Mihhail Gorbatšov kirjutas hiljuti mööda provintsi sõites sattusin ma Jelatvasse linnakesse Moskva oblastis. Korralik mahajäetus ja peamine linna võimatu heakord, õigemini heakorra puudumine. Ma pildistasin seal üht-teist, katkesid aedu, läbimatuid porisiga, kes tukkus täitevkomitee sissepääsu juures ja muud sarnast. Teinud oma töö, läksin täitevkomiteesse. Näen süngeid nägusid. Üks rajooni juhte sisenes ja küsis ähvardavalt. Mida te seal pildistasite, kas võtta luba on? Vastasin, et mul ei ole spetsiaalset luba tema vastu, siis ei tohi pildistada. Mina. Aga miks? Need on salajased aiad ja salajane siga? Talle ei meeldinud minut tagasi hoitud iroonia. See on juba meie otsustada, mis siin on salajane, mis mitte. Tema jutu peale vastasin maaga nõnda. Miks te olete huvitatud sellest, et varjate ajakirjanduse eest fakti, et teie rajoonikeskus on porine, et aiad on lagunenud ja sead vedelevad täitevkomitee hoone ees? Vaatasin ülemust ja märkasin, et tema peas avanes klõpsutusega mingi klapp. Ta muutus järsku ja hakkas lobisema, vabandama, keerutama hakkas kõnelema armastusest enesekriitika vastu muidugi muidugi. Kõigest peab kõnelema, peab lausa karjuma, aga mitte varjama. Ja me ei mätsigi seda kinni, palun pildistage, me oleme selle üle rõõmsad. Mis juhtus selle seltsimehega? Algul kõneles ta minuga lahtri järgi valvsus ja pidas kaadrit lagunenud aiast kuriteoks. Aga pärast taibanud, et ta ei kõnele õige lahtri järgi peab rääkima hoopiski enesekriitika lahtri. Mõõduka hakkas ta seda ka innukalt tegema. Nii nagu ta seda taipas, häälestus tõendi ümber uuele lainele. Pildistamine ei olnud enam kahjulik tegevus, see muutus isegi kasulikuks, sest aitas linnamajanduse vallas arendada enesekriitikat. Kui kõnelda endast isiklikult, siis paneme rõhu sellele, et kajastada neid küsimusi, mis on nomenklatuuri st väljaspool ja seda pean ma tähtsaks kohustuseks lugejate ees. Selliselt kirjutas nõukogude ajakirjanduse vaieldamatult suurimaid tähti Mihhail Kultsov. Artikkel, millest võtsime saatesse katkendi, avaldati esmakordselt ajakirjas Boschelist karbeczed. 1936. aasta üheksandas numbris. Täna me ei heietada mälestusi ei räägi põnevaid lugusid, kuigi päev oleks selleks just nagu sobilik ikka veel kestev ajakirjanduse päev. Mõtlesin teisele teele, vähem meelelahutusliku üle sellisele, millel oleks sisuline tähendus nii ajakirjanikule ja lugejale ja tänasele päevale. Saatesse valisin materjalid, mis pärinevad nõukogude ajakirjanduse suur kujudelt ja nendest endist ka üht-teist. Julgen arvata, et enamuses on need avastuslikud. Veel kord jätkaksin Mihhail Gorbatšovi mõttega. Ta ütleb. Kui meil ilmuks tõeline publitsistika, siis me saame lahti oma ajalehtede kahest haigusest. Esiteks sellest, mida ma nimetaksin nomenklatuurse mõtlemise haiguseks. Eksisteerib veel vana kantselei lik, bürokraatlik haigus, mis mürgitab paljutki, iseäranis ajakirjandust. Me mõtleme tihti rubriikide lahtrite järgi. Ja kui mõni fakt või nähtus ei satu nomenklatuuri, siis me ei lase seda läbi ja tihti isegi ei märka neid. Eksisteerib terve hulk loosungeid ja kampaaniaid. Leidub palju erinevaid aastapäevi ja päevi, mis tugevalt koormavad ajaleheruumi. Eksisteerivad teisedki nomenklatuurse tükid. Toimetaja on mures, kuidas tulla toime kõigi nende rubriikedega ja tihtida eksibki ainult nendesse. Nii arvas ajakirjandusest Mihhail Kultsov meie ajakirjanduse särav kuju. Kes temast muud ei tea, siis vähemalt hispaania päevikust on ta küll kuulnud või lugenud. Muide, alles hiljaaegu selgus, et poliittöötaja prototüübiks Hispaania päevikus oli ta ise. Sõda on teinud kuulsaks ja vorminud paljusid ajakirjanikke. 20.-te 30.-te aastate vaieldamatult parim ajakirjanik võinuks ka suure isamaasõja päevil kirjutada elutõde. Kuid ta suunati vaikival mõttetööle. Kirjutasid teised ja tegid seda ka suurepäraselt. 13. juuni 1949. aastal toimus minu elus tähelepanu väärne sündmus. Paavst, pius 12. heitis mind kirikust välja heitis välja nagu võõrutatakse vasikas emast ilma ette hoiatamata. Nii kirjutas tuntud ajakirjanik Jaroslav kaland, mees, kes trükimusta vahendusel sõdis usuga. Peab olema tõesti kiriku väga mõjukas vaenlane, kui paavst hakkab isiklikult tegelema ajakirjanikuga. Jaroslav kalan ütles veel sedagi, et on ennekõike ajakirjanik ja alles seejärel kirjanik. Mõned kirjanikud, Beutru naistekad, kirjanduse Ersotsiks. See on kurb eksitus. Näidake mulle sellist palka, belli, millega saab Surnalistika eraldada kirjanduslikust loomingust. Ma mõtlen muidugi tõelist ajakirjandust. See mõte on iseäranis aktuaalne, kui kõnelda suure isamaasõja publitsistikast. Tolle aja suurimad ajakirjanikud olid kirjanikud. Suur osa neist tuli tööle ajalehte Krasnaja Zvezda. Esimese suurusjärgu täht oli Aleksei Tolstoi. Toome ühe huvitava seiga tema ajakirjanikud eest. 1941. aasta 31. augustil ilmus tema artikkel hitlerliku armee nägu. Selle saamislugu on aga järgmine. 10 päeva enne selle avaldamist ilmus toles toit, artikkel, kus ta kirjutas sellest, kuidas sakslased lasksid maha vange kuidas tapeti okupeeritud aladel lapsi, naisi ja vanureid. Tolstoi lõpetas kirjutise nõnda. Loomadeks ei saateid pidada. Metsaloomad on julmad, kuid nad ei tapanaudingu pärast ja nad ei tapaliigikaaslasi. Huvitav on asjaolu, et avaldatud artikkel oli nõnda suur mõju, et kirjutisele vastas raadios Köbercise. Ta püüdis eitada kõike, millest kirjutas Tolstoi ja süüdistas viimast selles, et too valetab ilma igasuguse südametunnistuseta ja kirjutab verise sulega. Kuulnud Kööbelsi vastusest otsustas Tolstoi omakorda vastata. Kirjanik nägi oma loos väga palju ette nagu seda, et moodustatakse kord rahvusvaheline komisjon sakslaste kuritööde uurimiseks. Ta nägi tõesti palju ette. Ja see oli alles 1941. aasta august, kui maailm ei teadnud veel midagi. Näiteks koonduslaagritest. Tolstoi vastus kõige pealsele jõudis eetri kaudu üle kogu maailma. Tolstoi kirjutas ajaleht palju, kuigi ta rääkis, et tal on lihtsam kirjutada pikem jutustus kui väike artikkel. Aga ta tunnetas, et nõnda peab, et käib sõda ja tema artiklid on vajalikumad kui ilukirjandus. Sama tunne valdas ka Mihhail Solovjovi. Ta ütles, et ei suuda ajalehetööd teha. Muide, ütles ta seda alles pärast sõda. Ta ütles, et ta ei oska kiiresti kirjutada. Ei ole täpset fraasi, ei operatiivsust seda, mis on vajalik ajalehetööks. Ja ikkagi tegi ta seda tööd. Kuigi jah, operatiivselt materjali ilmus tema suurest harva. Aga seest ilmus ajalehe veergudel selline joonealune, nagu nad võitlesid kodumaa eest ja teisedki suurtööd. Veel ühest ajalehe Krasnaja Zvezda kaastöölisest Ilja Ehrenburg ist. Mihhail Kalinin ütles tema kohta, et too peab vaenlasega käsitsivõitlust. Ta läheb paremale ja pahe. Male. See on äge rünnak. Käsitsivõitlus on kõige raskem võitluse vorm. See nõuab inimese kogu vaimse ja füüsilise jõupingutust meeletut tahtejõudu. Eneseohverdust. Ilja Ehrenburg oli ajakirjanduslikus mõttes tõepoolest eesliinil ja seda koos Tolstoiga. Muide nad olid ainsad, kellel ei olnud Krasnaja Zvezda toimetuses sõjaväelist auastet. Erenburgi populaarsusest räägivad kas või järgmised faktid. Tema artiklid olid sõjaväes väga oodatud. Teada on ühe komandöri käsk. Krasnaja sellest aast võib platskeid keerata, välja arvatud Ilja Ehrenburg artiklid. Neid koguti ja loeti ribadeks. Sõja ajal anti välja seetõttu kaks kirjanikku, artiklite kogumik. Errnburg oli esimene, kes kirjutas, et Moskvat ja Kiievit ähvardab tõeline oht. Aga taolise artikli kirjutamine tähendas eelkõige suurt vastutust. Ei saanud ju kõike kooskõlastada. Temalt tulid ka lennukad, väljendid, mis said rahvale omaseks saksa sõdalase hüüdnimi Fritz pärineb temagi sulest. Õigemini kirjutusmasinast, mida ta toksis ühe sõrmega. Krasnaja sellest a- kõige vanem ajakirjanik pidevalt hõõguva piibuga suus ja igavesti tuhaga määritud pintsakus Ilja Ehrenburg tõi praktiliselt iga päev mitu kirjutist oma ajalehte paljudele teistele ja ka välismaistele. Oli ta ju suurepärane keele ja olude tundja. Suure isamaasõja päevil publitseeris ajaleht Krasnase staap ja seda tegid teisedki ajalehed. Provotseerisid rida materjali väeosade sotsialistlikust, võistlusest ilmusid sellised kohustused, nagu. Ära riku sõjaväedistsipliini. Kaeva oma kaevik ennetähtaegselt hävitada kolm vaenlase tulipunkti. Nende seas leidus isegi selline võitluslik kohustus, mis kõlas anekdootlikult saavutada eeskujulik maskeering. Tööta labidaga nii nagu lusikaga söögilaua juures. Näis, justkui armees ei olekski olemas mingeid määrustik, komandörid, käske, mis tuleb vastuvaidlematult täita täpselt ettenähtud ajaks. Toimetus Krasnasest A loobus selliste kohustuste avaldamisest ja sai muidugi selle eest sarjata, et ei toeta laiade rahvahulkade initsiatiivi. Et see küsimus lahendada, saatis ajalehe Krasnaja Zvezda toimetaja David Orttenberg kirja Stalinile, milles küsiti, kas õigus on neil või kohalikel ajalehtedel. Juba järgmisel päeval tuli Stahli nilt vastus, mis kõlas lakooniliselt. Minu meelest on õigus Krasnastest all, aga mitte rind, ajalehtedel Jossif Stalin. Nõnda lõpetati sotsialistlik võistlus suures isamaasõjas. Aga selleks oli vaja mõtlevat ajakirjanikku. Tegelikkust võib näha mitmete. Me oleme lugenud palju lugusid superlaeva Titanicu kukkumisest kuid nõnda nagu andis seda edasi Vjatšeslav karpinski. Lenini kaasaegne ja tema kaasvõitleja ei ole ma küll kusagil lugema juhtunud. See lugu näitab ilmekalt, mida tähendab ajakirjaniku klassi positsioon, oskus sellest aspektist näha iga sündmust. Niisiis lugu Titanicu hukkumisest, mis ilmus karpinskel 1912. aastal, 24. mail. Ta kirjutab. Kõneldakse, et surma palge ees on kõik võrdsed. See ei ole õige? Ei, mitte kunagi ei ole olnud võrdsust surma palge ees. Titanicu sünge statistika kõneleb arvude kiretu tooniga järgmist. Esimeses ja teises klassis sõitnud lapsed päästeti eranditult kõik. Kuid 70 protsenti kolmanda klassi reisijate lastest jäeti kindlasse surma. Kõik esimese klassi naised päästeti. Teises klassis sõitvatena naistest päästeti peaaegu kõik. Erandi moodustavad need, kes ei tahtnud oma mehi maha jätta. Ja ka üks vana, mis, kes otsustas pigem surra kui oma koerake maha jätta. Kuid 45 protsenti kolmandas klassis sõitvatest naistest hukkus vaid esimese ja teise klassi reisijate suhtes kehtis vana meretava, mis nõuab, et naised ja lapsed tuleb päästa esmajoones. Kui arvestada kokku kõik päästetud sõltumata nende soost ja vanusest siis selgub, et esimesest klassist päästeti 63 protsenti teisest klassist 42 protsenti kolmandast klassist 25 protsenti meeskonnast 23 protsenti. Hukkumise kohutaval minutil ühinesid katoliiklased ja protestandid, ühiseks palveks. Kadusid religioossed vahed, kadusid rahvuslikud erinevused. Kuid klassilised piirid jäid. Laevakompanii direktoril lubati end päästa. Kuid kolme immigranti, kes järgnesid talle võtsid vastu revolvrilasud. Kaks kolmandikku esimese klassi reisijatest päästeti kuid pooled vaeste meeste naistest ja kaks kolmandikku nende lastest jäeti surema koos laevarottidega. Jaroslav kaland läks Nürnbergi kohtuprotsessile ajakirjanikuna. Ta ütles oma dollastamatute kohta järgmist. Mõtlesin iseendale. Lugejale tuleb anda uut, huvitavat ja õpetlikku materjali. Tuleb iga hinna eest vältida Stampi šablooni ühtede ja samade mõtete fraaside epiteete kordamist. Ma mõtlesin, tuleb kirjutada tõtt, nii suurt kui väikest minimaalselt isiklikke arutlusi, mis võiksid lugejat huvitada maksimaalselt rahuliku tooni ilma sõimuta. Et lugeja ei mõtleks. Jupiter vihastab, järelikult ei ole tal õigus. Võimalikult vähem statistilisi lillekesi, võimalikult vähem entsüklopeediat, uusi teadmisi, et ei tekiks tunnet. Vaadake, kui palju ma tean. Paatos tuleb viia miinimumini, sest naine ja lugeja usuvad ainult siis armastama, kui see on öeldud vaikselt ja lihtsalt. Üle parda tuleb visata Kopketne pretensioonikus, mis sunnib korrespondenti kirjeldama vahtkonna vahetust kohtumaja ees kell kuus hommikul. Ehkki ajakirjanik keerab sel ajal ise külge. Püüdsin vältida protsessi kroonikalist kirjeldust ja võimalikult vähe kirjeldada istungitesaali ja Ameerika sõdurite kiivrite värvi. Need ei ole ju protsessil olulised. Ja lõpuks tegin ma kõik, et hankida materjali, mis ei olnud ilmunud teistes meie ajalehtedes mõeldud. Nõnda hakkasin ma rahulikult tööle. Esimene toimetusest tulnud Telegram vastusena minu tööle kõlas nõnda. Oleme väga rahul. Teine Telegram, oleme rahul. Kolmas oleme üldiselt rahul. Ja lisaks veel toimetajapoolne etteheide, et vaatan sündmusi kroonikaliselt. Mis järeldusi saab, öeldust teha? Ei piisa, ainuüksi ülesande püstitamisest tuleb osata seda ka täita. Aga et osata, selleks tuleb töötada ja iga kord erinevalt töötada. Igas loos tuleb otsida uusi mõtteid, sest need on nii kirjanduse kui ajakirjanduse sool. See on raske, mõõtmatult raske. Kuid seda tuleb teha austusest, elukutse ja enese vastu. Moskvas ajakirjanike majas on mälestustahvel kus on ajalehetoimetuste kaupa kirjas nende ajakirjanike nimed, kes hukkusid suure isamaasõja ajal. Kõige pikem nimestik on Krasnaja staal. Kaheksateist korrespondenti. 1966. aastal avati ka mälestustahvel Krasnases ta toimetuses eneses. Seal kõneles Ilja Ehrenburg. Ta ütles. Ma tahan langetada pea hukkunud seltsimeeste mälestuse ees. Nende hulgas oli minu lähedased sõpru ja inimesi, keda kohtasin ajalehe toimetuses ja rindel. Surnutel on oma hääled elus, mitte valimistel, vaid elus. Nad unistasid õnnelikust ja suurepärasest maast hinnaku surnud iga meie tegu. Nad on samuti meie kohtunikud. Nii ütles Ilja Ehrenburg. Tänane saade oli neist ajakirjanikest, keda täna ei ole enam meie hulgas.