Sellest on õige veidi vähem kui pool sajandit, kui kalendrilehele oli kirjutatud reede, 21. juuni 1940. Varajase kevade järel oli väljas suur suvi, soe ja päikesepaisteline. Rahvas valmistus võidutulesid süütama ja jaanipäeva pidama. Ent just sel päeval keerati eesti rahva elus kõik segamini. Võõra võimu survel lakkas olemast Eesti vabariik. Maksma hakkasid tugevama tahe ja seadused. Tänases saates meenutame seda päeva inimeste abiga, kes kõike veel mäletavad ning võivad olla tunnistajaks mitte ainult ajalookohtu vaid ka tavalise kohtu ees. Ma ei kärbi nende jutust midagi. Kui see saade oleks kirja pandud lugu, siis võiks kasutada isegi joonealust märkust autori kirjaviis muutmata. Sellest siis ka mõningat vastu rääkivused ja ebalemised, sest aju on siiski vaid hall mass, milles mälurakud järjest surevad. Kuid tähtis on selle päevapõhise loomustus ja selle suudavad tunnistajad anda. Olen püüdnud enda jaoks lahti mõtestada stsenaariumi, mille alusel 1940. aasta suve suurlavastus maha mängiti. Selge on, et stsenaarium oli Moskvas koostatud ja selle tõi siia kaasa Stalini volinik Andrei Ždanov kelle tulekust ja visiidist Eesti vabariigi presidendile oli juttu meie eelmises saates. Kuid millal see koostati? Võib arvata, et stsenaarium oli valmis juba 1939. aastal ja oodati vaid head juhust see käiku lasta. See hea juhus tuli augustis 1939 Molotov-Ribbentropi pakti näol, mis Moskvale andis vabad käed Baltikumis. Baasid see oli draamareeglite järgi sõlmituse periood. Etenduse enda kallale võis asuda juunis 1940. Kui kogu maailma tähelepanu oli koondatud Prantsusmaa kapituleerumisele hitlerliku Saksamaa ees. Siis võisid moskva lavastajad kindlalt arvata, et resonantssündmustele Eestis ja kogu Baltikumis on maailma avalikkuses küllaltki tagasihoidlik. Mis ka tõsi, oli. Enne NSV Liidu valitsuse ultimaatumit Eestile. 16. juunil 1940 oli siin olukord võrdlemisi rahulik. Ei mingit revolutsioonilist situatsiooni. Muidugi oli alanud sõda juba oma pitseri vajutanud. Raskusi oli tooraine hankimisel ja toodangu realiseerimisel. Kuid pärast ultimaatumit ja eriti pärast Ždanovi siia saabumist läks hooratas käima järjest kiiremate tuuridega. Lühidalt nägi Ždanovi stsenaarium ette Eesti liitmisel Nõukogude Liiduga mitu etappi, p. Esiteks, ergutada tööliskonnas rahulolematust valitsuse poliitikaga, organiseerides selleks miitinguid ja märgukirju riigivõimudele. Seda tehtigi peamiselt pahempoolsete ametiühingu aktivistide abiga. President Pätsi kantseleiülem Elmar Tambek kirjutab oma memuaarides, et mitmed märgukirjad nõudmistega olid jõudnud ka presidendi lauale. Kuigi tulid erinevatest ettevõtetest olnud need sõna-sõnalt üksteisega sarnased ja kirjutatud ühel ja samal kirjutusmasinal Ühelgi märgukirjal polevat olnud miitingut või koosolekust osavõtjate arvu ka mitte ühtki allkirja. Teiseks suuremat rahvakoosolekud näiteks ülelinnalised, mis nõuaksid valitsuse kiiret lahkumist ja uue moodustamist juba Ždanovi diktaadi järgi. Nii et kõik pidi algama altpoolt. Suuremate rahvakoosolekute mõjusamaks muutmiseks oli tehtud ettevalmistusi. Näiteks oli nõukogude sõjaväe baasidesse toodud ligi 10000 tsiviiltöölist Venemaalt, kes kõik väljaastumistest agaralt osa võtsid. Kordusõppuste sildi all suunati Eestit okupeerinud punaarmee üksuste juurde eestlastest kommuniste Moskvas, Leningradist ja mujalt muude hulgas hilisemad tuusad nagu Nikolai Karo Tamm, Eduard Päll, Arnold Kress, August sipsakas ja teised. Peale selle värvati Petserimaalt Narva tagant ja Peipsi äärest nõndanimetatud Poluvernikuid, kes teatava tasu eest pidid Tallinnas Eesti rahva tahet väljendama. Mitmesugused allikad kinnitavad isegi ümberriietatud punaarmeelaste osavõtudemonstratsioonidest ja miitingutest. Esialgu hoiti oma tõelised kavatsused saladuses. Põhiloosungiks seati Eesti olude demokratiseerimine, kusjuures arvestati, et selle loa külge jäävad paljud. Oli ju päts 1934. aastal kehtestanud autoritaarse režiimi millega oli opositsioonis teatav osa haritlaskonnast, rääkimata pahempoolsete vaadetega inimestest. Nendelt loodeti toetust Moskva käsul ametisse seatud valitsusele. Näinud pigem, et see lootus suures osas täituski. Demokraatia lubadustega peteti ära hulk inimesi, kes endalegi märkamata muutusid bolševistliku režiimi käsilasteks. Ja siis tagasiteed enam ei olnud. Kunagi ma küsisin Hendrik Allikult, miks siis kohe ei tõstatatud nõukogude võimu sisseseadmise nõudmist, mis kirjade järgi Eesti rahva hulgas olnud väga populaarne. Tavastas. Lihtsamad verajana on püstitada Nõukogude korra taastamise loosung. Vabalt valida oma esindajad ja rahvas juba selleks ajaks isegi ühenduks riigikorra kardionaalse muutmise vajaduses tõstaks selle loosungi üles ja mida võiks siis vabalt valitud rahvaesindus ise ise otsustada? Muidugi oli see kõik mäng rahva petmiseks, stsenaariumist me räägime veel edaspidigi. Praegu jõudsime selleni, et pärast koosolekute ja miitingute mahamängimist ettevõtetes tuli kokku kutsuda ülelinnaline töölisaktivistide koosolek. See tuligi kokku 20. juuni õhtul töölisvõimlas Tõnismäel. Partei ajaloolased on rõhutanud selle ettevõtmise revolutsioonilist vaimu ja seal vastu võetud resolutsioon ide kategoorilisust. Täna aga lasen seda koosolekut meenutada mehel, keda seal üldse näha ei tahetud. See on endine politseikordnik Karl helk, kes meie eelmises saates meenutas Ždanovi tulekut. Järgmisel päeval, kui oli veel saatkond saabunud hakati kleepima teadaandeid, et selle 20 juuni õhtul on töölisvõimlasse, on Pärnu maantee 41 sotsiaal, on koosolek. Selle päevakord olin ebaselge, seal nagu ikka oli, valitsusega ei olda rahul ja mingisugust otsest päeva korda ei olnud meile teada antud töölisvõimla neljanda politseijaoskonna piirkonnas. Seal tihti tuli käia, kus ametiühingute grupid seal koosolekul pidasid ja siis oli kinnitatud. Päevakord oli, prefektuur saatis meile ja siis tuli korrata politseinikul seal koosolekul siis jälgida päeva kross peetakse kinni ja seal korratus ei ole. Kuna politseijaoskonnas ei olnud korraldus tulnud, et koosolek võib toimuda, siis üleskutsed koosolekuks, need tõmmati pankadelt maha ja mõned üles panijat peeti kinni, tehti kindlaks, kes nad on ja üsna rahutu õhtupoolikul. Duell anti prefektuurist jaoskonda teada, et koosolek on lubatud. Schweimne kuulus konstaabel Vilparti tööpiirkonda. Konstaabel Vilbart läks sinna siis korra Pedaks. Jaoskonna meeskond oli müra korterisse, sündmuse puhul jaoskonda kokku võetud, olid seal tegevuseta. Õhtu eel öeldi mulle, et helk, sinul tuleb minna ka silla töölisvõimlasse vill pardile abiks valmistati mind eriliselt ette. Tavaliselt iga politseinik andis endaga alati kaasas, kui ta teenistuskohuste täitmisel oli püstolid seal kaliiber seitse, 65, kuid selleks puhuks öeldi mulle, et võtke veel üks tugevama, jõulisin püstol, see oli kaliiber, üheksa samasugune firma FL tugeval jõulisem padrunit, rohkem kassetist. Ja siis veel lisaks gaasipüstol gaasiampullid, juhuks kui hakatakse riigivastaseid ülal pidama, siis koosolek lõpetada. Soovitati. Võtke sinel veel peale, et siis ei paista kahtlane välja, katsin siin oli meil peale ja püstolid jäid ka nii nagu käepäraseks. Läksin töölisvõimla, ta oli aiaga piiratud hoov hoia rahvast, siis seal oli nii nagu ajalehekiosk, niisugune putka sealt ulatati mulle paberilipakas, selle pealkirjaks oli internatsionaal ja siis seal oli siis need laulusõnad, ma ei lasknud sellest ennast häirida, ma panin selle sellele tasku ja sammusin edasi. Läksin töölisvõimla ees ruuni, konstaabel Vilbart oli seal eesruumis. Ta oli, ma ei saaks öelda, et murtud olekus. Ta ütles mulle helk, minge teie sisse. Mina riigitamatut, läksin koosoleku ruumi, see võimla, ta ei olnud puupüsti täis, aga palju rahvast seal oli. Koosolek juba oli alganud. Neeme Ruus oli, hakkasin siis sealt rahvamurrus nagu ettepoole minema, ma sain umbes sinna keset saali või siis kui mind lahti ma olin ainuke vormis politsei, mis on see, siis kostsid niisugused süüdatud politsei välja, mis politseil siia Asjon, mõni uudised ajame politsei koti. Oli ka niisuguseid hüüdeid, politseil on õigus siin olla. Ma vaatasin muidugi ümber ennesset ma seda koti avamist olin nagu kuuluda, õpetaja taheti mõnikord kirikus khatirevolutsiooni päevil. Need, kes mul hakkab siis nüüd ligi, nemad siis ma tean, kuidas mul tuleb siis toimida, kas tuleb üks ligi või kaks või vat mis keegi hakanud minulegi tulema ja ma jään rahulikult sinna. Siis ligines mulle üks üks mees ja siis ta ütles, nii. Ärge kartke, ärge välja minge. Meil on siin vähemalt 10 kaitseliitlast, kui teile Natukene andis mulle julgust ja tuli seisukohal, et mõttetu, nakatasin gaasipüstolit laskma. Rahvast on täis, oli üks, kaks ampulli, ei tee seal mitte midagi. Välja turvalise rusin, tekib üksainuke uks, on, kes sealt siis välja saavad ja missugune olukord siis võib tekkida, sest tol ajal onkel relvat olid nagu rahva käest kokku võetud, aga neid oli küllalt veel inimestele taskus. Poolikuks kuulasin selle koosoleku lõpuni, seal olid valmis kirjutatud resolutsioonid, nõuame uut valitsust, see vana valitsus ei ole suuteline täitma neid kokkuleppeid, mis oli sõlmitud vastastikuse abistamispaktiga ja ja kõik sarnased riigivastased kõnet nad olidki. Ma tulin koosolekuruumist välja, keegi mind ei takistanud ja rutasin jaoskonda. Jaoskonnas öeldi, teid oodatakse prefektuuris autotulijad siis mingi prefektuuri, et seal tahetakse siis kuuldaks, koosolekul toimus. Ja kui ma sõitsin prefektuuri autoga, siis prefekt oli seal politseikoolikomissar, see oli mets, keda ma tundsin, paneme siis ma tundsin seal mõningat inimesi veel ja siis oli ka, keda ma ei tundnud, siseministeeriumi ametnikud paluti, et ma siis räägin, mis koosoleku toimus. Ja ma rääkisin täpselt, mis ma seal kuulsin, nägin. Ja mitte keegi ei teinud mulle etteheiteid, et ma ei lõpetanud koosolekud ja öeldi, et mingites jaoskonda tagasi ja siis ma läksin jaoskonda ja siis jaoskonnas ei võetud ka mitte midagi. Aga muidu kehtivate eeskirjade järgi ei oleks pidanud seda koosolekule oleks pidanud tõesti oleks pidanud vaatamata, missugune oht mind oleks seal varitsenud. Käsku tuli täita kõrgemalt poolt antud käsku ja see käsk ei olnud seadusevastane. Ma oleks pidanud pisargaasiampullid seal lahti laskma, pale selle üle palju mõelnud, et miks ma seda ei teinud, aga minul ka niisugused mõtted käisid läbi, et nii tähtis koosolek oli. Et miks siis saadeti sinna ainult üks politseinik, kas sinna ei oleks tulnud saata kümmekond politseinikku või koguni sõjaväeosa. Kui me olime eelnevalt seal käinud nende ametiühingute koosolekut seal kus oli 20 30 inimest, oli koos. Siis Tiishal ühelt politseinikult aga sarnasusest koosolek, kus, kus oli kohe oli valmistatud riigipööret ja neid resolutsiooni ette loeti seal see ei olnud meie kõrgemale juhtkonnale mitte teadmata noorel pärast lugenud, et seal koosolekul olid ka poliitilisel politsei assistendid olid siin üks ajaloolane ka kirjutab, et seal võib olla siis, kui vill kartuli sees. Kui nad tundsid ära neid poliitilis politsei assistent, siis oli samuti niisunud öö olnud, mis nuhid siin otsivat ja et need on tõmmanud Ennostist küüru ja siis jooksmast sealt koosolekuruumist välja. Politsei, politsei ülesanne ei ole jooksu minna ja hirmu tunda, kui ta oma ülesandeid täidab ja kui nad läksid, oleks silmapilk pidanud kõrgemal olla. Informatsiooni andmata oleks saadetud sinna suurem jõud, ükskõik kas politseikoosseisus või sõjaväeosa. Sellist mind seisukohal, et seda käsku ei täitnud. Mul on jah, kahju oleks pidanud ikkagi seda tegema, ükskõik mis tagajärgi oleks olnud. Niimoodi oli see siis võimu esindaja silmade läbi. Mina isiklikult ei ole saanud vastust ühele küsimusele, nimelt töölisvõimla koosolek peeti ära, resolutsioonid võeti vastu ja mindi laiali. Kuigi koos oli aktiiv, ei räägitud ühtki sõna järgmise päeva miitinguid ja demonstratsioone. Alles keskööl hakati aktiviste voodist välja kiskuma ja käsutati järgmise päeva ürituse ette valmistama. Kelle käsul see toimus? Parteiajaloolased viitavad EKP illegaalse büroo otsusele. Selle organi mõju oli sel ajal veel väike. Pealegi ei astunud ta juba siis ega edaspidigi ühtki sammu saamata korraldust Zdanovilt kestresideeris Nõukogude saatkonnas pikal tänaval. Võib-olla sellega ongi küsimusele vastatud. 21. juuni 1940 ja tunnistajat, kelle kirjaviis nagu öeldud, jääb muutmata. Mida mäletavad inimesed, kes nägid-kuulsid aga ise aktiivselt osa ei võtnud. Vana kooli mees Enn Kiviloo. Ma töötasin, väänas laste suvekodus sel päeval, 21. juunil oli vaja tulla Tallinna linna sotsiaalosakonda, et tuua majandusse rahasid ja palgad suvekoduna jõudsime Tallinna, buss peatus Kaarli kiriku juures ja öeldi, et enam edasi ei lähe buss. Tulime maha bussist ja hakkasin siis tasapisi nüüd mööda Kaarli puiesteed minema. Vene tänaval. Tee kulges üle Vabaduse väljaku ja ei ma saanudki kaugemale kui umbes sinna maja juurde, kus elas Georg Ots. Ja jäin sinna peatama, rahvast oli palju. Ja sealt samas tuli mulle vastu, mis vana ta simmer, tema ütles, et kulla ennet, kas sa tead, mis meil juhtub? Ma muidugi ei olnud teadlik milleski, tema ütles, et et vaata, mis ma vaatasin siis sinna Vabaduse väljakule, minule näis, et seal rahvahulga keskel kuskil seal tagaplaanil vanas tehases, seal kohvikultas seal ees rahva hulgas start, natukene kõrgemal seisis mees, kes rääkis seal eesti keeles. Mingisugust juttu ma muidugi aru ei saanud, sest meie distants oli liiga suur, tol korral neid hääle kõvendajaid ka minu mälestus nagu ei oleks olnud. Nii et need inimesed, kes seal lähemal olid, nüüd ikka kuulsid, aga siis kaugemal olijad ei kuulnud. Jutlesime selle vanadaami Zimmeriga selle järel varsti moodustati kolonn ja rongkäigukolonn hakkas liikuma mööda Kaarli puiestee seda poolset külge, kus praegu asub konservatoorium. Vaatasime seda kolonni vana tants, simmer küsitles paari inimest seal. Aga nemad ei osanud eesti keelt ja vene keeltele. Simmer oskas perfektselt, kuna toob Eesti ajal oli äriteenija, kes pidi oskama kolme kohalikku keelt, jäi niisugune mulje, et nad nagu, nagu ei olekski kõik siint paiksed, et nagu oleks kuskilt mujalt ka inimesi. Ja see kolonn liikus üles Toompeale. Meie läksime huvi pärast kaasama Toompea lossi ees kolonn peatus. Me jäime kaugemal seal nagu katedraali juures, üks väikene, niisugune rohelise ala jäime, sinna nad sealt kedagi eest ei leidnud ja siis kolonn hakkas liikuma edasi juba kesklinna poole pikast jalast läks alla, oli nagu segaste tunnetega ja natukene raske oli kõigist aru saada, mis, mis toimub. Vahepeal leidsin võimaluse, et ma sain käia ära Vene tänavas ametialaseid asju ajamas. 40. aastal 21. juunil mind oli kutsutud abielu registreerimisele juurde tunnistajaks, siis asus perekonnaseisuamet pikal tänaval, aknad olid raekoja platsi, pole reedene päev, päike paistis, soe ilm oli. Seal oli varajase see registreerimisametlik toiming, kui järsku hirmus keelegi sajad, kas nii, et ikka läks suurimaks suuremaks lõbuks ametnik jättis selle toimingu poolele aknad lahti, hakkasin, vaatan raekoja platsil, mis seal nüüd lahti on. Läks üks kaltsukari, ma ei ole näinud nii räbalais inimesi, kui need läksid kleitidele seal rohkem naisi-mehi oli vähem ja naiste kile üdini tungiv niisugune karjumine, see olnud laul ja sain aru sellele revolutsioonile, laul ja punased lipud olid ka üleval ametnike ja siis olime kõik seal käpuli olisi aknalaudade peal ja vaatasime seda rongikäigud tulid kinga tänavalt ja läksid siis vanaturu kaelas poole. Mõtlesin, et neil ei ole inimesi üldse olemas, Tallinnas, kus need inimesed on tulnud kõrtsu kari ja ametitest a, meil on ju Paldiskis baasi töölised. Et need vist on kolonn, läks ära siis ametnik viitsida toimingu lõpule registreerimistoimingu ja siis pidin kohvik veesnedesse minema selle abielupaariga läksime sinna, vaatame, seal võidu väljakul, on siis ta oli vabadus, võib-olla siis oli Vabaduse platsi ja kesk seda platsi oli seal üks käputäis inimesi, mingisugune kõrgendiku peal. Üks vist oli politruk, üks sõjaväelased oli veene keele kangesti rääkis. Mis ta rääkis, seda ei, kuulge, sest uudishimulik oli hirmus palju, ümberringi palistus, kõik need trotaari ääred olid kõik rahvast täis ja vaatasid, mis nüüd lahti on. No ja siis läksime sinna ka Kaarli puiestee nurgale, läksid vaatama, milles asi seisab rongidega liigun Kaarli kiriku poole Kaarli puiesteed mööda Toompeale ja läks Toompeale ja rongikäigu kõrval sõitsid soomustankid. Soomusautod olid veel, ma ei tea, aga rataste peal jäärataste peal jää, auto asuvad, ma ei tunne ja seda ei ole sõjaväldanud. Ja siis seal oli mul üks tuttav, kohtasin temaga, tema töötas Voltas ja täitsa hommikul läks tööle ja siis on tuldud järsku sinna ja pandud uksed, väravad, kõik, sõdurid ustegali, et peate minema valitsusse üle võtma ja kedagi enam välja lastud. Sealt ma ütlesin, et kuidas see siis välja said. Tulime rongi käiku ja siis ongi käigus tänaval lippasin ära, kuigi meil olid sõdurid kõrval, aga saime ära lipata. Virumaalt Vornja valla mees Edgar ranniste, kes oli sel päeval juhuslikult Tallinnas tuli ja nägi Sõbrad, ega olime Harjuvärava mäel ja vaatasime seda need kolonnid, mis sinna tulid. Need oli nii suits sundkorras välja aetud, aga kui nad sinna tulid, nad vajusid laiali sinna Jaani kiriku juure ja Harju tänavale ja kõik. Aga see vekene grupp, kes sinna kõnepuldi juurde jäi, neid võib-olla oli seal 500, võib-olla 1000 ja need karjusid suuria urja. Aga nii, et inimesed, kes me seal mäeveerul olid, vanemad inimesed, kõik nutsid, täielikult nutsid. Ja kui see tseremoonia seal läbi oli, mindi Kadrioru lossi. Siis me läksime poistega kaasa. Jätkab Karl helk, kes pärast eelmise päeva läbielamisi töölisvõimlas jõudis ka Vabaduse väljakule ja kelle vilunud silma peaks võime usaldada. 21. juuni hommikul pärast tööli sõime koosolekud, minu teenistusaeg oli nagu lõppenud, aga hommikul huvi pärast ma erariides läksin Vabaduse väljaku äärde, samas oli teadad teostest inimesi valla käsutatud ja uudishimulikud ja olin kuskil seal. Avaxerlikkuaarilist miitingul oli seal juba hakanud soomusautot, ma nägin Vabaduse väljaku ääres puude varjust neid oli seal mitmel pool, Kaarli kiriku ees oli tol korral olid veel puud põõsad ja siis oli neid. Mujal täidan niisugune politsei silm. Kas te võiksite nii silma järgi hinnata, kui palju seal rahvast oli, sest on ju väga vastu pakaid arvamusi selle rahvahulga suuruse kohta Vabaduse väljakul ja miitingul. Minu arvamise järele seal võib-olla 2000 on palju, Liu 2000 on küllalt suur hulk inimesi teeninud 37.-st aastast saadik politseisse, siis seal on ole mitmetel nendel vabariigi aastapäevadel olen olnud, kui on suuremat rahvakogunemised, ehk siis nagu inimeste hulk hulka ma oskasin ikka hinnata. Ei, neid rohkem ei olnud, aga ega need inimesed ei olnud kõik osalejad sellel miitingul. Suurem hulk nendest inimestest olid uudishimulikud. Tiit oli siis ja need on ka praegu, kes kõnnivad sealt, kas rongikäiguga sellega kaaslast tänavaari mööda huvitatud, mis siis toimub? Mina olin ka uudishimulike, seisin seal erariides tänava ääres oleks võinud ka siis nende hulka arvata. See üsna kollaaslik meenutustejada ehk luba juba midagi järeldada 21. juuni väljaastumise iseloomu kohta. Jätkame sealt, kus me enne muusikapausi magnetofoni peatasime. Harry Esop töötas 50 aastat tagasi riigi ringhäälingutehnika poolel. Juhus viis temagi Vabaduse väljakule. Ma käisin ringhäälingust korra läbi ja läksin siis võidu väljakule. Puude ääres seisis inimesi, ümberringi seisis, väljakul oli inimesi ka, aga ma ei oska ütelda, kui palju seal aga keskel seal, kus praegu on see autoparkla, maksu maksmine, seal oli tihedamalt natuke koos inimesi. Ja seal keegi rääkis midagi ja siis tõusis seal üks vene mundris mees, tõusis ülesse mingisuguseid tooli või paku peale või mis seal oli niisugune kõrge koht ja seedis Puhkise rääkis seal natuke. Liikusin seal, tähendab seda ära ja siis nägin Narva maantee algusel, kui läks grupp Nende punaste neid punaseid asju seal ei olnud ka kuigi palju, seal läks mööda Narva maanteed Kadrioru poole ja seal oli, no mina pakuksin abi, 50 60 inimest võis olla nii imelikult riides ja, ja kõrval siis kõnniteede peal käis ka veel inimesi, käis kaaslasi lihtsalt uudishimulikud olid nagu minusugune, kes vaatasin, ma vaatasin, seda läksid edasi, ma rohkem ei jälginud neid. Koolimees Enn Kiviloo, nagu mäletame, oli sõitnud linna asju ajama Need aetud ajas uudishimu tedagi teistega kaasa. Kadriorgu. Sekkusin sinna sellesse keerisesse, sest see oli ikkagi väga põnev ja uudishimuga just. Ja kolonn liikus siis mööda Narva maanteed liikus Kadrioru poole. Mina kah, läksin ikka kaasa, eks neid uudishimulik oli palju sellega kaasas. Uudishimulik oli väga palju kohe. Aga ma pean ütlema seda, et rõõmsas meeleolus eriti inimesi, nagu ma ei kohanud rohkem olin surutud ja raskes meeleolus inimesi teadmata muidugi, mis tulevik toob ja, ja iga iga niisugune elus niisugune pöördeline punkt on, kuidagi võetakse väga tõsiselt võõras võim mängus. Sellepärast nii natukene pessimistlikult. Jõudsite ikka päris Kadrioru lossi nii välja ei jõua. Nud mina jäin umbes sinna Weitzenbergi tänavale, kus oli mingi kõlakoda, oli kunagi ja jäin sinna, nii et tükk maad ikkagi eemale. Nii et ma kõike seda asja kaugelt nägi, kui kuulsin hüüdeid ja, ja hõikeid, aga mis laadi need olid? Distants oli küllaltki kauge, nii et ma ei võinud eristada, mis, millest seal eriti juttu oli. Lossi rõdule ilmusid tolleaegse valitsuse juhtivad tegelased. Päts oli, Laidoner oli näha. Ja, aga nad ei olnud seal Kuu aega pöördusid sisse tagasi ja minul hakkas natukene kiirevõitu, nii et ma hakkasin tõttama ja ei saanud enam. Edgar ranniste jõudis sündmuste keskmele üsna lähedale. Oli Kadrioru lossi juures ka, kui päts tuli kõnet pidama, kui karjuti seal maha vana paks siga ja igasuguseid väljendusi tuli sealt. Päts tahtis rääkima hakata, sai midagi rääkidagi selleks suureks. Lõpuks lõi käega, läks ruumi ja, ja oli lõppenud. Ja siia nüüd jälle tagasivaade toonase võimu esindaja Karl Helgi silmade läbi. Kui ma tulin jaoskonda, siis ma edasi sealt oma uudishimuga enam ei läinud, aga siis ma sain teada, et revolutsionäärid jõudsid Kadriorgu kadrilossi, et siis nagu nendel viis olinatiskem käratsesid ja hüüdsid igasuguseid hüüdeid ja patsi, siis muidugi nägin, kuidas nendega Shapilt rääkida ja ta oli niisuguse lause seal öelnud, et et mina olen 20 aastat Eesti riiki juhtinud ja olen tahtnud teda hea poole juhtida, et mida siis teie nüüd minult tahate. Ja siis samasugused hüüded ja lärmi siis päts oli pöördunud ringi oli sisenenud ruumidesse koos laidunööriga nii edasi, mis oma kaasteenijatel kuulsin, siis rongikäik läks kas kõik või osa nendest läksid keskvangla suunas, mängisid vabastama, Vene soomusmasinad olid nendel pidevalt kaasas, keskvanglal oli, sõjaväeüksus oli kaitseks, nad pidid küll kaitsema vanglat, aga oli tulnud korraldused mitte tulistada. Vaat ei avatud, ennem kui ähvardusega need tankiga maha suruda, siis vanglaülem oli siis teinud korralduse väravat siis alati nad ei ole ka kõiki vangi sealt vabastanud taga siis ikkagi, keda nad pidasid oma inimesteks, neid Ma ei tea, kas neid siis oli 10 või 20 või oli 30. Ja siis räägite niimoodi, et need on siis veoauto peale pandud ja viidud Kuldlemisse šarlonid, riietatud siis inimese moodi riidesse ja söödetud ja ja siis sealt nad said igaüks omale siis ülesande edaspidiseks tegutsemiseks. Vanglast vabastati 27 inimest, kes nad olid. Aleksander Mui istus kinni esimese detsembri 1924 mässukatsest osavõtu ja veresüü pärast arst Boriss Psenitsnikov Eesti riigi vastaste lendlehtede levitamise pärast. Kapten Nikolai trump man selle eest, et ta müüs Nõukogude liidule maha Narva-taguste kindlustuste plaanid ja nõnda edasi. Ega sealt suurt valida polnud. Kommunistid olid ju 1938. aasta mais Pätsi antud Amnesty Aga vangist vabastatud. 21. juuni sündmusi nimetatakse rahulikuks veretuks revolutsiooniks. Kuid igale päevale järgneb õhtu ja öö. Õhtul, kui vannis olin, kuulsin, äkki lastakse paagutatakse väljas ja tulin välja ruttu ja vaatasin aknast. Aknast paistis, sel ajal nimetati seda aaringu majaks. Saaringu maja oli siis seda maja, kus praegust sõjakomissariaat sees on. Seda maja siis ei olnud. Seal ees oli üks väike vana maja ja arengumaja oli väga selgelt näha, see oli uus Narva maantee ääres, just selle nurga tagant oli näha, et jooksevad niisugused. Minu meelest tundusid päris poisikesed, seitsme kaheksateistaastased särk pükste peal ja kuidagi jällegi niisugused imelikud ja hästi võõrad piilusid nurga tagant elasivad sealt püssiga Raua tänava poole. Ja sant oli kuulda ka, et lastakse. Kui isegi rahulikuks jäi, siis ma heitsin magama ja. Meenutas valvesop ja jutt on lahingust Tallinnas Raua tänava koolimaja juures. Kes eelmist saadet mäletab, see teab, et sinna paigutati oma kasarmutest sidepataljon. 21. juuni õhtupoolikul umbes kella viie paiku sõitis koolimaja ette veoautotäis mehi, püssid käes ja punased lindid ümber käe. Nad nõudsid korrapidajalt kõigi relvade äraandmist. See keeldus ja ähvardas igaühe maha lasta, kes üle ukse astub. Seepeale veoauto sõitis minema. Poole tunni pärast tuldi tagasi punaarmee soomusauto saatel ja see suunas oma kuulipilduja toru koolimajale. Nüüd polnud enam midagi teha, tulirelvad ära anda. Mõistagi olid mehed väga rusutud ja vihased. Kuid ootamatult avastati koolimaja õuel kastid mobilisatsiooni relvadega, mis kohe meestele kätte jagati. Pandi välja valvepostid ja piirkonnad. Hilisõhtul umbes kella 11 paiku tulid sinna taas punaste käelintidega mehed, kes teatasid, et nad võtavad üle korrapidamise väeosas. Ohvitserid keeldusid neid sisse laskmast, teatades, et sõjavägi peab ise korda. Tekkis kõva sõnelus, mille sekka kostis äkki Kustki püssipauk. Siis läks tõeliseks lahinguks lahti. Koolimaja tulistati kahest kuulipildujast, seest vastati püssitulega. Lahing kestis senikaua, kui kohale jõudis kuus punaarmee soomusautot ja sinna tuli ka uus sõjaminister. Lahingus oli ohvreid, sidepataljon kaotas langenuna, ühe mehe kolm sai haavata. Sissetungijate kaotused arvatakse ulatuvat 10 meheni. Niisugused olid lühidalt lood lahinguga Raua tänaval. Edasi annan sõna Johannes Filiberdile, kes teenis tollal sidepataljonis, kuid polnud sel õhtul kohal. Sellest hoolimata on tal juhtunust üsna selge pilt. Et asi veel nii madinat käisid seal, mina läksin koju, no kui see suur riigipöördevärv kaklasega, miks nemad öösel tagasi tulivad, meesi on natukene imelik värk, sealhulgas oli väga palju niisuguses juhuslikus inimesi isegi üks poksi oliste poolov, kes sai seal teise koha vist kui ma ei eksi Berliinis ja tuli sinna ajad sõdurite juurde, Dana paar paid Gilgaseks poolsoomuse tegemise otsad olid juba nendel, mina kardan niisugust asja sinna ülesse selle neljanda korruse peale oli üks tankikuulipilduja valang oli lastud sinna akendesse, seal olid vist minu teada kooli õpetajate elamise toad üleval ja siis lasti veel nimetati kindral majade teatesse Lomonossovi nurga peal, vaat seal sisemise rõdude pealt, need on hoovi peale nende rõdude pealt lastis hoovi peale ka. Automaatidest meil automaati ei olnud, nagu sa tõid siis vene sõdurit õigesse Beatlaskid. Ma olen lugenud, et seda asja, kes seal lahendamas isegi selle uue varese valitsuse sõjaminister, kindral radberg, tema käis ka seal, aga siis määrati valitsuse komisjon ja see oli ohvitseridest koos. Mina ei tea, kes need teised olid, aga ühte mina dealiseks ratsaväe major oli, see oli onni. Vaat see oli, ma ei tea, kas ta oli komisjoni esimees isegi või ja siis need olid kindralstaabiohvitseridest sõnn see komisjon määrata, mina läksin siis vaatama, teine hommiku võttis pealsele madina, ma kuulsin ära seda, et mis seal on siis juhtunud, panin ära riided selga ja läksin seal tagumises, anna väravate juurde ja seal üks punase lindiga mees oli püssiga väravas ja siis ma helistasin kella ja siis tuli korrapidaja välja korra, mille oli minu oma klassipoest ja ütles mulle, et praegust, et ei ole mingisugust tööd, et siis ei saa. Komisjon praegust töötab siin. Ja pärast, kui mina ära tulin, siis poiss oli ka nii kaval mees. See oli küsinud, kes, kes olid. Ja see oli üteld, see oli veel ära isikuna erroriidesse olime kingsepp, tahtis tööle tulla. Mis järeldused see komisjon tegi, mina ei tea, nad uurisid seda minu teada, kes selle käsu andis, et need laskma hakkasin, püsib puhtaks tegijad, on nad seda kätte ei saanud. Korrapidaja, ohvitser, minu töödeks nooremleitnant, kas see mees ei olnudki seda, aga no aga nad seda külge pookida ei saanud. Tuli ikka niimoodi välja, et poisid oma algatiliseda tekivad. Seepärast mina kuulsin ikka poiste käest, poisid olid ise ja olid ikka välja nuhkinud, et need püssikastid on seal hoovi peal, siis minu need rühma need sõdurid siis need rääkisid mul seda asja. Ja need olid ikka väga tragid, möödusid haritud raadioklassi, Soidud poisid, seal ikka ülikooliharidusega poissi ja kõik. Keskkooli. Lisaks veel meenutus kild Aleksander Pärn poolt kes oli endine sidepataljon, lane, aga 1940. aastal töötas Eesti kultuur filmis oma väeosaga, aga pidas head sidet edasi. Ühel hommikupoole, kui läksin tööle mööda Raua tänavat kaudu linna poole nägin Raua tänava koolimaja ees seisab vene tank. Jäi niisugune mulje, et ta on nagu lahinguvalmis, et tahaks tulistada. Lõhkumise peale, astusin siis Raua tänava kooli ma sisse, et vaatame, mis seal on, et siis vene tank ukse ees on Raua tänava koolimajas, tuli korrapidaja vastu, ütles, et siin asus sidepataljon. Siis ma küsisin, et no kuidas nii jah, veidi sidepataljoni ruumidest välja huvid võitjad üle ja olema ainult siin, nagu öeldakse, magamisaseme peale. Huvitas, kas sidepataljoni ohvitserid ka mõned seal on. Küsisin ühte teist nime järgi. Ei ta otseselt ohvitseri praegult ei ole, ei tea, kust nad on, võib-olla, et õhtupoole tuleb mõni siia see, et meid sidepataljonist välja löödi, see tegi meid täitsa tigedaks. Kas nad ohvitserid ikka tulid tagasi? Minu ülesanne tõttu mul ei olnud võimalust teistkordselt õhtupoole enam külastada Raua tänava koolimaja, siis jäigi mul selgusetuks, kuhu need ohvitserid on jäänud. Kuid hiljem ma kuulsin, et ohvitserid olid kinni võetud ja mis nendest on saanud, ei tea. Loomulikult ei olnud sidepataljoni väljaastumisel mingit mõju sündmuste käigule kuid see näitas Eesti sõjameeste tõelist meelsust, mida vast tulnuks õigel ajal ära kasutada. Ja näitas sedagi, et nõndanimetatud revolutsioon 21. juunil 1940 polnud sugugi rahulik ja veretu. Et see polnud üldsegi revolutsioon, vaid võimuhaaramine okupatsioonivägede tankide soomusautode ja tääkida abiga. Ja nüüd meie saate traditsiooniline lõpp kuulajate soovidega. Vabandan, et need eelmises saates tarajaid see tuli ajapuudusest. Aga nüüd siis, kes teab. Elmar Kollom sündinud 1915 mobiliseeriti juulis 1941 Mustveest punaarmeesse ja kadus jäljetult. August poolak sündinud 1902 arreteeriti 25. jaanuaril 1941 Pärnus, kust olevat saadetud maikuus Kirovi vanglasse. Omastele on teatatud, et ta suri aprillis 1942 veatlagi laagripunktis number kaks. Kas keegi on temaga vanglas või laagris kohtunud. August Kriisk sündinud 1910 1944. aasta mais mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, põgenes sealt erariides, kuid langes punaarmeelaste kätte vangi. On teada, et oli olnud Petseri vangilaagrist, kuid sellest peale on teadmata kadunud. Edward känd sündinud 1903 taganevad sakslased võtsid ta 1944. aasta sügisel Järvamaal Ambla vallas vooriga kaasa. Sellest peale puuduvad tema kohta igasugused andmed. Oskar Voldemar olumets sündinud 1906 Pihkva kubermangus. 1928. aastal põgenes Eestisse. Sõja ajal oli Saksa sõjaväes ja sattus Saksamaale. Viimased andmed tema kohta on 1950.-st aastast, mil ta elas kaistingenis hõõrttenbergis. Kordan tänaste otsitavate nimed. Elmar Kollom, August Pohlak, August Kriisk, Edward känd ja Oskar Voldemar olumets. Kui teil on otsitavate kohta andmeid, kirjutage meile taas kuulmiseni.