Mõistes ilma inimesi, meil saab varsti suvi läbi ja lapsed lähevad kooli, see tundub kuidagi nii loomulik ja tavaline ja nii see peakski olema. Aga mitte igal pool maailmas ei ole see nii ja tänases saates räägime eestlastest ja nende abist vabatahtlikud just selles osas, kuidas lapsi aidata Keenias ühes väikses söanda külas kooli. Et nad saaksid teadmisi ja vaesuse ringist välja. Eesti naine Jaanika Tamm on võtnud oma südameasjaks toetada. Orbusid ehk siis neid lapsi, kellel ei ole raha õpinguteks kuidas see töö välja näeb ja milline on elu Keenias, sellest juttu teemegi. Jaanika Tamm, sina oled võtnud omale südameasjaks toetada, orbusid ehk koguda raha nende õpingute jätkamiseks ja seda Keenias ühes väikeses söanda külas. Olge kena, räägi, kuidas sa sinna sattusid ja kuidas sul tekkis see mõte, et sa lähed sinna ja hakkad seal tegelema arvudega ja lastega, kellel kooliharidust ei ole võimalik saada. Kõigepealt, ma läksin Keeniasse 2009. aastal ja ma tahtsin lihtsalt kogeda, mis tunne on elada teistsuguses kultuuriruumis ja selleks kõige lihtsam moodus tundus olevat vabatahtlikku tööd, et ma sulandon kohe ümbritsevat keskkonda, siis alguses ma tegin vabatahtlikku tööd ühes orbudekodus. Sealt ma lahkusin kuu aja pärast ja tegin vabatahtlikku tööd ühes vabatahtlike keskuses, kus ma õpetasin inglise keelt. Ja seal ma kohtusin ühe väga motiveeritud Keenia naisega, kes oli ka vastava haridusega kogukonna arendusharidusega ja kes ütles, et tema Mul on unistus teha oma külas kogukonna arendusgrupp. Aga tal ei olnud selleks üldse raha, isegi mitte raha, et sõita kõrval linna, et registreerida see organisatsioon. Ja kuna see tundus mulle huvitav, siis ma pakkusin, et välja, et me võiksime proovida koos seda organisatsiooni siis alustada. Siis käisin kõigepealt tutvus tavalisel ringkäigul seal külas ja nägin neid lugusid ja inimesi, keda konkreetselt saaks aidata. Ja see jäigi mulle südamesse ja siis kuskil kahe nädala pärast. Ma juba pöördusin sinna tagasi ja olin seal kõigepealt kaks pool kuud, kui me siis proovisime seda organisatsiooni ära registreerida ja sellega algust teha. See oligi siis seesama see anda küla. Aga miks sa orbudekodust ära tulid, miks sul see projekt pooleli? Ma kandideerisin ühte vabatahtliku projekti mis oli juhitud siis USA juhtkonna poolt, kes elas ka USA-s ja neil oli palgatud siis geenases direktor sinna orbudekodusse, kes pidi kõiki nende käske täitma. Ja juba mõne nädala järel selgus, et raha ei lähe õigesse kohta, ehk siis ütleme annetatud rahast jõudis sinna kuskil üks viiendik minu hinnangul ja me saime konkreetseid neid ka sellele. Ja siis alguses üritasime muidugi asja parandada, millestki valesti aru saanud, seejärel üritasime võidelda selle vastu, aga lõpuks me nägime, et nad on oma tagala kindlustanud seal kunagi geenian üsna korrupeerunud riik siis meile on seal palju teha. Ja siis avanes teine võimalus ise midagi teha, millalgi laulus panna. Aga milline oli sinu taust, kui sa Keeniasse läksid, mis Eestis olid teinud ja, ja mis elu elanud? Ma õppisin Tartus Deckardi lütseumis. Kui ma lõpetasin, siis ma läksin Tartu Ülikooli, õppisin füsioteraapiat, lõpetasin bakalaureuseõpe. Seejärel töötasin aasta aega füsioterapeudina Elva haiglas ja siis, kui ma olin pool aastat ära töötanud, siis ma hakkasin juba raha koguma, et minna Keeniasse teadlikult juba alguses, mitte selleks, et minna Keeniasse, ma tahtsin lihtsalt minna Aafrikasse ja siis ma valisin projektivägi seal, mis juhtus olema Keenias. Aga miks Aafrika seal on haigused, putukad, kuum, palav. Nii palju, kui ma olin näinud Aafrikas telekast ja kuulnud ja lugenud, siis see tundus kõige üks kõige erinevaid kultuure, kuhu ma saaksin siis minna elama ja siis ma tahtsin just kogeda võimalikult erinevat kultuuri. Muidugi ma valmistasin ennast ettehaigusteks, tegin kõik süstid ja võtsin ravimeid malaaria vastu ja et ma ei läinud niimoodi kartmatult. Aga minu hirm oli pigem see, et äkki mul ei olegi seal. Huvitav, et ma lootsin siiski, et ma saan selle huvitava kultuurilise kogemuse, mis ma siis sain? Ja nüüd sa oled geenes käinud juba kolm korda ja neljanda Altkorda sõidad augustis Keeniasse täpselt kui pikaks ajaks sa lähed. Seekord lähen ma kokku viieks kuuks. Ja sinu eesmärgiks on leida raha, et lapsed saaks koolis käia. Kuna ma olen selle projektiga seal juba väga palju tegelenud, siis seekord me läheme kahekesi ja neid saadab siis Mondo organisatsioon ja kes sai toetust välisministeeriumilt, selleks meil on erinevad ülesanded, et teine naine, kes läheb tema ülesandeks, on õpetada naistele õmblust et nad saaksid õmmelda ise lastele koolivormid ja et nad saaksid ka hiljem selle õmblustööga sissetulekut teenida ja minu ülesandeks on korrastada seda andmebaasi, tegeleda nende lastega, sest nad on 10. erinevas koolis ja nende külastamine koolides võtab päris palju aega vahepeal 1000 ka selgitada välja näiteks mõni laps on, tuleb välja, et on jäänud haigeks pikemalt, et siis tuleb talle külla minna erinevaid põhjusi. Ja siis teen ka HIV AIDSi ennetustööd, mida ma olen ka varem teinud. No aga räägime natukene sellest külastada, ma tean nii palju, et see asub Lääne-Keenias ja see on kõik, aga mis küla see selline on, kui palju seal elab inimesi ja mis tingimustes nad elavad? See on üsna tavaline Lääne Keenia küla särab 30000 inimest. On üsna suure ala peal see küla, ütleme, et kui ma sõidan ühest küla otsast teise, siis see võib võtta aega pool tundi või kolmveerand tundi mootorrattaga, siis elekter on seal külas ainult külakeskuses väga vähestes majades enamus inimesi elab siis keskusest eemal pinnasest ehitatud, teades savimajad, siis puutoikad või siis oksad, pannakse toestuseks Essele võre vahele, pannakse sisse savi või siis maapind pannaksegi sinna vahele ehitatakse. See on väga lihtne protseduur, et lihtsalt terve küla tuleb kokku ja ehitab selle maja valmis. Kaks tuba on tavaliselt üks, on nii-öelda elutuba, kuhu uksest sissetulek on seal elutuba ja teine on siis magamistuba, kus on tavaliselt üks voodi. Ja siis neile meeldib ehitada palju väikseid maju, näiteks kui see on traditsioon, et poisse lõigatakse ümber ja siis pärast Ta ei või poiss enam magada peremajas. Temal ehitatakse oma maja väike ühetoaline, siis majan rohtkatusega enamasti või kui on raha, siis ostetakse plekk ja niimoodi nad elavad, muldpõrand on majas võib-olla mõned laud, tool ja üks voodi, tavaliselt lastele on kuskil viie peale üks tekk, tavaliselt mida nad peavad jagama. Mul on ka paremal järjel peresid, kellel tõesti oma elektrigeneraator või siis päikesepaneel, milles nad saavad elektrit ja kõik on olemas, isegi veefilter on toas ja kolm külmkappi, aga neid on üsna vähe, et enamus elab ikka. See oli siis kahetoalises mudahütis, see ei kõla just roosiliselt, mis tööd nad teevad, seal tööd on väga vähe, väga populaarne on, on hakata jalgrattataksojuhiks mootorrattataksojuhiks avada oma väike pood, kes oskab õmmelda, siis õmbleb, näiteks renditakse väike ruum ja avatakse seal telefoni laadimisteenust, pakutakse seal enamusele elektrit, siis on väga populaarne, et sealt nende telefoni laadima, et igasuguseid erinevaid võimalusi on. Geeniused üldiselt on väga-väga aldis äri tegema ja neid ärivõimalusi otsima. Lihtsalt vahepeal ei ole neil üldse algkapitali oma ideid ellu viia. Aga põllumajandusmidagi kasvatada ja siis oma saadusi müüa, sest kuskilt peab ise ainult teenuste vahel. Jah, et enamus elatubki põllumajandusest igal perekonnal on kuskil keskmiselt pool hektarit maad. Rikastel peredel on oluliselt rohkem kus nad kasvatavad maisi ja suhkruroogu. Need on kaks põhilist asja. Suhkruroogu müüvad nad suhkrufirmale, mis on seal kuskil 10 kilomeetri kaugusel, aga see on halb variant, sellepärast et suhkru kuskil 18 kuud ja siis nad saavad raha ühe summana kätte ja neil ei ole planeerimisoskus. Nii hea, et seda 18 kuu peale see summa ära planeerida. Maisi kasvatame veidi, järgmisest aastast saab kolm saaki ja nad saavad seda viise süüa. Et me olemegi julgustanud neid rohkem maisi kasvatama. Kuidas on lood seal haridusega, mismoodi on seal haridussüsteem üles ehitatud, kas kõik peavad selle eest maksma või, või kuidas see on, kes saavad üldse kooli? Põhikool on tasuta, ametlikult keskkool on tasuline ja ülikool on väga kallis ja kolledž. Kolledži kursuseid on võimalik võtta ka veidi vaesemast peredest inimestel, kui nad tõesti koguvad raha, et mõne kolledži kursuse näiteks nad õpivad arvutit. Aga haridus, kuigi ta on tasuta, pead siiski ostma koolivormi. Vaat king ei pea ostma maal, linnas on see kohustuslik, aga aga koolivorm, koolikott, vihikud, pliiatsid ja kui koolivorm on katkine või puudub, siis kooli ei lasta ja kuna koolivorm maksab erinevad hinnad, aga näiteks 700 šillingit, mis meie rahas teeb, see on seitse eurot, Sa selle saab ka odavamalt oluliselt kui üritada ise õmmelda või aga näiteks 700 shillingit on see summa, millega peaks arvestama, ja perele, kui tal on 10 last ja kõiki neid on vaja toita, siis selline väljaminek võib olla väga raske nende jaoks. Sest see ei ole ainult see üks laps, kelles nad valitsema pead ja pead ka iga päev toidu siis tagama perele. Paljud lapsed ei lähe isegi põhikooli, kuna vanematel ei ole võimalik osta koolivormi. Aga üldiselt hoitakse neid siiski saata. Kooli ja Keenia vanemate unistus on panna oma laps kooli seal piirkonnas ja ta on ka kõrbeala, kus karjakasvatajad ei näe põhjust, miks nad peaks oma lapse kooli parem, sest tema ülesanne on kasvatada karja. Edaspidi. Üldiselt vanemalt tunnistasin, pane laps kooli laste unistus minna kooli, sest see on ainus võimalus paremale elule tulevikus. Seda nad on näinud ja õppinud. Näiteks on olnud juhtumeid, kus ma olen viinud puuetega lapsi internaatkooli tutvuma sellega, et kuna ta instants, sponsori, siis ma lähen viin sinna ka ja näitan, et su kooli, et et ütleme, et ülehomme tuleme, kolime sisse. Ja siis mõlemad lapsed, kellele ma viisin sinna kooliga tutvuma, ütlesid mulle tutvusringi lõpus, et et palun, et kas ma võin siia kooli jääda. Et ma ei taha enam koju tagasi minna, sellepärast et nad kardavad, et kui ma koju viinad, siis äkki ma ei tulegi ja ei viigi neid enam kooli. Sest seal on see soov väga suur, kooliski. Aga kuidas vanemad otsustavad, et kes saab hariduse ja mitte, kui on ikka peres 10 last siis seal tehakse mingi valik, et ainult poisid saavad kooli või. Ja ikka kiputakse eelistama poisse, kuna poisid saavad siis selle peremaa endale ja jäävad sinna elama. Aga tüdrukud abielluvad ja kolivad ära ja siis nähakse kohati, et see haridus läheb perest välja ja see investeering, et see läheb kellegi teise peresse, kuna kui see tüdruk läheb sinna teise peresse elama, siis sellest hetkest peale tema ülaotseseid tema mehe isa, kelle käes on siis võimed, et see mehe isa võib ajada sellele nende pojale, siis mida ta tegema peab, ja pojanaine on seal nii-öelda see kõige madalam Lily. Tüdrukute kooli saatmine on väga tõusuteel, et on hästi palju projekte seal Keenia valitsuse poolt mida kutsutakse siis tüdrukud esimesena? Kohati isegi eelistatakse tüdrukuid rohkem, mis paneb hetkel juba poisid halba seisu. Näiteks põhikooli lõpus, kui on võrdsete tulemustega poissi tüdruk ja pakutakse stipendiumi, siis suure tõenäosusega võetakse tüdruk selle stipendiumile selle poliitika tõttu. No aga räägi mulle, Jaanika, mis on need põhjused, mille puhul pere langeb vaesusesse, et ma olen aru saanud, et sa tegeled seal peamiselt siiski Urbudega, kuidas nad on orvuks jäänud, mis on need põhilised lood seal ja miks nad ei ole lastekodusse ja laste kodunenud, Eesti. Bussid läänegeen ja selles piirkonnas peamisi põhjuseid, miks neid nii palju on HIV-i ja aidsi, sellepärast et selles konkreetses piirkonnas on see protsent 14, terves riigis kokku on kuus, aga see piirkond on raskem juhus, kui mehed saavad selle viiruse, isegi kui nad teavad, et nende on sellest räägi testima nad ei lähe. Ravinad ei taha jääda enne surevad, kui nad lähevad testima ennast. Naised saad tavaliselt teada, et meil on HIV, kui nad lähevad sünnitama, sest siis tehakse vastavad testid. Ja siis naised alustavad ravi tavaliselt, aga naised on vastuvõtlikumad sellele haigusele, kuna seal on ka yhel mehel võib olla mitu naist, siis naised rohkem ohustatud Kiievi poolt. Aga mehed surevad kiiremini, sest nemad eitavad seda haigust. Ongi palju peresid, kus on mees, on surnud naine, kas õnneks ei ole nakatunud või juba on HIV-positiivne ja käib ravil? Teine põhjus on, on õnnetused meestega juhtub rohkem õnnetusi, alati liiklusõnnetused. Ja siis joomine, et mehed, kuna neil ei ole tööd, nad ei tunne ennast kasulikuna. Aga seal kogukonnas on selline uskumus, et, et isegi mees, kui tal ei ole tööd ei vaadata hästi, kui ta iga päev kodus on. Tema peale ei vaadata hästi, ja siis seetõttu läheb ta kodust ära hommikul, isegi kui tal ei ole otseselt midagi vaja teha, läheb külakeskusesse, kas istub seal, kui tal on raha, siis ta läheb, joob seda salaalkoholi, see on ka üks surmapõhjuseid. No kui palju on seal külas sinusuguseid valgeid inimesi, kes püüavad olukorda parandada, selgitada, rääkida, kui palju on seal Eesti vabatahtlike käinud veel lisaks sinule? Esimene kord olin seal üksinda, teinekord käisin neljaeesti sõbraga. Pärast seda läks Glen projekti kaudu üks eestlane, üks sakslane. Nüüd läheme jälle mina ja siis üks teine eestlane. Mis on selle juures kõige raskem seal Keenias olla, seal külas tegutseda, millega sul on kokku tuleb puutuda, mis on olulised kõige keerulisemad või üle mõistuse olukorrad. Selle elukeskkonna ja perede lugudega harjub üsna kiiresti aga nii see on, raske on see, et eriti külades nähakse ainult minu nahavärvi ja on ka selline arvamus, et minul on hea maaelu, minul on alati lihtne, et kui ma olengi üksi seal, siis mul ei ole mitte kellelegi rääkida sellest, kui mul raske on, sest inimesed ei saa aru, et miks võiks raske olla, sest Nende silmis on minu elu hoida reaalne ja nad kõik tahaksid elada sellist elu, et, et olla siis iseseisvad ja omada siis haridust ja olla võimelised reisima ja siis vahepeal ma tunnengi, et nähakse ainult minu nahavärvi ja inimesed ei näe, kes ma tegelikult olen siis samuti lihtsad asjad, näiteks jälle nahavärviga seoses, et kui ma kõnnin külatänaval, siis karjutakse mulle järgi valge, mis ei ole tegelikult halva maiguga, aga kui seda tehakse pool aastat järjest, siis see hakkab väsitama. Ja näiteks tead, mida ma seal teen ja siis tuleks hästi palju abi paluma. Et näiteks kui ma kõnnin kolmveerand tundi oma elukohast keskusesse, siis võidakse mult abi paluda 10 korda selle aja jooksul ja ma pean kõigile ütlema viisakalt. Ei, ma pean need ära kuulama ja ütlema, et, et ma ei saa sind aidata, sest mul on oma programm, millega me tegeleme. Muidugi, kui on väga raske juhus, siis ma aitan, aga aga enamasti tullakse lihtsalt proovima, et äkki äkki saab abi. Samuti nähakse valget inimest kui pangaautomaati, et nalja, et et kas mu otsa ette on kirjutatud nagu ADM pangaautomaat sellepärast et nad on näinud valged inimesed tulevad, neil on raha, siis nad ehitavad koolja või aitavad, et et see on raske, sest nad arvavad, et kui ma ei aita kedagi või ma ütlen ei, arvatakse, et see on sellepärast, et, et ma ei taha mitte sellepärast, et mul ei ole võimalust, et tihti ei saanud sellest aru, et, et ka ressursid on piiratud, et tegelikult abi osutada. Kas see tekitab sellist vaenu natukene olete seda tundnud, et keegi on kasvõi ähvardanud peale seda, et sa ei toetanud mind sai andnud. Ei. Ei, ma tunnen väga turvaliselt ennast. Keegi ei ole ka tulnud sulle ütlema, et mida sina valgesin, õpetad meid. Ei, nad, nad väga tahavad, et me teeks neile seminare ja tihti on isegi, mis mind häirib, on see, et nad arvavad, et, et ma tean kõike, aga. Eeldavad, et, et kuna nende silmis ma olen haritud ja mul on olnud võimalus ligipääs informatsioonile, siis nad eeldavad, et ma tean rohkem, kui ma tegelikult tean, et. No aga kui sa käid näiteks aidsiennetustööd tegemas või hilist rääkimas ja mehed on need, kes eitavad seda probleemi, siis kas nad üldse tulevad sind kuulama? Räägitakse ainult seda juttu, naistel. Mõned mäed tulevad, aga tihti tulevadki need mehed, kes on juba teadlikud ja kes lähevad sinna HIV-testile ja keda huvitab, et need mehed keele nii tegelikult tegelikult oleks vaja jõuda, need mehed tihti Nemad ei tule sinna seminarile. Aga see ei ole ainult nii ühekülgne, ainult nägime ja ootame, et keegi meieni tuleks, näiteks testisime, orbusid või siis ühe vanemaga lapsi ja üks neljaaastane poiss osutus HIV-positiivseks ja siis algas alles tegelikult see nõustamine. Et üks geenlasest vabatahtlik mees läks siis selle lapse isaga rääkima, sest arvatavasti minu sõna poleks nii mõjus olnud, aga kui mees räägib mehega, siis see mõjub paremini. Ja siis tema läks selle isaga rääkima. Ja lõppkokkuvõttes isa nõustus kaasa minema lapsega haiglasse ja tegema endale testimise. Väga suur asi. Sellepärast et siiski see laps elab ja ülejäänud elu perekonnas ja kui ta vanemad on teadlikud ja ja oskavad teda aidata ja jälgida ravimeid, anda talle korralikult, et see on väga oluline. Ja siis lõpuks see mees käis ära seal ennetuskabinetis ja nüüd ta väga vaatlik, ta osutus käsime negatiivseks. Nüüd ta käib tänaval, siis mind, iga kord, kui ma seal käin, siis ta tuleb ja ütleb, et sa päästsid mu elu, sellepärast et ta sai teada, et tema naine oli HIV-positiivne. Ja kui see naine tahtis tagasi tuli, siis ta võtnud seda naistega Sindi juurde. Mul on tunne, et seal on väga keerulised inimestevahelised suhted ja ühiskonnamudel on ka selline nagu pisut keeruline, põhjamaise mõistuse jaoks oled sina aru saanud, kuidas need inimesed seal elavad ja kuidas nende elurütm on saetud, kuidas suhted paika pannakse ja, ja kasvõi see, mitme naise pidamine Ma olen aru saanud, et meil on kaks asja, mis on nende elu aluseks, mis määravad nende otsused. Üks on usk ja teine on perekond, kõik on usklikud seal piirkonnas, kõrbes on, piirkonnas on kõik usklikud, olgu see siis kristlus, mis, mis valdav usk, aga ka mõned moslemid, aga see ei oma tähtsust, mis usk, sa pead olema usklik või noh, see kuidagi sisse süstitud, et kõik põhineb usul, hästi tolerantsed teiste uskude suhtes, aga kui nad küsinud minu käest, mis usku sina oled, kui ma ütlen, et ma, mina ei ole usklik, siis tekitab neis segadusi, nad ei saa aru sellest kontseptsioonist, Nad usuvadki, et jumal määrab ära nende elu näiteks ka, et haigused on jumala poolt saadetud ja seega nad on rahulikumad. Nad küll pingutavad, aga, aga ei lähe nii, nagu nad tahavad. Siis nad suhtuvad sellesse rahulikumasse, sest nad usuvad, see on jumala poolt niimoodi määratud. Ja teine alus, perekond siis ongi traditsioon, et kui tüdruk lõpetab hariduse, siis ta abiellub. Ja ka meeste puhul, et abielu on hästi tähtis. Millal see juhtub, abiellutakse siis, kui koolid on läbi. Et nii kaua kui sa, kui sul on raha või võimalust koolis käia, niikaua sai abil, kui seda võimalust ei ole, siis, siis on siis abielluvad, et meil ongi programmis tüdrukuid kes on lõpetanud põhikooli, aga kuna keskkooli tasu on kõrgem kui põhikoolitasu, siis toetajatel ole võimalust seda enam maksta. Ja siis tean, et, et kui ma kahe kuu jooksul ei leia tare toetajat, siis ta on abielus juba, et see on selline võidujooks ajaga sest tüdrukutele ei lasteni lihtsalt koju jääda, kui kuidagi koolis mitte keegi ei sunni teda abielluma, aga nii kui tal on kool läbi nii abielluvad. Me teeme siin nüüd ühe pausi juttu ja kuulame vahele geenimuusikat ja Jaanika, sul on kaasas ka üks teine plaat. Mis lugu see on, mida me siit kuuleme, mis keeles ja millest ta räägib? See lugu on sahhili keeles. See on näide tüüpilisest Ühest usklikust muusikast, mis on ka levinud kristlikust muusikast ja ja isegi see artist on tema esinejanimi, on postJande. Laulab ta siis soojast hea loodust, nagu ma aru saan? Oskad Sohilgi natukene laulate sellest. Nojah, kõik tema laulud põhinevad jumalalt, et ta võib laulda ka tööriistakastist, aga see on ikka läbi jumala lõppkokkuvõttes kena, kuulame. Jaanika tamm ole hea, räägi, kuidas te leiate need lapsed, kelle koolis käimist toetada ja kes abi vajavad. Seal kohalikul organisatsioonil on koosnenud naistegruppidest, seal on kuskil, ütleme, 15, hästi toimivad naiste grupi. Ja seal naistegrupile on juhtkond ja nad teavad oma piirkonna orbusid ja, ja puudustkannatavaid peresid. Ja siis nad oma koosolekul otsustavad, et millised on just need perekonnad, et näiteks seal on 20 naist, on koos ja siis otsustatakse, et millised on need perekonnad kus on praegu olukord kõige halvem järel. Tavaliselt on see toimunud nii, et läheme nina ja siis keegi siis selle kohaliku partnerorganisatsiooni juhtkonnast. Lähme, külastame neid peresid majast majja. Ma istun maha, vaatan, kus nad elavad. Täidan küsimustiku vormi, mitu lehekülge ja sest uuringu. Ja siis me käimegi näiteks päevaski 10 maja läbi. Siis me käime veel koolis taustauuringut tegema, söötmisõpetajad arvavad sellest perest ja lapsest ja millised on ta tulemused? Vähemaltki subjektiivne mulle tundub jah, aga seal objektiivset. Me proovime olla võimalikult objektiivsed. Milliseid peresid sa oled seal näinud ja keda te praegu toetatest? Ma tean, et on ka eestlasi. Eelmisel aastal 41 last said koolis tänu eestlaste toetusele sel aastal on see arv vist suurem. Mis pered need on, keda te aitate ja mis lood? Näiteks võin tuua erinevaid lugusid, näiteks üks pere, kust mitu last sai programmi, seal kasvatas vanaema, kasvatas kahteteist, last, kes olid jäätetele tema kolme tütre poolt, üks neist oli surnud ja kaks olid abiellunud uuesti. Kui Oll gene külakogukonnas abielluda, uuesti siis kaks varianti, üks on sind pärandatakse su mehe vennale, mis on levinum, aga kui sa abiellud sugu või sellest väljaspool oleva inimesega, siis lapsi kaasa ei võta sinna uude peresse, sest mehele ei meeldi näha eelmise mehe lapsi. Ja siis niimoodi oligi, kaks tütart oli abiellunud surnud mehe suguvõsast väljaspool. Mõlemad olid jätnud lapsed vanaema juurde, üks tütar oli ära surnud. Vähemaga sätes kahteteist last ja ta oli väga aktiivne. Vanaema ütles, et harin põldu. Kasvatan aedvilju ja müün neid turul, aga 12, lapse haridust, sellega ei ole võimalik seal finantseerida sellise tegevusega käisingi seal perest näiteks rääkimas tüdrukuga, kelle keskkooliharidust toetatakse ja ta ütleski, et praegu tema vend on kodus, et raha sai otsa ja ta ootab oma võimalust. Ja mulla minul ongi rohkem südamesse jäänud lood, kus siis vanaema peab kasvatama lapsi näiteks teine pere samamoodi vanema kasvatab viite lapselast. Ise on väga haige, tööle ei saa enam käia, aga ikka pingutab, et lastele süüagi tagada. Naised käivad siis suurematel põldudel kõplamas, saad sellest väga väikest tasu, aga see on ainus võimalus. Siis ka lood, kus, kus mees on oma naist nakatunud HIV viirusega. Naine on juba üsna haige. Ta peaks ideaalis olema kodus puhkama ja sööma korralikult. Aga naised on kõik sunnitud. Samamoodi käime iga päev põllul kõplamas, et perele toiduraha teenida. Naised on tihti väga tublid, et, et nad üritavad nii palju lapsi koolitada kui võimalik. No kui palju sa oled pidanud ära ütlema küll ütlesid, et kui sa lähed sedasi jala tööle siis 10 inimest tihtipeale tulevad, küsivad su käest abi, kui palju on seal neid, kelle puhul sa tunned, et aitaks, aga lihtsalt ei saa. Äraütlemist seda õpibki ISE. Hästi sellepärast, et iga päev külastad, ütleme kümmet peret keskmiselt igas peres on viis last ja lõpuks päeva lõpus valid välja kuskil neli, viis last. Et me olemegi rakendanud sellist lähenemist, et me pigem võtame igast perest ühe lapse, et siis anda igale perele see võimalus. Aga jah, see vahepeal tundub, see valimine. Vastutus tundub suur või ongi suur? See tundub vald, näed, kui sul on, ütleme, 10 üsna võrdselt halvas seisus pere, sa lähed sinna ja proovid siis välja selgitada, et kes kõige halvemas seisus neist on. Aga noh, Me oleme juba selle endale selgeks teinud, et me peame neid valikuid tegema ja vähemalt me suudame aidata mõnda last sealt. Sa oled mitu aastat seda asja teinud. On ka mingeid tulemusi olnud, olete saanud mõne lapse ülikooli näiteks saata. Kas on mõnel lapsel seal sponsor, kes on öelnud, et ma tahan teda aidata, kuni ta saab jalad maha? Ei, ülikooli, ma ei ole veel kedagi saatnud, aga meie jaoks on juba suur asi, kui lapsed saavad, mine keskkooli. Sest see on iga lapse unistus minna keskkooli, sest need maksud on nii suured nende jaoks Nad teavad, et nad sinna ei saa minna. Need lapsukesed keskkooli Nad olid nii tänulikud ja õnnelikud, nad ütlesid, et me uskunud kuninga väravast sisseastumise, need me tegelikult saame keskkooli minna. Näiteks üks poiss kogus põhikooli kõrvalt käis tööl igal vabal päeval põllul, tegi sedasama tööd, mida tavaliselt naised teevad kõplas. Jääde kogus keskkooli minekuks mitu aastat. Kui me saime temaga kokku ja ütlesime, et läheme nüüd selle asja ostma, siis ta ütles, et mul on juba kolmapikut olemas. Et need kolm õpikud oli ostnud ta kolme aasta tööraha eest. Häiritud aga sellise tempoga rahaga, kuidas ta ei oleks sinna keskadise saanud? Aga mida see keskkool annab? Kui ta lõpetab keskkooli ära, mis välja vaatajatele siis avanevad sealt külasta ju välja ikkagi ei saa. Keskkooli lõpetanud on suurema initsiatiivikuse ja teadlikkusega seega nad suurema tõenäosusega alustavad oma äri, et kas siis kasvõi avad väikese poe või näiteks mõned õpetajad toovad oma jalgratast. Ta seal pakiraamil toovad suurest külast parafiini oma väiksesse keskusesse ja müüvad seal siis seda natuke kallimaid, aga neil inimestel oleks odavam, kui minna sinna keskusesse ostma ja nad saavad ka kasumit, et selliseid erinevaid äriideid mõtlevad siis välja juba keskkooli lõpetanud lapsed aga üldiselt keskkooli lõpetanud, nad tahavad saada vähem lapsi, kuskil kaks-kolm last. Nad tahavad võimaldada oma lastele paremat haridust ja nad on palju teadlikumad haigustest. Nad tagavad meie riigile siis parema tuleviku tänu oma haridusele. Muidu milline see keelne riik tervikuna tundub? Nairobi linn, pealinn on, on suur linn, väga arenenud pilvelõhkujad, ärimehed ja. Miks see kõik küladesse ei jõua, et miks peavad minema inimesed kaugelt põhjamaalt või kuskilt ja tegema ära seda, mida võiksid nad ise teha seal? Ei taha, see jääb. Paljud kihnlased teevad ise, rikkad perekonnad aitavad vaesemaid keelasid ise väga populaarne, kenasti season õppida kogukonna arendust ülikoolis ja paljud teevad seda tasuta, sest kui neile tööd ei pakuta, siis need lihtsalt elavad oma isa majas ja teevad tasuta seda täpselt nagu kõik need inimesed, kes veavad meie projekti aga ja niivõrd korrumpeerunud ja kuna ka haridus on tasuline rikad, vaat nii-öelda rikasteks tänu korruptsioonile. Ja vaestel on selle sellest vaesusest väga raske välja rabeleda. Sest kui Eestis on nii, et iga esimese klassi mineja võib unistada sellest saada advokaadiks või arstiks ja kui ta pingutab, siis ta saabki selleks siis Keenias vaese pere laps, kui ta läheb esimesse klassi. Sa võid sellest unistada, aga ta teab, et suure tõenäosusega ta selleks ei saa sest juba keskkooli minekuks ei ole raha. Ja, ja kui ta lähebki sellesse kõige odavamast keskkooli selle tase on nii madal, et lõpu tulemustega raske minna edasi õppima, mis maksab keskkoolis käimine. Kõige odavam keskkool ainult õppemaks on 7000 shillingit, mis on 70 eurot aasta aasta. Aga kui minna esimesse keskkooli klassi mis on meie mõistes üheksas klass, siis peab ostma väga palju varustusse läks kaks koolivormi, keskkoolis juba kingad, viis paari põlvikuid, hästi palju õpikuid. Geomeetrilised komplektid olen ma isegi aiatöödeks vajalik varustus, näiteks labidas, et me viisime ende poissi, viisime keskkooliasjade, kontrollib, mis toimub, enne kui sind vastu võetakse. Me olime ostnud 15, mäleta täpset summat, aga ütleme üle 10000 singi, võib-olla oli 15000. Ühesõnaga väga suure raha eest kohalike mõistes asju. Tal ei olnud jooksujalanõusid ja tal ei olnud labidat. Ja siis meile öeldi, et tulge tagasi siis, kui teil on. Nüüd kui sellel poisil endal ei oleks olnud raha, siis ta ei olekski keskkoolile. Ja siis läksime, käisime linnas ära, tõime labida ja botased ära talle ja sai kooli. Et see on väga, väga raske on, on minnes sellesse esimesse keskkooli klassi, sest kuskil kahekordses väärtuses õppemaksuga taotluses peab olema ostetud varustust, selleks need jutud Et võid koolise peksa saada selle eest, et sul on vorm natukene katki, vastavad siis tõele. Jah, et põhikoolis eriti süsteem näeb välja nii, et laps läheb kooli. Kui öeldakse, su vorm on juba liiga katkine, tule kooli tagasi siis, kui sul on uus vorm või parandatud vorm sai või sellise koolivormiga koolis olla. Laps läheb koju, vanematel pole võimalik seda parandada, aga laps tahab ikka kooli edasi jääda. Järgmisel päeval tagasi õpetaja ütleb talle, et ma ütlesin sulle, et ära tule sellise vormiga kooli ja siis peksab teda nagu õpetuseks, et lastel on kooliminemise kihk suurem kui hirmpeks saamises. Aga kas sa oled ise mõne sellise õpetajaga ega jutule saanud, et mis tundega ta võtab? Kepi hakkab lapsi peksma, sest neljale riideid. Õpetajatega ma sellest ei ole rääkinud ja ma ei usu, et nad tahaks sellest rääkida, aga ma olen rääkinud sellest ühe kirikuõpetajaga üsna austatud ja kõrgel positsioonil oleva kirikutegelasega. Ja küsisime, et arvad, et see on õige, et laps peksta, selle eest kooli tahavad minna ja ta ütles, et umbes sellise vastuse, et et Keenias on lihtsam lastele teha distsipliini selgeks läbipeksmise ja sellised on meie traditsioonid ja nii see on kogu aeg olnud ja ta isegi õigustas selle peksmist siis minu jaoks oli muidugi šokk, sest meie ühiskonnas on täiesti vastupidi. Aga siis oli ka tema tütar seal, kes oli ka ise koolis peksa saanud ja ta ütles mulle samamoodi, et nii käibki seal meie distsipliinerimis meetod, siis muidugi ta ise ei olnud õnnelik, et ta oli peksa saanud koolis, aga, aga ta ei öelnud, et, et see oleks siis väga halb või, või vastuvõetamatu. Selline vägivald on siis nagu normaalne ja aksepteeritav peksmine ei ole nüüd selline, et noh, see ei ole nii vägivaldne, et neil on see suhkruroopulk, millega siis lüüakse last. See on alandav, alandav. Et see on sängi, siis peks nagu see ei ole selline vägivald, et õpetaja peksab kätega või nii, aga lihtsalt neil on selline konkreetne pulk, millega nad siis löövad ja võib ka terve klass saada karistatud ja ükskord istusin koolis ja ootasin õpetajad ja siis ma nägin, kuidas terve klass oli midagi valesti teinud ja siis Te olete üks poiss pulga järgi, siis käidi terve klass läbi, et igale lapsele löödi siis korra ja lapsed ei nutnud, üks isegi natukese naeris, ma ei tea, mis ta naljakas oli. Ja siis oligi, tund läks edasi. Jaanika ütle mulle lõpetuseks veel, mis on see, mis sind sinna Keeniasse tagasi tõmbab, mul on tunne, et need asjad ei muutu seal nii kiiresti ja nii kergelt, et oleks alati hea minna, et ma lähen tagasi ja ma näen, et jälle on see suur samm edasi astutud, et asjad liiguvad nagu vaevaliselt, et ei ole nii lihtne, et lähen ja aitan ja kõik ongi korras. Mis sind sinna tagasi tõmbab, et kas vahel ei tekigi sellist lootusetust, et ma nagu pean sõelaga vett ja ei midagi? Halvemaid hetki on alati motivatsiooni, langusi, sest see töö on seal lihtsalt niivõrd raske. Aga mida ma olen õppinud, on see, et et need muutused ei toimugi ühe seminariga või ühe aastaga või isegi mitte 10 aastaga. Aga see muutus toimub läbi põlvkonna, et kui me suudame tagada selle, et uus põlvkond saab kõigepealt vähemalt keskhariduse saab piisavalt infot, mida on siis rohkem kui see, mida kila keskkond talle pakub, seda valeuskumusi ja arvamusi. Laps on piisavalt haritud, tal on piisavalt infot ja iseteadlikkust. Et siis nagu ma rääkisin, et pärast keskkooli keskkooli lõpetanud loovad väiksemaid peresid, on teadlikumad. Et seda me usume põlvkonnavahetusega, siis tuleb see muutus. Ma olen ka seda, et paljud vabatahtlikud, kes tulevad Euroopast, ütleme paariks kuuks, nad muutuvad väga ärritunud sellest, et nad saavad aru, et selle kahe kuuga tegelikult nad võivad aidata üksikisikuid, aga, aga väga raske on üldse seda muutust luua, sest eurooplane mõtleb, et probleem ja siis see on tee lahenduseni ja siis kõik nagu siis ongi lahendus, aga seal võtab see natuke kauem aega. Sa arvad Luuakse veel jääd keemiaga seotuks? Ma arvan, selle projektiga ning ausateks, kui see kestab, sest mina seal algatasin, ma tunnen vastutust selle projekti ees, sa oled nagu Eesti poolne koordinaator, siis ma algatasin selle projekti. Ja ma ei ole koordina materjalid koordinaatorid Mondo organisatsioonis. Aga nagu mingil määral see vahelüli, et ma olen olnud nii Keenias või Eestis siis, et et Pole nagu ametlikku nimetust või, või tööd seoses sellega. Aga ma tunnen, et mul on vastutus just sellepärast, et ma algatasin kõik selle koostöö seal on mõned inimesed seal lähedaseks saanud. On sul seal Keenias sõpru? Jah, mul on mõned mõned sõbrad, keda ma usaldan. Aga üldiselt sõpra on seal oluliselt raskem leida kui Eestis. Aga jah, mul on seal inimesed, kes mind on aidanud. Aitäh sulle, Jaanika Tamm ja palusin sul kaasa võtta geenimuusikat. Oskad sa nüüd öelda, mis laul see on, mida me kuuluma hakkame, millest sa räägid? See on nüüd see hiili keeles jälle traditsiooniline kääne muusika, selline, millisena enamus inimesi käenja muusikat ette kujutab, enne kui nad kuulevad ka erinevaid teisi variante. Loo nimi on nendesse emotšampo. Tähendab, et ma ütlen teile tere, tervituslaul siis külalistele, kes lähevad Keeniasse. Selline oli siis Jaanika tamme lugu. Minu nimi on Krista taim ja saata aitas kokku panna Viivika Ludwig. Saade valmis koostöös Eesti vabariigi välisministeeriumiga ja mittetulundusühinguga Mondo.