Eesti sõduritund. Iga terve eesti mehe elus on olnud noorsõduri aeg. Paraku paljud aastakäigud on pidanud kuuluma võõrkeelset kavandamist, aga ka siis oli vähemalt õigus mõtelda, et kunagi oli väikesel Eesti vabariigil oma kaitsevägi. Ning uskuda, et see aeg koidab. Jälle. Alustame sõduritundi kirjeldusega PUR sõdurite elust ajal. Eesti kaitsevägi oli noor, väga noor. See on pärit tänavu ilmunud raamatust kotkasilm ja stuude Baker. Viimane automark peaks nii loetuna igale tuttav olema, aga kotkasilm oli üks Eesti sõjaväes soomusautosid. Selle juhiks oli Karl Kall, kelle teenimisaeg algas 1921. aastal Valgas soomusrongide brigaadi soomusautode kompaniis. Niinimetatud noort aeg oli meil päris kibe. Tundus, nagu oleksime olnud kasarmu arestis. Võisime jalutada ainult hoovis müüride varjus. Nii käis eluterve esimene kuu. Kuu oli veidi lahedam, saime lubadega aga koos ühe vanema ajateenijaga, kes oli meile kaasa määratud ja kes pidi kandma püssil tääki linna minna. Niisugust lapsehoidjaga linnas käimist keegi ei sallinud ja seepärast oli ka üle müürihüppel käimist üsna palju. Mille eest saime muidugi karistada. Nüüd õieti algasid minu noorsõduripäevad. Esmajoones aeti meil juuksed nulliga maha ja tegevuses oli ainult üks juuksur, siis võttis juusti ajamine kõvasti aega. Lõpuks alustas kärsitu velt veebel ka ise selle tööga. Mina olin üks esimesi, kes oma juuksed ratas. Kuna juuksuril oli kaasas kolm masinat, siis anti ka mulle üks masin ja velt veebli käsklus. Et nüüd lõikateistel meie sekka oli sattunud sõdureid, kes olid osa võtnud vabadussõja lahingutest ning olid seega küpsemad, kui minusugused noorsõdurid tekkis nurinat küpsemad mehed keeldusid masina alla minemast ning nende juuksed jäidki lõikamata, kuid mitte kauaks. Järgmisel päeval vale rivistati meid kasarmu õuel üles ning kapten ojasson astus meie ette nagu pilves. Ta hakkas kerkima, et korraldustele peavad kõik alluma. Siis võttis taskust juukselõikamismasina ja lasi sellega igale pikajuukselise triibu risti üle pea. Nüüd nägid need poisid välja nagu vangid ja kui olime tagasi kasarmus, palusid nad velt veeblid, et see neil juuksed ruttu maha lõikaks. Olime juba mõned nädalad rividrilli teinud, valvel seisnud ja oma ülemustega tuttavaks saanud. Küsiti meilt, et kas keegi omab mingeid erioskusi nagu näiteks kingsepatöö supi keetmine või pasunamäng. Tuli välja, et meil oli orkestri mehi üllatavalt palju. Kõik teadsid, et orkestrimeestel on kerge eluiga. Pillimees muidugi ei kõlvanud orkestrisse. Ja oli mõnigi noorsõdur väga nördinud. Meeste andekuse uurimise ajal tuli meile külla kolonelleitnant Roska. Hiljem Irel major, meie kaitseliidu ülem. Roska oli kogenud sõjamees. Ta oskas ümber käia nii ohvitseridega kui ka noorsõduritega. Üks meie noorsõdurist, kes oma olemuselt üsna tuhm oli, nägi, et see mees on ikka kõrge ülemus ja läks rääkima. Kuule, ma näen, et sa oled siin üks suurem mees. Kas sa ei räägiks meie ohvitseridega, et nad mind muusikakomandost paneks? Mis pilli sa mängid? Kannelt? Kolonel patsutas noorele õlale ja ütles isalikult. Küll ma sellest räägin ka samal ajal katsu sina marssides kannelt mängida ja kui see sul õnnestub, siis tule jälle minu juurde. Siis tuli päev kõikide elamuste, mälestuste, murede ja rõõmude kokku liitmiseks sest kolm kuud noorsõduriõpe aega oli läbi ja neid vannutati täisõiguslikeks Eesti vabariigi sõdureiks. Iga noorsõdur kirjutas alla riiklikule vandetõotusele. Päeva pidulikkust tähistati paraadiga. 1921. juuli esimesel päeval oli soomusrongide diviis Valga turuplatsil üles rivistatud. Meie kõik tunnetasime päeva tähtsust. Tunnetasime, tulime midagi saavutanud. Midagi, mis oluline meie noorele riigile. Tunnetasime ka, et see paraad tähistab meie küpsuskatse lõppu ja tõelise sõduri elu algust. Paraadil kõnelesid aegne Valga garnisoni ülem kolonel Roska Eesti vabariigi nimel, minister, piip ja Valga linnapeapäev oli täis päikesepaistet ja väga kuum kõned olid pikad. Sõduritel oli seismisega raskusi. Mõnigi mees talutati velskri abil vilusse istuma. Soomusrongimeeskonna ees rongiülema kõrval seisis rahulikult suur buldog nagu valveseisakus. Kui anti käsk alata marssi, astus koer rongiülema kõrval meeskonna ees sammu, noh nagu oleks ta meiega koos riviõppust saanud. Edasi teeme juttu lendur Est lendamisest. Kas teate näiteks, kui palju oli Eestil vabadussõja ajal lennukeid? Tõenäoliselt ei tea, ja kui ei tea, loeme, siis. Vabadussõja lõpuks ulatus Eesti tunnusmärkidega lennukit, arv 40-ni. Et suurim osa lennumasinaid oli remondis või kokkupanekul, siis oli 1920. aasta varakevadel lennuvalmis masinaid vaid 12, kolm õppelennukit, kaks vesilennukit ja seitse maismaalennukit. Loetud read on tänavu ilmunud raamatust, mida on oodatud aastakümneid. Saabus trüki värskena pealkirja all aeg, mehed, lennukid, Eesti lennunduse arengulugu kuni 1940. aastani. Autoreid on kolm Eesti lennuväest ammu huvitunud hollandlane Frederick Järdessen ning meie maamehed Toivo Kitvel Johannes Tilk. 400 lehekülge koondab ilmselt kõik, mis kusagil arhiivides kirjasõnas mälestustes, lendureist ja lendamisest Eestis ülepea olemas. Jätka tõelist uurimust lausa lõbuga lugeda võib selle kohta imeväike näide. Vesilennuk Short 184 oli endale nime teinud 1915. aasta torpeedorünnakutega türgilaevade vastu tardanellides. 1916. aastal tegi üks lennukite emalaevalt õhku tõusnud Šod kindlaks saksa laevastiku asukoha hüüti maa ranniku lähedal. Sellele järgnes suurim merelahing esimeses maailmasõjas. Need aeglased kiirus napilt 90 kilomeetrit tunnis ja stabiilsed lennukeid olid 1900 kahekümnendaiks aastaiks ajast maha jäänud ning kõlbasid kasutada vaid õppelennukitega. Batoonid olid neil nõrgad, külmaga kippus ka õli kergesti hanguma, mille tõttu tuli sellele kolmandiku võrra piiritust lisada. Kõva vastutuule korral, mis ulatus lennuki enda sõidukiiruseni, võis šota vaatajate imestuseks õhus justkui paigal seista. Ühel vaiksel pühapäeva hommikul. Ma arvan, et üks eesti lendur ess lülitanud lennuki niigi tasaselt käiva mootori välja ja laskunud hääletult rannaäärse pargi kohale. Lendur vaatleja, pannud seejärel trompeti huultele ja siis kostnud hommikust jalutuskäiku tegevate vanaprouade ehmatuseks pilvede tagant. Koraali jumal sul ligemal, helid. Need lendavad redelid tegid suviti õppelende Tallinna, Prangli, saarte ja Haapsalu vahel. Aga see kiirus oli nii, et allatuult ikka oli päris kiire, kui ta ikka läks, aga vastutuult ei tiga, kuigi tugev tuul oli, siis peaaegu vaatelt seisab. 90 100 emer oli kiirus, nendele suured vineer pantonid all, rinne oli juba 13 meetrit, see võtab ise õuda kahe pinnale, siis need vahetrossid ja toed ja need kõik takisi. Aga ta oli muidu varustatud suure bensiinipaakidega. Nii ta võis vennale tundide viisi Nende peale sattusime. Ja siis 10. detsember, kui ma nüüd ei eksi, tuli korraldus lennata. Seal oli eksohvitseri asetäitja, Connoci oli omal ajal esimese ilmasõjaaegse Inglismaal lõpetanud kooli vene tsaarivalitsus saatis Inglismaale Prantsusmaale õppima neid mehi, temal enda short 24 peal. Nägime siis välja, mina olin õpilane ja tundsin seda nooti väga vähe, aga noh, õpilase asi ja lähete kaasa kaasas, lendame, see tuli nii, et kindel marsruutandi kätte ja kellaajad ja siis muidugi kaaslendele. Mul tuli süles märkida kellaaeg, millal me, kus me oli, meil oli marsruut orientatsiooni läinud siit, Paldiski Tallinn-Paldiski, Paldiski Osmussaar, Osmussaar merele, nii palju ülesse Borkabele, kui saab üle laevatee. Ja muidugi saime siis juba nii kaugele. Muidugi, meri oli vaikne, tuul oli vaibunud, nihuke vana lainetus käis veel ummikes madallaine. Ja kui me olime juba oma selle kõrgpunkti kätte saanud, sinna viimane, mis oli märgitud Soome rannik, hakkas meil paistma. Ja siis tuli ümber pöörata ja nüüd otsejoones tagasi tulla, Tallinna. No vahepeal, nagu me neid ringi keerasime, hakkas laia lund tulema ja see mootor oli nii õnnetult ehitatud karvuratsiooni õhutorud, toru ministrid olid vastu, taevas kõik ja kõik see, mis tuli, 100. sisse. Varsti muutus mootori töö ebakorrapäraseks ja tuuris enam ei saanud, ei püsinud enam õhu, saaksime madalamale laskunud madalama, kuni viimaks läks nii madalaks, et me olime veepinnal. Õnneks nagu ma ütlesin, veri oli vaikne, ta ei olnud, ähvardavad. Aga nüüd ikka talvine aeg, aga talvine aeg ja lumesadu läks nii paksuks, midagi näega enam. Nadriivisime sealgi läks pimedaks. Muidugi need vineer pantonid, Nad hakkasid vett sisse laskma siit ja sealt vähehaaval imbus wedpandoonise. Märkasin kohe, et me istume ikka sügaval sügaval Tseespondoonidega ja pidasime siis nõu, mis teha. Vethambantonisime katsembundoni luugid pealt lahti keerata, et nüüd vett kuidagi välja võtta, mingi mingi abinõuga, ühe luugi sain lahti, laine tuli parajasti jälle lörtsi üle ääre ja vett rohkem sisse, kui meenutas, kätte saime ruttu luugi peale midagi teha ei ole. Vahepeal hakkas tuul natuke tõusma, võitsin, soovid nagu tuleb maha, kui teised tuulisti võidule vajub ära. Aga ei, udu jäi siiski püsima. Ja me seisime veepinnale. Ikka veel. Vaatasime kella, mõtlesin, kellega edasi, Mosin jäi lõpuks seisma, külastasin Eesti, jah, et meda vete, ta andis veel 700 tuuri meil. Et katsume Soome randa kuidagi minna, lõbus masin, jäi seisma, jäime, jäime triivima. Nonii Me olime pimeda käes ja niisuguses olukorras, et nyyd ainult loodame, hea õnne peale, et me olime laevade ligidal. Ehk mõni laev tuleb. Kui kaua me olime olnud? Vana pime oli tükati udukad, sära ja tekkisid väiksed pilverõngad, tükati paistis, kuu-Lükati oli pilvi jälle ees. Ja siis oli juba läinud ikka nii palju mööda, et oli juba üle kesköö, kindlas tee. Oli veel, oota seda olukorra. Ja siis istusime seal ja lasin paar raketti ülesse, mitte midagi. Kee käia, tule lähedale, meri on pime ja must. Uudele väljas on küll natukene aega, mitte midagi rohkem ei näe. Et mõni laev tuleksime, olime Amiti laevateel. Siis ükskord vaatan nüüd laeva tuled tulevad niisku suunaga mee peale, et mõlemad pooride ule nii roheline ja punane on nähtavaid, tähendab taanbathikov peale. See minu rakettide peale ei reageerinud ja läks minema. Siis jäime täitsa lootusetu olukorra, mõtlesin. Nonii, Pontonid, lähed vett täis ka veel lõpliga vaadelnud on juba peaaegu veepinnaga tasa. Et nüüd ei ole enam pikka iga meil minagi põhistlike veel rääkida ja ja siis ma korraga hakkasin naerma. Tähendab, sa naerad, ma ütlesin, tead, ma naeran seda, et et vaata nüüd meie ei taha kuidagi sinna ahvenakambrisse minna, aga kalad ei taha sealt kuidagi välja tulla, katsu sa neid sealt välja tuua, nemad võitlevad elu eest mitte välja tulla. Siis kell võis olla umbes kaks või midagi selle ümber ja ma istusin mõistmise ja külm hakkas ka juba seal, riided olid märjad ja. Korra ma kuulsin läbi unepapat, vaat niisugune kalapaadimootor. See äratas mind kohe jalule. Ava midagi näinud. Pilve oli kuulide tõmmanud parajasti ja. Siiski Ma võtsin Rutherketile valgetele, kõdid olid veel järele, kaks tükki lasin järgmine üles. Paadisku muutis kursija tuli ligemale kuramuse tsooni kindlasti, võib-olla Soome toll viimineraal, aga ei olnud, Soome toll oli umbes soomepoisid Porkkala, nemad olid naissaarest don't Piritust siis Naissaare müüdisele all 20 viilidest nõudnud ja piiritusevedajad, need olid soomepoisid, jah, nemad ostsid naisele spiritist ja läksid. Ja siis hakkas meie ümber sõitma ikka ligemale, tegi ringi ja ligemale ja ja minul on siin siis oma viimaste raketid välja. Ja siin alles lõpuks ligi, siis ma sain nii palju aru, me soome keelt ei vallanud. Bergiale virolaisi olete lendajad, sain aru, lendajaid ja virulasi ka ajas ligi, meile. Seal oli kaks täisealist meest peal, üks oli siis niuke, nelja, 15 aastane, just seal see oli kukepükstes veel, tulid meile ligi sisevahepeal, ma olin kiskunud kandemine alumise pinnariided ka maha pealt, mõtlesin, et kui ta hakkab kõigutamatu, lööb pinnavee alla ja ei tõuse enam bemmer lüüepandoonile vett täis. Aga noh, nemad tulid ligi, meile ajasid ja vaatasid, väete abimees. No kindlasti, ütle mulle, et paneme nüüd otsa peale, et viime, võtavad lennukiga kaasa. Soomlased kohe selle vastu, et mis sellest teada, et me jõua, jäta jäme valge käte Akist omavahel rääkinud, ei saanud aru, nad räägivad rootsi keelt hoopistükkis ja ma ei saanud aru, mida rääkisime. Taipasime nii palju ei taha võtta. Mass pole midagi lahti lennukis, enne me ei saagi, kas käis üks kolm-neli minutit, me tegime ühe ringi veel immer selle ja võtule lahke, vaatasin kiiraski ennast vasaku poole peale, see oli rohkem paid täis ja natuke aega veel ikka seisis, seisis ja Esizegoreageeres ennast eriti ja siis saba tõusis püsti ja vajus pikkamisi ära, ilusti läks sügavikku. Võib-olla kõik ei olnudki just täpselt nii. Aga igatahes suur jutumees Voldemar Sander. On Avjamaturisti kutse omandanud nimekirjas küll. Ka vastilmunud raamatus ja aeglasi Schotte kanti maha rohkem. Üks vahetame kõneainet. Sõduritunnile anti teada, et soomepoiste uljas meeskoor on laulnud, ent 10 aastaseks. Alla seitsmekümnemehi selles kooris pole laulnud, on need tooreks jäänud mehed mitmel laulupeol Eestis käinud laulmas Leedus, Norras, Rootsis, Itaalias, Kanadas ja vähemalt 50. Soome linnas. Koori juhatavad Uno Järvela ja Haarald siiak. Siin on üks väikene lühikene, mis on selle plaadi juures kaasas. Soome, Soome Postimeeskoor ja CD-plaat ja siin on kirjas Soome Postimeeskoor alustas oma tegevust detsembrist 1991 järel, sai 10 aastat täis. Kuidas see asi alguse sai? Köite lihtsalt, kui asi asi alguse sai. See oli siis, kui mehed tulid tagasi puhkusreisilt, kui me olime seal avamasse, Iierr 200 mälestusmärki ja mehed peale seda läksid puhkusele Soome ja seal hakkasid nad moodustama soomepoisteklubi. Juhtus niimoodi, et vahepeal käisid külas tänu professor Lembit värlinile, kes oli kutsunud Tallinnasse Helsingi sõda veteranide ja sõjainvaliidide meeskoori. Ja kes andis kontserti tol ajal veel Mustpeade klubi 91. Verline ei olnud ometi soomepoiss. Oti oi, see oligi korpuse koor, korpus Vesest moodustatud koormida, Verlin juhatas meeseme seda teada, nii. Ennem seda just üks nädal aega saime teada, et niukene asi sünnib ja mõtlesime, et tot poisid, et organiseerime, lähme vaatame seda meeskoori jusku ka sõjaveteranid ja et lähme kuulame seda meeskoori, no läksime siis sinna Mustpeade klubisse ja vaatasime, et nutt saalis, kui oleksime natuke näotu minna, lähme sinna ülesse. Palk oli peale või rõdule ja ja meitsaid terve rõdu täissaaliga muidsmei. Koor esines täitsa viisakalt ja, ja kontsert läks suure menuga. Sellised Soome see oli Soome, Soome vedelen, veteranide koor ja, ja vahepeal siis Verlini koor laulis, siis jälle soomlased laulsid ja ja siis tärkaski see mõte, et vot poisid, et me oleme ju eestlased, laulurahvas teeveegoori niisugune vastu kajab, Juho, seal loll peast jutuaed või kus kontserdi mee laulad, mõtlesin, iga mees laulab, igal mehel on häält ja mis veel oli, kui meie koolis käisime, oli kaks korda nädalas laulutund, kõik on laulnud, oh ei, sellest ei tule välja mitte midagi ja ja läksimegi siis niimoodi lahku. Ja see oli vist teisel teisel klubiõhtul. Mullika südames gripitas see, et, et ikka ikka tuleks ikka koor teha ja mina tõusi klubiõhtul siis püsti ja ütlesid, et mehed teeme koori omale. Ja, ja siis kõik vaatasid niukse näoga otseselt, no see on nüüd natukene segamini läinud, et seepärast teise kohta viia siit saalist aga midagi. Kärs saarestik oli siis klubi juhataja, ma rääkisin juba ennem ärssile tolle täitsa põhiliselt täita tasse. Ja siis tema tuli selle küsimusega teist korda välja, lõpuks kui juba lõpp oli ja ja niimoodi sai kirja esimese seitse meest. Järgmisel klubiõhtul Me saime juba kirja, vist oli see 14 või 16 meest. Ja, ja aga nüüd vaatasime, et asi hakkab edenema. Et nüüd oleks värskoriate, kes hakkab seda paraadi nii-ütelda juhatama ja takt üleval, siis lõppude lõpuks sai mitmele mehele, mina isiklikult muidugi ei rääkinud, aga paljud mehed tulid appi, et oot, ma räägin sellega, ma räägi sellega ja lõppvastus oli niimoodi, et kõik ütlesid ära. Mina siis rääkisin Uno Järvela all, et tema tuli vist kolmandal või neljandal klubiõhtul saime, et aga järsku seal kokku ja ka soomepoiss loomulikult soovib seal kõik soome võis sellise soome soomepoisteklubi üle 100 mehe ikka tuli alati kokku. Ja, ja Järvela käsi niukseid, kes laulma hakkab. Ma ütlesin, no mehed on olemas juba 14 meest, et kui täna veel korjame kokku, et siis eskus laulumehi kokku, aga aga Uno Järvela on professionaal ja verre Śaksa nii-ütelda parim õpilane ja tema kindlasti ootas, et nüüd tuleb siis mingisugune riiklik meeskoor kokku, aga ma ütlesin. No aga iga mees on ju laulnud midagi ikka ja sealt, kui me saame mehed kokku, et sealt saab ju valida, siis missugune kõlbab ja niuke kõlbab. Ma pean siit paberi peal nüüd vaatamas Elvist detsembrikuu siis? Jah, see oli 11. detsembril, kui Uno Järvela andis siis nii-ütelda oma nõusoleku tulla koorijuhiks ja hakkas kohe agaralt kaasa lööma, nimekirja täiendama ja me saime juba vist midagi 28 meest kokku. Ja 18. detsembril kohtusiis Uno Järvela selle meeskonnaga. Kas te mäletate, missugune oli esimene laul või esimesed laulud, mida te harjutama õppima hakkasite? Laul olijale? Heliredel ja sealt edasi siis läksiks, vaata vaata tõesti, tuleb rajal meelde, aga igatahes üks vana sõduri laulalisem. Ma tahaks tervitada kõiki lauljaid ja soovida nendele head tuju ja, ja, ja laululusti veel pikkadeks päevadeks ja seda soovib nende koori esimene president, koori esimene koorivanem ja, ja olge ikka tublid ja laulge ikka edasi. Lisada tuleks tervitaja nimi kõneleja Ta oli soomepoiss Ants vaadre. Aasta viimases sõduri tunnis on sobilik sõna pakkuda kindlasti sadu ja sadu sõjaveterane nõustanud ning nende huvide eest sõdinud juristile välisõigusabi advokaadibüroo juhatajale Ivo Mahhovile. Ei, advokaadibüroo välisõigusabi advokaadibüroo oma erilisi suhteid sõduri tunniga. Kuna ühelt poolt oli tund, on paljudel-paljudel juhtudel aidanud meie kliente saada Saksamaalt sõjaohvrite pensionit ning teiselt poolt oleme nega saate kaudu andnud edasi teateid informatsiooni, millistel alustel seda saab. Ning praegu tahakski ära kasutada seda meeldivat juhust, kus ehk nii mõnigi meie klient, endine või praegune seda saadet kuulab ning neid tervitada. Pühade puhul. Võib öelda, meie klientide ühiseks jooneks on olnud see, et saatus pole need hellitanud. Aga, aga samal ajal on, pole, pole saatus neid kasutanud. Võin ma kindlasti ütelda niimoodi ja tahaks loota ja tahaks soovida, et jõudu ja energiat ja vastupidavust elus jätkus ka edaspidi. Tänan. Järgmine tervitus tuleb Narva pataljonist. Armsad aatekaaslased, kallid relvavennad. Saadame ära läbi elatud vintske aasta nii leinaliste kui lõbusate päevadega. Hoides endiselt kalli relvavendade kangelaslikkuse, süütame tänumeeles küünla, sest elame veel. Klubi Viking Narva juhatuse esimees Kaljo Jakobson. Mul on samuti hea meel ette lugeda haaralt Nugiseksi pöördumine. Kallid kaasvõitlejad, kodu- ja välismaal. Soovin anda oma panuse Eesti riikliku iseseisvuse eest langenute ja repressi keeritute mälestuse jäädvustamise. Kutsun teid ühinema ja toetama Eesti sõjameeste mälestuskiriku taastamise lõpuleviimist. Toris. Jäädvustame meie esivanemate ja meie võitlused sajanditeks. Tori kiriku taastajate ühendusega saab ühendust võtta Ta tori muinsuskaitse seltsi esimehe Jüri Kase info telefonil null 50 41 292 kordan null 50 41 292. Jüri Kask ongi vestluskaaslaseks järgmises helilõigus. Türi kiriku peaukse kõrval asub kaks marmortahvlit. Ühel neist on kirjas teise maailmasõjaohvrite mälestuseks Eesti sõjameeste edasi keri härmas esimese kokkutuleku poolt seitsmendal, kaheksandal juulil 1990. Ja teine marmortahvel ütleb neile Eesti sõjameeste mälestuskirik ja milline on tema seos olnud sõja ja sõjameestega. See kirik on ehitatud 1000 852854 pea peaaegu 150 aastat tagasi, kahe aastaga. See kirik hävis 22. septembril 1000 944. aastal, kui üks taganeb saksa üksus kelle käe läbi see kirik hävis, põles ära. Kohalik rahvas teab rääkida, et selle üksuse sõdurid olid purjus. Ja siis ta seisis pikka aega pikki aastaid varemeis peale seda kohalik rahvas tahtis seda kirikut taastada, kuid kahjuks 1961. aastal võimude poolse taastamistöö keelustati ja anti korraldus, et see teedevalitsuse ülem andis korralduse, et see kiriku müürid lammutada kohalikule teemeistrile. Ja et sellest kiriku kividest saaks siis nagu killustik. Et ta, kuna ta asub siin kurvi peal, et et segab vaatevälja. Õnneks kohalik teemeister oli selline patrioot ja ta seda selle käsu täitmisega ei kiirustanud ja jaa, ta jättiski selle käsu täitmata. Ta on ise siinsamas kirikus nakuleeridž käinud ja see kirikumüüride püsti. Aga sellega ei olnud need asjad mitte veel lõppenud. Ja siia kiriku müüride vahele rajati alma ö lasketiir. Ja see lasketiir kestis kuni 70.-te aastate teise pooleni. Ja siis see lasketõrjeks lihtsalt jäeti maha ja kirikusse kasvasid puud sisse. Kuidas, millal ja tänu millistele sündmustele Underi kirikust kujunenud või kujunemas sõjameeste mälestuskirik. Need sündmused hakkasid 89. aastal, kui Tori kalmistul avati vabadussõja mälestussammas kus on 73 langenu nimed ja see avamise kuupäev on 30 september 1990. Ja peale neid sündmusi tekkis selline mõte või idee, et see kirik taastada Eesti sõjameeste mälestuseks, kes on meie riikliku iseseisvuse eest oma elu andnud. Ja kuigi oli nii-öelda rahuaeg, aga ei tohi ära unustada, et me olime siis Nõukogude Liidu üks, üks osa ENSV ja võimudele loomulikud sellised asjad ei meeldinud. Et hakatakse. Eesti sõduri nime nagu tuhast üles aitama. Ja meil oligi plaanis korraldada 90. aastal seitsmendal kaheksandal juulil ülemaailmne Eesti sõjameeste kokkutulek, mis pidi toimuma siin Toris ja Dahlis. Ja et kokkutulekud mitte teha ainult kokkutuleku pärast, vaid selle asja idee oli see, et alustada ametlikult selle selle pühakoja taastamist Eesti sõjameeste mälestuseks. Aga kahjuks vastastel olid teised plaanid. Ja neljandal juulil 1990 paisati tori ruumi 13 soomustransportööri BTR ja peale selle veel 28 kergetanki. Riiast lennutati kohale veel üheksale lahingkopterit. Sellise surve all olime loomulikult sunnitud selle kokkutuleku korraldava toimkonna poolt ära jätma, kuna me ei tahtnud oma kaasmaalasi panna nagu ohu ette ei olnud mõtet. Risk ei olnud mõtet riskida, sest see paistis läbi, et, et teisel poolel olid väga kurjad plaanid. Võiksid veel tähelepanu juhtida, et seesama väeosa, kes siin 90. aastal tori ruumi hõivas 91. aastal seesama üksus piirust Tallinna teletorni. Oli teil toetajaid siin vanemate meestel? Kahtluseta ilma toetuseta poleks see mõte edasi üldse arenenud ja, ja kuna meie võitluskaaslane haarad Nugiseks oli meelsasti nõus seda tegema ja see asi ongi läinud kogu aeg nagu ülesmäge. Ja, ja tänasel päeval võib öelda, et see hoone on nagu, nagu välimus on päris kiriku moodi, aga oleks vaja sisetööd lõpetada. Mis on tegemata, mis on teha ja. Teha muidugi päris palju. Astume sisse. Nii mütsid peast, seinad on vaja lõpetada ja on vaja aga põranda alla ja loomulikult on vaja mõelda kütte peale, et kui üks uus objekt valmis, saab selles mõttes uus, et et mis on uuesti üles ehitatud, et ta peaks ikka olema kaasaegne ütleme, tingimuste poolest. Siseseintele tulevad graniidist tahvlid, kuhu me tahame jäädvustada 395 vabadusristi kavaleri nimed kes on meie vaenlaste poolt mõrvatud või siis surnuks naljatatud. Ja seda me tahaksime teha nagu esimeses järjekorras. Samuti me ei tahaks ära unustada ka piirivalvureid ja teisi eesti sõjamehi, kes on oma elu andnud Eesti riikliku iseseisvuse eest. Need altarid, tulesambad, mis seal mis meil on ees ja kus need tuled, siin põlevad. Need meenutavadki sümboolsed. Eesti riikliku iseseisvuse eest langenute mälestuseks püstitatud. Ja need kinkis Jüriöö pargi rajaja ja omanik Jüri Uppin. Seal paremal kurvas on seal väike kell kell, see on aastast 1749 ja see on on valatud Lübeckis ja zone enne seda kivikirikut oli Toris puukirik sellise puukirikukell 1927 aastal see, kel oli katki ja see asendati Tartus teguriks vallandanud kellaga. Aga see teguri Kell, kui oli see kiriku põleng 1944, september, see lihtsalt sulas ära. Sulanud killatükid kukkusid, jama on siis nüüd kirid kellata? Ei ole. Meil on üks kirikul kaks kella, üks, mis on ülemises kellatornis on on kingitud Uppsala eesti koguduse poolt 1000 993. aastal ja teinegi, kel on, on 130 aastat vana ja see on valatud Moskvas ja kaalub pool tonni. Kiriku taastamise Ekronoloogiast 1993 paigaldati tornikiiver ja õnnistati kiriku uus kell. 1994 ehitati kirikule katus ja kirik sai veskikividest altari. 1996 ehitati kamber vahelagi. Kirik sai altariristi. 1999 sai kirik suure kella ja altarivõre põlvitustenkidega. Kaks viimast aastat jätkuvad sisetööd. Oodatud igasugune abi oletus, mis aitab kiriku taastamist lõpule viia. Suuremate toetajate nimed jäädvustatakse graniittahvlil, mis paigaldatakse tori kirikusse ning neile annetatakse teeneterist. Järgmisel korral kohtume eesti sõduri tunnis aastal 2002. Olge terved ja jälle kuulmiseni.