Nõndamoodi algab nii päris Soomes kui ka ingerimaal tuntud kurb laul, milles poeg lohutab isa kalmu juures oma ema. Et ta nii palju ei nutaks, sest elu läheb ju edasi. Laulja on 79 aastane ingerisoomlane lüüli kui tar kelle elukäigust me üsna kohe mõnda seika kuuleme. Ja tänane samuti järgmine saade ongi pühendatud ingerisoomlastele, keda Eestis kaua aega eriti hästi tuntud. Kuigi nad juba üle 300 aasta elavad meie lähedal, osalt päris naabruses, viimased pool sajandit väga paljud, isegi meie hulgas. Sõja ajast mäletame Ingeri põgenikke, kes tulid, läksid ja tulid jälle, kui sõda oli lõppenud. Aga kui paljukest me teame seda, mis mahtus nende tulemiste ja minemiste vahele? Alles viimastel aastatel, kui ingerisoomlased on hakanud end koondama on selle hõimukillu läbielamistest mõningat teavet ulatunud meiegi kõrvu. Püüame vahetute osaliste kaasabil kuuldut pisut konkretiseerida. Kõigepealt aga kust on üldse tulnud nimetus ingeri? Mida arvab sellest staažikas pedagoog, eetva Sava laineline? Laada, kas see ehitas kindluse Rootsi kuningas, siis selle kinkis oma tütrele ja kõik selle maa, mis oli ümberringi, mis nüüd perest nimetati ingerimaks. Ja tütre nimi oli ingeri. Et sellesse tuli. Ma nii, et sellel nimetusele soome keeles mingit erilist tähendust ei ole. Ei midagi, mina ei tea küll mingisugust erilist tähendust, no räägitakse, muidugi aed on tulnud sellest Ingeri Yogi Neeva jõe lisajõgi. Ja see on Leningradi lähedal Isora. Nii et on RK seal, eks isuri hõim. Isurid on suomen keeles, Ingi rikud ja voi olla tuligi, siit siis see Ingrimma tinglikult. Soomlaste tulek Neeva äärde ja Soome lahe lõunakaldale algas nähtavasti juba 16. sajandil. Eriti suur oli tulijate arv pärast Dolbovo rahu aastal 1617, mil kogu hilisem Ingerimaa läks Rootsi alla. Soomlased ei tulnud päris võõraste juurde. Isuritest oli juba juttu, kuid selle territooriumi põlisasukad olid vadjalased. Eestlaste lähimad keelesugulased, kelle muistne asustusala ulatus Ida-Virumaast kuni jätkani Soome lahest kuni Pihkva maani. See ei ole anekdoot, kui räägitakse, et Novgorodi veetsel domineeris suudide keel. Kuigi vene nõukogude ajaloolased seda tunnistada ei taha, asutati Novgorod mitte põlisele vene alale, vaid just vadja maale. Ingerisoomlaste aheldamine algas siis, kui Peeter esimene nende territooriumile rajas Venemaa uue pealinna. Ent ingerisoomlased pidasid vastu veel rohkem kui kaks sajandit, kuni tuli Stalin ja kuulutas selle rahvuse täiesti olematuks. Müüs ta mu. Ta. Ja nüüd ongi meenutamas lüüli kui tar, kelle lapsepõlv ulatud tsaariaega noorusaastad aga möödusid siis, kui tänu Tartu rahulepingule oli ungarlastel kasutada teatav kultuuriautonoomia. Esiteks mõni sõna koduküla kohta. Kiriku poolt oli Järvi Saare sõnul on ta või närvisaare kogudus. Noh, kas ta nüüd on küll Leningradi Leningradist sinna Murmanni teed on nisukene jaam, kuistants, jaamu ka soomlased nimetasid seda muianasema, seal on siis küla ka muna. Aga siis on stars tina küla, kust mina olen pärit inimesi olid seal juba 1600, elasid, mida ma olen nüüd nii palju ajalugu lugenud, all mul on isa kind ka seda, et vanaisa vanaisa ka oli ikka juba ajast, kui suured külad seal olid, noh, oli sealne päris suured, meie küla ka oli seal 80 või ma täpselt ei mäleta, Ta ei saa ja kõik, kogu see küla oli ikka põllumehed, kõik põllumehed elasid ikka oma talu oma taludesse. Nii kaua, kus siis kolhoosid tulivad, rikkad inimesed olid? Ei, meie kohal, nii midagi ka ei olnud, aga eks siis leiti neid rikat ka, kui hakkas kuulakute likvideerimine või külas ei olnud õieti siin naaberkülas mujal külas oli, oli see nisukesed, kes pidasid poodina, Need kasutavad võõrast tööjõudu ja, aga palju ei olnud, me olime nii palju kaugele Leningradist 60 kilomeetrit või kuidas seal tuli? Et meil ei olnud võimalust nii kui midagi Leningradis müüa ja käia ja meil oli väiksemad taluutja pidasime ainult oma jaoks. Seal olid ka siis soomekoolid, nii palju, kui ma juba hakkasin koolis käima, ma olen ainult õppinud soome, selles järvi, saares, kivik kolina juba väiksest lapsest oled seal kirikus käinud sellepärast et mida ema olid nagu kiriku armasta lätla, mida meil muud oligi. Sellepärast et siis, kui isa ja ema veel noored olid, siis ei olnud veel koolisid, isa rääkis, et Kösteri koolis ta on käinud, aga no siis, kui mina juba olin, siis olid koolid ja soome keeles. Kõik oli sellel ajal kuni 1936 kas sealt külast ajal nooremaid inimesi äraga läks mujale tööd otsima. Gradisse oli palju nooremaid inimesi, isegi mina läksin Leningradi tema ja ja siis olin seal natukene aega tööl ka, kuis koolide läks. Mina läksin peale seda, kui lõpetasin, need kohalikud, meil oli sellel ajal ainult viis klassi, siis ma läheksin Leningradi sellepärast, et ma olin huvitatud muusikast ja teatrist ja käisin juba noorest peast Leningradis, seal oli siis soomekeelne teater ja kõik oli soome keeles Leningradis k kas soome keeles ajalehed, ajalehed ilmusid, on teil meeles veel munanimi? Oli vaba, aus lehtis oli soomekeelne ja siin oli lastel lehti ja noortel lehti mutt ei tule nüüd peelemmigasse. Aga kus Soome teatur Leningradis osusse, vōi nova uulitsa uinuma. Meie kool Est, eks oligi, seal, see oli niisugune kool, kus klubi juhatajaid ja sest siis tehti Idosoomikeelsete klubid, seal siis klubi juhataja, oppisin seal ühe aasta, ainult siis oli seal veel teatrikool ka, teised õppisid seal ja, ja sealt saada, kui väga palju karjalasse Karjalas oli, nad ei oska lugeda ja siis meid nagu koolitagi sellest, et meile sinna karjalasse ja lugema, no mitte nii lugema, küllap seal koolid ka oli, aga üldse, et seal oli tarvis kuskil nagu klubi juhatajaks pärast töö oma kodukülas oli ka klubis, oli oli kes sõda juhatas küll seal juhatajat oli siis ka juba sellel ajal, kui ma olin noor, kui läheksin sinna kooli, mul oli viisi natuke üle 20 Te, läksite siis karjalasse tööl, olin vist aasta ja siis tulin sealt tulema, mulle ei meeldi üldse karjala koju tagasi, koju tagasi tulin ja sealt Salzis tööd ka külma vahepeal Leningradis oli ka peale seda Karjala reisida. Soome Teatris kaaningu vahetevahel, kui neil oli vähe näitlejad ja siis midagi, et me olime seda ikka õppinud terve aasta ette. Santiiniskled, väiksed roolid, Neil oli siis vähe näitlejaid, aga pärast see muudeti see soome teatri karjalasse ka ja siis ma jälle sinna ei läinud. Olete siis näitleja olnud, mida see nüüd näitlejaks või ütelda, aga kui olin seda ala natukene pind ja meil olid muidu head õpetajad, kõik olid venekeelsed, aga meil oli headel, seal oli Soomest tulnud ka. Ja Ameerikast oli Mustla. Nii et meid oli niisugune kamp, et pidi olema nii, et see tõlkis meil veel täitsa soome keeles kõik need, mis, No ja siis muidugi soomekeelseid raamatuid oli saadu, oi siis oli kõiki meil see aeg oli meil tõesti tore, ma olen isegi siin punalipulehes kirjutanud siis sellest 36., kuidas Mei pidi mees kiidu, kui meid seal kooli jätta ja olnud 40 aastat. Ühes koolissa laulukooriga oli seal külas, oli natukene nii, omavahel ei olnud mitte sukest juhatajad seal õieti, aga ennem õpetajad, niikaua kui käisime koolis, siis juhatasid lastekoorid olid ka maha natukene juhatasin seal, ega see mingisugune juhataja vane täis olnud, aga ikka laulsime nelja häälega ja ja siis, kui just Seebeekne õpetaja Beekmanni pidu oli see 40 aastane, siis me laulsime seal ja saime ikkagi. Siis võtsime Alexis kive näidendist ühe osa ja ütlesime ka seal Kinks jõu, Nõmmi Suuderit, seal oli siis sealt tulnud sealt Leningradi näitlejaid kaaningui vaatama ja ma olin nii ärritatud hetki, mida nad ütlevad meile selle Nummi suudami kohta. Lähme Virgiituseid sellest, et nii hästi läks see õpetaja, kui noor oli tulnud sinna, sellel oli. Ja laulukoor korjas veel need kõik need vanad lauljad ja laulsid seal siis meil oli need vanad laulajat laulsid ja ja siis me nooret laulsime ja siis veel kooliõpilased, vanad ikka said selle esimese koha, minu isa hämar ja kõik niisugused vanemad inimesed olid siis nendel. See õpetaja juhatas seda. Kas seal ümberringi olid ka Soome küllatakset ka naabrusesse? Oli Soome küllalt ja siis oli vene külad ka. Aga meil ei olnud midagi niisukist halba olnud, aga vahest oli Te, tulite, kui tantsisime seal ja tulid ka sinna naabris paar kilomeetrit oli, aga tundsime ka teineteist ja kui me lapsed veel olime, siis kartsime natukene neid vene poissi, aga suureks tulime, siis nemad veel naersid, et teie meid kartsite ja niimoodi ja tantsisime ja polnud midagi. Mis teil tuli siis 36. aastal 26. siis pandi kõik need olid ja kõike Leningradis ei olnud enam soomekeelsed, teatrid ei ilmunud enam Soome lehed. Üldse, kõik läks venekeelseks. Kas eilses külas hakati arreteerima ka mehi? Meil oli küll vähe, aga siiski arreteeriti küll. See oli siis sellel Stalini ajal juba enne seda, kui ta need koolid kõike ja soomekeelsed asutused kõikas likvideeris. Ei ole muidugi kerge meenutada, mis noil ülekohtu aastal juhtus kui küüditati ja vangistati umbes 50000 soomlast, keda 1926. aasta rahvaloenduse andmeil elas nõukogude liidus 153000 lüüdi. Kui ta kaotas siis oma venna, kes jäigi vangilaagrite hämarusse kuid tulid uued katsumused, mis algasid sõja ja okupatsiooniga. Ja me jäime sakslaste alla, aga millal te siis kodukohast ära toodi, viidi ime, elasime veel seal aasta ja üheksa kuud. Et siis Soome alguses toodi Eestisse sidesse stuudio Eesti ja siis siit Paldiskist läksime laeva peal nagu paljude oma kodust raamiga kaasa võisite võtta. Õige vähe. Sakslased küll ütlesid, et nii palju kui jaksate kanda, aga siis parajasti kandsid hobused ka vanemad inimesed, lapsed istusid hobuste seal vankris, aga nii palju seal siis tulistati, et ei saanudki palju midagi võtta. Pidite tulema, ei olnud võimalik kuskile maha pidime tulema, keegi ei saanud jääda, nendel oli nimekiri, kõik tehtud. Ega ei oleks tahtnud oma kodust ära tulla, aga täitsa rindel olime toodi siia Eestisse Paldiskisse, kaua ta siis Eestis olid? Täpselt ei mäleta, vist olime nädal aega või olime 10 päeva, nii et oli ikka seda aega ja siis seal olid juba soomlased ja Soomest oli tulnud kirikuõpetaja ja lapsi oli tähend ristimata seal siis, kui sõjali, audio, annengi, seda, kui kirikuid enam ei olnud, Paldiskis ristiti Kloogal alles siis meid alles viidi Paldiski, kui laev tuli juba sealt. Nad olid viis iis meid hangu. Ja siis sealt meid viidi karantiini, arstid vaatasid, et kõik olime tervet ja ei olnud midagi erilist, kes oli natuke haige, viidi sinna Soome haiglasse ja vaat veel imestasid, et ingel lastetud, nii terved, et Soomes oli sõda, aga mehed olid 100-sse, siis tahtsite tööjõudu, taludes saludesse, kuhu kant sattusite siis ligi pori, Ulvila niisugune koht ja seal oli üks Alstrumi osage ühtio, kardanu oli palju, lehmi oli palju põllutööta, seal olimegi kogu aeg seal, mul oli veel isa ja ema ja vend ja venna poekkida. Kuidas Soomas teisse suhtuti, sest meil oli väga vastutulelik juhatada ja ja see suhtus meisse väga hästi. Tühja kõhtu ei olnud tarvis kanali olnud, see juhataja oli veel ütlenud minu isale, et ütelge ainult mulle, kui teil midagi puudu on, sest maamees ei või elada kaartide järgi, peab olema siis rohkem, seal oleksid terved perekonnad, kes on Soome, kus siis nad lapsed hakkasid kohe koolis käimas, käisid koolis ka, kellel lapsed olid, palju nad ker jõudsid seal käia, kui poolteist aastat olime, toodi jälle tagasi, siis pidid tulema, oli öeldud nii, et peate andma Nõukogu Liidu kodanikud kõik tagasi nendel olile ping rahule ja rahulepingu Soome ja Nõukogude Liit ja ka sinna jäi küll. Tulime, sellepärast mul oli mees, oli vennaga sõjaväes ja kuhu ta siis kõigepealt tulid? Meid toodi koodi muidugi ja Jaroslavi kohe sinna. Kas teile ei lubatud ütel sate oma koju tagasi, Nad ytlesid, et nüüd lähete koju, nooremad seda ei uskunud, aga vanem mate inimesed olid, et selles mõttes, et viiakse koju, aga Leningradist viidi nii, et ei ei peatunud rong üldsegi. Kustutades Jaroslavlis pandi niisama kolhoosidesse, liikumisvabadus oli piiratud, rongidesse ei saanud piletid, kui mulgi mees kutsus siia Eesti, kui ta oli, teenis siin Eestis sõjaväes ja isegi selle kutsega veel mind ei lastud, et te olete toodud siia ja peate siin elama, aga no just selle kutse pärast sain pileti, et puidu tulid sealt ilma piletita jänese läänesena. Mis astuda siis Eestisse jõudsid? 46 ees oli veel sõjaväes siis kui ma tulin Vasalemmas, siis elasime ja nii õnnelik, ma olin, et nii kui ma oleks alles mehele läinud, et kui mitme aasta pärast saime kokku ja ja siis sai siit Tallinnast tööd, saime selle korteri just, no see oli 51.. No meil ei olnud ja siis midagi. Minul oli kaks kohvrida, temal olid sõjaväeriided seljas, tuli otsast alustada, alustada kõik. Vastavalt Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingule jäi väike osa ingerimaast Eesti vabariigi külge. See oli mõnekümne kilomeetri laiune maariba ida pool Narva jõge, mille põhjaosas elasid ingerisoomlased. Varem olid nad kuulunud Peterburi kubermangu. Neid oli poolteise 1000 ümber. Edasi kuulemegi meenutusi mehelt, kes on pärit eesti Ingerist. Palun Albert säki. Täpselt 20 kilomeetrit meie, kes külla Narva linnast ida poole ja siis kass jäi vist kolm või neli piirini. Meil on heinama veel 39-l aastal, naaber ei tohtinud enam teha öösse heinamaal, meie võisteldud ja piir olid su lääne poole ja siis viis ja pool kilovatt täpselt merepõhja poole oli sama lugu, sinna jäi umbes kolm-nelikümmend vene piirini. Muidu soplaks kaugele rupsa põletsena kuni 209 komptomaatile. Rosonalija kallal ilus jõgi. Tasuvus Narva jõkke võib-olla üks 300 meetrit enne, kui Narva jõgi merre suubub. Aga teine ots, 18 kilo, mõtted, suurus, lugu, et enne kui lubaigi mere suurus 100 meetrit oli umbes keskeltläbi lai oli liivakaldaid, oli lausrannikut ja metsadega kaetud. Külas, nii mu lapsi oli nagu öelda, nagu munas tuli, koheldaks verti uisele ühtki juhust, meie külas oldaks keegi jõkke uppunud. Sealkandis oli palju neid ingerisoome külasid, mõnedel üsna väiksed, täitsa ropsas oli nagu teda, meie pole ainult üksainuke talu mere ääres. Haanikesel jälle mõned talud, kullake, suurim küla. Siis oli vana küla, kui juba 25 inimest, sisu järgmine kallive suurem küla. Jätsi vahel veel Arcia külas oli paar-kolm talu, Rädalasse kapaks talu. Väiküla ja saar poja haigla suur küll, aga võib-olla ma ei oska öelda, ehk 400 inimest, võib-olla Saabi laiule väikse vot need oinad ingerikülad, kui sinna siis Eesti vabariigi ja Nõukogude Venemaapiir aeti, siis jäi telje sugulasi ja tuttavaid kindlasti ka ida poole, seda piiri isa, ema, kooliõe, täitsa enda sugulase tehingud, Iiri piiril tehtud, enam mingeid. Kuidas need külad majanduslikult olid? Otsest puudust oli olnud, kes ikka tööd tegev viimased Moskva tööd Kauli talud olid siis suured, ikka elatas ära, need olid väiksed talgud olid meie maadel juba. Kui meiegi saime 25-l aastal kuuenda aasta krunkistavad oli hingemaa, tulid me saame ühe hektari põldu ja üheksa hektarit moodustas siis sooja raba. See oligi Carogravitatud põlluks tehtud eladusel. Pärisime siis lellepojalt viis hektarit maad, vilja surieranid saad veetud neli, viis lehma ja hobust põllud, riistad sakslasi. Ja põhiline oligi siis põllumajandus, milles inimesed elasid peete oma talu ja käidi kõrvaltöödel metsatöödel, veotöödel ja valge parusku tulija ja Narva-Jõesuuturg oli sarnaned. Mõned kasvatatud varajast kartulit maksis kroon kilo juba varastatud turule. Ma mäletan naabrinlajeviga korrald. Midagi paarkümmend 30 kilu vis turule kartulid olivad rahasid, omavaheline keel oldi oma emakeel ja, ja hariduses aitate ja külanoored soome keeles. Viimasel aastal oli soomekeelne Kalver algkool, kuueklassiline. Kandi eesti keele tunnid olid raamatut itsoomlastu õpetatud. Soome kirik oli ja teie siis saite eesti keeles haridusele, millal seal eesti keeles olid asumegi polüVeski päeva koolis õppinud siis modelliklasse lõpetuseks Narva eesti keeles oli siis alles hakkas külas kuueglasse, algul teel, aga üldiselt oli rahulik külaline, kui ma oleksin 33 sõjaväkke, kõik käidi kuuske Vene külas, pidudel ja siin-seal. Kas ingeri külas oli siis üldine ka vene keele oskus? Vanemad inimesed olid vene keele oskaja, sest isa lõpetas ju nelja klassi kooli ajal vene keel selge. Noorematel juba oli siis esialgu eesti kool pärast või soomekeelne kool, noh mis nendest küladest nüüdseks on siis saanud pääle sõda, ma läksin alla, see on nagu ja siis oligi küla nagu küladel, aga nüüd mõnda küll enam ei taha ära tunda. Oli suured õunaaiad, mul neli-viis suurt õuna ade külas. Läks mõni aasta mööda maatasa tehtud rehesaunad, aidad, veeti ära ja põletati ära ja nüüd on muidugi uued inimestele kohale toodud paar-kolm talu juure kahid, meie külasse ehitatud kullakülamaaba traatilist saju üldse ei saagi aru öösel suur küla Karla küla veneküla meil kõrvale üle ja see on nüüd väga viletsas seisukorras ka, et mõned vanad inimeste laud noori poest üldse külas. Hingerlased, kes toodi sõja ajal Eestisse teistpoolt piiri Venemaalt viidi sõja ajal Soome ja Eesti vabariigis elasid, kas neist ka Soome veeti, tehti ettepanek, kes tahab, tahab minna. Vägisi ei viidud kedagi. Nagu isa, ema ja õde läksid, kaevendaksid. Lõbus pärast seda hingerlased Soomest tagasi toodi ja viidi kal kuhugi mujale aastate pärast siis saivad mul siia tulla ja Nigeri maal on ikka väga vähe, meie külas ei 1000 inimest mitte meie külas. Külades dialoog koguniku kokku, arst, meie juures on kaks inimest, kes eesti all sündinud. Rohkem ei ole. Vanaküla sukel on 20 25. Hani, kes on seal loksega kokku võib-olla ka paarkümmend või peaks, ongi nii palju. Külas ma ei tea, palju seal nüüd on seal käinud. Räägivad häired, need, kes Soomest tagasi toodi ja nendel oli, ütleme omal ajal Yok, liikumiskeeld ei neid võetud sõjaväkke, aga nii vastutusrikkale tööle ega kuskile. Kas siis nende hinged lastega, kes siis Eestist pärit olid ja Eestis ka elasid edasi, kas nendele ka mingisuguseid takistusi tehti, ainult oma päritolu pärast. Minul oli ka sarnase 47. aastal. Ma läksin teise miilitsas sisse, kirjutab asfal hingeline Filits. Jaoskonna ülem vaatas passides 24 tundi. Kadusin Eesti maanteetolmu. Enam siin majas ei ole. See oli ainult selles, et raagus hingel. Albert säki mobiliseeriti 1941. aasta suvel koos eestlastega punaarmeesse tegi läbi tööpataljoni vaevad ja jõudis elusana ka Eesti diviisi. Kuid paari kuu pärast selgus, et temast sõjameest ei saa. Kuna hingerlane kupatati siis Siberisse, kus töötas sõja lõpuni ja kauemgi sovhoosis. Kas siis hingerlastest polnud õiget sõjameest? Tsaariarmees seda ei arvatud. Ei arvanud ka Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner, kui ta märtsis 1919 lubas moodustada Ingeri pataljoni, millest hiljem kujunes välja Ingeri polk kapten tabalaise juhtimisel. Paar 1000 Ingeri sõdurit sõdis hästi, pisut tegemist oli ohvitseridega. Kuna ingel laste seas oli neid vähe, tuli Soomest juurde kutsuda. Aga tulijate hulka sattus paraku ohvitseri kraadiga seiklejaid. Pikemalt võiks rääkida Ingeri polgu kokku põrgetest vene valgetega, kes kuidagi ei tahtnud tunnistada Väike-rahvuste õigust iseolemisele. Rääkida võiks ka ingeri ajutisest valitsusest ja rahvuslikust keskusest nimega hoidu Kunda, kes ka lühikest aega tegutsesid ja oma rahva autonoomia taotlusi toetasid. Kahjuks puudub meil aeg Ingerimaa ajaloo pikemaks käsitlemiseks. Albert säkilt aga küsisin, kas ta mäletab midagi Ingeri polgust. Mina mäletan muidugi oma isa jutu järgi, vingerpolka oli olemas. Ja omas külas tundsin neid mehi, keda öeldi, et need mehed ikka Inger polgu sõdisid ja kas neid inimesi siis, kui nõukogude võim tuli, hakati taga kiusama. Paljundilistena Berg juulis. Stalinism puudutas iga rahvust isemoodi. Ingerisoomlaste jaoks oli see puudutus liiga tugev. Nende kui rahvuse saatuse kaalukeel on ammugi juba alla vajumas. Stalin alustas, tema truud järgijad jätkanud ja iga ingerisoomlase elulugu peegeldab selle tragöödia teatavaid aspekte. Täna pakun teile kuulamiseks veel eetla Savo laise meenutusi, kellega me saate alguses juba tutvusime. Temagi on pärit järvi Saari kihelkonnast, nagu seda oli meie esimene meenutaja lüli Guitar kuulakem Edla Savolaist. Olin kümneaastane. Kui minu isa ei ela, komandeeriti teisi rajooni tööle, Sandoksuvasse 15 kilomeetrit Leningradist, see oli täiesti Soome rajoon, seal oli tarvis soomekeelseid töötajaid, siis kasvasin jälje, elasin seal kuni sõjani. Koolis käisin Leningradis, Leningradis soomekeelne keskkool. Kui ma käisin kümnendas klassis juba üks päev tuleb direktor tundiivitlettena ei ole meil füüsikat, siis me juba teadsime füüsika objekti all. Arreteeritud. Teine päev ei ela ja loodeti head. Siis jälle mejjuvad jäätsingitsionärikeeritud. Ja peras, kuulsime, et need olid kõik rahvavaenlased aga tegelikult näeb ette siis meid väga hästi, aga enamik neist oli tulnud Soomest. Ma ütlesin, missugust aru küll seal tead mida aru anda ja siis läksin ja saime alles kesköö paiku koju, siis arutati ida komsomoli eraldi kellelegi, keegi on arreteeritud kellelegi seal. Aga mul oli arreteeritud onu onupoeg, kes oli. Et tema, et ei minegiade nägi kunagi meile seal käinudki. Sellepärast et mina juba sain aru, et nüüd tuleb hakata valetama. Sellepärast et tahtsin edasi õppida, tahtsin taasharidust ja kui ma olin kümnendas klassis soomekeelne keskkool pandi kinni, tuli mine teine kooli keskkooli lõpetasin juba vene koolis, siis paljud ei saanudki minna vene kooli. Nii palju näed, ei valda vene keelt, et et minna õppima vene keeles selle pärast minuvanuseid inimesi ongi palju hariduseta soomlasi. Kas teie kodukandis, seal ümbruskonnas paljud soomlased arreteeritud? Väga palju, nii et meiegi peres olid kohvrid valmis pandud, mina olin ainuke tütar, siis isal-emal oli pandud juba peidetud kaugemale raha, midagi ehteid või et mina siis seal pärast müüa need, et mina saaks siis siis õppida edasi, et saaks haridust, kui need juhtutakse piinaviasse üksi ja oligi nii, jorni vorm tuli ette, aga sõidulnudki meile läks naabritesse ja siis viidi naabrimees, nii et igal Me nägime Journey voor võima kinni, noored, siis me tantsime taga palju kohe hommikuni. Siis vahest oli nii, kui me klubis tulime koju, siis Tšurnivooronid sõitsid, siis läksime põõsastesse peitu, poisid on ikka julgemad tüdrukud, siis nad jalgratastega läksid vaatama kulgantinatšurnivooronid üks, viis kilomeetrit, meie seal toksovasse oli põlvkond ja siis nad nägid, et need viidi polügoonile, need Tšurni Voronid ja pärast oli seal laskmist aga maha seal siis lasti maha, ei ole ainult kodus ka rääkida, meil läks hakanud riigina meisse siis kulgute igal pool. Aga keda seal siis põhiliselt arreteeriti inimesi, kellel oli mingit varandust või kes oli mingi tegelane kuskil olnud? Rohkem arreteeriti intelligentsi väga palju parteitööd teed läksid, siis läksid õpetajad, arstid väga palju tuttavaid, keda meil riigi siis ma mäletan, kui ise ma rääkisin, täna küll ei saanud olla, mitte kuidagimoodi rahvavaenlane. Aga kui te isa oli parteitöötaja, kas ta üldse ei teagi, kes neid asju organiseerida? Aga tema juba 37. aastal visati parteist välja ja siis tagasi ta kannatas väga sel ajal, aga nüüd peras, kui oli juba vanem, siis russo veel, ta juba ütles ka, et mind keegi päästis, et ma ei saanudki kooli, et ainult parteipiletit vangilaagrisse ei pandud ja ema oli kuni surmani oli partei liige. Minu ema ja isa olid jäänud blokaadi ja kui elutee avati, siis emale anti võimalus kohe sõita välja, kuna ta oli haiglane, et minna ravil tagalasse. Aga 80 kilomeetrit enne valluta linnal suri vagunis ja siis lihtsalt visati vagunist välja. Nii nagu oli sõja ajal. Ja ta oli 42 aastat vana, alles siis jälle viimane aasta, keda mobiliseeriti, ehkki saiakraat oli tal suur. Ma ei mäletagi, mis imetaja oli poliitjate ja pandi tööpataljoni ja tööpataljonis Kaasani juures 40 kilomeetril kaasa instants, liiask jääst, järskiskuni, Ulyyannuskini ehitati raudtee. Et sideme viiesid relvastust rindel ja seal oli väga raske see töö raudteed ka hakata kaebama, siis seal on küll inimeste konte, aga vist endasse soigus sõda, puhkus õppisin. Kuut töötasin ka lennuväljal, aga siis järsku mulle tuldi, kähvaldus, lähete ära? Mina ei saanud aru mikspärast, sellepärast ma pidin sealt ära tulema, kuna soomlane sandi jääda kirjedeskaadi isaga, kõik nagu ei ole hästi. Et nüüd ma pean mingi elasin lõigena, sõitsin isa juurde ja teiste oligi juba haiglas. Nii et ma läksin ka varsti läbi, sa hakata matma tänu headele inimestele tema säike jälle hinge sisse, nagu öeldakse. Aga siis minuga oli jälle õnnetus. Isa oli veel haiglas, kui mina sõidan, siis rongis seal on 40 kilomeetrit kaasaniis, seal rongis, mind võeti kinni, kontrolliti dokumente ja viidi siis kongi. Aga kust te tulite siia? Seletan, kust ma tulin, keegi mind ei usu. Tassisofinka spioon, kuidas mäega ei seletaks, endil? Ei, nad ei saa aru, siis viidi mind vanglasse. Seal vanglas oli üks suur kong oli. Ja täis inimesi. Nii et ma pidin seal mitu kuud siis põrandal magama ja kogu aeg siis kutsuti jälle selle uurija juurde. Jah. See oli minu onnid, mind siiski ei piinatud, ehkki ei tunnistanud midagi, ei saanudki tunnistada. Mis see üks 22 aastane tütarlaps võis? Kui ma olin kogu aeg, ainult õppisin ja ei teadnudki muus midagi. Ka siis minu õnneks minu uurija läks rindele, põleb üks teine uurija kutsub mind jälle, mine temaga, seletasin algusest lõpuni. Täna vaata, ma pean ütlema, et ma usun sind, kulla laps, nädalaks sind aidata, aga me ei tea, kuidas sind aidata. Nagu ehmatasin, hakkasin nutma, ei tassiks, külmem, ütlen nagu natuke pärast tagasi, kutse jälle. Nädala pärast tuli tagasi, sealt muud ei saa aidata. Nüüd kirjutan, üks vale eeldab jälle 10. Läksime siis täitevkomiteesse tööle. Et mulle antaks korter seal, kus metsa näidata. Ja, ja ütle, et vot sinna, kui seal õisi inspektor. Ja sul ei rahaga tegime siis 300 rubla võtsid sealt raha ja seal tagasi maksmata. Sul nõmmel paras ei ole? Ei eesti platsile tegime, et usu mind, Me pidin teda hakkama uskuma, sellepärast aasta juba olin seal olnud seal kongis. Siis ma selle kirjutasin. Ja peres, kui juba läks kohtusse asi, siis ta mul seletas, et mina tean, minu ema on ka soomlane. Sellepärast ma tahtsin sind päästa ja ma nägin, sa oled aus tüdruk. Aga muide läizalzin päästa. See oli siis selle rahavarguse pärast Sai uurija tahtis teil mingisugust poliitilist süüd, ei jää. Tema juba teadis, et poliit jääb, siis on 10 aastat kõige vähem mille eest oleks pidanud 10 aastat istuma, kui juba uurimine lõpetatud, mind viidi kolooniasse. Aga see oli lastekoloonia. Ja siis, kui me seal pagaxisunud akati palumas meie kõnnib meile tööle ja aru saada, et mul oli häbi minna selle tööraamatuga Uubolina Zvezissaristamenta vede kuhu ma lähen, siis, siis ma jäingi sinna lastekodu hoiasse ja seal ma töötasin kuni 40 kuuenda aastani. Seal mul nagu ei vaadatud minu peal viltu. Siis oli nii, et üks Leningradi Timi ees, ta oli lõpetanud Leningradi sõjaväeakadeemia ja tame ning leidis sealt kaasa inst küljes. Ja mina olin peaaegu paljajalu ilma riieteta. Ja siis ta mind aitas ja 40 viiendal aastal, kui sädalatestab muidugi minu juurde ja ütles, et abiellume tänu ohvitser polkovniku aukraadis ja selleks, et tema abiellub, siis peab naine enne täitma vihankeegi. Mine, täitsin ankeedi, tema peal saadi nii vihaseks, et visati hankeid kohe prügikorvi. Kas keegi seal või siis kõik oma aukraadid, viskad, sina tood Fazzistivate endale naiseks. Siis ta tuli tagasi minu juurde, selline asi, mis juhtus. Ma ütlesin, aga siis pole midagi, küll see haig muutub sädal lõppenud, elame ilma registreerimata, sellepärast ma olin juba enne sõda juba tundsin ja vägede seal ootasin, kuna ta mind otsis viletsas seisuses Möldis nagu sõda. Ja siis järgmine kord kohtusime 40, kuuendal aastal, siis olin rase. Et mis nüüd saab. 10 teda pole näinud siiasaadik. Aga miks kärigi tale, kirjutas Varosseelville kirja ja palus luba saada abiellumiseks? Mitme sain aru ikka iseendale, kirjutas surmaotsuse. Rindelõik läbi, neli korda tabatud saanud. Palju oli Sand juba autasusid sõja lõpul, kus rõõmustasime ja vot jälle selline õnnetus siis oli. Kuna ma olin juba kinni olnud ja nüüd viidi seminu tulevane mees, siis mina ehmatasin nii ära, mina ei jookse siis kolooniasse, mina sain minna sinna, kus oli tööraamatut, mõtlesin oma tööraamatu ja tööraamat, need kaks lehte välja. Sõitsin Leningradi, siis hävitasin Leningradi, passi kaotasin, siis ma sain uue passi, aga Leningradi seal kodukohas kaugele vas anti 24 tundi, isal oli ka antud 24 tundi tere minna, sinna ei saanud jääda, siis tulime volutseva lähedalegi keerina alevisse, tema oli seal tööl sovhoosis, kuid mind kannate ajutiselt, andis registreeriti sisse sealtki keerinas ja sissetungi Eesti, aga esimene Insiks sellepärast, et läksin Leningradi oblasti sinna haridusosakonda. Nad soovitasid, et mingi eesti, et seal on praegu tarvis habet, jätsid ilmelt, istu keemiast, siin plangija siis elanik, aga eestlased ka kõik ei ole alati kuigi hästi suhtunud hingerlastesse, olete seda tähele pannud? Seda ma olen tähele pannud ja ikkagi irooniaga teilegi, Ingerlaseks mine näiteks teketelgi bluusi seletada, et mina ei ole Ingeraineni rahvust, ei ole olemas minale soomlane, nad ikka naeratasid selle peale ja oli ka selliseid, kes vaatasid ülevalt alla nagu minu jälle. Aga vot mina ei vaatanud kunagi olnud ülesse, sellepärast mina SAISis elatud. Mul on väga palju sõpru ja sõprade rohkem praegu eestlased. Ja väga hea läbisaamine on nii et need kõik need rasked ajad on üle elatud ja see, see mõru kanjon juba lõpuni joodud. Nagu öeldud, jutuajamised ingerisoomlastega jätkuvad meie järgmises saates. Täna aga veel soovid kuulajate kirjadest, kas keegi teab? Johannes Ehastu mobiliseeriti 1941. aasta suvel Punaarmeesse Harjumaal Harkust. Omastel puuduvad tema edasise saatuse kohta igasugused andmed. Paul rohtma arreteeriti 1940. aasta detsembris tapal. Juulis 1941 viidi Eestist ära. Tal õnnestus auvere jaamas omaste jaoks teade trellitatud vagunist välja visata. Edasised andmed puuduvad. Aleksander Martinson sündinud 1927 värvati Narva-Jõesuus 1943. aastal lennuväe abiteenistusse. Viimane teade omastele saabus nõndanimetatud Poola koridorist. Franz Kõpp laeva kapten. Sõja ajal vedas põgenikke Soome. Ühel hetkel jäi koos laevaga kadunuks. Mis juhtus, kas keegi teab? Ilmar Raidmets sündinud 1915 mobiliseeriti Saksa sõjaväkke. Oli Poolas väljaõppel hiljem Eestis, kus sakslaste taganemise ajal oli püüdnud põgeneda, mis temast edasi sai? Paar soovi on tulnud meie saatesse Ameerika mandrilt. Raa Alfred Lauri sündinud Otepääl oli teises piirikaitse rügemendis kapten Niinepuupataljonis ooper leitnant. Viimane teade tuli Narva rindel, mis temast edasi sai? Artur Veelmaa sündinud 1910 oli ajalehepäeval leht masinal laduja mobiliseeriti punaarmeesse juulist 1940 üksainus teade. Postkaart tuli omastele, Laadoga järve äärest. Kordan otsitavate nimed, Johannes Ehastu, Paul rohtma, Aleksander Martinson, Franz Kõpp, Ilmar raidmed, Ra, Alfred, Lauri ja Artur veel maa. Kui teate otsitavatest midagi, kirjutage meile.