Saade lõpp hea, kõik hea, muudkui veereb ja veereb. Jätkub ja jätkub, meil on stuudios uus külaline, Anzori Barkalajal. Tere päevast. Tere. Sinu ametinimetus on Viljandi kultuuriakadeemia direktor jätkuvalt ju, eks ole, Tartu Ülikooli on seal ees nendega nii pikk ja uhke ametinimetus ikka? No põhimõtteliselt küll jah. Aga Me ei räägi praegu sinu ametisse, aga räägime sellest. Kirjutad jätkuvalt ju koolijuhi töö kõrval laulutekste üks plaat on sul tulnud just välja, Liisi Koikson on kaane peal ja tema laulab ka. Ardo Ran Varres, Ayrton muusika, sina oled kirjutanud kõikide lugude tekstid. Küsimus võib-olla natukene imelik, aga on hea meel ka. Noh, tegelikult natukene ikka on, sest erinevalt minu tööst, kus ma palka saan, on siin nagu ässi selged tulemus, hoomatav, kuulatav, enam-vähem lõplik, noh, selles mõttes, et edasine looming jätkub juba kuulajate peades, on ju sellise ameti töö peal alati lõpptulemusi ei näe, et nagu vanapagan kühveldad sinna oma energiat sellesse põhjatusse auku, mis Kaval-Ants valmis seadnud, on. Väga tihti. Noh, et selles mõttes see plaat on, noh, annab mulle umbes samasuguse rõõmu, nii nagu meie tudengid ja õppejõud, kui nad mingi asja valmis saavad ees on juba juba hoomatav. See otsapidi kompenseerib. Et mis hetk see loojale kõige see õndsa man sellise plaadi puhul, kui sa füüsiliselt käes hoida või, või kui mõnda laulu juba kuuled mingisuguse algversiooni pealt või kui on sõnadele pandud punkt arvutis? Minu jaoks on tegelikult kõige paremale jäävad need, kui saab olla teiste tegijatega koos. Ja kui mingi asi sünnib mõnikord isegi niimoodi ülikiiresti ja nagu pealtnäha ja millestki korraga. Vot see tunne on mõnus, niisugune väike niisugune elekter jookseb naha alt läbi. Selle plaadi puhul muidugi me saime koos olla füüsiliselt ühes ruumis, ainult et ühel päeval, aga kuna selline jooksis päris päris hea inimeste vahel, et see tegelikult see protsess meeldib. Selle plaadiga on kaasas väike vihik laulusõnadega. Ja kõik need laulusõnad on omaette võetavad nagu luuletused, ole hea, vali nendest 10-st üks, mis on sulle kõige tähenduslikum ja loe meile ette. Kõigepealt ma pean ütlema seda, et eks nad kõik ole ühel või teisel moel tähenduslikud ja, ja ma ise, kui ma teen või kui ma kutsun esile mingit laulu, sõna nad on kuskil olemas. Ma ei pruugi alati mitte ennast näidata, vaid tegelikult pigem leida sellist, mis on üldinimlik ja mis kõnetab kõiki inimesi. Loomulikult, kui ma ise samas ei kogeks, siis mai suudab teda seda vahendada, aga enamasti on nad ikkagi sellised, mis peaksid kõnetama peaaegu igaühte, kellel vähegi sarnaseid kogemusi olnud. Aga lugejat, Ma niikaua kui sa otsid, ma esitan küsimusi, et kirjutasid sõnade luuletusteks või kõik kirjutasidki üksonile aludeksitest. Põhimõtteliselt mul on saal selliseid maile, luuletaja mul on niisugune haratsuse korras käsitöise surmis laulusõnade tegija sammul nagu üheselt selgeks tehtud sõnasärk. Jah, aga laulusõnad peavadki olema sellised, mis suudavad ka üksi seista. Ja muude kannab siis nagu tiival, et lendu minna. Ma võtangi asju, nii et ma teen, aitan teha laule. Selline lähenemine on mul. Aga siin on kahtepidi olnud, et see on olnud osa tekste, mis on mul triloogia esimeses raamatus lohelausuja seatum tekste võetud. Paar teksti tegin ma muusika peale, üks neist läheb kindlasti siis triloogia kolmandas osas õhu õnnestajasse. Nii see käib, et üks vorm toetab teist. Noh, võib-olla nii raske, nii raske on. Mis seal salata, Me kajaga enne mõtlesime, kas, kas enne kui me sinuga ametlikult rääkima hakkame, hoiatame sind, et meil selline plaan on, aga siis me mõtlesime, et äkki on huvitavam, kui sa otsid niimoodi otse-eetris seda, mida võiks inimestele ette ette lugeda. No ma võin, elu, tuju olnuks see, mis mulle meeldib oma sellises vastandite ühtsuses. Või see ongi see seesama, see, see olekus Diatiivime. Su tuju, su taju, su kuju ei haju subtaheni vahe su pahe, kui rohe. Su tuju, kui raju ei jõuagi koju? Ei tõuse. Ei haju. Ei suju. Ei vaju. Ei lenda, ei lange. Ei habras. Ei kange. Ei tule. Ei lähe. Ei selge. Ei kähe. Ei malda. Ei oota ei. Kiirelt. Ei oota. Su valu, su mure ei talu ei sure. Su valu, su võlu, su ilu, su elu. Su võlu, su valu, su ilu. Su elu on ilu. Su ilu ei palu su võlu, mu valu. Su silmad, mu tajud, su ilmad, mu rajud, su keha, mis teha mu koite mu eha. Su elu, su sära, mu meeletab ära su valu su mure ei palu, ei sure. Su võlu, su valu, su ilu, mu elu. Su ilu, mu elu ei loobu, ei palu. Võib-olla see on selline, mis ennast ka niimoodi puudutab järjest ja järjest järjest ja sinna ei pruugi alati olla tegu ju teise inimesega ka teise olukorraga või sealsamas, et piiri peal ollakse, kus näiteks ütleme novembrikuine jõgi, kus servas hakkab jäätuma, otseb piirikoht, kus ei olegi vesi, ei jää. Pole püsimiseks pole liikumist, see ongi see koht, kus elutaju võib-olla kõige paremini välja tuleb ja ja kus olles tegelikult Ta on kõik võimalused valla kõige hullem olukorraga paremaks lahendamiseks. Kõige huvitavam olukorrad on ka ilmselt kui sa ei tea, kuhu poole hakkab, hakkab minema. Lotman liks kultuuriplahvatus, onju, et kus 1000 võimalust korraga lahti keegi ei tea, millinalist õigendad takkajärele täppisteadusena, siis keegi ütleb, et see oli ainuvõimalik otsus või lahendus. Oled sa selline sõnademeister, kes kui laul on valmis, siis tahab neid sõnu näha täpselt sellisel kujul ja ettekantuna täpselt sellises vormis nagu sina oled neid mõeldud või, või lubab sama sõnu kuidagi tõlgendada, või kui laulja või viisi autor ütleb, et siin peaks midagi muutma, siis, siis nõustub muutma. Tegelikult seal on kaks olulist momenti minu jaoks, kõigepealt nad, nad ei ole minu sõnad. Ma suhtun nendesse Oleditesse niimoodi, et nad mul on aidanud nad siia ilma sündida. Ja pärast seda on nad tegelikult oma tahet või oma olemist, olemise õigust ja ka muutumise õigust omavat olendit minu jaoks nagu oma lastele ka, et mõned vanemad hakkavad elama oma laste kaudu iseennast välja, et, et see on kuritegu tegelikult. Mul ei ole nagu omanditunnet selle selle koha pealt ei tohigi olla. Aga mis puudutab sellist orjatsioonidesse muutustesse, siis folkloristide ma võin öelda, et, et aastatuhandeid on juba olnud nii, et mingi tekst varieerub sõltuvalt olukorrast ka esitajast. Sellega ei ole mitte ju katki ja vastupidi. Kui keskkonda olukord muutub, siis peab ka tekst muutuma, olgu selleks tekstiks siis kas laulusõnad või, või seesama inimene. Siin ei ole mingit probleemi. Mida sa 2012.-st aastast võtad kaasa? Nii veider küsimus. Ma ei oska vastata sellele küsimusele, sest, Hästi konkreetne ja selgete lausetega väljendatud vastus nõuab teatud triviaalsus, umbes nii, et elu läheb edasi ja et kui mingisugune jama näiteks on ju, et elu läheb edasi ja toimeta jäta see mure maha ja aga põhimõtteliselt, no minu jaoks ei ole olemas nagu midagi, mida maha jätta, midagi, mida kaasa võtta, et see eeldaks seda, et minevik, olevik ja tulevik on niukses lahus nagu kummuti, kolmerinevad sahtlit. Minu jaoks on nad kõik üks tervik. Ta on raske raske seletada, aga no aeg tegelikult on teatud kombel illusioon aitamaks meil korrastada mingeid oma oma tegemisi olemise ja ka mina näen pigem ühte tervikut, et, et mitte midagi jätan maha ega võeta kaasa, et kõik on kogu aeg olemas. Ehk siis see, et 31. detsembril, kui aasta muutub esimeseks jaanuariks, tegelikult ju ei muutu mitte midagi. See on nagu kaleidoskoop, et keerame teda natukene ja muster muutub. Aga kaleidoskoop kalades kuidagi samad Kivitsamateeglitsama toru, samad inimesed ikka ümber ja probleemid ilmselt ka samad. Variatsioonidega. Aitäh Anzori Barkalajal, rääkima oma plaadist ja sellest, mida arvad maailma asjadest ka. Mängime siia lõppu ühe loo sellelt plaadilt, kus Liisi Koikson laulab, aga, aga vali sina see lugu välja. Kellelegi ei tee meie seda töö, teravaid laseme sul teha. Olgu ka siis tõepoolest. Et selle loo nimi on nõiduse õpilane ja ta on tõepoolest selle plaadi peal Siin. Kui tulid vaikses ängi Ja keegi silmanurgast ta ennast saadu. Kesa. Piss kadu. Nii olla. Kuri. Kujunev kärsitu. Kui ma Ei ole ka.