Jõgeva mees, ühiskonnategelane Ants Paju tuli kolmapäeva õhtul Põltsamaa kandist Endale ajatud sõpruse pargist Tallinn-Tartu maantee ääres. Oli nüüd tavakohane käit parki liige rajanud, olete või on lähiajal seal pargis sündimas midagi erilist. Ehk seekord oli kindla eesmärgiga, sest juba pühapäeval, 13. juunil, samal kellaajal, kui Europarlamendi valimisjaoskonda uksed sulguvad, avaneb sõpruse pargis rahvusvaheline graniitskulptuurifestival ja seekordne pargis viibimine oligi seotud sellega, kuidas see plats, kus avamine toimub, oleks vastuvõetav, ilusamad ja kaunimad puud. Oma 31 aastases kasujas nähtavate parki tulnud. Mitmest riigist kujureid on tulemas ja kas on teada ka, kes täpsemalt? Allmägi ja Tauno Kangro artalmegi on noor skulptor ja tema proovitööks on Estonia huku kivi. Ja kuidas kujuneb välja kujurite tööstiil, kas näiteks sadu? Loomulikult on võimalik ka kyllevile parkide töötan jälgimas käia, või tahavad kunstnikud tegutseda rahus ja vaikuses. Ma arvan, et eestlased on läbi aegade olnud hea suhe kivisse, ta on aidanud eestlast kindluse müüris kaitsta vaenlase eest ja ta on olnud ka vihatud vaenlane põllumehele mulla sees. Ja skulptor, kui ta on juba kivist killu lahti löönud ja selle tahukluse kaotanud, sellel pikale protsessil, kuni selles täies tuleb. Küllap tahab vista üksinda olla, aga inimesed, kes on huvitatud nägema, kuidas siiski graniit inimese tahtel allub võib seda jälgida. Ja need kaheksa üles eelnevalt üles loetud. Skulptorid kõiki ei tööta. Põltsamaal kaheksast kolm taiest on, kus graniit lõigatakse ja monteeritakse siis kohapeal, siin need valmivad Tallinnas. Aga eriti põnevad on on Arto lapalaisusi vääne möise küünal mis on kõrgusega meeter 80. Ja Ma arvan, et põnevaim ja raskeim on tegelikult Läti skulptori sandis Kondratsi mullid. See on üks enneolematu ideevälgatus, mis on skulptori peast läbi käinud. Me oleme lapsepõlvest mäletamas, kui me oleme puhunud seebivahust mulje ja see ilus mullikimp, mis ei ole sarnane mesilase kärjega erinevates suurustes. Hekti enne põrmustumist on nüüd raidumisel graniiti. Selle mulli eluiga on ju lühem, kui on liblika eluiga. Ja siis hakkadki mõtlema, kui jube täpne oli Kaplinski ütlemaks tunnetuse kohta. Et kui sa tajud jalutu liblika sammude kaja munakivi teel, sisulised elus veel. Ma arvan, et selleks on tõesti vahetevahel vaja tulla, võta aega ja vaadata, kuidas see asi toimub, sest siiralt ise põnevusega ootan, kuna minul niisugune kogemus puudub. Olgugi et mu hing on kivide küljes juba aastaid olnud. Jõgeval joo, kui olite Jõgeva linnapea, sai avad siin kuulus Kivi ja linnavaim sellel nimeks. Kas see suhtumine kividesse oligi see mõte, mis ajendas seda pihkevad organiseerima? Kui meenutada 1902. aastal Aino Kalda päevaraamatusse sündinud sõnu kus ta justkui mõtiskleb inimese igavikulised soovist teada saada, kui palju siis inimese mõtted, inimesest mõeldakse inimeste südamed, uksed peale tema kadumist veel on alles siis inimese suu, nagu igavikuliste materjali jäta, jälgum ajastu oma tegemistest on olnud on ja ilmselt ka jääb. Ja selles pargis, kus ei ole tõesti võib-olla nii rikast tenroloogilist liigirikkust kui on tema ealisel pargil Tartu dendroaias. Võib-olla ei ole temal nii põnevate arhitektuurilist lahendust kui on puhtal stiilsetel prantsuse või ingliseparkidel küll aga temal enneolematu üks mõõde, isikulistatud puud ehk inimeste poolt istutatud mälestuspuud ja nimelised puud. Ja see on see mõõde, mille läbise noor 31 aastane park on väärinud juba riikliku looduskaitse alla võtmist. Kuidas kujuneb välja selle omalaadse festivali lõpp-punkt? Praeguse kavade järgi on festivali lõpetamine 20. augustil. See on üks nendest ettevõtmistest, mis on ka Eesti saamiseks Euroopa Liidu liikmeks. Ja 20. augustil kujun taasiseseisvumise päev, kuid seekord juba uues kvaliteedis ehk Euroopa Liidu liikmena. Siis sellel päeval me lõpetame festivali, avame valmis taiesed ja siis tegelikult on juba põhjust peatuda, mõelda, kuidas ideed on realiseerunud kivis peatuda Tauno Kangrot aia sees tee Olümposele, mis peaks valmis saama küll juba enne Ateena olümpiamänge ja lootusega, et meie sportlased toovad medalilisa ja 63 nime, mis praegu on kavandatud graniiti lüüa saavat Ateenas lisa ja enne kui sportlased Ateenast tagasi jõuavad, on need ka graniiti löödud.