Eesti sõduritund. Juunikuu algus tõi Eestisse marsimuusikapäevad. Kahe tunni pärast jõuab Tallinnas haripunkti Est Tatu sõjaväeorkestrit, et rahvusvaheline ühisesinemine Kalevi staadioni juures kergejõustikuhallis korraldajaks Eesti kaitseväe orkester, peadirigent kapten saan, kes teevad kaasa? Sel aastal on meil kolm külalisorkestrit Saksamaalt jäägridivisjoni orkester, karmi Spartan Kersonist Baierist saanud Peterburist, Leningradi sõjaväeringkonna staabiorkester ja Rootsi kuningliku armee trummarite orkester. Need on külalised, Kodused muidugi, kaitseväe orkester, piirivalve orkester ja politseiorkester. Iga külaline toob muidugi kaasa oma Paraloodetavasti, kuidas te iseloomustaksite üht, teist ja kolmandat külalisorkestrit? Loomulikult on igal orkestrile oma traditsioonid ja see tuleb juba nende kultuurist, sealt, kust nad pärit on. Me oleme siin juba kaks päeva näinud neid etendusi. Nad täiesti erinevad äärmiselt, et kui võrrelda Rootsi orkestrit, kes on trummarite orkester ja põhirõhk on rütmidel rividrillil, nad on noored mehed, ajateenijad, keda on õpetatud kaheksa kuud. Nende viimaseid etendusi, enne, kui nad lähevad, et jälle koju. Nad on välja lihvinud oma programmi viimase piirini võib võrrelda kasvõi robotitega, samas lõbus show, mis on sakslaste poole peal ühelt poolt selline traditsionaalne saksa muusika, teiselt poolt Bayeri muusika, nende koosmõju, mis on jällegi täis omapärane sinna juurde Venemaa orkester, mis on hoopiski teistsugune. Venemaa tuntud teada oma muusikaga oma marssidega ja vene vene armee rividrill on ju meile kõigile teada traditsionaalne. Nii et on, mida vaadata ja ka eesti orkestrid ei alla mitte millegagi. Kui rääkida sõja. Kas on nii, et vilunud kõrv ütleb? Ahaa, see on saksa marss. Vene marss. Huvitaval kombel on Saksa ja Venemaal üsna lähedal, kuigi ütleb küll ära muidugi hea või ameerika mars otsele ütleb kohe ära, need on täiesti erinevad, inglise Marss on väga erinev ja Põhjamaade marsid erinevad samamoodi, nii et oleneb, kust on mõju, kuhu kanti hoiab eesti marss, kuigi need ei ole väga palju. Siis on väga lihtne eesti marsi traditsioonid on täpselt seal kahe vahel. Eesti Marsi heliloojad, kes olid enne sõda, on saanud kõik oma hariduse Peterburis. Siit on üks mõju. Ja teine mõju on see, et nad pärast seda tulid Euroopasse ja õppisid võib-olla veel kuskil Saksamaal kuskil seal ja sealt on tulnud see koosmõju. Nii et Eesti Marss on selline hea segu, ütleme muidugi, ajalooline marss on hea segu vene ja saksa marsist, mis on ka omavahel tegelikult üsna lähedased. Kas on teada rahvuspiire ületanud marsse, mida mängitakse meist põhjas, meist idas, meist lõunas? Aga loomulikult vanad sõbrad mängitakse, ma tea neegririigis ka väga suure rõõmuga, nii et siin ei ole küll mingit probleemi, kartake just nimelt ja on veel selliseid marsse, on ameeriklaste Philip suusamarsid, mis on üle maailma levinud, on inglaste marsid kas või kolonel puugi mida mängitakse, noh, mitte ainult juba sõjaväe tseremooniatel, vaid ka šõudes, igal pool, see meloodia on niivõrd kui me võtame tšehhi autori futšiku, siis tema gladiaatorite sissetulek, Marss on ju üle maailma teada, et kasvõi tsirkuses, kui jõumehi näidatakse, alati on see marss taustaks. Nii et mõned marsid, mis on ületanud ka sõjaväepiiride, läinud täiesti tsiviilkäibesse samamoodi nagu nad on sõjavägedes. Kas täna homme mängivat orkestrit, midagi? Ikka kõik koos ja kindlasti kõik meie ühisshow'd, need on kolm, tähendab, on nüüd juba üks on ära olnud. Mis oli Tartus lõpeb ühismänguga, kus on 250 pillimeest korraga ühe taktikepi all. Huvitav, kas leiaks mingi suupärasema sõna sõnale Tatu, millest eesti keele mõistja aru saaks? Me oleme kasutanud nii võit võite leida ka meie reklaamilt, et me nimetame festivali tattoo festivaliks, aga et rahval oleks arusaadav, millega on tegemist, siis on kirjutatud, et toimub suur vigur, marssimine või suur kujund, marssimine. Hea kuulaja teil on nüüd ühe marsijagu aega järele mõtelda, kui olete tallinlane. Kas asuda kohe teele või jääda sõduritundi kuulama. Kava korratakse homme, pühapäeva pärastlõunal Vabaduse väljakul kell kaks. Karl taikimars Krahv Zeppelin. Juunikuul on Eestil mäletada 60 aastat tagasi rahva kallal toime pandud kuritegu suurküüditamist. Nii ka Lätil ja Leedul. Kõigis kolmes balti riigis tabas seega sõjaväelasi, eriti ohvitser, konda hukule vastu viidi ühtaegu umbes 1000 meest. Eestis ei ole ohvritest leida enam kedagi, on rääkimas vaid tunnistajad. Kolonel Robert Telliskivi. Ja siis on niuke segaduse aeg, sellepärast et õppusi käinud ära pissib, on need, tulid need agitaatorid, igasugused punased agitaatorid, disime, tulid väeosasse. Meil oli omal osades niukseid mehi, kes juba käsitern punase lipsuga ringi ja kavatsustega ohvitserid olid juba niimoodi hoidsid ennast kõige kõrvale, aga aga siis ühel heal päeval polnudki midagi, kui juba ilmuseks politruk juba. Ja siis ilmus juba teine politruk venelased, venelased ja, ja siis, siis, siis ilmus lõpus, öeldi komissar ja, ja siis teistest osades toodi veel Narvas näiteks toodi pioneerid ära sinna Tallinnasse hiiule. Õppus käis ikka pioneeriõppus, aga siis kuigi palju Nende ees kirsi kannad, püüdsid meile nagu te ütlete, süsteemis, aga nad ei seganud ennast kõigepealt vahel antud siis natukese pärast nad taipasid ära kaardume, laulsime, siis me tahtsime lauda sillale vabaks Eesti meri. Ja siis läks veel kaua aega läbi, kui olime harjunud, et kui nüüd vaatan just veel viimaseid, siis läheb kohe lauluga ta siis siis ühel heal päeval politsei ütleb mulle, et siis materjali. Et see seekord teisiti lauldud jäävama festivali keegi oli ära tuli ära tõlkinud ja keegi talle keegi talle selgeks teinud seda asja. No siis on jah niimoodi esimees elasime ja olime kuni ühel päeval siis väga palju käisime välisõppustel nuusuta talvelaagrites ja ja siis ka maikuu alguses läksime Petserilaagrisse Petseri selle jaama vastase, tähendab lõunanaaber selle sai 41 siis juba mai 41 ja läksime sinna ja seal kaabel ikka tavaline lugeja, toibutati seal igasugust käsitsivõitluse, neid võistlusi ja seal ujumist ja täägivõitlust ja ühesõnaga nagu ikkagi siis ühel heal päeval me tuleme kuskilt võistlustelt, seal seal oli juba kaks või kolm, kui siis üks alluv seal tuleb, vastu ütleb, kui sellised teated sõda olla siis ma mõtlesin ka, et seal niukene seitsme nägi seitsmemägi, seal oli siis seal oli. Kunagi oli seitsmes rõõm, et sealseid Kupna kuppel oli, seal oli suur viisnurk peal, seal loobid 105 rubla laiali. Aga siis meie jaamas jaamas juba seal mõni päev varem juba jaamas Me äkki märkasime, et niuksed, suured esel olid, seal lauldi seal sees isamaalisi laule ja ja, ja siis noh, kes kuskilt käe peal laulatus vetsu siis ütlesime, saime aru, et midagi kohutavat on toimunud. Ohvitseride küüditamine, see arreteerimine elas era eraisikut lühitama, ohvitseridega tehti see asi väga lihtsalt. Minul isiklikult oli niimoodi, öeldi, õhtu vahetati ükstreerimis välja, määrati mind, korralda ohvitseriks. Ja öeldi, et vaat siis kuskil öösel anti mulle nimekiri, kes sõidavad järgmine päev õppustele, see oli täitsa tavaline, milleta me käisime kogu aeg niimoodi, sest et kui toimusid diviisi või korpus õppused, siis siis pioneerid Pitka kakskolm pioneeriohvitseri kaasa minema, kes andsid sisse vastavalt pioneeritarkusi seal edasi ja mina ise palusin ka kaasa minna, sest nii ilus hommik oli. Et no lihtsalt ahi oli jääda sinna laagrisse, siis kes oli ka kutsutud, need kutsutud ja küll ta teinekord lähete ja siis politsei õpilasi kaasa ja, ja siis siis üks viru klassivend ja pea koolikaaslane oli niukene pool politruk imoodi, poiss ta siis kuskil kahe-kolme paiku ta. Mul on seal metsa vahel vastu ja ütle mulle eemalt juba, ärme seisma jääme. Et üksteisest mööda ja siis ütles mulle siis, et noh, minu kohta jõudis, ütlesid, et kõik on arreteeritud, lõikutegrodeeritud. Ja. Siis paar kilekotis juba komissar kokumeid ja ütles, et äraandjad likvideeritud. Ja nüüd ühesõnaga on niisugune asi, et etüüd teie teenige korralikult elasite teiega juhtumit midagi ja siis ma kuulsin õhtul siis anti meile õhtuks politruk ka, et, et nutiniuksed, rahutused, äkki tekivad politruk siis korra politsei oleks Eesti-Venemaa eestlane, niukene põrus inimene, siis sattusime sinna teda kontrollimisega naabriväeosa tsooni ja siis me parool seal ei makstaks, kamandas meid pikali ja, ja me küsis, enne ei lasta mind mina, kui tuleb järgmine vahetus, siis tuleb ükskord ohvitser, kes siis vaatab, mis mehed need õige seal on selline siis see ütles mulle, et nüüd on mul aega võimalust sinule kõik nii rääkida, nagu ta siis ei toimu, sest nüüd ei kuule meid seegi pealt. Ega mingisugust hirmu ei ole. Et keegi meile ära annab, mida sa siis ta rääkis mulle? Et see asi käis väga lihtsalt üks ruum kus oli kaks ust, kutsuti, öeldivad kapten, see hallutakse informatsioonile. Klassid sinna sisse, seal siis istusid kaks meest laua taga, kõigepealt kohe Terelv, võeti välja ja muide, hakati veel augutav mõtetelt, relv ei ole, puhastad korralikult ja mis kõik, et ja siis jäätiserelv siis sahtlisse ja siis noogutate peaga siis teisest uksest tulid diskaks mees sisse need lääne tead siis järgmine mees istus ukse taga otseselt vedal tema saabuma instruktsioonide järgmiseks, selle päeva. Ja nii kuni lõpuni välja. Värska põhjalaagrist, Petseri lõunalaagrist ja mujaltki viidud Eesti ohvitseride hulgas oli ka kapellmeister kapten kuru kes pidas nurilski surmalaagris vastu vaid aasta. Temast jäänud ja tänagi mängitavat marsside hulgas on vahvamaid põhjalaager, jürikuru, põhjalaager. Järgmine mälestuskild juuni päevilt 1941 on salvestatud sinimägede päeval Austraalias ja jõuab meil saatesse Adelaide Eesti raadio vahendusel. Tol suvel Jägala laagris viibinud eesti lendurite enamikul õnnestus pääseda Venemaale viimisest, kui auto täisohvitseri vormis mehi metsa keeras. Autoroolis oli allohvitser Johannes Metsla. Salgajuht oli endine lennukapten, väga arusaaja ja hea südamega mees ja ükspäev tuli sinna laagrisse kiri, et vot, et meid tahetakse ära viia Venemaale Peipsi järve taha kuskile Stara Russaal suve nentima, kuskil uued väljaõpped tulevad seal ja uued Masina tantsu meile kätte ja ta hakkab seal venelast reeglitepäraselt käima. Aga meie inimesed ei olnud sellega nõus ja omavahel nii räägiti juba läbi, et me sinna ei lähe niikuinii, et see oli ainult niisuguses oma teatavas ringkonnas, kes seda igaüks ei saanud, usaldate ühtegi teine teisse. Ja ühel päeval oligi niisugune asi, et korraldati see ärasõiduasi siis seal laagrist, et meid viiakse kas Raasiku või Aegviidu jaama, sealt tants rongi peale, siis lähme ära. Ja õnneks ma rääkisin seda juba ja et me, mina, salgajuht oli väga niisugune eestipärane mees ja tahtis ees, tema kutsus meid kokku oma sinna salga ruumi, ütles, et need. Meil on teised plaanid, kui venelastel on. Et meid pannakse kolonni ja tahetakse ära viia sinna raudteejaamaga, et meie katsume sealt ära põgeneda, kaardid olid, ta näitas, kaatiagad käes ja ka see plaan muudeti natukene. Meid ei tahetud sinna jaama viia, vaid taheti teisivalt jaama viia. Aga üks käik oli, kuda ta oli, ja asuti siis laadima sinna autode peale mehi. Ja kolonn hakkas siis minema. Kõigi ees oli sõiduauto, seal oli kõige kõrgem ülemus ja sõitsime siis jagalast välja ja see, ma teadsin, et enne kui me jõuame Narva maantee, nii et me peatume seal kinni ja siis meil oli auto peal seal vist paar niisugust meest, kes ei tahtnud meie mõtetega ühineda ja et need siis visatakse maha või tulevad meie ka sõitjaid. Ja siis. Minu grupi juht seistes nagu kõrval seal autos ja ütles, et teenid autole paar viga seal, et auto jääks, tõrgub, jääb seisma nurga paned siis veendumise ära, oligi Me süte, saatsin sisse-välja mõne korra ja ja auto jäi seisma ja siis teen lahti seal üleval selja taga, et kes nüüd mahavisatud, kes seal tuleb. Ja see asi sai klaariks, aga auto ju autosõit sõiduauto sõitis tagasi, et mikspärast kolonn järgi ei lähe. Ja siis meie grupi juht ja ütles, et vaat et autol oli midagi viga, et me tuleme, et las teised lähevad, ees tuleb järgi. Ja sõiduauto ära läks nii. Me keerasime Narva poole minema ja täie kiirusega panime sinnapoole minema. Ja mehed ärevuses, et nüüd kaua sõidame, et niikuinii patrullib Vene patrullid veerpalu igal pool ees. Madrused olid väljas seal kontra halvasti. Ja järsku koputatakse auto katusele, sõiduauto sõidab järgi, ära lase mööda, et hoia tee tagalasse, autod mööda. Aga sel ajal, kui see rääkimine oli seal auto, sõitiski meist mööda risti ette meile seal ja üks mees kargas siis autost välja ja ütles, et võtke mind kaasa, see oli meie gruppi. Ja, ja siis ütles, et autojuht ütles niiviisi, et saame tagasi, et tema viskasime kohvri peale võetel käest kinni ja võeti ta sinna peale ja sõitsime edasi. Aga kaugele sa sõidad? Kartsime, et kontroll vastu, et kui see auto läheb, esimene asi, keerame ära, metsa oligi esimene tee oli seal Kuusalu vallamäe juures, keerasime paremale metsa ja sõitsime valame juurest mööda, nii palju metsa sisse, kui võimalik oli. Niikaua kui masinaid peaaegu pute vahel kinni juba sead, siis mehed pealt maha seal suure krabinaga ja kõigil oli omad asjad kaasas ja sealt asjalises kruus auks pilates sisse ja et saaks rutta sügavale metsa. Madame siin raudteejuhtmed pealt ära ka, et seda keegi nii ruttu ära viia ei saa sealt ära. Ja no siis läksime üks paar tundi metsas levik hakkas juba seal ja kuuseokstest tulise teeni libe seal ja need olid noh, väsinud ja, ja ärritatud ja kukkusid seal. Läksime. Ja järsku ütleb, et lennukimüra on üleval, et keegi tuleb meid taga otsima. Ja oligi üks vene luurelennuk, aeglane õppelennuk oli, tuli, lendas üles, kaks Vistamiste oli vähemalt üle, aga me olime metsa sees, seal. Meie varjasime ennast, saab, võtavad ära, need meid ei näinud, tegi tiiru ümber metsa ära ja läks eemale. Siis me saime Jere edasi minna. Jutustele Austraalia eestlasele Johannes metsale ütleme siinkohal edasi Eesti kaitseväemuuseumi tänu. Nimelt saabus hiljuti Eestisse jällegi Adelaide Eesti raadio vahendusel Johannes Metsla saadetud väärtuslik album mis kuulus tema teenistuskaaslasele lendur-kapten Elmar Repsile. Elmar Reps oli lõpetanud sõjaväelennukooli 1930. aastal. Seejärel nähti teda lendamas Raadi mõisa lähistel asunud Tartu lennuväljalt. Ja viimased iseseisvusaastad olid omakorda lennukooli instruktoriks Tallinnas. Kõike seda kajastabki Elmar Repsi album, mille kohaletoimetamine määras sõidusuunaks Tartu. Ja nüüd siis vaatame mõne minuti ringi kaitseväemuuseumis, mis on sama katuse all balti kaitsekolledži ja kaitseväe ühendatud õppeasutustega Tartus. Muuseumi juhataja Olavi punga, kaste juhatajate meid kõigepealt kõige väärtuslikuma või kõige vanema väljapaneku juurde. Kui valik oleks minu teha, siis ma päris ausalt öeldes juhataksin teid mitte vanema ega kõige kallima, vaid vaid selle Eesti riigikaitset ajalugu kajastava sisu juurde. Kui nüüd püsiekspositsioonist lähemalt rääkida, siis me oleme üles ehitanud selle eesmärgiga tutvustada riigikaitset tervikuna. Kuid loomulikult riigikaitset tutvustades me ei pääse mööda detailidest, me ei pääse kunagi mööda nendest küsimustest mis, mis puudutavad konkreetset eset või, või selle ajalugu. Astume siis siinkohal selle vitriini, et kust pealegi külaliste lahkumist võib leida nina-kõrva ja, ja otsaesise jälgi. Siis vitriin, kus me püüame vaatajale tutvustada Eesti riigikaitses kasutusel olnud varustust ja ka mõningad relvastust. Mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud, mitte ainult mehed, vaid ka naised peatuvad selle vitriini ees ja küsivad tõesti, kas, kas see tõesti on kõik olnud Eesti kaitseväes kasutusel. Paraku on niimoodi, et sellest kaitseväe relvastusest varustusest on, on Meieni tänaseks jõudnud vaid piisku ja ja võib jääda tunne, et, et me oleme. Et me oleme kunagi väga halvasti varustatud olnud, ma mõtlen siin riigikaitset, tegelikkuses see nii ei olnud. Me oleme siia välja suutnud panna nii mõnegi sellise elemendi, mis ka tänastele sõjaväelastele Tõsise ilme näole võtab ja nad küsivad, kas tõesti, see oli siis olemas? Noh, siin näiteks võib tuua Eestis endast toodetud suurtükimürsud nende hülsid. Eestis valmistati täiesti edukalt laskemoona. Valmistati tankitõrjemiine käsigranaate, aga samas ka me kõik sööme iga päev ka sõdur pidi sööma ja selleks, et tal oleks kusagilt süüa, valmistas näiteks Arsenal katelok. Täpselt samamoodi on meil siin ka välja pandud vabadussõjast pärinev morseaparaat, mida me tänapäeval enam ei kasuta ja mis seetõttu on, on laste jaoks päris suur uudis ja veel palju muudki. Selle suure vaateaknataolise klaasi taha mahub Eesti sõjaväes kasutusel olnud vint, pess, kaitseliitlase suusad, paar kiivrit, gaasimaske tääke, seljakott, sõjaväeranits, granaatide kast ja hulga fotosid. Peab tulistama ikkagi kurbusega, et jah, me teame sellest varustusest ja relvastusest veel suhteliselt vähe ja, ja seda õnnelikum oleme me iga iga pisidetaili üle, mis meieni jõuab siin kõrval. Me näeme vabadussõjaaegseid märke ja nende diplomeid. Vabadusrist on see originaal, jah, see on originaal. Siin on kapten matusele annetatud Vabadusristi diplomi koopia temale annetatud vabadussõja mälestusmedal ja, ja, ja samuti Läti vabadussõja mälestusmedal. Jah, ka see on originaal ja antud välja eestlasele sõjaliste teenete eest, nagu te näete, allkirjad generalis ja pulku jäädis. Noh ise, nii see nii see läti keeles jah, tõesti kõlab, kuidas need kõik on üle elanud, rasked ajad, et see on siiski meie päevini säilinud. Ausalt öeldes ei ole ime, see on pigem eestlaste alalhoidlikkus oma kultuuri suhtes ja eelkõige tuleb meil siin täna ta tõenäoliselt juba maamullas olevaid Eesti Rahva muuseumitöötajaid, kes oma fondid sõja koledustele vaatamata suutsid säilitada. Teisest küljest on, on nagu olukord selline, et need auhinnad ja karikad, et nad ei ole enam säilinud sellisel kujul, nagu nad üle anti, sest inimene, kelle kodus nad olid, ta kartis. Ta lihvis sealt pealt maha, selle teksti eemaldas juures olevat või küljes olevad elemendid ja lapid täpselt nii, täpselt nii. Ja seetõttu on palju karikaid, millel on peal lihvimisjäljed, on teada, et nad on küll auhinnad, tõenäoliselt sõjaväe või laskevõistlustega seotud kuid me ei tea, mis on nende sisu on paljude inimestega juttu olnud ja on küsitud kahtlevalt. Kas kas tohib tuua? Küsitakse luba, kas tohib tuua, see tähendab inimestel on ikkagi veel mitte hirm vaid neil on alalhoidlikkus seal nagu midagi püha, mis on minna tollest Vabariigist pärit ja, ja, ja nagu tahaksid olla kindlad, et see, et see satub mitte mitte ümber valamisele mitte metalliks mitte paberi purustajas, vaid et see jõuab kuhugile. Nad ei, nad ei oota selle eest kommuuni kummardamist nad ei oota selle eest rahapakki ega seda, et nende nimi kuskile seinale maalitakse, vaid, vaid nad püüavad võib-olla iseeneselegi teavitamata säilitada seda, mis oli esivanematele. Küllaltki tähtis, piisavalt tähtis selleks, et alal hoida. Kui on tuua, kuhu siis tuua ja kuhu teatada, võib-olla võib-olla natuke parandaks, et et mitte tuua vaid vaid kuhu panna tallele ütleksime siis niimoodi. Asume Tartus Riia 12 hoones vanas ajaloolises hoones. Mida tuntud siin erinevate nimede kaitseliidu maja, Eesti põllumajandusülikoolimaja, sõjakoolihoone, taas kaitseliidu maja kõigi nende nimede all, paikneme esimesel korrusel. Meie juurde pääseb üsna lihtsalt. Meie valvelauas suunatakse teid siia ja teine võimalus on helistada. Meie telefoninumber on 31 41 61 ja number 31 41 61, Tartu suunanumber kaugemalt helistades null seitse. Ja teretulnud on ka need inimesed, kellel ei ole esivanematelt midagi maha jäänud või iseenda raskest teekonnast midagi maha jäänud. Küll aga mäletavad Viimsi Mõis kunagi kindral Laidoneri suvekodu, nüüd kindral Laidoneri muuseum. Mõisa õuel tooni andmas maa ja mereväevormid, meeleolu loomas, piirivalve orkester, vestlejad eel suveõhtus. Külalised on seekord saabunud nõnda sõnastatud kutse peale. Krahv kalail, Suurbritannia balti nõukogu patroon ja suursaadik Trivimi Velliste kindral Laidoneri seltsi aseesimees paluvateid osaleda vastuvõtul, mis on korraldatud admiral Sören jaks leither Suurbritannia esimese merelordi 1995 98. Pritsi impeeriumi sõjamuuseumi nõukogu esimehe auks. Ei juhtu iga päev, et Eesti mereväe auvahtkond rivistub tervitama Suurbritannia esimest merele orsi. Ei juhtu iga päev, et kuuleme Albioni krahvi pidamas kõnet eesti keeles ja kui üks britt on võtnud vaevaks ära õppida eesti keelt siis keskendugem mõneks minutiks, et jälgida tema kõnet tähelepanuga, mida see väärib. Krahh Carlail. Haigi Hanulikumad, mamma Esseerini. Okei, kõigi nii lendi sõelalisus oleks garanteeri tuur ja staap jõustus. Kolmandaks pidas krahv kalail väga tähtsaks kindral Laidoneri põrmu kodumaaletoomist, nimetades teda suurimaks eesti väejuhiks. Pärast Lembitut. Admiral, söör, Jaksleida, eestlased võiksid võtta vaimustuse inglased kergendustundega vastu teate, et admiral ei kavatse jätkata eesti keeles. Inglise huumor. Kõrge külalise tõeline sõnum seisnes siiski selles, et üle anda Laidoneri muuseumile väärtuslikke kingitusi. Need on seotud Eesti vabadussõjaga. Nii koopia admiral söör Volter Henri kauani päevaraamatust ja tema Telegrami vahetusest, kindral Laidoneri ka kui kaks portreed Admeralid, Krahu Taviteetsee ja säärast Sidney Robert Frimat. Meenutame. Vabadussõja ajal kinkisid inglased kaks sõjalaeva, kaks miiniristlejat, mis Eesti mereväes said nimeks lennuk ja Vambola. See ja Soome lahte valitsenud Briti eskaader otsustas olulisel määral vabadussõja tulemuse. Välisõigusabi advokaadibüroo on sõjas kannatanud meestele ja lahinguväljal ülejäänud meeste elukaaslastele leskedele olnud pikemat aega. Heaks nõuandjaks. Seadusandlusega uueneb ja seepärast tuleks küsida aeg-ajalt, kuidas on olukord, kas läänerindel muutuseta? Jah, tõepoolest, me oleme pensionitaotlustega Saksamaalt tegelenud juba üle 10 aasta. Ja üht-teist nagu elus ikka muuta paraneb ja liigub. Mis puudutab need pensionite taotlemist sõjaohvritele Saksamaalt peetakse silmas eelkõige sõjas oma tervise kaotanud mehi. Kui tervisekaotus on vähemalt 25 protsenti või ka siis vangi langenud ja vangilaagris tervise kaotanud mehed või siis nende lesed, kui nende mehed langesid sõjas või surid haavadesse vigastustesse sõjast või vangilaagrist selles osas nüüd Saksamaal mõnevõrra on pensionisummad aeg-ajalt tõusnud, tegelikult elukallidus on olnud kiirem kui pensionitõus. Muus osas seadusandlus väga oluliselt muutunud ei ole küll ja arenenud kohtupraktika ja praktika nende asjadega lahendamisel. Kui esimestel aastatel 91. teisel aastal suhtuti esitatud dokumentide küllaltki liberaalselt ja nõuded ei olnud väga karmid siis edasi, mida aeg edasi, seda keerulisemaks tegelikult nende asjade lahendamine on läinud ja seda nõudlikumaks on pensioniamet Saksamaal muutunud nendes asjades. Nii et kergemaks need asjad läinud kahjuks ei ole. Mis küll on meid aidanud, on see arhiivid on läinud rohkem lahti nii Eestis kui ka mujal on leidunud uusi fonde, uusi materjale, kirjandust, nimekirjasid, mis aga tihti aitab neid asju lahendada ja tõendada. Sõda lahutas palju perekondi mehed, naistest, isad, lastest võib tekkida ka varalisi vahekordi. Oletagem, et kedagi ootab välismaal pärandus. Kas ka neid küsimusi on teie advokaadibüroo valmis lahendama? Asjade tõttu õieti meie nende pensionäridega olemegi hakanud tegelema. Meie büroo põhitööks ongi sugupuuuuringud pärimisasjades ehk siis pärijate otsimine välismaa parandustele, kui siit Eestist ära läinud inimene sureb, seal ei ole teada seal kohapeal, kes siis lähimad sugulased on. Tihti on olnud ka needsamad sõjamehed, käisid koos rindega on läinud ja, ja siis nüüd seal kaovad ning nendes asjades me otsimegi sugulasi ja kuna ka see on arhiivitöö arhiiviuuringud, siis mõnes mõttes on see väga sarnane ka nende asjadega, kus me taotleme inimestele pensionit. Ja siinkohal oleks õige hetk öelda välisõigusabi advokaadibüroo telefoninumber. Meie telefon on null kuus 44 44 11 kordan null kuus 44 44 11. Tallinnast, valides kuus, 44 44 11.