid ongi budistlikud, nad on, nad on üsna usklikud, nad käivad templites. Nad käivad Budalt palumas midagi või annetamas tähtpäevadel, sünnipäevadel. Pühadel käiakse ilmselt templis küll seda, seda tavainimese poolt. Kuidas see traditsioon on meil siin kristlikus maailmas käiakse pühapäeviti, kuidas seal lihtsalt astun ükspäev sisse ja teen oma annetuse. Jah, pühapäev ei ole seal küll mingi eriline selles mõttes päev, kus käiakse, templised käiakse siis, kui on aega, kui on tunne, et see on iga inimese individuaalne asi, millal ta käib, mis puhul miks, mida ta palub? Nahkumine näiteks minnakse mõnda sellises teise linna, kus on tuntud tempels käiakse seal sageli ära kus tempel, mis on kas vana või püha või tal on mingi selline aura või ta on tuntud Taiskajakse üldiselt lihtsalt seal ära palvetamas. Et see on rohkem, see on individuaalne tera, vaata budismist aidanud, levinud on suhteliselt individualistlik. Ja teiseks, kui küsida või kui rääkida budismi nähtavuse, siis Muugad, mungad on tänaval nähtavad, nad aga, eriti muidugi rohkem maapiirkondades, aga, aga ka linnades Muuga kogukonnad on täiesti olemas. Üldiselt siiamaani on siiski Tais levinud ka selline komme, kus iga meesterahvas käib oma eluperioodil teatud aja templis. Et vanasti oli see pikemaid tänapäeval, see võib olla kasvõi nädal või kasvõi mõned päevad, kus mees ajab omal juuksed maha, ajab ta pühitsetakse, siis viitsiks, ja siis ta viibib muna templis. Eta. Ma ei julge pakkuda, aga ma, ma, ma siiski julgeksin öelda, et enamus taimehi on selle läbi käinud. Karantiin nüüd me oleme rääkinud päris palju sellest Tais ja, ja riigist ja ja ehk loonud ka mingi pildi, milline see riik on. Kuivõrd raske on sellises paigas igapäevaellu sisse imbuda, võid lõimuda. Tegelikult ei ole raske või noh, ma ei tea seda, see on muidugi suhteline, kui võrrelda võib-olla mõne teise Euroopa riigi igapäevaeluga, võib-olla võib-olla siis selle kõrval on, võiks öelda, et Tais on see natukene raskemaid, midagi peaks teadma või rohkem aktsepteerima erinevat käitumist, veerina erinevaid suhtlemismalle. Aga, aga üldiselt kokkuvõttes ma siiski ütleks, et ei ole raske ja seda just väga palju tänu taide sellisele sõbralikkusele ja avatusele ja ja igasuguse uue sellisele positiivsele vastuvõtule. Et noh, näiteks kui konkreetsemat rääkida, et isegi ei pruugi ütleme, kui välismaalane räägib kaks sõna tai keeles Sis taid juba ütlevad, et oi, et sa oskad tai keelt nii hästi rääkida. Nad suhtuvad inimestesse positiivselt ja, ja nad näevad seda, mida nad tahavad näha ja nad kutsuvad selle inimese enda sekka ja ja kaasa ja, ja nad endiselt positiivsed inimesed Tasub kõigega kaasa minna, kuhu nad kutsuvad või kuidas sellega lood. Tasub ikka, siis võib igasuguseid huvitavaid kogemusi saada, näiteks. Noh, kui keegi kutsub näiteks enda juurde, siis on ja võimalus näha, kuidas inimesed elavad majas, mis võib-olla paljudes riikides ei ole nii avatud võõrale. Või kutsutakse seltskonda kaasa. Kui seltskonnas ollakse, siis mis on põhilised jututeemad? Noh, ma ei ütleks, et jututeema nüüd nii väga erinevad ütleme eesti inimeste teemadest, kes saavad õhtul kokku ja istuvad väikese dringi taga või niisama või käivad söömas või lõunatamas kohvitamased. Eks nad keerlevad ikka tavalist igapäevaelusündmuste ini teiste inimeste ümber. Et ma siin ei oskagi välja tuua selliseid unikaalselt taiteemasid, mis Eestis seltskondades on, et inimesed on nagu inimesed ikka, mured on samad. Raha, töö, perekond, sõbrad, naised, mehed. Kui taist räägitakse tihtipeale sellisest kui naeratuste maast, et kas teinekord võib jääda isegi ekslik mulje, et kui midagi mingi suurt tragöödia peres juhtunud, siis inimene naeratab ja ütleb, et kahjuks juhtus nii või et keegi lähedane on läinud. Kas see pidevalt naeratamine ei ole tegelikult teatava sellise klaaskupli loomine, et ma ikkagi ei lase teid endale ligidale või kuidas seda naeratust tõlgendada? Võib-olla teisest kultuurist inimene võib-olla Eesti inimene võib seda sellest niimoodi aru saada või seda niimoodi tõlgendada. Aga ma ei ütleks, et see tähendab inimese teise inimese eemalhoidmist. Aga pigem see on suhtlusmall. Ta tõepoolest naeratatakse ka siis, kui on, tegi teemist kurva sündmusega ja veel sagedamini kui tainäiteks on kimbatuses, ta ei tea, mida öelda, siis ka naeratav, et et kuskil on kirjas detail, on üheksa erinevat naeratust, et need kõik tähendavad erinevat asja, et neid peab oskama lugeda, et sellest aru saada. See ei tähenda sugugi mitte teest eemal olemist, vaid see on nagu pigem seesmiselt selline poos, mis võetakse või manatakse näole. Siis. Kes selle kümnekonna aasta jooksul õppisite kõiki neid naeraslase lugema? Ma ei ole kindel, aga üldiselt ma võin öelda küll, et ma mingeid assiga tunnetama õppisin. Näiteks kui mulla sõbranna valetas, siis ma teadsin, et ta valetas, valged valed, muideks Tais on väga levinud ja, ja see on ka seotud sellise inglise keeles valged valed. See on ka seotud sellise tai suhtlemisstiiliga, kus püütakse vältida konfrontatsiooni vastuolusid, selliseid teravaid olukordasid, et pigem kõik oleks kogu aeg hea ja positiivne. Aga mingil määral võib see olla pealiskaudne, aga kui olla seal, on, kui, kui teada, mida, mis, mis nende taga selliste juttude vennaga, kollaosadest ühiskonnas, siis täidise teavad, millal nende Nende sõbranna valetab ja miks ta seda teeb, ja sõbranna, kes valetab, teab samamoodi tema sõbranna, kellele ta valetab, teab, et ta valet see on, see on tegelikult selline nagu mäng või selline põnev osa sellisest suhtlusest teistmoodi kui Eestisse. Mis selle kümnekonna aasta jooksul seal hoidis ja mis see kõige sellisem tähtsam element, mille kaasa võtsite tagasi tulles, et mida tahaks ka siin edasi levitada? Ma läksin kõigepealt taisse aastaks ja ma mäletan, et kolm aastat oli mööda, siis ma ikka veel natukene tundsin süümepiinu, et ma pidin sinu aasta olemas, nüüd on juba kolm aastat, nüüd siis ma leppisin endaga ära, et kuule, siin meeldib keegi sunnin kuhugi mujale minema, ma ei pea mina mujale, ma võin ju olla. Tais kuulasime ka, meeldib olla. Mulle meeldis Tais mulle meeldis. Melsid inimesed, meeldis väga, inimeste selline positiivne ellusuhtumine, mis minu minu isikuga väga hästi sobis. Ma olen ka selline positiivne. Tegelikult mind hoiatati, et kui sa oled Tais, siis, siis on raske sealt lahkuda, et see on nagu lõks on, seal on hea olla, et väga raske on ennast sealt nii-öelda läbi läbil sundida ennast sealt lahkuma. Mingil määral ma võib-olla olin selles lõksus mõnda aega mingil ajal muutusse mugavaks seal hea olla, kõik oli hea. Lisaks oli veel ka suhteliselt odav ja kui on, kui on hea töö, siis on, siis on ta isaga elada. Aga siis, kui tuli aeg, siis ma hakkasin otsima tööd mujal ja soovisin oma elu kuskil tagasi tulla Eestisse, Eestis korraldada oma elu. Aga mis ma sealt kaasa võtan mida ma soovitaks, võib-olla see, see kogu see mõte, mis keerleb sõna sõna ümber, mis vahet võiks soovitada küll on ka Eestis, kui olukord läheb liiga tõsiseks, kui või kui väljas on külm või halja, kui inimesed räägivad kogu aeg sellest ilmast, et vihma sajab ja on suur tuul ja külm ja, ja märg ja niiske ja mida veel, et et siis siis võiks positiivsuse nägemine, et noh, et võiks näha Tais ma õppisin seda taid oskavad, teavad, kuidas, kuidas elu nautida, seda oskust ma õppisin ja seda võiks kultiveerida natukene. Ütleme Eestis need inimesed, kes, kes näevad vihmas ja külmas seda negatiivset ainult. Et kogu aeg ei pea ainult virisema, et ahel võiks helget poolt ka näha. Jah ja vihmas ja külmas võib ju ka olla midagi midagi positiivset. Kui sellest Taist veel mõningaid märksõnu välja tuua, siis mis int rahvusvahelisest pildist on näha, kuna see on ka üks minu töö jälgida seda rahvusvahelist uudistevoogu, siis väga palju tekitas ikkagi segadust see, et miks panevad ühed selga kollased särgid, teised punased särgid, ühed toetavad ekspeaministrit, teised praegust, et kus siis seal see, see ja positiivne hing ära kaob, et, et kasvõi see poliitika sisepoliitika on selline hoopis omaette mõõde. Tai poliitikad on tabavalt nimetatud mitmevärviliseks poliitikaks. Puna särklased ja kolla särklased, seda on hea kajastada meedias, on, tõmbab tähelepanu, see müüb massid, massid rahva rahvamassi punastes särkides traktorite ja tulevad Bangkokki Bangkok, põlev ja nii edasi, et et noh, siin see, see poliitika selle taga on, on väga keeruline ja väga detailne, mida, mida tegelikult nii hästi ei saagi kiiresti esitada. Mis oleks ka veel põnev, et siin on tegemist võimuleliitide mänguga. Aga emotsioonid on need, mis on üles köetud ja need on pikkade selliste ajalooliste Kas siis seda emotsiooni annab poliitikasse väga kergesti üles leida, et inimesed tulevad kaasa, kui ütleme, mingi juhtiv poliitik kutsub nad tänavale. Inimesed tunnevad, et, et nad on viimse selleni selleni viidud, nagu need niinimetatud puna särklased, kes on valdavalt vaesemad ühiskonnakihid ja keda võimueliidi ajaloo jooksul pole kunagi kuulanud ja kelle huve arvestanud. Teiselt poolt karismaatilised isikud on Tais ja ka laiemalt Kagu-Aasias need, kes võivad rahvahulkasid tänavatele viia küll, et isiku isikupõhine poliitika on üks asi iga võib-olla, mis erineb taia laiemalt Kagu-Aasia puhul Eestist Eesti poliitikast? Lähemal ajal suuri rahutusi karta loota ei ole. Vist ei ole sellistes mastaapides küll et loodame, et nad lahendavad ära oma erimeelsused. Tai endiselt tõmbab selles mõttes, et kui saaks, läheks tagasi jääks sinna elama või tõepoolest on teataval määral lõpparve tehtud. Tagasi ma läheks igal ajal külla reisima, sõpru-tuttavaid vanu kohti üle vaatama, et seda ma võin tõesti teha, kasvõi homme, kui aeg ja võimalused lubavad. Aga elamu elamine seal on elatud. Ma olen praegu Eestis väga rahul. Kui avatud peab inimene olema, et sinna minnes hakkama saada. Nüüd peab olema ikka avatud ja valmis aktsepteerima asju, mida isegi ei mõista, et kui sinna minna siin ütleme eestist eestlasena siis kindlasti alguses on, on käitumismalle või suht pluss, millest on milleta ei saa kohe aru, et peab, lihtsalt tuleb aktsepteerida, nii, seal niimoodi on. No kas või võtame sellise detaili, kui on kokku lepitud kell kaks kokkusaamine, siis, siis see ei tähenda täpselt kella kahte, vaid see võib tähendada veerand kolme või pool kolmed, et seal ei olda näiteks ajas nii kinni. Kuigi see muidugi ka erinev sõltuvalt eluvaldkonnast äriinimesed on, on ka pangad Tais üldiselt nagu igal pool peavad kinni, aga ütleme tavakohtumistel aja suve suveajaga natukene on, on teistmoodi ja kuigi see võib olla muutumas, et ja see sõltub ka jällegi inimestest, et noh, siin on selliseid üldistusi ka natukene võib-olla ebaõige õiglane teha. Kui õpetada ülikoolis, kas siis kõik õpilased jõudsid õigeks ajaks kohale või seal oli tõepoolest see aeg oli selline liikuv nende jaoks? No neid ikka tuli seal alguses kohale, niimoodi üksteise järgi veel loengu alguses ka piirkonniti on ka erinev, kui Bangkok on rohkem selline rahvusvahelisem koht siis kui see, kus mina olin Chiang Mai Põhja-Tai, seal see teda piirkonda yldiselt peetakse veel eriti selliseks rahulikuks ja kus aeg ajal lastakse rahulikult mööda minna ja ei lasta ajal dikteerida. Asju, kas igapäevaelus tähendab teie jaoks ka seda, et hommikusööki lähed, ostad turult ained ja teed ise valmis või, või kuidas see selline igapäevaelu välja näeb? Igapäevaelu võibki Taisest väga mugav olla eriti seistes tõesti väga lihtsates asjades, nagu, mis puudutab toitu või noh, nüüd kui toitu sai mainitud, et tänavatoitlustus on tõesti seal väga levinud tänavatel igal pool pakutakse söögid väga palju maitsvaid asju, rääkimata hindadest. Ega taidis hommikul jõgi, jah, tänavatoit on tõesti selline, et hommikusöögihommikusel ajal pakutakse tööle minejad minejatele teatavaid toite nuudlisuppi valdavalt. Ja siis kui on kella viie ajal alates poole viiest viiest ja seatakse tänavatel üles teistsugused restoranid või selliseid väikeseid paigakesed, kus siis pakutakse nii-öelda õhtu toitu, õhtusööke või siis kaasaostmiseks plastikkilekotikestesse, erinevaid riisi, kõrvaseid toite karisid ja, ja lihatoite köögivilja ja nii edasi, et et väga-väga tava väga harjunud on ka kohalikud elanikud või noh, see ongi, see ongi muidugi kohalik kohalikele inimestel, tööinimestele, kellel ei ole aega teha, kes ei soovi seda teha, see on odav, see on kättesaadav kõigile. Ma julgeksin öelda, et isegi odavam kui elada üksinda näiteks, siis on kindlasti odavam tänaval süüa, kui, kui isa omale siia teha. Aga Need on suurem pere, siis on küllap kodus kodus odavam. Teine asi muidugi on kvaliteet, et noh, ega ta tänavatoit ei pruugi olla kõige kvaliteetsem. Aga hea on ta küll. Millegi põhja Ta ei erine ta Bangkokist tänavapilt, näiteks. Tänavapilt on tavaline väike tänav Chiang, mais või Bangkokis ei pruugi nii erinevad olla. Linnade suurus erineb omavahel, tegemist ühel, ühe Bangkoki puhul on, on suur suure kosmopoliitse linnaga seal mai on, on tunduvalt väiksem ja ta kindlasti ei näe nii moderne välja kui Bangkok. Aga mille poolest nad erinevad nad on? Pigem on see kultuuriline ajalooliskultuuriline ja tegemist on tegelikult erinevate nii-öelda vanade kuningriikide pealinnadega. Chiang Mai oli Põhja-Tais asuva lanna kuningriigi pealinn ja Bankoksis Banko koli siiami pealinn, mis olid erinevad riigid. Kui tänapäeval kasutame sõna riik, siis siis seda tagasi vaata vaadates olid need kaks erinevad poliitilised üksused kus oli erinev keel ja, ja ka kasutusel erinev tähestik. Tänaseks on Põhja-Tai sujuvalt neelatud bangkoki poolt riiki kaasatud ja Bangkoki ja kesktai keel siis mis on riigikeel. Bangkok ymber ümbruskonnas räägitav keel, milles tehti riigikeel, on riigikeel ja seda valdavad kõik põhja tai keel on, on sellegipoolest säilinud, kuigi mitte kirjakeelena kirjakeelse erinev tähestik, mis tähestik ei ole enam kasutusel, aga suulise sellist dialektina põhja tai keel endiselt kasutusel Robildis rääkida, siis kuuleb Põhja-Tais Chiang Mai tänaval inimesi rääkimas teises keeles, kui Bangkokis ja Bangkok inimesed ei pruugi sellest aru saada. Elekter on kodus olemas, kui sellises maapiirkondadest rohkem rääkida linnas ja aga. Oja Dayson, elekter on, on küll igal pool, samuti mobiilside, internet, noh, ütleme mõned mägikülad, kus ei pruugi olla internetti. Mobiilsidega on küll kaetud kogu riik, välja arvatud mõned üksikud džunglised alade mägised alad, kus asustust eriti ei ole. Et jah, elekter on igal pool. Kui inimestega suhelda, siis kuidas on õige, kas neil kehakontakti ka on ladinaameeriklased, hispaanlased, portugallased, nemad tulevad ja kallistavad ja teevad põsemusi-sid ja kõike seda, et kuidas, kuidas seal Ri seal riigis selline omavaheline suhtlus. Seal on selles mõttes tagasihoidlikum, et seal ei, ikka oleme agressiivsed, isegi ütleme ka Kagu-Aasias, teiste rahvustega võrreldes taid on, on rohkem tagasihoidlikumad kui näiteks ütleme vietnamlased või kehakontakte väga ei, ei tulda, ei muusitata seda kohe kindlasti mitte ei võeta käest kinni. Samas näiteks jällegi Tais võivad kaks meesterahvast, kes on omavahel poissõbrad käest kinni, tänaval ringi liikuda ja see on väga, väga unts sallitud, nähtav, see on. Selles ei ole midagi erilist. Milline on kõige meeldivam kogemus, mis taist pärit? Sellele on küll väga raske vastata neid kogemusi kõige meelde, mina, mina ei oska, mina ütlesin ühte kõige meeldivamat kogemust välja ma ei oska. See ongi kõik olnud väga meeldiv kogemus ja erinevate kogemuste Kuvi, mis mulle meenub pigem tervikuna kui, kui selline, nüüd ütleme 11 aasta jooksul mõni üksik konkreetne kogemus, et seda noh tegelikult mulle tulevad meelde üksikud, sellised, mõtlen üksikuid pidustused, tai uue aasta väga lõbus vastuvõtt, mis on, toimub igal aastal aprillis suure veesõjaga Chama isendit. Just tänapäevast rääkida siis kuidas taid lõbutsevad. Millist muusikat nad kuulavad? Lõbutsevad neile väga meeldib lõbutseda, meelelahutus, tööstus on tohutu, sest et tegemist on suure riigiga, rahvaarv on 65 miljonit ja ütleme lauljad või lauljad, modellid, filmitähed, kes on ennast tippu saanud, nad on väga kuulsad, nad on väga rikkad ja neil on suured, tohutu suured austajaskonnad. Muusikastiilid on täis küll kõik esindatud, nagu meilgi. Selle erinevusega, Tais on ka oma Heine traditsioonilise muusika folkmuusika ja ütleme osad, mõned kaasaegsed, kaasaegne muusika olemas In estraad Tais küll, mis on väga senise folk popiliku, tai oma traditsioonidega, mis, mis ei ole sarnane mitte millelegi muule välja arvatud siis naabruses olevalt loomusikale. Aga muidu on olemas rokk, alternatiivne muusika, alternatiivne muusika oli 90.-te aastate lõpus nii populaarne ta muutuski nagu mainstream ekssein, alternatiivne muusika, mis suured muusikafirmad hakkasid neid, neid kingi, muusika muusikat produtseerima. On olemas pop, hiphop mida iganes, recei, kõik on olemas taikeelsena. Kas seal minnakse ikka reede õhtuti välja pidutsema või see pigem on nii et peaaegu, et iga päev peab leidma mingi lõbustuskohad. No igapäevaelus ja enamus inimesi küllap iga päev ei, ei jaksa väljas väljas käia. Kuigi, ütleme väljas õhtul restoranis istumine või tänavarestoranis istumine, seda isegi ei võeta nii väljas käimisena, aga lihtsalt söömise, no mis on samas ka seltskond ikka. Et seda inimesed küll teevad, et nad käivad pärast tööd, lähevad välja sööma või, või mõne aja pärast paar tundi pärast tööd käivad väljas söömas, see vist ei lähe nimetatud väljaskäimise all arvesse. Aga üldiselt reede-laupäeviti ja kuulõppudes, kui on palgapäeva, et siis on ikka meelelahutuskohad rahvast täis küll. Kui suur osa on lõbustustel alkoholi suur osa et see on täiesti nii-öelda aktsepteeritav ja, ja samamoodi, mida nad tarbivad. Tais on aktsepteeritav ja kõik naised, mehed, noored-vanad on küll, Tais on väga palju alkoholil lõbustus, lõbustusi, alkohol saavad üldiselt koos. Õlu on väga populaarne, Lähme jooki ja teine selline alkoholi liig on miski, et ma ütleks, õlu ja viski, mis on, on valdavalt rahva hulgas kõige populaarsemad alkoholi alkohoolsetel jookidest. Vein jääb sinna natuke tahapoole, aga Rein on ka yldiselt praeguseks ajaks Tai restoranides olemas ja omandab suuremat populaarsust, aga noh, vein on, tegelikult ei ole tai-le iseloomulik jook kuigi ka nakatud seal veini toota. Kui nüüd inimene ei taha siit eestist minna lihtsalt taisse puhkama kuhugi randa vaid tahaks sellist kultuurielamust saada siis millised oleksid need kohad, kus käia? Kultuurielamus kindlasti tasub minna otsima maisse tan veelgi religioossema, veelgi rohkem templeid täis vanemaid templeid täis paik kui Bangkok kindlasti. Sõltuga mees kultuurilist kogemust, et Tai on suhteliselt moodne, ütleme ma usun, et kui Eesti inimene, kes pole palju uurinud riigi kohta ja läheb sinna, siis ta on üllatunud ja, ja ja järsku võib-olla isegi mõtleb, et noh, et et On küll teistmoodi, aga võib-olla natuke pettub, et ei ole seda eksootilist unikaalset taid taien suhteliselt linnastunud piirkondi, aga maapiirkonnad on jällegi maapiirkonnad on ka. Valdavalt moodsad majad, kivist majad, kahe korruseid, ridaelamud ja nii edasi ja ja põllumajandustoimub masinate abil mitte pühvlitega. Nagu väga paljud pildid, mis pildid, seda sellist, sellist iidset riisi kasvatamise meetodite ja esitavad. Ma ütleks selle peale niimoodi, et, et tänasest Taiska taid isegi suur osa on, elavad linnades. Et kui nemad lähevad otsima idüllilist Tai kultuuri, siis nad lähevad kirde taisse. See on see vaene piirkond, kus need punasärklased nii-öelda on pärit seal vaesem piirkond, kus võib näha rohkem, ütleme, nendel jalgadel maju, puumajasid, kus inimesed elavad ehke üldisemalt kui teistes piirkondades. Et kui sellist kultuurikogemust sellist pigem traditsioonilisemat või ajalooliskultuurilist kogemust otsima minna, siis ma soovitan küllam kirdetaid. Selline oli siis 11 aastat kestnud elu tais vähemalt Tallinna Ülikooli Lähis-Ida õppetooli vanemteaduri Karindiini pilgu läbi. Saade valmis koostöös Eesti vabariigi välisministeeriumiga ja mittetulundusühinguga Mondo.