Meie saatekene läheb aga edasi ja edasi ja külaline on stuudios. Tere külaline Hiiumaalt, Helle-Mare kõmmus, tantsujuht. Tere. No midagi pole teha, Meie oleme kajaga Tallinna inimesed. Raadio asub Tallinnas, mistõttu kui inimene ei ole Tallinnas, siis talle öeldakse see koht juurde, kust tema tuleb, ehk siis teda kuidagi lahterdatakse, mitte tallinlaseks, mis sinu puhul on päris tavaline, sest Hiiumaal Sa elad ja teades natukene rahvatantsumaailmas toimuvast, kui midagi paika pannakse, siis arvestatakse ikka, et kuidas Helle-Mare kõmmus Hiiumaalt tuleb ja kuidas ta tulema saab. Kas sind ennast aeg-ajalt segab ka, et sind kuidagi selliseks mitte tallinlaseks määratletakse ja sealt tulenevalt vaadatakse, kui, kui vähe kummalist inimest Ei, see ei sega, ma arvan, et see on inimeses endas kinni, kuidas temasse suhtuda või kuidas tema teistesse suhtub. Pigem olen ma kogenud, et teatud vanuses minu lapsed tundsid natukene. Kuidas ma nüüd ütlen ennast ebamugavalt, kui nad ruumi astusid ja alati öeldi? Oi, näe, hiidlased on ka kohal. Ehk pöörati erilist tähelepanu, sest nende meelest oli ka nii, et ega see Hiiumaal elamine midagi erilist ei ole, see on ju täiesti tavaline koht elamiseks. Kas teie seal, Hiiumaal, meisse kui tallinlastest ka umbes samamoodi suhtute, et oi, näed, Tallinnast tulid? Seda vist küll enam ei ole, et me oleme Tallinnast ja me maksame, see on pigem selline naljavaldkonda jääv asi, et ma isiklikult küll ei usu, et mingit erilist suhtumist on. Aasta lõpp ja siis võetakse kokku need päevad, mis selles aastas on olnud. Sul on vist hästi läinud, see aasta võib nii öelda. Minu jaoks on väga huvitav aasta olnud ja seda just selles mõttes, et ma olen terve selle aasta kaevunud sügavuti, eriti Hiiumaapärandisse, rahvatantsu ja rahvamuusika vallas. Mis sa leidnud oled? Ma olen leidnud palju toredaid laule. Ma olen leidnud ka palju üsna välja öeldamatuid laule, see tähendab, et nad on küllaltki otse suuga kõneldud ja küllaltki otsega kirja pandud. Ropud jah, ropud laulud ja mõnikord on olnud nii, et kui ma neid tekste olen teatri- ja muusikamuuseumis lugenud, siis ma arvan, et mul on Kerge punapõskede ees olnud ja ma olen pidanud kätega natuke tuult tegema, sest asi on üsna räige olnud. Aga samas ju ka huvitav ja tore. Väga huvitav, minu jaoks on just põnev olnud see, et on üles tähendatud ka neid tekste sest muidu me arvamegi, et kõik oli imeilus, romantiline või natukene siis ka traagiline, kui kõneldakse või lauldakse, mõni kurb lugu, aga tegelik elu oli üsna selline. Meie tänase päeva kohta me ütleme küll täna ütleme seda, et see on ropp. Tol ajal oli see täiesti siiras otseütlemine. Meie pärandit, nii meil siin, Tallinnas kui teil seal Hiiumaal on ju uuritud noh vist võib öelda juba 100 aastat alates Jakob Hurda st kas siis tõesti ei olegi kõik veel välja ja ära uuritud? Mina arvan nii, et tegelikult seda pärandit tekib ju täna veel juurde aga me tänases päevas ei oska alati hinnata, kas see, mis praegu käibel on või millest lauldakse või räägitakse, kas see saab pärandiks, selleks peab tal olema natukene rohkem sellist kultuurikihti siis võime öelda, et ta on pärand, aga mis minu jaoks on olnud huvitav, ma ei ole lihtsalt ennem kohanud neid materjale, mis on kuskile muuseumi vara salvedesse pistetud ja minu eesmärk ongi olnud need, et välja tuua hiidlastele tuttavaks, teha, et nad teaksid, mis neil on olnud. Kuidas neid laule ja seda materjali, mis te olete leidnud, saab tänapäeval kasutada näiteks mõne ansambli repertuaari, anda selliseid humoorikaid, laule või meremeeste laule, see tähendab, et on õnn, kui viis ja sõnad on mõlemad üles tähendatud. Paraku on näha, et 19. sajandil käidi tihti korjamas küll rahvaluulet, see tähendab, et tulid laulusõnad ilma viisita. Tore, kui hiljem on keegi teinud viisi korje ja ma saan nüüd neid sõnu ja viise hiljem kokku viia. Suur õnn, kui viisid ja sõnad on ühes, siis ma saan kindlalt need kas ise ette laulda või paluda kellelgi ette laulda. Nii et me saame nad käibesse võtta ja minu jaoks väga oluline, kuna olen ise tantsuõpetaja, siis mida rohkem ma saan endale lauluviise, mida tantsijale laulda, seda parem. Sest ei iial teada, millal sul pill ei mängi või pillimeest ei ole ja siis pead ikka oma hääle ja oma lauluga hakkama saama. Nende inimeste jaoks, kes ei tea, missuguseid rühmide Hiiumaal õpetate lugege üles. Palun. Mul ei ole palju. Mul on kaks täiskasvanute rühma segarühm, taidelaid ja naisrühm, kohvilähkrid. Ka üheskoos, me moodustame veel sellise toreda seltskonna nagu folkloori Taage ja vot sellesama folkloorirühmaga menüüd proovimegi läbi kõikvõimalikke ringmänge laule, tantse, mis aga leida selle mäe läbi katsetame ja millel on siis jumet. Või mis tantsijale ikka jala sisse kohe jookseb, siis see jääb ka käibesse. Kõike seda vana kraami ju korjatakse inimestelt üles. Kas Hiiumaal on nüüd kõik memmed ja taadid läbi käidud ja nende teabe kokku kogutud või, või on kuskil metsa sees veel keegi, kelleni ei ole ükski kurge jõudnud? Ma usun kindlasti, et tegelikult nagu ma ütlesin, meil ju tänases päevas ka sünnib veel seda pärandit, millel pärandi märk hiljem juurde tuleb. Seepärast olen ma kindel, et on neid, keda pole keegi kunagi küsitlenud, kellel on tegelikult nii palju meile öelda ja keda ka mina ei oska ju üles leida. Alles hiljuti kuulsin. Kärdla eakate kokkusaamisel oli üks vanem härra laulnud ette pika lugulaulu kohe põnevus haripunktis, mis see on? Mina ei ole veel selle härraga kokku saanud, sest minule kõneleja ei suutnud meenutada tema nime. Aga küllap ma ta üles leian, sest Kärdla ei ole nii suur, et teda poleks võimalik sealt leida. Nii et lootust on veel. Sina oled elupõline hiidlane ju olnud, välja arvatud need aastad, kui sa Tallinnas õppisid ja mingil hetkel vist igal inimesel tuleb kätte see periood, kui tundub, et kõik, mis on mujal, on kuidagi huvitavam ja põnevam ja ägedam. Et on sul ka selline aeg olnud ja kui on olnud, siis kasvõi mitte kas vaid millal see üle läks? Ma arvan, et põnev oli siis, kui tudengiaeg sai just parasjagu otsa ja ma Hiiumaale tagasi läksin. Aga siin tudengina tantsima hakates, vaat kui see tants jäi siia Tallinnasse maha või see tantsurühm või seltskond, kellega me tantsisime, siis see tundus mulle ikkagi selline, mis mind aeg-ajalt Hiiumaalt välja tõi. Aga kui mul sündisid lapsed, siis sai see maailm nii rikkaks, nii põnevaks, et enam ei olnud väljastpoolt küll midagi vaadata. Kuidas kulgeb rahvatantsija elu sellel aastal, kui ei ole suurt rahvatantsupidu? Tantsija nokitseb vaikselt ja teeb omi asju, see tähendab, ta saab natukene keskenduda oma tegemistele ehk vaadatagi seda folkloori poolt, et uurida natukene, kust me oleme tulnud pakkuda selliseid esinemisi, kus seltskond, kes on vaatama tulnud, on ühtlasi ka tantsurühma liige sel hetkel see tähendab, et nad saavad koos meiega proovida läbi põnevaid ringmänge või tantse. Nii et ega tal igav ei ole. See, kui öeldakse, et noh, pidu ei ole ja mis me siin ikka koos käime, ma arvan, et tuleb ise endale ikkagi need eesmärgid püstitada või oma elu põnevaks teha ja siis ei saa küll olla seda, et tantsupidu ei ole, meil pole millestki tantsida või koos käia. Sina oled väga pikki aastaid olnud tantsupeoprogrammiga seotud, sa oled olnud seal erinevate tantsurühmade liigijuht ja kas mingil hetkel ära hakkab tüütama, et tahakski seal Hiiumaal ainult nokitseda oma kohvilehtritega ja niisukust mandri vahel tõmblemist enam ei tahakski. Praegu veel ei ole tulnud seda, kuigi tuleb tunnistada, et iga aastaga saab huvitavamaks nokitsemine just nimelt see materjali uurimine, siis see võtab aega. See, kui ma toon välja mõne huvitava põneva teema muuseumist, siis see tähendab, et pärast ma pean selle ju läbi töötama, mul peab olema aega temaga olla, ta peab mulle saama sõbraks ja siis ma saan allestada hakata välja andma. Ma ei saa anda välja toorest materjali või lihtsalt, et võtke ja, ja vaadake, see on ikkagi käibe läbi minu nüüd tahaks seda aega küll rohkem. Aga pidude tegemine, kõik need tantsupeod on olnud väga oma nägu ja oma tegu, iga peoga luuakse uus maailm, see tähendab, et, et kõik uued reeglid, uued lähenemised ja need on põnevad, kas nad mulle alati meeldivad? See on nüüd iseküsimus, aga ma olen selles mõttes meeskonnamängija, et kui ma olen andnud sõna, et ma selles meeskonnas olen, siis ma proovin teha ikkagi nii, et, et ma ütlen välja, kui ei meeldi ja me saame need asjad paika, nii et mul on endal ka seal hea olla. Päris konflikti pole nagu selles mõttes läinud. Aga keerulisi momente. Ta on nende aastate jooksul ette tulnud, kuid nagu ajalugu teab, siis meeldejäävad ju tegelikult ikkagi põnevad. Meeldivad emotsionaalsed hetked. Mis on kõige toredam kellegi teise loodud koreograafiaga rahvatants suurel tantsupeol, mida teile endale ka meeldib tantsida? See on nüüd küll huvitav küsimus, kohe paneb mõtlema. Väga ilusad on olnud pigem rahvatantsude või folkloor, sete tantsude seaded, kui need on toodud väljakule suurde mustrisse ja kui see muster on puhas, siiras, see on minu meelest hinge küll kinni võtnud, et kui sa näed, et nii lihtsast liikumisest saab teha niivõrd võrratu suure loo. Näiteks Targa rehealune on minu meelest küll üks, mida ma olen ka ise ootamatult endale Soome-Eesti peol, 2000 sättisin seda lugu väljakule. Ma ei olnud alati rahul sellega, kuidas tantsija seda tantsis, sest minu meelest nad ei jõua ikkagi alati selle mõtte teni välja. Vaat see töö oli päris suur, sest tantsija vaatab, et no mis see on. Iidim timaadam ta natuke sinna, natuke tänna, mis seal tantsida on. Aga tegelikult see põhineb ju labajalavalsisammul. Kuidas sa seda teed, mida sa tunned sel hetkel? Vaat see on oluline ja väljakul mustrisse jooksis ta küll suurepäraselt, vat sealt ma sain ise üllatuse, nagu selles mõttes küll, et tõenäolised tantsija pani sel hetkel sellesse numbrisse ikka hästi palju ja teda on ju ka eelnevalt lavastatud, seda targa rehealus ja ma usun, et teda lavastatakse ka hiljem veel. See on materjal, mis annab painutada, aga kui lihtne tants tegelikult või selles mõttes, kui vähe on sinna sisse pandud selliseid keerukat koreograafiat. Aga lihtsuses peitub tegelikult ju võlujõud. Sa said sel aastal ühe preemia, mis tegi aasta veel eriti heaks aseid, Ullo Toomi preemia stipendium, igal juhul tunnustuse, millel nimi väga auväärne. See oli väga kummastav tunne, kui mulle teatati, et selline preemia või stipendium on määratud. Aga ma olin natukene ka õnnelik, ma ei olnud kunagi Ullo Toomiga silmast silma kohtunud, aga ma olen kindel, et ta istus seal staadionil tribüünil aujuhina, kui mina veel väljakul siblisin, tantsijana, see tähendab, et me oleme ikkagi ühes aegruumis olnud, aga minu jaoks on palju põnevam olnud see teekond Toomiga Hiiumaal, sest siiamaani kuni selle aasta novembrikuuni teadsin ma, et, et Ullo Toomi on üks väheseid või ainuke, kes on üles tähendanud Hiiumaa tantsu, koostanud nende kohta kirjeldused ja pannud need ka raamatusse. See tähendab Te ei ole leida olnud trükis rohkem nagu hiiu tantsukirjeldusi kui Hiiupolka patsi Justi ja Hiiu valts. Ja need on Ullo Toomi poolt ära kirjeldatud just, aga kuna Hiiumaal vanades ajalehtedes on kirjas olnud väike selline ärritav sõnum, et see hiiu valss, mida härra toominit lavale on pannud ja see Hiiuvalss, mis Hiiumaal tantsitud, need on täiesti erinevad, see ei ole üldse see tants. Ja vot see on olnud minu selline kaaslane läbi aegade. Mind on huvitanud, mida Ullo Toomi siis tegelikult Hiiumaal nägi ja see tähendab, et me oleme nagu Ullo Toomiga nüüd käinud koos, nii palju kui aga materjali kuskilt kätte saada on olnud, olen ma püüdnud sinna kardina taha vaadata ja Barakut, selle aasta novembrini pidin ma tunnistama, et Ullo Toomi on ainuke, kes on üles tähendanud nii põhjalikult hiiutantsu. Aga novembris oli Ullo Toomile pühendatud konverents. Ja see muutis maailma selles mõttes, et seal ma kohtasin ühte rahvatantsuraamatut, mis on välja antud 1952 ja hoopis Stockholmis. Sinna oli siis koondatud rahvatantse nii Anna Raudkats-i poolt Saveldatuna kui Ullo Toomi pooltki ära märgituna. Aga sinna raamatusse oli koondatud ka tantse, mida raamatu koostaja Seren oli Ernst Idla mahitusel käinud Hiiumaal otsimas korjamas. Ja nüüd oli minu lootus, et äkki ma sealt leian selle ürgkübeme või mingisuguse ainese, millest Ullo Toomi on lähtunud. Ja ma ei pidanud pettuma, selles raamatus on tõesti mis seal oli vist kolm hiiuvalsi varianti, üks polka variant ja oli veel ka krossa mehe variant. Ja need on need kirja pandud nii, nagu inimene mäletab. Eriti väärtuslikuks tegi kirjeldused see, et sinna oli ka juurde lisatud tolleaegsete ette näitajate kommentaare. Noh, seda tuleb teha vähe kiiremini kui muidu või või seda tantsiti ka nii või naa. Ja kui ma nüüd neid kirjeldusi loen, siis ma pean tunnistama, et ega ühelgi korjajaid, kellel on tantsunäidatud, Tal ei ole lihtne olnud, need kirjeldused on ikka nii krutski kirjeldused, et sealt nüüd moodi ta välja üks tants, mis sobib jalga ka mandriinimesele. See on tegemine. Aga ma olen õnnelik, see aasta on olnud selles mõttes super, et et minu jaoks on hiiutants, see teadmine hiiutantsust laienenud mitme sellise üsna, ma arvan, et üsna originaalse tantsuga Aga igal juhul aitäh sulle, Helle-Mare kõmmus, et tulid Hiiumaalt siia Tallinnasse rääkima, mida arvavad maailma asjadest.