Nüüd oleme tulnud Me kajaga külla ja meil on mõlemal ütlemata hea meel, et maestro Valter Ojakäär on avanud meile oma koduukse ja nõus meiega natukene siin jõulueelsel ajal juttu rääkima. Tere kaunist päeva, Valter Ojakäär, tere, tere. Küsiks kõigepealt ühte jõulumälestust väga pikast teest. No üks jõulumälestus oli õieti niisugune omamoodi niisugune seik, Cruz rikas, see oli vist, kui ma ei eksi, viimane jõulupüha, mida Eesti Vabariigis pühitsesime ja sel ajal minu vend oli läinud pärast Tallinna ühistegevus kooli lõpetamist maale Koonga valda lõppele, ühte ETK Aru kauplusse müüjaks, aga ta tahtis muidugi jõuluõhtuks koju tulla ja oli kokku lepitud, seal oli telefon ka majas ja oli kokku lepitud, et me ootame teda ja tema ei tule, ei tule, ei tule. Ja siis isal ei jäänud muud nõu üle, kui isa töötas Pärnu majandusühisuse ja läks sinna töö juurde. Ja sel ajal olid ka hobusemehed majandusühisus, mitte ainult autod, väga palju kaupasid veetiga hobustega laiali, suured hobused ja võttis sealt hobuse. Ja siis hakkasime vennale vastu sõitma 40 kilomeetrit Pärnust eemal, asukse lõppe, kus ta töötas. Ma mäletan, kui me sõitsime siis Audru Audrus on kirik ja kellad, leidja inimesed sõitsid kirikusse ja sõitsime siis ja pool maad sõitsime ära ja siis läksime. No üks tuttav koht oli, kus isa sai helistada ja öeldi jah, et vend on hakanud jalgsi tulema. Ja juhtus niimoodi, et. Ta tuli pimedas kuidagi meist mööda või igal juhul kui me tagasi koju jõudsime, oli temaga kodus külm, oli kõrvad ära võtnud. Ema määris searasvaga kõrvu. Aga sellest hoolimata oli väga pidulik jõuluõhtu ja, ja vot see on mulle meelde jäänud absoluutselt, mitte jõulupühadega kuidagi armooniseeru elamus, kus kadunud poega otsima. Ei leidnud see, et me tulime teile külla, noh, mõnes mõttes on see iga, ma arvan, raadios pikemat aega töötanud ajakirjaniku. Ma ei saa öelda, et unistus, aga aga jutt teie kodust, teie pirita majaste teie plaadikogust on, ma arvan, jõudnud iga raadios töötanud inimese kõrvu. Aga Meie lõpp hea, kõik hea programmis on sel aastal ka üks muusikamäng. Muusikamäng on seotud just nimelt Valter Ojakääru ka ja tema viimase raamatuga, mis on ilmavalgust näinud. Jah, Panther, teil on nii hea mälu, et vähe sellest, et te mäletate seda, mis teie lapsepõlves ja nooruspõlves juhtuste mäletate ka seda, kuidas Eesti kõige lemmikumad laulud perekonnapidudel kõige rohkem lauldud laulud on kinud ja on sündinud, et te olete need natuke rohkem kui 100 laulu sündimise lood pannud raamatusse, kuidas te neid kõiki mäletate? Mäletan kõigepealt nii, et kui mul oleks laulu häält ilusat, siis ma võiks nad kõik ette laulda ja väga paljudel ma tean ka peast isegi tekste, näiteks koolikooriga laulsime kaunistage Eesti kojad kolme koduvärviga, mille alla Eesti pojad ühiselt võiks koonduda, ühine neile, olgu püüa arvuga ja nii edasi, ma ei taha kuulajalt väsitada, aga ma tean tervet seda laulu peast. Ja muidugi niisuguseid laule, möldri mats ja kott hakkas nurgas liikuma ja voodi poole kiikuma. Niisugune noh, võib öelda, et Eesti esimene sekslaul kuidas talu sulane ühismõisahärra kotiga möldri tütre magamistuppa, mis siis juhtus. Ja point oli selles, et ei mõisahärra taha maa kui tublit talupoissi ei saa. Tänu sellele, et meil juhtus kodus olema vana vändaga grammofon ja back plaate. Sel ajal movie laule laulis põhiliselt Aleksander Arder, ooperilaulja neid. Aga need laulude tekkimise lood, kuidas teil need kõik meeles ja teada on? Eks nad on ükshaaval niimoodi välja sõelutud, kui juba on laul ja kujun juba tekst ja viis olemas siis hirmus palju andmeid siiski on kogunenud ju niimoodi, näiteks võtame nüüd vanad Karl August Hermanni laulud, no nendest on kõigist ju Hermanni kas siis tema enda päevikutes või siis temast kirjutatud raamatutes juttu olnud ja peaaegu iga laulu kohta. Kui hakata uurima, siis ikka midagi leiad, aga mõned näiteks kaks maru populaarset laulu, mis tulid Sun poriorkestri kaudu välja postipoiss ja Mulgimaale. Nendega oli niimoodi, et tükk aega ma isegi mängisin poriorkestris kaheksa kuud tema kõrval ja ühte neist lauludest isegi mängisime ka noodist ja mul oli selle laulu inglisekeelne pealkiri meeles vee, Artaff maid, safinde vest. See oli niisugune läänelaulude paroodia ja inglaste tehtud. Ja kui ma hakkasin seda uurima, lõpuks sain kätega mõlema laulu tolleaegse klaverinoodikaane, kus oli veel see pilt sellest Metsiku Läänemeestest, kes siile kõvad kutid on seal ja kellest seal laulus juttu on. Mul oli see väga meeldiv üllatus, et absoluutselt kõik, mis on võimalik nende laulude kohta teada, on tänapäeval internetis ja, ja see on ka üks, üks väga suur abinõu. Abimees, kes tuleb appi, kui midagi küsimuse alla jääb, vastamata jääb tavaliselt ikka leidnud. Hiljuti üks tuttav ajas taga poridoste Marsi saamislugu. No see väike näide lihtsalt, et kui palju võib ka olla eksirännakuid? Ühest väliseesti laulikust leidsin selle autoriks ühe Rootsi nime meile täiesti tundmatu nine ja hakkasin kontrollima internetist ja leidsin, et see on täiesti vale. Tegelikult üks saksa päritoluga viiuldaja on kirjutanud selle porilises Timorsi ja sellest tuli siis, vabadussõja ajal jõudis laul Eestisse tõenäoliselt nende Soome vabatahtlikega, kes tulid eestlastele appi vabadussõja ajal. Ja vot igal laulul on väike pisike, seal raamatus muide porilistamars ei ole. Aga oleks võinud ka olla, sest see oli ka Eestis väga populaarne ja ja ma isegi mäletan, et Pärnu gümnaasiumis Peeter Laja oli meil laulmisõpetaja, pani meid kooriga laulma porisemarssi laulsime eestikeelse tekstiga ja ta õpetas meile isegi soomekeelse tekstiga, oi maa, me soomi sünnin maa hümni õpetas meile ka soomekeelse tekstiga ära, nii et tol ajal oli siiski ma ei tea, mida seal laulmistundides praegu tehakse. Eks seal neil on ka oma repertuaar ja see kogu aeg uueneb ja muutub ja vaevalt neid keegi enam neid vanu asju meelde tuletab, aga tol ajal oli päris huvitav oli. Eriti see, kui noh, meil oli poiste kool, seal oli täitsa korralik meeskoor, mina laulsin, mitte passi, aga baritoni. Kuidas teie raamatus kirjutate, kas te kirjutate käsitsi käsikirja või te kirjutate arvutisse? Raamatuid, mul on vist ilmunud kümmekond, esimesed olid džässmuusikast popmuusikast kaks väljaannet. Need olid juba hallil nõukogude ajal ja siis 2000.-st aastast peale hakkas tulema seeria raamatuid Eesti levimuusika ajaloost. Kui ma ei eksi, esimese kirjutasin ma veel kirjutasmasinaga esimese köite. Aga see oli muidugi, kui praegu mõelda, et ma olen üle läinud arvuti peale. See on muidugi õudne töö masinaga kirjutada, kuigi sisuliselt see on enam-vähem sama. Aga nii palju, kui ma praegu vigu teen arvutis ja momentaalselt need parandada saan siis omal ajal oli see ju täitsa traagika, kui seal oli valesti, siis hakkasin, toppisin valge ribakene vahele ja taolise täht uuesti ja jumal, see oli nii suur tükk. No teksti redigeerimine ja ümberpaigutamine ja see kõik on. Kui mul on midagi keerulist vaja arvutiga teha, siis ma kutsun ülakorruselt jaagu tütre, kes orienteerub arvutis 10 korda paremini kui mina. Ja ta leiab mulle kadunud failid, kusjuures kui mul midagi kaotsi läheb. Aga minul endal ta põhiliselt on kirjutusmasina eest tööriist. Ja nüüd kõige tähtsam küsimus Valter Ojakäär, mis on teie lemmiklaul? Vaat selle küsimus. Me peame võlgu jääma, sellepärast et kui mina hakkasin nende lööklaulude vastu huvi tundma. Meil oli kodus väga hea raadio ja kuulasin päevad ja ööd läbi kogu aeg raadiot ja kirjutasin ingliskeelseid tekste üles. Sel ajal oli niimoodi, et kui üks lugu oli populaarne, siis sa võisid iga päev teda kuulata ja ma söön iga päev paar rida juurde kirjutada. Kuni mul oli nagu omal ajal olid nad kladed, niisugune paks, see oli mul inglisekeelseid tekste täis. Ja siis ma mäletan, kaks noorikud, kes õppisid Tartu Ülikoolis inglise keelt, laenasid minu käest ja muidugi ei toonud enam kunagi tagasi. Praegu oleks väga huvitav olnud vaadata, kui palju ma tegin vigu ja näiteks üks pala, mis mulle hirmsasti meeldis oli, pidin pigi tariinid ideeni. Ja mul oli väga hea Silveti sõnastik. Isa kinkis mulle selle nähes minu huvi inglise keele vastu. Ja ei ole seda sõnasel sees, tähendab, mina arvasin kõrva järgi, tsi kirjutas vigin rebi kinni alati algusest ja väga palju tõlgiti meelsega niimoodi, kuni lõpuks saime teada see pigiinoniks. Tantsuvorm. Te Guine. Jah vot niisuguseid asju tuli tihtipeale ette, aga see kõik treenis, nii et ma võin öelda seda, et kui ma keskkooli lõpetasin, ma valdasin inglise keelt päris hästi, vastupidi saksa keelega, mida ma õppisin ka viis aastat, aga kuidagi huvi selle vastu ei olnud ja saksa keel tuli suhu alles siis, kui ma sattusin sõjaväkke. Vaat lemmiklaulud on niimoodi, et ma juba pool küsimust vastane ära, neid oli nii palju, et sealt on lootusetu midagi leida. No vahel mul mõni lugu hakkab kummitama ja üks, mis mind tihtipeale kummitab, mis mulle väga meeldib, aga mul on raske öelda, et ta lemmiklaul sellepärast teisi on samaväärseid, aga see on see aeg ei peatu. Mida laulab Ivo Linna. Aeg ei peatu. See on nii seatud, et. Aeg ei peatu ja aina edasi. Ja, ja minu arust see on üks laule, mis läheb, tormab edasi ja kisub endaga kaasa. Mul on alati rõõm teda kuulata ja ma nagu isegi kahetsen, et näiteks on mul väljenud selles lemmiklaulude või nendest ma oleks võinud selle sinna sisse panna, aga no neid laule on väga palju, mis tõepoolest üle hulga aja kuuled, jälle hakkab kummitama ja, aga missugune neist on lemmiklaul? Ma olen alati vastanud niimoodi, et küsitakse, et mis on teie lemmikvärv? Ma ei saa öelda, et ma eelistan punast sinisele või rohelist kollasele või kõik on niisugused, eriti siis, kui nad on kokku näiteks kusagil maalis kokku sobitatud, nii et neid on rõõm vaadata. Aga lemmiklaul, lemmikvärv, lemmikraamat näiteks omal ajal ma mäletan, kuma hiigla, palju venna kõrvalt lugesin, vend oli, mul isegi jäi ühte klassi istuma koolitükkide tegemise asemel kogu aeg lugesin raamatuid. Siis mulle meeldis anker Larsen nii tarkade kivi. Ma tahaks kunagi seda raamatut uuesti lugeda. Ta on mul isegi vist riiulis kuskil olemas, et teada saada, mis mind selle raamatu juures köitis. Aga ma olen selle ära unustanud, pealkiri ja autor on meeles. Igal juhul aitäh teile, Valti raja keret. Nõustusite meiega siin aastalõpuajal mõtteid jagama. Ja me väga loodame, et kõik need laulud, mis lemmiklaulude tekkel lugude esimesest köitest välja jäid, et nende kohtade kirjutate sama pealkirja all veel teise köit. No praegu mul on muide kirjastusega järgmise raamatu asi, nagu öeldakse, susiseb sest ma ei saa istuda, käed rüpes. Nii kaua, kui veel nupp nokib ja sõrmed veel liiguvad seal klaviatuuril. Ma küll toksinalt sõrmega, mitte nii kui pianistid. Aga tahaks midagi teha ja, ja see on minu arust kõige parem moodus. See on ka seotud. Eks millest ma praegu räägin, on seotud mälestustega. Ja mis minuvanusel inimesel veel rohkem on pakkuda, kui mälestusi.